Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
3-22-139 31. jaanuar 2023 Maria Lõbus Varja Windfarm OÜ kaebus Lüganuse Vallavolikogu 21. detsembri 2021. a otsuse nr 18 osaliseks tühistamiseks Kaebaja – Varja Windfarm OÜ, esindajad vandeadvokaadid Piret Kergandberg ja Edgar-Kaj Velbri Vastustaja – Lüganuse vald, esindaja vandeadvokaat Martin Triipan Kolmas isik − Kaja Toikka Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus.
2.Tühistada Lüganuse Vallavolikogu 21. detsembri 2021. a otsus nr 18 osas, milles tunnistati kehtetuks Lüganuse Vallavolikogu 25. augusti 2021. a otsus nr 318.
3.Mõista Lüganuse vallalt Varja Windfarm OÜ kasuks välja menetluskulud 3583,55 eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 2. märts 2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9).
3-22-139 Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Varja Windfarm OÜ (kaebaja) esitas 11. augustil 2021 Lüganuse Vallavalitsusele taotluse Lüganuse vallas kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu ja keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) algatamiseks eesmärgiga rajada tuulikupark Varja küla piirkonda TallinnaNarva maanteest põhja poole.
2.Lüganuse Vallavolikogu algatas 25. augusti 2021. a otsusega nr 318 kaebaja taotluse alusel kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu ja KSH.
3.Lüganuse Vallavolikogu rahuldas 21. detsembri 2021. a otsusega nr 18 osaliselt Kaja Toikka esitatud vaide ning tunnistas kehtetuks Lüganuse Vallavolikogu 25. augusti 2021. a otsuse nr 318. Vastustaja märkis, et otsuse tegemisel arvestatakse Varja, Voorepera, Moldova ja Aa külade elanike ning kinnistuomanike huvidega. Vastustaja eesmärk on tagada elanike võimalikult head elutingimused. Vastustaja viitas vaide esitaja põhjendustele ning haldusmenetluse seaduse (HMS) § 85 punktile 1 ja §-dele 86 ja 87.
4.Kaebaja esitas 18. jaanuaril 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse Lüganuse Vallavolikogu
21.detsembri 2021. a otsuse nr 18 tühistamiseks osas, millega rahuldati K. Toikka vaie ja tunnistati kehtetuks Lüganuse Vallavolikogu 25. augusti 2021. a otsus nr 318.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja on seisukohal, et vastustaja 21. detsembri 2021. a otsus nr 18 on vaidlustatud osas õigusvastane. 1) Vaide esitajal puudus vaide esitamise õigus, sest eriplaneeringu algatamine ei saanud rikkuda vaide esitaja õigusi ega piirata tema vabadusi (HMS § 71 lõige 1). 2) Vastustajal puudus õiguslik alus eriplaneeringu koostamise ja KSH algatamise otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Vastustaja ei ole vaidlustatud otsuses esitanud ühtki õiguslikku ega faktilist alust, millel vaidlustatav otsus põhineb. Puuduvad mistahes viited vastustaja enda seisukohtadele, tuvastatud asjaoludele ja põhjendustele. Viidatud HMS normid puudutavad üksnes vaide lahendamise menetlusõiguslikke aluseid, aga mitte seda, mis materiaalõiguslikul alusel volikogu oma otsust kehtetuks tunnistab. 3) Planeerimisseaduses (PlanS) puudub regulatsioon, mis võimaldaks tunnistada kehtetuks kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu koostamise ja KSH algatamise otsust. PlanS § 97 lõige 1 näeb teatud tingimustel ette võimalused kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu koostamise ja KSH lõpetamiseks. Praegusel juhul ei esine ühtki sellist tingimust, mistõttu PlanS-st materiaalõiguslikku alust eriplaneeringu menetluse lõpetamiseks ei tulene. Ka vaidlustatud otsusest ei nähtu, et mõni nendest alustest oleks tuvastatud.
3-22-139 4) Eriplaneeringu koostamise ja KSH algatamise otsus ei olnud õigusvastane. Seega ei saa kohaldada HMS § 66 lõikes 1 sätestatud õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamise regulatsiooni. Täidetud ei ole ka HMS § 66 lõikes 2 sätestatud õiguspärase haldusakti kehtetuks tunnistamise alused. 5) Otsus ei ole proportsionaalne ega võta arvesse kaebaja huve ega avalikku huvi. Vastustaja on otsuse teinud üksnes vaide esitaja huvidest lähtudes. Kompromiss, mis kõigi huve kaalub ja arvestab, saab sündida alles planeerimismenetluse käigus ja see ongi planeerimismenetluse eesmärk. Aga isegi kui eriplaneeringu koostamise ja KSH lõpetamine tagaks elanikele võimalikult head elutingimused (mis ei ole õige), siis kohalikele elanikele hea elukeskkonna tagamist on võimalik saavutada ka muude, kaebaja õigusi vähem riivavate vahenditega, nt tuulikute asukohavaliku, tuulikute arvu ja parameetrite läbi. 6) Vastustaja on rikkunud põhjendamiskohustust. Vaidlustatud otsuses puuduvad mistahes põhjendused selle kohta, kuidas vallavolikogu antud otsuseni jõudis, mis on otsuse õiguslikud ja faktilised alused ning millistest kaalutlustest on otsuse tegemisel lähtutud. Samuti puuduvad otsuses viited muudele dokumentidele, kus otsuse põhjendused võiksid sisalduda. Põhjendus, kuidas otsus on külaelanike ja kinnistuomanike huve arvestav, otsuses puudub. Kas ja kuidas on otsuses arvestatud planeeringu taotleja huvidega ja avalike huvidega, ei nähtu samuti otsusest. Ka ei selgu, kuidas otsus aitab „tagada elanikele võimalikult head elutingimused“ või miks neid ei saaks tagada planeeringumenetluse ja KSH jätkamise korral. Isikute ring - Varja, Voorepera, Moldova ja Aa külade elanike ning kinnistuomanikud – on määratlemata, sest puuduvad tõendid, et kõik nimetatud külade elanikud ja nendes külades kinnistuid omavad isikud on väljendanud huvi tuulepargi vastu. Kuivõrd otsuse tegemisel on oluliselt rikutud kaalumis- ja põhjendamiskohustust ja see võis mõjutada asja õiget lahendamist, tuleb otsus HMS § 58 kohaselt tühistada. Otsuse tühistamist toetab ka asjaolu, et põhjendamiskohustuse niivõrd ulatusliku rikkumise tõttu ei ole tagantjärele sisuliselt tuvastatav, mis põhjustel on sellise sisuga haldusakt antud. 