Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 31. jaanuar 2023, Tartu 3-21-1034
Haldusasi
InterContinental Enterprises Eesti AS kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti
15.detsembri 2020. a otsuse nr 12-6/20/1191 osaliseks tühistamiseks.
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 7. veebruari 2022. a otsus InterContinental Enterprises Eesti AS apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja InterContinental Enterprises Eesti AS esindaja v.adv Janek Valdma Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet esindaja Angelika Jürna
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 7. veebruari 2022. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 2. märts 2023.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.InterContinental Enterprises Eesti AS taotles ja talle määrati 2015. aastal mahepõllumajandusele ülemineku toetus. Toetuse saamise tingimuseks oli kaebaja ettevõtte tunnustamine mahepõllumajandusliku taime- ja loomakasvatuse valdkonnas Põllumajandusameti poolt. Kaebaja võttis ühtlasi kohustuse olla viieaastase ajavahemiku jooksul (2015-2019) jätkuvalt tunnustatud.
2.Põllumajandusamet tunnistas 30. oktoobri 2017. a otsusega nr 13-1/2 kehtetuks kaebaja ettevõtte tunnustamise mahepõllumajandusliku taime- ja loomakasvatuse valdkonnas ning seda tõendava dokumendi nr 161754. Kaebaja kaebus halduskohtule Põllumajandusameti otsuse tühistamiseks haldusasjas nr 3-18-886 jäi rahuldamata.
3.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) tunnistas 14. mai 2018. a otsusega nr 12-6/18/466 kehtetuks oma 19. veebruari 2018. a otsuse nr 12-6/18/314 ning jättis rahuldamata
kaebaja taotluse mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks, lõpetas ennetähtaegselt taotleja mahepõllumajandusega jätkamise toetuse kohustuse ja nõudis tagasi 2015. ja 2016. aasta eest alusetult saadud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse kokku 7355 eurot.
4.Tartu Halduskohus rahuldas 21. oktoobri 2020. a otsusega kaebaja kaebuse haldusasjas nr 3-19-1864 ja tühistas PRIA 14. mai 2018. a otsuse nr 12-6/18/466 osas, millega kaebajalt nõuti 2015. ja 2016. a eest makstud mahepõllumajandusega jätkamise toetus tagasi. Jõustunud kohtuotsuses leidis halduskohus, et vastustaja ei ole esitanud kaalutlusi või põhjendusi kaebajalt toetuse tagasinõudmise ulatuse kohta.
5.PRIA tegi 15. detsembril 2020 uue otsuse (nr 12-6/20/1191), millega jättis kaebaja mahepõllumajandusega jätkamise toetuse rahuldamata, lõpetas ennetähtaegselt kaebaja mahepõllumajandusega jätkamise toetuse kohustuse ning nõudis kaebajalt tagasi alusetult saadud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse 7355 eurot.
6.Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles PRIA
15.detsembri 2020. a otsuse nr 12-6/20/1191 tühistamist osas, millega PRIA nõuab kaebajalt makstud toetuse tagasi. Kaebuse kohaselt sarnaselt PRIA varasema otsusega, mis haldusasjas nr 3-19-1864 kaalutlusõiguse ebakohase teostamise tõttu tühistati, ei ole ka uues otsuses toetuse tagasinõudmist asjakohaselt põhjendatud, mh puuduvad toetuse tagasinõudmist õigustavad kaalutlused. Kaebaja kasutas 2015. ja 2016. aasta eest väljamakstud toetust sihipäraselt. Asjakohasel ajavahemikul oli kaebaja tunnustatud ning tegeles mahepõllumajandusliku tootmisega. Kaebaja ei ole sedavõrd ränka, ulatuslikku, kestvat ja korduvat rikkumist toime pannud, mis juba väljamakstud ja sihipäraselt kasutatud toetuse tagasinõudmist õigustaks.
