Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Einar Vene 23. märts 2023, Tartu 3-23-320 Politsei- ja Piirivalveameti taotlus Xi kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamis-keskusesse Tartu Halduskohtu 17. veebruari 2023. a määrus Xi määruskaebus Kirjalik menetlus Taotluse esitaja Politsei- ja Piirivalveamet Puudutatud isik/määruskaebuse esitaja X Volitatud esindaja Silvi Erro
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17. veebruari 2023. a määrus muutmata.
2.Tagastada määruskaebuse esitajale määruskaebuse lisadena esitatud abielu tõend ning määruskaebuse esitaja laste sünnitunnistused.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 15. veebruaril 2023 Tartu Halduskohtule taotluse loa saamiseks Xi kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg 1 p-de 1–3 alusel. PPA põhjendas taotlust järgmiselt.
X on Vene Föderatsiooni kodanik, kes sündis 1979. a Eestis. PPA tunnistas 12. juuli 2013. a otsusega nr 15.3-3/427-1 välismaalaste seaduse § 241 lg 1 p 2 alusel (oht avalikule korrale/riigi julgeolekule) kehtetuks talle antud pikaajalise elaniku elamisloa. PPA andis 5. veebruari 2018 a. otsusega Xile Eesti Vabariigi tähtajalise elamisloa kehtivusega kuni 5. veebruarini 2023, mille PPA tunnistas 2. septembri 2021. a otsusega nr 15.3-3.1/6334-3 kehtetuks. Lisaks tehti talle ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks väljasaatmisega Vene Föderatsiooni kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele isiku kinnipidamisasutusest vabanemisel, ja kohaldati kolmeaastane sissesõidukeeld alates lahkumiskohustuse täitmisest. Tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse on isik halduskohtus vaidlustanud, kuid asjas ei ole veel jõustunud kohtuotsust.
1.2.Xit on karistatud kriminaalkorras kahel korda. Esimene ja praeguseks arhiveeritud karistus määrati 2007. a karistusseadustiku (KarS) § 263 p 1 alusel ja mõisteti rahaline karistus 2000 krooni. Teine ja kehtiv karistus mõisteti talle 2010. aastal toime pandud KarS § 114 p 1 järgi kvalifitseeritava teo (teise isiku tapmine piinaval või julmal viisil) eest.
1.3.Kõik isiku perekonnaliikmed elavad Eestis. Isiku vanemad on pärit Venemaalt. Isik abiellus 2015. a juulis, mil ta viibis veel vangistuses. Perekonnas on kolm alaealist last.
1.4.Xi karistustest nähtub, et ta on varem eiranud katseaja nõudeid, olles teadlik, et see toob kaasa vanglakaristuse täitmisele pööramise. Isikut ei motiveeri õiguskuulekale käitumisele isegi reaalse vangistuse oht. X on toimepandud süütegudega loonud mitmel korral reaalse ohu avalikule korrale. Kehtivat kriminaalkaristust kannab ta isiku- ja eluvastase kuriteo eest. Sellise teoga näitas X, et tal puudub mõistmine ning arusaam inimelu väärtusest ning selle puutumatusest. Süütegude sooritamine annab tunnistust tema kriminaalsetest ja avalikust korrast mittehoolivatest vaadetest.
1.5.Esinevad VSS § 23 lg 1 p-des 1, 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused ning põgenemise oht VSS § 68 p -de 4 ja 6 tähenduses. Põgenemisohtu on alust järeldada asjaoludest kogumis: tahtlike kuritegude toimepanemine, mille eest on isikule mõistetud vangistus, ning soovimatus lahkuda kodakondsusjärgsesse riiki. Isikul puudub kehtiv reisidokument ning ta ei ole nõus esitama taotlust tagasipöördumistunnistuse saamiseks. Selline käitumine annab aluse arvata, et vabaduses viibides ei pruugi isik iseseisvalt hakata endale väljasaatmiseks vajalikke dokumente hankima ning võib hakata väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduma. Isiku kinnipidamise ja kinnipidamiskeskusesse paigutamise vajadus kaalub üles isiku õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika on aktsepteerinud eri riikides elavate sugulaste suhtlust nii telefonitsi kui ka e-kirja teel ning seda isegi juhul, kui isikul on alaealised lapsed, kellega koos ta ei ole elanud. Isiku suhtes ei ole võimalik kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid.
