Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-21-397 16. jaanuar 2023 Maria Lõbus XX kaebus Justiitsministeeriumi vastu haldusasjades nr 3-07-2639, 3-14-50429 ja 3-14-52552 ebamõistlikult kaua kestnud kohtumenetlustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot Kaebaja – XX Vastustaja – Justiitsministeerium, esindaja Eneli Kivi Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 15. veebruar 2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-21-397 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX (edaspidi kaebaja) esitas 3. detsembril 2020 Justiitsministeeriumile taotluse haldusasjas nr 3-07-2639 ebamõistlikult kaua kestnud kohtumenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot. Kaebaja esitas 14. detsembril 2020 Justiitsministeeriumile taotluse haldusasjades nr 3-14-50429 ja 3-14-52552 ebamõistlikult kaua kestnud kohtumenetlustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 500 eurot.
2.Justiitsministeerium jättis 25. jaanuari 2021. a vastusega kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Justiitsministeerium selgitas, et saab riigivastutuse seaduse (RVastS) § 15 lõike 1 kohaselt kohtumenetluse käigus tekitatud kahju eest hüvitise välja mõista ainult sellisel juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Piirangu eesmärk on tagada kohtu sõltumatus, kohtuotsuse seadusjõud ning õigusrahu. Samuti peab RVastS § 9 lõike 1 kohaselt esinema süülisus. Kaebaja kahju hüvitamise taotlustest ei ilmne kahju hüvitamise aluseid, kuna kohtute tegevus on olnud õiguspärane.
3.Tartu Halduskohtusse saabus 25. veebruaril 2021 kaebaja kaebus Justiitsministeeriumi vastu haldusasjades nr 3-07-2639, 3-14-50429 ja 3-14-52552 ebamõistlikult kaua kestnud kohtumenetlustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja on seisukohal, et esinevad alused talle hüvitise väljamõistmiseks.
1) Vastustaja seisukoht on vastuolus Riigikohtu 30. novembri 2015. a otsuses asjas nr 3-3-1-56-15 punktis 24 leituga. Riigikohus märkis, et taotluse kohtumenetluses mõistliku menetlusaja ületamise tõttu tekitatud kahju hüvitamiseks saab esitada RVastS § 17 lõike 1 alusel, mh Justiitsministeeriumile. Vastustaja oleks pidanud taotlused lahendama Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 25 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 13 alusel. Ei pea olema tuvastatud kohtuniku poolt kohtumenetluse käigus kuriteo toimepanemist. Analoogia korras saab arvestada süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lõike 1 punktis 6, lõike 2 punktis 2 ja lõikes 4 sätestatuga. Kaebaja palub kohtul tunnistada RVastS põhiseadusvastaseks ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus osas, milles RVastS ei näe ette halduskohtumenetluses ebamõistlikult pika menetlusega tekitatud kahju hüvitamist. 2) Haldusasjas nr 3-07-2639 kestis menetlus 12 aastat ja 6 kuud (18. septembrist 2007 kuni
31.märtsini 2020). Sellega on mõistlikku menetlusaega ületatud ja see on EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine. Menetluse algust tuleb arvestada alates 18. septembrist 2007, kui kaebaja esitas taotluse vanglale. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt võib kohtumenetluse kestuse sisse olla vajalik arvestada ka eelnev haldusmenetlus ja vaidemenetlus, kui see on kohustuslik tingimus kohtusse pöördumiseks või kui haldusmenetlus on halduskohtumenetlusega vahetult seotud. Praegu ongi selliste juhtumitega tegu. Tähtsust ei oma asjaolu, et selle asja menetlus oli vahepeal EIK-is, sest pärast EIK-i otsust jätkus menetlus halduskohtus ja EIK-i poole oli kaebaja sunnitud pöörduma Eesti kohtuvõimu süül ning oma
