Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk 31.01.2023, Tartu 3-22-2019 Xi kaebus Tartu linna vastu seoses üürisuhte lõpetamisega Xi määruskaebus Tartu Halduskohtu 06.01.2023. a määruse peale ja esialgse õiguskaitse taotlus Kirjalik menetlus Kaebaja X
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Xi määruskaebus Tartu Halduskohtu 06.01.2023. a määruse peale selle esitajale koos määruskaebuse lisadega.
2.Jätta esialgse õiguskaitse taotlus ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamise taotlus läbi vaatamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 25.09.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse ja hiljem täiendava avalduse, milles palus:
1.1.Tuvastada Tartu linna toimingu õigusvastasus, millega ilma, et Tartu linn oleks vastu võtnud vastavat üldakti, mis võimaldaks Tartu linnal lõpetada munitsipaalüürnikega korraliselt üürilepingud, kui need on linnaametnike arvates muutunud tähtajatuks, esitas Tartu linnaametnik kaebajale üürilepingu korralise ülesütlemise teate.
1.2.Tuvastada asjaolu, et Tartu linn ei ole teinud otsust ega haldusakti kaebajaga 1998. a sõlmitud Xxx munitsipaaleluruumi üürilepingu ülesütlemiseks ei 2017. a ega ka hiljem või see ei ole kehtima hakanud.
1.3.Tuvastada asjaolu, et Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjon ei ole andnud juhist või volitust Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonnale ega selle juhatajale K. Jürgensonile kaebajaga sõlmitud Xxx munitsipaaleluruumi üürilepingu lõpetamiseks.
1.4.Tuvastada asjaolu, et Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna juhataja K. Jürgenson ei ole saatnud kaebajale 15.12.2017 avaldust nr 4-7.1/08418 kaebajaga sõlmitud xxx munitsipaaleluruumi üürilepingu lõpetamiseks.
1.5.Tuvastada asjaolu, et kaebaja 27.01.2022. a teabenõudele Tartu LV linnavarade osakonna juhataja K. Jürgensonile ei vastanud 28.01.2022 kirjaga nr 4-7.1/03797 K. Jürgenson.
1.6.Tuvastada asjaolu, et Tartu Ringkonnakohtu 25.02.2019. a otsuses tsiviilasjas nr 2-18582 p-s 13 kirjutatud väide, et: „asjakohatu on hageja väide, et Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni haldusaktil hagejaga üürilepingu lõpetamise kohta puuduvad komisjoni liikmete allkirjad“ ei vasta tõele.
1.7.Kui kohtumenetluse käigus selgub, et Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna juhataja K. Jürgenson on saatnud kaebajale 15.12.2017 avalduse nr 4-7.1/08418 kaebajaga sõlmitud Xxx munitsipaaleluruumi üürilepingu lõpetamiseks, siis tuvastada, kas see avaldus on haldusakt või ei ole.
1.8.Kui Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna juhataja K. Jürgensoni poolt kaebajale 15.12.2017 saadetud avaldus nr 4-7.1/08418 on olemas ja on haldusakt, siis tuvastada selle haldusakti tühisus.
2.Tartu Halduskohus tagastas 06.01.2023. a määrusega Xi kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 1 ja lg 2 p 1 alusel. HKMS § 121 lg 1 p 1 sätestab, et kohus tagastab kaebuse, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. HKMS § 4 lg 1 alusel on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda.
2.1.Kaebuse nõuete 1.1 - 1.4 ja 1.7 - 1.8 puhul on vaidlus tekkinud eraõiguslikus suhtes ehk kaebaja ja Tartu linna vahel kehtinud üürilepingu lõpetamisel (ülesütlemisel). Kohus tegi kohtuasjas 2-18-582 kindlaks, et tegemist oli nii-öelda tavalise üürilepinguga, mitte sotsiaaleluruumiga (tl 33). Tartu linn tegutses tema kui üürileandja õiguste teostamisel juriidilise isikuna eraõiguslikus õigussuhtes, mitte haldusorganina avaliku võimu teostamisel või avalikku ülesannet täites. Üürilepingu ülesütlemine ei kujuta endast avaliku võimu teostamist - see toimub võlaõigusseaduses sätestatud alustel ja korras olenemata sellest, kes on üürile antud eluruumi omanik. See, kuidas tehti otsus kaebajaga sõlmitud üürilepingu ülesütlemise kohta, on juriidilise isiku sisemise töökorralduse küsimus. Vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses ning kohus tagastab nõuded 1.1 - 1.4 ja 1.7 - 1.8 HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel.
