X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 3. novembri 2022. a otsuse nr 15.3-3.4/247-5 ja 5. detsembri 2022. a vaideotsuse nr 15.3-3.6/159 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 27. detsembri 2022. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja Olga Väina-Kesler Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja KA
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada X määruskaebus osaliselt.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 27. detsembri 2022. a määruse haldusasjas nr 322-2638 resolutsiooni punkt 2 ja teha selles osas asjas uus määrus, millega rahuldada X esialgse õiguskaitse taotlus osaliselt.
Peatada Politsei- ja Piirivalveameti 3. novembri 2022. a otsuses nr 15.3-3.4/247-5 sisalduva lahkumisettekirjutuse sundtäitmine ja keelata X Eestist väljasaatmine kuni haldusasja nr 3-22-2638 menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Venemaa Föderatsiooni kodanik X (sündinud XX.XX.XXXX Eestis) omas 12.02.2018 väljastatud tähtajalist elamisluba (kehtivusega kuni 12.02.2023) püsivalt Eestisse elama asumiseks.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 03.11.2022 otsusega nr 15.3-3.4/247-5 välismaalaste seaduse (VMS) § 135 lg 2 p 3 alusel X tähtajalise elamisloa alates 03.11.2022 kehtetuks, tegi talle väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §72 lg 2 p 4 alusel koheselt sundtäidetava ettekirjutuse Eestist lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni ning kohaldas talle VSS § 74 lg 2 alusel sissesõidukeeldu 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. X-le on 1995. a-l väljastatud tähtajaline elamisluba, mille kehtivusaega on korduvalt pikendatud.
3-22-2638 Viimati väljastas PPA 12.02.2018 tähtajalise elamisloa VMS § 118 p 9 alusel püsivalt Eestisse elama asumiseks. Elamislubade andmisel ja pikendamisel on 4 korral juhitud isiku tähelepanu, et kui ta ei käitu edaspidi õiguskuulekalt ning paneb toime uue süüteo, siis on PPA-l õigus keelduda elamisloa andmisest või pikendamisest või algatada elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlus. PPA algatas 22.04.2022 teatisega VMS § 135 lg 2 p 3 alusel tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse. X palus 07.09.2022 vastuväidetes teda elamisloast mitte ilma jätta, kuna ta elab perega ja plaanib abielluda ning töötab ametlikult Rootsis. Tal on karistatus, kuid kahetseb oma rikkumisi ja lubab rohkem mitte seadust rikkuda. PPA hinnangul kujutab isik endast ohtu avalikule korrale, sest teda on korduvalt karistatud nii kriminaalkorras (kokku 6 korda, sh 2 karistust kehtivad) kui ka väärteokorras (kokku 20 korda, sh 5 karistust kehtivad). Kuigi väärteokaristused on väiksema kaaluga, näitavad need siiski X meelestatust ja ükskõikset suhtumist õiguskorda. PPA arvestab väärteokaristusi kriminaalse käitumismustri ja isikust tuleneva ohu analüüsimisel. Esimese kuriteo pani isik toime 2007. a-l, olles 16-aastane. Isik on pannud toime vara- ja isikuvastaseid ning liiklusalaseid kuritegusid, samuti rikkunud korduvalt avalikku korda. X-st tuleneb avalikule korrale jätkuv ja reaalne oht. Viimati karistati isikut Viru Maakohtu 11.12.2019 otsusega nr 1-19-8161 joobes juhtimise (09.11.2018) eest tingimisi vangistusega 7 kuud (katseajaga 5 aastat). Korduvatele hoiatustele ja lubadustele vaatamata ei ole isik oma käitumist muutnud ega suutnud hoiduda alkoholi kuritarvitamisest, mis on olnud üheks olulisemaks faktoriks kõigi tema süütegude puhul. X puhul ei