InterContinental Enterprises Eesti AS kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 15. detsembri 2020. a otsuse nr 12-6/20/1191 osaliseks tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja InterContinental Enterprises Eesti AS, lepinguline esindaja vandeadvokaat Janek Valdma Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, volitatud esindaja Angelika Jürna
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta InterContinental Enterprises Eesti AS kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 9 märtsil 2022 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.InterContinental Enterprises Eesti AS (kaebaja) taotles ja talle määrati 2015. aastal mahepõllumajandusele ülemineku toetus. Toetuse saamisel võttis kaebaja kohustuse olla
3-21-1034
viieaastase ajavahemiku jooksul (2015-2019) loomakasvatuse valdkonnas tunnustatud.
mahepõllumajandusliku
taime-
ja
2.Põllumajandusamet tunnistas 30. oktoobri 2017. a otsusega nr 13-1/2 alates 30. oktoobrist 2017 kaebaja ettevõtte tunnustamise otsuse mahepõllumajandusliku taime- ja loomakasvatuse valdkonnas ja seda tõendava dokumendi nr 161754 kehtetuks. Nimetatud otsuse õiguspärasust kontrolliti haldusasja nr 3-18-886 raames. Kaebaja tühistamiskaebus jäi kohtumenetluses rahuldamata, kohtute hinnangul oli Põllumajandusameti otsus õiguspärane.
3.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) tunnistas 14. mai 2018. a otsusega nr 12-6/18/466 kehtetuks PRIA 19. veebruari 2018. a otsuse nr 12-6/18/314 ning jättis rahuldamata InterContinental Enterprises Eesti AS taotluse mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks, lõpetas ennetähtaegselt taotleja mahepõllumajandusega jätkamise toetuse kohustuse ja nõudis taotlejalt tagasi alusetult 2015. ja 2016. aastal saadud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse kokku summas 7355 eurot.
4.Kaebaja vaidlustas PRIA 14. mai 2018. a otsuse nr 12-6/18/466 kohtus ning palus nimetatud otsuse tühistada. Tartu Halduskohus rahuldas 21. oktoobri 2020. a otsusega haldusasjas nr 319-1864 InterContinental Enterprises Eesti AS-i kaebuse ja tühistas PRIA 14. mai 2018. a otsuse nr 12-6/18/466 osas, millega kaebajalt nõuti 2015. ja 2016. a eest makstud mahepõllumajandusega jätkamise toetus tagasi. Kohtuotsuses põhjendavas osas asus kohus seisukohale, et vaidlustatud otsus ja vaideotsus ei sisalda kaalutlusi või põhjendusi kaebajalt toetuse tagasinõudmise ulatuse kohta. Kaalutlusõiguse teostamata jätmine on oluline rikkumine, mis toob endaga kaasa haldusakti tühistamise. Kohus märkis lisaks, et vaidlustatud otsuse tühistamine ei tähenda, et kaebajalt toetuse tagasinõudmine on tulevikus välistatud. PRIA-l on õigus teha uus põhjendatud ja kaalutlusi sisaldav otsus. Otsus on jõustunud.
5.PRIA tunnistas 15. detsembri 2020. a otsusega nr 12-6/20/1191 kehtetuks PRIA 14. mai 2018. a otsuse nr 12-6/18/466, millega mh tunnistatakse kehtetuks tagasinõue summas 7355 eurot. Sama otsusega jättis PRIA InterContinental Enterprises Eesti AS (kaebaja) mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotluse lisas näidatud põhjustel rahuldamata, lõpetas ennetähtaegselt kaebaja mahepõllumajandusega jätkamise toetuse kohustuse ning nõudis kaebajalt tagasi alusetult saadud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse summas 7355 eurot. Toetuse tagasinõudmisel tugines PRIA Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 111 lg-tele 1 ja 4 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 (määrus nr 1306/2013) erinevatele sätetele. Samuti viidati otsuses komisjoni delegeeritud määrusele (EL) nr 640/2014 (määrus nr 640/2014) ning maaeluministri
30.aprilli 2015. a määrusele nr 53 „Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ (määrus nr 53). Otsuse kohaselt on kaebaja eiranud toetuskõlblikkuse nõuet. Kuna kaebaja ettevõte ei olnud kogu kohustuseperioodi jooksul tunnustatud, siis ei olnud selline maa mahepõllumajandusega jätkamise toetuse jaoks toetusõiguslik ka eelnevatel aastatel ning eelmistel aastatel saadud toetused nõutakse tagasi kui alusetult saadud toetus. Kuna taotleja on rikkunud toetusõiguslikkuse nõudeid ei ole PRIA-le toetuse tagasinõudmise suuruse otsustamisel siiski kaalutlusruumi.
