X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 23.11.2021.a käskkirja nr 1.3-3/63d õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja hüvitise väljamõistmiseks
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja X, esindaja Riho Tamm Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja UT
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud kaebaja kanda. Jätta menetluskulud vastustaja kasuks välja mõistmata.
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
3.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, s.o hiljemalt 17.02.2023. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
4.Andmesubjektil (välja arvatud avaliku võimu kandja) on õigus esitada enne kohtuotsuse jõustumist kohtule taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 17).
Asjaolud ja poolte seisukohad
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) määras peadirektori 23.11.2021.a käskkirjaga nr 1.3-3/63d (tl 12-16, edaspidi vaidlustatud käskkiri) x prefektuuri x, x X distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamise. Kaebajale heideti ette politsei- ja piirivalve seaduse (PPVS) § 86 p 3 nimetatud distsiplinaarsüüteo toimepanemist, s.o väärituid tegusid. * Teod 16.09.2021 kell 21:23 Jõhvi-Tartu-Valga mnt 6. kilomeetril: - kaebaja juhtis politseisõidukit kiirusega 65 km/h (± 3 km/h) teelõigul, mille suurim lubatud sõidukiirus on 50 km/h; - kaebaja esitas liiklusjärelevalve teostajale politseiametniku ametitõendi (kohtu märkus: pooled kasutavad paralleelselt ka nimetust töötõend);
- kaebaja käitus teda peatanud patrullpolitseinikuga ebaväärikalt: ei järginud liiklusjärelevalve teostaja korraldust (ei andnud kohe vajalikku dokumenti), käitus patrullpolitseinikuga suheldes üleolevalt, hakkas vaidlema, et juhiluba ei ole isikut tõendav dokument. * Kaebaja ületas lubatud sõidukiirust ka järgmistel juhtudel. - 15.09.2021 liikudes politseisõidukiga Jõhvi-Tartu-Valga maanteel ajavahemikul kella 07:55-st (Vanassaare küla) kella 08:40-ni (Pauliku küla, Jõhvi vald) – keskmine sõidukiirus nimetatud teelõigul (pikkusega kokku 94 km) oli 125,33 km/h ning maksimaalne sõidukiirus oli kell 08:26 162 km/h. - 16.09.2021 pärast politseipatrulli poolt peatamist ja suulist hoiatamist, liikudes politseisõidukiga Jõhvi-Tartu-Valga maanteel ajavahemikul kella 22:02-st (Iisaku Olerex) kella 22:53-ni (Tila küla) – keskmine sõidukiirus nimetatud teelõigul (pikkusega kokku 92 km) oli 110,4 km/h ning maksimaalne sõidukiirus oli kell 22:47 123 km/h. Kaebaja eksis lubatud sõidukiirust ületades liiklusseaduse (LS) § 15 lg 1 p 1 ja 2 nõuete vastu. Kaebaja esitas ametitõendi põhjendamatult situatsioonis, kus oli toime pandud väärteo tunnustega tegu. Selle eesmärk oli ära hoida väärteo toimepanemisega kaasnevaid võimalikke tagajärgi. Tegemist oli ametiseisundi kasutamisega isiklikes huvides. Kaebaja rikkus ka LS § 16 lg 2 ja § 38 lg 3 nõudeid. Kaebaja rikkus korduvalt avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 50 ja § 51 lg 4 sätestatud kohustusi, PPA 31.05.2019 käskkirjaga nr 1.11/55 kinnitatud PPA töökorra (tl 28 pöördel - 30) p 77 nõudeid ning avaliku teenistuse eetikakoodeksi tuumväärtusi - seaduslikkuse järgimise kohustust ja usaldusväärsuse väärtust. Vaidlustatud käskkirja õiguslikuks aluseks on PPVS § 86 p 3 ja § 88 p 5 ning ATS § 94. Kaebaja teenistussuhte viimaseks päevaks oli 24.11.2021. Kaebaja kuulati distsiplinaarmenetluses korduvalt ära ja tema väiteid on vaidlustatud käskkirjas käsitletud. Kaebaja ei eitanud ühegi sündmuse toimumist (s.h lühikest väitlust patrullpolitseinikuga), kahetses neid ja avaldas soovi