3-22-2365 Õlletallid OÜ kaebus Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja Haldusasi ehituse osakonna 12. oktoobri 2022. a protokollilise otsuse nr 22 tühistamiseks ning Tartu Linnavalitsuse kohustamiseks vaadata muinsuskaitse eritingimuste andmise taotlus uuesti läbi Menetlusosalised ja nende Kaebaja – Õlletallid OÜ, esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo esindajad Vastustaja – Tartu linn, esindaja Kadri Valdre Kaasatud haldusorgan – Muinsuskaitseamet, esindaja Aivi Lintnermann Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus.
2.Tühistada Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna muinsuskaitse komisjoni 12. oktoobri 2022. a protokolliline otsus nr 22 kaebaja taotlust puudutavas osas ning kohustada Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonda Õlletallid OÜ 4. oktoobri 2022. a muinsuskaitse eritingimuste andmise taotlust nr 1211 uuesti läbi vaatama.
3.Mõista Tartu linnalt Õlletallid OÜ kasuks välja menetluskulud 2120 (kaks tuhat ükssada kakskümmend) eurot. Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17. aprillil 2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Õlletallid OÜ esitas 4. oktoobril 2022 Tartu Linnavalitsusele muinsuskaitse eritingimuste andmise taotluse seoses mälestisega Tähtvere mõisa tallid piirdemüüriga, 19. saj (registrinumber 7132, asukoht Tartu maakond, Tartu linn, F. Tuglase tn 10). Õlletallid OÜ soovis renoveerida mälestise ning ehitada juurde büroo- ja korteripinnad.
2.Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna muinsuskaitse komisjon otsustas 12. oktoobri 2022. a protokollilise otsusega nr 22 Õlletare OÜ taotluse tagasi lükata. Otsuse kohaselt jääb komisjon eelnevale seisukohale, et hoonetele peale ehitamine ja ka konsoolselt nende kohale ehitamine ei ole vastuvõetav lahendus, sest see ei taga mälestiste terviklikku säilimist (hävib ajalooline katusekonstruktsioon), vaadeldavust ja ajaloolist iseloomu ning konteksti.
3.Õlletallid OÜ esitas 4. novembril 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna muinsuskaitse komisjoni 12. oktoobri 2022. a protokolliline otsus nr 22 ning kohustada Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonda Õlletallid OÜ muinsuskaitse eritingimuste andmise taotlust uuesti läbi vaatama.
4.Kohus võttis kaebuse 8. novembri 2022. a määrusega menetlusse. Tartu linn esitas
6.detsembril 2022 kohtule vastuse, milles märkis, et kaebaja poolt soovitud kujul muinsuskaitse eritingimusi ei oleks võimalik kaebajale väljastada ka asja uuel läbivaatamisel, kuid vastustaja on valmis uuesti kaaluma kaebaja võimalusi F. Tuglase tn 10, Tartu asuva kinnistu täiendavaks hoonestamiseks ja kaebajale muinsuskaitse eritingimuste väljastamiseks. Vastustaja viitas kohtuasja lõpetamise võimalusele. Pärast menetlusosaliste täiendavate seisukohtade saamist selgus, et käesolevas asjas menetluse lõpetamiseks alust ei esine.
5.Tartu linn esitas 11. jaanuaril 2023 kohtule taotluse vastustaja asendamiseks. Tartu linn oli taotluses seisukohal, et asjas on õigeks vastustajaks Muinsuskaitseamet ning Tartu linn tuleks kaasata menetlusse HKMS § 24 alusel kui kaasatud haldusorgan. Kaebaja vastustaja seisukohaga ei nõustunud.
6.Kohus jättis 24. jaanuari 2023. a määrusega rahuldamata Tartu linna taotluse vastustaja asendamiseks. Sama määrusega kaasas kohus asja menetlusse arvamuse andmiseks Muinsuskaitseameti, andes viimasele tähtaja kaebusele kirjaliku vastuse esitamiseks. Ühtlasi määras kohus asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide (sh menetluskulude taotlused ja kuludokumendid) ja vastuväidete esitamiseks.
7.Muinsuskaitseamet esitas 7. veebruaril 2023 kohtule omapoolse arvamuse kaebuse osas. Kaebaja esitas 23. veebruaril 2023 täiendavad seisukohad ja täiendava menetluskulude väljamõistmise taotluse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja märgib oma seisukohtades järgmist.
8.1.Muinsuskaitseseaduse (MuKS) § 51 lg 4 sätestab ammendava loetelu, mille alusel saab Muinsuskaitseamet ja seega praegusel juhul ka Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakond keelduda muinsuskaitse eritingimuste andmisest. Kaebaja saab aru, et Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakond on keeldunud mälestise osas muinsuskaitse 2(10)
3-22-2365
eritingimuste andmisest MuKS § 51 lg 4 p 1 alusel, kuna väidetavalt kavandatavad muudatused ei taga mälestise terviklikku säilimist ehk täpsemalt hävib ajalooline mälestise katusekonstruktsioon.