6.Kaebaja esitas 15. veebruaril 2021 PRIA-le eelnimetatud otsuse peale vaide osas, milles PRIA nõuab kaebajalt tagasi mahepõllumajandusega jätkamise toetuse summas 7355 eurot.
7.PRIA jättis 13. aprilli 2021. a vaideotsusega nr 12-1/21/401-2 kaebaja vaide rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt on PRIA õigesti lähtunud asjaolust, et vaide esitaja ettevõtte tunnustamise
3-21-1034
otsus on edasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud ning seetõttu ei täitnud kaebaja toetuse saamise nõuet olla kogu kohustusperioodi jooksul tunnustatud. Kuna kaebaja ei täitnud määrus nr 53 nõudeid, siis on kohustus lõpetatud ennetähtaegselt ning määruse nr 53 § 7 lõikest 3 tulenevad toetuse andmise eeldused on jäänud täitmata. Seega on kaebaja eelnevate aastate eest makstud toetuse saanud alusetult. Tunnustuse puudumise tõttu ei täitnud kaebaja rahastamiskõlblikkuse tingimust, kuna tunnustuse olemasolu kogu kohustusperioodi jooksul on määrus nr 53 § 7 lg 3 alusel toetuse taotlemisel kvalifitseerivaks tingimuseks. Sellise rikkumise tuvastamisele ei ole vastustajal määrus nr 640/2014 art 35 lg-te 1, 3 ja 4 alusel kaalumisruumi. Seega tuli varasemate aastate eest makstud toetus tervikuna tagasi nõuda. PRIA otsuses on toetuse tagasinõudmise asjaolusid põhjendatud ning viidatud asjakohastele õiguslikele alustele. Kaebaja teadis või pidi teadma, et ettevõte peab olema kogu kohustuseperioodi jooksul mahepõllumajanduse seaduse alusel tunnustatud, mistõttu pidi kaebaja arvestama ka sellega, et makstud toetus võidakse juhul, kui ettevõtte tunnustamise otsus tunnistatakse kehtetuks, tagasi nõuda. Ükski õigusakt ei näe ette võimalust jätta toetus tagasi nõudmata olukorras, kus isikul oli võimalik nõudeid mõistlikel tingimustel täita ja seeläbi ebasoovitavaid tagajärgi vältida.
8.Kaebaja esitas 13. mail 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 15. detsembri 2020. a otsuse nr 12-6/20/1191 tühistamiseks osas, millega PRIA nõuab kaebajalt makstud toetuse tagasi. Ühtlasi palus kaebaja võtta asja materjalide juurde haldusasja nr 3-19-1864 toimik tõendamaks argumenti, et kaebaja täitis vaidlusalusel perioodil, mille eest raha tagasi nõutakse, kõiki nõudeid ning see oli PRIA-le teada.
9.Tartu Halduskohus võttis 19. mai 2021. a määrusega kaebuse menetlusse ning andis vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks. Ühtlasi andis kohus kaebajale tähtaja selgitamaks, milliste haldusasja nr 3-19-1864 toimikus olevate tõendite ja millistel põhjustel ta käesoleva asja juurde võtmist soovib.
10.Kaebaja esitas 27. mail 2021 kohtule vastuse, milles teatas, et tugineb Tartu Halduskohtu haldusasjas nr 3-19-1864 tehtud otsusele, mis on juba kaebusele lisatud, ning muude haldusasjas esitatud tõendite asja materjalide juurde võtmist ei taotle.