häiritud patrullpolitseiniku ees vabandada. Ta ei nõustunud, et ametitõendi esitamise eesmärgiks saab lugeda soovi mingit eelist saada. Ta soovis end identifitseerida kui piirkonnas konkreetset ülesannet täitvat x, kuna kolleegidest oleks võinud olla abi kahtlustatava otsimisel. Tal ei olnud juhiluba kaasas. See, et ta sõitis politseiautoga, oli niikuinii andmebaasidest nähtav. Ta ei vaidlusta enda karistamist, kuid kuna ükski tegu polnud pahatahtlik ega omakasupüüdlik, siis peab ta ebaõiglaseks teenistusest vabastamist. x prefektuuri x RV ja x prefektuuri x VK toetasid kaebaja teenistusest vabastamist. Isikud tõid välja, et kaebaja sõitis 15.09.2021.a hommikul väga suure kiirusega ilma siniseid märgutulesid kasutamata, sõitmist Jõhvist Tartusse 16.09.2021.a õhtul ei saa pidada kiireloomuliseks teenistusülesandeks ning kaebaja jätkas liiklemist lubatud sõidukiirust ületades pärast seda, kui politseipatrull oli sõidukiiruse järgimise vajadusele tähelepanu juhtinud. Kaebajaga koos oli sõidukis karjääri alustav kolleeg MU, kes juhtis kaebaja tähelepanu sellele, et reeglid on kõigile ühesugused. Kaebajale pidi olema teada, millised on isikut tõendavad dokumendid ning ei ole kahtlust, et ametitõendi esitamise kaudu soovis kaebaja saada võimaluse kiiresti edasi sõita ja vältida ka vastutust mistahes vormis. See on täielikus vastuolus PPA põhiväärtuste ja strateegiaga. Vastustaja leidis, et kaebaja teenistusest vabastamine on põhjendatud. Kaebaja kasutuses olnud sõiduk ei olnud sisseehitatud vilkurite ja sireenidega erivärvides politseisõiduk. Kaebaja pidi teadma, et kiireloomuliste ülesannete täitmise ajal sõidukiirust ületades on kohustuslik kasutada vilkureid. 16.09.2021 kella 21:23 ajal ja kell 22:02 kuni 22:53 ei olnud kaebajal kiireloomulisi
ülesandeid, vaid ta sõitis koju. Kaebaja käitumine patrullpolitseinikuga jättis lisaks sellele isikule ebameeldiva mulje ka kõrvalseisjatele. Kaebaja on minetanud usaldusväärsuse, et ta on võimeline edasiselt teisi austaval viisil käituma. Kaebajal on kehtiv distsiplinaarkaristus seoses ebaväärika käitumisega vahetu juhi suhtes ning teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmisega. Kaebaja kahetsust ja oma süü tunnistamist ei saa pidada puhtsüdamlikeks. Kaebaja seisukohtade põhjal ei ole ta oma vigu mõistnud ja õigustab ennast. Kaebaja on väga kogenud ja staažikas x, teda on korduvalt heade töötulemuste eest tunnustatud. Kaebaja otsene juht alates 23.03.2021 ei oska hinnata kõiki kaebaja võimeid ja oskusi, kuna kaebaja töötab tema alluvuses lühikest aega, selle aja jooksul ei ole kaebajal distsipliini ega suhtumisega mingeid probleeme esinenud. Kaebaja varasem juht RV märkis, et mingis osas ei järgi kaebaja teadlikult politseis töökorraldusena kokku lepitud ja kehtivaid reegleid, tema hoiakud ja suhtumine õõnestas x üldist sisekliimat ja toimimist ning kaebaja kaotas usalduse oma vahetu juhi, kõrgemal seisva talituse juhi ning x juhi silmis. Kokkuvõttes leidis vastustaja, et distsiplinaarsüütegude toimepanemine on tõendatud, see oli tahtlik, rikkumisi saab pidada olulisteks, distsiplinaarvastutust välistavad asjaolud puuduvad, süüd kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ei esine. Ei ole enam sobiv ja kohane piirduda usalduse kaotanud ametniku suhtes teenistuses jätkamist võimaldava karistuse kohaldamisega ning toime pandud distsiplinaarsüütegude raskusastme ja laadiga on proportsionaalne kohaldada distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamist. Kuna kaebajale ette heidetud teod on üksteisega vahetult seotud, siis määrati kaebajale üks distsiplinaarkaristus.
