Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Määruse tegemise aeg ja koht
31. jaanuar 2023, Tallinn
Haldusasja number
Menetlusosalised ja nende esindajad
3-22-851 Politseija Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja KB Puudutatud isik – X
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 7. oktoobri 2022. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Haldusasi
RESOLUTSIOON
Rahuldada X määruskaebus osaliselt.
2.Muuta Tallinna Halduskohtu 7. oktoobri 2022. a määruse haldusasjas nr 3-22-851 resolutsiooni punkti 1 ja pikendada X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, ent mitte kauemaks kui 14. oktoobrini 2022. Muuta halduskohtu määruse põhjendusi X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks loa andmist puudutavas osas vastavalt ringkonnakohtu määruse põhjendustele.
Muus osas jätta Politsei- ja Piirivalveameti taotlus rahuldamata.
Jätta X taotlus määruskaebusest koopia saamiseks rahuldamata.
5.Jätta X taotlus haldusasjas nr 3-22-494 esitatud kassatsioonkaebusest koopia saamiseks läbi vaatamata.
Asendada avaldatavas lahendis puudutatud isiku nimi tähemärgiga X.
Määruse resolutiooni punktide 1–5 peale võib esitada määruskaebuse Riigkohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest alates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg 1). Muus osas ei ole määrus edasikaevatav.
3-22-851
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) ametnikud tuvastasid 24.11.2021 ebaseadusliku piiriületuse Ulitina külas Setomaa vallas Võru maakonnas. Ühe piiriületajana tuvastati Kuuba kodanik X (sündinud XX.XX.XXXX Kuubal). Isik saabus ebaseaduslikult Venemaa Föderatsioonist ning tal puudus Eestisse saabumiseks ja siin viibimiseks seaduslik alus. Isik esitas kohe rahvusvahelise kaitse taotluse ja ta peeti 48 tunniks kinni.
2.Tartu Halduskohus andis 25.11.2021 määrusega asjas nr 3-21-2745 PPA-le välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel loa isiku kinnipidamiseks ja tema paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni 25.01.2022. Tartu Ringkonnakohus jättis 30.12.2021 määrusega halduskohtu määruse muutmata. Riigikohus jättis 01.02.2022 määrusega isiku määruskaebuse menetlusse võtmata.
3.PPA esitas 17.01.2022 Tallinna Halduskohtule taotluse X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks 4 kuu võrra. Tallinna Halduskohtu 21.01.2022 määrusega asjas nr 3-21-2745 rahuldati PPA taotlus ning anti luba X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 21.05.2022. Tallinna Ringkonnakohtu 21.02.2022 määrusega jäeti halduskohtu määrus muutmata. Riigikohus jättis 22.03.2022 määrusega isiku määruskaebuse menetlusse võtmata.
4.PPA koostas 21.01.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse, ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr 7002110128-1. Isik vaidlustas otsuse halduskohtus. Tallinna Halduskohtu 14.04.2022 otsusega asjas nr 3-22-494 jäeti X kaebuse rahuldamata. Otsus jõustus 03.10.2022. Samas kohtuasjas keelati esialgse õiguskaitse korras PPA 21.02.2022 otsuse sundtäitmine ajavahemikus 11.05.2022–03.10.2022.
5.PPA pidas X 14.04.2022 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel kinni ja esitas samal päeval Tallinna Halduskohtule taotluse tema kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse, sest ta võib põgeneda (VSS § 68 p-d 2, 6 ja 8).
6.Tallinna Halduskohtu 15.04.2022 määrusega anti PPA-le luba puudutatud isiku paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui 15.06.2022 (k.a.).
7.Tallinna Ringkonnakohtu 03.06.2022 määrusega jäeti puudutatud isiku määruskaebus Tallinna Halduskohtu 15.04.2022 määruse peale rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et esinevad VSS § 68 p-des 6 ja 8 sätestatud alused isiku kinnipidamiseks ning kinnipidamiskeskusse paigutamiseks. Isik saabus Venemaalt Eestisse ebaseaduslikult. Isik on andnud mõista, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Isiku eesmärgiks oli jõuda Ameerika Ühendriikidesse, samuti proovis ta minna Soome ega välistanud rahvusvahelise kaitse taotlemise võimalust ka Lätis. Kuubalt lahkumise põhjuseks oli mh tema majanduslik olukord. Isikul puuduvad Eestiga perekondlikud ja majanduslikud sidemed.
8.Riigikohus jättis 13.09.2022 puudutatud isiku määruskaebuse ringkonnakohtu määruse peale menetlusse võtmata.