11.Vastustaja esitas 9. juunil 2021 kohtule vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse rahuldamata.
12.Tartu Halduskohus määras 26. novembri 2021. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks.
13.1.Toetuse tagasinõudmine on õigusvastane. Sarnaselt varasema PRIA otsusega, mis haldusasjas nr 3-19-1864 kaalutlusõiguse ebakohase teostamise tõttu tühistati, ei ole ka uues otsuses toetuse tagasinõudmist asjakohaselt põhjendatud, mh puuduvad toetuse tagasinõudmist õigustavad kaalutlused. Haldusasjas nr 3-19-1864 asus halduskohus seisukohale, et PRIA otsus ei sisalda kaalutlusi või põhjendusi toetuse tagasinõudmise ulatuse kohta ning vastustaja ei ole hinnanud eeskirjade eiramise laadi ja tõsisust ning rahalise kaotuse taset. Halduskohus viitas määruse nr 1306/2013 artiklile 56. Vastustaja ei ole eelnimetatud puudusi ka käesolevas asjas vaidlustatud otsuses kõrvaldanud ja kaalumist läbi viinud. Jääb mulje, et uue otsuse on teinud inimese sekkumiseta arvutisüsteem.
3-21-1034
13.2.Otsusest ei ole arusaadav, miks vastustaja peab vajalikuks kohelda kaebajat sedavõrd karmilt, et väljamakstud toetused tuleb kaebajalt tagasi nõuda. Kaebaja on 2015. ja 2016. aasta eest väljamakstud toetust kasutanud sihipäraselt. Asjakohasel ajavahemikul oli kaebaja tunnustatud ning tegeles mahepõllumajandusliku tootmisega. Seega ei ole kaebaja toetust eelnimetatud aastate eest saanud alusetult ning ELÜPS § 111 lg-s 1 ja määruses nr 1306/2013 sätestatut arvestades ei ole toetuse tagasinõudmise alused täidetud. Toetuse tagasinõudmist õigustaks toetuse mitte eesmärgipärane kasutamine, kuid sellise olukorraga ei ole tegemist. Vastustaja oli teadlik, et kaebaja tegeles 2015. ja 2016. aastal mahepõllumajandusliku tootmisega. Sellises olukorras ei ole formaalsete eksimuste tõttu toetuse tagasinõudmine põhjendatud ning otsus on ebaproportsionaalne.
13.3.Kui vastustajale oli teada kaebaja tegelemine mahepõllumajandusliku tootmisega ning kaebaja mingil põhjusel ei kajastunud registris, siis hea halduse põhimõttest ning uurimispõhimõttest lähtudes pidanuks PRIA omal algatusel välja selgitama vastuolu põhjuse ning andma kaebajale võimaluse probleem lahendada. PRIA on tegutsenud vastuolus nende põhimõtetega.
13.4.Vastustaja kohtule esitatud seisukohad on vastuolulised. PRIA on esmalt seisukohal, et kaalumisruum asjaoludest tulenevalt üldse puudus, kuid seejärel viitab rikkumise raskuse, ulatuse, kestuse ja kordumise nõuetele ning jõuab seisukohale, et nõuete ränga rikkumise korral toetust ei maksta või see tühistatakse. Vastustaja võiks siiski enne toetuse tagasinõudmist asjaoludega tutvuda ja mitte kohe asuda väljamakstud toetusi tagasi nõudma. Selgelt ei ole kaebaja sedavõrd ränka, ulatuslikku, kestvat ja korduvat rikkumist toime pannud, mis juba väljamakstud ja sihipäraselt kasutatud toetuse tagasinõudmist õigustaks.
