Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kaire Pikamäe
Määruse tegemise aeg ja koht
17. märts 2023, Tallinn
Haldusasja number
3-22-2367
Haldusasi
Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba pikendada X kinnipidamiskeskuses kinnipidamist
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 4. jaanuari 2023. a määrus
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja KB Puudutatud isik – X, esindaja v.adv Keijo Lindeberg
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata X taotlus vaadata määruskaebus läbi kohtuistungil.
Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 4. jaanuari 2023. a määrus haldusasjas nr 3-22-2367 muutmata.
Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Armeenia Vabariigi kodanik X (sünd. XX.XX.XXXX) saabus 03.11.2022 koos abikaasaga Venemaalt Eestisse ning taotles samal päeval rahvusvahelist kaitset. Taotluse kohaselt vajab isik rahvusvahelist kaitset, sest abikaasa tervis on halb. Politsei ja Piirivalveamet (PPA) pidas isiku kinni ning Tartu Halduskohus andis 05.11.2022 määrusega välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p 4 alusel PPA-le loa paigutada isik kinnipidamiskeskusesse (KPK) mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Tartu Ringkonnakohus jättis 14.12.2022 määrusega X määruskaebuse rahuldamata ja Riigikohus jättis 12.01.2013 määrusega X määruskaebuse menetlusse võtmata.
2.Politsei- ja Piirivalveamet esitas Tallinna Halduskohtule 27.12.2022 taotluse pikendada VRKS § 361 lg 2 p 4 ja § 362 lg 5 alusel X KPK-s kinnipidamise tähtaega nelja kuu võrra. Jätkuv kinnipidamine on vajalik rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate
3-22-2367 asjaolude väljaselgitamiseks ning esineb väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 p-de 6 ja 9 kohane põgenemisoht. Isiku põhjendused (sh 29.11.2022 intervjuul antud ütlused) rahvusvahelise kaitse vajaduse kohta on üldsõnalised ja vajavad täpsustamist. Isiku sõnul oli tema reisi sihtkohaks Eesti, sest ta on siin varem käinud ja abikaasa on siin saanud arstiabi. Isiku väitel on abikaasa tervis halb ning abikaasat on Armeenias üritatud mürgitada ja tulistada. Isik on taotlenud Eestis varem rahvusvahelist kaitset 03.05.2016, kui saabus Eestisse koos abikaasa ja kahe alaealise lapsega. Perekond pandi elama rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskusesse. PPA lükkas 26.05.2016 otsusega isiku rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi, misjärel lahkus perekond omavoliliselt Eestist ning nad peeti 22.06.2016 kinni Lätis ja saadeti tagasi Eestisse. X paigutati Tartu Maakohtu 30.06.2016 määruse nr 2-16-100024 alusel tahtest olenematule ravile, sest ta lahkus omavoliliselt statsionaarselt ravilt ja keeldus ravist. Isik vabastati sundravilt 16.08.2016 ning ta loobus 25.08.2016 rahvusvahelise kaitse taotlusest ja pöördus tagasi Armeeniasse. Kuna isik on juba varasema rahvusvahelise kaitse taotlemise ajal lahkunud määratud elukohast (VSS § 68 p 9), puudub PPA-l alus arvata, et isik viibiks ka praeguse menetluse ajal majutuskeskuses ja oleks menetlustoiminguteks kättesaadav. X puhul esineb ka VSS § 68 p 6 kohane põgenemisoht, sest PPA hinnangul isik teadis, et tal puudub alus Eestisse sisenemiseks ning ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks. Varasemas menetluses toimus suhtlus isikuga peamiselt vene keeles ja tal ei olnud raskusi vene keelest arusaamisega ning isik suhtles vene keeles ka praeguse menetluse alguses, kuid asus hiljem väitma, et ei oska vene keelt ja soovib armeenia keele tõlki. PPA hinnangul on väheusutav, et varasemalt vene keelt osanud isik seda enam ei valda, eriti kuna ta on viibinud pikemat aega Venemaal. Tegemist on pahatahtliku menetluse takistamisega ja sellest võib järeldada, et isik ei soovi lahkumiskohustust täita. Passi andmete kohaselt on isik püüdnud korduvalt siseneda esinevatesse Euroopa riikidesse, kuid seadusliku viibimisaluse puudumise tõttu on talle piiril väljastatud sisenemiskeelud (07.07.2015 Poolas, 15.08.2015 Poolas, 04.09.2015 Poolas, 09.09.2015 Poolas, 29.01.2019 Poolas, 09.02.2019 Rumeenias, 2021. a septembris Bulgaarias ja 26.09.2022 Leedus). Isik on enda sõnul taotlenud varem rahvusvahelist kaitset Valgevenes, Eestis, Lätis ja Moldovas. Seega oli isikule teada, et rahvusvahelise kaitse taotlemisega saab ta menetluse ajaks riiki siseneda ja ilma selleta oleks talle piiril väljastatud sisenemiskeeld. Ka isiku ütlustest järeldub, et ta tuli Eestisse abikaasa ravimise eesmärgil ja taotles rahvusvahelist kaitset lahkumiskohustuse edasilükkamiseks. Isiku põgenemise ohu ning menetluse pahatahtliku takistamise ja koostöösoovi puudumise tõttu ei ole VRKS §-s 29 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid võimalik tõhusalt kohaldada ning isiku jätkuv kinnipidamine on proportsionaalne ja kohane abinõu.