2.2.Kohus märgib, et kaebuse nõuetes 1.1 - 1.4 ja 1.7 - 1.8 tõstatatud küsimused on ka jõustunud kohtulahenditega juba vastuse saanud: - Tartu linn on kaebajaga 16.12.1998 sõlmitud üürilepingu 15.12.2017. a avaldusega üles öelnud ja kaebaja on ülesütlemisavalduse 20.12.2017 kätte saanud (Tartu Maakohtu otsus asjas 2-18-582 p 51, tl 33 pöördel); - üürilepingu ülesütlemisavalduse on allkirjastanud selleks pädevust omanud isik (Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas 2-18-582 p 13, tl 39, Tartu Ringkonnakohtu määrus asjas 2-1915949 p 8, tl 79); - üürileping on üles öeldud kehtivalt ja kaebajal on kohustus eluruum vabastada (kohtuotsused asjas 2-19-15949, vt käesolevas asjas 18.10.2022 tehtud määruse p 3); - Tartu linna 15.12.2017.a avaldus nr 4-7.1/08418 on eraõiguslik tahteavaldus; selle esitamisele eelnenud otsustusmenetlus on eraõiguslik (juriidilise isiku sisesuhe); üürilepingu ülesütlemisel ei teki lepingupoolte vahel avalik-õiguslikku suhet ja ei anta välja haldusakti (Tartu Ringkonnakohtu määrus asjas 3-18-2163 p 9, tl 52, Tartu Ringkonnakohtu määrus asjas
3-18-1779 p 7, tl 50, Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu määrused asjas 2-19-3720, tl 53-56, Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu määrused asjades 3-19-1543 ja 3-21-926, tl 58-61 ja 68-71, Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu määrused asjas 2-19-15949, tl 7379). Kaebaja on seega juba saanud erinevates kohtumenetluses ja korduvalt vastused kõigile oma nõuetele.
2.3.Kaebuse nõue 1.6 kujutab endast kaebaja vastuväidet tsiviilkohtumenetluses kujundatud Tartu Ringkonnakohtu seisukohale. Kui kaebaja selle seisukohaga ei nõustunud, siis oli tal õigus esitada kassatsioonkaebus. Halduskohtu pädevuses ei ole hinnata tsiviilasja lahendamise raames väljendatud kohtu seisukohtade õigsust. Kohus tagastab ka selle nõude HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel.
2.4.HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel võib kohus tagastada kaebuse, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks. Kohus tagastab kaebuse punktis 1.5 nimetatud nõudes eeltoodud alusel. Selle tuvastamine, kas kaebaja teabenõudele vastas K. Jürgenson või mõni muu isik, ei mõjuta mingil moel kaebaja õigusi.
3.X esitas 20.01.2023 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu 06.01.2023. a määruse tühistamiseks ja uue määruse tegemiseks kaebuse nõuete 1-4 ja 6-8 osas ning palus saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks.
