X kaebus Põlva valla vastu varalise kahju hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Põlva vald, volitatud esindaja vallasekretär Heiki Kolk Kirjalik menetlus
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X kaebus.
2.Mõista Põlva vallalt X kasuks välja hüvitis summas 1960 eurot ning viivis võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudest 1960 eurot alates
28.septembrist 2022 kuni põhinõude kohase täitmiseni.
3.Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.
4.Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada avaldatavas otsuses selles märgitud isikute nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 5. aprillil 2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-22-2058 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 8. septembril 2017 Põlva Vallavalitsusele taotluse Y hooldaja määramiseks ning hooldajale hooldajatoetuse maksmiseks perioodil 1. oktoober 2017 – 31. august 2022 (digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl-d) 17-18).
2.Põlva Vallavalitsus määras 27. septembri 2017. a korraldusega nr 2-3/471 Y hooldajaks X ja hooldaja perioodiks 1. oktoober – 31. detsember 2017 ning märkis, et hooldajatoetus makstakse nimetatud perioodil perioodiliste maksetena igakuiselt 35 eurot kuus X arvelduskontole hiljemalt kuu viimasel tööpäeval (dtl-d 20-22).
3.X esitas 28. septembril 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse Põlva valla vastu varalise kahju hüvitamiseks summas 1995 eurot ja viivise väljamõistmiseks seonduvalt Põlva Vallavalitsuse
27.septembri 2017. a korralduse nr 2-3/471 õigusvastasuse ja mainitud korralduse teatavaks tegemata jätmisega (dtl-d 1-5).
4.Tartu Halduskohus võttis 5. oktoobri 2022. a määrusega X kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Põlva valla ning kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl-d 37-39).
5.Põlva vald esitas 31. oktoobril 2022 vastuse kaebusele, milles mh sisaldus taotlus lõpetada haldusasja menetlus kaebetähtaja ületamise tõttu (dtl-d 41-44).
6.Tartu Halduskohus jättis 4. novembri 2022. a määrusega rahuldamata vastustaja taotluse menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja rikkumise tõttu (dtl-d 45-48). Tartu Ringkonnakohus jättis 28. novembri 2022. a määrusega vastustaja määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 4. novembri 2022. a määruse muutmata (dtl-d 72-76).
7.Põlva vald esitas 25. jaanuaril 2023 täiendavad selgitused (dtl-d 80-85).
8.Kaebaja esitas 27. jaanuaril 2023 seisukoha Põlva valla täiendavate selgituste osas (dtl-d 86-88).
9.Kaebaja täpsustas 5. veebruari 2023. a vastuses, et tekitatud varalise kahju suurus võrdub tegelikult 56 kuu hooldustasu suurusega, mitte 57 kuu nagu kaebuses algselt arvestatud. Seega tekitatud kahju suurus on 1960 eurot, mille hüvitamist kaebaja nõuab vastustajalt. Viivise suuruse jätab kaebaja jätkuvalt kohtu otsustada (dtl 93).
