X kaebus Justiitsministeeriumi tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 15. septembri 2022. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Justiitsministeerium, esindaja JD
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 15. septembri 2022. a määruse haldusasjas nr 3-22-1064 resolutsiooni punkti 1 peale.
Jätta X määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 15. septembri 2022. a määruse haldusasjas nr 3-22-1064 resolutsiooni punkt 1 muutmata, kuid muuta halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
Tõlkida määrus vene keelde.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 119 lg 1, § 235 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas Tallinna Halduskohtule 21.04.2022 kaebuse Justiitsministeeriumi (JM) tegevusetusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja on sünnijärgne Eesti kodanik, kes kannab Pihkva oblastikohtu XX.XX.XXXX otsuse nr X-XX-XXXX alusel eluaegset vanglakaristust Venemaa Föderatsiooni Jamali Neenetsi autonoomses ringkonnas Priuralski rajoonis asuvas paranduskoloonias nr 18 (karistuse kandmise algus alates 04.11.2003). Kaebaja esitas JM-le 10.12.2018 taotluse Venemaal mõistetud karistuse edasiseks kandmiseks Eestis. JM taotluse ei vastanud, kuid algatas menetluse kaebaja karistuse kandmise jätkamiseks Eestis. Harju Maakohus tunnistas YY.YY.YYYY määrusega nr Y-YY-YYYY lubatavaks kaebajale Venemaal määratud eluaegse vangistuse täitmise Eestis. Jamali Neenetsi autonoomse ringkonna kohus keeldus 19.01.2021 otsusega kaebaja Eestisse üleviimisest, kuna Eesti pädevad asutused ei ole andnud garantiid kaebaja kohtuotsuse täideviimise kohta kaebaja
3-22-1064 vastu esitatud tsiviilhagi osas (nõue 88 718,50 rublat ehk ca 1000 eurot). Kohus selgitas, et kuna kaebajal puudub raha ja tasuv töö, siis tuleb tal pöörduda Eesti ametiasutuste poole, et saada abi olemasoleva haginõude kustutamiseks või garantii hagi täideviimise kohta tema Eestisse üleviimisel. JM on selgitanud, et tema ei tegele tsiviilhagiga seotud küsimuste lahendamisega. Kaebaja esitas Eesti võimudele taotluse anda Venemaa kohtule garantii tsiviilhagi Eestis täideviimise kohta, kuid kaebaja ega tema üleviimise üle otsustav Venemaa kohus ei ole saanud JM-lt vastust kaebaja pöördumisele. Seega on JM-i ametnikud oma tegevusetusega rikkunud kaebaja põhiõigusi (põhiseaduse §-d 12–14, 16, 18 ja 28) ning tekitanud temale mittevaralist kahju. Venemaal põhjapolaarjoone taga asuvas vanglas viibimine on oluliselt kahjustanud kaebaja tervist ning tal ei ole võimalik saada Venemaal vajalikku arstiabi. Kaebaja on pidanud viibima ebasõbralikus riigis piinavates ja inimväärikust alandavates tingimustes. JM-i tegevusetuse tõttu on kaebaja jäänud ilma temale vajalikust abist, mis oleks talle tagatud kodakondsusjärgses riigis. JM-i tegevusetus on suunatud kaebaja tervise kahjustamisele ja see on kaebajat alavääristav. Kaebaja on Venemaal oldud 20 aasta jooksul korduvalt pöördunud Eesti ametiasutuste poole, kuid pole saanud abi ega sisulisi vastuseid. Kaebaja abipalved pidid olema Eesti välisesindustele teada, kuid ta on lihtsalt jäetud Venemaa ebainimliku süsteemi meelevalda. Kaebaja palus menetlusabi riigilõivu tasumiseks ja menetlusdokumentide tõlkimiseks.