8.2.MuKS §-st 8 tulenevalt eeldab mälestise kaitse, et vastav kinnisasi või selle osa omab kultuuriväärtust. MuKS ei sisalda kultuuriväärtuse mõistet, kuid kultuuriväärtuste loetelu on leitav kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seaduse (KultVS) §-st 2. Arvestades KultVS § 2 lg 1 punkti 1 võib asuda seisukohale, et ka MuKS § 8 kohaselt on mälestis riigi kaitse alla võetud hoone ja/või selle osa, mis on vanem kui 75 aastat (kultuuriväärtusega kinnisasi ja/või selle osa).
8.3.Mälestise „Tähtvere mõisa tallid piirdemüüriga, 19. saj“ hoonete katusekonstruktsioonid pärinevad sõjajärgsest perioodist ehk täpsemalt 1950.-ndatest või isegi hilisemast ajast. Kuna mälestise katusekate ja katusekonstruktsioonid pärinevad 1950.-ndatest, ei ole nad mälestisena muinsuskaitse all. Mälestisest on muinsuskaitse all üksnes selle 19. sajandi osad ehk need osad, mis on vanemad kui 75 aastat ja omavad seega kultuuriväärtust. Mälestise nõukogudeaegsed osad, sh katusekonstruktsioonid ei ole kõige olulisemad Nõukogude Liidu perioodist pärit hoone osad ka kultuuriministri 15. mai 2019. a määruse nr 23 „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ § 5 p 1 tähenduses.
8.4.Muinsuskaitse eritingimuste andmisest on keeldutud alusetult, sest mälestise katusekonstruktsiooni puhul ei ole tegemist kultuuriväärtusega mälestise osaga, mis oleks muinsuskaitse all (sh ka käesoleval ajal kehtivate muinsuskaitse eritingimuste kohaselt). Kui muinsuskaitse eritingimuste andmisel ja selle alusel ehitustööde tegemisel hävib mälestise nõukogudeaegne katusekonstruktsioon, ei ole see aluseks muinsuskaitse eritingimuste andmisest keeldumiseks. Vastustaja ei ole kuidagi põhjendanud, mille alusel saab jõuda järeldusele, et nõukogudeaegse katusekonstruktsiooni säilimata jätmine ja/või muutmine välistaks kinnismälestise olemuse säilimist.
8.5.Muinsuskaitseamet on kinnitanud kaebaja seisukohta selles, millised ehitise osad on muinsuskaitse all ja millised mitte (sh millistel ehitise osadel on kuultuuriväärtus ja millistel ei ole). Muinsuskaitseamet on leidnud, et nõukogudeaegsed ehituslikud lisandused omavad tähelepanuväärset kultuuriväärtust vaid üksikutel juhtudel. Kehtivad muinsuskaitse eritingimused Tähtvere tallide nõukogudeaegseid konstruktsioone (sh katusetarind) ja detaile kultuuriväärtuslikeks ei hinda ning need on lubatud asendada (kehtivad muinsuskaitse eritingimused p 9.1, lk 9). Samuti on Muinsuskaitseamet viidanud asjaolule, et käesoleval ajal on võimalik katusekonstruktsioonide väljavahetamise korral olemasolevate hoonete gabariite säilitada (sh katuse harjakõrgus), mida kaebajal ongi plaanis ka uute muinsuskaitse eritingimuste puhul teha.
8.6.Vastustaja on viidanud, et F. Tuglase tn 10 krundi maksimaalne täisehitusprotsent on juba saavutatud, kuid kaebaja ei plaanigi ehitustegevusega krundi täisehitusprotsenti ületada, vaid soovib teostada ehitamist pealeehitamise kaudu. Samas on vastustaja poolt viidatud 31. augusti 2022. a otsuses selgesõnaliselt märgitud, et „ehitusõiguse määramisel on komisjon valmis aktsepteerima krundi suuremat täisehitusprotsenti“. Kuna detailplaneering võib olla aluseks üldplaneeringu muutmisele ja detailplaneeringu koostamisel arvestatakse detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimusi, siis ka juhul, kui oleks vajadus kehtiva üld- ja detailplaneeringu muutmiseks, on seda võimalik teha ka pärast F. Tuglase tn 10 asuva mälestise muinsuskaitse eritingimuste taotluse rahuldamist, sest siis saaks neid kasutada uue ja/või muudetava detail- ja üldplaneeringu koostamisel. 3(10)
3-22-2365
8.7.Kuigi Muinsuskaitseamet on oma vastuses asunud seisukohale, et kaebaja pakutud lahendus ei aita väidetavalt taastada mälestise terviklikkust ega toeta hoonete väärtuste säilimist ja esile toomist, ei ole Muinsuskaitseamet oma seisukohti põhjendanud ega tõendanud. Muinsuskaitseamet ei ole ka selgitanud, mille alusel ja kuidas on jõutud järelduseni, et kavandatavad pealeehitised halvendaksid märkimisväärselt mälestise vaadeldavust ümbritsevast linnaruumist. Kaebaja poolt taotlevate muinsuskaitse eritingimuste üks eesmärk on just mälestise ajaloolise välisilme säilimine ja taastamine. Seetõttu põhinebki kaebaja muinsuskaitse eritingimuste arhitektuurilahendus „pealeehitamise“ kontseptsioonil. See tähendab, et mälestis säilitab oma ajaloolise välisilme ja see taastatakse võimalikult autentselt, kuid selle koha peale kerkib kaasaegne, kuid eraldiseisev ehitis. Kaebaja on seisukohal, et ehitismälestisele „Tähtvere mõisa tallid piirdemüüriga, 19. saj“ eskiisides näidatud viisil pealeehitiste rajamine on muinsuskaitseliselt igati aktsepteeritav, lubatud ja isegi hädavajalik lahendus.