14.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
14.1.Määrus nr 53 § 7 lg 3 kohaselt võib mahepõllumajandusega jätkamise toetust taotleda taotleja, kelle ettevõte on kogu kohustusperioodi kestel mahepõllumajanduse seaduse alusel tunnustatud. Sellest tulenevalt on toetuse saamise ja kohustuse jätkumise eelduseks tunnustuse olemasolu. Mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotlemisel võetakse viieaastane kohustus ning toetuse andmise tingimusi tuleb täita katkematult terve kohustuseperioodi jooksul. Mitmeaastast toetust ei tohi käsitada lõplikuna, kuna toetusesaaja on kohustatud selliselt saadud toetuse tagasi maksma juhul, kui ta ei täida rahastamiskõlblikkuse tingimusi kogu viieaastase ajavahemiku jooksul kogu deklareeritud pindalal. Seda nõuet ei ole kaebaja järginud, sest tunnustamise otsus tunnistati 2017. aasta oktoobris edasiulatuvalt kehtetuks. See asjaolu toob kaasa kohustuse ennetähtaegse lõpetamise ja varasemate aastate eest saadud toetuse tagasimaksmise kohustuse, sest kaebaja ei ole kohustuseperioodil olnud katkematult tunnustatud. Määrus nr 53 ei näe ette ühtegi erandit, mis lubaks PRIA-l eelnimetatud nõudest kõrvale kalduda. Kuna kaebaja ei täitnud kogu kohustuseperioodi vältel tunnustuse nõuet sai kaebaja eelnevate aastate eest toetust alusetult.
14.2.Määruse nr 53 § 7 lg 3 nõuete täitmine on toetuse taotlemisel kvalifitseerivaks tingimuseks. Selle nõude rikkumisel puudub vastustajal tagasinõude otsustamisel määruse nr 640/2014 art 35 lg 1, 3 ja 4 ning määruse nr 1306/2013 art 63 lg 1 ja 3 alusel kaalutlusõigus. Tegemist ei ole olukorraga, kus PRIA saaks kaaluda toetuse tagasinõudmise ulatuse vähendamise üle. Kohtupraktikas on samuti asutud seisukohale, et viieaastase kohustuseperioodi vältel makstud toetuste tagasinõudmine on võimalik ka olukorras, kus tunnustamise otsus tunnistati kehtetuks kohustuseperioodi viimasel aastal (Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-20-911). Asjaolusid arvestades ei pea vastustaja võimalikuks nõuda makstud toetust tagasi osaliselt või jätta üldse toetus tagasi nõudmata.
14.3.Haldusasjas nr 3-19-1864 leidis kohus, et PRIA 14. mai 2018. a otsus nr 12-6/18/466 ei vastanud osas, milles nõuti tagasi eelnevate aastate eest makstud toetus, põhjendamisnõuetele. Tartu Halduskohtu otsuses toodud etteheiteid ei olnud võimalik kohtumenetluses kõrvaldada,
3-21-1034
mistõttu ei pidanud PRIA mõistlikuks halduskohtu otsust edasi kaevata ja otsustas uue haldusaktiga uuesti mahepõllumajandusega jätkamise toetuse tagasinõudmise võimalikkuse ja ulatuse üle. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et vaidlustatud osas on 15. detsembri 2020. a otsus nr 12-6/20/1191 põhjendamata. Vaidlustatud otsuses on põhjendatud toetuse tagasinõudmise asjaolusid ning viidatud asjakohastele õiguslikele alustele.
14.4.Põhjendamatu on kaebaja kriitika uurimispõhimõtte täitmise kohta. PRIA on vaidlusaluse haldusakti andmisele eelnevas menetluses uurimispõhimõtet vajalikul määral rakendanud ning otsuse tegemise hetkeks on PRIA välja selgitanud kõik asjas tähtsust omavad asjaolud.
14.5.Ekslik on kaebaja arusaam, et PRIA kohapealne kontroll on piisavaks tingimuseks mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks. Kui ettevõte ei ole mahepõllumajanduse seaduse alusel tunnustatud, siis ettevõte mahepõllumajandusliku tootmisega ei tegele. Mahepõllumajandusnõuetele vastavust hindab teine haldusorgan. PRIA ei saa mõjutada teise haldusorgani tehtavaid tunnustamise otsuseid. Ka PRIA kohapealne kontroll ei saa mõjutada ega täita toetuse saamise tingimusena sätestatud eeldust. Mahepõllumajandusliku tootmise toetuse andmise ja kohustuse jätkumise eelduseks olevate tingimuste täitmine kuulub siiski kaebaja vastutusalasse. Kaebaja pidi arvestama sellega, et makstud toetus võidakse tagasi nõuda. Eelmistel aastatel välja makstud toetuse tagasinõudmine oli tingitud kaebaja enda kohustuste täitmata jätmisest.