3.1.Halduskohtu seisukoht, et kaebuse nõuete 1.1 - 1.4 ja 1.7 - 1.8 puhul on vaidlus tekkinud eraõiguslikus suhtes ehk kaebaja ja Tartu linna vahel kehtinud üürilepingu lõpetamisel (ülesütlemisel) ning selle tõttu ei ole ka eelnimetatud tuvastusnõudeid võimalik menetleda, on õigusvastane. Halduskohus ei ole viidanud ühelegi seadusesättele, millest tuleneks, et kohaliku omavalitsuse haldusorganite toimingute vaidlustamine oleks eraõiguslik vaidlus. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et sisult avalik-õiguslikke vaidlusi on pädev menetlema ainult halduskohus. TsMS-s puudub menetluskord, kuidas saaks eelnimetatud vaidlusi lahendada tsiviilkohtumenetluse käigus, kus menetluse esemeks oli kohaliku omavalitsuse ametniku tegevuse õigusvastasuse tuvastamine üürilepingu ülesütlemisel, nagu see oli tsiviilasjas nr 2-18-582. Selles tsiviilasjas jättis kohus kõik hageja Xi väited selle kohta, et Tartu linn ei ole vastu võtnud üldakti, milles oleks kirjas Tartu linna tahteavaldus lõpetada üürilepingud üürnikega, kellele kuulub teises omavalitsuses kinnisvara või kelle üürileping olevat linnaametnike arvates muutunud tähtajatuks. Tartu Maakohus oma 25.09.2018. a otsuse p-s 52 kirjutas: „Seega on asjakohatu hageja väide selle kohta, et ülesütlemine on õigusvastane, kuna linn ei ole vastu võtnud vastavasisulisi õigusakte.“ Sisuliselt tegi maakohus sellega lahendi avalik-õigusliku vaidluse kohta, kas üldakt kinnisvara omavate või väidetavalt tähtajatute üürilepingutega üürnikega lepingute lõpetamiseks pidi olemas olema või mitte. Tsiviilkohtul ei olnud pädevust sellise avalik-õigusliku vaidluse kohta oma arvamust avaldada ja lahendit teha.
3.2.Määruse p-s 3 väitis halduskohus, et kaebuses tõstatatud küsimused on jõustunud kohtulahenditega juba vastused saanud. See väide ei vasta tõele. Mitte ühegi kaebuse nõude osas p-des 1.1 - 1.4 ja 1.7 - 1.8 tõstatatud küsimustes ei ole ükski kohus lahendit teinud.
3.3.Halduskohtu väide, et üürileping on üles öeldud kehtivalt ja kaebajal on kohustus eluruum vabastada (kohtuotsused asjas 2-19-15949, vt käesolevas asjas 18.10.2022 tehtud määruse p 3), ei vasta tõele. Üürilepingu ülesütlemise kehtivust ei saanud tsiviilkohus tsiviilasjas nr 2-18-582 tuvastada, sest hageja X ei olnud maakohtule sellist hagi esitanud, väidetavalt olemasolevat Tartu LV eluasemekomisjoni 05.12.2017. a protokollilist otsust nr 40 ei olnud Xile ega kohtule saadetud ning Xile saadetud Tartu LV linnavarade osakonna juhataja K. Jürgensoni 15.12.2017 avaldus ei olnud haldusakt (mida tunnistas tsiviilkohus ka Xi esimese vastuhagi menetlemise tulemusena tsiviilasjas nr 2-19-15949) .
3.4.Halduskohtu määruse väide, et: “üürilepingu ülesütlemisavalduse on allkirjastanud selleks pädevust omanud isik (Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas 2-18-582 p 13, tl 39, Tartu Ringkonnakohtu määrus asjas 2-19-15949 p 8, tl 79)” näitab, et halduskohus peab seda vaidlust, kas üürilepingu ülesütlemisavalduse on allkirjastanud selleks pädevust omanud isik, eraõiguslikuks vaidluseks. See ei vasta HMS sätetes kirjas olevatele põhimõtetele. Selline vaidlus on kindlasti avalik-õiguslik vaidlus ning Tartu Ringkonnakohtul tsiviilasjades nr 2-18-582 ja 2-19-15949 ei olnud pädevust sellise vaidluse osas oma arvamust avaldada. Käesolevas asjas kaebuse p-des 7 ja 8 palubki kaebaja selle tuvastamist, kas K. Jürgensoni 15.12.2017. a avaldus oli haldusakt ning kui oli, siis selle haldusakti tühisuse tuvastamist.