2.Justiitsministeerium leidis 10.06.2022 vastuses, et kaebus tuleb tagastada, sest kaebuse menetlemisega ei oleks võimalik saavutada selle eesmärki. JM on kaebaja 10.12.2018 taotluse alusel pöördunud Venemaa justiitsministeeriumi poole kaebaja Eestisse ületoomiseks vajalike dokumentide saamiseks. Kõigile kaebaja pöördumistele on JM vastanud: 10.12.2018 taotlusele vastati 09.05.2019, 20.06.2019 pöördumisele vastati 16.08.2019 ning 26.10.2020 ja 23.11.2020 pöördumistele vastati 12.03.2021. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 476 alusel on JM pädev võtma vastu taotlusi mh välisriigis vangistusega karistatud isikute Eestisse ületoomiseks. Kaebaja heidab ette, et JM ei ole andnud Venemaa kohtule garantiid tsiviilhagi Eestis täitmise kohta, mille tõttu keeldus Venemaa kohus kaebaja Eestile üleandmisest. Kaebaja vangistuse kandmise jätkamiseks Eestisse ületoomise menetluse aluseks on „Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsioon“, mis on üle võetud KrMS-i. Konventsiooni alusel toimuv menetlus ei hõlma tsiviilhagi täitmise tagamist, mida on kaebajale selgitanud Harju Maakohus YY.YY.YYYY määruses nr Y-YY-YYYY ja mida JM on selgitanud Venemaa justiitsministeeriumile 16.07.2020 kirjas. JM ei saa anda Venemaa ametiasutustele garantiid kaebaja tsiviilhagi Eestis täitmise kohta, sest selleks peab Eesti kohus esmalt tunnistama Venemaa kohtu otsuse, millega mõisteti kaebajalt kannatanu kasuks välja kahjuhüvitis, Eestis täitmise lubatavaks. Tsiviilhagi täitmisega seonduv otsustatakse eraldiseisvas menetluses tsiviilkohtus. Selleks, et kohus saaks seda küsimust üldse arutada, tuleb Venemaa pädeval asutusel saata Eestisse õigusabitaotlus süüdimõistva kohtuotsuse tsiviilhagi puudutava osa tunnustamiseks ja täitmiseks vastavalt Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud õigusabilepingule („Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades“). JM on seda kaebajale selgitanud 12.03.2021 kirjas. Venemaa justiitsministeerium ei ole JM-le saatnud täiendavaid küsimusi, õigusabitaotlust ega muid dokumente seoses kaebaja tsiviilhagi tunnustamise ja täitmisega, samuti ei ole JM-le saabunud otsust kaebaja Eestile üleandmisest keeldumise kohta. Eelneva põhjal puudub kaebajal alus nõuda JM-lt mittevaralise kahju hüvitamist.
3.Tallinna Halduskohus jättis 15.09.2022 määrusega rahuldamata X taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks (resolutsiooni p 1) ning jättis kaebuse käiguta ja andis kaebajale 350 euro suuruse riigilõivu tasumiseks aega 15 päeva määruse resolutsiooni p 1 jõustumisest arvates. Halduskohus hoiatas, et puuduse kõrvaldamata jätmise korral tagastatakse 2(6)
3-22-1064 kaebus läbivaatamatult. Halduskohus rahuldas menetlusabi taotluse menetlusdokumentide ja kohtulahendite tõlkimiseks ning vabastas kaebaja tõlkekulude kandmisest. Kaebaja heidab JM-le ette tema pöördumistele vastamata jätmist ning leiab, et JM-i tegevusetus rikub tema kõige olulisemaid põhiõigusi ja tekitab temale mittevaralist kahju. Kaebuse aluseks tuleb seega pidada JM-i tegevusetust ja kaebuse eesmärgiks on mittevaralise kahju hüvitamine. Kuna kaebusest ei selgu kahjunõude suurus, järeldab kohus, et kaebaja taotleb õiglast hüvitist kohtu äranägemisel (HKMS § 38 lg 2). Kaebaja kirjeldatu õigsust eeldades on HKMS § 111 lg-s 1 nimetatud menetlusabi andmise majanduslikud eeldused täidetud. Menetlusabi andmine eeldab lisaks, et kaebusel on piisavad eduväljavaated. Perspektiivitute vaidluste pidamiseks ei ole menetlusabi andmine põhjendatud. Halduskohtu hinnangul on esitatud hüvitamiskaebus perspektiivitu. Mittevaralise kahju nõue tugineb väärikuse alandamisele ja kaebaja heidab ette, et JM on jätnud tema pöördumistele vastamata ja tsiviilhagi täitmisega seoses abi osutamata. Samas nähtub JM-i vastusest ja lisatud dokumentidest, et kaebaja pöördumistele on vastatud. JM saatis 16.07.2020 Venemaa justiitsministeeriumile Harju Maakohtu