ole alust uskuda, et ta ei pane enam toime uusi süütegusid, sest alates 2019. a-st on teda 12 korral toimetatud kainenema. X kujutab endast ohtu ka riigi julgeolekule, sest pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale väitis isik 28.02.2022 kella 2.00 paiku Narva Haigla ooteruumis viibides, et sõjategevus võib jõuda ka Eestisse ning sel juhul on ta kindlasti Venemaa poolel ja Eesti riigi vastu. Lisaks väitis isik, et tal on selleks võimalus hankida relvi. X käitus ka 09.03.2022 kella 9.21 paiku Jõhvi bussijaamas agressiivselt ning halvustas ukrainlasi. Venemaa kodanike puhul tuleb alates 24.02.2022 arvestada oluliselt suurema tõenäosusega tekkida võivaid ohte Eesti julgeolekule (sh on Venemaa Föderatsiooni konstitutsiooni § 59 lg 1 kohaselt isamaa kaitse iga Venemaa Föderatsiooni kodaniku kohus ja kohustus). Arvestades X tausta, tema süstemaatilisi õiguserikkumisi ja Venemaa agressiooni toetamist, ei saa välistada, et isik jätkab sellist tegevust ning muutub reaalselt ohtlikuks piirkonda saabunud Ukraina pagulastele või neid toetavatele isikutele. Samuti esineb oht, et isik võib koondada enda ümber sama mõttelaadiga isikuid ning korraldada avaliku korra vastaseid tegevusi. X võib lisaks Venemaa mõjutustegevuse huvides jätkata rahvusliku ja poliitilise vaenu õhutamist ning viia ellu propagandaaktsioone, mille eesmärk on olukorda eskaleerida. Ohu ennetamisel tuleb eeldada, et asjaolu saabumine on tõenäoline, kui selle saabumine ei ole ilmselgelt välistatud (VMS § 14 lg 2, § 15 lg 1). Tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine ei riiva ülemääraselt ja ebaproportsionaalselt isiku õigusi. Perekonnaelu riivet ei esine, sest X on vallaline, tal ei ole lapsi, tema ema on 20.11.2008 surnud ja isa kohta andmed puuduvad. Isik on Eestis sündinud ja elanud siin terve oma elu, kuid ei ole teinud erilisi püüdlusi Eesti ühiskonda lõimuda, sh ei ole soovinud taotleda Eesti kodakondsust, vaid võttis 2021. a-l hoopis Venemaa kodakondsuse. See näitab, millisena näeb X enda identiteeti. Isikul on head eeldused Venemaal hakkama saamiseks, sest vene keel on tema emakeel ja Venemaa loodud riikliku kaasmaalaste ümberasumise programmi raames on Venemaale juba asunud elama ligi miljon kaasmaalast. Takistusi ümberasumiseks ei tulene ka X vanusest ja tervislikust seisundist. Kuigi X-l on Eestis eraelulisi sidemeid ja kinnisvara (korter Narvas), ei kaalu mõningane eraelu riive üles temast lähtuvat ohtu Eesti riigi julgeolekule. PPA on isikut korduvalt hoiatanud, et kui ta jätkab süütegude toimepanemist, siis tema võimalused Eestis elamiseks ükskord ammenduvad, mistõttu ei ole elamisloa kehtetuks 2(6)
3-22-2638 tunnistamise menetluses antud lubadused varasematest usutavamad. Kuna X puhul on tegemist välismaalasega, kes kujutab endast jätkuvat ja reaalset ohtu Eesti avalikule korrale ja riigi julgeolekule, tuleb teha koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus, et vältida edasiste süütegude toimepanemist. VSS § 14 lg 1 järgi saadetakse isik välja Venemaale. Arvestades Xst tulenevat ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, tuleb tema suhtes kohaldada sissesõidukeeldu Schengeni alale. PPA-le ei ole teada ja ka X ei ole toonud esile põhjuseid, mis tingiksid sissesõidukeelu kohaldamise VSS § 74 lg-s 2 märgitud 5 aastast lühemaks ajaks. X-l on võimalus Eestisse tagasi pöörduda ja taotleda uut elamisluba, kui ta on näidanud reaalset ja tõsist soovi muutuda ning temast tulenev oht on vähenenud.
