Sotsiaalõigus › Meditsiiniõigus (sh ravikindlustus)

tulemusel leidis vastustaja, et Haigekassa on töövõimetuslehe nr 1002650071 töövabastuse perioodiga 26.03. - 06.04.2020 alusel maksnud kaebajale hüvitist alusetult summas 279,44 eurot. Haigekassa teavitas 01.10.2020 kirjaga nr 5-3.3/28833 kaebajat tekkinud olukorrast ning palus esitada omapoolse kirjaliku arvamuse või vastuväited. Kaebaja esitas 04.11.2020 e-postiga oma seisukoha, et on õigustatult saanud haigushüvitist. Haigekassa andis 04.11.2020 kirjaga nr 53.3/28833-2 kaebajale e-posti teel täiendavad selgitused. Kaebaja kirjale ei vastanud. Kaebaja jäi oma seisukoha juurde, et on õigustatult haigushüvitist saanud ning ei pea seda tagasi maksma. Ettekirjutuses märgitakse, et kuna X sai ajutise töövõimetuse aja eest töötasu hüvitist, mis on võrdsustatud töötasuga ja on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu, siis Haigekassal puudub õiguslik alus maksta temale ajutise töövõimetuse hüvitist sama aja eest ning ta on saanud Haigekassalt alusetult hüvitist summas 279,44 eurot, mis tuleb tagastada. Vastustajale esitatud töövõimetuslehtede andmetel oli kaebaja ajutine töövõimetus ettekirjutuse koostamise ajaks lõppenud. Vastustaja väidab, et kuna ajutist töövõimetust ei saa ette näha, siis puudub Haigekassal võimalus alusetult makstud hüvitise kinnipidamiseks mõistliku ajaperioodi jooksul järgmiste perioodide väljamaksetest ning seega tuleb hüvitis kaebajalt tagasi nõuda. Vastustaja leiab, et Haigekassal on õigus ravikindlustusraha otstarbeka kasutamise tagamiseks ebaõigesti või põhjendamatult väljamakstud summa tagasi nõuda (Eesti Haigekassa seadus § 4 lg 1) ning Haigekassa võib alusetult makstud hüvitise kohta teha ettekirjutuse koos hoiatusega ja nõuda kindlustatud isikult hüvitise tagasi või pidada see kinni järgmiste perioodide väljamaksetest vastavalt RaKS § 62 lg-le 3. Kaebaja vaidlustas ettekirjutuse vaidemenetluse korras Eesti Haigekassas. Vaie jäeti vaideotsusega rahuldamata. Kaebaja vaidlustas Eesti Haigekassa ettekirjutuse ja vaideotsuse halduskohtus, taotledes nende tühistamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja väitel vastustaja nõuab temalt tagasi haigushüvitist 26.03. – 06.04.2020 töövõimetuslehel oldud aja eest 279,44 eurot. Kaebaja oli haiguse tõttu töövõimetuslehel 26.03. – 06.04.2020. Ülejäänud aja aprillist ei saanud kaebaja töötada, kuna tema tööandja/töökoht oli COVID-19 haigusega seotud piirangute tõttu suletud. Samal ajal oli kaebajal õigus saada ja kaebaja tööandjal kohustus tasuda kaebajale töötasu ka aja eest, mil kaebaja ei saanud piirangute tõttu tööd teha (TLS § 28 lg 2 p 1, p 2 ja p 4). Eesti Töötukassale sai töötasu hüvitise taotluse esitada tööandja, mitte kaebaja ning töötasu hüvitamisega seotud taotluse ja andmete õigsuse eest vastutab tööandja, mitte kaebaja. Kaebajal puudus võimalus Eesti Töötukassale taotlust esitada ning ka töötasu hüvitisega seotud õigusi ning kohustusi mõjutada. Eesti Töötukassa poolt makstud hüvitis ei ole töötasu 100 % hüvitamine, vaid see on piiratud ülemmääraga, milleks on 1000 eurot (bruto), s.t üle 1000 euro (bruto) töötukassa töötajale töötasu hüvitist ei tasu. Kaebajale teadaolevalt ei ole töötukassa poolt ühes kuus