7.Vastuses kaebusele PRIA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitas, et maaeluministri 30. aprilli 2015. a määruse nr 53 „Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ (määrus nr 53) § 7 lg 3 järgi on toetuse saamise ja kohustuse jätkumise eelduseks tunnustuse olemasolu. Mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotlemisel võetakse viieaastane kohustus ning toetuse andmise tingimusi tuleb täita katkematult terve kohustuseperioodi jooksul. Mitmeaastast toetust ei tohi käsitada lõplikuna, kuna toetusesaaja on kohustatud selliselt saadud toetuse tagasi maksma juhul, kui ta ei täida rahastamiskõlblikkuse tingimusi kogu viieaastase ajavahemiku jooksul kogu deklareeritud pindalal. Nõude rikkumisel puudub vastustajal tagasinõude otsustamisel määruse (EL) nr 640/2014 art 35 lg 1, 3 ja 4 ning määruse (EL) nr 1306/2013 art 63 lg 1 ja 3 alusel kaalutlusõigus. Ekslik on kaebaja arusaam, et PRIA kohapealne kontroll on piisavaks tingimuseks mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks, s.t et võib asendada Põllumajandusameti otsuse kaebaja tunnustamiseks mahetootjana.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
8.7. veebruari 2022. a otsusega Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata.
9.Halduskohus sedastas, et asja lahendamisel ei ole ainumääravat tähendust sellel, et varasemas haldusasjas nr 3-19-1864 asus kohus seisukohale, et vastustajal on tagasinõude tegemisel kaalumisruum. Kaebajal ei olnud õiguspärast ootust, et PRIA väljamakstud toetust asja uuel läbivaatamisel tagasi ei nõua. Silmas tuleb pidada, et haldusasja nr 3-19-1864 otsuse põhjendustes andis kohus tõlgenduse määruse nr 1306/2013 artiklitele 54 ja 56 ega võtnud seisukohta määruse nr 640/2014 sätete osas.
10.Määruse nr 53 § 7 lg 2 p-st 1 ja lg-st 3 tulenevalt on üheks toetuskõlblikkuse nõudeks, et taotleja ettevõte on mahepõllumajanduse seaduse alusel tunnustatud. Koosmõjus määruse nr 53 § 2 lg-ga 1 laieneb ettevõtte tunnustamise nõue kogu viieaastasele kohustuseperioodile. Seega ei ole PRIA-l
õigust määrata toetust äriühingule, kelle ettevõte ei ole mahepõllumajanduse seaduse alusel tunnustatud.
11.Määruse nr 1306/2013 artiklite 54, 56 ja 63 kohaselt on liikmesriikidel kohustus reageerida toetuse tingimuste rikkumisele. Määruse nr 1306/2013 art 56 sätestab sarnaselt Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 111 lg-ga 1, et maaelu arengu tegevustes või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise või hooletuse korral kohaldatakse finantskohandusi, tühistades vastava liidu rahastamise kas osaliselt või täielikult, arvestades seejuures tuvastatud eeskirjade eiramiste laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset. Sarnase regulatsiooni näeb määruse nr 1306/2013 art 63 lg 1 ette juhuks, kui toetusesaaja ei vasta rahastamiskõlblikkuse tingimustele. Seega on PRIA-l üldjuhul kaalumisruum toetuse tagasinõudmise ja selle ulatuse osas.
12.Siiski ei ole PRIA-l teatud rikkumiste tuvastamise korral kaalumisruumi. Määruses nr 1306/2013 sätestatud aluseid ja korda täiendati komisjoni delegeeritud määrusega nr 640/2014. Määruse nr 640/2014 art 35 lg 1 järgi taotletud toetust ei maksta või see tühistatakse täielikult, kui toetuskõlblikkuse kriteeriume ei täideta. Määruse nr 640/2014 art 35 lg 2 ja 3 järgi keeldutakse taotletud toetuse maksmisest või see tühistatakse täielikult või osaliselt maaelu arengu programmis kehtestatud kohustuste või vajaduse korral muude kohustuste rikkumise korral. Sel juhul tuleb sanktsioonide rakendamisel võtta arvesse rikkumise raskusastet, ulatust, kestust ja kordumist. Nõuete rängal rikkumisel toetust ei maksta või tühistatakse see täielikult (art 35 lg 5). Seega, kui toetuse saaja on rikkunud toetuskõlblikkuse kriteeriume või rikkunud muid kohustusi rängalt, olenemata rikkumise toimepanemise ajast kohustuseperioodil, on sellise tegevuse sanktsiooniks kogu väljamakstud toetuse tagasinõudmine.