14.6.Kuna määruse nr 53 § 7 lg 3 nõuete täitmine on toetuse taotlemisel kvalifitseerivaks tingimuseks, siis puudus vastustajal selle rikkumise tuvastamisel kaalutlusõigus, mistõttu oli 2017. aasta eest toetuse maksmisest keeldumine ning varasemate aastate eest makstud toetuse tagasinõudmine põhjendatud. Kaebajale anti toetust tingimusel, et tunnustatuse nõuet täidetakse kogu viieaastase kohustuseperioodi jooksul. Seda nõuet kaebaja ei järginud.
KOHTU SEISUKOHT
15.Kaebaja vaidlustab PRIA 15. detsembri 2020. a otsust nr 12-6/20/1191 osas, millega PRIA nõudis kaebajale 2015. a ja 2016. a eest väljamakstud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse summas 7355 eurot tagasi. Kaebaja ei sea kahtluse alla PRIA eelnimetatud otsust osas, millega jäeti 2017. a eest toetus välja maksmata ning lõpetati ennetähtaegselt mahepõllumajandusega jätkamise toetuse kohustus. Vaidluse all on seega kaebajale aastate 2015 ja 2016 eest väljamakstud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse tagasinõudmise õiguspärasus.
16.Kaebaja hinnangul on nende aastate eest saadud toetuse tagasinõudmine alusetu, sest vastustaja otsuses esinevad põhjendamis- ja kaalumisvead. Kaebaja tugineb suures osas jõustunud Tartu Halduskohtu otsuse (haldusasi nr 3-19-1864) põhjendustele ning leiab, et vastustaja ei ole neid uue otsuse tegemisel piisavalt arvestanud. Vastustaja kaebaja kriitikaga ei nõustu ja on seisukohal, et uus otsus on õigusaktidega kooskõlas ning toetuse tagasinõudmine on põhjendatud.
17.Kaebaja põhiargumendiks on asjaolu, et halduskohus tõlgendas otsuses asjas nr 3-19-1864 määruse nr 1306/2013 artiklite 54 ja 56 sisu ja leidis, et need jätavad PRIA-le toetuse tagasinõudmisel kaalumisruumi. Kohus leidis, et vastustaja otsus on põhjendamis- ja kaalumisvigadega ning tuleb seetõttu tühistada. Kohus rõhutas, et PRIA otsuse tühistamine ei tähenda toetuse tagasinõudmise võimatust, PRIA-l on õigus teha vajadusel uus otsus (vt Tartu Halduskohtu 21. oktoobri 2020. a otsus asjas nr 3-19-1864 p-d 14-18). Nimetatud otsust PRIA ringkonnakohtus ei vaidlustanud. HKMS § 177 lg 1 kohaselt on täitmiseks kohustuslik üksnes jõustunud kohtuotsuse resolutsioon (HKMS § 177 lg 1). Seetõttu ei ole kohtuotsuse põhjendustes väljendatud sätete tõlgendused asja uuesti läbivaatamisel haldusorganile siduvad sellisel määral, et haldusorgan ei tohiks põhjendatud juhtudel, sh muutnud asjaolude tõttu
3-21-1034
tõlgendada asjakohaseid õigusnorme kohtust erinevalt. Küll aga tuleb sellises olukorras haldusorganil välja tuua, mis tingib asja uuel läbivaatamisel kohaldatavatele sätetele teistsuguse tõlgenduse andmise. Seega ei ole käesoleva asja lahendamisel ainumääravat tähendust sellel, et varasemas haldusasjas nr 3-19-1864 asus kohus seisukohale, et vastustajal on tagasinõude tegemisel kaalumisruum. Samuti ei tulenenud eelnimetatud otsusest kaebajale õiguspärast ootust eeldada, et haldusorgan väljamakstud toetust asja uuel läbivaatamisel tagasi ei nõua. Lisaks tuleb silmas pidada, et eelnimetatud kohtuotsuse põhjendustes andis kohus tõlgenduse määruse nr 1306/2013 artiklitele 54 ja 56 ega võtnud seisukohta määruse nr 640/2014 sätete osas.