8.8.Kaebuse lahendamisel tuleb lähtuda üksnes vastustaja 12. oktoobri 2022. a otsuses sisalduvatest põhjendustest ning muud kohtumenetluse raames vastustaja poolt toodud täiendavad põhjendused on asjakohatud ja neid ei saa arvesse võtta. Asjaolu, et vastustaja on püüdnud tagantjärgi oma otsust põhjendada, väites, et kaebaja olevat pidanud aru saama, et kaebusega vaidlustatud komisjoni otsus viitab otseselt komisjoni 31. augusti 2022. a otsusele, on asjakohatu. Vaidlustatud otsuses ei ole mingit seost ega viiteid mingile varasemale otsusele põhjenduste osas, mida vaidlustatud otsus ei sisalda. Vastustaja on tunnistanud, et vaidlustatud otsuse tegemisel on rikutud vorminõudeid (s.o otsus oleks pidanud olema vormistatud eraldi haldusaktina), põhjendamiskohustust ja kaalumiskohustust.
9.Vastustaja möönab, et kaebaja poolt vaidlustatud otsus oleks pidanud olema põhjalikumalt ja selgemalt motiveeritud, sh katusekonstruktsiooni osas, ning vormistatud eraldi haldusaktina. Samas jääb vastustaja seisukohale, et kaebaja poolt soovitud kujul muinsuskaitse eritingimusi ei oleks võimalik väljastada ka asja uuel läbivaatamisel MuKS § 51 lg 4 p 1 alusel ning põhjalikuma kaalutlusotsuse tegemisel, sest kaebaja poolt soovitu ei taga kaitsealuse mälestise (tallide kompleksi) olemuslikku säilimist. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda ja märgib vastuseks kaebusele järgmist.
9.1.Kaebaja poolt viidatud KultVS § 2 ei ole asjakohane. MuKS §-s 8 ei ole sätestatud, et mälestis on vaid riigi kaitse alla võetud hoone või hoone osa, mis on vanem kui 75 aastat. MuKS § 8 sellist erisust ette ei näe. KultVS § 2 lg-s 1 on üheselt mõistetavalt toodud, et "Käesoleva seaduse mõistes on kultuuriväärtusega /.../". Eelviidatud sõnastust tuleb mõista selliselt, et mõiste "kultuuriväärtustega asjad, mis on vanemad kui 75 aastat" kohaldub vaid konkreetse seaduse raames ja ei ole laiendatav nt muinsuskaitseseaduses toodud kultuuriväärtuste mõistele. MuKS § 8 tähenduses võib olla kultuuriväärtusega ehitis mälestis ka juhul, kui see on noorem kui 75 aastat (nt Tartu Ülikooli raamatukogu). Tähtvere mõisa tallide puhul on hooned tervikuna mälestised ning muinsuskaitse all, vaatamata sellele, et hoonete avatäited (sh katusekonstruktsioon) ei ole vanemad kui 75 aastat.