13.Mahepõllumajandusliku tootmise toetuse saamise imperatiivseks nõudeks on tunnustuse olemasolu kogu kohustuseperioodil. Kuna tingimust tuli täita kogu viieaastase kohustuseperioodi jooksul, siis ei olnud PRIA-l antud juhul vajadust kaaluda toetuse tagasinõudmist osaliselt või jätta üldse väljamakstud toetus tagasi nõudmata.
14.Isegi, kui nõustuda kaebaja seisukohtadega kaalumisruumi esinemise kohta, ei tooks see kaasa vaidlustatud haldusakti tühistamist. Tuleb arvestada, et toetuskõlblikkuse tingimusele mittevastavus ei tekkinud kohustuseperioodi lõpus. Kaebajale määrati toetus 2015. aastal. Ta kaotas tunnustuse
30.oktoobrist 2017 ehk kohustuseperioodi keskel ning ei täitnud seega viieaastasest kohustuseperioodist kolmel aastal mahepõllumajanduslikke eesmärke.
15.Tähtsust ei ole, kas kaebaja täitis muid mahepõllumajandusliku tootmise tingimusi ning kas välja makstud toetusi kasutati sihtotstarbeliselt või mitte, sest toetuskõlblikkuse tingimuse rikkumise tõttu ei kvalifitseeruks kaebaja toetuse saajaks. Samuti on ebakohane kaebaja seisukoht, et vastustaja oleks hea halduse põhimõttest lähtuvalt pidanud asuma välja selgitama tunnustuse puudumise ja mahepõllumajandusega tegelemise vastuolu põhjuseid ja andma kaebajale võimaluse probleem lahendada. Kaebaja on ise oma tegevusega põhjustanud olukorra, kus ta ei täitnud kohustuseperioodi jooksul imperatiivset tunnustatud olemise tingimust. PRIA ei saa sekkuda teise haldusorgani pädevusse ja asuda nimetatud haldusorgani otsuseid revideerima.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
16.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et vastustaja pidi otsustama toetuse tagasinõudmise kaalutlusõiguse alusel. Vastustaja ei ole aga rikkumise asjaolusid arvesse võtnud ega põhjendanud, miks südamehaige ettevõtte juhataja teovõimetuse tõttu registreeringu pikendamisega hilinemine on ulatuslik, kestev ja korduv või ränk rikkumine määruse nr 640/2014 art 35 mõttes, mis õigustaks tagantjärele kogu toetuse tagasinõudmist.
PRIA otsus piirdub abstraktse viitega euromäärusele ning lisaks jätab asjakohasele õiguslikule alusele viitamata. Seega ei ole otsus üldse kaalutletud ega põhjendatud ning tuleb tühistada. Halduskohus on otsuses asunud teostama kaalutlusõigust vastustaja asemel, leides, et kaebaja ei täitnud kohustuseperioodil mahepõllumajanduslikke eesmärke vähemalt 50% ulatuses, mistõttu tuleks rikkumist pidada raskeks. Halduskohtu põhjendus on ka sisuliselt ebaõige. Halduskohus ei viita õigusnormile, mis seaks ränga rikkumise kriteeriumiks 50% läbimise toetuse perioodist.