2.Tartu Halduskohus rahuldas 17. veebruari 2023. a määrusega PPA taotluse ning andis PPAle loa Xi kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kinnipidamisaluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 17. aprillini 2023. Halduskohus nõustus määruses põhjenduste ja asjaoludega, mis PPA oli oma taotluses välja toonud.
3.X esitas 6. märtsil 2023 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuses, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 17. veebruari 2023. a määrus ja teha uus lahend, millega jätta PPA taotlus rahuldamata. Määruskaebuse põhjendused on järgnevad.
3.1.VSS § 68 p 4 kohaselt on üheks põgenemisohu eelduseks, et välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus. X pani kuriteo toime 2010. a, ta on talle mõistetud karistuse ära kandnud. Tema käitumine vanglas oli seadusekuulekas. Isiku eeskujulik käitumine vanglas, tehtu sügav ja siiras kahetsus, isiku vanus, soov reaalselt oma lapsi näha ning osaleda laste kasvatamises ja ülalpidamises, soov ja võimalus elada edaspidi seaduskuulekat elu ning siiras ja kindel soov resotsialiseeruda ühiskonda annavad alust eeldada, et X on teinud enda jaoks vastavad järeldused ja karistuse eesmärk on sisuliselt täidetud. See, et isik eksis katseajal ja tarvitas alkoholi, ei olnud tahtlik tegu, vaid tingitud tema haigestumisest alkoholismi, mida ei ravitud õigel ajal.
3.2.Isiku suhtes on põhjendatud kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid, mis on loetletud VSS § 10 lg-s 2. Halduskohus ei ole oma määruses kuidagi põhjendanud, miks muud meetmed ei ole määruskaebuse esitaja suhtes kohaldatavad.
3.3.Halduskohus on teinud järelduse, et lühiajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamine annab märku sellest, et kaebaja ei hakka PPA otsust täitma. Määruskaebuse esitaja hinnangul on taoline järeldus väär, sest isik on lihtsalt kasutanud oma seadusest tulenevat õigust tema jaoks ebasoodne haldusakt vaidlustada. Määruskaebuse esitaja ei ole kunagi
kõrvale hoidnud PPA korralduste ja kohtulahendite täitmisest. Ta ilmus vabatahtlikult Viru Vanglasse oma karistust kandma. Tal on Eestis nii vanemad, abikaasa kui ka kolm alaealist last ja on mõeldamatu, et ta nende juurest põgeneks.
3.4.Määruskaebuse esitaja märkis, et kavatseb asjas nr xxx esitada esialgse õiguskaitse taotluse.
4.PPA palub vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17. veebruari 2023. a määrus muutmata. Vastuse põhjendused on järgnevad.
4.1.PPA ei ole põgenemisohtu sisustades tuginenud üksnes isiku karistatuse faktile, vaid võtnud arvesse ka muid isikuga seonduvaid asjaolusid. Isik ei ole soovinud endale reisidokumenti taotleda ega muul viisil lahkumiskohustuse täitmisele kaasa aidata. Isik ei pruugi küll riigist põgeneda, aga pole välistatud, et ta võib hakata siseriiklikult lahkumiskohustuse täitmisest kõrvale hoidma. Ka esialgse õiguskaitse esitamine asjas nr xxx ei vabasta isikut kaasaaitamiskohustuse täitmisest praeguses asjas.
4.2.Isiku sotsiaalsed seosed ja elamisvõimalus koos perekonnaga võimaldaksid küll kohaldada VSS § 10 lg-s 2 sätestatud erinevaid abinõusid, kuid isiku varasem käitumine, sh suhtumine võimalusse viibida vabaduses ennetähtaegselt karistuse kandmisest vabanemise järel ning kriminaalhoolduse nõuetesse, tekitab tõsise kahtluse, kas need abinõud on küllaldased, et tagada vajaliku reisidokumendi taotlemine ja isiku kättesaadavus edasiseks väljasaatmismenetluseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
6.Määruskaebuse esitaja on vaidlustanud määruse, millega halduskohus andis loa tema kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse VSS § 23 lg 1 p-de 1–3 alusel, kuna isik on Eestis viibimisaluseta viibiv välismaalane ning VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimist või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. VSS § 23 lg 1 p-d 1–3 võimaldavad kinnipidamist, kui esineb välismaalase põgenemise oht või välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib.