makstav töötasu hüvitis piiratud mistahes päevade arvuga, s.t töötukassa tasub hüvitist mitte rohkem kui 1000 eurot (bruto) kuus summast, mis tööandja poolt töötajale tasumisele kuulub. Sarnasel seisukohal on ka Eesti Töötukassa, kelle pädevuses on tööandjate vastavate taotluste lahendamine, õiguspäraseks lugemine ja töötasu hüvitise väljamaksmine. Töötukassa ei ole hüvitist kaebajalt tagasi nõudnud. Kaebajale teadaolevalt ei ole Töötukassa hüvitist ka kaebaja tööandjalt tagasi nõudnud. Sisuliselt on vastustaja sekkunud Töötukassa pädevusse ja asunud hindama ning tagasi nõudma Töötukassa poolt tasutud hüvitist eeldades seejuures, et Töötukassa hüvitis on kogu aprilli eest tasumisele kuulunud tasu, mis katab mh ka aja, mil kaebaja oli haiguslehel. Vastustaja leiab, et kaebajal on võimalus negatiivset tagajärge (ettekirjutuse tegemine) vältida, milleks tuleks kaebajal Eesti Töötukassale tagastada makstud töötasu hüvitis ning tööandjale tema poolt makstud kohustuslik tasu (THP § 191 lg 6) ning sellisel juhul langeks ära RaKS § 60 lg 1 p-s 5 toodud ettekirjutuse tegemise alus. Kaebajale on jäänud arusaamatuks,

millisele õiguslikule alusele tuginedes leiab vastustaja, et (1) kaebaja sai Töötukassalt hüvitist kogu kuu eest; (2) kaebaja peab kogu Töötukassa hüvitise tagasi maksma, kuna see oli vastustaja hinnangul tasu kogu kuu eest, kuid on ilmne, et vähemalt pärast haiguse lõppemist oli kaebajal õigus saada töötasu, seega peaks töötasu hüvitise tagasimaksmise õigsuse korral olema see proportsionaalne ning võtma arvesse, et oleks hüvitatud aeg, mil kaebaja ei saanud piirangute tõttu tööd teha; (3) kaebaja peab töötukassa toetuse tagasi maksma, kui kaebaja ei ole toetust taotlenud ning toetuse sai kaebaja tööandja. Lisaks tekib kaebajal põhjendatult küsimus vastustaja kui haldusorgani selgitamiskohustuse osas, s.t kui vastustaja leidis, et kaebajal on võimalik negatiivsest tagajärjest vabaneda Töötukassa hüvitist tagasi makstes, miks vastustaja seda siis ettekirjutusse ei märkinud. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohad vastuolulised ning vastustaja ei piirdu haiguse ajal töövõimetushüvitise õiguspärasuse kontrollil üksnes vastustaja pädevusega, vaid soovib Töötukassa haldusalasse sekkudes saavutada olukorda, kus nõuab tagasi Haigekassa toetuse, andes kohtumenetluses siiski kaebajale võimaluse maksta tagasi ka Töötukassa toetus, jättes seejuures tähelepanuta, et kaebaja võib ühes kuus olla nii haige kui ka töötada ning saada töötatud aja eest sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, seega ka Töötukassa hüvitist piirangute tõttu, mis töötamist ei võimaldanud. Õiguskantsler on sotsiaalkomisjonile edastatud kirjas selgitanud, et sotsiaalministeerium ja Eesti Töötukassa on avaldanud arvamust, et kui inimene oli haige või hooldas haiget pereliiget, pole Eesti Haigekassal alust hüvitise tagasimaksmist nõuda (Õiguskantsleri 17.06.2021 kiri Riigikogu sotsiaalkomisjonile). Õiguskantsler on leidnud, et nii on 2020 kevadel töötasu hüvitist saanud inimesed pandud olukorda, kus nad ei saa aru, kas ja miks nad peaksid Haigekassa nõuet täitma, sest nad ei ole saanud hüvitise maksmise tingimusi mõjutada, nad on järginud reegleid ega ole riiki petnud ning