10.Põlva vald esitas 14. veebruaril 2023 täiendavad seisukohad (dtl-d 95-96).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
11.Kaebaja nõuab Põlva vallalt varalise kahju hüvitamist ja viivise väljamõistmist, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt: 1) Kuigi otsust kaebaja 8. septembri 2017. a taotluse lahendamise kohta kaebajale ega kaebaja tütrele ei saadetud, oli kaebaja kuni 2022. a augustikuuni arvamusel, et kaebaja on määratud
3-22-2058 tütre hooldajaks ja kaebaja saab hooldustasu. Varasemad taotlused olid alati rahuldatud täies mahus, kuna tütrel on raske psüühiline puue ja tema seisund ei parane. 2) Sotsiaalabikomisjoni koosoleku protokollis oli hooldusperioodiks kinnitatud 1. oktoober 2017 – 31. august 2022, kuid Põlva Vallavalitsuse 27. septembri 2017. a korralduses nr 2-3/471 oli perioodiks määratud 1. oktoober – 31. detsember 2017 ilma ühegi selgituseta. Samas on korralduses mainitud, et otsustamisel arvestati kaebaja taotlust, sotsiaalabikomisjonis esitatud ettepanekut ja asjaolu, et Y ei suuda toime tulla igapäevaste majapidamistoimingutega ning teostada eneseteenindusega seotud igapäevatoiminguid. Perioodi märkimisel võis olla tegu ametniku hooletusega. 3) Vaidlustatav korraldus sai kaebajale teatavaks 18. augustil 2022, mistõttu ei olnud kaebajal varem võimalik anda igakülgset hinnangut haldusakti kohta ja seeläbi otsustada, kas korraldusega rikutakse kaebaja õigusi või mitte. 4) Põlva Vallavalitsuse õigusvastase haldusaktiga ja selle teatavaks tegemata jätmisega on kaebajale tekitatud varaline kahju summas 1960 eurot, mis võrdub 56 kuu hooldustasu suurusega.
12.Põlva vald vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses kaebusele ja 25. jaanuari 2023. a selgitustes märkis vastustaja järgmist. 1) Põlva vald lähtus sisse tulnud taotluse lahendamisel Põlva Vallavolikogu 23. märtsi 2016. a määrusest nr 1-2/14 "Täisealise isiku hoolduse korraldamise kord" (määrus) § 7 lg-st 2, mille kohaselt teeb otsuse hoolduse seadmise ja hooldajatoetuse maksmise või sellest keeldumise kohta vallavalitsus kümne tööpäeva jooksul nõuetekohase taotluse esitamisest. Määruse § 8 lg 1 kohaselt seatakse hooldus ja makstakse hooldajatoetust tähtajaliselt hooldust vajava isiku puude raskusastme kehtivuse lõppemiseni, kui lühema tähtaja määramist ei tingi hooldajast või hooldust vajavast isikust tulenevad asjaolud. 2) Kaebaja ei ole esile toonud ega viidanud ühelegi seadusele, mida Põlva vald oleks rikkunud. Hooldajaks olemise õigust ei saa ükski isik nõuda, samuti hooldajaks mitte määramisel ei saa ja ei teki taotlejale ka mingit kahju. Kuna valla korraldusega ei ole kaebajale pandud kohustust viidatud perioodi eest kellegi osas hooldaja kohustusi täita, ei ole vald kaebajale ka kahju tekitanud. Kaebaja ei ole esile toonud asjaolusid, millest nähtuks, kas ja kuidas on toetuse mittemaksmine mõjutanud tema varalist olukorda ja millises varalises olukorras oleks ta olnud toetuse maksmise korral. Seega on esitatud hüvitise suuruse nõue põhjendamata ja tõendamata, mistõttu ei ole alust ka viivise väljamõistmiseks. 3) Vallavalitsuse poolt antud korralduse ja kaebaja poolt väidetava tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos. 4) Põlva Vallavalitsuse 27. septembri 2017. a korraldus nr 2-3/471 saadeti adressaadile kirja teel Eesti Posti vahendusel. Kirja teel saadetud dokumentide kohta andmeid eraldi ei kogutud ega säilitatud. 5) Seadusandja ei ole sätestanud, mitut inimest võib üks hooldaja samaaegselt hooldada, see on jäetud kohaliku omavalitsuse otsustada. Antud juhul taotles X 2017. aastal kahe pereliikme hooldusõigust, kusjuures pereliikmete elukohad asusid ca 20 km kaugusel. Põlva Vallavalitsuse andmetel ei omanud X autojuhilube, mis omakorda tähendas, et ta pidi kasutama autojuhti.