YY.YY.YYYY määruse nr Y-YY-YYYY ja Eesti Vabariigi nõusoleku tuua kaebaja karistuse kandmise jätkamiseks Eestisse ning palus esitada lõplik nõusolek kaebaja Eestisse ületoomise kohta. Seniajani ei ole Venemaa justiitsministeerium sellist nõusolekut edastanud. JM selgitas kaebajale 12.03.2021 kirjas, et tema ületoomine saab toimuda alles pärast Venemaa pädeva asutuse lõpliku nõusoleku saamist. Tsiviilhagi täitmise tagamise osas selgitas JM 12.03.2021 kirjas, et tsiviilhagi tunnustamine ja täitmine otsustatakse eraldi menetluses ning seda ei reguleeri mitte kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsioon, vaid Eesti ja Venemaa õigusabileping. JM märkis, et Eesti kohus saab nimetatud küsimust arutada siis, kui Venemaa pädev asutus saadab õigusabipalve kaebaja süüdimõistva kohtuotsuse tsiviilhagi puudutava osa tunnustamiseks ja täitmiseks. Sama on JM 16.07.2020 kirjas selgitanud Venemaa justiitsministeeriumile, märkides, et JM ei saa Venemaa pädevale asutusele garanteerida tsiviilhagi täitmist Eestis. JM kinnitab, et Venemaa justiitsministeeriumist ei ole tulnud täiendavaid küsimusi, õigusabitaotlust ega muid dokumente seoses tsiviilhagi tunnustamise ja täitmise küsimusega. Venemaa justiitsministeerium ei ole ka keeldunud kaebaja vangistuse kandmise jätkamiseks Eestile üleandmisest. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 2 tulenevalt eeldab tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamine, et avaliku võimu kandja on rikkunud õigusaktist tulenevat konkreetset kohustust. Eeltoodud asjaoludest ei nähtu JM-i õigusvastast tegevusetust, mis saaks olla hüvitamiskaebuse aluseks. JM on kaebaja pöördumistele vastanud ning tsiviilhagi tunnustamise ja täitmise korda selgitanud. Asjaomase menetluse alustamise kohustus ei lasu JM-l. Õigusabilepingu art 51 p 2 kohaselt tuleb taotlus Venemaa kohtuotsuse Eestis täidetavaks tunnistamiseks esitada esmalt otsuse teinud Venemaa kohtule, kes edastab taotluse JM-i kaudu Eesti kohtusse, kes on pädev seda taotlust lahendama. Sellise taotlusega ei saa kaebaja pöörduda otse Eesti Vabariigi poole. Lisaks ei ole kaebaja viidatud kahju tekkimine kohtule äratuntav. Kuna kavandatav menetluses osalemine ei oleks HKMS § 111 lg 1 tähenduses edukas, jääb riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotlus rahuldamata. HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 60 lg 3 kohaselt tuleb kaebajal tasuda riigilõiv 350 eurot. Kui kaebaja riigilõivu ei tasu, tagastab kohus kaebuse.
4.Tallinna Halduskohus tagastas 29.12.2022 määrusega X kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel läbivaatamatult. Tallinna Halduskohtu 15.09.2022 määrus saadeti kohtust välja 26.09.2022 ning jõudis 07.10.2022 Venemaale, kus see väljastati postiasutusest 17.10.2022. Sellest tulenevalt lõppes edasikaebamise tähtaeg 01.11.2022 ning riigilõiv tuli tasuda hiljemalt 17.11.2022. Kaebaja ei ole seniajani riigilõivu tasunud ega taotlenud riigilõivu tasumiseks ka täiendavat tähtaega. 3(6)
3-22-1064
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.X palub 24.01.2023 määruskaebuses tühistada halduskohtu 15.09.2022 määruse resolutsiooni p 1 ja rahuldada tema menetlusabi taotlus. Kaebaja sai määruse kätte 20.01.2023. Eluaegset vangistust kandva kinnipeetavana ei ole tal Venemaa vanglas tasutatud tööd ja puuduvad igasugused tuluallikad, millest oleks võimalik riigilõivu tasuda või soetada hädavajalikke esmatarbekaupu. Kaebaja ei ole saanud JM-lt ühtegi kirja, millele kohtumääruses viidatakse. Määrusest ei nähtu tõendeid, et kaebaja on JM-i vastused kätte saanud. Halduskohus on jätnud tähelepanuta kõik kaebaja argumendid Eesti välisesinduste tegevusetuse kohta. Kõik Eesti ametiisikud on suhtunud kaebaja pöördumistesse ükskõikselt ja talle ei ole antud mingit abi olukorra lahendamiseks, kuigi ta on sünnijärgne Eesti kodanik. Kaebajat hoitakse Venemaal ebainimlikes vanglatingimustes ning tema