9.2.Kaebaja esitas ka 29. augustil 2022 muinsuskaitse eritingimuste taotluse (taotlus nr 1185), mille vastustaja muinsuskaitse komisjoni 31. augusti 2022. a otsusega tagasi lükkas. Muinsuskaitse komisjoni koosoleku protokollis (tl 32-33) toodi välja, et: „Komisjon juhib tähelepanu, et krundil on osaliselt kehtiv detailplaneering1, millega uued soovitud ehitusmahud ei ühti. Samuti on vastuolu linna kehtiva üldplaneeringuga 2040+, mille kohaselt on arhitektuuriüksuse TH9 maksimaalne korruselisus 3-4 ja täisehitusprotsent 35%. Täpsemad
mälestise ja selle kaitsevööndis asuvate hoonete ümberehitamise ja laiendamise tingimused määratakse muinsuskaitse eritingimustega. Juhime tähelepanu, et olemasolevaga on maksimaalne täisehitusprotsent juba saavutatud. Eskiisjoonistel esitatud lahendused ei ole muinsuskaitseliselt aktsepteeritavad. Muinsuskaitseliselt on aktsepteeritav mälestiste laiendamine selliselt, mis hooneid väärindab ning ei sulge vaateid olemasolevatele ehitismälestistele. Ehitusõiguse määramisel on komisjon valmis aktsepteerima krundi suuremat täisehitusprotsenti, kui see tagab mälestiste seisukohast parema lahenduse. Muus osas tuleb lähtuda kehtivast üldplaneeringust. Vastuvõetav ei ole hoonetele pealeehitamine ja ka konsoolselt nende kohale ehitamine.“. Vaatamata eeltoodule esitas kaebaja uue muinsuskaitse eritingimuste taotluse just olemasoleva hoone laiendamiseks sellele pealeehitamise teel. Kaebaja on kaebuses analüüsinud sisuliselt vaid katuse konstruktsiooni märkust, kuid ei ole kaebuses kordagi märkinud, et kaebajale on varasemalt selgitatud, mida on antud alale võimalik kavandada ja millistel tingimustel. Vastustaja on kaebaja poolt vaidlustatud otsuses viidanud oma varasemale seisukohale ning kaebaja pidi olema vastustaja seisukohast teadlik. Kaebaja ei saa väita, et ta ei teaks, millisele varasemale muinsuskaitse komisjoni otsusele 12. oktoobri 2022. a otsuses viidatakse.
9.3.MuKS § 51 lg 2 sätestab, et amet kontrollib muinsuskaitse eritingimuste taotluse saamisel selle nõuetele vastavust. Kui muinsuskaitse eritingimuste andmine on ilmselgelt põhjendamatu, jätab amet taotluse läbi vaatamata ja tagastab selle koos põhjendustega. Sellised asjaolud on harvaesinevad ja erandlikud. Sellisteks asjaoludeks saab MuKS-e mõistes lugeda näiteks olukorda, kus taotletav tegevus ilmselgelt ei taga mälestise või selle väärtuste säilimist. Näiteks taotletakse lammutamist või tegevusi, mis on käsitletavad mälestise või selle osa hävitamisena, samuti olukord, kus taotletakse ehitusmahtu alale, kus detailplaneeringu järgi puudub ehitusõigus või kus asub mälestise vaatesektor või vaatekoridor (vt MuKS seletuskiri2).
9.4.Praegusel juhul näeb kehtiv detailplaneering ette vaid hoonete ümberehituse samas mahus. Kinnistu täisehitusprotsent kehtiva detailplaneeringu kohaselt on 36% ning kehtiva üldplaneeringu kohaselt 35%. Seega ei oleks võimalik kehtiva detailplaneeringu korral mitte kuidagi võimalik väljastada projekteerimistingimusi hoonete laiendamiseks. Hoonetele peale ehitamine ei ole aga lubatud, sest ei taga kinnismälestise olemuslikku säilimist (vt ka ehitusseadustiku § 27 lg 4 p 3 – detailplaneeringu olemasolu korral saaks lubada hoone kõrguse muutust maksimaalselt 10% ulatuses esialgsest mahust, mis on detailplaneeringuga lubatud ja kaebaja soovitu ilmselgelt sellesse piiresse ei mahu). Kinnistu täisehitusprotsendi suurendamine ehk hoonete laiendamine (mitte pealeehituse ega konsoolselt pealeehituse kaudu) eeldab seega uue detailplaneeringu koostamist. Kuna muinsuskaitse eritingimused on aluseks ehitamisele, restaureerimisele ja vajadusel projekteerimistingimuste taotlemisele, saab väljastada muinsuskaitse eritingimused juhul, kui nt alal kehtiv detailplaneering võimaldab taotlejale sellist ehitusmahtu ning säilib ka kinnismälestise olemus. Vastustaja hinnangul on kaebaja pöördunud kohtu poole ennatlikult, sest esmalt tuleb mh selgeks teha, mida teha kehtiva detailplaneeringuga ja mida võimaldab kehtiv üldplaneering.
9.5.2018. a veebruaris koostatud ja käesoleval ajal kehtivate muinsuskaitse eritingimuste punktis 9 toodu on jätkuvalt asjakohane, sh nõue säilitada hoonete ja piirdemüüri välised gabariidid, asukoht ja kõrgus (sh katuseharja kõrgus). Hoonetele pealeehitamine, sh konsoolselt pealeehitamine ei taga tallidele iseloomuliku mahu ja olemuse säilimist.
10.Kaasatud haldusorgan Muinsuskaitseamet viitab oma seisukohas MuKS § 3 lg-tele 3 – 5 ja märgib järgmist.