3.Politsei- ja Piirivalveamet jättis 05.12.2022 vaideotsusega nr 15.3-3.6/159 rahuldamata X 14.11.2022 vaide PPA 03.11.2022 otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Isikut ei ole tema kodakondsuse alusel diskrimineeritud, sest elamisloa kehtetuks tunnistamise eest hoiatati teda korduvalt just süütegude toimepanemise tõttu. Isiku 2022. a veebruari–märtsi sõnavõtud olid üksnes täiendavaks ajendiks hinnata veelkord n-ö kriitilise pilguga temast lähtuvat ohtu avalikule korrale ja ka riigi julgeolekule. X väited pereelu elamise kohta on jätkuvalt üldsõnalised, mistõttu ei saa pidada oluliseks veaks, et PPA 03.11.2022 otsuses ei ole eraldi käsitletud väiteid perega elamisest ja abiellumise kavatsusest. VMS-i tähenduses moodustavad perekonna abikaasad ja alaealised lapsed ning teatud olukordades võetakse arvesse ka faktilist kooselu. Praegusel juhul ei ole X väidetavat elukaaslast isegi nimetanud ja kuna teda ei olnud välja toodud 2018. a-l tähtajalist elamisluba taotledes, siis ei saa kooselu olla kestnud väga pikalt. X on küll Eestis pikka aega elanud, kuid tal puudub pikaajalise elaniku elamisluba. Vaidlustatud otsuses on arvestatud mh asjaoluga, et isik on elanud terve elu Eestis.
4.X esitas Tallinna Halduskohtule 16.12.2022 kaebuse PPA 03.11.2022 otsuse nr 15.33.4/247-5 ja 05.12.2022 vaideotsuse nr 15.3-3.6/159 tühistamiseks. PPA otsus diskrimineerib kaebajat kui Venemaa kodakondsusega isikut. Kaebaja oli varem määratlemata kodakondsusega ja võttis Narva elanikuna endale Venemaa kodakondsuse lihtsama piiriületuse huvides pärast seda, kui ta tutvus Venemaalt pärit tüdrukuga. Kaebaja ei kujuta endast ohtu avalikule korrale, sest ta on karistused ära kandnud ning tema suhtes ei ole alates 11.12.2019 algatatud ühtegi kriminaalasja. Tuleb arvestada, et kaebaja on lastekodu kasvandik ja igaüks võib teha vigu. Kaebaja ei ole pannud toime esimese astme kuritegusid, tal on Eestis kinnisvara ning elukaaslane, kellega ta kavatseb abielluda. Kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld ei ole õiguspärane. PPA ei arvestanud kaebaja Eestis elamise kestust ning sissesõidukeelu tagajärgi kaebajale ja tema pereliikmetele. Kui PPA hinnangul rikuvad kaebaja väljaütlemised Ukraina sõja ja ukrainlaste kohta rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise õhutamise keeldu, jääb arusaamatuks, miks on PPA seda aktsepteerinud Eesti poliitikute puhul. Kaebaja palus esialgse õiguskaitse korras peatada vaidlustatud otsuse jõustumise kohtumenetluse ajaks.
5.Politsei- ja Piirivalveamet palus 21.12.2022 seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebaja ei ole esialgse õiguskaitse vajadust millegagi põhjendanud ning üksnes PPA otsuse vaidlustamise soov ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks. Kuna kaebajal on esindaja, ei pea ta kohtumenetluse ajal viibima füüsiliselt Eestis. Seega ei muudaks esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine kaebaja õiguste kaitset kuidagi raskemaks või võimatuks.
6.Tallinna Halduskohus andis 27.12.2022 määrusega kaebuse vastavalt kohtualluvusele üle Tartu Halduskohtule (resolutsiooni p 1) ning jättis X esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 2). Vastustajaga tuleb nõustuda, et kaebusest ei nähtu esialgse õiguskaitse kohaldamise vajadust. Kaebajale ei saa tekkida nn pöördumatuid tagajärgi, kuivõrd kaebuse rahuldamise korral ei oleks vaidlustatud haldusakti andmise eelse olukorra taastamine põhimõtteliselt kuidagi takistatud. Ainuüksi PPA otsuse vaidlustamine ega asjaolu, et kaebuse 3(6)
3-22-2638 kohta ei ole veel jõustunud kohtulahendit, ei õigusta esialgse õiguskaitse kohaldamist. Kaebajal on võimalik osaleda halduskohtumenetluses esindaja kaudu või vajadusel ka videokonverentsi vahendusel. Soov võtta kohtumenetlusest osa isiklikult ei ole eraldiseisvalt esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks. Kaebuse eduväljavaated ei ole samuti nii märkimisväärsed, et esialgse õiguskaitse taotlust aktsepteerides mõneti kogu vaidlust ette ära otsustada. Vaidlustatud otsus on küllaltki põhjalik ning selles on analüüsitud kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule ning arvestatud ka võimalikku perekonna- ja eraelu riivet.