7) Vastustaja ei ole teavitanud kaebajat menetluse käigust ega andnud kaebajale ühelgi viisil võimalust olla otsuse tegemisel ära kuulatud. Samuti ei ole kaebajale saadetud tema õigusi kahjustava otsuse eelnõud. Kuna kaebaja oleks tulnud enne temale negatiivse mõjuga haldusakti andmist ära kuulata ja seda ei tehtud, on samuti tegemist olulise menetlusnormi rikkumisega, mis peaks kaasa tooma haldusakti tühistamise. Ärakuulamisõiguse teostamisel saanuks kaebaja selgitada praeguses kaebuses esile toodud asjaolusid, vajadusel samuti esitleda võimalike tuulikute paigutusi ja leevendusmeetmeid. Kõik need asjaolud võinuks mõjutada otsuse sisu. Seega on ärakuulamisõiguse rikkumine kaasa toonud ebaõige otsuse tegemise. 8) Asjakohased ei ole kohtumenetluses tehtud viited vastuolule Lüganuse Vallavolikogu
17.märtsi 1999. a otsusega kehtestatud üldplaneeringuga ja selle alusel kehtestatud Varja tuulepargi teemaplaneeringuga. Lüganuse Vallavolikogu otsuse nr 318 põhjenduste kohaselt oligi eriplaneeringu algatamine vajalik, kuna Tallinn-Narva maanteest põhja poole jäävale alale ei ole kehtiva üldplaneeringu teemaplaneeringu kohaselt olulise ruumilise mõjuga ehitisi kavandatud. Nimetatud asjaolu on kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu koostamise aluseks (PlanS § 95 lõige 1). Seega oli otsus nr 318 õiguspärane ning ei esinenud PlanS § 96 lõike 2 punktis 1 sätestatud olukorda. Kuna menetluses oleva uue üldplaneeringu puhul ei ole tegemist kehtiva haldusaktiga, ei saa ka see anda alust PlanS § 96 lõike 2 punkti 1 kohaldamiseks. Lüganuse Vallavolikogu oli algatanud uue üldplaneeringu koostamise 22. augusti 2018. a otsusega, mistõttu oli vastustajal otsuse nr 318 tegemise ajal teada, et koostamisel on uus üldplaneering. Vastustajale pidi olema lisaks uue üldplaneeringu koostamise faktile teada ka
3-22-139 selle sisu. PlanS ei välista üldplaneeringu ja kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu samaaegset menetlemist. Järelikult oli vastustaja teadlik otsus algatada eriplaneering, kuigi samal ajal oli menetlemisel ka uus üldplaneering. 9) Kohtumenetluses esitatud väited, et Ida-Viru maakonnaplaneering ei näe kaebaja soovitud alal ette tuuleenergeetika arendamist, ei ole asjakohased, sest PlanS § 96 lõike 2 punkt 1 nimetab üksnes vastuolu üldplaneeringuga, mitte maakonnaplaneeringuga. Lisaks sellele võib PlanS § 95 lõike 81 kohaselt kohaliku omavalitsuse eriplaneeringuga teha ettepaneku maakonnaplaneeringu muutmiseks. 10) Ebaõige on vastustaja kohtumenetluses tehtud viide sellele, et tuulepargi rajamine takistaks ilmselgelt maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga „Ida-Virumaa tehniline infrastruktuur“ kavandatud Tallinn-Narva maantee õgvendamist ja nihutamist ranniku suunas Varja külas. 2016. aastal kehtestatud Ida-Viru maakonnaplaneering aastani 2030+ seletuskirja kohaselt muudetakse sellega varasemas teemaplaneeringus „Ida-Virumaa tehniline infrastruktuur“ (kehtestatud 2013. aastal) kavandatud teedevõrku. Seega ei saa teedevõrgu osas juhinduda maakonnaplaneeringu teemaplaneeringust „Ida-Virumaa tehniline infrastruktuur“.
Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
1) Vaideotsusega lõpetati kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu koostamine ja KSH, milleks annab kohalikule omavalitsusele õiguse PlanS § 97 lõige 1. Praegusel juhul ilmnesid menetluse käigus asjaolud, mis välistavad planeeringu elluviimise tulevikus. Kaebaja poolt kavandatava tuulepargi rajamist saab praeguses faktilises ja õiguslikus kontekstis pidada vastuolus olevaks kehtivate ja menetluses olevate planeeringute tingimustega ja maakasutuste põhimõtetega. Sellest tulenevalt oli vastustajal õigus tugineda PlanS § 97 lõike 1 punktile 1. PlanS § 97 lõige 1 ei sätesta ammendavalt kõiki eriplaneeringu lõpetamise aluseid, vaid tulenevalt sätte sissejuhatava osa sõnastusest („Kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu koostamise korraldaja võib kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu koostamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise lõpetada eelkõige juhul, kui ...“) saab menetlust lõpetada ka muudel alustel. Muu hulgas tuleb planeerimismenetluse lõpetamise aluseks pidada PlanS § 96 lõikes 2 nimetatud asjaolusid, mis välistavad juba planeerimismenetluse algatamise. Selliseks asjaoluks on teiste seas ilmselge vastuolu üldplaneeringuga (PlanS § 96 lõike 2 punkt 1). 2) Kaebaja on ekslikult viidatud HMS §-dele 64, 66 ja 67, mis reguleerivad haldusakti kehtetuks tunnistamist. Riigikohtu järjepideva praktika järgi ei ole planeerimismenetluse algatamise otsus haldusakt. Sellest tulenevalt ei kohaldu planeerimismenetluse algatamise otsuse tühistamisele HMS sätted haldusakti tühistamise kohta. 3) Praegusel juhul tuleb vaideotsusega eriplaneeringu lõpetamist pidada samaväärseks planeerimismenetluse algatamisest keeldumisega, mis on sõnaselgelt lubatud PlanS § 96 lõike 2 alusel. 4) Kavandatava Varja tuulepargi asukohas Lüganuse vallas kehtib Lüganuse Vallavolikogu
17.märtsi 1999. a otsusega kehtestatud üldplaneering. Üldplaneeringu joonis ei näe vallas ette alasid tuuleenergeetika arendamiseks, vaid käsitleb ala põllumajandusmaana. Nimetatud üldplaneeringu alusel on kehtestatud Varja tuulepargi üldplaneeringu teemaplaneering. Varja tuulepargi üldplaneeringu teemaplaneeringu eesmärgiks oli täpsustada ja täiendada kehtivat Lüganuse valla üldplaneeringut põhiliste tehnovõrkude trasside ja elektrienergia jaotamise ja tootmise maa asukoha määramise osas valitud planeeringualal tuulikupargi rajamiseks.