avalik võim esitab hüvitise maksmise õiguspärasuse kohta vastuolulisi seisukohti. Seega on ka Õiguskantsleri hinnangul avaliku võimu seisukohad antud juhul vastuolulised ning kodanikele nende õigused ja kohustused arusaamatud ja Haigekassa tagastusnõue esitatud inimeste vastu, kes ei ole midagi valesti teinud ega riiki petnud. Kaebaja nõustub õiguskantsleri seisukohaga. Kaebaja rõhutab, et tavaolukorras oleks kaebaja pärast tervenemist läinud tööle ja saanud ülejäänud töötatud aja eest töötasu. Haigekassale oleks hüvitise tasumise kohustus jäänud ja seda vaatamata sellele, et kaebaja sai aprillis sotsiaalmaksustatud tulu. RaKS § 50 lg 1 sätestab, et ajutise töövõimetuse hüvitis on rahaline kompensatsioon, mida haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- ja kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Eeltoodust tulenevalt on ravikindlustatud isik õigustatud saama töövõimetuse hüvitist, kui tal jääb töökohustustest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu, s.t töötasu ajutise töövõimetuse aja eest. RaKS § 50 lg 1 ei näe ette, et mistahes sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamine töövõimetuslehel olles välistab õiguse töövõimetushüvitise saamiseks. Kaebaja hinnangul on vastustaja ettekirjutuses RaKS § 50 lg 1 ebaõigesti kohaldanud ning jõudnud seetõttu ebaõige järelduseni, et mistahes sotsiaalmaksuga maksustatava tulu teenimine töövõimetuslehel olemise ajal välistab töövõimetushüvitise maksmise Haigekassa poolt. Eelnevat kinnitab ka RaKS § 60 lg 1 p 5, mille kohaselt ei ole kindlustatud isikul õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui kindlustatud isik saab ajutise töövõimetuse aja eest Sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 2 lg 1 p 1 või 3 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu või ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse alusel maksustatavat tulu. SMS § 2 lg 1 p 1 sätestab, et sotsiaalmaksu makstakse töötajale rahas makstud töötasult ja muudelt tasudelt. SMS § 2 lg 1 p 3 sätestab, et sotsiaalmaksu makstakse ametnikule makstud palgalt ja muudelt tasudelt. Seega näeb ka RaKS § 60 lg 1 p 5 ette konkreetsed sotsiaalmaksuga maksustavad tulud (SMS § 2 lg 1 p 1 ja p 3), mille saamine töövõimetuslehel olles välistab õiguse saada töövõimetuslehel olemise aja eest töövõimetushüvitist. Kõik muud sotsiaalmaksuga maksustatavad tululiigid on lubatud ega välista mistahes viisil töövõimetushüvitise saamist. Kaebaja ei saanud ajutise töövõimetuse aja eest SMS § 2 lg 1 p 1 või 3 sätestatud tulu, seega antud juhul RaKS § 60 lg 1 p 5 ei kohaldu.

Vastustaja väitel väitel töötasu hüvitis on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu SMS § 2 lg 1 p-i 1 mõttes. Kaebaja leiab, et töötasu hüvitis ei ole sotsiaalmaksuga maksustatav tulu SMS § 2 lg 1 pde 1 või 3 järgi, vaid Töötuskindlustuse seaduse alusel makstud hüvitis SMS § 2 lg 1 p-i 8 kohaselt. Kaebaja seisukoht on väär. Esiteks, töötasu hüvitist tasuti kaebajale THP § 191 järgi. THP on kehtestatud tööturuteenuste ja -toetuste seaduse § 41 alusel. Seega on selge, et tegemist ei ole töötuskindlustuse seaduse alusel makstud hüvitisega. Teiseks, THP 191 lg 5 sätestab ühemõtteliselt, et töötasu hüvitis käsitletakse