18.Määrus nr 53 § 2 lg 1 kohaselt antakse mahepõllumajandusele ülemineku toetust ja mahepõllumajandusega jätkamise toetust mahepõllumajandusliku tootmise ning sellega seonduvate tegevuste elluviimise eest järjepidevalt viie järjestikuse kalendriaasta jooksul toetusõiguslikul maal, mille kohta toetust taotletakse. Määrus nr 53 § 2 lg 2 järgi antakse mahepõllumajandusele ülemineku toetuse taotlejale viie järjestikuse kalendriaasta (kohustuseperiood) kuni kahel esimesel kalendriaastal mahepõllumajandusele ülemineku toetust ning järgnevatel kalendriaastatel mahepõllumajandusega jätkamise toetust. Määrus nr 53 § 7 lg 2 p 1 ja lg 3 tulenevalt on üheks toetuskõlblikkuse nõudeks, et taotleja ettevõte on mahepõllumajanduse seaduse alusel tunnustatud. Koosmõjus määrus nr 53 § 2 lg-ga 1 laieneb ettevõtte tunnustamise nõue kogu viieaastasele kohustuseperioodile. Seega ei ole PRIA-l õigust määrata toetust äriühingule, kelle ettevõte ei ole mahepõllumajanduse seaduse alusel tunnustatud.
19.Vaidlust ei ole selles, et kaebajale määrati toetus 2015. aastal ning Põllumajandusamet tunnistas kaebaja tunnustamise otsuse 30. oktoobrist 2017 edasiulatuvalt kehtetuks. Nimetatud otsuse õiguspärasust kontrolliti haldusasjas nr 3-18-886. Kohtud pidasid otsust õiguspäraseks ja kaebus jäi rahuldamata. Seega ei täitnud kaebaja alates 30. oktoobrist 2017 ühte toetuskõlblikkuse tingimust – tunnustuse olemasolu kogu kohustuseperioodi jooksul.
20.Määrus nr 1306/2013 artiklite 54, 56 ja 63 kohaselt on liikmesriikidel kohustus reageerida toetuse tingimuste rikkumisele. Määruse nr 1306/2013 art 54 (ühissätted) näeb ette eeskirjade eiramise ja kohustuste täitmata jätmise tagajärjed. Määrus nr 1306/2013 art 54 lg 1 kohaselt taotlevad liikmesriigid iga eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult tehtud makse puhul selle tagasinõudmist toetusesaajalt 18 kuu jooksul pärast seda, kui eeskirjade eiramist kinnitav kontrolliaruanne või sarnane dokument on heaks kiidetud ja, kui see on asjakohane, makseasutuse või tagasinõudmise eest vastutava asutuse poolt kätte saadud. Seda normi täpsustab artikkel 56, mis näeb ette erinormina EAFRD toetuste osas erisätted. Määruse nr 1306/2013 art 56 sätestab sarnaselt ELÜPS § 111 lg-ga 1, et maaelu arengu tegevustes või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise või hooletuse korral kohaldatakse finantskohandusi, tühistades vastava liidu rahastamise kas osaliselt või täielikult. Täiendavalt näeb määrus nr 1306/2013 art 56 ette, et liikmesriigid peavad seejuures arvesse võtma tuvastatud eeskirjade eiramiste laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset. Määrus nr 1306/2013 art 63 lg 1 täpsustab, et kui leitakse, et toetusesaaja ei vasta rahastamiskõlblikkuse tingimustele, ei täida põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud toetuse andmise tingimustega seotud kohustusi või muid kohustusi, toetust ei maksta või selle maksmine lõpetatakse täielikult või osaliselt ja vajaduse korral määruse (EL) nr 1307/2013 artiklis 21 osutatud toetusõigusi ei määrata või nende määramine tunnistatakse kehtetuks. Määruse art 63 lg 3 kohaselt kaasneb toetuse maksmise lõpetamisega makstud summade tagasinõudmine. Nimetatud sättest tulenevalt on PRIA-l üldjuhul kaalumisruum toetuse tagasinõudmise ja selle ulatuse osas.