3-22-2058 Tähelepanuta ei saa jätta ka X vanust. Seega on Põlva vald esile toonud asjaolud, mis tingisid lühema tähtaja määramise, need on eelkõige ühe hooldaja poolt kahe hooldusaluse hooldamine, hooldusaluste isikute erinevad elukohad, hooldaja vanus ja juhilubade puudumine. 6) Kaebuse esitajal oleks olnud võimalus viidatud korraldus vaidlustada. Riigikohus on selgitanud, et riigivastutuse seadus (RVastS) § 7 lg 1 võimaldab jätta kahju hüvitise nõude rahuldamata, kui isik oleks saanud kahju tekkimise ära hoida, esitades vaidemenetluses või halduskohtumenetluses nõude haldusakti tühistamiseks, toimingu lõpetamiseks, haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-33-04, p 14).
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
13.Kohtu menetluses on X kaebus Põlva valla vastu varalise kahju hüvitamiseks summas 1960 eurot ja viivise väljamõistmiseks seonduvalt Põlva Vallavalitsuse 27. septembri 2017. a korralduse nr 2-3/471 õigusvastasuse ja mainitud korralduse teatavaks tegemata jätmisega.
14.RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sellest normist tulenevalt on kahju hüvitamise üldised eeldused järgmised: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalikõiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel ning 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus.
15.Peamine vaidlusküsimus seisneb selles, kas Põlva Vallavalitsuse 27. septembri 2017. a korraldus nr 2-3/471 on õiguspärane ja kas vastustaja on korralduse teinud nõuetekohaselt kaebajale teatavaks.
16.Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 54 tulenevalt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti korral ka kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (HMS § 56 lg-d 2-3).
17.HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kaalutlusotsuste puhul peab haldusakti põhjendus olema eriti põhjalik. Kaalutluste väljatoomine haldusakti põhjendustes on oluline nii haldusakti kohtuliku kontrolli tagamiseks kui ka haldusakti legitimeerimiseks adressaatide ja puudutatud isikute silmis (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 29. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 19).
18.Põlva Vallavalitsuse 27. septembri 2017. a korralduses nr 2-3/471 on selle õiguslike alustena välja toodud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 26 lg-d 1 ja 2 ning määrus § 7 lg 2. Vastavalt SHS § 26 lg-le 1 seab kohaliku omavalitsuse üksus isiku taotluse alusel hoolduse täisealisele isikule, kes vaimse või kehalise puude tõttu vajab abi oma õiguste teostamiseks ja kohustuste täitmiseks. Hoolduse seadmisel määratakse kindlaks hooldava isiku ülesanded. Sama paragrahvi lõike 2 järgi teostab hooldust kohaliku omavalitsuse üksuse määratud isik.
3-22-2058 Hooldus seatakse ja hooldav isik määratakse hooldatava nõusolekul. Vastavalt määruse § 7 lg-le 2 teeb otsuse hoolduse seadmise ja hooldajatoetuse maksmise või sellest keeldumise kohta vallavalitsus kümne tööpäeva jooksul nõuetekohase taotluse esitamisest.
19.Põlva valla poolt kohtule esitatud vastusest nähtuvalt oli lisaks eelnevale Põlva Vallavalitsuse 27. septembri 2017. a korralduse nr 2-3/471 õiguslikuks aluseks määruse § 8 lg 1, mille kohaselt seatakse hooldus ja makstakse hooldajatoetust tähtajaliselt hooldust vajava isiku puude raskusastme kehtivuse lõppemiseni, kui lühema tähtaja määramist ei tingi hooldajast või hooldust vajavast isikust tulenevad asjaolud.
20.Faktiliste alustena on Põlva Vallavalitsuse 27. septembri 2017. a korralduses nr 2-3/471 välja toodud kaebaja taotlus, Põlva Vallavalitsuse sotsiaalabikomisjoni 12. septembri 2017. a koosoleku protokollis nr 2-5.1/36 esitatud ettepanek ning asjaolu, et Y ei suuda toime tulla igapäevaste majapidamistoimingutega ning teostada eneseteenindusega seotud igapäevatoiminguid. Kohtumenetluse käigus on Põlva vald lisanud, et asjaolud, mis tingisid taotluses märgitud tähtajast lühema tähtaja määramise, olid eelkõige ühe hooldaja poolt kahe hooldusaluse hooldamine, hooldusaluste isikute erinevad elukohad, hooldaja vanus ja juhilubade puudumine.
