Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Einar Vene, Tiina Pappel 14.12.2022, Tartu 3-22-2367 Politsei- ja Piirivalveameti taotlus Xi kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks Tartu Halduskohtu 05.11.2022. a määrus Xi määruskaebus Kirjalik menetlus Taotluse esitaja Politsei- ja Piirivalveamet Puudutatud isik/määruskaebuse esitaja X Esindaja v.adv. Keijo Lindeberg
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Xi taotlus haldusasja läbivaatamiseks kohtuistungil tõlgi osavõtul.
2.Jätta Xi määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 05.11.2022. a määrus muutmata.
3.Asendada arvutivõrgus avaldatavas ringkonnakohtu määruses Xi nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p 2 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muus osas ei ole määrus edasi kaevatav.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X saabus koos abikaasaga 03.11.2022 kell 14.45 Venemaa Föderatsioonist Koidula piiripunkti, kus esitas suuliselt rahvusvahelise kaitse taotluse. Isik peeti 48 tunniks kinni.
Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 04.11.2022 Tartu Halduskohtule taotluse anda luba Xi kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni 2 kuuks, kuna esinevad välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-des 4-6 sätestatud alused. Taotluse põhjendused: Puudutatud isik taotles koos abikaasaga ka 2016. a Eestis rahvusvahelist kaitset. Lisaks on isik varasemalt taotlenud rahvusvahelist kaitset mitmetes teistes riikides. Tulenevalt asjaolust, et X on varasemalt Eestis rahvusvahelise kaitse taotlemise menetluse ajal majutuskeskusest omavoliliselt lahkunud, puudub alus arvata, et isik viibib uue rahvusvahelise kaitse menetluse ajal majutuskeskuses ja soovib menetlustoiminguteks kättesaadav olla. Ka eelmisel korral raviteenuse saamisel tehtud lahkumiskatsed viitavad põgenemisohule. Seega esineb arvestatav
põgenemisoht. Isiku selgitused rahvusvahelise kaitse taotlemise põhjenduste osas vajavad täpsustamist. Tervislikel põhjustel esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus võib olla põhjendamatu. Lisaks esimeste menetlustoimingute tegemisel ei olnud isik koostööaldis. Isik suhtles ametnikega esmalt vene keeles, siis väitis, et ei saa vene keelest aru ja vajab armeenia keele tõlki. Isik sai 2016. a toimunud menetluses vene keelest aru. Tegemist on pahatahtliku menetluse takistamisega. Seetõttu esineb vajadus puudutatud isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VRKS § 361 lg 2 p 4 alus. Täidetud on ka VRKS § 361 lg 2 p-des 5 ja 6 sätestatud alused. Isik on teadlik, et rahvusvahelise kaitse taotluse esitamiseta oleks talle piiripunktis väljastatud sisenemiskeeld ja sellest tulenevalt esitas rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks. Isiku sõjaväepilet tõendab tema seotust ja tausta Armeenia sõjaväega. Isik on viibinud pikemalt mitmes Eesti suhtes ebasõbralikus riigis (Venemaa, Valgevene), mistõttu on vajalik tema kinnipidamine, et kontrollida, kas ta kujutab endast julgeolekuohtu. VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada, kuna esineb põgenemisoht. Isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega ega isiku tervise ja tema turvalisuse kaalutlusega.
3.Puudutatud isik selgitas kohtuistungil, et ta ei soovi paigutamist kinnipidamiskeskusesse ja paigutamise korral tahab koos abikaasaga olla. Isik soovib rahvusvahelist kaitset seonduvalt abikaasa tervisliku seisundiga. Põgenemisohtu ei esine.