3-21-1034
21.Siiski ei ole PRIA-l teatud rikkumiste tuvastamise korral kaalumisruumi. Määruses nr 1306/2013 sätestatud aluseid ja korda täiendati komisjoni delegeeritud määrusega nr 640/2014. Määruse nr 640/2014 art 35 reguleerib maaelu arengu toetuste meetmete toetuskõlblikkuse kriteeriumide (v.a pindala suurus või loomade arv) ning sellekohaste või muude kohustuste täitmata jätmisel sanktsioonide rakendamise korda. Määruse nr 640/2014 art 35 lg 1 järgi taotletud toetust ei maksta või see tühistatakse täielikult, kui toetuskõlblikkuse kriteeriume ei täideta. Määrus nr 640/2014 art 35 lg 2 ja 3 järgi keeldutakse taotletud toetuse maksmisest või see tühistatakse täielikult või osaliselt maaelu arengu programmis kehtestatud kohustuste või vajaduse korral muude kohustuste rikkumise korral. Sel juhul tuleb sanktsioonide rakendamisel võtta arvesse rikkumise raskusastet, ulatust, kestust ja kordumist. Nõuete rängal rikkumisel toetust ei maksta või tühistatakse see täielikult (art 35 lg 5). Samuti ei maksta toetust või tühistatakse see täielikult, kui tehakse kindlaks, et toetuse saaja esitas toetuse saamiseks võltsitud tõendeid või jättis vajaliku teabe hooletuse tõttu esitamata (lg 6). Eelnimetatud normidest tulenevalt sõltub toetuse saamine ja väljamakstud toetuse tagasinõudmine sellest, millise rikkumisega on tegemist. Toetuse tagasinõudmine on kohustuslik siis, kui tuvastatakse toetuskõlblikkuse tingimuste rikkumine või toetuse kasutamise nõuete raske rikkumine (art 35 lg-d 1 ja 5). Samuti on kohustuslik toetus tagasi nõuda juhul, kui tuvastatakse toetuse saamiseks tingimuste kunstlikult loomine (määrus nr 1306/2013 art 60 ja määrus nr 640/2014 art 35 lg 6). Teistel juhtudel oleneb toetuse tagasinõudmine ja selle ulatus rikutud kohustusest ja rikkumise raskusest, ulatusest, kestusest ja korduvusest. Ka hiljutise kohtupraktika kohaselt puudub PRIA-l toetuskõlblikkuse tingimuste rikkumise tuvastamisel toetuse tagasinõudmise osas kaalutlusõigus (Vt Tartu Ringkonnakohtu otsuseid asjades nr 3-20-911 (p 22) ja nr 3-20-2554 (p-d 26-27)). Seega, kui toetuse saaja on rikkunud toetuskõlblikkuse kriteeriume või rikkunud muid kohustusi rängalt, olenemata rikkumise toimepanemise ajast kohustuseperioodil, on sellise tegevuse sanktsiooniks kogu väljamakstud toetuse tagasinõudmine.
22.Mahepõllumajandusliku tootmise toetuse saamise imperatiivseks nõudeks on tunnustuse olemasolu kogu kohustuseperioodil. Tunnustatud olemise nõue on kvalifitseerumisnõue ehk üks toetuskõlblikkuse kriteerium, mille täitmata jätmisel taotleja toetuse saajaks ei kvalifitseeru. Sellele viitab otseselt ka määruse nr 53 2. peatüki pealkiri (toetusõiguslikkuse nõuded). Kuna nimetatud tingimust tuli täita kogu viieaastase kohustuseperioodi jooksul, siis ei olnud PRIA-l antud juhul vajadust kaaluda toetuse tagasinõudmist osaliselt või jätta üldse väljamakstud toetus tagasi nõudmata. Seetõttu puudus ka vajadus detailselt rikkumise raskust, ulatust, kestust ja kordumist analüüsida. Seega on PRIA asja uuel läbivaatamisel õigesti asunud seisukohale, et väljamakstud toetus tuleb siiski tagasi nõuda tervikuna. Toetuskõlblikkuse kriteeriumi rikkumise tõttu ei ole väljamakstud toetuse tagasi nõudmata jätmine või osaline tagasinõudmine põhjendatud.