21.Kohus leiab, et vastustaja on rikkunud põhjendamiskohustust sellega, kui jättis korralduses õigusliku alusena välja toomata määruse § 8 lg 1 ning ei esitanud selles kaalutlusi, millised hooldajast või hooldust vajavast isikust tulenevad asjaolud tingisid lühema tähtaja määramise kui oli esitatud avalduses taotletud. HMS § 56 lg 1 teise lause kohaselt on lubatud esitada haldusakti põhjendus ka muus menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, kuid sellisel juhul tuleb haldusaktis sellele viidata. Praegusel juhul vaidlusalune korraldus selliseid viiteid ei sisalda. Asjakohaseks viiteks ei saa olla ka Põlva Vallavalitsuse sotsiaalabikomisjoni
12.septembri 2017. a koosoleku protokollis nr 2-5.1/36 esitatud ettepanek (dtl 14), kuivõrd selles on sisuliselt tehtud ettepanek määrata kaebaja hooldajaks perioodil 1. oktoober 2017 – 31. august 2022, mitte aga 1. oktoober – 31. detsember 2017, nagu on märgitud vaidlusaluses korralduses.
22.Arvestades eeltoodut leiab kohus, et Põlva Vallavalitsuse 27. septembri 2017. a korraldus nr 2-3/471 ei vasta haldusakti põhjendamisnõuetele. Korralduses puuduvad igasugused selgitused selle kohta, miks ei ole võimalik kaebaja taotlust rahuldada täies ulatuses ning määrata ta hooldajaks taotletud perioodil, vaid selle asemel on põhjendatud tema hooldajaks määramine kolmeks kuuks. Kohtupraktikas on selgitatud, et kohus võib haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluse käigus esitatud põhjendust, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus sellest põhjendusest haldusakti andmisel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 20). Kuna Põlva Vallavalitsuse
27.septembri 2017. a korralduses nr 2-3/471 puudusid igasugused viited sellele, et selle andmisel on mh asjaolud, et kaebaja hooldab samal ajal mitut isikut, kellel on erinevad elukohad, ning tähtsaks on peetud kaebaja vanust ja temal juhilubade puudumist, ning vastustaja esitas nimetatud põhjendused kohtule alles pärast vastava kohtunõude tegemist, mitte vastuses kaebusele, pole kohtule usutav, et korralduse andmisel olid aluseks 25. jaanuaril 2023 kohtule esitatud põhjendused.
23.Tuginedes eeltoodule on seega kohtu hinnangul vastustaja rikkunud korralduse väljaandmisel talle antud põhjendamiskohustust ning põhjendamiskohustuse rikkumisest tulenevalt on Põlva Vallavalitsuse 27. septembri 2017. a korraldus nr 2-3/471 ka sisuliselt õigusvastane. Olukorras, kus vastustaja on korralduse andmisel tuginenud esitatud taotlusele ja
3-22-2058 sotsiaalabikomisjoni 12. septembri 2017. a koosoleku protokollis nr 2-5.1/36 esitatud ettepanekule esitatud taotlus rahuldada täies ulatuses, kuid korralduses puuduvad igasugused põhjendused selle kohta, miks tuleb esitatud taotlus rahuldada üksnes osaliselt, on tegemist olulise kaalutlusveaga. Hiljem, kohtumenetluses selgunud uute asjaoludega ei saa korralduses märgitud kolmekuulist tähtaega tagantjärele õigustada.
