Rahvastik › Kodakondsus

on teeninud välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. Vastustaja väitel osundatud säte on imperatiivne ning KodS ei näe ette kaalutlusvõimalust. KodS § 21 lg 2 näeb ette erandi tegemise võimaluse välisriigi relvajõududest erru läinud isikule, kes on olnud sünniga Eesti kodakondsuse omandanud isikuga abielus vähemalt viis aastat ja see abielu ei ole lahutatud. X. X. on abielus, kuid tema abikaasa ei ole Eesti kodakondsust omandanud sünniga. Kaebaja leiab, et vastustaja oleks pidanud kodakondsuse taotluse lahendamisel kohaldama kaalutlusõigust. X. X. on halduskohtus vaidlustanud Vabariigi Valitsuse 06.05.2021 korralduse nr 174 „Eesti kodakondsuse andmisest keeldumine“, taotledes selle tühistamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja selgituse kohaselt tuli ta Murmanski oblastist koos vanematega Eestisse elama, kui ta oli 8-aastane. X. X. on 27 aastat olnud abielus Eesti kodanikuga. Nende kaks ühist last on Eesti kodanikud, kaebaja peab aga elama Eestis määramata kodakondsusega isikuna, mistõttu ei tunne ta end täisväärtusliku Eesti ühiskonna liikmena. Esimest korda esitas X. X. taotluse Eesti kodakondsuse saamiseks 1999. aastal. Sellest keelduti Vabariigi Valitsuse 11.07.2000 korraldusega nr 584-k. Teist korda esitas X. X. taotluse 21.06.2012. Vabariigi Valitsuse 14.08.2014 korraldusega nr 351 keelduti talle Eesti kodakondsuse andmisest. Kolmandat korda esitas X. X. taotluse, mis võeti menetlusse 06.05.2019. Vabariigi Valitsuse 06.05.2021 korraldusega nr 174 keelduti kodakondsuse andmisest, mis on vaidlustatud halduskohtus. Kaebaja kokkuvõtlikult märgib, et kui X. X. saabus 1992 mais pärast sõjaväeteenistusest vabanemist Tallinna, võeti ta arvele Eesti Kaitseväe reservväelasena, mille kohta on toimikus tõend (kaebuse lisa 16). Tõendis kinnitatakse, et X. X. on Tallinna Ida rajooni Riigi-ja piirikaitse osakonna poolt võetud reservväelaste arvele. Vastavate blankettide puudumisel sõjaväearvestuse dokumenti välja anda ei ole võimalik. Tõend anti esitamiseks passiametile sisseregistreerimiseks. Dokumendi allkirjastas Reservväelaste arvestuse osakonna ülem H. K.. Tõendil on kaks pitsatit: üks neist Riigi Kaitseosakonna Tallinna Ida Rajoonivalitsuse pitsat ja teine Eesti Vabariigi Riigikantselei pitsat. Viimase olemasolu vajab kohtule eraldi selgitamist, sest on antud asjas väga oluline tõend. Nimelt pidi X. X. 1992 teisel poolaastal tööülesannete täitmiseks sõitma vähemalt üks kord kuus rongiga Venemaale. Kuna ta sai isikutunnistuse NSV Liidu kodaniku passi (kaebuse lisad 17-19) alles 11.12.1992, siis niimoodi vormistatud tõendiga sai ta ületada Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni piiri. Nii Eestist väljudes kui ka Venemaale sisenedes ja vastupidi esitas X. X. mõlemale piirivalvele nii pildiga ohvitseri isikutunnistuse kui ka eeltoodud tõendi. Vene piirivalvele oli tollal oluline vaid ohvitseri isikutunnistus, Eesti piirivalvele aga käsitletav tõendina, mis kinnitas tema elamist Eestis. Järgnevalt sai X. X. Tallinna Politseprefektuuri Kadrioru politseijaoskonnast NSV Liidu kodaniku passi. Taolisi passe omasid tollal ka kõik teised Eesti elanikud. Seadust Eesti kodakondsuse kohta veel ei olnud, see võeti vastu alles 19.01.1995 (jõustus 01.04.1995). Pärast Kodakondsuse seaduse kehtima hakkamist muutus olukord kardinaalselt. Kõik NSV Liidu kodanike passid tunnistati kehtetuteks ja algas üleminekuaeg Eesti Vabariigi kodaniku passi vormistamiseks. Täpselt teadmata asjaoludel kutsus Vene Föderatsiooni Suursaatkond Eestis X. X. 1996 sügisel enda konsulaarosakonda Tallinnas ja teatas, et neil tuleb anda X. X.le Vene Föderatsiooni poolt uus pass. Kuni uue passi väljastamiseni varustati vahetamist vajav pass 27.09.1995 templiga Vene Föderatsiooni kodakondsuse kohta. Millal X. X.le Vene Föderatsiooni uus pass anti ei suuda ta täpselt meenutada. Sellesse passi kleebiti X. X. elamisluba Eestis. Kui X. X. 1999 esmakordselt Eesti kodakondsust taotles, pidi ta seaduse nõude kohaselt loobuma Vene Föderatsiooni kodakondsusest, mida ta pole vabatahtlikult kunagi soovinud.