4.Tartu Halduskohus rahuldas 05.11.2022. a määrusega PPA taotluse ning andis loa Xi kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks alates 05.11.2022 kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. 09.11.2022 tegi halduskohus täiendavalt kirjeldava ja põhjendava osaga määruse. Määruse põhjendused: 1) PPA-l on vajalik rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemiseks selgitada täiendavalt asjaolusid, s.h rahvusvahelise kaitse vajadust puudutavaid asjaolusid. Asjaolude täpsustamine eeldab isikute kättesaadavust ja valmisolekut menetlusele kaasa aidata ning selles aktiivselt osaleda. Puudub veendumus, et puudutatud isik oleks ametivõimudele vabaduses viibides piisavalt kättesaadav ja koostööaldis. 2) 2016. a paigutati isik rahvusvahelise kaitse menetluse ajal majutuskeskusesse, kust ta omavoliliselt lahkus. Ka asjaolud 2016. a raviteenuse saamisega seoses viitavad, et isik ei pruugi korda järgida ja võib kindlaksmääratud kohast omavoliliselt lahkuda. Isik on korduvalt üritanud taotleda rahvusvahelist kaitset teistes riikides ja võib olla aldis lahkuma esimeste tema jaoks mittesobilike tingimuste esinemise korral riigist. Senises menetluses on isiku käitumine olnud mõnevõrra menetlust takistav, sest ta on üritanud salata vene keelest arusaamise võimet ja üritanud armeenia keele tõlgi nõudmisega menetlustoimingute tegemist raskendada. 2016. a mõistis isik vene keelt. Selline tegevus viitab isiku pahatahtlikkusele ja asjaolule, et ta üritab menetlustoimingute kiiret tegemist takistada, mis omakorda seab kahtluse alla isiku tegeliku eesmärgi – saada kiiresti rahvusvahelist kaitset. Isiku käitumine esmaste menetlustoimingute tegemisel viitab, et tema koostöötahe ei ole kõrge ja ta võib edasist menetlust jätkuvalt takistada. Ka ei kinnita rahvusvahelise kaitse taotluses väljendatud üldsõnalised põhjendused rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele vastavust ja see suurendab ohtu, et isik võib enne otsuse tegemist riigist lahkuda. Asjaolusid kogumis arvestades saab isikust lähtuvat põgenemisohtu pidada arvestatavaks. VRKS § 361 lg 2 p-s 4 sätestatud alusel on isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamine lubatav. Alust isiku kinnipidamiseks VRKS § 361 lg 2 p-de 5 ja 6 alusel ei esine. 3) Puudub veendumus, et VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmed täidaks eesmärki samaväärselt kinnipidamisega kinnipidamiskeskuses. Ilmnenud ei ole asjaolusid, mis annaks alust pidada isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamist ebaproportsionaalseks.
Kinnipidamiskeskuses on tagatud tervishoiuteenuse saamine. Puudutatud isiku paigutamine kinnipidamiskeskusesse on vajalik.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5.X (tema nimel abikaasa) esitas 14.11.2022 määruskaebuse (venekeelse) Tartu Halduskohtu määruse peale, märkides, et ta ei nõustu kohtu otsusega, millega anti kaks kuud. Määruskaebuse esitaja väitel vajavad nad abikaasaga intervjuud ja abi haiglast. Nad abikaasaga tulid jalgratastega Eesti piirile, et paluda võtta nad vastu kui põgenikud, kuna neile esineb oht.
6.Tartu Ringkonnakohtusse saabus 24.11.2022 Xi riigi õigusabi Ringkonnakohus rahuldas 25.11.2022. a määrusega riigi õigusabi taotluse.
taotlus.