3.5.Kogu Xi haginõue tsiviilasjas nr 2-18-582 üürilepingu lõpetamisega seoses oli avalikõiguslik, sest vaidlustatud oli linnaametniku toimingut, mitte haldusakti ning seda oleks pidanud menetlema halduskohus. Tsiviilkohus õigusvastaselt võttis selle haginõude menetlusse ja tegi otsuse, et üürilepingu ülesütlemine ei olnud õigusvastane.
3.6.Halduskohus nimetab ebaõigesti linnavarade osakonna juhataja K. Jürgensoni 15.12.2017. a avaldust nr 4-7.1/08418 Tartu linna eraõiguslikuks tahteavalduseks. See oli vaid K. Jürgensoni ainuisiklik tahteavaldus, sest Tartu linn ei olnud koos sellega esitanud Tartu LV pädeva haldusorgani eluasemekomisjoni haldusakti, kust oleks näha, et see volitas K. Jürgensoni lepingu ülesütlemisavaldust esitama.
3.7.Ei vasta HMS sätetele ka määruse seisukoht, et 15.12.2017. a avaldusele nr 4-7.1/08418 väidetavalt eelnenud otsustusmenetlus on eraõiguslik, mille käigus ei anta välja haldusakti. Halduskohus ei ole esitanud oma määruses ühtegi põhjendust sellele, miks ta leiab, et enne 15.12.2017 üürilepingu ülesütlemise avalduse esitamist selle esitamisele eelnenud otsustusmenetlus on eraõiguslik. Samuti ei ole halduskohus esitanud tõendeid, mille põhjal ta järeldas, et mingi eluasemekomisjoni otsustusmenetlus Xiga üürilepingu lõpetamiseks üldse aset leidis.
3.8.Tartu Ringkonnakohtu väidet tsiviilasjas nr 2-18-582 eelnimetatud asjaolu kohta X tsiviilkohtus vaidlustada ei saanud, sest ei toimunud kohtuistungit, kus kohus oleks eelnimetatud väite esitanud ning Tartu linn ise oli oma 14.12.2018. a vastuses Xi apellatsioonkaebusele eitanud, et haldusakt Xiga üürilepingu ülesütlemise kohta oleks olemas. X ei teadnud ette, et 25.02.2019. a kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-18-582 ringkonnakohus esitab võltsitud asjaolu, mille kohaselt on asjakohatu hageja väide, et Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni haldusaktil hagejaga üürilepingu lõpetamise kohta puuduvad komisjoni liikmete allkirjad. Riigikohus enam mitte ühegi tõendi olemasolu ei kontrolli. Antud juhul Riigikohus ei saanud tulla selle pealegi, et ringkonnakohtu kohtunikud asjaolusid võltsivad, sest see on kuritegu. Kohtunike tegevuse vaidlustamine on avalik-õiguslik vaidlus ja selle kohta ei ole tsiviilkohtul pädevust lahendit teha, sest TsMS-s puudub vastav menetluskord. Seega ei ole seaduslik ka halduskohtu seisukoht, et kohtunike tegevust ja nende poolt võltsitud asjaolu oleks X saanud vaidlustada Riigikohtule kassatsioonkaebust esitades tsiviilasjas nr 218-582.