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.X palub 11.01.2023 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 27.12.2022 määruse resolutsiooni p 2 ning rahuldada tema esialgse õiguskaitse taotlus. Kaebaja soovib peatada PPA 03.11.2022 otsuse jõustumise, sest selle peale on esitatud kaebus, mille kohta ei ole tehtud jõustunud kohtulahendit. Kaebajal on põhiseaduse kohaselt õigus viibida oma kohtuasja arutamise lõpuni Eestis ning osaleda kohtuistungitel, tutvuda kohtuasjaga ja esitada täiendusi. Kui halduskohtu hinnangul ei olnud kaebaja põhjendused esialgse õiguskaitse vajadusest piisavad, tulnuks talle anda võimalus esitada täiendavad põhjendused. Lubamatu on diskrimineerida neid Venemaa kodakondsusega isikuid, kes elavad Eestis ja loevad Eestit oma koduks. Isikut ei tohi Eestist välja saata ainult seetõttu, et tal on Venemaa kodakondsus. Pole arusaadav, mille põhjal PPA väidab, et Venemaa võimaldab oma kodanikele varjupaika, ning kuidas saab inimene, kes ei ole Venemaal elanud ega oma seal kinnisvara ja sugulasi ega tööd, kolida Venemaale ja jääda sinna elama. Halduskohtu määrusest jääb arusaamatuks, millist ohtu kujutab kaebaja endast Eesti rahvale. Kaebaja suhtes ei ole alates 11.12.2019 alustatud ühtegi kriminaal- või haldusasja. Kohtu hinnang vaidlustatud otsusele on põhjendamata. Kaebaja on kaotanud vanemad, tuli lastekodust ja on eksinud, kuid tal on Eestis olemas eluase, töö ja sõbrad ning partner, kellega ta kavatseb abielluda. Halduskohtu määruse tagajärjel saadetakse kaebaja sellele vaatamata võõrale maale virelema.
8.Tallinna Ringkonnakohus võttis 12.01.2023 määrusega X määruskaebuse menetlusse ning peatas HKMS § 208 lg 2 alusel määruskaebuse tagamiseks PPA 03.11.2022 otsuses nr 15.3-3.4/247-5 sisalduva lahkumisettekirjutuse sundtäitmise ja keelas X Eestist väljasaatmise kuni tema määruskaebuse lahendamiseni.
9.Politsei- ja Piirivalveamet palub 26.01.2023 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Kaebaja väited tema diskrimineerimisest ja kodakondsusjärgsesse riiki kolimise võimatusest ei seondu esialgse õiguskaitse taotlusega, vaid PPA otsuse sisulise õiguspärasusega. Halduskohus leidis põhjendatult, et kaebajal ei ole esialgse õiguskaitse vajadust. Õiguskaitsevajadust ei tingi asjaolud, et kaebajal ei ole Venemaal elukohta, sugulasi või tööd. Kaebaja on Venemaa kodanik koos sellega kaasnevate õiguste ja kohustustega. Venemaa on kohustatud oma kodaniku tagasi võtma ja vajadusel teda aitama. Kaebajal on esindaja ja tema õigused ei jääks kohtumenetluses kaitseta. PPA nõustub halduskohtu hinnanguga kaebuse eduväljavaadetele. Kaebajat on neljal korral hoiatatud, et kuid ta paneb toime uue süüteo, võidakse algatada tema tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlus. Rikkumiste tõttu on kaebajale ka varasemalt antud tähtajaline elamisluba seaduses sätestatud maksimaalsest tähtajast lühemaks ajaks. Kaebaja ei pannud praegu küll toime uut süütegu, kuid temaga toimus kaks intsidenti, mille alusel PPA otsustas algatada elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse. Kaebaja teadis, et menetluse tagajärjel võidakse ta riigist välja saata ja kohaldada tema suhtes sissesõidukeeldu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4(6)
3-22-2638
10.Esialgne õiguskaitse on ajutine abinõu, mida kohus kohaldab isiku õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks peab kaebajat ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske. Vajaduse korral tuleb esialgset õiguskaitset kohaldada ka siis, kui pöördumatute tagajärgede saabumine pole kindel (nt Riigikohtu 11.12.2020 määrus nr 3-20-605, p 11). Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel peab kohus HKMS § 249 lg‐te 1 ja 3 järgi arvestama kaebuse eduväljavaateid ning erinevate lahenduste tagajärgi kaebajale, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele (nt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 15). Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei eelda seejuures kaebusel väga heade eduväljavaadete olemasolu, vaid esialgse õiguskaitse kohaldamise saaks iseseisvalt välistada üksnes kaebusel igasuguste usutavate eduväljavaadete puudumine (nt Riigikohtu 14.12.2004 määrus nr 3-3-1-85-04, p 16; 22.11.2004 määrus nr 3-3-1-76-04, p 8).