füüsiline ja vaimne tervis halvenevad iga päevaga. Kaebaja arreteeriti 2003. a-l väljamõeldud süüdistuse alusel eriti raske kuriteo eest ning ka siis ei õnnestunud tal saada abi Venemaa uurimisasutuse ja kohtu omavoli eest. Kaebaja kannab alates 11.01.2005 vangistust põhjapolaarjoone taga asuvas paranduskoloonias ja ebainimlikes tingimustes veedetud 19 aastat on mõjunud tema tervisele laastavalt. Ööpäevas tuleb 23 tundi viibida väga külmas kambris, kus on hapnikupuudus ja puudub päikesevalgus. Kaebajal (sündinud 1966) on raskelt haiged jalad (ähvardab amputeerimine), kõrgvererõhutõbi ja halvenenud silmanägemine. Venemaa vanglas puuduvad vahendid kaebaja ravimiseks ning ta ei ole saanud mingit abi (ega isegi vastuseid) ka Eesti välisesinduselt. Viimaste tegevusetuse tõttu on kaebaja pöördunud nii JM-i, Vabariigi Presidendi kui ka õiguskantsleri poole. Kaebaja on viimased 20 aastat olnud eraldatud ka eesti keelest, kultuurist ja usust. Suhtluse puudumise tõttu on ta hakanud unustama eesti keelt. Venemaal ei ole kaebajal inimesi, kes suudaksid anda talle materiaalset abi isegi elutähtsate asjade soetamiseks (nt seep, hambapasta, WC-paber, kirjapaber, postmargid). Eesti diplomaatiliste ja konsulaarteenistuste ametiisikute tegevusetus rikub jämedalt kaebaja põhiõigusi. Kaebaja jaoks on kõige raskem see, et ta ei saa reaalselt teha mitte midagi oma olukorra parandamiseks peale kaebuse esitamise. Kaebaja palub vaadata tema kaebus sisuliselt läbi ning kohustada Eesti diplomaatilisi ja konsulaarteenistusi tagama kaebaja rikutud õiguste ja vabaduste taastamine, samuti osutada kaebajale vajalikku abi ja tagada tema huvide kaitse Venemaal kuni kaebaja Eestisse ületoomiseni.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Kuna kohtute infosüsteemi andmetel toimetati Tallinna Halduskohtu 15.09.2022 määrus kaebajale kätte 13.01.2023, tuleb 24.01.2023 määruskaebus lugeda tähtaegseks (HKMS § 204 lg 1). Riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata jätmist puudutavas osas on määruskaebuse esitamine seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 119 lg 1) ja määruskaebus vastab piisavalt HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. Haldusasjas määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1; riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Tallinna Halduskohtu 29.12.2022 määrust, millega kaebus tagastati riigilõivu tasumata jätmise tõttu, ei ole kaebajale seni kätte toimetatud (määrus saadeti koos tõlkega välja 10.01.2023), mistõttu ei saa määruskaebust lugeda esitatuks selle määruse peale. Ringkonnakohus võtab X määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 15.09.2022 määruse resolutsiooni p 1 peale HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
7.Tallinna Halduskohus lahendas 15.09.2022 määruse resolutsiooni p-ga 1 kaebaja taotluse vabastada ta JM-i tegevusetusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse esitamisel ettenähtud riigilõivu tasumise kohustusest. Kuigi kaebus sisaldab mitmeid etteheiteid mh Eesti välisesinduste tegevusetuse kohta, on kaebaja vastustajana selgelt määratlenud JM-i. Seega ei
4(6)
3-22-1064 ole määruskaebuses toodud nõuded Eesti diplomaatiliste ja konsulaarteenistuste kohustamiseks asjassepuutuvad (st väljuvad vaidluse piiridest) ning ringkonnakohus jätab need tähelepanuta.
8.Halduskohus on õigesti selgitanud, et kohtusse pöördumine eeldab seaduses sätestatud riigilõivu tasumist ja HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel riigilõivu tasumiseks menetlusabi andmiseks ei piisa ainuüksi sellest, et kaebaja on maksejõuetu, vaid HKMS § 111 lg-test 1–3 tulenevalt peaks riigilõivu tasumise kohustusest vabastamine olema ka sisuliselt põhjendatud. Riigilõivu tasumise kohustusest vabastamine eeldab seetõttu, et kaebusel on arvestatavad eduväljavaated, vaidlus on kaebaja jaoks tähtis ja kaebusega on võimalik saavutada kaebaja taotletud eesmärki.