2.Kaebaja X esitas 16.12.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse. Kaebaja palus - tunnistada vaidlustatud käskkiri õigusvastaseks osas, millega ta vabastati politseiteenistusest distsiplinaarsüüteo eest, - muuta teenistusest vabastamise alust ja lugeda ta teenistusest vabastatuks ATS § 87 lg 1 alusel ametniku enda soovil, - mõista tema kasuks välja hüvitis tema kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kaebaja leiab, et ta ei ole toime pannud distsiplinaarsüütegu: - liikluseeskirja nõuete rikkumine 16.09.2021 kell 21:23 on tõendatud, kaebaja ei ole seda eitanud ja on seda oma seletuses kahetsenud. Patrullpolitseinik hindas rikkumist vähetähtsaks ning piirdus suulise hoiatuse tegemisega. Tegemist ei ole sedavõrd moraalinormidega vastanduva teoga, et tegemist oleks vääritu teoga; - teiste kiiruseületamiste puhul ei ole kaebaja sõidukiirust nõuetekohaselt mõõdetud ning kaebaja tegevust ei saa siduda liiklusseaduse sätetega. Sellele vaatamata ei ole kaebaja kiiruse ületamist eitanud ja on seda kahetsenud. Kaebaja sõitis 15.09.2021.a hommikul x teenistuskohustuste täitmiseks ning x palus kaebajal kiirustada. Kaebaja sõiduki varustuses ei olnud sinist vilkurit. Olnuks sõiduk varustatud mobiilse vilkuriga, ei oleks kaebaja tegevus olnud etteheidetav; - patrullpolitseinik AP seletuse põhjal seisnes intsident selles, et kaebaja esitas ametitõendi, ilma et patrullpolitseinik oleks temalt midagi küsinud, ja küsis, et kas sellest ei piisa. Kaebaja ja patrullpolitseinik vahetasid ka arvamusi, kas juhiluba on isikut tõendavaks dokumendiks. Eemalt intsidenti pealt näinud TM seletuse põhjal AP küsis kaebajalt isikut tõendavat dokumenti, mispeale viimane esitas oma ametitõendi ja küsis, kas sellest ei piisa. Sama kinnitas koos kaebajaga autos viibinud MU. Seletuste põhjal kaebaja ei keeldunud korralduste täitmisest ja ei takistanud kuidagi politseiametniku tööd. Tõendatud ei ole, et kaebaja kasutas ametiseisundit isiklikes huvides. Juures viibinud isikutel ei tekkinud sellist muljet. Kaebaja selgitusi vastustaja ei arvestanud. Ka distsiplinaarmenetluses tuleb austada põhimõtet, et kõrvaldamata kahtlus tõlgendatakse kaebaja kasuks. Lisaks ei
rakendanud kaebaja vaadeldavates juhtumites talle kui ametiisikule avaliku ülesande täitmiseks antud ametiseisundit korruptsioonivastase seaduse tähenduses. Kaebaja ei ole käitunud viisil, mis diskrediteeriks teda ametnikuna või kahjustaks ametiasutuse mainet, kuna selleks ei ole piisav, et ühe või teise töötaja või ka juhi silmis on ametnik usalduse kaotanud. Olulised on objektiivsed näitajad, nagu etteheidetava teo iseloom, selle intensiivsus ja raskus, mis peavad ka neutraalses kõrvalseisjas tekitama arusaama, et etteheidetav tegu laostab täielikult usalduse ametniku vastu. Praegusel juhul on objektiivselt teada, et kaebaja tekitas patrullpolitseinikule ebameeldiva tunde, kaebaja käitumine tundus patrullpolitseinikule ja teistele juures viibinud isikutele üleolev ja ülbe. See ei riiva kõlblusnorme sedavõrd, et kaebajale etteheidetav tegu oleks vaadeldav PPVS § 86 p 3 ettenähtud vääritu teona. PPVS § 86 p 3 kohaldamiseks ei piisa sellest, et vaidluse all olev tegu oleks potentsiaalselt võimeline politseiametnikku või -asutust diskrediteerima, vaid kahjulik tagajärg peab olema saabunud. Vaidlustatud käskkirjas ei ole viiteid