Vene Föderatsiooni kodakondsusest loobumiseks esitas ta Vene Föderatsiooni suursaatkonna konsulaarosakonnale Tallinnas vastava avalduse. 25.04.2000 sai X. X. tõendi selle kohta, et ta alalise elanikuna kaotas Vene Föderatsiooni kodakondsuse. Tõendi vastuvõtmiseks pidi ta passi loovutama. Järgnevalt sooritas X. X. 18.02.1999 nii Eesti Vabariigi Põhiseaduse ja Kodakondsuse seaduse tundmise kui ka eesti keele eksami, seda KodS § 8 lg-s 2 sätestatud nõuete kohaselt. Sellest aga ei piisanud Eesti kodakondsuse saamiseks ja Vabariigi Valitsuse 11.07.2000 korralduse nr 584-k põhjal oli keeldumise aluseks viide KodS § 21 lg 1 p-le 6,mille kohaselt Eesti kodakondsust ei anta isikule, kes on kaadrisõjaväelasena teeninud välisriigi relvajõdudes, sealt reservi arvatud või erru läinud. Antud kaasuses on vaidlus selle üle, kuidas mõista KodS § 21 lg 1 p 6 sisu. Kaevatavas korralduses tuuakse õigusliku järeldusena esile, et KodS § 21 lg 1 p 6 on imperatiivne ning ei näe ette kaalutlusvõimalust. Jäetakse aga selgitamata, mil viisil see imperatiivsus kujuneb, milles see avaldub, millest lähtutakse, et seadus ei näe ette kaalutlusvõimalust ega ka seda, kellele see antakse ja kellel see õigus puudub. Teise õigusliku järeldusena X. X.le Eesti kodakondsuse andmisest keeldumisel tuuakse nimetatud korralduses esile, et KodS § 21 lg 1 p 6 kohaselt välistab talle kodakondsuse andmise ainuüksi asjaolu, et isik on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes. Kui kaua isik kaadrisõjaväelasena teenis, millistel põhjustel ta sealt serevi arvati või erru läks ning millise riigi relvajõududes ta teenis ei ole siinjuures tähtis. Kaebajale jääb arusaamatuks, mis põhjusel rebib Vabariigi Valitsus õiguslikus põhjenduses osa selle sätte kontekstist välja ja tõlgendab seda täiesti suvaliselt, rõhutades hiljem lisaks, et KodS § 21 lg 1 p-s 6 toodud norm on piisavalt selge ning ei vaja tõlgendamist. KodS § 21 lg 1 p 6 oleks piisavalt selge ning ei vajaks tõlgendamist, kui see oleks sõnastatud järgmiselt:„Eesti kodakondsust ei anta ega taastata isikule, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes". Kaebaja on seisukohal, et antud juhul ei saa lähtuda vaid seaduse grammatilisest tõlgendusest, vaid seda tuleb tõlgendada koos seaduse teiste sätetega ja lähtuda seejuures seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist. Kaebaja jätkuvalt toetub Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-54-02, kus selgitatakse, et kui vaidlusaluse normi keeleline analüüs ei välista kumbagi tõlgendust, tuleb normi õigeks kohaldamiseks välja selgitada seadusandja tegelik tahe, sest seadusandja tahe ei saa olla suunatud teadlikult ebamõistliku ja ebaõiglase regulatsiooni kehtestamisele. Seadusandja tõeline tahe selle enm kui veerand sajandit tagasi kehtestatud KodS puhul ei selgu ka mitmetest väljatöötamise käigus toimunud vastutava komisjoni arutelude protokollidest. Vastustaja pole välja toonud ühtki ratsionaalset argumenti imperatiivse keelu kasuks. Kui X. X. vanemleitnandi auastmes teenistusest 29.04.1992 vabastati, pidanuks ta teenima NSV Liidu relvajõududes kaadriohvitserina tavakohaselt 25 aastat, teenis aga vähem kui 2 aastat. Kaebuses esitatud tõendite najal kinnitab X. X., et teda ei arvatud NSV Liidu relvajõdudest reservi ja ta ei läinud sealt ka erru, vaid vabanes isiklikult koostatud avalduse alusel vallandamise teel, milleks andis võimaluse poliitilisel tasandil sõlmitud rahvusvaheline strateegilise relvastuse koondamise kokkulepe ning normdokumendiks sai NSV Liidu kaitseministri esimese asetäitja 02.10.1991 direktiiv nr D-72 „Leedu, Läti ja Eesti territooriumilt sõjaväeteenistusse kutsutud ja vallandamise rapordid esitanud ohvitserkonda kuuluvad isikud, lipnikud, mitšmanite, üieajateenijad ja nende vabariikide põlisrahvusest isikud", mistõttu KodS § 21 lg 1 p 6 ei tule tema puhul rakendamisele ning ta on täitnud kõik nõuded saamaks Eesti kodakondsuse. KodS § 21 lg 1 p 6 võib olla tõepoolest mitmeti tõlgendatav ning ainult formaalse ja grammatilise tõlgenduse puhul võib väita, et kunagine välisriigi relvajõududes teenimise fakt iseenesest välistab imperatiivselt kodakondsuse saamise. Kaebaja on aga seisukohal, et seadust tuleb tõlgendada mõistlikult, süstemaatiliselt, teleoloogiliselt ja põhiõigusi enam tagavas suunas, millekohase tõlgenduse korral kehtib Kodakondsuse seaduse välistus, et isik on saabunud Eestisse seoses vallandamisega välisriigi sõjaväeteenistusest. Kaebaja on seisukoha,