24.Adressaadi jaoks negatiivse toimega haldusaktide puhul näeb HMS akti teatavakstegemise kohustusliku viisina ette haldusakti adressaadile kättetoimetamise (HMS § 62 lg 2, lg 5). Et kaebaja jaoks kaasnes Põlva Vallavalitsuse 27. septembri 2017. a korralduse nr 2-3/471 väljaandmisega ebasoodne tulemus, kuna tema taotlus rahuldati üksnes osaliselt, pidi kohtu hinnangul vastustaja kaebajale Põlva Vallavalitsuse 27. septembri 2017. a korralduse nr 2-3/471 kätte toimetama. HMS § 25 lg-s 1 on kättetoimetamise viisideks kätte toimetamine postiga, dokumendi väljastanud haldusorgani poolt või elektrooniliselt. Kuna kaebaja väitel ei ole ta Põlva Vallavalitsuse 27. septembri 2017. a korraldust nr 2-3/471 kätte saanud, vastustaja ei ole sellise väite ümberlükkamiseks esitanud kohtule ühtegi tõendit ning kohtule ei nähtu, et kaebaja väite ümberlükkamiseks oleks võimalik tõendeid koguda ka muul viisil, hindab kohus antud asjaolu vastustaja kahjuks (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 59 lg 4. Seega pole asjas tõendatud, et korraldus on kaebajale kätte toimetatud ning seaduses sätestatud korras teatavaks tehtud.
25.Järelikult ei saa kohus nõustuda vastustaja väitega, mille kohaselt ei ole vald rikkunud seadusest ja seaduse alusel kehtestatud korda.
26.Kuna Põlva vald määras õigusvastaselt 27. septembri 2017. a korraldusega kaebaja hooldajaks perioodil 1. oktoober – 31. detsember 2017 ja jättis vastava korralduse kaebajale nõuetekohaselt teatavaks tegemata ning kaebaja täitis heas usus korralduses märgitud hooldajakohustusi taotluses märgitud ajaperioodi jooksul, jäi kaebajal saamata 56 kuu hooldustasu.
27.RVastS § 7 lg 4 võimaldab kohaldada lisaks RVastS-le ka võlaõigusseaduse (VÕS) sätteid, kui see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega. Kohtu hinnangul on saamata jäänud hooldustasu puhul tegemist saamata jäänud tuluga VÕS § 128 lg 3 ja 4 mõttes. Saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (VÕS § 208 lg 4).
28.Kohus nõustub vastustajaga selles, et hooldajaks olemise õigust ei saa ükski isik nõuda, kuid siiski vastab sellele taotluse esitaja õigustatud ootus õiguspärasele haldusmenetlusele. Olukorras, kus vastustaja on määranud kaebaja hooldajaks, kuid hooldamise periood on määratud avalduses taotletust oluliselt lühemalt, ning samuti ei ole vastustaja täitnud temal lasuvat kohustust haldusakt nõuetekohaselt selle adressaadile teatavaks teha, ei saa öelda, et taotlejale ei ole võimalik kahju tekitamine, kui taotleja on täitnud kogu taotluses toodud ajavahemiku jooksul hooldaja kohustusi. Praegusel juhul seisneb varaline kahju saamata jäänud tulus. Saamata jäänud tulu puhul ei ole määrav, kas ja kuidas on toetuse mittemaksmine kaebajat rahaliselt mõjutanud.
29.Seega põhjustas Põlva vald õigusvastase 27. septembri 2017. a korralduse nr 2-3/471 ja selle teatavaks tegemata jätmisega kaebajale hüvitatavat varalist kahju RVastS § 7 lg 3 ja VÕS § 128 lg 4 mõttes. Et vaidluselauses korralduses oli igakuiseks hooldajatoetuse suuruseks 35 eurot ning kaebajal jäi vastustaja süülise tegevuse tõttu saamata 56 kuu suurune hooldajatasu
3-22-2058 (perioodil 1. jaanuar 2018 – 31. august 2022), tekkis kaebajale varalist kahju summas 1960 eurot. Kaebajal ei ole võimalik oma õigusi muul viisil kaitsta kui kahju hüvitamisega. Kohtule ei ilmne, et kaebaja märgitud kulud oleksid ülemäärased ning et kahju hüvitamine oleks kaebaja rikastumise allikaks.