9.Tallinna Halduskohtu 08.06.2022 määrusega pikendati puudutatud isiku kinnipidamise tähtaega kuni 08.10.2022.
2(7)
3-22-851
10.Tallinna Ringkonnakohtu 11.07.2022 määrusega jäeti puudutatud isiku määruskaebus Tallinna Halduskohtu 08.06.2022 määruse peale rahuldamata. Ringkonnakohus jäi varasema seisukoha juurde, et esineb oht, et isik põgeneb, sest ta ületas ebaseaduslikult riigipiiri (VSS § 68 p 6) ning ta on andnud mõista, et ei soovi lahkumiskohustust täita (VSS § 68 p 8). On alus arvata, et kinnipidamiskeskusest vabastamisel ei oleks ta enam PPA-le võimalike menetlustoimingute tegemiseks kättesaadav. Puudub alus arvata, et isiku kättesaadavus väljasaatmise täideviimiseks oleks saavutatav VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamisega. Põgenemisohu tõttu on kinnipidamiskeskusesse paigutamine praegusel juhul proportsionaalne meede taotletava eesmärgi suhtes (s.o tagada isiku kättesaadavus väljasaatmise korraldamiseks). Ringkonnakohus juhtis tähelepanu sellele, et pärast VSS uue sõnastuse § 25 lg-s 1 sätestatud 6-kuulise tähtaja möödumist tuleb PPA-l täiendavalt põhjendada sama paragrahvi lõikes 2 kirjeldatud kinnipidamise pikendamise aluseid.
11.PPA esitas 03.10.2022 Tallinna Halduskohtule kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks.
taotluse
puudutatud
isiku
Esineb puudutatud isiku põgenemise oht samadel asjaoludel, millele on osutatud juba haldusasjas 3-21-2745 tehtud kohtumäärustes. Puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes enda väljasaatmise edasilükkamiseks. Põgenemisohtu kinnitab asjaolu, et puudutatud isik peeti kinni Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning see, et ta andis rahvusvahelise kaitse menetluses ebausaldusväärseid ütlusi. PPA hinnangul saab puudutatud isiku senise käitumise pinnalt järeldada, et ta ei soovi naasta oma kodumaale ning võib hakata väljasaatmisest kõrvale hoiduma. 05.10.2022 toimunud kohtuistungil selgitas PPA, et kuna 03.10.2022 jõustus lõplikult haldusasjas 3-22-494 tehtud kohtuotsus ning lõppes seega selles kohtuasjas kohaldatud esialgse õiguskaitse kehtivus, siis alustab PPA kohe puudutatud isiku väljasaatmiseks vajalike toimingute tegemisega.
12.Puudutatud isik vaidles PPA taotlusele vastu, avaldades, et soovib viibida varjupaigataotlejate majutuskeskuses.
13.Tallinna Halduskohus rahuldas 07.10.2022 määrusega PPA 03.10.2022 taotluse ja andis loa puudutatud isiku kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kuni 07.02.2023 (resolutsiooni p 1). Puudutatud isik on välismaalane, kellel puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus. Tema rahvusvahelise kaitse taotlus on tagasi lükatud ning talle on tehtud lahkumisettekirjutus, mille üle peetud kohtuvaidlus lõppes Riigikohtu 03.10.2022 määrusega haldusasjas 3-22-494. Varjupaigataotlejate majutuskeskuses puudutatud isikut seetõttu majutada ei saa. VSS § 23 lg 1 p 1 kohaselt võib välismaalast kinnipidamiskeskuses kinni pidada, kui esineb tema põgenemise oht. VSS § 68 p 6 järgi esineb välismaalase põgenemise oht, kui tema hoiakutest ja käitumisest saab järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Puudutatud isik on oma senise käitumisega andnud üheselt mõista, et ei soovi naasta oma kodakondsusriiki. Seejuures nähtub eelkõige haldusasjas nr 3-22-494 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsusest, et puudutatud isik esitas ilmselgelt põhjendamatu taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks, st püüdis varjupaigaõigust kuritarvitada. Samuti nähtub viidatud kohtuotsusest, et puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse menetluses enda väidete kohta ebausaldusväärseid (tõenäoliselt võltsitud) tõendeid. Asjaolud, millega on varasemates kohtumäärustes (nii haldusasjas nr 3-212745 kui haldusasjas nr 3-21-851) põhjendatud puudutatud isiku kinnipidamise vajalikkust ja proportsionaalsust, ei ole muutunud. Vastupidi, olukorras, kus puudutatud isiku jaoks on 3(7)