3-22-139 Teemaplaneeringus on selgelt sätestatud, et tuulikuid võib rajada üksnes Tallinna-Narva maanteest lõunasuunas. Sealjuures on teemaplaneeringus välja toodud, et planeeringu algatamisele eelnes tuuletingimuste analüüs, olemasoleva maakasutuse ja maade kasutamise võimaluste analüüs ning koostöö maaomanike ja kohalike elanikega. Seega on nii 1999. aasta üldplaneeringu kui Varja tuulepargi teemaplaneeringu menetluse käigus leitud, et TallinnaNarva maanteest põhja poole jääv ala ei sobi põhimõtteliselt tuuleenergeetika arendamiseks. Kaebaja poolt kavandatava tuulepargi rajamine soovitud asukohta oleks ilmselgelt vastuolus üldplaneeringuga, mis on ühtlasi üheks planeeringu algatamisest keeldumise aluseks vastavalt PlanS § 96 lõike 2 punktile 1. 5) Kaebaja nõuab üldplaneeringu tingimustest kõrvale kaldumist, toomata sealjuures välja ülekaalukaid huve, mis seda õigustaksid. Huvide kontekstis tuleb ka arvestada sellega, et Lüganuse vallas on juba rajatud, planeeritud ja planeerimisel mitmeid tuuleparke. Sellises olukorras ei saa kohalikult omavalitsuselt nõuda, et ta peaks iga juhul lubama kohaliku omavalitsuse üksuse tasandil kokkulepitud ja määratud maa-alade kasutamise tingimuste muutmist ühe arendaja huvides. Ehkki kaebaja väidab, et tuulepargi asukoha saab lahendada edasise menetluse käigus, oli otsuse tegemise ajaks selge, et soovitud alal kehtivad mitmed piirangud, mis otsuse tegemise seisuga välistavad põhimõtteliselt tuuleparkide rajamise nimetatud alale. Puudub alus arvata, et kaebaja huvi tuuleparkide rajamise vastu saaks edasise menetluse käigus täiendavalt selgineda või ilmneda asjaolud, mis suurendavad tuuleparkide rajamisele omistatavat kaalu konkreetses asukohas. Kohalikku omavalitsust ei saa sundida õigusvastast planeeringut edasi menetlema. 6) Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et Ida-Viru maakonnaplaneering, mis määratleb tuuleenergeetika arendamiseks sobivad alad maakonna tasandil, ei näe kaebaja soovitud alal ette tuuleenergeetika arendamist. 7) Lisaks on maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga „Ida-Virumaa tehniline infrastruktuur” kavandatud Tallinna-Narva maantee õgvendamine ja nihutamine ranniku suunas Varja külas, mida tuulepargi rajamine ilmselgelt takistaks. Ida-Viru maakonnaplaneeringu aastani 2030+ seletuskirjas ei ole öeldud, et maanteetrassi õgvendamisest Jabara ja Varja küla läheduses loobutakse. Lisaks on Ida-Viru maakonnaplaneeringu joonisel „Tehnilised võrgustikud“ vaidluse all olevale maantee lõigule selgelt märgitud, et see on „orienteeruv maantee trassikoridor, arendatav maantee“. Seega ei saa järeldada, et maantee trassikoridori õgvendamisest oleks loobutud ning selle võimaliku arendusega ei oleks pidanud vaideotsuse tegemisel arvestama. 8) Lüganuse Vallavolikogu 22. augusti 2018. a otsusega algatatud ja menetluses olev Lüganuse üldplaneering ei näe sarnaselt kehtivate planeeringutega ette tuuleenergeetika arendamist kaebaja poolt soovitud alal. Selle asemel määratleb uus üldplaneering vastava ala väärtusliku põllumajandusmaana, mida tuleb vastavalt planeeringu seletuskirjale hoida põllumajanduslikus kasutuses. Uue üldplaneeringu raames määratud tuuleenergeetika arendamiseks sobivad alad ei määratud juhuslikult, vaid nende sobivuse kindlakstegemiseks viidi läbi tuuleenergeetika uuring. Uuringu käigus kaardistati alasid viisil, mis võtab arvesse tuuleparkide mõju elusloodusele ja inimestele. Muu hulgas nähti uuringuga ette 1000-meetrine puhverala elamute ja ühiskondlike hoonete ümber, millesse ei tohi tuulikuid paigaldada. Tegemist on puhveralaga, mis on vajalik nii mõõdetavate mõjude (nt müra, varjutus, vibratsioon) kui ka subjektiivsete häiringute/mõjude leevendamiseks (nt visuaalne mõju). Puhverala teenib ka nahkhiirte kaitse eesmärki, kuna nahkhiirte suvised elupaigad on seotud just hoonetega. Nimetatud puhveralasse jääks ka kaebaja poolt soovitud tuulepark. Olukorras,
3-22-139 kus teaduslike andmete ja huvigruppide soovitusel on alale ettenähtud puhverala kehtestamine elanikkonna ja käsitiivaliste kaitseks, oleks kohaliku omavalitsuse poolt põhjendamatu ja ennatlik hakata menetlema planeeringut, mille puhul puhverala kui planeeringulahendus tuleks täielikult revideerida. 9) Vaideotsusest on välja loetavad haldusakti andmise põhimotiivid. Kohtumenetluse jooksul on vastustaja eriplaneeringu menetluse lõpetamise põhjusi vaid täpsustanud ja lahti seletanud, kuid pole nendest loobunud ega põhimõtteliselt muutnud. Seega puudub alus arvata, et vastustaja oleks asja uuel otsustamisel lähtunud teistsugustest kaalutlustest või teinud sisuliselt teistsuguse otsuse.