et antud kaasuses tuleks kõnesolevat normi lugeda ja tõlgendada kui keeldu kodakondsuse andmiseks isikule, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi või erru läinud. Vastupidine tõlgendamine oleks mõeldamatu, kuivõrd sellisel juhul oleks kodakondsuse saamine välistatud kõigi meile sõbralike riikide kodanikel ainult põhjusel, et nad on kasvõi lühiajaliselt teeninud oma riigis kaadrisõjaväelasena (Einselni kaasus). Kui isik pelgalt teenis välisriigi relvajõududes, siis ei pruugi ta endast kujutada julgeolekuriski, mis võiks olla sellekohase imperatiivse sätte kehtestamise õigustamiseks. X. X. seisukoht on, et Eesti kodakondsuse andmisest keeldumiseks peavad esinema üheaegselt asjaoludena nii see, et ta on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes kui ka see, et ta arvati sealt reservi või läks erru. Vastasel juhul saanuks õigusselguse huvides kirjutada lihtsalt ja üheselt arusaadavalt, et Eesti kodakondsust ei anta isikule, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes. Mõeldamatu on ju aru saada sellest sättest nii, et reservi või erru saaks minna ilma kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes teenimata. Kaebaja pöördus enne kohtuasja algatamist õigusselguse saamiseks 03.11.2016 õiguskantsleri poole. Õiguskantsleri 30.11.2016 vastuskirjas soovitati pöörduda halduskohtusse, et oleks võimalik kontrollida KodS kooskõla Põhiseadusega. Kaebaja on seisukohal, et kohus kontrolliks, kas KodS § 21 lg 1 p 6 on põhiseadusega vastuolus, sest see on säte, mis olenevalt tõlgendusest välistab kodakondsuse andmise ainuüksi põhjusel, et isik on kunagi, s.o ilma igasuguste retrospektiivsete ajaliste piiranguteta ning asjaolusid arvetamata, olnud välisriigi armee teenistuses, võib olla vastuolus põhiseaduse §-ga 11 ( proportsionaalsus) ja §-ga 14 (tõhus menetlus enda kaitseks). Kohus pöördus 06.12.2021 päringuga Kaitseministeeriumi poole. Kaitseministeerium vastas päringule 20.12.2021. Kaebaja arvates saab arvestada vastustega esimesele kolmele küsimusele. Vastused neljandale ja viiendale peaks kohus jätma tähelepanuta. Kui vastuses nr 4 kirjutatakse, et kanded puuduvad, siis sellest ei saa teha meelevaldset järeldust, et X. X. Eesti Kaitseväe reservväelasena arvele võetud ei ole. H. K.e 21.05.1992 väljastatud tõend nr 21 selgitab, miks sõjaväearvestuse dokumenti ei saanud välja anda. Vastuses nr 5 kirjutatu ei tugine faktidel, vaid subjektiivsele hinnangule. Kaebaja esitas 21.12.2021 kohtule olulise tõendina Vene Föderatsiooni Suursaatkonna 26.10.2021 kirja nr 840, milles teatatakse, et X. X. ei ole Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionär, ei kuulu Vene Föderatsiooni relvajõudude reservi ega ole ka Vene Föderatsiooni relvajõudude erus olevaks isikuks. Selle dokumendi/tõendiga haakub 21.12.2021 kohtule esitatud 31.01.1991 vastu võetud Ülemnõukogu dokument „Suhetest NSV Liidu relvajõududega üleminekuperioodil“, milles kirjutatu päädis NSV Liidu Riiginõukogu 06.09.1991 määrusega Eesti Vabariigi iseseisvumise tunnustamisega. Kaevatav õigusakt on põhjendamatu ja ebaseaduslik, ei vasta tegelikkusele, on ebaõige ning kuulub tühistamisele. X. X. suhtub Eestisse lojaalselt, tal on Eestis perekond. X. X. tegevuses puudub oht riigi julgeolekule, sest ta pole saanud asjakohast väljaõpet ega praktilist kogemust, mis võimaldaks tal teise riigi heaks töötada. Seetõttu ei ole kaebaja ja muude naturalisatsiooni korras kodakondsust taotlevate isikute erinev kohtlemine õigustatud ühegi legitiimse eesmärgiga. Selline erinev kohtlemine oleks vastuolus Põhiseaduse § 12 lg-ga 1, mis nõuab,et seaduseandja kohtleks võrdseid isikuid võrdselt. Selle põhiseadusest tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõla saab tõlgendada nii, et see ei välista kodakondsuse andmist nendele isikutele, kes küll teenisid kaadrisõjaväelasena välisriigi armees, kuid ei täitnud spetsiifilisi ülesandeid (Eestis pole allveelaevu ja kaebaja praktiliselt ei viibinudki allveelaeval) Eesti on PS §-de 1 ja 10 kohaselt demokraatlik riik, kus kehtivad Euroopa õigusruumis tunnustatud õiguse üldpõhimõtted. Põhiseadus ja sellega kooskõlas olevad seadused peavad tagama stabiilise ühiskonna tekkimise ja säilimise. Seadustes sisalduvad eesmärgid peavad olema püsivad ja arusaadavad. Ei ole selge, missugune on seadusandja sätestatud piirangu legitiimne eesmärk. On arusaamatu, miks seadusega välistatakse kodakondsuse andmine

isikutele, kelle tegevus pole kunagi olnud suunatud Eesti riikluse või selle kodanike vastu. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt nentinud,et meelevaldne kodakondsuses andmisest keeldumine võib erakordsetel asjaoludel tõstatada küsimuse Inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikli 8 võimalikust rikkumisest. Vastustaja peab esmalt oluliseks märkida, et vastavalt rahvusvahelisele õigusele on igal riigil suveräänne õigus kujundada oma kodakondsuspoliitikat. Eesti ei kujunda oma kodakondsuspoliitikat lähtuvalt teiste riikide kodakondsuspoliitikatest ega eelda seda ka teistelt riikidelt. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine ei ole isiku ei rahvusvahelisest õigusest, Euroopa Liidu õigusest ega Eesti Vabariigi Põhiseadusest tulenev põhiõigus, vaid privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum. Rahvusvahelise õiguse normide kohaselt on igal riigil põhimõtteliselt õigus otsustada, kes on selle riigi kodanikud - tegemist on riigisisesesse pädevusse kuuluva küsimusega (Nottebohm (Liechenstein vs Guatemala), Judgement of April 6, 1955. I.C.J. Reports 1955). Riigikohus on sedastanud, et „rahvusvaheline õigus jätab üldjuhul iga riigi otsustada kodakondsuse saamise täpsed tingimused. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandamise tingimused määrab riigi kodakondsuspoliitika, mille kujundamine on Riigikogu pädevuses (RKÜKo 10.12.2003, 3-3-1-47-03, p 23; sama hiljem RKÜKo 03.01.2008, 3-3-1-101-06, p 18; RKHKo 20.10.2008, 3-3-1-42-08, p 28). Tallinna Ida Rajoonivalitsuse riigi- ja piirikaitseosakonna 21.05.1992 tõendil nr 21 on toodud, et kaebuse esitaja on võetud reservväelasena arvele, sõjaväearvestuse dokumenti ei ole võimalik talle välja anda ning tõend on esitamiseks passiametile sisseregistreerimiseks. Kohus on teinud nii omaalgatuslikult kui ka poolte (eelkõige kaebuse esitaja) soovil täiendavaid päringuid, et selgitada tõendi väljaandmise tagamaid, selle õiguslikku tähendust ning mõju ka käesolevale kohtuvaidlusele. Tõendi ning selle väljaandmise tagamaade kohta ei ole täiendavad päringud andnud mitte mingit lisateavet. Vastustaja leiab, et sellel tõendil ei ole ega saanud olla mingit õiguslikku tähendust. Kaebaja oli välisriigi relvajõududesse läinud Eestist, tema teenistuses oleku ajal aga muutus Eestis riigikord. Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järgselt lubati Eestist pärit isikuid Eestisse naasta, kuid nende õiguslik staatus võis oluliselt erineda – nad ei pruukinud olla Eesti Vabariigi kodanikud ja NSVL-i kodakondsust Eesti Vabariik enam ei tunnustanud. Kui kodakondsuse regulatsioon võeti üsna kiirelt vastu, s.o 26.02.1992 võeti vastu ülemnõukogu otsus „Kodakondsuse seaduse rakendamise kohta“, siis välismaalaste õiguslikku staatust reguleerivad õigusaktid said vastu võetud veidi hiljem. Dokumentidest nähtub, et Tallinna Ida rajoonivalitsuse riigi- ja piirikaitse osakond reorganiseeriti juba 31.10.1991, edasi jätkas tegevust Harju MK riigikaitse osakond. Seega võidi kasutada sellise tõendi väljastamiseks vanu blankette – seda ei saa enam kindlaks teha, kuid tõend on välja antud 21.05.1992 (üle 6 kuu hiljem). Küll aga Kaitsevägi ja Kaitseressursside Amet kinnitavad, et kaebuse esitajal ei ole puutumust Eesti kaitseväega, samuti puuduvad andmed tema reservväelasena arvele võtmise kohta. Vastustaja leiab, et tõend ei saa omada tähendust kodakondsuse seaduse sätte rakendamisel, mille kohaselt kodakondsust ei anta, kui isik on teeninud välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena. Vastustaja ei pea hindama kaebaja lojaalsust eraldi. Kaadrisõjaväelasena relvajõududes teenistusse asumine on olnud isiku enda valik ning seal teenistusse asudes antakse ka lojaalsusvanne, mistõttu on eeldatud, et kaadrisõjaväelasena teise riigi relvajõududes teeninud isikul eriline ja väga tugev lojaalsusside teise riigiga. Seda toetab Tallinna Ringkonnakohtu 21. 04.2016 kohtuotsuse nr 3-14-53193 punktis 9 väljendatud seisukoht: „Ringkonnakohus leiab, et meelevaldseks ei saa pidada seadusandja kahtlust võõrriigi kaadrisõjaväelaste, antud juhul NSVL relvajõudude kaadrisõjaväelaste, isegi kui nad on erru läinud, lojaalsuses Eesti riigile. Vastustaja on õigesti selgitanud, et lojaalsus on subjektiivne faktor, mida ei pruugi olla võimalik haldusmenetluse teel kontrollida. Seetõttu on kodakondsuspoliitika puhul

aktsepteeritav lähtuda nn ettevaatusprintsiibist ning kahtluse esinemisel kodakondsust mitte anda.“ Vastustaja märgib, et kui seadusandja tahe oleks olnud, et välisriigi relvajõududes teeninud isikute lojaalsust oleks vaja olnud hinnata, siis oleks see ka seaduses sätestatud. Kodakondsuse seaduses aga vastavasisulist nõuet ei ole, vaid keeldumise alusena on sätestatud teise riigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena teenimise fakt kui selline. Kodakondsuse mitteandmine ei riku isiku subjektiivseid õigusi ega ole ka diskrimineeriv. Siin toetub vastustaja Riigikohtu seisukohale haldusasjas nr 3-3-1-101-06 punktis 18: „Üldkogu on jätkuvalt seisukohal, et rahvusvaheline õigus jätab üldjuhul iga riigi otsustada kodakondsuse saamise täpsed tingimused ning naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandamise tingimused määrab riigi kodakondsuspoliitika, mille kujundamine on Riigikogu pädevuses. Põhiseadus ei näe põhiõigusena ette subjektiivset õigust omandada kodakondsus naturalisatsioon teel. Kodakondsuse omandamist ja kaotamist reguleerivate normide kehtestamisel peab aga seadusandja arvestama põhiseaduses sätestatud põhiõiguste ja vabadustega. Olulisteks põhiõigusteks, mida seadusandja kodakondsuse reguleerimisel peab arvestama, on võrdsuspõhiõigus ja diskrimineerimise keeld.