9.Kaebaja on väitnud mittevaralise kahju tekkimist seoses sellega, et JM-i ei ole vastanud tema pöördumistele ja ei ole osutanud abi tsiviilhagiga seotud küsimuste lahendamisel (sh ei ole andnud Venemaa kohtu nõutud garantiid tsiviilhagi Eestis täitmise osas), mis on takistanud kaebaja vangistuse edasiseks kandmiseks Venemaalt Eestisse ületoomist. JM on tõendanud, et kõigile kaebaja taotlustele on vastatud (09.05.2019, 16.08.2019 ja 12.03.2021 kirjadega). Kuigi puuduvad andmed, kas ja millal on kaebaja kõnealused vastused kätte saanud (JM on esitanud tõendid üksnes kirjade väljasaatmise kohta), nähtub kaebaja 26.10.2020 pöördumisest, et ta on saanud 03.06.2019 kätte JM-i 09.05.2019 kirja, milles teavitati, et üleviimise taotlust menetleb edasi Venemaa justiitsministeerium. Sellest tulenevalt, isegi kui kaebaja oli teadmatuses oma taotluse lahendamise seisust, ei saa seda heita ette JM-le. Kaebaja 23.11.2020 pöördumisest järeldub ka, et hiljemalt Jamali Neenetsi autonoomse ringkonna kohtu 18.11.2020 istungi ajaks oli kaebaja saanud tutvuda mh tema Eestisse üleviimist puudutavate dokumentidega ning talle sai selgeks, et üleandmist takistas tsiviilhagi Eestis täitmise kohta garantii puudumine. Kuigi 21.04.2022 kaebuse põhjal ei ole kaebaja saanud kätte JM-i 12.03.2021 kirja nr 12-1/200-2, milles selgitati mh tsiviilhagi täitmisega seonduvat ning ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust välistada, et pikaajaline teadmatus selle kohta, kas tal on võimalik jätkata vangistuse kandmist Eestis, võis rikkuda kaebaja RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigusi (nt inimväärikust või eraelu puutumatust) ja tekitada temale mittevaralist kahju, on hüvitamiskaebus siiski perspektiivitu.
10.Kaebaja on sisuliselt heitnud JM-le kui KrMS § 435 lg-ga 1 määratud rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö keskasutusele ette viimase tegevusetust välisriigi kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise menetluses, mille aluseks on kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsioon ja mida reguleerivad täpsemalt KrMS §-d 4751–4871. Seega on kaebaja nõudnud rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö toimingutega temale põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamist. Sellise kahju hüvitamist ei ole võimalik nõuda riigivastutuse seaduse alusel halduskohtult, vaid selleks tuleb süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) alusel pöörduda maakohtusse (vt SKHS § 2 lg 4 p 2, § 4, § 7, § 17 lg 1; Riigikohtu 10.03.2023 määrus nr 3-22-500, p-d 9–10). Halduskohus ei ole HKMS § 4 lg-st 1 tulenevalt pädev hindama, kas JM on rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö raames jätnud tegemata mingid õigusaktidega nõutud toimingud (nt kas JM pidanuks tegelema muu hulgas tsiviilhagi täitmise küsimusega või andma Venemaa kohtu nõutud garantii). Kuivõrd kaebus tulnuks tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel halduskohtu pädevuse puudumise tõttu, siis on kaebus perspektiivitu ning menetlusabi taotluse rahuldamiseks ei ole alust.
11.Ringkonnakohus rõhutab siiski, et halduskohus ja JM on kaebajale õigesti selgitanud, et tal tuleks oma tegeliku eesmärgi (s.o Pihkva oblastikohtu XX.XX.XXXX otsusega nr X-XXXXXX mõistetud karistuse kandmise jätkamiseks Eestisse ületoomise) saavutamiseks esitada taotlus Pihkva oblastikohtu XX.XX.XXXX otsuse nr X-XX-XXXX Eestis tunnustamiseks ja täitmiseks ka tsiviilhagi puudutavas osas. See taotlus tuleb Eesti ja Venemaa õigusabilepingu art 50 esimese lõigu ja art 51 p 2 järgi esitada asjas otsuse teinud Venemaa kohtule (st Pihkva oblastikohtule), kes edastab taotluse Venemaa justiitsministeeriumi ja JM vahendusel (vt 5(6)
3-22-1064 õigusabilepingu art 4) lahendamiseks pädevale Eesti kohtule. Kuigi taotluse läbivaatamine kuuluks õigusabilepingu art 51 p 1 kohaselt Eesti kohtu pädevusse, ei saa asjaomast otsustust teha ilma Venemaa kohtu taotluseta. Seega ei saa kaebaja ega JM algatada XX.XX.XXXX otsuse tsiviilhagi puudutavas osas tunnustamise ja täitmise menetlust iseseisvalt.
12.Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.09.2022 määruse resolutsiooni p 1 muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
13.Kuna halduskohus andis 15.09.2022 määrusega kaebajale menetlusabi mh asjas tehtavate kohtulahendite tõlkimiseks, tuleb käesolev määrus tõlkida vene keelde (HKMS § 114 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.