Kolmas isik leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
1) Teada on, et Vabariigi valitsus kavandab Tallinna-Narva maantee Haljala-Kukruse lõigu ümberehitamist neljarealiseks maanteeks koos osalise trassikoridori asukoha muutmisega. Lüganuse vallas Varja piirkonnas plaanitakse uut trassikoridori olemasolevast maanteest põhja poole ja seni pole vallavalitsusele teateid muudest otsustest laekunud. Kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu algatamise taotluses on ära toodud, et tuulikute maksimaalseks kõrguseks kavandatakse kuni 300 meetrit maapinnast. Kuna Varja tuulikupargi eriplaneeringu ala jääks uue maanteetrassi vahetusse lähedusse ja tuulikute asukohad poleks selle kaitsevööndist piisaval kaugusel, siis on Varja tuulikupargi eriplaneeringu elluviimine järelikult tulevikus välistatud. 2) Kaebaja väide, et vallal puudus õiguslik alus eriplaneeringu koostamise ja KSH algatamise otsuse kehtetuks tunnistamiseks, on alusetu. PlanS § 55 lõikes 2 öeldakse, et maakonnaplaneering on üldplaneeringu koostamise alus. Ida-Viru maakonnaplaneering 2030+ teemaplaneeringus „Tehnilised võrgustikud“ on tuuleparkideks sobivate aladena Lüganuse vallas märgitud Varja ja Voorepere küladest lõuna pool asuvad ning Erra alevikust Kõrkkülani asuvad alad, kuid sobivaks pole määratud Tallinna-Narva maanteest põhja pool asuvat ala. See otsus tehti Lüganuse valla ettepanekul ning kuna Lüganuse vald on juba korra vastu võtnud otsuse Varja piirkonnas Tallinna-Narva maanteest põhja poole tuulikuparke mitte lubada ja esitanud vastava parandusettepaneku koos põhjendustega Ida-Virumaa üldplaneeringu teemaplaneeringusse, siis on Varja piirkonna elanikel õigustatud ootus, et Tallinna-Narva maanteest põhja poole tuulikuid ei püstitata. Ida-Viru maakonnaplaneeringu seletuskirjas on ära toodud ka väärtuslikud maastikud, muu hulgas Sope-Ontika väärtuslik maastik, kuhu kuulub ka ala Varja külast põhja pool ning Aa küla maanteest põhja pool asuv piirkond. Maakonnaplaneeringu seletuskirjas on öeldud, et väärtuslikel maastikel on tuulegeneraatorite, mobiilsidemastide, vesiehitiste ja teiste maastikul domineerima jäävate objektide ehitamine üldjuhul keelatud. Seega oli Varja tuulikupargi eriplaneeringu mittealgatamiseks õiguslik alus olemas. 3) Lüganuse valla kehtivas üldplaneeringu Varja tuulikupargi teemaplaneeringus on määratud Varja tuulikupargi alaks ala Tallinn-Narva maanteest lõuna poole ja Varja-Sämi teest ida poole. Sellega on Varja tuulikupargi kui olulise ruumilise mõjuga ehitiste kogumi asukoht Lüganuse valla üldplaneeringus määratud ja puudub vajadus eriplaneeringu algatamiseks. 4) Kaebaja seisukoht, et vaidlusalune otsus ei võta mistahes ulatuses arvesse kaebaja huve ega avalikku huvi, on alusetu. Samuti on alusetu kaebaja arvamus, et ei ole kaalutud avalikku huvi elektritootmise suurendamiseks energiakriisi tingimustes. Tegelikult algatas Lüganuse Vallavolikogu 25. augustil 2021 kaebaja taotluse alusel Varja tuulikupargi planeeringualal ka
3-22-139 kolm detailplaneeringut 28 tuuliku püstitamiseks. Kaebaja kavandas iga tuuliku võimsuseks kuni 6 MW, seega kolme tuulikupargi koguvõimsus ulatuks valmides kuni 168 MW. Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni kodulehe www.tuuleenergia.ee teatel on Eesti tuuleparkide koguvõimsus käesoleval ajal 320+ MW. Seega annab Lüganuse vald juba kolme detailplaneeringu algatamisega kaebajale võimaluse hakata tulevikus tootma valla territooriumil märkimisväärselt suurel hulgal tuuleenergiat ja ühtlasi suurendada tuntavalt tuuleenergia tootmist Eestis. Nii kaebaja huvi toota Lüganuse valla territooriumil tuuleenergiat kui ka avalik huvi suurendada taastuvenergia tootmist Eestis peaksid olema sellega arvesse võetud. Lisaks on Lüganuse vallas algatatud mitmeid tuuleenergia arendamise eesmärgiga detail- ja teemaplaneeringuid, päikeseparkide rajamisest rääkimata. 5) Varja tuulikupargi eriplaneeringule on vastuseisu avaldanud 142 inimest. Varja piirkonna külades elab Lüganuse valla kodulehe andmete põhjal kokku 316 inimest, neist osa alaealised. Juhul kui pooled (ehk 174 inimest) Varja piirkonna elanikest on hääleõiguslikud, siis sel juhul on vastuseisu Varja tuulikupargi eriplaneeringu algatamisele avaldanud 82% kohalikest hääleõiguslikest elanikest. Seega pole vastuseisu näidanud ainult üks inimene, nagu kaebaja üritab väita. Samuti pole asjakohane kaebaja seisukoht, et arvesse ei ole võetud teiste Varja, Voorepera, Moldova ja Aa külade elanike arvamust.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
8.Lüganuse Vallavolikogu on 21. detsembri 2021. a otsusega nr 18 kolmanda isiku vaide alusel tunnistanud kehtetuks Lüganuse Vallavolikogu 25. augusti 2021. a otsuse nr 318, millega algatati kohaliku omavalitsuse eriplaneering ja KSH. Kaebaja on õigesti märkinud, et praegusel juhul ei olnud kolmandal isikul vaide esitamise õigust. Planeeringu ja KSH algatamine on menetlustoiming (vt Riigikohtu 13. oktoobri 2005. a otsus asjas nr 3-3-1-44-05, punkt 11). HMS § 72 lõike 2 kohaselt vaidlustatakse haldusmenetluse toiming koos haldusaktiga (sisulise otsusega). HMS § 72 lõige 3 sätestab, mida siiski saab erandina haldusaktist eraldi vaidlustada. Praegusel juhul ühegi HMS § 72 lõikes 3 nimetatud juhtumiga tegu ei ole. Seega ei olnud kolmandal isikul õigust kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu ja KSH algatamist vaidega vaidlustada. Ka kohtupraktikas on leitud, et menetlustoimingu peale ei saa üldjuhul vaiet esitada (vt Tartu Halduskohtu 8. aprilli 2022. a otsus asjas nr 3-21-438, punkt 20 (otsus ei ole jõustunud) ja Tartu Ringkonnakohtu 5. mai 2015. a otsus asjas nr 3-12-2686, punkt 12). Täiendavalt tuleb arvestada HMS § 71 lõikega 1, millest tuleneb, et vaide saab esitada isik, kes leiab, et haldusaktiga või haldusmenetluse käigus on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu ja KSH algatamine ei saanud praegusel juhul rikkuda kolmanda isiku õigusi. Vastustaja oli alles otsustanud alustada menetlust, mille käigus tuli välja selgitada, kas ja millisel kujul on kaebaja soovitud tuulepargi rajamine üldse võimalik. Kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu ja KSH algatamine ei tähenda, et tuulepark kindlasti rajatakse. Menetluse lõpptulemuseks võinuks olla ka see, et tuuleparki rajada ei saa. Üksnes menetluse algatamine ei saanud kaebaja õigusi rikkuda. Eeltoodust tulenevalt tulnuks vastustajal kolmanda isiku vaie HMS § 79 lõike 1 punkti 1 alusel tagastada. Vastustaja vaatas aga vaide sisuliselt läbi. Seega tuleb ka kohtul kontrollida vastustaja sisulise otsuse õiguspärasust.