11.Ringkonnakohus märgib esmalt, et kuigi vaidlustatud PPA 03.11.2022 otsusega nr 15.33.4/247-5 tunnistati kehtetuks X-le väljastatud tähtajaline elamisluba, mis kehtinuks kuni 12.02.2023 ja vastav tähtaeg on praeguseks möödunud, ei mõjuta see esialgse õiguskaitse taotluse lahendamist. Ringkonnakohus jääb 12.01.2023 määruses avaldatud seisukoha juurde, et praeguses asjas piisab kaebaja õiguste kaitseks sellest, kui kohus keelab kohtumenetluse ajaks tema väljasaatmise (vt Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915, p-d 21 ja 23; 13.11.2020 määrus nr 3-20-349, p 12.1).
12.Halduskohus ja PPA on põhjendamatult leidnud, et kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus. HKMS § 249 lg 1 tähenduses õiguskaitsevajaduse esinemine ei nõua tingimata seda, et kaebuse rahuldamise korral oleks kohtuotsuse täitmine sootuks võimatu. Praegusel juhul on selge, et kuigi kaebajat oleks objektiivselt võimalik Venemaale välja saata ja pole alust arvata, et kaebajal ei oleks põhimõtteliselt võimalik Venemaal edasi elada, kaasneksid sedavõrd olulise elumuutusega isikule märkimisväärsed raskused igapäevasel toimetulekul. Esialgse õiguskaitse vajaduse möönmiseks piisab sellest, et kui kaebaja peaks juba enne kohtumenetluse lõppu teise (olgugi kodakondsusjärgsesse) riiki elama asumiseks lahkuma töölt ja sissetuleku puudumise tõttu tõenäoliselt võõrandama Eestis asuva kinnisvara, oleks varasema olukorra ennistamine kaebuse rahuldamise korral vähemalt keeruline või ilmselt isegi võimatu. PPA ei ole väitnud, et kaebajal oleks Venemaal lähedasi, kes saaksid teda aidata, ning kuigi kaebuse väidetest võib justkui järeldada, et kaebaja elukaaslane elab Venemaal (st kaebaja märkis, et sai tuttavaks Venemaalt pärit tüdrukuga ja võttis 2021. a-l Venemaa kodakondsuse lihtsama piiriületuse huvides), ei saa kohus hetkel sellisele oletusele siiski määrust rajada. PPA viited, et Venemaa on kohustatud kaebajat abistama ja kaebaja Venemaale elama asumine ei ole võimatu, omavad tähtsust eelkõige asja sisulisel lahendamisel. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmine saaks ringkonnakohtu arvates olla seega põhjendatud üksnes juhul, kui kaebuse eduväljavaated on sisuliselt olematud.
13.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kaebust pidada ilmselgelt perspektiivituks. Kuigi PPA on elamisloa kehtetuks tunnistamist ja koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemist põhjendanud kaebajast lähtuva jätkuva ja reaalse ohuga avalikule korrale ja riigi julgeolekule, ei ole ringkonnakohtule siiski ilmselge, et väidetav oht on piisavalt tõsine, et õigustada kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamist ja riigist väljasaatmist. Tuleb möönda, et kaebaja on pannud varasemalt toime hulgaliselt süütegusid ning talle on antud korduvalt võimalusi oma käitumist parandada, kuid ta ei ole võtnud seda tõsiselt. Samas on PPA sisuliselt nõustunud, et kaebajaga seotud asjaolude n-ö ülevaatamise tingisid 28.02.2022 ja 09.03.2022 intsidendid, mille eest ei ole kaebajat karistatud. Puudub vaidlus, et pärast 09.11.2018 toimunud joobes juhtimise eest Viru Maakohtu 11.12.2019 otsusega nr 1-19-8161 määratud tingimisi vangistust ei ole kaebaja uusi süütegusid toime pannud (s.o ligi 3 aasta jooksul), kuigi teda on tulnud korduvalt toimetada 5(6)
3-22-2638 kainenema, mis on olnud varasemate süütegude puhul oluliseks riskiteguriks. Sellele vaatamata ei saa kaebajast avalikule korrale lähtuvat ohtu pidada sedavõrd akuutseks, et kaebaja tuleks Eestist viivitamata välja saata. Isegi kui välismaalasest lähtuv oht avalikule korrale on piisav elamisloa kehtetuks tunnistamiseks, ei pruugi see olla piisavalt tõsine isiku väljasaatmiseks (vrd Riigikohtu 26.01.2022 otsus nr 3-20-915, p-d 16 ja 20).