3.X ei nõustunud Tallinna Halduskohtu 04.01.2023 istungil osalema, kuna tema esindajat ei olnud kohal ja lahkus istungilt. Kohus vaatas PPA taotluse läbi puudutatud isiku osavõtuta, sest tema soovitud advokaat ei ole saadaval enne pikendamise tähtaja saabumist ja kohtuistungi edasilükkamine kahjustaks ebaproportsionaalselt avalikku huvi.
4.Tallinna Halduskohus pikendas 04.01.2023 määrusega PPA-le antud luba puudutatud isiku KPK-s kinnipidamiseks mitte kauemaks kui 04.05.2023. Kohus selgitas istungil isikule, et riigi õigusabi korras määratud advokaadil ei olnud võimalik kohtuistungist osa võtta, kuid kohtuistungi edasilükkamine ei olnud seaduses sätestatud tähtaegade tõttu võimalik. Isik ei soovinud sellele vaatamata kohtuistungil selgitusi anda ja lahkus istungilt. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole vaidlust faktiliste asjaolude üle. KPK-s kinnipidamise tähtaja pikendamine VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel on põhjendatud, sest esineb vajadus selgitada välja rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud. Isikuga on toimunud intervjuu, kuid tema ütluste üldsõnalisuse tõttu peab PPA neid kontrollima (sh rahvusvahelise kaitse vajadust ja Eestisse tuleku põhjuseid) ning võrdlema päritolumaa infoga. Isiku taustast ja varasemast 2(6)
3-22-2367 käitumisest on tuletatav tema põgenemise oht vastavalt VSS § 68 p-le 9. Põgenemisohu kindlaks tegemiseks tuleb vaadelda välismaalasega seotud asjaolusid kogumis ning keelatud ei ole arvestada isiku minevikusündmusi ja tema varasemat käitumist. VSS § 68 p-st 9 ei nähtu, et see hõlmaks üksnes käimasolevat menetlust. Isiku põgenemise oht ei ole väike, arvestades tema omavolilist lahkumist majutuskeskusest 2016. a-l, mis annab aluse arvata, et isik ei pruugi ka seekord olla PPA-le kättesaadav taotlusega seotud asjaolude selgitamiseks. Samuti võib isik asuda vältima enda võimalikku hilisemat väljasaatmist juhul, kui tema taotlus jääb rahuldamata. Omavolilise lahkumise ohule viitavad ka isikule 2016. a-l ravi osutamist kajastavad asjaolud. Isik on korduvalt taotlenud eri riikides rahvusvahelist kaitset. Asjakohane on PPA põhjendus, et hinnangut põgenemisohu kohta kinnitab täiendavalt, et isik on takistanud menetlustoimingute läbiviimist ja ei ole soovinud teha koostööd, mida ilmestab nt vaheldumisi vene ja armeenia keele tõlgi nõudmine, mille eesmärgiks võib olla menetlust venitada. Koostöötahte puudumist kinnitab ka isiku kohatu käitumine 04.01.2023 kohtuistungil, kus ta segas korduvalt vahele ja ei võimaldanud tõlgil lauseid lõpuni tõlkida ning ei vastanud kohtu küsimustele ega soostunud ilma esindajata kohtuistungil osalemist jätkama, vaatamata selgitusele, et kohus soovib esitada küsimusi isikule endale. Isiku kinnipidamine on proportsionaalne ja puuduvad leebemad sama tõhusad alternatiivsed sunnimeetmed. Isik on viibinud KPK-s kaks kuud ja tema kinnipidamine ei ole kujunenud ebamõistlikult pikaks. Puuduvad andmed, et isiku KPK-s kinnipidamine oleks vastuolus tema turvalisuse või tervisekaitse kaalutlustega (VRKS § 363 lg 3).