10.1.Tähtvere mõisa tallide puhul on tegemist iseloomuliku näitega mõisasüdame hoonestusest ja historitsistlikust majandushoonete arhitektuurist. Sarnaselt paljudele teistele mõisate abihoonetele on ka Tähtvere mõisa tallides toimunud nõukogude perioodil ümberehitustöid, mille tulemusel on osaliselt muudetud hoonete algupärast välisilmet ning asendatud ajaloolisi konstruktsioone. Näiteks on hoonetel vahetatud kõik ajaloolised avatäited. Samuti on hoonetele ehitatud 20. sajandi keskpaigas uus katusekonstruktsioon. Tehtud on teisigi hoonete algupärast ilmet eiravaid lisandusi: nt on müüridesse lisatud uusi avatäiteid, remontimisel pole taastatud ajaloolisi krohvidetaile jms. Hooneid mõjutab ka pika-ajaline remondivõlg, mille tulemusel on need halvas tehnilises seisukorras. Sellest hoolimata on hoonete ajalooline lahendus endiselt loetav ning need omavad seetõttu olulist väärtust nii Tähtvere mõisa kompleksi kui ka ümbritseva lähiala miljöö kujundamisel.
10.2.Muinsuskaitseamet on senist mõisate abihoonete restaureerimispraktikat arvestades seisukohal, et nõukogudeaegsed ehituslikud lisandused omavad tähelepanuväärset kultuuriväärtust vaid üksikutel juhtudel nt siis, kui tegemist on arhitektuuriajalooliselt tähelepanuväärsete lahendustega. Üldjuhul on siiski tegemist detailide ja konstruktsioonidega, mis selliseid väärtusi ei oma ning need võib asendada. Kehtivad muinsuskaitse eritingimused Tähtvere tallide nõukogudeaegseid konstruktsioone (sh katusetarind) ja detaile kultuuriväärtuslikeks ei hinda ning need on lubatud asendada (kehtivad muinsuskaitse eritingimused p 9.1, lk 9). Kuna katused moodustavad olulise osa hoonetele iseloomulikust välisilmest on ehitismälestiste puhul katuste taastamisel alati eelistatud lähtuda ajaloolisest lahendusest. Lubatud on katuste asendamine hilisemate katusekonstruktsioonide mahus. Tähtvere mõisa tallidele kehtivad muinsuskaitse eritingimused võimaldavad katusekonstruktsioonide väljavahetamise korral nii olemasolevate hoonete gabariitide säilitamist (sh katuse harjakõrgus), kui ka katuse algupärase lahenduse taastamist.
10.3.Muinsuskaitseamet on seisukohal, et Tähtvere mõisa tallidele massiivsete pealeehitiste rajamine on vastuolus muinsuskaitseseadusest tulenevate põhimõtetega, kuna see ei taga ehitismälestise ajaloolise välisilme säilimist ja taastamist. Viilkatused on antud juhul oluline osa ehitismälestise arhitektuursest lahendusest. Kuna hooned on ümbritsevast linnaruumist hästi vaadeldavad, omavad kavandatavad pealeehitised märkimisväärset linnaruumilist mõju laiemale ümbritsevale keskkonnale. Kaebaja pakutud lahendus ei aita taastada mälestise terviklikkust ega toeta hoonete väärtuste säilimist ja esile toomist. Samuti on soovitud lahendus vastuolus krundil osaliselt kehtiva detailplaneeringuga ning Tartu üldplaneeringuga 2040+.
10.4.Muinsuskaitseameti hinnangul on Tähtvere mõisa tallide säilimiseks hädavajalik neile uue kasutusfunktsiooni leidmine, kuid hoonete kasutuseks vajalikud lahendused peavad tagama mälestise ja selle väärtuste säilimise. Muinsuskaitseamet nõustub Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna muinsuskaitse komisjoni seisukohaga, mille kohaselt ehitismälestisele „Tähtvere mõisa tallid piirdemüüriga, 19. saj“, reg-nr 7132 eskiisides näidatud viisil pealeehitiste rajamine ei ole muinsuskaitseliselt aktsepteeritav lahendus.
KOHTU SEISUKOHT
11.Kaebaja eesmärgiks on, et Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna muinsuskaitse komisjon vaataks tema 4. oktoobril 2022 esitatud muinsuskaitse eritingimuste taotluse nr 1211 (tl 5-5p) uuesti läbi. Kaebaja märkis selles taotluses, et ta soovib renoveerida mälestise „Tähtvere mõisa tallid piirdemüüriga, 19. saj“ ja ehitada juurde büroo- ja 6(10)
3-22-2365
korteripinnad. Muinsuskaitse komisjon arutas kaebaja taotlust 12. oktoobril 2022 toimunud koosolekul ning on koosolekul teinud järgmise otsuse: „Komisjon jääb eelnevale seisukohale, et hoonetele peale ehitamine ja ka konsoolselt nende kohale ehitamine ei ole vastuvõetav lahendus, sest see ei taga mälestiste terviklikku säilimist (hävib ajalooline katusekonstruktsioon), vaadeldavust ja ajaloolist iseloomu ning konteksti. Eelnevast tulenevalt lükata taotlus tagasi“ (tl 6).