3.9.Kui kaebuses oli esitatud taotlus kolmanda isiku kaasamiseks, siis oleks halduskohus pidanud sellele taotlusele oma määruses ka vastama. Kui ta Eesti Vabariigi kaasamist vajalikuks ei pidanud, siis oleks ta pidanud seda põhjendama
4.21.01.2023 esitas X ringkonnakohtule ka esialgse õiguskaitse taotluse, milles soovis, et kaebajat ja tema pereliiget Y ei tõstetaks Tartu linnale kuuluvast eluruumist aadressil xxx, Tartus välja enne, kui käesolevas haldusasjas saab tuvastatud, kas Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna juhataja K. Jürgensoni poolt kaebajale 15.12.2017 saadetud avaldus nr 4-7.1/08418 on haldusakt ja kas see haldusakt on tühine. Käesolevas haldusasjas nr 3-22-2019 esitas kaebaja oma kaebuse 7. ja 8. nõudes palve halduskohtule, et see tuvastaks, kas Tartu LV linnavarade osakonna juhataja poolt 15.12.2017 Xile saadetud avaldus nr 4-7.1/08418 on
haldusakt ning kui on, siis palus tuvastada selle haldusakti tühisus. Haldusakti tühisuse tuvastamine on HMS järgi halduskohtu pädevuses. Kaebaja leiab, et senikaua, kui kohus ei ole tuvastanud, kas K. Jürgensoni 15.12.2017 avaldus on tühine, ei tohiks teda ja Y nende poolt kasutatavast eluruumist välja tõsta, sest see on õigusvastane. Kohtulahendist sõltub see, kas K. Jürgensoni avaldusega üldse sai Xiga sõlmitud üürilepingut lõpetada. Kui kohus leiab, et esialgse õiguskaitse kohaldamist takistab mõni seadus, muu õigusakt või toiming, siis lähtudes Põhiseaduse § 15 palus kaebaja tunnistada see põhiseadusevastaseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Tartu Ringkonnakohus leiab, et Xi määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust ning määruskaebus kuulub tagastamisele HKMS § 207 lg 2 alusel.
6.HKMS § 207 lg 2 alusel võib ringkonnakohus määruskaebuse lisaks käesoleva seadustiku § 187 lõikes 3 sätestatule määrusega tagastada juhul, kui määruskaebuse esitaja võimalus oma õiguse kaitseks on ilmselgelt vähene. Määruskaebuse esitaja vaidlustab halduskohtu 06.01.2023. a määrust osas, milles tema kaebus tagastati HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel leides, et vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses, kuna kaebuse nõuete 1.1 - 1.4 ja 1.7 - 1.8 puhul on vaidlus tekkinud eraõiguslikus suhtes ehk kaebaja ja Tartu linna vahel kehtinud üürilepingu lõpetamisest (ülesütlemisest) ning nõue 1.6 kujutab endast kaebaja vastuväidet tsiviilkohtumenetluses kujundatud Tartu Ringkonnakohtu otsuse seisukohale. Kui kaebaja selle seisukohaga ei nõustunud, siis oli tal õigus esitada otsuse peale kassatsioonkaebus. Halduskohtu pädevuses ei ole hinnata tsiviilasja lahendamise raames väljendatud kohtu seisukohtade õigsust.
7.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ning HKMS § 201 lg 4 alusel koostoimes HKMS § 203 lg-ga 2 põhjendusi ei korda. Halduskohus selgitas arusaadavalt ja jälgitavalt, miks puudub halduskohtul pädevus antud vaidluse lahendamiseks ja tagastas kaebuse õiguspäraselt HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel. Määruskaebuses esitatud väited ei ole aluseks Tartu Halduskohtu 5. mai 2021. a määruse tühistamiseks. Vastuseks määruskaebusele selgitab ringkonnakohus veelkord üksnes järgnevat.
8.TsMS § 1 kohaselt vaadatakse tsiviilasi läbi tsiviilkohtumenetluses, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tsiviilasi on eraõigussuhtest tulenev kohtuasi. HKMS § 1 lg 1 kohaselt lahendatakse halduskohtus haldusasju ning § 4 lg 1 järgi on halduskohtu pädevuses avalikõiguslikus suhtes tekkinud vaidluse lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Kaebaja ja Tartu linna vahel sõlmiti 1998. a üürileping, mis on tsiviilõiguslik leping. Kuigi üürileandjaks on kohalik omavalitsus, on kaebaja ja Tartu linna vahel sõlmitud munitsipaaleluruumi üürilepingu ülesütlemisest tekkinud vaidlus eraõiguslik vaidlus, mis kuulub läbivaatamisele tsiviilkohtumenetluses (TsMS § 1) ning kohtuasja on pädev TsMS § 9 lg 1 kohaselt esimese astme kohtuna menetlema maakohus.