17.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitab, et ettevõtte tunnustuse puudumise etteheide puudutab toetusõiguslikkuse nõudeid (määruse nr 53 § 7 lg 3), mis on esmakordsel toetuse taotlemisel kvalifitseerivaks tingimuseks. Kaebajale anti toetust tingimusel, et kohustuse nõudeid täidetakse kogu viieaastase kohustuseperioodi jooksul. Vastavalt ei ole kaebaja toetuse saajana täitnud põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud toetuse andmise tingimustega seotud kohustusi. Seetõttu puudus PRIA-l kaalutlusõigus ning tulenevalt määruse nr 640/2014 art 35 lg-test 1, 3 ja 4 tuli kogu varasemate aastate eest makstud toetus, kui tervikuna alusetult saadud toetus, tagasi nõuda. Nagu nähtub haldusasjast nr 3-18-886, milles oli vaidluse all Põllumajandus- ja Toiduameti
30.oktoobri 2017. a otsus nr 13-1/2, sai kaebaja registreeringu pikendamisega seotud toiminguid teha volituse alusel K. Margus, mistõttu ei saanud kaebaja juhatuse liikme haigus olla teabe esitamata jätmist ja riigilõivu tasumata jätmist õigustavaks ajaoluks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
18.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus on põhjalikult selgitanud mahetootmisele ülemineku ja mahetootmise jätkamise toetuse ja sellega seonduva viieaastase kohustuse tähendust ning toetuse tagasinõudmise õiguslikke ja faktilist alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
19.Vaidlust ei ole, et kaebaja võttis 2015. aastal mahepõllumajandusliku tootmise kohustuse, mille lõpptähtajaks oli 31. detsember 2019. Kaebaja pidi järgima mahepõllumajanduse nõudeid igal kohustuseaastal. Nõuete täitmise tõendamiseks oli kaebajal kohustus taotleda enda ettevõtte tunnustamist Põllumajandusameti poolt ning igal järgneval aastal taotleda ettevõtte tunnustamise pikendamist. Kaebaja ei taotlenud ettevõtte tunnustamise pikendamist 2017. aastal ning Põllumajandusameti kehtiva otsusega lõpetati kaebaja ettevõtte tunnustamine. Nii kaebaja poolt viieaastase kohustuse võtmise ajal kui ka vaidlusaluse otsuse tegemise ajal sätestas määruse nr 53 § 7 lg 3, et mahepõllumajandusega jätkamise toetust võib taotleda taotleja, kelle ettevõte on kogu kohustuseperioodi kestel mahepõllumajanduse seaduse alusel tunnustatud. Seega tunnustuse puudumise korral ei ole isikul õigus toetust taotleda. Seega on toetuse taotleja ettevõtte tunnustamise nõue toetuse taotlemisel kvalifitseeriv tingimus. Tingimuse täitmata jätmise korral kaotab isik õiguse toetust taotleda. Tunnustuse puudumise korral ei ole vastustajal võimalik isikule toetust määrata.
20.Apellatsioonimenetluses taandub vaidlus sellele, kas 2017. aastal kaebaja ettevõtte tunnustamise lõpetamise tõttu oli PRIA kohustatud nõudma kaebajale varasemate aastate eest makstud toetuse tagasi tervikuna või tuli sanktsiooni kohaldamisel arvestada rikkumise laadi ja raskust, s.o otsustada tagasinõude ulatuse kaalutlusõiguse alusel ning, kas sel juhul oli toetuse tervikuna tagasinõudmine ebaproportsionaalne. Vastustaja hinnangul ei olnud tal teist võimalust, kui nõuda toetus tervikuna tagasi. Vaidlustatud otsuse kohaselt tuleneb selline kohustus määruse nr 53 § 7 lg 3 tingimuse rikkumisest vastavalt Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitika seaduse § 111 lg-le 1 ja määruse
(EL) 1306/2013 art 54 lg-st 1 ja art 63 lg-test 1 ja 3. Kohtumenetluses viitab vastustaja toetuse tervikuna tagasinõudmise õigusliku alusena ka määruse (EL) nr 640/2014 art 35 lg-tele 1, 3 ja 4.