tööandja makstud töötasuna, mille Töötukassa maksab töötajale tööandja nimel ja Töötukassa arvel. Töötasu hüvitis on võrdsustatud töötasuga ehk tegemist on sotsiaalmaksuga maksustatud tuluga SMS § 2 lg 1 p-i 1 mõttes. Kaebaja sai ajutise töövõimetuse hüvitist ja töötasu hüvitist sama perioodi eest. Töötasu hüvitist ei tasutud mitte konkreetsete päevade, vaid terve kalendrikuu eest (191 lg-d 8 ja 10), järelikult on kaebaja saanud töötasu hüvitist perioodil 01.04.2020 - 30.04.2020. TVH-d sai kaebaja perioodil 26.03 - 06.04.2020, järelikult on kaebaja perioodi 01.04.2020 - 06.04.2020 eest saanud nii TVHd kui ka töötasu hüvitist. Ettekirjutuse tegemise alused on täidetud. RaKS § 60 lg 1 p-i 5 järgi ei ole isikul õigus saada TVH-d, kui ta saab ajutise töövõimetuse aja eest SMS § 2 lg 1 p-s 1 nimetatud sotsiaalmaksuga maksutatavat tulu. RaKS § 62 lg 3 kohaselt võib haigekassa teha alusetult makstud TVH kohta ettekirjutuse koos hoiatusega. Eelnevalt on näidatud, et kaebaja on saanud SMS § 2 lg 1 p-s 1 nimetatud tulu ning ta on seda saanud samal perioodil, mil ta sai ka TVH-d. Vastustaja arvates väär on kaebaja seisukoht, et TVH saamise piirangu toob kaasa üksnes töökohustuste täitmine. RaKS § 60 lg 1 p-s 5 ja lg-s 2 on kehtestatud erinevad tingimused, mis mõlemad iseseisvalt toovad kaasa makstud TVH alusetuse. Vastustaja selgitab, et kui isik töötab ajutise töövõimetuse perioodil (RaKS § 60 lg 2), ei ole tegemist ajutise töövõimetuse kindlustusjuhtumiga (RaKS § 50 lg 1 ja 51 lg 1), sest isik ei ole järelikult töövõimetu. RaKS § 60 lg 1 p-s 5 toodud tingimuse täitmiseks ei ole isikul vaja töökohustusi täita, vaid saada perioodi eest vastavas punktis nimetatud tasu. Vastustaja väidab, et kaebajal on võimalus negatiivset tagajärge (ettekirjutuse tegemine) vältida, milleks tuleks kaebajal Eesti Töötukassale tagastada makstud töötasu hüvitis ning tööandjale tema poolt makstud kohustuslik tasu (THP § 191 lg 6). Sellisel juhul langeks ära RaKS § 60 lg 1 p-s 5 toodud ettekirjutuse tegemise alus. Kaebaja pole seda teinud, sest on soovinud säilitada õiguse mõlemale hüvitisele samaaegselt. Arvestades, et kaebaja on perioodi 01.04. - 20.04.2020 eest saanud korraga nii töötasu hüvitist kui ka TVH-d, on vastustaja ettekirjutus õiguspärane. Ettekirjutus vastab haldusakti nõuetele. Ettekirjutus on kooskõlas HMS § 54 nõuetega ning see on kontrollitav. Isegi, kui ettekirjutuses peaks olema mõningaid menetluslikke minetusi, ei too see kaasa tingimata haldusakti tühistamist (HMS § 58). Kaebaja arvates ei ole arusaadav, kuidas on vastustaja jõudnud summani 279,44 eurot. Vastustaja selgitab tagasinõutava hüvitise metoodikat: vastustaja ei arvuta ega määra kaebaja sotsiaalmaksuga maksustatava tulu ehk kalendripäeva keskmise tulu suurust, mida teeb Maksu- ja Tolliamet (MTA), kelle andmetest vastustaja kohustuslikus korras lähtub (RaKS § 55 lg 1). Seega põhineb kaebaja keskmise tulu suurus MTA andmetel ning samade andmete alusel kaebajale ka TVH-d makstakse (RaKS § 54 lg 1). Kaebaja on saanud TVH-d perioodil 26.03. - 06.04.2020 ning tagasinõutavaks on perioodil

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjalike seisukohtadega, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada.