9.Riigikohus on korduvalt tõdenud, et pooltevahelised lepinguõiguslikud vaidlused jäävad tsiviilõiguslikuks ka siis, kui üheks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik (Riigikohtu erikogu 24.03.2015. a määruse nr 3-3-4-1-15 p 9; 20.12.2001. a otsuse nr 3 3-1-15-01 p-d 13-16). Seega, kuigi kaebajaga sõlmitud munitsipaaleluruumi üürilepingu üheks pooleks on Tartu linn, on selle üürilepingu puhul tegemist tsiviilõigusliku lepinguga. Eelnevat arvestades on halduskohus asjakohaselt märkinud, et kaebaja üürilepingu ülesütlemist puudutavad vaidlused on võrsunud eraõiguslikust suhtest ning halduskohtul puudub seetõttu pädevus käesoleva kaebuse lahendamiseks.
10.Kuna üürileping on tsiviilõiguslik leping, siis üürilepingu ülesütlemisega seonduv kuulub samuti tsiviilõiguse valdkonda, mitte ei muutu haldusõiguslikuks vaidluseks. Tsiviilõigusliku lepingu ülesütlemisel ei teki lepingupoolte vahel avalik-õiguslikku suhet. Seetõttu on jätkuvalt
ebaõige kaebaja arvamus, et Tartu linnavarade osakonna 15.12.2017. a avaldust nr 4-7.1/08418 saab käsitleda haldusaktina ja vaidlustada tuvastamiskaebusega halduskohtus. Tartu linna 15.12.2017. a avaldusega sooviti üles öelda eraõiguslikus suhtes sõlmitud leping ning sellise vaidluse lahendamine kuulub maakohtu pädevusse. Seoses Tartu linnavarade osakonna 15.12.2017. a avalduse nr 4-7.1/08418 vaidlustamisega halduskohtus selle tühisuse tuvastamiseks ka käesolevas asjas, märgib ringkonnakohus, et nimetatud avaldust vaidlustas kaebaja juba ka näiteks asjas 3-21-926, milles tehtud määrused kaebuse tagastamise kohta halduskohtul pädevuse puudumise tõttu jõustusid 13.08.2021, sest Riigikohus ei andnud Xi määruskaebusele menetlusluba. Kuna kaebuse nõuetes 1.1 - 1.4 ja 1.7 - 1.8 tõstatatud küsimused, s.h 15.12.2017. a avaldusega seonduv on korduvalt jõustunud kohtulahenditega juba lahenduse saanud, siis hoiatas halduskohus kaebajat põhjendatult, et edaspidi võib kohus sama sisu ja eesmärgiga nõuete jätkuvat esitamist vaatamata korduvate varasemate kohtulahendite olemasolule samades küsimustes, lugeda menetlusõiguse kuritarvitamiseks HKMS § 28 lg 1 ja 2 tähenduses.
11.Kaebaja väited Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna 15.12.2017. a avalduse välja andnud ametniku pädevuse osas on samuti analüüsitavad ja lahendatavad üürilepingu ülesütlemise vaidlustamisel maakohtus.
12.Samuti on igati õiguspärane halduskohtu seisukoht, et Tartu Ringkonnakohtu 25.02.2019. a otsuses tsiviilasjas nr 2-18-582 toodud kohtu põhjenduste või väidete õigsuse kontroll ei kuulu halduskohtu pädevusse.
13.Mis puudutab kaebuses esitatud taotlust kaasata kolmanda isikuna haldusasja menetlusse Eesti Vabariik, siis nimetatud taotluse osas ei pidanudki halduskohus 06.01.2023. a määruses seisukohta võtma, sest halduskohus ei asunud kaebuse sisuliselt läbi vaatama, vaid tagastas esitatud kaebuse tervikuna põhjusel, et esitatud kaebuse läbivaatamine ei ole halduskohtu pädevuses.