3-22-851 rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse vaidlustamise võimalused ammendunud ning samas on endiselt tema varasema käitumise ja väljaütlemiste pinnalt usutav, et ta ühelgi juhul ei soovi naasta oma kodakondsusriiki, saab teha järelduse, et tal puudub motivatsioon PPA-ga koostöö tegemiseks seoses enda väljasaatmise korraldamisega. Seega on usutav, et vabaduses viibides hakkaks puudutatud isik väljasaatmisest kõrvale hoiduma. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine puudutatud isiku suhtes ei oleks piisav väljasaatmise tagamiseks. VSS §-s 10 nimetatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab riigis ebaseaduslikult viibiva välismaalase vastu usaldust, mida puudutatud isik oma senise käitumisega õigustanud ei ole. Puudutatud isiku varasem käitumine koosmõjus tema rahvusvahelise kaitse menetluses antud selgitustega Kuubalt lahkumise asjaolude ning edasise tegevuse ja plaanide kohta õigustab järeldust, et puudutatud isik võib vabaduses viibides vältida enda väljasaatmist. Puudutatud isiku kodakondsuses ei ole kahtlust ning tal on kehtiv reisidokument, mistõttu ei ole põhjust arvata, et väljasaatmine oleks perspektiivitu. Väljasaatmiseks vajalikud toimingud on aeganõudvad. Vajadusel peab puudutatud isik ise osutama kaasabi väljasaatmiseks vajalike toimingute tegemiseks. VSS § 25 lg 2 kohaselt pikendab halduskohus kinnipidamise tähtaega 4 kuu kaupa. Kuna kinnipidamise eesmärk on üksnes puudutatud isiku väljasaatmise tagamine, siis tuleb puudutatud isik väljasaatmise võimaluse tekkimisel vabastada ja Eestist välja saata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
14.Puudutatud isik esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 07.10.2022 määruse resolutsiooni p 1 tühistamiseks ja PPA taotluse rahuldamata jätmiseks. Määruskaebuse esitaja põgenemise ohtu ei esine, sest tal ei ole raha. Määruskaebuse ootaks varjupaigataotlejate majutuskeskuses kuni Euroopa Kohtus tema kaebuse lahendamiseni. Puudutatud isikul on tekkinud kinnipidamise jooksul terviseprobleemid, mis süvenevad. Puudutatud isik palub ringkonnakohtul saata talle kassatsioonkaebuse koopia ja praeguses asjas esitatud määruskaebuse koopia.
15.PPA palub jätta puudutatud isiku määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 07.10.2022 määrus muutmata ja menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda. PPA jääb enda 04.10.2022 taotluses toodud põhjenduste juurde. Puudutatud isik kuritarvitas rahvusvahelise kaitse süsteemi ja esines tema põgenemise oht. Isikul on õigus esitada kaebus Euroopa Inimõiguste Kohtusse ka Kuubal viibides. Puudutatud isik saadeti 18.10.2022 Eesti Vabariigist välja Kuubale.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.VSS § 25 lg 1 kohaselt pikendab halduskohus välismaalase lahkumiskohustuse täitmiseks PPA taotlusel väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni nelja kuu kaupa, kuid kõige kauem kuueks kuuks tema kinnipidamiskeskusesse paigutamise päevast arvates, kui esinevad VSS § 23 lg-s 1 sätestatud alus ja sama paragrahvi lõikes 11 nimetatud põhimõtted. Kui väljasaadetav ei täida jätkuvalt kaasaaitamiskohustust või tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib, pikendab halduskohus pärast VSS § 23 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist PPA taotlusel väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega nelja kuu kaupa, kuid kõige kauem 18 kuuks tema kinnipidamiskeskusesse paigutamise päevast arvates (VSS § 25 lg 2).
4(7)
3-22-851
17.VSS § 25 lg-s 1 sätestatud kuuekuuline tähtaeg hakkas kulgema 14.04.2022 ja lõppes 14.10.2022. Määruskaebuse esitaja saadeti Eestist välja 18.10.2022, seega pärast kuuekuulise tähtaja möödumist. PPA-l tuli põhjendada kinnipidamise tähtaja pikendamise taotluses kinnipidamise aluseid täiendavalt, kui ta taotles kinnipidamist kauemaks kui kuni 14.10.2022. Kuue kuu möödumisel võib kohus anda loa isiku kinnipidamise tähtaja pikendamiseks tingimusel, et väljasaadetav ei täida jätkuvalt kaasaaitamiskohustust või tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib (VSS § 23 lg 1 p-d 2 ja 3, § 25 lg 2). Kinnipidamine enam kui kuus kuud ei ole VSS alusel lubatud aga enam üksnes põgenemisohu tõttu.
