Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
01.03.2023, Tallinn
Haldusasja number
3-21-1000
Haldusasi
X kaebus Eesti Haigekassa 25.02.2021 ettekirjutuse nr 5-3.3/3419428 ja 09.04.2021 vaideotsuse tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Eesti Haigekassa, esindaja EP
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 29.11.2021 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Eesti Haigekassa apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
Jätta Eesti Haigekassa apellatsioonkaebus rahuldamata.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 29.11.2021 otsuse nr 3-21-1000 resolutsiooni punkt
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 31.03.2023, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul ( lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva ( lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses ( lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks ( lg 1).
3-21-1000 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
2(7)
3-21-1000 Eriolukorra ajal 13.03‒17.05.2020 hüvitas haigekassa ka kolm esimest haiguspäeva. Seejärel maksis tööandja hüvitist 4‒8 kalendripäeva ning edasi haigekassa alates üheksandast kalendripäevast. 12 haiguspäeva puhul maksis haigekassa seitsme kalendripäeva eest, millest neli kalendripäeva jäid samasse perioodi töötasu hüvitise saamisega. Tagasi nõutakse üksnes summa, mis jäi samasse perioodi töötasu hüvitisega.
Eesti Haigekassa palus vastuses jätta kaebus rahuldamata.
Kaebajal puudub õigus saada töötasu hüvitisega samal perioodil ajutise töövõimetuse hüvitist. Töötasu hüvitis on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu SMS § 2 lg 1 p 1 mõttes. Töötasu maksti kaebajale määruse nr 130 § 191 alusel. Seega ei ole tegemist TKindlS alusel makstud hüvitisega. Määruse nr 130 § 191 lg 5 kohaselt käsitatakse töötasu hüvitist tööandja makstud töötasuna, mille töötukassa maksab töötajale tööandja nimel ja töötukassa arvel. Kaebajale maksti töötasu hüvitist terve kalendrikuu eest (määruse nr 130 § 191 lg-d 8 ja 10). Järelikult on kaebaja saanud töötasu hüvitist perioodil 01.04.2020‒30.04.2020. Ajutise 3(7)
3-21-1000 töövõimetuse hüvitist sai kaebaja perioodil 26.03.2020‒06.04.2020. Järelikult on kaebaja 01.04.2020‒06.04.2020 eest saanud nii ajutise töövõimetuse hüvitist kui ka töötasu hüvitist. RaKS § 60 lg 1 p-s 5 ning § 62 lg-s 3 kehtestatud eeldused ettekirjutuse tegemiseks on täidetud. Ettekirjutus on õiguspärane. Väär on kaebaja seisukoht, et ajutise töövõimetuse hüvitise saamise piirangu toob kaasa üksnes töökohustuste täitmine. RaKS § 60 lg 1 p-s 5 ja lg-s 2 on kehtestatud erinevad tingimused, mis mõlemad iseseisvalt toovad kaasa makstud töövõimetuse hüvitise alusetuse. Kui isik töötab ajutise töövõimetuse perioodil (RaKS § 60 lg 2), ei ole tegemist ajutise töövõimetuse kindlustusjuhtumiga (RaKS § 50 lg 1 ja 51 lg 1), sest isik ei ole töövõimetu. Töötajal (kaebajal) on ka võimalus negatiivset tagajärge (ettekirjutuse tegemine) vältida. Selleks tuleks kaebajal töötukassale tagastada makstud töötasu hüvitis ning tööandjale tema poolt makstud kohustuslik tasu (määruse nr 130 § 191 lg 6). Sellisel juhul langeks ära RaKS § 60 lg 1 p-s 5 toodud ettekirjutuse tegemise alus. Ettekirjutus on kooskõlas HMS § 54 nõuetega ja kontrollitav. Isegi kui ettekirjutuses peaks olema mõningaid menetluslikke minetusi, ei too see tingimata kaasa haldusakti tühistamist (HMS § 58). Ettekirjutuses on esitatud tagasinõue 4 kalendripäeva eest. Nagu kaebaja tõdeb, on talle tema kalendripäeva keskmine tulu teada. Seega on haldusakt kaebaja jaoks kontrollitav lihtsa jagamistehtega – kogusumma jagatud päevade arvuga.
3-21-1000 17.06.2021 kiri Riigikogu sotsiaalkomisjonile, mis oli edastatud teadmiseks ka haigekassale, töötukassale ja Sotsiaalministeeriumile). Seega oli vastustaja pöördumises tõstatatud probleemidest teadlik. Õiguskantsler on eelviidatud pöördumises leidnud, et 2020. a kevadel töötasu hüvitist saanud inimesed on pandud olukorda, kus nad ei saa aru, kas ja miks nad peaksid haigekassa nõuet täitma, sest nad ei ole saanud hüvitise maksmise tingimusi mõjutada, nad on järginud reegleid ega ole riiki petnud ning avalik võim esitab hüvitise maksmise õiguspärasuse kohta vastuolulisi seisukohti. Sellises ebaselges õiguslikus olukorras peab vastustaja eriti hoolikalt kaaluma kaebajale rahalise nõude esitamise kohasust, sh meetme valikut, ning nõude esitamisel seda haldusakti adressaadile arusaadavalt ka selgitama, mis eeldab haldusorgani põhjendamiskohustuse täitmist piisaval määral. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
3-21-1000 seisukohad on tekitanud kaebajas segadust, kuid need ei saa olla aluseks jätta ettekirjutus tegemata. Halduskohtu viidatud õiguskantsleri kirja arutelu toimus Riigikogu sotsiaalkomisjoni 14.09.2021 koosolekul, kus peeti õigusküsimuses selguse saamiseks vajalikuks ära oodata jõustunud kohtulahend.
X palub 19.01.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
Ettekirjutus ei ole õiguspärane, see on kohaselt põhjendamata, kaalutlusvigadega ning kohase faktilise ja õigusliku aluseta. Ettekirjutuses puudub tagastusnõude arvutamise metoodika. RaKS § 62 lg 3 sõnastusest lähtuvalt on ilmne, et vastustajal on RaKS § 62 lg 3 kohaldamisel otsustusõigus kahe tagastusviisi vahel ning sellest tulenevalt ka kaalutlusõigus ning põhjendamiskohustus viisi valiku osas. Vastustaja ei ole esile toonud ühtegi kaalutlust selle kohta, miks ta on otsustanud kohaldada RaKS § 62 lg-t 3 selliselt, et nõuab hüvitise tagasi. Juhul, kui määruse nr 130 § 191 võimaldab käsitust, et hüvitist saab maksta vaid ühe kalendrikuu kaupa, tuleb see säte vastavas ulatuses ringkonnakohtu poolt põhiseaduse § 15 alusel põhiseadusevastaseks tunnistada, kuna ei taga inimeste võrdset kohtlemist ja õigust saada aja eest, mil COVID-19 piirangute tõttu ei olnud võimalik töötada, töötukassa hüvitist.
6(7)
3-21-1000
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.