“ Kodakondsuse seaduse (KodS) § 21 lg 1 p 6 kohaselt Eesti kodakondsust ei anta ega taastata isikule, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud, samuti tema abikaasale, kes on saabunud Eestisse seoses sõjaväelase lähetamisega teenistusse, reservi või erru. Vastustaja leiab, et seaduseandja on ette näinud võimaluse keelduda kodakondsuse andmisest kolmel erineval juhul: - kui isik on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes (ja reservi arvamine või erru minemine ei ole oluline); - on välisriigi relvajõududest reservi arvatud; - on välisriigi relvajõududest erru läinud. Asjaolu, et kaebajat ei saanud Eestis arvele võtta, ei oma antud juhul tähendust ning see, kas teda võeti arvele ka selles riigis, mille sõjaväes ta oli, ei ole samuti oluline. Riigi poliitika on olnud suunatud sellele, et välisriigi relvajõududes teeninud isikud ei saa kodakondsust. Siiski ühe erandiga – kui erru läinud isik on abielus olnud sünnijärgse Eesti kodanikuga ja vähemalt viis aastat ja see abielu ei ole lahutatud (KodS § 21 lg 2). Aga siin on Vabariigi Valitsusel õigus kaaluda, kas isikule anda kodakondsus või ei, kuid ei ole kohustust. Olulisem on see, et kui isik on seotud välisriigi relvajõududega, siis isikule kodakondust ei saa anda. KodS tähenduses on iga riik, mis ei ole Eesti, välisriigiks. Nii näiteks ei saa Eesti kodakondsust ka Läti või Soome relvajõududes teeninud isikud. Ka Eesti Vabariigi Põhiseadus ja rahvusvaheline õigus ei anna isikule õigust nõuda tema asukohariigis viibides antud riigi kodakondsust. Tulenevalt Eesti Vabariigi Põhiseaduse §-st 8 on isikul vääramatu õigus vaid sünniga omandatud Eesti kodakondsusele. Vastustaja leiab, et vaidlustatud korraldus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Vabariigi Valitsus on kaebaja taotlust menetledes lähtunud nendest piiridest, mida Riigikogu on Kodakondsuse seadusega seadnud ning keeldunud kaebuse esitajale kodakondsuse andmisest, sest ta on teeninud välisriigi relvajõududes. Lõpetuseks vastustaja märgib, et tulenevalt Eesti Vabariigi Põhiseaduse §-st 9 on kaebajal pikaajalise elaniku elamisloa omanikuna tagatud Eestis kõik sotsiaalsed õigused, mis on Eesti Vabariigi kodanikel. Erisus seisneb Eestis üksnes teatud poliitilistes õigustes.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjalike selgitustega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, sh kaebaja vande all antud ütlusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.

Haldusasjas pooled vaidlevad selle üle, kas X. X.le kodakondsuse andmisest keeldumine oli õiguspärane või mitte. Samuti on vaidlus Kodakondsuse seaduse (KodS) § 21 lg 1 p 6 tõlgendamise üle. Kodakondsuse seaduse (KodS) § 20 lg 1 sätestab, et Eesti kodakondsuse andmise või taastamise otsustab Vabariigi Valitsus, välja arvatud juhul, kui Eesti kodakondsus saadakse käesoleva seaduse § 13 lg 4 alusel (alla 15-aastase alaealisena kodakondsuse saamine). Vabariigi Valitsus oli pädev otsustama, kas X. X.le anda Eesti kodakondsus või keelduda sellest. Vabariigi Valitsus otsustas keelduda X. X.le Eesti kodakondsuse andmisest Kods § 21 lg 1 p 6 alusel. KodS § 21 lg 1 p 6 kohaselt Eesti kodakondsust ei anta ega taastata isikule, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud, samuti tema abikaasale, kes on saabunud Eestisse seoses sõjaväelase lähetamisega teenistusse, reservi või erru. Kohus nõustub vastustajaga, et vaidlusalune säte on imperatiivne ning ei näe ette diskretsiooni kohaldamist (sätte osa, mis räägib kaadrikaitseväelase abikaasast, on antud juhul asjassepuutumatu ning kohus seda ei hinda). Kohus osutab, et Tallinna Ringkonnakohus on 21.04.2016 otsuses haldusasjas nr 3-14-53193 sedastanud, et Kodakondsuse seaduse säte, mis keelab Eesti kodakondsuse andmise isikule, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, ei võimalda kodakondsuse andmise suhtes kaalumist. Ringkonnakohus märgib oma otsuses, et seadusandja kahtlust võõrriigi kaadrisõjaväelaste lojaalsuses Eesti riigile ei saa pidada meelevaldseks ning seetõttu on kodakondsuspoliitika puhul aktsepteeritav lähtuda ettevaatusprintsiibist ning kahtluse esinemisel kodakondsust mitte anda. Samuti on kohus osundatud lahendis märkinud, et KodS § 21 lg 1 p-s 6 toodud norm on piisavalt selge ning ei vaja tõlgendamist. KodS § 21 lg 2 teeb erandi üksnes välisriigi relvajõududest erru läinud isikule, kes on olnud sünniga Eesti kodakondsuse omandanud isikuga abielus vähemalt viis aastat ja see abielu ei ole lahutatud. Vaidlust ei ole, et X. X. ei ole välismaa relvajõududest erru läinud, samuti ei ole sünnijärgne Eesti kodanik tema abikaasa, kes on omandanud Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras. Seega nimetatud erand kaebaja suhtes ei kohaldu. Kaebaja ei ole ka väitnud, et on NSVL relvajõududest erru läinud, vaidlus puudutab reservi arvamist ning