21.Eesti siseriiklikus õiguses ei ole sätestatud aluseid määrus nr 53 kohaselt makstud toetuse tagasinõudmiseks. Halduskohus selgitas põhjendatult, et vaidlustatud otsuse ajal kehtinud ELÜPS redaktsiooni § 111 lg 1 on üksnes viitenorm ega näe ette iseseisvat toetuse tagasinõudmise alust. Seega pidi vastustaja toetuse tagasinõudmisel lähtuma asjakohaste Euroopa Liidu määruste regulatsioonist.
22.Määruse (EL) 1306/2013 art 54 lg-s 1 on ette nähtud liikmesriigi kohustus võtta samme toetuse tagasinõudmiseks iga eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult tehtud makse puhul. Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste osas täpsustab määruse (EL) 1306/2013 art 56 lg 1, et liikmesriigid teevad maaelu arengu tegevustes või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise või hooletuse korral finantskohandusi, tühistades vastava liidu rahastamise kas osaliselt või täielikult. Liikmesriigid võtavad arvesse tuvastatud eeskirjade eiramiste laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset. Tulenevalt määruse (EL) nr 1306/2013 art 63 lg-st 1 selles olukorras, s.t kui leitakse, et toetusesaaja ei vasta rahastamiskõlblikkuse tingimustele, ei täida põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud toetuse andmise tingimustega seotud kohustusi või muid kohustusi, toetust ei maksta või selle maksmine lõpetatakse täielikult või osaliselt ja vajaduse korral vastavaid määruse (EL) nr 1307/2013 artiklis 21 osutatud toetusõigusi ei määrata või nende määramine tunnistatakse kehtetuks. Sama artikli neljanda lõike kohaselt anti Euroopa Komisjonile õigus ja kohustus võtta vastu delegeeritud õigusaktid, millega sätestatakse määruse (EL) nr 1306/2013 art 63 lg-s 1 osutatud toetuse maksmise täieliku või osalise lõpetamise tingimused.
23.Ringkonnakohus nõustub, et toetuse tagasinõudmise õigus praegusel juhul tuleneb määruse (EL) 1306/2013 art 56 lg-st 1 koostoimes art 63 lg-ga 1. Toetuse tagasinõudmise täpsemad tingimused on sätestatud aga määruse (EL) 640/2014 art-s 35.
24.Määruse (EL) 640/2104 art 35 lg 1 järgi taotletud toetust ei maksta või see tühistatakse täielikult, kui toetuskõlblikkuse kriteeriume ei täideta. Muudel rikkumise juhtudel (art 35 lg 2) tuleb toetuse tagasinõudmisel arvestada siiski nõuete rikkumise raskusastet, ulatust, kestust ja kordumist, kusjuures selgitatud on sedagi, mida iga kriteeriumi osas tuleb hinnata (art 35 lg 3). Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et Põllumajandusameti poolt taotleja ettevõttele mahepõllumajanduse seaduse alusel antav tunnustus on mahepõllumajandusliku tootmise jätkamise toetuse osas kvalifitseeriv tingimus. Tunnustuse puudumisel või lõppemisel viieaastase kohustuseperioodi jooksul, ei ole isikul õigus toetust taotleda. Vastavalt ei ole võimalik saavutada viieaastase kohustuseperioodiga taotletavaid eesmärke. Seega toetuse tagasinõudmise tähenduses on praegusel juhul tegemist määruse (EL) 640/2014 art 35 lg-s 1 nimetatud toetuskõlbulikkuse kriteeriumi eiramisega. Määruse (EL) 640/2014 art 35 lg 1 aga ei näe ette kaalutlusõigust toetuse tagasinõudmisel, vaid sätestab tagajärjena toetuse täieliku tühistamise. Ringkonnakohus mõistab sätet selliselt, et see toob kaasa ka varasematel perioodidel makstud toetuse tervikuna tagasinõudmise. Tegemist on sarnase olukorraga, kui vastusaja viidatud asjas nr 3-20-911, kus taotleja kaotas samuti tunnustuse mahetootjana ning seetõttu ei kvalifitseerunud enam toetusetaotlejana.