12.MuKS § 50 lg 3 kohaselt antakse muinsuskaitse eritingimused haldusaktiga. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 43 lg 2 sätestab, et kui taotletud haldusakt otsustatakse jätta andmata, antakse selle kohta haldusakt. Vastustaja hinnangul ei ole muinsuskaitse komisjoni
12.oktoobri 2022. a protokollilise otsuse puhul tegemist haldusaktiga. Vastustaja möönab, et tal oleks tulnud otsus vormistada eraldiseisva haldusaktina. Kuigi vastustaja ei ole eraldiseisvat haldusakti vormistanud, tuleb kohtu hinnangul praegusel juhul siiski käsitada 12. oktoobri 2022. a protokollis sisalduvat otsustust haldusaktina. HMS § 51 lg 1 tähenduses on haldusakti tunnuseks see, et tegemist on reguleeriva toimega õiguslikult siduva haldusorgani poolt avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud tahteavaldusega, millega tekitatakse, muudetakse või lõpetatakse isiku õigusi ja kohustusi (vt nt Riigikohtu 13. oktoobri 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-44-10, p 12). Kuna protokollis sisalduva otsustuse tagajärjeks oli see, et kaebajale tema poolt soovitud muinsuskaitse eritingimusi ei väljastatud, on protokollis sisalduval otsustusel regulatiivne mõju kaebaja õigustele. HMS § 43 lg 2 järgi on haldusaktina käsitatav sisuline keeldumine taotletud haldusakti andmisest (vt Riigikohtu 23. märtsi 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-85-15, p 11). Otsustuse käsitamist haldusaktina ei välista selle vormistamine protokollilise otsustusena. HMS § 5 lg 1 kohaselt iseloomustab haldusmenetlust vormivabaduse põhimõte ning isegi vorminõuete rikkumine ei välista käsitamist haldusaktina, kui otsustus vastab samas sisuliselt haldusakti tunnustele HMS § 51 lg 1 tähenduses ning seda sõltumata dokumendi pealkirjast ja vormistusest. Vastustaja lahendas praegusel juhul kaebaja 4. oktoobri 2022. a taotlust, mille tulemusena jäi andmata soovitud haldusakt. Eelnevat arvestades on kohtu hinnangul vastustaja 12. oktoobri 2022. a protokollilise otsuse puhul tegemist haldusaktiga.
13.HMS § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Sama paragrahvi lõiked 2 ja 3 sätestavad, et haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Isiku õigusi piirava akti põhjendamine on oluline selleks, et isik mõistaks, miks ja millisel õiguslikul alusel otsus on tehtud ning kas otsus tehti seaduslikult. Ühtlasi tagab põhjendamiskohustus kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt nt Riigikohtu 31. mai 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-10, p 26).
14.Muinsuskaitse komisjoni 12. oktoobri 2022. a otsust (tl 5) on protokollis põhjendatud vaid ühe lausega, viidates seejuures asjaolule, et komisjon jääb oma eelnevale seisukohale. Kohtu hinnangul on otsus oluliste põhjendamispuudustega ning sellest ei selgu ka otsuse tegemise faktiline ja õiguslik alus. Samuti ei selgu otsusest, millistest kaalutlustest komisjon otsuse tegemisel lähtus. Kuigi vastustaja märgib, et kaebaja pidi olema teadlik, et vastustaja viide enda eelnevale seisukohale tähendab viidet muinsuskaitse komisjoni 31. augusti 2022. a protokollilisele otsusele, millega kaebaja varasem muinsuskaitse eritingimuste taotlus samuti tagasi lükati, siis sellekohast konkreetset viidet, mis seoks 31. augusti 2022. a protokollis sisalduvad põhjendused 12. oktoobri 2022. a otsuse põhjendustega, viimati nimetatud 7(10)
3-22-2365
12.oktoobri 2022. a protokollilises otsuses ei ole. Vaidlustatud protokollilisest otsusest ei selgu ka see, millisel alusel see tehtud on. Otsuses märgitakse, et kaebaja poolt taotletu ei taga mälestiste terviklikku säilimist, mistõttu võib järeldada, et komisjon on taotluse tagasi lükkamise all silmas pidanud muinsuskaitse eritingimuste andmisest keeldumist MuKS § 51 lg 4 p 1 alusel. Samas on vastustaja kohtumenetluses viidanud ka MuKS § 51 lõikele 2, mis sätestab ilmselgelt põhjendamatu taotluse läbi vaatamata jätmise ja tagastamise. Seega ei ole üheselt selge, millist alust on komisjon protokollilises otsuses kaebaja taotlust tagasi lükates silmas pidanud. HMS § 14 lg 6 p 2 kohaselt võib haldusorgan taotluse jätta läbi vaatamata ja tagastada seaduses ettenähtud juhtudel, kuid seadus ei näe ette ega sisusta mõistet „lükata taotlus tagasi“. Jäädes küll oma varasema seisukoha juurde, ei ole komisjon protokollis kajastanud, kas taotlust lahendades ning varasemaga võrreldes samasugusele tulemusele jõudes on vastustaja läbi viinud sisulise arutelu ja erinevaid lahendusi kaalunud, st teostanud õiguspäraselt kaalutlusõigust. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on lubatav ka haldusakti põhjendusi kohtumenetluses täiendada, kui haldusorganil on võimalik tõendada, et haldusaktist välja jäänud, kuid kohtumenetluses esitatud põhjendustest juhinduti tegelikult juba haldusakti andmise ajal (Riigikohtu 10. novembri 2022. a otsus asjas nr 3-19-292, p 17 ja seal viidatud praktika). Kohus ei pea praegusel juhul ka sellele põhimõttele tuginedes põhjendamiskohustust nõuetekohaselt täidetuks.