Haldusasjas pooled vaidlevad selle üle, kas vaidlustatud ettekirjutusega kaebajalt hüvitise summas 279,44 eurot tagasi maksmise nõude esitamine põhjusel, et kaebaja oli haiguse tõttu töövõimetu perioodil 26.03.– 06.04.2020 (töövõimetusleht nr 1002650071) ning sai samal kuul Töötukassa poolt makstud töötasu hüvitist perioodi 01.04. – 30.04.2020 eest, on õiguspärane ning kas vastustaja on ettekirjutust kohaselt põhjendanud. Vastustaja väitel ettekirjutuse aluseks on vaid asjaolu, et töövõimetuslehe aja eest sai kaebaja nii haigushüvitist kui ka töötasu hüvitist. Vaidlus puudub selles, et kaebaja oli perioodil 26.03. - 06.04.2020 haige ja seetõttu töövõimetuslehel. Ülejäänud ajal aprillis ei saanud kaebaja tööd teha, kuna tema tööandja/töökoht oli COVID-19 tõttu valitsuse korralduse alusel suletud. Vastustaja ei sea kahtluse alla töövõimetuslehe väljastamise vajaduse, sh haiguse perioodi, mille üle samuti vaidlus puudub. Vaidlustatud ettekirjutuse kohaselt vastustaja kontrollis kaebajale töövabastuse perioodi 26.03. 06.04.2020 eest ajutise töövõimetuse hüvitise määramise ja maksmise õigsust. Kontrolli käigus tuvastati, et vastustaja on maksnud kaebajale töövõimetuslehe nr 1002650071 töövabastuse perioodiga 26.03. - 06.04.2020 alusel haigushüvitise 24.04.2020 summas 489,02 eurot. Vastustaja tegi eeltoodud asjaolude alusel Haigekassa andmekogus parandused ja ümberarvestused. Vastustaja leidis, et Haigekassa on töövõimetuslehe nr 1002650071 töövabastuse perioodiga

väljamakstud summa tagasi nõuda või pidada kinni järgmiste perioodide väljamaksetest. Haigekassa võib alusetult makstud hüvitise kohta teha ettekirjutuse koos hoiatusega ja nõuda kindlustatud isikult hüvitise tagasi või pidada see kinni järgmiste perioodide väljamaksetest vastavalt RaKS § 62 lg-le 3, mis sätestab, et Haigekassa võib alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise kohta teha ettekirjutuse koos hoiatusega ja nõuda kindlustatud isikult alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise tagasi või pidada see kinni järgmiste perioodide väljamaksetest. Vastustaja valis esimese variandi, põhjendades seda asjaoluga, et kuna ajutist töövõimetust ei saa ette näha, siis puudub Haigekassal võimalus alusetult makstud hüvitise kinnipidamiseks mõistliku ajaperioodi jooksul järgmiste perioodide väljamaksetest ning seega tuleb alusetult makstud hüvitis kaebajalt tagasi nõuda. Haigekassa kontrollis, kas kaebaja oli vaadeldaval perioodil kindlustatud isik, omas töösuhet ning temale maksti haigushüvitist. Haigekassa andmetel oli kaebaja ravikindlustatud ja tal oli töösuhe. Haigushüvitis summas 489,02 eurot maksti kaebajale välja 24.04.2020. Kaebaja ei ole vastustaja nõutud summat, 279,44 eurot, tagasi maksnud ning on selle tagastusnõude vaidlustanud nii vaidemenetluses kui ka kohtus. Vaidlust ei ole, et haigushüvitis on rahaline kompensatsioon, mida Haigekassa maksab haiguslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töökohustustest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu vastavalt RaKS § 50 lg-le 1, mille kohaselt ajutise töövõimetuse hüvitis on rahaline kompensatsioon, mida Haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Seega eelviidatud sätte alusel Haigekassa maksab hüvitist kindlustatud isikule, kellel jääb töövõi teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Vastustaja on seisukohal, et olukorras, kus Töötukassa on maksnud kaebajale tööandja nimel töötasu hüvitist, mis on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu, ei ole kaebajal õigust saada sama perioodi eest haigushüvitist vastavalt RaKS § 60 lg 1 p-le 5, mille kohaselt kindlustatud isikul ei ole õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui kindlustatud isik saab ajutise töövõimetuse aja eest Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p-s 1 või 3 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu või ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse alusel maksustatavat tulu. Vastustaja selgituse kohaselt RaKS ei sätesta, et haigushüvitis peab olema samas suuruses või katma osaliselt koos teiste sissetulekutega kindlustatud isiku tegeliku töötasu. RaKS ei sätesta, et kindlustatud isik peab saama töötasu samas suuruses, kui tema töölepingujärgne õigus ette näeb. Vastustaja arvates haigushüvitise määramata jätmiseks piisab, kui tööandja (antud juhul Töötukassa kaudu) on haigushüvitise saamise perioodil teinud samuti omapoolse sotsiaalmaksuga maksustatava väljamakse. Töötasu hüvitis on võrdsustatud töötasuga (THP § 191 lg 5), mis on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu (töötasu) SMS 2 lg 1 p 1 mõttes. Vastustaja märgib, et eriolukorra ajal 13.03-17.05.2020 hüvitas Haigekassa ka kolm esimest haiguspäeva, seejärel maksis tööandja hüvitist 4-8 kalendripäeva ning edasi Haigekassa alates üheksandast kalendripäevast. 22 haiguspäeva puhul maksis Haigekassa 17 kalendripäeva eest, millest 15 kalendripäeva jäid samasse perioodi töötasu hüvitise saamisega. Vastustaja väidab, et kaebajalt nõutakse tagasi üksnes summa, mis jäi samasse perioodi töötasu hüvitisega. Vastustaja võtab omaks, et ettekirjutuses ei ole märgitud, kuidas on kujunenud tagasinõutav summa. Vastustaja väitel see, kuidas arvutatakse haigushüvitis, on sätestatud RaKS §-des 54, 55 ja 56 lg-s 1. Haigekassa ei arvuta ise kindlustatud isikute keskmise töötasu suurust, vaid vastav teave saadakse Maksu- ja Tolliametilt ning oma 2019 sotsiaalmaksustatavat tulu saab kaebaja kontrollida Maksu- ja Tolliameti andmebaasist. Kaebaja on saanud TVH-d perioodil 26.03. 06.04.2020. Vastustaja väitel tagasinõutavaks on perioodil 03.04. - 06.04.2020 saadud TVH, kui kehtis ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise kord, kus vastustaja tasus 1-3 haiguspäeva eest, tööandja 4-8 haiguspäeva eest ning vastustaja taas alates 9-ndast haiguspäevast. Ettekirjutuses

esitatud tagasinõue on 4 kalendripäeva eest. Vastustaja arvates on vaieldav haldusakt kaebaja jaoks kontrollitav jagamistehtega, s.o kogusumma jagatud päevade arvuga. RaKS § 50 lg 1 kohaselt ajutise töövõimetuse hüvitis on rahaline kompensatsioon, mida haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- ja kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Seega ravikindlustatud isik on õigustatud saama töövõimetuse hüvitist, kui tal jääb töökohustustest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu, st töötasu ajutise töövõimetuse aja eest. Kaebaja osundab, et RaKS § 50 lg 1 ei näe ette, et mistahes sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamine töövõimetuslehel olles välistab õiguse töövõimetushüvitise saamiseks. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on ettekirjutuses RaKS § 50 lg 1 ebaõigesti kohaldanud ning jõudnud seetõttu ebaõige järelduseni, et mistahes sotsiaalmaksuga maksustatava tulu teenimine töövõimetuslehel olemise ajal välistab töövõimetushüvitise maksmise Haigekassa poolt. RaKS § 60 lg 1 p 5 kohaselt kindlustatud isikul ei ole õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui kindlustatud isik saab ajutise töövõimetuse aja eest Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p-des 1 või 3 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu või ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse alusel maksustatavat tulu. SMS § 2 lg 1 p 1 sätestab, et sotsiaalmaksu makstakse töötajale rahas makstud töötasult ja muudelt tasudelt ning p 3 kohaselt ametnikule makstud palgalt ja muudelt tasudelt (ametnik käesoleva seaduse tähenduses on ka avaliku teenistuse seaduse § 2 lgs 3 nimetatud isik). Kaebaja kinnitab, et ta ei saanud ajutise töövõimetuse aja eest SMS § 2 lg 1 p 1 või 3 sätestatud tulu, seega kaebaja leiab, et antud juhul RaKS § 60 lg 1 p 5 ei kohaldu. Kaebaja väitel COVID19 haigusega