9.Vastustaja on 21. detsembri 2021. a otsusega tunnistanud kehtetuks kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu ja KSH algatamise. Haldusorganil on võimalik kehtetuks tunnistada ainult haldusakti, aga mitte menetlustoimingut. Vastustaja on kohtumenetluses
3-22-139 selgitanud, et sisuliselt on ta teinud kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu koostamise ja KSH lõpetamise otsuse (PlanS § 97). Selline otsus on haldusakt.
10.Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (HMS § 54). HMS § 56 lõige 1 sätestab: „Kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud.“ Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (HMS § 56 lõiked 2 ja 3).
11.Vaidlustatud otsuse põhjendus koosneb peaasjalikult asjaolude kirjeldusest ja vaide esitaja seisukohtade ümberkirjutusest. Vastustaja enda põhjendused sisalduvad otsuse neljanda lehekülje allosas mõnel real. Vastustaja on seal märkinud, et otsuse tegemisel arvestatakse Varja, Voorepera, Moldova ja Aa külade elanike ning kinnistuomanike huvidega. Vastustaja sõnul on valla eesmärk tagada elanike võimalikult head elutingimused. Seejärel on vastustaja viidanud HMS § 85 punktile 1 ning §-dele 86 ja 87 ning kolmanda isiku seisukohtadele.
12.HMS § 85 punkt 1 ning §-d 86 ja 87 reguleerivad vaidemenetluse läbiviimist ja edasikaebamise õigust. Kui vastustaja on soovinud kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu koostamise ja KSH lõpetada, siis viidatud sätted ei ole kohaseks õiguslikuks aluseks. Kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu koostamise ja KSH lõpetamist reguleerib PlanS § 97, millele vastustaja ei ole vaidlustatud otsuses aga absoluutselt viidanud. Seega on vaidlustatud otsuses jäetud märkimata selle õiguslik alus.
13.Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud, et vaidlustatud otsuse tegemisel tugineti PlanS § 97 lõike 1 punktile 1 ja § 96 lõike 2 punktile 1. PlanS § 97 lõike 1 punkti 1 kohaselt võib kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu koostamise korraldaja kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu koostamise ja KSH lõpetada eelkõige juhul, kui koostamise käigus ilmnevad asjaolud, mis välistavad planeeringu elluviimise tulevikus. PlanS § 96 lõike 2 punkti 1 järgi ei algatata kohaliku omavalitsuse eriplaneeringut ja KSH-d eelkõige juhul, kui algatamine on ilmselgelt vastuolus üldplaneeringuga. Kohus nõustub kaebaja arusaamaga, et PlanS § 97 lõige 1 ei sätesta ammendavalt kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu koostamise ja KSH lõpetamise aluseid (sellele viitab sõnastus eelkõige juhul) ning lõpetamise aluseks võivad muu hulgas olla ka PlanS § 96 lõikes 2 toodud kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu ja KSH algatamisest keeldumise alused. PlanS § 97 lõike 1 punkti 1 ei saa tõlgendada nii, et see välistab võimaluse lõpetada eriplaneeringu menetlus muu hulgas sellise asjaolu tõttu, mis oli või pidi olema kohalikule omavalitsusele teada juba planeeringu algatamise ajal. Haldusorganil peab olema võimalus parandada oma varasemaid vigu, eriti kui küsimus on vastuolus mõne juba eriplaneeringu menetluse ajal kehtinud õigustloova aktiga, mis välistab planeeringu elluviimise, samuti vastuolus kohaliku omavalitsuse üldplaneeringuga, sest seda ei saa eriplaneeringuga muuta (PlanS § 93 lõige 2, § 95 lõige 1, § 96 lõike 2 punkt 1, § 121 lõike 3 punkt 3). (Vt Tallinna Ringkonnakohtu 27. mai 2022. a otsus asjas nr 3-21-810, punkt 32.)
14.Vastustaja ei ole vähimalgi määral vaidlustatud otsuses oma põhjendustes esile toonud faktilisi asjaolusid, mis tingiksid Plans § 97 lõike 1 punkti 1 ja § 96 lõike 2 punkti 1 kohaldamise. Vastustaja on üksnes viidanud kolmanda isiku seisukohtadele. Kohus märgib, et haldusakti põhjendus ei saa koosneda ainult viitest kolmanda isiku seisukohtadele. Haldusorganil endal tuleb esitada oma põhjendused faktiliste asjaolude kohta ja selgitada,
3-22-139 kuidas need tingivad õigusnormi kohaldamise. Niisugused põhjendused peavad olema piisavad. Praegusel juhul vastustaja vaidlustatud otsuses selliseid põhjendusi esitanud ei ole.
15.Vastustaja on kohtumenetluses osutanud, et eriplaneeringu elluviimine ei oleks võimalik, sest see on vastuolus kehtiva Lüganuse valla üldplaneeringuga ja selle teemaplaneeringuga, samuti praegu menetluses oleva üldplaneeringuga ning ka Ida-Viru maakonnaplaneeringuga ja selle teemaplaneeringuga. Vastustaja märkis, et Lüganuse Vallavolikogu 17. märtsi 1999. a otsusega kehtestatud üldplaneering ei näe vallas ette alasid tuuleenergeetika arendamiseks, vaid käsitleb ala põllumajandusmaana. Lisaks viitas vastustaja selle üldplaneeringu teemaplaneeringule, milles vastustaja hinnangul on selgelt öeldud, et tuulikuid võib rajada üksnes Tallinna-Narva maanteest lõunasuunas. Vastustaja osutas, et Ida-Viru maakonnaplaneering määratleb tuuleenergeetika arendamiseks sobivad alad maakonna tasandil ning kaebaja soovitud ala nende hulgas ei ole. Samuti tõi vastustaja esile selle, et Ida-Viru maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga „Ida-Virumaa tehniline infrastruktuur“ on kavandatud Tallinna-Narva maantee õgvendamine ja nihutamine ranniku suunas Varja külas, mida tuulepargi rajamine takistaks. Vastustaja viitas ka sellele, et praegu menetluses olev Lüganuse valla uus üldplaneering ei näe samuti ette tuuleenergeetika arendamist kaebaja soovitud alal, vaid määratleb selle väärtusliku põllumajandusmaana, mida tuleb hoida põllumajanduslikus kasutuses. Kolmas isik osutas täiendavalt sellele, et Ida-Viru maakonnaplaneeringu kohaselt paikneb kaebaja soovitud ala Sope-Ontika väärtuslikul maastikul, kuhu on üldjuhul keelatud tuulegeneraatorite ehitamine.