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.X palub 20.01.2023 määruskaebuses tühistada halduskohtu 04.01.2023 määrus ning uue määrusega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada isik KPK-st. Isiku jätkuv kinnipidamine ei ole proportsionaalne ja piisavalt ei ole arvestatud konkreetse juhtumi asjaoludega. Rahvusvahelise kaitse menetluses on enamus menetlustoiminguid tehtud ning läbi on viimata üksnes viimane intervjuu ja võimalike täiendavate tõendite kontroll. Põgenemisohu tuvastamiseks ei ole 2016. a-l toimunu asjakohane, sest sedavõrd ammuste sündmuste põhjal ei saa enam prognoosida isiku edasisi kavatsusi ja tegutsemist praegusel ajal. Halduskohus ei ole analüüsinud isiku varasema käitumise motiive ega seda, miks peaks tal olema motivatsioon praegu Eestist lahkuda. Sisuliselt on varasemat ühekordset käitumist automaatselt laiendatud kõigile juhtudele, ehkki isiku käitumises ei ole tuvastatud mingisugust mustrit. Isik saabus Eestisse koos abikaasaga, kelle tervis on halb ja kes vajab arstiabi. Sellel põhjusel soovib isik saada Eestis rahvusvahelist kaitset. Isiku põgenemise ohtu ei peetud 2016. a-l ka pärast tema Eestisse tagasi saatmist piisavaks, et paigutada ta KPK-sse, vaid isik majutati koos perega uuesti majutuskeskusesse. Isikule ei saa heita ette mitmetes riikides korduvalt rahvusvahelise kaitse taotlemist, kui tema probleeme ei ole suudetud adekvaatselt lahendada. Varasemad taotlused näitavad pigem isiku ülimat soovi leida kaitset ja eemalduda päritoluriigist. Isikule ei saa heita ette soovi osaleda menetluses tema emakeelt valdava tõlgi vahendusel ning keeldumist vastata kohtu küsimustele ilma esindaja juuresolekuta. Tuleb arvestada, et kuna isik oli juba varem KPK-sse paigutatud, võis inimlik hirm tingida soovi, et teda mõistetaks selgelt ja kõik toimuks juriidiliselt korrektselt. Pärast tõlgi kaasamist on protsess toimunud tõrgeteta. Kohtule vahele segamisest ei saa samuti järeldada soovi menetlusest kõrvale hoida, vaid see ilmestab kultuurilist erinevust või mõnda iseloomuomadust. Isiku põgenemise ohtu ei saanud tuvastada VSS § 68 p 6 alusel. Taotluse tagasilükkamise otsuse täitmise tagamise soov ei saa olla isiku VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel kinnipidamise keskseks põhjenduseks (vt Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p 18.1). Halduskohus ei ole leebemate järelevalvemeetmete kohaldamata jätmist piisavalt põhjendanud. KPK-s kinnipidamise tähtaja pikendamist peavad õigustama kaalukamad asjaolud ja selle põhjendatust tuleb kontrollida rangemalt kui esmast 3(6)
3-22-2367 KPK-sse paigutamist. Praegu ei esitatud ühtegi uut asjaolu, mis õigustaks isiku kinnipidamise jätkamist. Isik palub lahendada määruskaebuse kohtuistungil armeenia keele tõlgi osavõtul.