seotud piirangute leevendamiseks seatud tööandjaid toetavad meetmed põhjustanud arusaamatusi ja kulusid töötajatele, kes ise ei saanud Töötukassale avaldust ega andmeid hüvitise saamiseks esitada. Vaidlust ei ole, et kaebaja oli osa 2020 aprillist haiguslehel ja ülejäänud osa ei saanud töötada, kuna tööandja oli piirangute tõttu suletud. Samas oli tööandjal kohustus kaebajale töötasu maksta ka siis, kui kaebaja piirangute tõttu tööd teha ei saanud (TLS § 28 lg 2 p 1, p 2 ja p 4). Vaidlust ei ole ka selles, et Haigekassa hüvitis ei ole kogu 2020 aprilli eest, vaid üksnes perioodi eest, mil kaebaja oli haige, mida kinnitab vastustaja poolt aktsepteeritud töövõimetusleht. Kohtu hinnangul kaevatav haldusakt ei ole piisavalt põhjendatud, selles puudub oluline osa arvutuste metoodika, mida tunnistab ka vastustaja ise. Haldusakt, mille alusel nõutakse selle adressaadilt rahasumma tagastamist, peab olema isikule selge ja üheselt arusaadav ning sellest peab sisalduma arvutuste metoodika. Haldusakti adressaadile peab olema põhjendustest arusaadav, kuidas on kujunenud väljamõistetav summa, mitte isik ei pea ise mingeid arvutusi tegema. Seejuures tuleb arvestada ka olukorraga, kus nii Sotsiaalministeerium kui ka Töötukassa leiavad, et kaebaja ei pea töövõimetushüvitist Haigekassale tagasi maksma, samas Haigekassa arvab, et üks toetustest tuleb tagastada. Kaebaja leiab, et igal juhul ei ole õiguspärane nõuda temalt kogu Töötukassa hüvitis tagasi, vaid see peab olema proportsionaalne ajaga, mil kaebaja oli töövõimetuslehel ning et aja eest, mil kaebaja ei saanud piirangute tõttu tööd teha, ei saa hüvitist mingil juhul tagasi nõuda. Kaebaja leiab, et Haigekassa on jätnud tähelepanuta, et Töötukassa ei ole kaebajalt toetust tagasi nõudnud ning on arvamusel, et kui töötaja ühes kuus oli mingi aja haiguslehel ja teise aja piirangute tõttu ei saanud tööd teha, siis ei saa Haigekassa töövõimetuslehe alusel makstud hüvitist tagasi nõuda ning töötajal on õigus nii Haigekassa kui ka Töötukassa hüvitisele. Kohus nõustub kaebajaga, et selguse mõttes oleks tulnud Haigekassal ettekirjutuses muuhulgas lahti kirjutada tingimused, mille puhul ettekirjutus ei rakenduks ehk siis kaebaja töövõimetushüvitist tagastama ei peaks. Lisaks eeltoodule kohus märgib, et RaKS § 62 lg 3 annab Haigekassale võimaluse valida kahe meetme vahel, s.o alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise kohta teha ettekirjutuse koos hoiatusega ja nõuda kindlustatud isikult alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise tagasi

või pidada see kinni järgmiste perioodide väljamaksetest. Vastustaja põhjendab valikut sellega, et kuna ajutist töövõimetust ei saa ette näha, siis puudub Haigekassal võimalus alusetult makstud hüvitise kinnipidamiseks mõistliku ajaperioodi jooksul järgmiste perioodide väljamaksetest ning seega tuleb alusetult makstud hüvitis kaebajalt tagasi nõuda. Samas vastustaja ei selgita, mis takistaks kohaldada kaebaja suhtes teist meedet. RaKS § 62 lg 3 annab ju võimaluse kaaluda teise aluse kohaldamist ehk siis pidada alusetult makstud hüvitise summa kinni järgmiste perioodide väljamaksetest (mingeid lisatingimusi seatud ei ole). Samuti ei ole vastustaja selgitanud, mida on silmas peetud „mõistliku ajaperioodi“ all. Kasutatud määratlemata õigusmõistet peab vastustaja ise sisustama ning selle haldusaktis lahti kirjutama. Kohus kordab, et vaidlus puudub selle üle, et kaebaja oli haiguse tõttu töövõimetuslehel perioodil

MENETLUSKULUD

Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti vastustaja kahjuks. Kaebaja menetluskulude hüvitamist ei taotlenud. Seega menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/digitaalselt allkirjastatud/ Elle Kask Kohtunik OSALISELT TÜHISTATUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 01.03.2023 KOHTUOTSUSEGA.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.