16.Kohtumenetluse käigus esitatud põhjendusi on senise kohtupraktika kohaselt võimalik arvesse võtta juhul, kui mõistliku isiku jaoks pidi olema arusaadav, et haldusorgan juhindus vastavast põhjendusest haldusakti andmisel (Riigikohtu 29. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-29-12, punkt 20), kuid ka sellisel juhul saab tegemist olla üksnes erandliku olukorraga (Riigikohtu 28. mai 2021. a otsus asjas nr 3-18-1511, punktid 18−19; 29. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-29-12, punkt 20). Viidatud erandlik olukord tähendab Riigikohtu kõnealuste otsuse kohaselt seda, et kohus võib haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluse käigus esitatud põhjendust, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus sellest põhjendusest haldusakti andmisel. Näiteks võis põhjendus sisalduda haldusorgani poolt koostatud dokumendis, millele haldusaktis nõuetekohaselt ei viidatud, kuid mis eksisteeris haldusakti andmise ajal, või haldusmenetluse käigus mõne menetlusosalise või teise haldusorgani poolt akti andjale esitatud dokumendis. Kuna vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud põhjendusi on kajastatud kolmanda isiku poolt enne vaidlustatud otsuse tegemist vastustajale esitatud seisukohtades ja vastustaja on vaidlustatud otsuses viidanud kolmanda isiku seisukohtadega nõustumisele, siis saab kohtu hinnangul usutavaks pidada, et vastustaja lähtus kohtumenetluses esitatud põhjendustest juba vaidlustatud otsuse tegemisel. Seetõttu võtab kohus kohtumenetluse käigus esitatud põhjendused praegusel juhul arvesse.
17.Praegu kehtiv Lüganuse valla üldplaneering ei käsitle tuuleenergeetikat. Selle põhjuseks võib pidada ilmselt asjaolu, et see üldplaneering kehtestati 1999. aastal ehk ajal, kui tuulegeneraatorid ei olnud Eestis sisuliselt üldse levinud.1 Seega ei saa sellest, et kehtiv Lüganuse valla üldplaneering ei käsitle tuulenergiat, järeldada, et üldplaneeringuga on soovitud tuuleenergeetika arendamist valla territooriumil välistada. Ka asjaolu, et kaebaja soovitud ala on kehtivas üldplaneeringus määratletud põllumajandusmaana, ei tähenda, et sellest tuleneks piirang elektrituulikute püstitamiseks. On küllaltki tavapärane, et tuulikuid püstitatakse põllumajandusmaadele ning see ei välista iseenesest maa põllumajanduse eesmärgil Aastatel 1997–2001 töötas Eestis üks tuulegeneraator – Tahkuna tuulegeneraator. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Tuuleenergia
3-22-139 edasikasutamist. Niisiis ei saa kohtu hinnangul väita, et tuulegeneraatorite püstitamine oleks vastuolus kehtiva üldplaneeringuga. Üldplaneeringus on see teema sisuliselt jäetud lahtiseks, sest tegu ei olnud üldplaneeringu kehtestamise ajal reaalselt perspektiivse valdkonnaga. Kohaliku omavalitsuse eriplaneering koostataksegi olulise ruumilise mõjuga ehitise püstitamiseks, kui olulise ruumilise mõjuga ehitise asukoht ei ole üldplaneeringus määratud (PlanS § 95 lõige 1).
18.29. märtsil 2012 kehtestatud Lüganuse valla olulise ruumilise mõjuga objekti (Varja tuulikupargi) asukohavaliku üldplaneeringu teemaplaneeringu skeemkaardist nr 1 nähtuvalt hõlmas toonane planeeringuala ka ala, kuhu kaebaja soovib praegu tuulikuid püstitada. Selle teemaplaneeringu menetluses jõuti tõepoolest järeldusele, et Tallinna-Narva maanteest põhja poole tuulikuid püstitada ei saa. Teemaplaneeringu seletuskirjas ei ole otsesõnu märgitud, miks Tallinna-Narva maanteest põhja poole jääv ala tuulikute rajamiseks ei sobi. Kohus peab aga kõnealuse teemaplaneeringu puhul oluliseks seda, et teemaplaneeringule on määratud kehtivusaeg. Teemaplaneeringu seletuskirjas (lk 28) on selgitatud, et planeering kehtib kuni
31.detsembrini 2016 ning planeeringu kehtivusaja lõppedes ei väljastata planeeringus fikseeritud lahenduste arendamiseks projekteerimistingimusi ning ehituslubade väljastamise viimaseks tähtajaks on 31. detsember 2017. Juba väljastatud ehitusload on tähtajatud. Seega oli selle teemaplaneeringu eesmärk reguleerida planeeringualal tuulegeneraatorite rajamist lühiajalises perspektiivis, st planeeringu kehtestamisele järgnenud vähem kui viie aasta jooksul. Ajaks, kui kaebaja esitas vastustajale taotluse eriplaneeringu ja KSH algatamiseks, oli üldplaneeringu teemaplaneering kehtivuse kaotanud. Seega ei saa sellest teemaplaneeringust enam tuleneda piiranguid toonase planeeringuala suhtes ning välistatud ei ole uute planeeringumenetluste algatamine toonasel planeeringualal uute tuulikute rajamiseks. Niisiis ei saa praegusel juhul esineda ka vastuolu kõnealuse teemaplaneeringuga.