18.PPA on 03.10.2022 halduskohtule esitatud taotluses tuginenud sellele, et puudutatud isik ei täida jätkuvalt kaasaaitamiskohustust ja esineb oht, et ta hoiab väljasaatmisest kõrvale. Halduskohus ei asunud määruses seisukohale, et määruskaebuse esitaja ei täida kaasaaitamiskohustust. PPA taotlusest ei nähtu, milliseid toiminguid määruskaebuse esitaja peab enda väljasaatmisele kaasaaitamiseks tegema ja millisest õigusnormist sellised kohustused tulenevad. Kuna määruskaebuse esitajal oli PPA taotluse esitamise ajal olemas kehtiv reisidokument, ei ole ringkonnakohtule äratuntav, et talle saaks ette heita kaasaaitamiskohustuse rikkumist. PPA esitas taotluse 03.10.2022, s.o samal päeval, kui kaotas kehtivuse esialgse õiguskaitse korras seatud keeld puudutatud isikut Eestist välja saata. PPA ei väida, et edasist väljasaatmist takistas vastuvõtvast või transiidiriigist vajalike dokumentide hankimise viibimine. Sellised asjaolud tuleb välja tuua PPA-l isiku kinnipidamise pikendamiseks luba taotledes. PPA on varasemas menetluses selgitanud, et kuna Kuubale puudub Eestist otselend, tuleb väljasaatmiseks kasutada transiitriike. Sõltuvalt riigist saab transiiditaotlusele vastuse 2 kuni 5 tööpäeva jooksul alates taotluse esitamisest. Siiski ei ole praegusel juhul esitatud andmeid, millal ja kellele sellised taotlused esitati ja kas neile vastuse saamine viibis. Ringkonnakohus on seetõttu seisukohal, et määruskaebuse esitaja kinnipidamiseks pärast kuuekuulise tähtaja möödumist, st alates 15.10.2022, puudus alus.
19.Puudutatud isiku kinnipidamise pikendamiseks loa andmine kuni 14.10.2022 oli aga õiguspärane. Halduskohus on vaidlustatavas määruses piisava põhjalikkusega selgitanud, miks oli praegusel juhul alust arvata, et puudutatud isik võib Eestist põgeneda. Seejuures lähtus halduskohus isikuga seotud olulistest asjaoludest nende kogumis. Põgenemisohu hindamisel ei ole tegemist oletustel põhineva otsustusega, vaid objektiivsete asjaolude põhjal tehtava prognoosotsusega. Riigikohus on 31.05.2017 määruse nr 3-3-1-93-16 p-s 13 selgitanud, et VSS § 68 kehtestab üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid. Halduskohus on võtnud arvesse puudutatud isikuga seonduvates varasemates haldusasjades tuvastatud asjaolusid (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 03.06.2022 määrus asjas nr 3-22-851, p-d 18–20). Isik saabus Eestisse välispiiri ebaseaduslikult ületades, ilma et tal oleks olnud õigust Eestis viibida. Kuigi üksnes riigipiiri ületamise fakt ei pruugi olla piisav, et jaatada isiku põgenemise ohtu, selgitas ringkonnakohus 03.06.2022 määruses, millised asjaolud viitavad sellele, et isik ei soovi lahkumiskohustust täita ning ta on valmis lahkuma talle sobivasse riiki kinnipidamiskeskusest vabastamisel (määruse p 19). Puuduvad tõendid, et määruskaebuse esitaja seisukoht lahkumiskohustuse täitmise küsimuses oleks muutunud.
5(7)
3-22-851
20.Vaidlustatud kohtumääruse p-s 6 leidis halduskohus, et VSS §-s 10 nimetatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab riigis ebaseaduslikult viibiva välismaalase vastu teatud usaldust, mida puudutatud isik oma senise käitumisega õigustanud ei ole. Ringkonnakohus on varasemalt (vt 28.11.2022 määrus haldusasjas nr 3-22-1647 p 13) selgitanud, et otsustus leebemate järelevalvemeetmete kohaldamata jätmise üle peab lähtuma hinnangust isiku põgenemisohule, mitte PPA usaldusest isiku suhtes. Põgenemisohu olemasolu või selle puudumist hinnatakse menetluses esitatud tõenditele tuginedes. Usaldus on subjektiivne kriteerium. Haldusorgan ega halduskohus ei saa teha ühtki otsustust subjektiivsetest hinnangutest lähtudes, vaid üksnes objektiivse hinnangu alusel.