23.Varasema tühistatud otsuse tekstiga võrreldes on vaidlusaluse PRIA otsuse põhjendus detailsem ning selgem. PRIA on aga otsuses piirdunud abstraktse viitega määrusele nr 640/2014 ja jätnud asjakohasele õiguslikule alusele (eelkõige art 35 lg-le 1) viitamata. Samas nähtub PRIA otsuse põhjendustest, et vastustaja tugineb sisuliselt nimetatud sättele, sest asus otsuses seisukohale, et tunnustuse olemasolu on toetuskõlblikkuse tingimus, mille rikkumise korral tuleb väljamakstutud toetused imperatiivselt tagasi nõuda. Seega, kuigi vastustaja on piirdunud õigusliku aluse osas abstraktse viitega määrusele nr 640/2014 ega ole asjakohast sätet otsuses refereerinud, on vastustaja siiski sellele sisuliselt tuginenud ning jõudnud lõppastmes õigele järeldusele.
3-21-1034
24.Kohus peab veel vajalikuks märkida, et isegi kui nõustuda kaebaja seisukohtadega kaalumisruumi esinemise kohta, ei tooks see antud juhul kaasa vaidlustatud haldusakti tühistamist. Kohtu hinnangul tuleb arvestada, et toetuskõlblikkuse tingimusele mittevastavus ei tekkinud kohustuseperioodi lõpus. Kaebajale määrati toetus 2015. aastal ning kohustuseperioodiks oli seega ajavahemik 2015-2019. Kaebaja kaotas tunnustuse 30. oktoobrist 2017 ehk kohustuseperioodi keskel ning ei täitnud seega viieaastasest kohustuseperioodist kolmel aastal mahepõllumajanduslikke eesmärke. Seega oleks toetuse tagasinõudmine ka vastustajal kaalumisruumi esinemise korral õigustatud, sest kaebaja ei täitnud kohustuseperioodil mahepõllumajanduslikke eesmärke vähemalt 50% ulatuses, mistõttu tuleks rikkumist pidada raskeks, kuna see mõjutas olulisel määral võetud kohustuste ja toetuse eesmärkide täitmist kogu kohustuseperioodil.
25.Kaebaja rõhutab, et kasutas 2015. ja 2016. aastate eest välja makstud toetust sihtotstarbeliselt ning ka seetõttu ei ole tema hinnangul toetuse tagasinõudmine lubatud. Kohtu hinnangul ei ole toetuse tagasinõudmise õiguspärasuse hindamisel antud juhul tähtsust, kas kaebaja täitis muid mahepõllumajandusliku tootmise tingimusi ning kas välja makstud toetusi kasutati sihtotstarbeliselt või mitte, sest toetuskõlblikkuse tingimuse rikkumise tõttu ei kvalifitseeruks kaebaja toetuse saajaks ning välja makstud toetus tuleb tagasi nõuda. Samuti on ebakohane kaebaja seisukoht, et vastustaja oleks hea halduse põhimõttest lähtuvalt pidanud asuma välja selgitama tunnustuse puudumise ja mahepõllumajandusega tegelemise vastuolu põhjuseid ja andma kaebajale võimaluse probleem lahendada. Kaebaja on ise oma tegevusega põhjustanud olukorra, kus ta ei täitnud kohustuseperioodi jooksul imperatiivset tunnustatud olemise tingimust. PRIA ei saa sekkuda teise haldusorgani pädevusse ja asuda nimetatud haldusorgani otsuseid revideerima. Tingimustele vastamine oli kaebaja kohustust, mistõttu lasus ka temal endal kohustus tingimustele vastavus tagada. PRIA ei saa kaebaja asemel asuda mahepõllumajanduse nõuetele vastavust tagama. Asjakohatu on sellises olukorras heita PRIAle ette hea halduse põhimõtte ja uurimispõhimõtte rikkumist.
26.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.