19.Lüganuse Vallavolikogu 22. augusti 2018. a otsusega algatati Lüganuse valla uue üldplaneeringu koostamine ja see menetlus on praegu pooleli. Riigikohtu praktikast võib järeldada, et kohalikul omavalitsusel ei ole keelatud planeeringu üle otsustamisel arvesse võtta ka koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Riigikohus on rõhutanud, et mitme planeerimismenetluse samaaegsel läbiviimisel peavad pädevad asutused püüdma planeeringute omavahelist vastuolu vältida. Samas ei tule koostamisel olevat planeeringut järgida kui õigusakti, sest HMS § 60 lõike 1 kohaselt loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. (Vt Riigikohtu 8. augusti 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-88-15, punkt 23.) Seetõttu ei ole vastustajal iseenesest keelatud eriplaneeringu üle otsustades arvestada ka pooleliolevat üldplaneeringu menetlust, kuid viimane ei oma sellist tähtsust nagu kehtiv üldplaneering. Uue üldplaneeringu eelnõust ja jooniselt 13 (eelnõu lk 78−79) ilmneb, et kaebaja soovitud ala ei paikne üldplaneeringuga ette nähtud tuuleparkide arendamiseks põhimõtteliselt sobivatel aladel. Samas on üldplaneeringu eelnõus märgitud, et aladel, mis jäävad välja sobivatest aladest, on võimalik tuuleparkide kavandamiseks algatada eriplaneering. Seda arvestades ei ole kaebaja soovitud alal tuulikute püstitamine igal juhul välistatud. Vastustaja osutas sellele, et kaebaja soovitud ala on uue üldplaneeringu eelnõu kohaselt määratletud väärtusliku põllumajandusmaana, millele saab tuuleparke kavandada juhul, kui need paiknevad tuuleenergeetika arendamiseks sobivate alade sees. Kui võrrelda kaebaja taotletud eriplaneeringu ala (vastustaja 25. augusti 2021. a otsuse nr 318 lisa nr 1, kaebuse lisa nr 2) uue üldplaneeringu eelnõu juurde kuuluva maakasutusplaaniga (vastustaja 20. septembri 2022. a vastuse lisa nr 10), siis ilmneb, et eriplaneeringu ala ei ole täies ulatuses määratletud väärtusliku põllumajandusmaana. Seega ei saa välistada, et vähemalt teatud osas saab kaebaja soovitud alale tuulikuid püstitada. Samuti tuleb arvestada sellega, et üldplaneeringu menetlus on alles pooleli ja kaebajal on võimalik selles menetluses esitada väiteid ja tõendeid, miks tema soovitud
3-22-139 ala arvestamine tuuleenergeetika arendamiseks sobivate alade hulka oleks põhjendatud. Seega ei ole välistatud, et üldplaneeringu eelnõus tehakse muudatusi, mis võimaldavad kaebajal kogu soovitud alal eriplaneeringu elluviimist. Vastustaja osutas ka sellele, et uue üldplaneeringu eelnõuga plaanitakse elamute ja ühiskondlike hoonete ümber ette näha 1000-meetrine puhverala, kuhu ei tohi tuulikuid paigaldada. Kuna kaebaja taotletud planeeringuala on küllaltki suur, on kohtu hinnangul võimalik, et sellel alal on punkte, kus nimetatud 1000-meetrise puhverala nõue on täidetud. Ka eriplaneeringu ala joonisest (vastustaja 25. augusti 2021. a otsuse nr 318 lisa nr 1, kaebuse lisa nr 2) ei nähtu, et alal paikneks hooneid nii tihedalt, et puhverala nõuet ei oleks ühelgi juhul võimalik täita. Seega ei saa väita, et eriplaneeringu ja koostamisel oleva üldplaneeringu vahel esineksid sellised vastuolud, et eriplaneeringu elluviimine vähemalt teatud osas oleks kindlasti välistatud.
20.2016. aastal on kehtestatud Ida-Viru maakonnaplaneering aastani 2030+. Maakonna potentsiaalsed tuuleparkide asukohad on toodud joonisel „Tehnilised võrgustikud“. Kaebaja soovitud ala potentsiaalsete tuuleparkide alade hulgas ei ole. Samas ei tähenda see, et kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu alusel ei saaks tuulikuid rajada piirkonda, mida maakonnaplaneeringus tuulepargi alana pole märgitud. Nimelt sätestab PlanS § 95 lõige 81, et kohaliku omavalitsuse eriplaneeringuga võib teha ettepaneku maakonnaplaneeringu muutmiseks. Valdkonna eest vastutav minister või tema volitatud ametnik võib anda nõusoleku maakonnaplaneeringu muutmiseks kohaliku omavalitsuse eriplaneeringuga (PlanS § 121 lõike 3 punkt 3). Seega ei välista ka praegune vastuolu maakonnaplaneeringuga igal juhul eriplaneeringu elluviimist.
21.2013. aastal kehtestatud Ida-Viru maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga „IdaVirumaa tehniline infrastruktuur“ tehti tõepoolest ettepanek kaaluda Lüganuse vallas Varja külas teetrassi õgvendamist, nihutades seda põhja suunas. Uues 2016. aastal kehtestatud IdaViru maakonnaplaneeringu aastani 2030+ seletuskirjas on selgitatud, et eelnevalt mainitud 2013. aasta teemaplaneeringut ei ole teedevõrku puudutavas osas muutmata kujul uude maakonnaplaneeringusse üle võetud (seletuskirja lk 11). Uues maakonnaplaneeringus on märgitud, et riigimaantee E20T1 Sõmeru-Kukruse lõigu (kuhu sisse jääb ka Varja küla läbiv lõik) trassikoridor täpsustatakse järgnevate planeeringutega (seletuskirja lk 46). Maakonnaplaneeringu lisaks oleval joonisel „Tehnilised võrgustikud“ (vastustaja 16. jaanuari 2023. a vastuse lisa) on Kukruselt kuni Lääne-Virumaa piirini ulatuv Tallinna-Narva maantee lõik tähistatud kui „Orienteeruv maantee trassikoridor, arendatav maantee“. Seega ei ole uues maakonnaplaneeringus enam selgelt väljendatud plaani Varja külas maanteetrassi põhja poole nihutada. Samas nähtub sellest planeeringust, et Sõmeru-Kukruse lõigus teatavad arendused plaanis on ning see võib puudutada ka Varja külas asuvat lõiku. Kuna eriplaneeringuga on võimalik maakonnaplaneeringut muuta, siis saab kaebaja eriplaneeringu menetluse käigus välja tuua argumendid, miks planeeringualal on mõistlikum arendada tuuleenergiat uue teetrassi rajamise asemel. Samuti järeldub eriplaneeringu ala jooniselt, et ka teetrassi õgvendamise korral jääb ilmselt arvestatav osa planeeringualast teetrassi muutmisest mõjutamata, sest planeeringuala on sedavõrd suur ning teetrassi õgvendamine puudutaks sellest üksnes alumist vasakut osa. Seega ei välista maakonnaplaneering ka Varja külas teetrassi õgvendamist puudutavas osas eriplaneeringu elluviimist.