sellele, et avalikkusele või töökollektiivi liikmetele oleks kaebajale esitatud etteheide mõjunud kaebajat diskrediteerivana. RV seletuse põhjal näeb ta ohtu käskkirjas kirjeldatud tegude korral tegude toimepanija usaldussuhtele oma kollektiivi ja tööandjaga, kuid ta ei ole väljendanud, et oht on realiseerunud. RV ei saa rääkida teiste isikute eest. Asjasse ei puutu varasemad sündmused seoses prefektuuris toimunud struktuurimuutusega. Ka x arvamusest ei nähtu, kas distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes kirjeldatud kujul toimunud tegu diskrediteeris kaebajat või politseiasutust ja kui, siis mil moel ja milles see väljendus.
3.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jäi vaidlustatud käskkirja põhjenduste juurde. Käskkiri on ammendavalt põhjendatud ja kaalutlusvigadeta. Tõendite analüüs ja kaalutluskäik on väga põhjalikult esitatud ning selgelt jälgitav. Kaebajale tagati õigus tutvuda dokumentidega ning esitada arvamusi ja vastuväiteid. See, kui negatiivselt liiklusjärelevalvet teostanud patrullpolitseinik sündmust tajus, järeldub ainuüksi asjaolust, et ta teavitas esimesel võimalusel oma juhti vahejuhtumist. Kaebaja teod diskrediteerisid teda kui ametnikku, sest vähemalt kolm juures viibinud isikut on seletustes kirjeldanud tema käitumist ülbe ja üleolevana, ebaprofessionaalsena, mis tekitas ebameeldiva tunde. Kohtupraktikas on PPVS § 86 p 3 tõlgendamisel peetud piisavaks, kui tegu diskrediteeris ametnikku ülemuse silmis. See asjaolu on kaebaja juhtide seletustega tõendatud. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid tema versiooni, et ta esitas ametitõendi muul eesmärgil kui ametiseisundi tõttu eelise saamiseks. Asjaolu, et lubatud sõidukiiruse ületamist ei tuvastatud mõõteseadmega, vaid muul viisil, ei takista vastustajal andmast hinnangut kaebaja tegevusele distsiplinaarkorras. Kaebaja ei vaidle vastu faktile, et ta lubatud sõidukiirust ületas. Distsiplinaarkaristuse määramisel on arvestatud kaebaja väga pikka teenistusstaaži, iseloomustust, samas ka tema kehtivat distsiplinaarkaristust, tema poolt toime pandud rikkumise olulisust ja raskust lähtuvalt politsei erilisest rollist ühiskonnas ning sellest tulenevast politseiametnikule esitatavatest kõrgendatud nõuetest. Vastustaja on kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostanud. Kohtu seisukoht
4.Käesoleva kohtuasja lahendamisel tuleb lähtuda PPVS redaktsioonist, mis kehtis 15.07.2021 - 28.01.2022. Kõik viited kohtuotsuses on tehtud sellele redaktsioonile. PPVS § 86 p 3 alusel saab politseiametniku distsiplinaarsüüteoks olla vääritu tegu – süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste
nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. PPVS § 87 lg 1 kohaselt kannab politseiametnik toimepandud distsiplinaarsüüteo eest distsiplinaarvastutust, mis seisneb tema suhtes distsiplinaarkaristuse kohaldamises vastavalt tema poolt toimepandud süüteo laadile ja raskusele. PPVS § 88 p 5 alusel saab distsiplinaarkaristuseks olla teenistusest vabastamine ATS § 94 alusel. ATS § 94 lg 1 kohaselt võib ametniku teenistusest vabastada distsiplinaarkaristusena ATS § 75 lg 4 sätestatud tingimusel. ATS § 75 lg 4 ütleb, et distsiplinaarsüüteo eest võib teenistusest vabastada juhul, kui rikkumine on oluline. Seda, milline rikkumine on oluline, käsitlevad ATS § 75 lg 5 ja 6.