7.Nii PPA kui halduskohus leidsid, et isiku puhul esineb põgenemise oht, mis on kinnipidamise alusena sätestatud VSS § 23 lg 1 p-s 1. VSS § 68 p 4 kohaselt esineb põgenemise oht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus.
8.Vaidlust ei ole selles, et isikut on karistatud kahel korral kriminaalkorras. Viru Maakohus mõistis 10. jaanuari 2007. a otsusega asjas nr 1-06-853 määruskaebuse esitaja süüdi rahu ja avaliku korra raskes rikkumises, mis oli toime pandud vägivallaga, st KarS § 263 p-s 1 sätestatud kuriteo toimepanemises ning teda karistati rahalise karistusega 2000 krooni ulatuses. Teise süüdimõistva kohtuotsuse tegi Viru Maakohus 18. oktoobril 2011. a asjas nr 1-10-13961, mil määruskaebuse esitaja mõisteti süüdi KarS § 114 p 1 järgi – tahtlikult toime pandud tapmine eriti piinaval ja julmal viisil – ja mõisteti karistuseks üheksa aastat vangistust. Kirjeldatu näitab, et määruskaebuse esitaja teod on läinud ajas raskemaks ja kahjustanud väga suure väärtusega õigushüvesid. Viru Maakohus vabastas 20. juuni 2016. a määrusega määruskaebuse esitaja karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve kohaldamisega koos tema allutamisega käitumiskontrolli nõuetele. Katseaja lõpuks oli määratud 18. oktoober 2020. Viru Maakohus pööras aga 13. juuni 2018. a määrusega täitmisele Xile Viru Maakohtu 18. oktoobri 2011. a kohtuotsusega mõistetud ja ärakandmata jäänud karistuse osa – 4 aastat 3 kuud 12 päeva
vangistust. Selle põhjuseks oli asjaolu, et isik rikkus kohtu määratud kohustust mitte tarvitada alkoholi.
9.Pelgalt isiku karistatuse fakt ei anna alust tema kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks, vaid põgenemisohu tuvastamiseks tuleb hinnata kõiki konkreetset isikut puudutavaid asjaolusid kogumis (RKHKm 3-3-1-24-17, p 12). Sealjuures võib arvesse võtta ka minevikusündmusi ja isiku varasemat käitumist (RKHKo 3-3-1-1-14, p-d 17 ja 19). Nagu ülal kirjeldatust nähtub, on isik toime pannud väga raske isikuvastase kuriteo. Selle toimepaneku ajal oli ta alkoholijoobes. Kuigi isik sai tingimisi enne tähtaega vabadusse, ei suutnud ta järgida talle seatud käitumiskontrolli nõudeid ning seetõttu pöörati kandmata karistus täitmisele. Vanglasse tagasisattumise tingis taaskord alkoholi tarvitamine, kuigi tal oli sellekohane keeld. Ringkonnakohtu hinnangul annavad eelnevalt välja toodud asjaolud kogumis alust kahelda, kas isik suudab vabaduses viibides järgida talle seatud järelevalve meetmeid ning olla menetluse vältel ametnikele kättesaadav. Kui isik ei suutnud järgida käitumiskontrolli nõudeid, kuigi nende nõuete järgimise tulemiks olnuks võimalus viibida vabaduses, siis ei ole välistatud, et ta võib rikkuda ka üldist õiguskorda. Asjaolu, et määruskaebuse esitaja näitas vanglas üles oskust ka õiguskuulekalt käituda, ei ole ringkonnakohtu hinnangul määrav, sest võib olla, et isik suutis end lühiajaliselt niivõrd palju kokku võtta, et tema suhtes saaks kohaldada tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Ka see, et määruskaebuse esitajal on olemas perekond – ema, isa, abikaasa ja kolm alaealist last, ei tähenda, et see vähendaks põgenemisohtu. Vastupidi, isik võib hakata menetlusest kõrvale hoidma siseriiklikult välismaale põgenemata, sest ta on väitnud, et soovib olla oma perekonna juures ja saada osa oma laste kasvatamisest. Venemaale väljasaatmise korral on vähemalt sel juhul, kui ta perekond jääb füüsiliselt Eestisse, selle soovi täitmine võimatu või raskendatud.