30.Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kahju hüvitamise välistab esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine. Praegusel juhul on kohus tuvastanud, et kaebajale ei ole nõuetekohaselt kätte toimetatud 27. septembri 2017. a korraldust nr 2-3/471 ning kaebaja sai mainitud korraldusest teada alles pärast selle kehtivusaja lõppemist. Kohus on seisukohal, et esmaseid õiguskaitsevahendeid saab isik kasutada alles siis, kui talle on teada enda õigusi riivav haldusakt või toiming. Olukorras, kus pärast 27. septembri 2017. a korraldusest nr 2-3/471 teada saamist vastas ametnik kaebajale, et nüüd ei ole enam midagi teha, ning korralduse mõju oli korraldusest teadasaamise hetkeks lõppenud ja kaebaja taotluse rahuldamine oli muutunud võimatuks, kuna tagantjärele ei ole võimalik kohustada kaebajat olema hooldaja ja määrata kaebajale täitmiseks hooldava isiku ülesandeid, siis ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine enam kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud.
31.RVastS § 8 lg 1 kohaselt hüvitatakse varaline kahju rahas ning hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Käesoleval juhul ei esine RVastS §-st 13 tulenevaid aluseid vastustaja vastutuse piiramiseks. Kuna vastustaja põhjustas kaebajale kahju summas 1960 eurot, peab vastustaja eelnimetatud summa kaebajale ka hüvitama.
32.Riigikohtu praktika kohaselt saab isik nõuda RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 113 lg 1 ja 2 alusel viivist muu hulgas avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest välja mõistetud hüvitise maksmisega viivitamise eest (RKHK otsused asjades nr 3-17-98, p 27, nr 3-3-1-83-10, p-d 2024, nr 3-3-1-66-14, p 19). VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib võlausaldaja nõuda viivist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse (VÕS § 113 lg 2 esimene lause). Antud asjas ei ole tegemist toetussumma väljamaksmiseks kohustamisega, vaid kahjunõude lahendamisega, mistõttu ei saa lähtuda sellest, mis hetkel oleks vastustaja pidanud toetustaotluse rahuldamise korral kaebajale toetussumma välja maksma. Viivist arvestatakse võlgnetavalt rahalt alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas võla sissenõudmiseks kaebuse kohtule. Kuna kahjunõude esitas kaebaja kohtule ega pöördunud selles küsimuses esmalt vastustaja poole ning kahjuhüvitise täitmise aega ei ole kindlaks määratud, siis saab viivist arvestada RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 113 lg 2 alusel alates 28. septembrist 2022, mil kaebaja esitas kahjunõude kohtule.
33.HKMS § 38 lg 3 järgi võib viivise või intressi nõude koos põhinõudega esitada kaebuses selliselt, et viivise või intressi väljamõistmist ei taotleta kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest. Arvestades, et kaebaja on viivise väljamõistmise jätnud kohtu määrata, rahuldab kohus kaebaja viivisenõude selliselt, et Põlva vallalt tuleb välja mõista viivis VÕS § 113 lg-s sätestatud määras põhinõudest 1960 eurot alates 28. septembrist 2022 kuni põhinõude kohase täitmiseni.
34.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebuse.
3-22-2058
35.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 sätestab: „Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.“
36.Et kaebaja ei ole 3. veebruari 2023. a kohtumääruses antud tähtaja jooksul esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, jäävad eeltoodust lähtudes poolte menetluskulud nende endi kanda.
37.HKMS § 175 lg 3 sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse, avalik-õigusliku juriidilise isiku või muu avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses omal algatusel X ja Y nimed tähemärkidega.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.