5.Kohtu hinnangul on vastustaja vaidlustatud käskkirjas õigesti kindlaks teinud, et kaebajale ette heidetavad teod kujutavad endast väärituid tegusid PPVS § 86 p 3 tähenduses, ning hinnanud rikkumise oluliseks. Vastustaja ei ole distsiplinaarkaristuse määramise või selle valiku otsustamisel teinud kaalumisvigu. Kohus nõustub vaidlustatud käskkirja põhjendustega ja ei korda neid (HKMS § 165 lg 2). Vastuseks kaebaja väidetele toob kohus välja järgmist.
6.Kaebaja ei ole vastu vaielnud järgmistele vaidlustatud käskkirjas esitatud faktiväidetele: - 15.09.2021 sõitis ta teekonnal Tartust Jõhvi 45 minuti jooksul keskmise sõidukiirusega 125,33 km/h, maksimaalne sõidukiirus oli 162 km/h, - 16.09.2021 mõõdeti süüteomenetluse nõuetele vastavalt tema sõidukiiruseks 65 km/h (± 3 km/h) teelõigul, mille suurim lubatud sõidukiirus on 50 km/h, - 16.09.2021 sõitis ta pärast eelmises lõigus kirjeldatud juhtumit teekonnal Jõhvist Tartusse 50 minuti jooksul keskmise sõidukiirusega 110,4 km/h, maksimaalne sõidukiirus oli 123 km/h. Vastustaja tegi kaebaja sõidukiiruse kindlaks sõidukite jälgimislahenduse (infosüsteemi NAVIREC) andmete abil, mis fikseeris sõiduki asukoha vastaval ajahetkel ja sõidukiiruse (tl 80-84). Kui teada on teekonna pikkus ja sõiduaeg, siis saab keskmise sõidukiiruse välja arvutada. Kohus märgib, et vastustaja on 16.09.2021 osas sõiduajaks arvestanud 50 minutit (tl 81) ja sel juhul on arvutuse tulemus tõesti 110,4 km/h. Tegelikult tuleks sõiduajaks arvestada 51 minutit (kell 22:02 - 22:53) ja sel juhul on keskmine kiirus 108,24 km/h: 51 minutit on 51 / 60 = 0,85 tundi ning keskmine kiirus on 92 km / 0,85 tundi = 108,24 km/h. See ei mõjuta tehtud otsust sisuliselt, kuna mõlemal juhul on tegemist lubatud sõidukiiruse olulise ületamisega. Kaebaja ei eita seda, et ta ületas nii Tartust Jõhvi kui ka Jõhvist Tartusse sõites lubatud sõidukiirust. Õige ei ole kaebaja arvamus, et talle saab distsiplinaarmenetluses ette heita vaid sellist lubatud sõidukiiruse ületamist, mis on kindlaks tehtud vastavalt süüteomenetluses kehtivatele nõutele. Riigikohus selgitas lahendis 3-3-1-29-16 (p 14) järgmist. Selleks, et heita sõidukijuhile distsiplinaarmenetluses ette LS normide rikkumist, ei pea teo toimepanemine olema tõendatud asjakohases menetluses. Lähtuda ei tule süüteomenetluses kehtivatest tõendamisstandarditest, vaid tegemist on tavapärase faktilise asjaolu tõendamisega haldusmenetluses.