Tartu
7.Xi esindaja esitas 06.12.2022 määruskaebuse tervikteksti, milles ta palus tühistada Tartu Halduskohtu 09.11.2022. a määrus ja teha uus lahend, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada puudutatud isik viivitamatult kinnipidamiskeskusest. Määruskaebuse esitaja soovib asja läbivaatamist kohtuistungil, kuhu palub kutsuda ka tõlgi. Määruskaebuse põhjendused: 1) Ei nõustu kohtuga, et esineb VRKS § 361 lg 2 p-s 4 sätestatud kinnipidamise alus. Ei saa ette heita rahvusvahelise kaitse aluseks olevate asjaolude üldsõnalisust. Kohus ei saa võtta seisukohti rahvusvahelise kaitse taotluse sisuliste asjaolude osas, väljudes arutatava asja ehk kaebaja kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine raamidest. 2) Ei nähtu, millele kohus tugines, väites, et puudub veendumus, et määruskaebuse esitaja oleks ametivõimudele vabaduses piisavalt kättesaadav ja koostööaldis. Arusaamatuks jääb, millise õigusnormi järgi on „huvitatus lahkumiskohustusest“ põgenemisohu jaatamise kriteerium ja mida see tähendab. Kohus viitab peagi 7 aastat tagasi toimunud sündmustele, mis tänapäeval määruskaebuse esitajat ei iseloomusta. Kohus ega PPA ei ole põgenemisohu hindamisel välja toonud riiki, kuhu määruskaebuse esitaja võiks teoreetiliselt põgeneda. Ebaselge on, milliste konkreetsete asjaolude tõttu kohus põgenemisohtu jaatas. Teoreetilisest põgenemisohust ei piisa. Põgenemisohu analüüs on prognoosotsus, mis tähendab, et põgenemisohu jaatamiseks peab olema läbi viidud põhjalik analüüs. Tõele ei vasta kohtu seisukoht, et rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise motivatsioon oli sisenemiskeelu saamise vältimine. 3) Menetluslikud ebamugavused, nt armeenia tõlgi tagamine, ei tähenda, et määruskaebuse esitaja on tahtlikult takistanud või raskendanud menetluse kulgu. Arusaamatu on, mida tähendab „mõnevõrra“ takistav tegevus, kuna tegemist on sisustamata mõistega. Rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise kord näeb ette, et rahvusvahelise kaitse menetlus toimub eesti keeles (VRKS § 30 lg). Keelebarjääri esinemine on ilmselge, mistõttu on keeleoskuse varjamise etteheide kohatu. 4) Kohus pidi analüüsima võimalikke alternatiivseid järelevalvemeetmeid põhjalikumalt, esitades jälgitava argumentatsiooni leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise võimatuse kohta. Kohus ei analüüsinud kinnipidamise proportsionaalsust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Määruskaebuse esitaja soovib asja läbivaatamist kohtuistungil, kuhu palub kutsuda ka tõlgi. Ringkonnakohus ei pea taotlust põhjendatuks. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 210 lg-st 4 lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. HKMS § 265 lg 5 lause 2 järgi ei ole haldustoiminguks loa andmise määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamiseks vaja korraldada
kohtuistungit isegi siis, kui see oli nõutav loa andmise otsustamisel. Määruskaebus on võimalik lahendada toimiku materjalide pinnalt, mistõttu puudub vajadus korraldada istung täiendavate asjaolude väljaselgitamiseks. Määruskaebuse esitajal oli võimalik osaleda kohtuistungil halduskohtus ja esitada seal tõlgi vahendusel oma seisukohti suuliselt. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus rahuldamata määruskaebuse esitaja taotluse haldusasja läbivaatamiseks kohtuistungil tõlgi osavõtul.
9.Määruskaebuse esitaja palub määruskaebuses tühistada Tartu Halduskohtu 09.11.2022. a määrus. Haldusasja materjalidest nähtuvalt tegi halduskohus 05.11.2022. a määrusega teatavaks määruse resolutsiooni ning 09.11.2022. a määrusega tegi lisaks teatavaks määruse kirjeldava ja põhjendava osa. Ringkonnakohus on varasemalt (nt 10.10.2017. a määrus nr 3-17-1839, p 10) leidnud, et kirjeldava ja põhjendava osata tehtud otsuse resolutsiooni ega ka hilisemat kirjeldava ja põhjendava osaga tehtud otsust ei käsitleta eraldiseisva otsustusena, vaid ühe ja sama otsusena. Ringkonnakohus jääb varasema praktika juurde. Seega tuleb Tartu Halduskohtu 05.11.2022. a ja 09.11.2022. a määrusi käsitleda ühtse määrusena, mille põhjendused on esitatud 09.11.2022. a määrusena vormistatud dokumendis. Eelnevat arvestades ringkonnakohus tõlgendab määruskaebust selliselt, et see on tegelikult esitatud 05.11.2022. a määruse vaidlustamiseks. Seega taotleb määruskaebuse esitaja määruskaebuses Tartu Halduskohtu 05.11.2022. a määruse tühistamist.