seda, kas KodS § 21 lg 1 p 6 kohaldamiseks piisab vaid välisriigi relvajõududes teenimise faktist, nagu väidab vastustaja, jättes kõrvale reservi arvamise või erru minemise aluse. Vastustaja väidab, et KodS § 21 lg 1 p 6 kohaldamiseks ning kodakondsuse andmisest keeldumiseks piisab vaid asjaolust, et isik on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes. Kohus nõustub, et asjaolu, kui kaua ja millise välisriigi relvajõududes isik kaadrisõjaväelasena teenis, millistel põhjustel ta sealt reservi arvati või erru läks ei ole seejuures oluline. Vaidlust ei ole, et X. X. teenis NSVL relvajõududes. Kaebaja väidab, et teda ei arvatud NSV Liidu relvajõududest reservi ja ta ei läinud sealt ka erru, vaid vabanes NSV Liidu relvajõudude teenistusest isiklikult koostatud avalduse alusel, milleks andis võimaluse poliitilisel tasandil sõlmitud rahvusvaheline strateegiline relvastuse koondamise kokkulepe. Lisaks kaebaja viitab NSV Liidu Ministrite Nõukogu 18.03.1985 määruse nr 240 p-le 59, mis oli väidetavalt tema puhul NSV Liidu relvajõududest koondamise õiguslikuks aluseks. Vastustaja väidab, et eelnimetatud määrus reguleeris üldist sõjaväeteenistust NSV Liidus ning määruse p 59 kohaselt arvati koosseisude koondamise tõttu aktiivsest sõjaväeteenistusest vabastatud ohvitserkoosseisu kuuluvad isikud, samuti NSV Liidu kaitsejõudude reservi, mitte ei vabastatud teenistusest. Kaitseministeeriumi selgituste kohaselt aktiivsele

sõjaväeteenistusele tavapäraselt järgneb kas reservi arvamine või erru minek. Ka 27.01.1992 vastu võetud esimene Eesti Vabariigi Kaitseteenistuse seadus sätestas analoogselt, et kaitsejõudude reservi moodustab rea- ja allohvitserkoosseis kuni 50. aasta, nooremohvitserid kuni 55. aasta, vanem- ja kõrgemad ohvitserid kuni 60. aasta vanuseni. Nimetatud vanusesse jõudmisel kustutatakse isik kaitsejõudude reservist ja loetakse erru läinuks. Vastustaja selgituse kohaselt Vabariigi Valitsus on otsustamisel võtnud arvesse seda, et praegusel juhul ei ole oluline, kas X. X. on läinud endise NSV Liidu relvajõududest reservi või erru ja millise õigusakti alusel seda tehti, vaid Eesti kodakondsuse andmise talle välistab asjaolu, et ta on teeninud kaadrisõjaväelasena endise NSV Liidu relvajõududes. Seisukoht, et seaduse alusel on erinev õiguslik olukord kaadrisõjaväelasena endise NSV Liidu relvajõududes teeninud välismaalasel sõltuvalt sellest, millise õigusakti alusel ta teenistusest vabastati, ei ole eesmärgipärane ega asjakohane. Vabariigi Valitsus leiab, et X. X. on isik, kes teenis kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, kelle suhtes tuleb kohaldada KodS § 21 lg 1 p-s 6 sätestatut ning temale Eesti kodakondsust mitte anda. KodS § 21 lg 1 p 6 kohaldamiseks ning kodakondsuse andmisest keeldumiseks piisab vaid asjaolust, et isik on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ning seejuures ei oma tähtsust, kui kaua ja millise välisriigi relvajõududes isik kaadrisõjaväelasena teenis ning millistel põhjustel ta sealt reservi arvati või erru läks. Kohus nõustub vastustaja tõlgendusega. Vaidlust ei ole, et X. X. teenis kaadrisõjaväelasena endise NSV Liidu relvajõududes alates 1985. aasta juulist. X. X. asus 27.07.1985 õppima A. Popovi nimelisse Leningradi Raadioelektroonika Kõrgemasse Sõjamerekooli, mille lõpetas 1990. aastal, omandades elektrotehnika inseneri eriala. 1990 augustis astus X. X. mereväeteenistusse Vaikse ookeani sõjaväeosas nr 09648 (allveelaev) Kamtšatkal, teenides hüdroakustilise generaatori insenerina vanemleitnandi auastmes. Haldusasja materjalist nähtub, et X. X. vabastati teenistusest 29.04.1992 väeosa 53111 komandöri käskkirjaga nr 35/OK (§2), mille kohaselt alates 04.06.1992 võeti väeosa 09648 isikkoosseisu nimekirjadest ja kõigilt varustuse liikidelt maha väeosa teenistuja X. X., kes oli vallandatud sõjaväest reservi § 59 punkti „B“ (koosseisu koondamise korras) alusel vanemleitnandi auastmes. Sama käskkirjaga suunati ta sõjaväearvestusele võtmiseks Tallinnasse. Nimetatud dokumendis on kirjas, et X. X. oli „vallandatud sõjaväest reservi“ ning suunatud „sõjaväearvestusele võtmiseks Tallinnasse“. X. X.le anti Tallinna Ida Rajoonivalitsuse Riigi- ja Piirikaitse Osakonna poolt välja 21.05.1992 tõend nr 21, millega tõendati, et X. X. on Tallinna Ida Rajooni Riigikaitse Osakonna poolt võetud reservväelaste arvele. Tõendi kohaselt vastavate blankettide puudumisel sõjaväearvestuse dokumenti välja anda ei olnud võimalik. Dokumendi on allkirjastanud Reservväelaste Arvestuse Osakonna ülem H. K.. X. X., kes oli vallandatud NSVL sõjaväest reservi, täitis komandöri käskkirjas antud korraldust ning Tallinnasse saabudes võttis ennast sõjaväearvestusele, mille kohta talle 21.05.1992 väljastati tõend nr 21. Kaebaja on esitanud kohtule tõendina Eestis asuva Vene Föderatsiooni Suursaatkonna 26.10.2021 tõendi nr 840, mille kohaselt X. X. ei