6.Politsei- ja Piirivalveamet palub 08.02.2023 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. X loobus 06.01.2023 rahvusvahelise kaitse taotlemisest ja PPA lõpetas 09.01.2023 otsusega nr 12211030126-1 tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse. Seda otsust ei ole vaidlustatud. PPA pidas isiku VSS-i alusel kinni ja Tallinna Halduskohus andis 25.01.2023 määrusega nr 323-163 loa paigutada isik KPK-sse. Isik saadeti Armeeniasse tagasi 30.01.2023. Seejuures üritasid isik ja tema abikaasa enda väljasaatmist igati takistada, sh simuleeris isik terviseriket ning ründas PPA ametnikke nii verbaalselt kui ka füüsiliselt. Isiku kinnipidamise pikendamine oli põhjendatud. Isiku põgenemisohu tuvastamisel arvestati kõiki isikuga seotud asjaolusid ning määruskaebuses ei ole toodud esile ühtegi asjaolu, millega poleks arvestatud. Määruskaebus on üldsõnaline ja selle väited sisustamata ning viited kohtulahenditele ei seostu määruskaebuse esitajaga. Esialgsete selgituste kohaselt tuli isik Eestisse, sest abikaasa vajas arstiabi, kuid tema rahvusvahelise kaitse vajadus jäigi põhjendamata ning lisaks selgus KPK-s, et isikul ega tema abikaasal ei ole meditsiinilisi probleeme, vaid tegu on manipuleeriva käitumisega. Isik oleks ka halduskohtu istungil saanud armeenia keele tõlgi vahendusel vastata elulistele küsimustele, kuid ta ei teinud seda. KPK-s toimus 18.01.2023 intsident, kus isik ja tema abikaasa eirasid korduvalt ametnike korraldusi ning rikkusid KPK kodukorda. Intsidendid, kus isik ja tema abikaasa ei täida korraldusi ja käituvad ametnikega verbaalselt agressiivselt, on igapäevased. Väide, et isikut hoitakse kinni PPA mugavuseks, on meelevaldne ja pahatahtlik. PPA menetleb 300 rahvusvahelise kaitse taotlust ja neist ainult kolmes on isikud kinni peetud. Seega ei taotle PPA isiku KPK-s kinnipidamist kergekäeliselt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.HKMS § 210 lg 4 kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Olenemata sellest, et HKMS § 264 lg 5 kohaselt tuli halduskohtul korraldada PPA 27.12.2022 taotluse lahendamiseks kohtuistung, ei ole HKMS § 265 lg 5 teisest lausest tulenevalt siiski nõutav kohtuistungi korraldamine samas asjas esitatud määruskaebuse läbivaatamiseks. Määruskaebus ei sisalda ainsatki põhjendust, miks tuleks selle läbivaatamiseks korraldada kohtuistung. Puudutatud isik sai osaleda Tallinna Halduskohtu 04.01.2023 istungil, millest võttis osa ka armeenia keele tõlk, kuid ta otsustas sellele vaatamata mitte osaleda ja lahkus istungilt. Isikut esindab advokaat, kes on saanud määruskaebuses tuua välja kõik asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ja põhjendused. Määruskaebuse väiteid on piisava põhjalikkusega võimalik hinnata ka kirjalikus menetluses. Seetõttu jääb taotlus kohtuistungi korraldamiseks rahuldamata.
8.Kuigi X loobus 06.01.2023 avaldusega rahvusvahelise kaitse taotlemisest ja tema taotluse menetlemine lõpetati PPA 09.01.2023 otsusega nr 12211030126-1, samuti on isik PPA 24.01.2023 lahkumisettekirjutuse nr 1052264137 alusel 30.01.2023 saadetud Eestist välja Armeeniasse, ei takista see määruskaebuse lahendamist ega tingi selle läbi vaatamata jätmist. Ringkonnakohus hindab, kas puudutatud isiku KPK-s kinnipidamine oli põhjendatud Tallinna Halduskohtu 04.01.2023 määruse tegemise ajal ja kuni X rahvusvahelise kaitse taotleja staatuse lõppemiseni (24.01.2023).
9.PPA 27.12.2022 taotlus tugines VRKS § 361 lg 2 p-le 4 ja § 362 lg-le 5 ning põgenemise ohu osas VSS § 68 p-dele 6 ja 9. Rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel peab esinema vältimatu vajadus pidada isikut kinni rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Sätte eesmärk on tagada, et isik oleks PPA-le vajalike menetlustoimingute tegemiseks (sh ärakuulamiseks) kättesaadav. Seega 4(6)
3-22-2367 esineb kinnipidamiseks vältimatu vajadus eelkõige siis, kui on põhjendatud alus kahelda, et isik võiks vastasel korral põgeneda või asuda ennast PPA eest varjama (nt Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18–18.5). Kinnipidamine ei ole VRKS § 361 lg 1 kohaselt lubatud ka juhul, kui soovitud eesmärki oleks tõhusalt võimalik saavutada VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamisega, samuti olukorras, kus kinnipidamine oleks rahvusvahelise kaitse taotlejaga seotud olulisi asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne.