7.Kaebaja selgitused seoses lubatud sõidukiiruse ületamisega ei räägi tema kasuks. Kui kaebaja teadis, et tema sõidukil puudub vilkur, mis oleks võimaldanud tal õiguspäraselt lubatud sõidukiirust ületada (LS § 84 lg 2), kuid sellele vaatamata võttis endale sellise õiguse, siis see tähendab, et kaebaja asetas end õigusnormidest kõrgemale ja rikkus neid teadlikult. See, et kaebaja sõitis Jõhvi seoses teenistuskohustustega ning tema saabumist ootavad kolleegid palusid tal saabuda võimalikult kiiresti, kuna neil on ka muid täitmist ootavaid ülesandeid (tl 20-21, 24), ei ole politseiteenistusele ainuomane olukord. Sarnane olukord võib esineda erinevatel elulistel asjaoludel nii ametnikel kui töötajatel ning see ei ole õigustus liikluses osalemisele kehtestatud reeglite eiramiseks. Kaebaja põhjendused ilmestavad ja toetavad vastustaja seisukohta, et kaebaja tegutses vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega ja
ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega.
8.LS § 88 lg 1 ja 2 sätestavad, et juhil peab mootorsõiduki juhtimisel olema kaasas juhiluba või muu juhtimisõigust tõendav dokument. Kui juhil on kaasas isikut tõendav dokument, ei ole Eesti piires Eestis väljastatud juhiloa kaasas kandmine kohustuslik. LS § 38 lg 2 kohaselt peab juht esitama liiklusjärelevalve teostaja nõudel LS § 88 sätestatud dokumendid. Eeltoodu alusel peaks igale juhtimisõigust omavale isikule olema teada, et liiklusjärelevalvet teostavale politseiametnikule tuleb juhtimisõiguse tõendamiseks esitada juhiluba või kui seda ei ole kaasas, siis isikut tõendav dokument.
9.Kaebaja ei esitanud ametitõendit LS § 88 lg 1 ja 2 nimetatud isikut tõendava dokumendina. Seda tõendab asjaolu, et kaebaja ei tundnud ja ei osanud rakendada isikut tõendava dokumendi legaaldefinitsiooni. Kaebaja väitis liiklusjärelevalvet teostanud politseiametnikule ja veel 07.10.2021 esitatud seletuses (tl 94), et juhiluba ei ole isikut tõendav dokument. Kui kaebaja ei pidanud isikut tõendavaks dokumendiks juhiluba, siis ammugi ei saanud kaebaja pidada isikut tõendavaks dokumendiks ametitõendit. Isikut tõendavate dokumentide seaduse § 2 lg 1 annab isikut tõendava dokumendi definitsiooni järgmiselt: see on riigiasutuse poolt väljaantud dokument, kuhu on kantud kasutaja nimi ja sünniaeg või isikukood ning foto või näokujutis ja allkiri või allkirjakujutis, kui seadus või selle alusel kehtestatud õigusakt ei sätesta teisiti. Juhiluba vastab eeltoodud nõuetele ning on isikut tõendava dokumendina laialdaselt tunnustatud ja kasutusel. Politseiametniku ametitõend ei vasta isikut tõendava dokumendi tunnustele, kuna sellel puudub allkiri või allkirjakujutis (määruse „Politseiametniku ametitõendi kirjeldus ja vorm“ § 4 lg 1) ning ükski õigusakt ei sätesta, et politseiametniku ametitõend on isikut tõendav dokument olenemata allkirja või allkirjakujutise puudumisest. PPVS sätete põhjal ei ole ametitõend ka mõeldud kasutamiseks isikut tõendava dokumendina, vaid on mõeldud politseiametniku volituste tõendamiseks (PPVS § 371 lg 5). Kaebaja ei esitanud seega ametitõendit kui isikut tõendavat dokumenti, mille alusel liiklusjärelevalve raames oleks saanud kindlaks teha tema juhtimisõiguse.