ole Vene Föderatsiooni relvajõudude sõjaväepensionär ning ei kuulu Vene Föderatsiooni relvajõudude reservi ega sealt erru läinud. Nimetatud tõend ei lükka ümber asjaolu, et X. X. oli 1992. aastal vallandatud NSVL sõjaväest reservi ning järgnevalt võetud sõjaväearvestusele Tallinnas vastavalt väeosa 53111 komandöri käskkirjale nr 35/OK. Vaidlust ei ole, et antud juhul X. X.l ei ole puutumust Vene Föderatsiooni relvajõududega, ta ei ole seal reservväelaste arvel ega sealt erru läinud. Eesti Rahvusarhiivi 10.12.2021 arhiiviteatisest nr 7-3/21/5563 nähtub, et riigikaitseosakondade arhiivifondis säilitatavate Tallina Ida Rajoonivalitsuse Riigi- ja Piirikaitse Osakonna dokumentide seas X. X.le 21.05.1992 väljastatud tõendi alusdokumente ei leidu. Samuti

Kaitseressursside Ameti elektroonilises kartoteegis ei leidu X. X. reservväelase arvestuskaarti ega muid andmeid tema sõjaväeteenistuse kohta. Kohus, uurimispõhimõtet järgides, pöördus erinevate asutuste poole täiendava teabe ja tõendite saamiseks. Kohus tegi 06.12.2021 päringu Kaitseministeeriumile, millele ministeerium vastas 20.12.2021 kirjaga nr 5-15/21/4595, milles muuhulgas kinnitatakse, et Kaitseressursside Ametil ja Kaitseväel puuduvad andmed selle kohta, et X. X. on võetud arvele Eesti Kaitseväe reservväelasena, mistõttu ministeeriumi hinnangul X. X.t ei ole reservväelasena Kaitseväes arvele võetud. Kaitseministeerium selgitab, et riigikaitse osakondade toimikud läksid üle Kaitseressursside Ametile, kus andmed X. X. kohta puuduvad. Samuti puuduvad vastavad andmed ka Siseministeeriumil ja Eesti Kaitseväel. Kohus pöördus 25.03.2022 ühise päringuga Kaitseministeeriumi, Kaitseväe Peastaabi, Kaitseressursside Ameti, Rahvusarhiivi ja Tallinna Linnavalitsuse poole täiendava teabe saamiseks. Tallinna Linnakantselei vastas, et Tallinna linnal puuduvad päringus küsitud andmed. Rahvusarhiivist vastati 04.04.2022 kirjaga nr 7-3/22/1494 ning edastati kohtule Riigikantselei arhiivifondis ja riigikaitseosakondade arhiivifondis säilitatavad kaebaja poolt nõutud dokumendid. Kirjas märgitakse, et Kaitseressursside Ameti arhiivis on säilitatud riigikaitse osakondade dokumentide hindamisaktid ning hävitamisakti kavand, mille alusel arhiiviväärtuseta arhivaalid hävitati. Samuti Ida Rajoonivalitsuse Riigi-ja Piirikaitse Osakonna struktuuri ja personali määramise dokumente Rahvusarhiivis ei leidu. Eelviidatud asutuse tõendid ei ole ülalnimetatud hindamisotsuste kohaselt saanud arhiiviväärtust ning on hävitatud. Sõjaväearvestuse dokumendi blanketti Rahvusarhiivist ei leitud. Näidisena on edastatud kohtule tõend, mis on väljastatud X isikule selle kohta, et ta oli kutsutud sõjaväeteenistusse ja on käesoleval ajal arvel Ida rajooni riigikaitse osakonnas. Dokumendile on alla kirjutanud osakonna juhataja Y. Y. (tõendil ei ole selle väljastanud asutuse nimetust). Kaitseministeerium vastas 06.04.2022 kohtu päringule kirjaga nr 5-15/22/1282, milles märkis, et vastus on koostatud Kaitseressursside Ametist saadud teabe põhjal. Kirjas muuhulgas märgitakse, et 01.08.2005 kaotati riigikaitse osakonnad ning moodustati Kaitseressursside Amet, mille ülesandeks sai kaitseväekohustuslaste üle arvestuse pidamine ning aja- ja asendusteenistusse kutsumise korraldamine. Sellega seoses läksid riigikaitse osakondade toimikud üle Kaitseressursside Ametile. Kirjas kinnitati, et arvestuskaarti, millega peeti arvestust teenistuse läbinud isikute kohta ning avati sõjaväepileti andmete alusel, X. X. kohta ei ole avatud. Vastusele oli lisatud Harju MV RKO 1992 töötajate nimekiri ja arvestuskaart (näidisena). Kaitsevägi vastas 11.04.2022 kohtu päringule kirjaga nr KV-0.4-3/22/8046-2, milles personaliosakond tõendab, et X. X. ei ole olnud teenistuses Eesti Kaitseväes ning tal puudub puutumus Kaitseväega. 1992. aastal peeti reservväelaste arvestust linna- või maakonnavalitsuste riigi- ja piirikaitse osakondades. Kohus pöördus 25.03.2022 päringuga ka Tallinna Linnaarhiivi poole. Linnaarhiiv vastas kohtule 09.06.2022 vastuskirjaga nr 4-3/967-2, milles selgitas kaebaja poolt tõstatatud küsimusi arhiividokumentide säilitamise ning riigi- ja piirikaitseosakondade moodustamise kohta. Lisatud olid ka koopiad õigusaktidest ja töötajate nimekiri. Kohtul lisateavet kõnealuse 21.05.1992 tõendi väljastamise asjaolude kohta ega selle alusdokumenete ei õnnestunud saada. Kaitseministeeriumil, Kaitseressursside Ametil, Eesti Kaitseväel, Tallinna Linnaarhiivil ja Rahvusarhiivil X. X. reservi arvamise kohta Eestis andmed puuduvad. Ülalviidatud Rahvusarhiivi 10.12.2021 arhiiviteatisest nr 7-3/21/5563 nähtub, et riigikaitseosakondade arhiivifondis säilitatavate Tallina Ida Rajoonivalitsuse Riigi- ja Piirikaitse Osakonna dokumentide seas X. X.le 21.05.1992 väljastatud tõendi alusdokumente ei leidunud. Samuti Kaitseressursside Ameti elektroonilises kartoteegis ei leidunud X. X.