10.VRKS § 361 lg 21 järgi käsitatakse mh VRKS § 361 lg 2 p-s 4 nimetatud põgenemisohuna seda, kui esineb mõni VSS §-s 68 nimetatud asjaolu või isik on loata lahkunud teisest Euroopa Liidu liikmesriigist. VSS § 68 kehtestab siiski üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 05.12.2022 määrus nr 3-20-2004, p 18.5; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). PPA järeldas põgenemisohtu puudutatud isiku vastuolulisest käitumisest rahvusvahelise kaitse menetluses (VSS § 68 p 6) ning 2016. a-l omavoliliselt majutuskeskusest ja sundravilt lahkumisest (VSS § 68 p 9). Samuti on PPA viidanud puudutatud isiku korduvatele katsetele taotleda rahvusvahelist kaitset ja siseneda erinevatesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse.
11.PPA on asjakohaselt selgitanud, et kuivõrd puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluses ja 29.11.2022 intervjuul oma kaitsevajaduse kohta üksnes üldsõnalisi põhjendusi, siis esines PPA-l vajadus teda täiendavalt küsitleda ja selleks oli tarvis tagada isiku kättesaadavus. Ringkonnakohus nõustub lisaks hinnanguga, et KPK-s kinnipidamiseta ei oleks puudutatud isik tõenäoliselt olnud PPA-le kättesaadav, vaid võinuks põgeneda, mistõttu esines kinnipidamiseks VRKS § 361 lg 2 p-s 4 sätestatud alus. Põgenemisohu tuvastamisel oli siiski asjakohane üksnes VSS § 68 p 9, kuid mitte VSS § 68 p 6. Ringkonnakohtu hinnangul ei eelda VSS § 68 p-le 6 (soovimatus täita lahkumiskohustust) tuginemine iseenesest seda, et isikule peab olema tehtud lahkumisettekirjutus ja ta on peetud kinni lahkumiskohustuse täitmiseks, sest rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamine saabki olla põhjendatud üksnes võimaliku lahkumiskohustuse täitmise tagamiseks (vt ka põhiseaduse § 20 lg 2 p 6). Küll ei saa lahkumiskohustuse täitmise tagamine olla rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise iseseisvaks aluseks (vt VRKS § 10 lg 2 p 2). Praegusel juhul võis puudutatud isiku käitumine (nt armeenia keele tõlgi nõudmine, kohtuistungi korra rikkumine) küll viidata vähesele koostöösoovile ning eesmärgile menetlust takistada või venitada, kuid see jääb VSS § 68 p 6 kohase põgenemisohu tuvastamiseks liialt kaudseks, sest isiku käitumise ainsaks ega peamiseks põhjuseks ei pruukinud olla soovimatus täita võimalikku tulevast lahkumiskohustust.
12.Ringkonnakohus märgib siiski, et määruskaebuses toodud põhjendus, et puudutatud isik võis karta, et teda mõistetakse valesti, on üksnes hüpoteetiline ning ei nähtu ka asjaolusid, mille põhjal saanuks sellisel kartusel olla mingit ratsionaalset alust. Varasemat KPK-sse paigutamist ei ole tinginud asjaolu, et isik ei suutnud ennast vene keeles piisavalt väljendada. Isikul ei ole alust nõuda, et rahvusvahelise kaitse menetlus toimuks tema emakeeles, vaid tema õigused on piisavalt tagatud olukorras, kus menetlustoimingu käik tõlgitakse keelde, milles välismaalane suudab ennast suuliselt arusaadavaks teha (vt VRKS § 30 lg 2). Praegusel juhul ei ole kahtlust, et puudutatud isik valdas menetluses osalemiseks piisaval määral vene keelt.