14.PPA 03.11.2022 otsusest ei nähtu samuti asjaolusid, millest saaks järeldada, et kaebaja kujutab endast sedavõrd tõsist ohtu riigi julgeolekule, et ta tuleb Eestist viivitamata välja saata. Iseenesest on õige, et arvestades Venemaa kallaletungi Ukrainale ja selle õigustamiseks esitatud põhjendusi ning Venemaa pikaajalist mõjutustegevust, mille eesmärgiks on olnud ka Balti riike (sh Eestit) kujutada natsismi ja fašismi ideoloogiate toetajatena ning Venemaa „kaasmaalaste“ diskrimineerijatena, ei saa olla mõistlikku kahtlust, et Eestis elava Venemaa kodakondsusega isiku poolt selliste avalduste tegemine, mis toetavad Venemaa tegevust Ukrainas, mõnitavad ukrainlasi ja nende kannatusi või soovivad sõjategevuse Eestisse laienemise korral Venemaa võitu ja lubavad sellele ise kaasa aidata, on ohuks Eesti riigi julgeolekule. Samas puuduvad kõnealuste 28.02.2022 ja 09.03.2022 sündmuste asjaolude kohta täpsemad andmed ning PPA ei ole otsuses ühegi konkreetse asjaoluga põhjendanud oma kahtlust, et kaebaja jätkab Venemaa agressiooni toetavat tegevust ja seda isegi laiendada, koondades enda ümber mõttekaaslasi ning korraldades avaliku korra vastaseid ning rahvuslikke pingeid süvendavaid ja vaenu õhutavaid tegevusi (sh propagandaaktsioone), ohustades reaalselt ka Ukraina põgenike elu ja tervist. Ohu ennetamisel ei ole küll võimalik lähtuda tõsikindlast teadmisest, vaid üksnes prognoosist, kuid VMS § 14 lg 2 ja § 15 lg 1 ei anna siiski alust lähtuda pelgalt oletustest. Praegusel juhul tekitab esmajoones küsimusi see, et PPA ei ole viidanud ühelegi asjaolule või sündmusele, mille alusel saaks pidada tõenäoliseks või usutavaks, et kaebaja oma teadmiste, oskuste, isiksuseomaduste vm poolest võiks selliseid eskaleerivaid tegevusi planeerida või ellu viia. Vaidlustatud otsuse tegemise ajaks oli seejuures eeltoodud sündmustest möödas juba enam kui pool aastat.
15.Kokkuvõtlikult ei ilmne ringkonnakohtu arvates PPA 03.11.2022 otsusest ja 05.12.2022 vaideotsusest sedavõrd akuutset ja tõsist ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule, et kaebaja väljasaatmise kohtumenetluse ajaks (s.o ajutiselt) keelamine oleks avalikes huvides välistatud. Esialgne õiguskaitse ei keela PPA-l teha ettevalmistavaid toiminguid lahkumisettekirjutuse täitmiseks (nt Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915, p 23; 13.11.2020 määrus nr 3-20349, p 13).
16.Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus X määruskaebuse osaliselt ja tühistab Tallinna Halduskohtu 27.12.2022 määruse resolutsiooni p-i 2. Ringkonnakohus teeb uue määruse, millega rahuldab kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning keelab PPA 03.11.2022 otsuses nr 15.3-3.4/247-5 sisalduva lahkumisettekirjutuse sundtäitmise (st keelab kaebaja Eestist väljasaatmise) kuni haldusasja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.