10.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohus on piisaval määral põhjendanud, miks PPA taotluses nimetatud isiku kinnipidamine on vajalik ja põhjendatud VRKS § 361 lg 2 p-s 4 sätestatud alusel, mille kohaselt on lubatud rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Ükski määruskaebuses esitatud väidetest ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks. Vastuseks määruskaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
11.Halduskohus märkis (määruse põhjenduste p 8), et esineb vajadus rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Halduskohus asjakohaselt selgitas, et väljaselgitamist vajavate asjaolude all on esmajoones silmas peetud rahvusvahelise kaitse taotleja staatuse aluseks olevate väidete kontrollimist, nagu tagakiusamise kartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega seostuv jms, mis eeldavad isiklikku osalust ja kättesaadavust (TlnRKm 04.08.2022, 3-22-903, p 13). Seejuures ei ole halduskohus võtnud seisukohta rahvusvahelise kaitse taotluse sisuliste asjaolude osas, vaid üksnes hinnanud, kas esineb vajadus rahvusvahelise kaitse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Määruskaebuse esitaja vastupidine väide on ekslik. Määruskaebuse esitaja väitis isikuandmete ankeedil (dtl 13-16) Eestisse saabumise ja/või rahvusvahelise kaitse taotlemise põhjusena abikaasa halba tervislikku seisundit ning asjaolu, et abikaasat taheti mürgitada Armeenias ja viimasele tehti tulistamise katse Jerevanis 2017 või 2018. a. Taotluses märgitu on selgelt üldsõnaline. Ka kohtuistungil esitatud tagakiusamise väited on jäänud üldsõnaliseks. Eelmainitud asjaolusid ei ole ka määruskaebuses täpsustatud. Ringkonnakohtu hinnangul märkis halduskohus asjakohaselt, et praeguseks teadaolevat infot arvestades on PPA-l vajalik rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemiseks selgitada täiendavalt asjaolusid, s.h rahvusvahelise kaitse vajadust puudutavaid asjaolusid. Asjaolude täpsustamine eeldab isiku kättesaadavust. Märkimisväärne ebaselgus isiku rahvusvahelise kaitse taotluse asjaoludega seoses viitab VRKS § 361 lg 2 p 4 kohaldamise põhjendatusele.
12.Määruskaebuse esitaja väitel on põgenemisohu analüüs prognoosotsus, mis tähendab, et põgenemisohu jaatamiseks peab olema läbi viidud põhjalik analüüs. Määruskaebuse esitaja väide on ekslik. Kohtupraktikas on sedastatud, et esmakordse kinnipidamiskeskusesse paigutamise taotluse ja antud loa puhul kinnipidamise aluseks olevate asjaolude tõendatuse nõuded ei saa olla alati nii kõrged kui võimalike järgnevate taotluste ja lubade puhul, sest esmakordsel loa taotlemisel tuleb sageli tegutseda kasutades piiratud aega ning vallates piiratud, puudulikku ja kontrollimata informatsiooni. Tegemist on prognoosotsusega – seda nii kinnipidamise võimaliku kestuse kui ka isikust lähtuvate ohtude osas, kui viimasega põhjendatakse kinnipidamist (RKHKm 29.01.2015, 3-3-1-52-14, p 14). Seega põgenemise ohu hindamisel on tegemist prognoosotsusega, mille aluseks on nii objektiivsed asjaolud kui ka menetleva asutuse subjektiivne hinnang. Halduskohus põhjendas määruses (põhjenduste p 10), miks ta nõustub PPA-ga, et puudutatud isikuga seotud asjaolud kogumis kinnitavad, et tema puhul esineb reaalne põgenemisoht. Seega on ebaõige määruskaebuse esitaja väide, et on ebaselge, milliste konkreetsete asjaolude tõttu halduskohus põgenemisohtu jaatas. Määruskaebuse väited ei anna alust põgenemise ohtu ümber hinnata. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole määruskaebuse esitaja ümber lükanud halduskohtu seisukohta põgenemisohu esinemise kohta. Seega on isiku kinnipidamine õiguspärane.