13.Halduskohus on õigesti leidnud, et 2016. a-l toimunud rahvusvahelise kaitse menetlusega seotud asjaolude põhjal oli alust järeldada puudutatud isiku põgenemise ohtu VSS § 68 p 9 järgi (loata lahkumine määratud elukohast). Vaidlust ei ole selles, et 2016. a-l paigutati isik koos abikaasa ja alaealiste lastega elama rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskusesse. VRKS § 34 lg 1 kohaselt on taotleja kohustatud menetluse ajal elama majutuskeskuses, kui PPA ei ole andnud isikule VRKS § 34 lg 2 alusel luba elada väljaspool majutuskeskust. VSS § 68 p-st 9 ei 5(6)
3-22-2367 tulene piirangut, et isik peab olema määratud elukohast loata lahkunud käimasoleva menetluse ajal, vaid põgenemise ohu hindamisel saab arvestada ka varasemates menetlustes toimunud sündmusi. Kuigi 2016. a-l omavolilisest lahkumisest VRKS § 29 lg 1 p 1 alusel määratud elukohast on praeguseks möödunud küllaltki pikk aeg, ei järeldu isiku hilisemast tegevusest (sh korduvad püüded seadusliku aluseta siseneda erinevatesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse) ega 2022. a-l rahvusvahelise kaitse vajaduse kohta esitatud üldsõnalistest põhjendustest, et varem toimunu ei saa enam olla asjakohane. Määratud elukohast loata lahkumist ei välistaks asjaolu, et isik saabus Eestisse koos abikaasaga, sest abikaasa väidetavalt halb tervislik seisund ei ole leidnud kinnitust ning 2016. a-l lahkus isik Eestist koos abikaasa ja kahe alaealise lapsega. Selleks, et hinnata VSS § 68 p-s 9 märgitud põgenemise ohtu reaalseks, ei pea olema tuvastatud isiku varasemat korduvat loata lahkumist (st käitumismustrit), vaid piisav võib olla ka see, kui on põhjendatud alus arvata, et varasem käitumine võiks tõenäoliselt korduda. Asjakohane ei ole viide, et isikut ei peetud ka pärast 2016. a-l Eestisse tagasi saatmist ikkagi vajalikuks paigutada KPK-sse, sest tuleb arvestada, et tookord viibisid isikuga koos ka tema alaealised lapsed.
14.Iseenesest on õige, et mida pikemaajalisem on kinnipidamine, seda kaalukamad peavad olema kinnipidamist põhistavad asjaolud ning kinnipidamise pikendamise taotlemisel tuleb PPA-l selgitada, milliseid toiminguid on vahepealsel ajal asjaolude väljaselgitamiseks tehtud (nt Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p 18.3). See ei tähenda siiski, et kinnipidamise tähtaja pikendamiseks peavad alati esinema sisuliselt uued asjaolud. Praegusel juhul anti luba isiku KPK-sse paigutamiseks 05.11.2022 ja enne kinnipidamise tähtaja pikendamist on isikuga toimunud 29.11.2022 intervjuu (VRKS § 18 lg 4), kuid tema rahvusvahelise kaitse taotlusega seotud asjaolud on jätkuvalt ebaselged. Seega ei ole alust väita, et esmase kinnipidamise ajal poleks PPA vajalikke toiminguid teinud ja KPK-s kinnipidamise pikendamine tugineb täpselt samale teabele, mis oli olemas juba isiku KPK-sse paigutamisel. Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamiseks seaduses sätestatud tähtaega (VRKS § 181 lg 1 kohaselt üldjuhul mitte rohkem kui kuus kuud) arvestades ei saa ka järeldada, et PPA oleks menetlustoimingutega ilmselgelt viivitanud. Määruskaebuses ei ole toodud välja ühtegi asjaolu, mille põhjal saaks kinnipidamise tähtaja VRKS § 362 lg 5 alusel kuni nelja kuu võrra pikendamist hinnata ebaproportsionaalseks (nt tervise kaitse või turvalisuse kaalutlustel). VRKS § 29 lg-s 1 loetletud järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab usaldust, et isik järgib PPA seatavaid reegleid, kuid tuvastatud asjaolud (sh VRKS § 29 lg 1 p-s 1 ettenähtud järelevalvemeetme eiramine 2016. a-l) ei anna sellise usalduse tekkimiseks alust. Isiku kinnipidamist kokku kuni kuueks kuuks ei saa põgenemisohu esinemist arvestades pidada ülemäära pikaks ajaks.
15.Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 04.01.2023 määrus muutmata.
16.VRKS § 13 lg 1 ning HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga.
17.X-le määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadil on õigus esitada ringkonnakohtule taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks 30 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.