10.Patrullpolitseinik AP e-kiri 16.09.2021 (tl 17 pöördel) ja seletus 05.10.2021 (tl 18 pöördel - 19) näitavad, et tema tajutu põhjal kasutas kaebaja ametitõendit mittesihipäraselt, kaebaja käitumine oli ülbe ja üleolev ning jäi mulje, et kaebaja ei austa patrullpolitseinikke. AP oli kaebaja käitumisest sedavõrd häiritud, et pöördus ise patrullitalituse juhi poole ja teatas juhtunust. MU viibis koos kaebajaga autos 15. ja 16.09.2021. Tema 21.09.2021.a ja 11.10.2021.a seletuste põhjal (tl 20-21) ületas kaebaja 15.09.2021 kiirust oluliselt, suurim kiirus, mida ta nägi, oli 170 km/h. Vilkurit või märgutuld kaebaja kummalgi päeval ei kasutanud. Juhtum patrullpolitseinikuga toimus tagasiteel x. Ta ei oska seletada, miks kaebaja näitas ametitõendit, kui tal oli kaasas ka isikutunnistus, see tekitas talle kui kõrvaltvaatajale küsimusi. Ta mäletab, et ütles kaebajale, et reeglid on kõigile ühesugused. Kaebaja suhtlusviis jättis ebaprofessionaalse mulje ja võis tunduda patrullpolitseinikule ülbe. Edasisõidul ta sõidukiirust ei jälginud. Kiiret ei olnud, nad olid koduteel. Patrullpolitseinik TM seletuse (tl 25) põhjal kuulis ta vestlust ja oskab seda kirjeldada üldsõnaliselt. AP küsis kiirust ületanud juhilt isikut tõendavat dokumenti, juht küsis, kas ametitõend sobib, AP küsis juhiluba või muud isikut tõendavat dokument ning juht üleolevalt vastas, et juhiluba ei ole isikut tõendav dokument. TM tekkis ebameeldiv tunne.
11.Otsuse punktis 10 toodud seletused toetavad vastustaja seisukohta, et kaebaja esitas liiklusjärelevalve teostajale ametitõendi eesmärgil teha teatavaks, et sõiduki juht on politseiametnik, ning saada eelis tema kohtlemisel. Ametitõendi esitamisele sellise tähenduse andmine ühtib kaebaja väidetega, et tal oli põhjust kiirustada nii Jõhvi kui tagasi sõites, kuna ta on politseiametnik ja täidab olulisi tööülesandeid. Usutav ei ole kaebaja seletus, et ta kavatses pöörduda liiklusjärelevalve teostajate poole seoses teenistuskohustustega. Kui kaebaja kavatsus oli paluda liiklusjärelevalve teostajatelt abi kahtlustatava leidmiseks, siis ei ole loogiline teha seda viisil, et kaebaja pöördub teda peatanud juhusliku ametniku poole. Tõenäoliselt on PPA töökorralduses selliste abipalvete edastamiseks olemas sobivamad kanalid. Võimalik, et sõiduki andmete, s.h sõiduki omaniku kontrollimine elektrooniliste kanalite kaudu on liiklusjärelevalve teostamisel tavapärane ning kaebaja võis pidada tõenäoliseks, et sõiduki kuulumine PPA-le saab liiklusjärelevalve raames teatavaks. Kuid sõiduki kuulumisest PPA-le ei järeldu tingimata, et sõidukit juhtiv isik on politseiametnik. Samuti ei muuda sõiduki kuulumine PPA-le LS § 38 lg 2 sätestatud sõidukijuhi kohustusi.