10.Määruskaebuse esitaja on vaidlustanud haldusasja nr xxx raames tema tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise, talle tehtud lahkumisettekirjutuse ning sissesõidukeelu kohaldamise. Ringkonnakohtu arvates on määruskaebuse esitaja meelevaldselt halduskohtule omistanud seisukoha, et elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamine annab märku sellest, et isik ei soovi täita PPA otsuseid. Halduskohus märkis, et vaidlustamise fakt näitab seda, et isik ei nõustu PPA otsusega elamisloa kehtetuks tunnistamise ja lahkumisettekirjutuse osas. Ringkonnakohus mainib, et isikul on küll seadusest tulenev õigus talle ebasoodsaid otsustusi vaidlustada ning võimalus saavutada nende tühistamine ning tulevikus isegi viibimisalus saada, kuid praegusel juhul on tegemist olukorraga, kus isik viibib Eestis ebaseaduslikult. Kuigi halduskohus rahuldas asjas nr xxx 14. märtsi 2023. a määrusega määruskaebuse esitaja esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning keelas PPA-l Xi riigist väljasaatmise kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni, ei ole halduskohtu määrus jõustunud ning mainitud haldusasjas on sisuline menetlus alles esimeses kohtuastmes pooleli. Ringkonnakohtu hinnangul ei välista esialgse õiguskaitse kohaldamine isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamist. Tegemist on täiesti erinevate menetlustega, milles kohtule esitatud taotluste rahuldamise eeldused on erinevad.
11.Ringkonnakohtu arvates on täidetud ka VSS § 23 lg 1 p-de 2 ja 3 kohaldamise eeldused – isik on korduvalt avaldanud, et tema ei soovi Eestist lahkuda ning seetõttu ka vajalikke reisidokumente ja tagasipöördumistunnistust taotleda (dtl 50), st isik rikub oma kaasaaitamiskohustust. Reisidokumentideta on aga isiku riigist lahkumine võimatu ning haldusakti täitmine venib seetõttu. Soovimatust Eestist lahkuda saab samuti sisustada põgenemisohuna VSS § 68 p 6 tähenduses.
12.Määruskaebuse kohaselt on halduskohus toiminud valesti, kui ei kaalunud määruskaebuse esitaja suhtes isegi VSS § 10 lg-s 2 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist. Ringkonnakohus selle arusaamaga ei nõustu.
13.Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine saaks olla tõhus üksnes juhul, kui isiku varasema käitumise põhjal on piisavalt alus eeldada, et ta kohaldatavaid järelevalvemeetmeid ka päriselt järgib. Kuna isik on näidanud, et ta ei järgi seadusest ja ka kohtulahendist tulenevaid kohustusi, esineb põhjendatud kahtlus, et ta ei pruugi elada kindlaksmääratud elukohas ega ilmuda määratud aegadel PPA-sse. Kuna isikul puudub kehtiv reisidokument, ei saa seda ka hoiule võtta.
14.Isik on määruskaebemenetluses esitanud oma abielu tõendi ning kolme alaealise lapse sünnitunnistuse. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Ringkonnakohtu hinnangul puudub vajadus võtta käesoleva asja juurde eelnevalt nimetatud dokumente, sest vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja on abielus ning et tal on kolm alaealist last. Nimetatud asjaolud nähtuvad mitmetest kohtule esitatud dokumentidest, sh PPA taotlusest halduskohtule. Seega tagastab ringkonnakohus määruskaebuse lisadena esitatud nimetatud dokumendid määruskaebuse esitajale.
15.Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17. veebruari 2023. a määrus muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.