22.Ka kaebaja soovitud ala paiknemine Sope-Ontika väärtuslikul maastikul ei tähenda tingimata seda, et sinna ei oleks võimalik tuulegeneraatoreid paigaldada. Nimelt on 2016. aasta Ida-Viru maakonnaplaneeringu seletuskirjas märgitud, et tuulegeneraatorite ehitamine on üldjuhul väärtuslikel maastikel keelatud ning erandkorras ehitamise kavandamisel väärtuslikele maastikele tuleb igal konkreetsel juhul lähtuda maastikuanalüüsist ja kaaluda detailplaneeringu
3-22-139 koostamise vajadust (lk 29). Seega ei ole maakonnaplaneeringu kohaselt igal juhul Sope-Ontika väärtuslikul maastikul tuulikute püstitamine keelatud. Järelikult ei saa eriplaneeringut ka selles osas ilmselgelt maakonnaplaneeringuga vastuolus olevaks pidada.
23.Kokkuvõtlikult leiab kohus, et kehtiv Lüganuse valla üldplaneering ja selle Varja tuulepargi teemaplaneering, koostamisel olev üldplaneering ega Ida-Viru maakonnaplaneering ei välista igal juhul eriplaneeringu elluviimist. Eriplaneeringu menetluse läbiviimise käigus tulebki erinevate osapoolte koostöös välja selgitada, kas ja millises ulatuses on võimalik eriplaneeringu kehtestamine, arvestades muu hulgas ka eelnevalt nimetatud planeeringutes märgitud eesmärke. Eelnevast tulenevalt ei olnud vastustajal alust eriplaneeringu ja KSH menetlust PlanS § 97 lõike 1 punkti 1 ja § 96 lõike 2 punkti 1 alusel lõpetada.
24.Lisaks nõustub kohus kaebajaga selles, et vastustaja on rikkunud ka kaebaja ärakuulamiskohustust. HMS § 11 lõike 1 punkt 3 sätestab, et haldusmenetluses on menetlusosaliseks isik, kelle õigusi või kohustusi võib haldusakt puudutada. HMS § 40 lõike 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus esitada enne haldusakti andmist selle kohta oma arvamus ja vastuväited. Täiendavalt tuli vastustajal arvestada ka HMS § 83 lõikega 2, mille kohaselt kuulab vaiet läbivaatav haldusorgan ära asjast huvitatud isikute seletused. HMS § 83 lõikes 2 sätestatud ärakuulamine tuleb vaidemenetluses läbi viia kindlasti vähemalt nende isikute suhtes, kelle jaoks kavatseb vaideorgan teha negatiivse otsuse. Kuna vaidlustatav haldusakt puudutas kaebaja õigusi ja vastustaja tegi kaebaja suhtes negatiivse otsuse (lõpetas eriplaneeringu ja KSH menetluse), siis tuli tal enne otsuse tegemist kaebaja ära kuulata. Vastustaja seda aga ei teinud.
25.Kuna vastustaja ei olnud vaidlustatud otsuses märkinud selle faktilist ja õiguslikku alust, rikkus ta põhjendamiskohustust. Samuti rikkus vastustaja ärakuulamiskohustust. Need rikkumised toovad kaasa haldusakti formaalse õigusvastasuse. Vastustaja esile toodud põhjendused ei andnud alust eriplaneeringu ja KSH menetluse lõpetamiseks PlanS § 97 lõike 1 punkti 1 ja § 96 lõike 2 punkti 1 alusel, mis toob endaga kaasa ka haldusakti materiaalse õigusvastasuse. Kuna vaidlustatud otsus on formaalselt ja materiaalselt õigusvastane, tuleb kaebus rahuldada ja vastustaja 21. detsembri 2021. a otsus tühistada osas, milles tunnistati kehtetuks vastustaja 25. augusti 2021. a otsus nr 318.
26.HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamise tõttu on menetluskulude kandmise kohustus vastustajal. Kaebaja on palunud vastustajalt välja mõista menetluskulud summas 5460,70 eurot (riigilõiv 20 eurot ja õigusabikulud 5440,70 eurot ilma käibemaksuta). Kaebajale osutati õigusteenust tunnitasuga 163,96 eurot ilma käibemaksuta. Kohtule on esitatud õigusabikulude kandmise kohustuse tekkimise tõendamiseks arved. Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lõige 6). Kaebajale osutatud õigusteenuse tunnitasu on olnud kohtupraktikat arvestades aktsepteeritav. Küll aga leiab kohus, et kaebaja õigusabikulud ei ole täies mahus põhjendatud. Kohtule jääb selgusetuks 26. juunil 2022 tehtud toimingu „kirjavahetus kliendiga, õiguslik analüüs“ vajalikkus ja sellele kulutatud aja (1 tund) põhjendatus. Selles menetlusstaadiumis oli kaebaja juba oma kaebuse esitanud ning kohus kaebuse menetlusse võtnud ning vastustajale ja kolmandale isikule kulges tähtaeg oma vastuste esitamiseks. Kohus ei palunud 20. juuli 2022. a menetlusse võtmise määruses kaebajal täiendavaid seisukohti esitada ning kaebaja seda ka omal algatusel enne vastustaja ja kolmanda isiku vastuste saabumist ei teinud. Kohtu hinnangul on
3-22-139 ebamõistlik ka 5. jaanuari 2023. a seisukohale kulutatud aeg 15 tundi. Kaebaja 5. jaanuari 2023. a seisukoha tekstiline osa moodustas umbes 3 lehekülge. Kohtu hinnangul saab selle seisukoha koostamise põhjendatud ajakuluks pidada 5 tundi, arvestades ka vastustaja vastuse küllaltki mahukate lisade läbitöötamise vajadust ja kliendiga suhtlemist. Kaebaja õigusabikulud sisaldavad ka büroo üldkulu. Riigikohus on leidnud, et bürookulude puhul pole võimalik hinnata nende vajalikkust ja põhjendatust seoses konkreetse kohtuasjaga ning mõistlik on eeldada, et bürookulud sisalduvad advokaadi teenuse hinnas (nt Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus nr 3-3-1-51-15, punkt 15; 11. detsembri 2014. a otsus nr 3-3-1-61-14, punkt 25). Seega tuleb välja mõistetavatelt menetluskuludelt maha arvestada büroo üldkulu. Eeltoodut arvestades peab kohus kaebaja vajalikeks ja põhjendatud õigusabikuludeks 3563,55 eurot (1693,75+80+40+80+5×163,96+850). Sellele lisandub riigilõiv 20 eurot. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud 3583,55 eurot. Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Kolmas isik pole menetluskulude nimekirja ega kuludokumente kohtu määratud tähtaja jooksul esitanud, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lõige 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.