12.PPVS § 86 p 3 alusel on tegemist vääritu teoga, kui tegu on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega või ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust. Viidatud normi kohaldamiseks piisab sellest, kui täidetud on kasvõi üks tingimus. Kaebajale ette heidetavate tegude puhul on täidetud kõik kolm. Vastustaja määras kaebajale distsiplinaarkaristuse tegude kogumi eest. Lubatud sõidukiiruse ületamine, s.h 15.09.2021 väga suurel määral ja 16.09.2021 pärast seda, kui politseiametnik kaebajat hoiatas, ametitõendi esitamine liiklusjärelevalve raames ning vaidlus patrullpolitseinikuga selle üle, milline dokument tuleb kaebajal esitada, on ka eraldi võetuna vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormide ja ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega. Vastuolu suurendab see, et kaebaja eksis kahe päeva jooksul korduvalt. Tegemist on ka ametnikku diskrediteeriva käitumisega. Riigikohus selgitas lahendis 3-3-1-2916 (p 13), et ametniku käitumise hindamisel väärituks omab tähtsust see, kui ka erapooletu ja mõistlik vaatleja leiaks, et käitumine oli sobimatu ning laiduväärne, samuti see, kui ametniku käitumist tajusid vääritu teona ka teised organisatsiooni liikmed. Otsuse punktis 10 toodu põhjal tajusid kaebaja käitumist patrullpolitseinikuga sobimatuna vähemalt kolm politseiametnikku ning ka kiiruseületamist tajus laiduväärsena kaebaja kolleeg. Sellega, et kaebaja on toime pannud vääritud teod, nõustus x prefektuuri x VK (tl 46 pöördel - 47). Kaebaja pani vääritud teod toime süüliselt. Kaebaja ületas kiirust teadlikult, arvates ennast olevat selleks õigustatud. Kaebaja pidi teadma, millised dokumendid tuleb esitada liiklusjärelevalve teostajale, ning pidi aru saama, et oma ametiseisundi esiletoomine sellises olukorras on kohatu ja laiduväärne. Distsiplinaarkaristuse määramisel ei oma tähtsust see, kas tegemist oleks ka ametiseisundi või mõju korruptiivse kasutamisega korruptsioonivastase seaduse tähenduses.
13.Kaebajale distsiplinaarkaristuseks määratud teenistusest vabastamist ei saa pidada ebaproportsionaalseks karistuseks. Vastustaja on kohaselt viidanud sellele, et kaebajal oli kehtiv distsiplinaarkaristus, mis määrati talle PPA 26.04.2021.a käskkirjaga nr 1.3-3/18d (tl 96-97). Viidatud käskkirja ja distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte (tl 98-106) põhjal on juhtumid olemuselt sarnased. Ka
esimesel korral heideti kaebajale ette seda, et ta mingil määral teadlikult ei järgi kehtivaid reegleid ja ei aktsepteeri kehtivat juhtimisstruktuuri. Ka kaebaja ise peab võimalikuks, et pika politseiteenistuse käigus on tal tekkinud sundkäitumine, näiteks tööülesannet täites lisab ta kiirust automaatselt, isegi kui sõit ametlikult operatiivsõiduks ei kvalifitseeru (tl 108). Kaebaja paraku ei mõista, et kui talle on saanud harjumuspäraseks õigusnormidest või eetikareeglitest kõrvale kalduv käitumine ja ta ei suutnud sellest vabaneda ka pärast esimese distsiplinaarkaristuse määramist, siis ongi tegemist olukorraga, kus usaldus tema vastu on kadunud ja vastustajal on põhjust arvata, et kaebaja ei suuda ka edaspidi tagada reeglitest kinnipidamist (ATS § 75 lg 5).
14.Kokkuvõttes on vaidlustatud käskkiri kohtu hinnangul õiguspärane ja kaebaja väited ei anna alust arvata vastupidist.
15.ATS § 105 lg 1 sätestab, et õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. See tähendab, et teenistusest vabastamise aluse muutmise ja hüvitise nõudeid on võimalik rahuldada üksnes juhul, kui kohus teeb kindlaks teenistusest vabastamise õigusvastasuse. Kuna vaidlustatud käskkiri osutus õiguspäraseks, siis ei saa rahuldada ka kaebaja teisi nõudeid. Kohus jätab kaebuse tervikuna rahuldamata. Menetluskulud. Selgitused
16.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud ning kohus jätab HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata.
17.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise elektroonilises Riigi Teatajas. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui isik seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. Avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Karin Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.