reservväelase arvestuskaarti ega muid andmeid tema sõjaväeteenistuse, sh reservi arvamise, kohta. Kaebaja esindaja esitas kohtule 16.06.2022 taotluse Tallinna Ida Rajoonivalitsuse riigi-ja piirikaitse osakonna endise juhataja Y. Y.u tunnistajana ülekuulamiseks. 14.09.2022 kohtumäärusega kohus määras üle kuulata Y. Y. kirjalikult ning edastas küsimused vastamiseks. 10.10.2022 saatis tunnistaja Y. Y.u tütar Q. Q. kohtule e-kirja, milles teavitas kohut, et tema isa soovib tunnistuse andmisest loobuda, kuna tema tervislik seisund ei võimalda küsimustele vastata. 26.10.2022 Q. Q. täpsustas e-kirjas, et tema isa ei saa igapäevaste toimetustega hakkama ilma kõrvalise abita ning tal on probleemid mäluga. 21.11.2022 Y. Y. tagastas kohtule tunnistaja vande, millele oli oma käega kirjutanud, et tal ei ole midagi selle vastu, et kirjalikele küsimustele vastata, kuid ta ei mäleta täpselt neid sündmusi ja ei oska seetõttu neile vande all vastata, mida kinnitas oma allkirjaga. Kohus aktsepteeris Y. Y.u kirjalikku vastust selle kohta, et ta ei osanud küsimustele vastata, kuna ei mäletanud enam neid sündmusi. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastavalt EV Põhiseaduse §-le 8 on tema põhiõigus saada Eesti kodakondsus. Põhiseaduse § 8 sätestab, et „Igal lapsel, kelle vanematest üks on Eesti kodanik, on õigus Eesti kodakondsusele sünnilt. Igaühel, kes on alaealisena kaotanud Eesti kodakondsuse, on õigus selle taastamisele. Kelleltki ei tohi võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust. Kelleltki ei tohi veendumuste pärast võtta Eesti kodakondsust. Eesti kodakondsuse saamise, kaotamise ja taastamise tingimused ning korra sätestab kodakondsuse seadus.“ Kohus osutab, et Põhiseaduse §-st 8 ei saa järeldada, et igaühe põhiõigus on saada Eesti kodakondsus (v.a sünnijärgsed kodanikud, kelle hulka kaebaja ei kuulu). Kohus märgib, et välismaalase põhiõiguste hulka ei kuulu Eesti kodakondsuse saamine ning millistele isikutele ja millistel tingimustel kodakondsus antakse on riigi suveräänne otsus. Põhiseadus ega rahvusvaheline õigus ei anna isikule automaatselt õigust tema asukohariigi kodakondsusele, isegi kui isik elab selles riigis püsivalt. Riigil on õigus otsustada kodakondsuse andmise tingimuste üle, millele viitab ka Põhiseaduse § 8 viimane lause. X. X.le kui Eesti alalisele elanikule on 28.11.2006 välja antud pikaajalise elaniku elamisluba. Põhiseaduse § 9 sätestab, et Põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused on võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. Kaebaja ei ole välja toonud, millised põhiõigused on temal kui Eesti alalisel elanikul jäänud realiseerimata, mis olulisel määral mõjutaks tema tavapärast elukorraldust. Kaebaja viitab sellele, et kohus kontrolliks, kas KodS § 21 lg 1 p 6 on Põhiseadusega vastuolus, sest see on säte, mis olenevalt tõlgendusest välistab kodakondsuse andmise ainuüksi põhjusel, et isik on kunagi, s.o ilma igasuguste retrospektiivsete ajaliste piiranguteta ning asjaolusid arvestamata, olnud välisriigi armee teenistuses. Kaebaja arvates võib see säte olla vastuolus Põhiseaduse §-ga 11 (proportsionaalsus), mille kohaselt õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas Põhiseadusega ja need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust ning §-ga 14 (tõhus menetlus enda kaitseks), mille kohaselt õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Kohtu hinnangul kaebaja põhjendused on üldsõnalised ning kaebaja ei ole esitanud taotlust põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks Riigikohtus. Kohtul puudub alus põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks. Kohus ei pea põhjendatuks algatada põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse Riigikohtus.

Kohtule on mõistetav kaebaja probleem, mis on seotud temale kolmel korral Eesti kodakondsuse andmisest keeldumisega. Kaebajal on täidetud seadusest tulenevad tingimused, mis on vajalikud kodakondsuse taotlemiseks. Kaebaja on ka õiguskuulekas inimene, keda pole kriminaal- ega väärteokorras karistatud, vastupidist kinnitavad andmed puuduvad. Samas on vaidlusalune õigusnorm imperatiivne, kohus nõustub selles vastustajaga, mis ei võimalda teostada kaalumist. Seaduses on toodud ka erandid, mis võimaldavad kaalutlusõiguse teostamist, kuid vaieldavale sättele see ei laiene. Siiski on tehtud üks erand, st kui taotleja (erru läinud) on abielus sünnijärgse Eesti kodanikuga, annab see kaalumisõiguse kodakondsuse andmise otsustamiseks. Kaebajale paraku see erand ei laiene, kuna ta ei ole erru läinud isik ning ei ole abielus Eesti sünnijärgse kodanikuga (on omandanud kodakondsuse naturalisatsiooni korras). Eeltoodut kokku võttes asub kohus seisukohale, et vaidlustatud haldusakt on õiguspärane ning puudub alus kaebaja nõuete rahuldamiseks.

MENETLUSKULUD

HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Vastustaja menetluskulude hüvitamist ei ole taotlenud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

/digitaalselt allkirjastatud/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.