15.Kohus nõustub kaebajaga selles, et mälestiste terviklikku säilimist puudutavas osas võib vaidlusalust protokollilist otsust mõista nii, et mälestiste terviklikku säilimist ohustab, kui hävib ajalooline katusekonstruktsioon. Muid põhjuseid selles osas otsuses välja toodud ei ole. Kuna Muinsuskaitseameti käesolevas asjas esitatud seisukohast nähtub siiski, et mälestise nõukogudeaegsed katusekonstruktsioonid ei oma kultuuriväärtust ning need võib asendada, on vastustaja kohtu hinnangul lähtunud vaidlusalust otsust tehes pigem ebaõigest kaalutlusest. Nagu nähtub käesolevas asjas esitatud vastustaja seisukohtadest, on vastustaja pidanud nõukogudeaegset katusekonstruktsiooni muinsuskaitse all olevaks. Asjaolu, et Tähtvere mõisa tallide katusekonstruktsioonide säilitamist ei ole vajalikuks peetud nähtub samas ka kehtivatest muinsuskaitse eritingimustest (p 9.1; tl 19). Eelnevat arvestades ei oma seega tähtsust asjaolu, kas tallide katusekonstruktsiooni kultuuriväärtuslikkust hinnates tuleks lähtuda KultVS § 2 lg 1 punktist 1 või mitte.
16.Vastustaja ja Muinsuskaitseamet on kohtule esitatud seisukohtades leidnud, et kaebaja soovitud muinsuskaitse eritingimused on vastuolus krundil osaliselt kehtiva detailplaneeringuga ning Tartu üldplaneeringuga 2040+. Kuigi vastustaja ja Muinsuskaitseamet on nende hinnangul esineva vastuolu detailplaneeringuga ja üldplaneeringuga osaliselt ka oma seisukohtades välja toonud, ei sisaldu vastavad põhjendused vaidlusaluses 12. oktoobri 2022. a protokollilises otsuses. Otsuses ei ole välja toodud, et kaebaja soovitud lahendus oleks vastuolus kehtivate planeeringutega ega seda, milles see vastuolu seisneb. Kaebaja on 4. oktoobril 2022 esitatud muinsuskaitse eritingimuste taotluses märkinud, et ta kavatseb järgida kehtiva üldplaneeringuga lubatud kõrgust ja samuti ei suurenda kinnistul detailplaneeringust tulenevat ehitusmahtu. Kohtule esitatud seisukohtades viitab kaebaja, et ta ei ole soovinud kinnistu täisehitusprotsendi suurendamist ja hoonete laiendamist, vaid soovib teostada ehitamist pealeehitamise kaudu. Vastustaja seisukohtadest nähtub aga, et uue detailplaneeringu koostamist eeldab kinnistu täisehitusprotsendi suurendamine ehk hoonete laiendamine (mitte pealeehitus ega konsoolne pealeehitus).
17.HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui 8(10)
3-22-2365
eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist (sama sisaldub ka riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p-s 1). Riigikohus on möönnud selle põhimõtte kohaldamise võimalikkust haldusakti põhjendamisvigade korral, jättes haldusakti põhjendamisveale vaatamata jõusse. Seda aga juhul, kui haldusorgan esitab piisavad põhjendused tagantjärele kohtumenetluses ning kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus samadest kaalutlustest ka tegelikult otsuse tegemisel (vt Riigikohtu 27. juuni 2019. a otsus asjas nr 3-17-1927, p 23). Kohus leiab, et praegusel juhul ei ole võimalik tuvastada, millistest kaalutlustest vastustaja 12. oktoobri 2022. a protokollilist otsust tehes lähtus. Lisaks nähtub asja materjalidest, et vaidlusaluses otsuses viidatud katusekonstruktsiooni säilitamise vajadus ei ole kooskõlas hetkel kehtivate muinsuskaitse eritingimustega ja Muinsuskaitseameti seisukohaga, mis puudutab nõukogudeaegse katusekonstruktsiooni säilitamist. Seega on kohtul alust arvata, et ebaõige materiaalõiguslik lähenemine vaidlusesemele, mida küll vaidlustatud haldusaktist arusaadavalt ei selgu, võib olla mõjutanud kaalutlusi ja seeläbi taotluse menetlemise lõpplahendust.