25.Kaebaja väited selle kohta, miks ta ei taotlenud Põllumajandusametilt oma ettevõtte tunnustamise jätkamist, ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohased. Kaebaja vaidlustas halduskohtus Põllumajandusameti otsustuse ettevõtte tunnustamine lõpetada ning sai selles vaidluses esitada selgitused ja põhjendused oma tegevusetuse kohta tunnustamise jätkamise taotlemisel. Tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamine on mahepõllumajanduse seaduse § 9 lg 1 järgi põllumajandusameti kaalutlusotsus. Seetõttu on sai Põllumajandusamet arvestada otsuse tegemisel kaebajast lähtuvate asjaoludega, kui need olid asja lahendamisel olulised. Vaidluse
tulemusena jäi kaebaja kaebus rahuldamata, s.t kohus ei lõpetanud Põllumajandusameti otsuse kehtivust. Kehtiv haldusakt on haldusmenetluse seaduse § 60 lg-st 2 tulenevalt igaühele täitmiseks kohustuslik. Seetõttu pidi vastustaja toetuse tagasinõudmisel lähtuma sellest, et kaebaja ettevõtte tunnustamine on kehtetuks tunnistatud ning kaebaja ei kvalifitseeru toetuse taotlejaks määruse nr 53 tähenduses. Vastavalt ei muuda kaebaja väited tunnustamise lõpetamise asjaolude kohta hinnangut kaebajalt toetuse tervikuna tagasinõudmise õiguspärasusele.
26.Vaidlustatud otsuses esitatud põhjendused on piisavad selleks, et mõista, millistel asjaoludel nõutakse kaebajalt toetuse tagastamist. Lisaks vaidlustas kaebaja eelnevalt nii Põllumajandusameti otsust kui ka PRIA otsust sama toetuse tagasinõudmise kohta ning oli seega toetuse tagasinõudmise faktilistest asjaoludest teadlik. PRIA otsuse tühistamist ei tingi see, et vastustaja on hiljem täiendanud oma seisukohta viidetega määruse (EL) nr 640/2014 art-le 35. Otsuse õigusliku aluse selgumine kohtuvaidluse ajal võib küll raskendada isikul oma õiguste kohtulikku kaitset, kuid praegusel juhul ei muuda see asja sisulist lahendust. Õige õigusliku aluse nimetamine vaidlustatud otsuses ei oleks saanud viia teistsuguse tulemuseni.
27.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selleski, et toetuse tervikuna tagasinõudmist ei oleks praegusel juhul alust pidada ebaproportsionaalseks ka juhul, kui vastustajal tulnuks toetuse tagasinõude ulatuse määratlemisel vastavalt määruse (EL) 1306/2016 art 56 lg-le 1 ja määruse (EL) 640/2014 art 35 lg-le 2 arvestada nõuete rikkumise raskusastet, ulatust, kestust ja kordumist. Kaebaja ettevõtte tunnustamine tunnistati kehtetuks kolmandal kohustuseaastal. Tegemist on raske rikkumisega. Toetusega taotletav eesmärk jäi olulises osas täitmata, sest rikkumine mõjutab olulist osa kohustuseperioodist ning avaldab seega mõju toetusega taotletavatele eesmärkidele tervikuna. Aktsiaseltsina oli kaebaja juhtorganitel võimalus korraldada kaebaja tegevus selliselt, et juhatuse liikme terviseprobleemid ei taksistaks äriühingu kohustuste täitmist. K. Marguse volitamisega seda tehtigi. Samuti oli kaebaja nõukogul igal ajal võimalik täiendada äriühingu juhatust uute liikmetega, et kindlustada juhatuse ülesannete täitmine.
28.Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
29.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid kaebaja kasuks välja ei mõisteta. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.