14.Viidatud asjaoludest tuleneb, et kaebajaga sõlmitud üürilepingu ülesütlemisega seonduv vaidlus kuulub lahendamisele maakohtus. Vaidluse asjaoludest tulenevalt on selgelt äratuntav, et kaebaja esitatud määruskaebusega on tema võimalused oma õiguse kaitseks ilmselgelt vähesed ning põhjendatud on määruskaebuse tagastamine HKMS § 207 lg 2 alusel.
15.Mis puudutab Xi poolt esitatud esialgse õiguskaitse taotlust, siis selle taotluse jätab ringkonnakohus HKMS § 55 lg 2 alusel läbi vaatamata. Kuna Xi kaebus tagastati tervikuna põhjusel, et selle lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses ja ringkonnakohus on halduskohtuga samal seisukohal ning tagastab Xi määruskaebuse halduskohtu 06.01.2023. a määruse peale, siis on ka esitatud esialgse õiguskaitse taotluse ese oma olemuselt eraõiguslik, mistõttu tuleks taotlus esitada koos kaebusega maakohtule lahendamiseks. Kui esitatud kaebuse lahendamine pole halduskohtu pädevuses, siis ei saa ei halduskohus ega ka ringkonnakohus lahendada sisuliselt esialgse õiguskaitse taotlust. Ka esialgse õiguskaitse kohaldamine ei kuulu sellisel juhul haldusasju lahendavate kohtute pädevusse. Samale seisukohale jõudis ringkonnakohus näiteks juba asjas nr 3-19-1543 tehtud 13.09.2019. a määruses. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et jõustunud kohtuotsusega kohtuasjas nr 2-19-15949 on kaebajale pandud kohustus eluruum vabastada ning otsustatud tema väljatõstmine. Kui kaebaja soovib esitada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks või kaebuse kohtutäituri otsuse või tegevuse peale, siis on täitemenetluse seadustiku § 11 lg 1 p 4 ja 5 alusel tegemist maakohtu pädevuses oleva asjaga.
16.Määruskaebuses märkis X, et juhul, kui kohus leiab, et esialgse õiguskaitse kohaldamist takistab mõni seadus, muu õigusakt või toiming, siis lähtudes Põhiseaduse § 15 palub ta
tunnistada see põhiseadusevastaseks. Määruskaebuse esitaja on seega esitanud abstraktse sisuga taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks. Ringkonnakohus märgib esmalt, et sellise sisuga taotluse alusel ei ole võimalik vastava menetluse algatamise üle otsustada, kuna määruskaebuse esitaja ei ole välja toonud ühtegi seadusesätet, mille PS-le vastavuse kontrolli teostamist ta ringkonnakohtult soovib. Kohus seda kaebaja eest otsustada ei saa. Pealegi sätestab PSJKS § 9 lg 1, et kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel jätnud kohaldamata mis tahes asjassepuutuva õigustloova akti või välislepingu, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks, edastab ta vastava otsuse või määruse Riigikohtule. Samuti on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidnud, et PSJKS § 9 lg 1 ei luba kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust esialgse õiguskaitse kohaldamise määrusega enne asja lõplikku otsustamist, välja arvatud, kui kohus esialgset õiguskaitset kohaldades leiab, et esialgse õiguskaitse menetluses kohaldatav norm on põhiseaduse vastane (12.11.2015. a määrus asjas nr 3-4-1-28-15, p 29). Kuna käesolevas asjas on halduskohtule esitatud kaebus tagastatud ilma seda sisuliselt lahendamata ning ka ringkonnakohus tagastab Xi määruskaebuse ilma seda menetlusse võtmata ning jätab pädevuse puudumise tõttu läbi vaatamata esialgse õiguskaitse taotluse, s.o ei kohalda esialgset õiguskaitset, siis puudub käesoleval juhul ka vastav sisuline menetlus, mille raames põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist kaaluda. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuses esitatud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamise taotluse läbi vaatamata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.