13.Kohtupraktikas on ka sedastatud, et põgenemise ohu tuvastamisel ei suuda põgenemist eelduslikult tõhusalt ära hoida majutamiskeskusesse paigutamine ning VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine. Põgenemise ohu tuvastamisel on kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne VRKS § 361 mõttes (RKHKm 29.01.2015, 3-3-1-52-14, p 18). Ringkonnakohtu hinnangul on määruskaebuse esitaja kinnipidamine ja tema paigutamine kinnipidamiskeskusesse käesolevas asjas nii kohane kui ka proportsionaalne meede.
14.Määruskaebuse esitaja väitel jääb arusaamatuks, millise õigusnormi järgi on „huvitatus lahkumiskohustusest“ põgenemisohu jaatamise kriteerium ja mida see tähendab. Halduskohus tõi määruses (põhjenduste p-s 9) välja, et PPA tugineb põgenemisohu tuvastamisel muuhulgas sellele, et isik ei ole lahkumiskohustuse täitmisest huvitatud, seega tugineb PPA põgenemisohu puhul väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VVS) § 68 p-dele 6 ja 9. Halduskohus määruses tõdes (põhjenduste p 10), et praeguses menetluses VVS § 68 p-s 6 sätestatud alusele tuginemine ei ole põhjendatud, sest isikule ei ole tehtud lahkumisettekirjutust ning teda ei ole lahkumiskohustuse täitmiseks kinni peetud. Seega on määruskaebuse esitaja eelmärgitud etteheide sisutu.
15.Asjakohatu on määruskaebuse esitaja väide, mille kohaselt ei vasta tõele halduskohtu seisukoht, et rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise motivatsioon oli sisenemiskeelu saamise vältimine. Halduskohus asus vaidlustatud määruses kokkuvõttes seisukohale (põhjenduste p 14.2), et VRKS § 361 lg 2 p 5 alus ei ole puudutatud isiku suhtes kohaldatav. Määruskaebuse esitaja ka märgib määruskaebuse p-s 2.4, et ta nõustub eeltoodud osas halduskohtu seisukohaga.
16.Määruskaebuse esitajale jääb arusaamatuks sõna „mõnevõrra“ tähendus. Eesti keele seletava sõnaraamatu1 kohaselt tähendab mõnevõrra mõnel määral; natuke, veidi.
17.Haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et eesti keelt määruskaebuse esitaja ei oska, kuid vene keelest arusaamist kinnitas määruskaebuse esitaja ringkonnakohtule esitatud taotlusel riigi õigusabi saamiseks (taotluse vormil p 4). Iseenesest on õige määruskaebuse esitaja viide, et rahvusvahelise kaitse menetlus toimub eesti keeles (VRKS § 30 lg 1 lause 1). Samas jätab
määruskaebuse esitaja tähelepanuta, et VRKS § 30 lg 2 lause 1 kohaselt kui taotleja ei oska piisavalt eesti keelt, tuleb taotlejaga vahetult seotud menetlustoimingute juurde kutsuda tõlk, kes tõlgib tähtsust omavad asjaolud keelde, milles välismaalane suudab ennast suuliselt arusaadavaks teha.
18.Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 05.11.2022. a määruse muutmata.
19.Lähtudes VRKS § 13 lg-st 1, mis sätestab, et rahvusvahelise kaitse menetlus ja ajutise kaitse menetlus ei ole avalikud, asendab ringkonnakohus käesolevas määruses selle avaldamisel määruskaebuse esitaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.