21.Leebemaid alternatiivseid sunnimeetmeid ei olnud võimalik tõhusalt kohaldada, sest isikust lähtuv põgenemisoht on märkimisväärne. Põgenemisohu tuvastamisel ei ole leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine tõhus, sest võimalikku ebaseaduslikku piiriületust saab takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega (vt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-148-14, p 17).
22.Ringkonnakohtule ei nähtu, et isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses oleks olnud vastuolus tema turvalisuse või tervisekaitse kaalutlustega. Määruskaebuse esitaja väited terviseprobleemidest on paljasõnalised. VSS § 23 lg 5 p 1 järgi oli määruskaebuse esitajale tagatud tervisekontroll ja vajaliku tervishoiuteenuse kättesaadavus VSS § 269 lg-s 7 sätestatud ulatuses.
23.Puudutatud isik esitas taotluse koopia saamiseks käesoleva asja määruskaebusest. Samuti avaldas soovi saada võimalusel koopia Riigikohtule edastatud kassatsioonkaebusest (haldusasjas nr 3-22-494). Haldusasjas nr 3-22-494 esitatud kassatsioonkaebusest koopia saamise avaldust ei saa lahendada Ringkonnakohus praeguses asjas. Teise kohtumenetluse dokumentidest koopia saamiseks tuleb taotlus esitada Riigikohtule asjas nr 3-22-494. Praeguses asjas esitatud taotlus tuleb jätta läbi vaatamata.
24.HKMS § 88 lg 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus tutvuda toimikuga ja saada seal olevatest ning selle juurde kuuluvatest, kuid mujal säilitatavatest menetlusdokumentidest ärakirju. Siiski ei ole menetlusdokumentidest ärakirjade saamise õigus piiramatu. Riigikohtu halduskolleegium on sedastanud, et menetlusosalistel puudub üldjuhul põhjendatud vajadus saada ärakirju tema enda poolt kohtule esitatud menetlusdokumendist. Niisuguse dokumendi sisu on isikule teada ning tal on reeglina enne dokumendi kohtule esitamist võimalik teha sellest omale ärakiri (Riigikohtu halduskolleegiumi 08.09.2015 määrus asjas nr 3-7-1-502-15, p 3). Ka praegusel juhul on puudutatud isik koostanud määruskaebuse ringkonnakohtule ise, selle sisu on talle teada ning tal oli enne määruskaebuse kohtule esitamist võimalik teha sellest ärakiri, mistõttu puudub puudutatud isikul põhjendatud vajadus saada koopia iseenda kaebusest. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus puudutatud isiku taotluse oma määruskaebusest koopia saamiseks rahuldamata. Puudutatud isik selgitab, et kuna sai vastuse kassatsioonkaebusele kõigest 11 päevaga ja Riigikohtu määrusest puudusid puudutatud isiku etteheited ringkonnakohtu otsusele, siis ta ei usu, et tema esindaja selle kohtule esitas. Kohtuinfosüsteemi kohaselt jättis Riigikohus puudutatud isiku kassatsioonkaebuse asjas nr 3-22-494 03.10.2022 määrusega menetlusse võtmata (resolutsiooni p 2). Tulenevalt HKMS § 219 lg-st 7 vormistatakse kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumine Riigikohtu määrusega, milles märgitakse ära menetlusse võtmise või sellest keeldumise õiguslik alus. Määruse ärakiri saadetakse kõigile 6(7)
3-22-851 menetlusosalistele. Seega ei pea Riigikohus selles määruses kaebuse asjaolusid eraldi välja tooma. Määrusest nähtub, et see on jäetud menetlusse võtmata HKMS § 219 lg 6 alusel, mille kohaselt ei võeta kassatsioonkaebust menetlusse, kui Riigikohus on veendunud, et puudub alus kassatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks HKMS § 219 lg 3 alusel. Kassatsioonkaebust ei pea menetlusse võtma ka siis, kui Riigikohus on veendunud, et kassatsioonkaebuse menetlemisega ei ole võimalik saavutada kassatsioonkaebuse eesmärki. Kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ja seadus võimaldaks asja läbi vaadata lihtmenetluses, võtab Riigikohus kassatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui Riigikohtu lahendil on põhimõtteline tähtsus seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohast. Puudutatud isik on määruskaebuses kinnitanud, et on Riigikohtu määruse kätte saanud.
25.Ringkonnakohus asendab avaldatavas lahendis puudutatud isiku nime tähemärgiga X (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.