18.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna muinsuskaitse komisjoni 12. oktoobri 2022. a protokolliline otsus nr 22 on Õlletare OÜ muinsuskaitse eritingimuste taotluse tagasi lükkamist puudutavas osas nii formaalselt, kui ka materiaalselt õigusvastane. Seega rahuldab kohus kaebuse ja tühistab muinsuskaitse komisjoni
12.oktoobri 2022. a protokollilise otsuse nr 22 kaebaja taotlust puudutavas osas. Kohus kohustab Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonda Õlletallid OÜ 4. oktoobri 2022. a muinsuskaitse eritingimuste andmise taotlust nr 1211 uuesti läbi vaatama.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
19.HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus kontrollib volitatud esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust ka juhul, kui kuludele ei ole esitatud vastuväidet (HKMS § 108 lg 12).
20.Kaebaja palub mõista vastustajalt tema kasuks välja menetluskulud. Kaebaja menetluskulud koosnevad õigusabikuludest (4200 eurot, koos käibemaksuga) ning tasutud riigilõivust (20 eurot), kokku 4220 eurot. Vastustajal ei ole käesoleva kohtumenetlusega seonduvalt menetluskulusid tekkinud.
21.Vastavalt kohtule esitatud kuludokumentidele ja menetluskulude nimekirjale (dtl 76-78 ja 135-137) on õigusabi osutatud kokku 28 tunni ja 10 minuti ulatuses. Seejuures on teenuse osutamise tunnihind olnud 150 eurot (ilma käibemaksuta). Kaebaja menetluskulude väljamõistmise taotluse kohaselt seisnes kaebajale õigusabi esitamine järgnevas: 1) Asja materjalidega tutvumine, analüüs, kaebuse koostamine ja esitamine kohtule (november 2022. a) – 9,5h; 2) Vastaspoole vastusega tutvumine, nõupidamised kliendiga, kirjalike seisukohtade edastamine kohtule (detsember 2022. a) – 5,75h; 3) Tutvumine Tartu Linnavalitsuse vastusega, seisukohtade kujundamine ja nõupidamine kliendiga (11.01.2023) – 1,75h; 4) Vastuse ettevalmistamine ja edastamine Tartu Linnavalitsuse seisukohtadele (12.01. – 19.01.2023) – 4,75h; 5) Tutvumine kohtumäärusega, infovahetus klient (25.01.2023) – 0,25h; 6) Tutvumine Muinsuskaitse Ameti kirjaliku vastusega, seisukohad, nõupidamised klient (07.02.2023) – 1,75h; 7) Kirjalike seisukohtade ettevalmistamine Muinsuskaitse Ameti seisukohtadele (21.02.2023) – 3,25h; 8) Kirjalike seisukohtade täiendamine, menetluskulude nimekirja koostamine ja edastamine kohtule (23.02.2023) – 1h. Kohus leiab, et kaebaja menetluskulud on ülepaisutatud. Arvestades menetluskulude nimekirjas väljatoodut ning seda, et lisaks kaebusele on kaebaja esindaja esitanud kohtule veel neli 9(10)
3-22-2365
menetlusdokumenti, millest ükski ei ole aga kuigi mahukas, peab kohus käesolevas asjas õigusteenuse osutamisele kulunud aega (28 tundi ja 10 minutit) ülemääraseks. Kohus leiab, et põhjendatuks saab pidada ajakulu ligemale pooles ulatuses, s.o 14 tunni ulatuses.
22.Menetluskulude väljamõistmise taotluses on märgitud, et Õlletallid OÜ on käibemaksukohustuslane ega taotle seetõttu menetluskuludelt arvestatud käibemaksu hüvitamist. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole menetluskulude väljamõistmine koos käibemaksuga põhjendatud juhul, kui kaebaja on käibemaksukohustuslane, kes saab õigusabikuludelt käibemaksu sisendkäibemaksuarvestuses tagasi arvestada (Riigikohtu 11. mai 2022. a otsus asjas nr 3-20-663, p 23). Seega kuulub vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistmisel õigusabikulu ilma käibemaksuta 2100 eurot (14h x 150 eurot). Sellele lisandub riigilõiv 20 eurot. Kokku mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks seega välja menetluskulud 2120 eurot. Kaebaja on soovinud kulude hüvitamist Advokaadibüroo Lillo ja Lõhmus OÜ pangakontole nr EE512200221011374711.