3-21-397 põhiõiguste kaitseks. Menetlus on olnud oma põhiõiguste maksma panemiseks äärmiselt pikk, kurnav ja stressi tekitav. Selle aja jooksul ei pääsenud kaebaja ligi vajalikule õigusinfole, mida tal oli vaja oma õiguste kaitseks. Kohtuvaidlustes tugines vanglasüsteem vaidlusalustel veebilehtedel olevale teabele (nt seaduseelnõude seletuskirjad, EIK lahendid ja õiguskantsleri seisukohad/arvamused), mida aga kaebaja ei saanud kasutada. Seetõttu ei saanud ta kaitsta oma õigusi ja vabadusi tõhusalt ja võrdsetel alustel. Menetluse ajal põhjustati kaebajale ka vaimseid kannatusi ebameeldivuste, pideva ootamise ja teadmatuse tõttu. EIK on toonud esile, et ebamõistlik menetlusaeg põhjustab eeldatavalt alati isikule mittevaralist kahju. 3) Haldusasjades nr 3-14-50429 ja 3-14-52552 kestis menetlus kokku 4 aastat 5 kuud ja 17 päeva. Sellega ületati mõistlikku menetlusaega. Ka nendes asjades tuleb kohtumenetluse kestuse hulka arvestada eelnevate haldus- ja vaidemenetluste kestus. Kaebaja vajas kiiret otsust, kuna kaitses oma põhiõigust perekonnaelule (vangla otsustas automaatselt klaasist vaheseina kasuks kaebaja ja tema abikaasa lühiajalisel kokkusaamisel, kaebaja aga soovis saavutada seda, et teda ja tema abikaasat ei eraldataks ning nad saaksid normaalselt suhelda ja teineteist puudutada). Menetlus on olnud oma põhiõiguste maksma panemiseks äärmiselt pikk, kurnav ja stressi tekitav. Selle aja jooksul ei saanud kaebaja oma abikaasaga kohtuda lühiajalistel kokkusaamistel normaalselt ilma klaasist vaheseinata. Lõpuks muudeti seadust, mistõttu ei saanud kaebaja enam tõhusat õiguskaitset kohtust. Halduskohus tegi mitu korda otsuseid, mis olid ebakvaliteetsed. Samuti peatas halduskohus õigusvastaselt menetluse ja kaebaja pidi seda määruskaebusega tõrjuma. Venimised toimusid kohtute süül. Tegu oli lihtsa menetlusega, kus ei toimunud kohtuistungeid ega tunnistajate ülekuulamisi. Samuti tegi Viru Vangla uuesti sama otsuse, mille halduskohus oli 26. juuni 2014. a otsusega juba tühistanud, ning kaebaja pidi jälle pöörduma kohtusse, kus kohus lõpuks vaidlustatud otsuse õigusvastaseks tunnistas. Menetluse ajal põhjustati kaebajale ka vaimseid kannatusi ebameeldivuste, pideva ootamise ja teadmatuse tõttu. Selle pika menetluse ajal suri kaebaja abikaasa, mistõttu jäi kohtuotsusest tulenev kasu realiseerimata.
Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
1) Kaebaja kahjunõude lahendamisel kohaldub erinormina RVastS § 15 lõige 1. Niisuguse sätte lisamine riigivastutust reguleerivasse seadusesse väljendab täielikult ja selgelt seadusandja tahet: hüvitise saamise õigus tekib isikul üksnes sel juhul, kui kohtu tegevus on olnud rängalt õigusvastane. Praegusel juhul puudub pädeva kohtu lahend, millega oleks tuvastatud, et kaebuses nimetatud haldusasju menetlenud kohtunikud oleks pannud toime kuriteo. Halduskohtul pole pädevust kuritegu tuvastada. Halduskohus ei saa hinnata ka teistes kohtuasjades tehtud lahendite sisulist õiguspärasust. 2) Kohus ei ole haldusasja nr 3-07-2639 lahendamisega venitanud. Kaebaja esitas kaebuse Tartu Halduskohtule 23. detsembril 2007. Riigikohtu üldkogu otsustas 7. detsembril 2009 jätta kassatsioonkaebused rahuldamata. Riigi siseselt jõudis kohtuvaidlus lõpliku lahendini sisuliselt kahe aastaga. Peale ligikaudu kuue kuu pikkust pausi, mille jooksul ei toimunud menetlust, jätkus menetlus alates 24. maist 2010 EIK-is. Menetlus EIK-is kestis ligikaudu kuus aastat. EIK-i 19. jaanuari 2016. a otsus jõustus 6. juunil 2016. Justiitsministeerium ei vastuta EIK-is toimunud menetluse kestusest tingitud võimaliku kahju eest. Riigi siseselt jätkus menetlus
4.juulil 2016, kui kaebaja esitas Riigikohtule teistmisavalduse. Riigikohus andis 20. detsembril 2016 kaebaja teistmisavalduse läbivaatamiseks Riigikohtu halduskolleegiumi kogu koosseisule. 22. veebruaril 2017 otsustas Riigikohus anda avalduse lahendamiseks Riigikohtu üldkogule. Riigikohtu üldkogu rahuldas 30. juunil 2017 kaebaja teistmisavalduse ning saatis asja tühistatud osas uueks lahendamiseks Tartu Halduskohtule, kus menetlus peatati alates
3-21-397
27.septembrist 2017 kuni 19. juulini 2019. Tartu Halduskohtu 19. juuli 2019. a määrusega uuendati menetlus ja paluti kaebajal teatada, kas ta nõustub haldusasja nr 3-07-2639 menetluse lõpetamisega. Nimelt taotles kaebaja esialgse kaebusega võimaldada ligipääs internetilehekülgedele www.oiguskantsler.ee, www.riigikogu.ee ja www.coe.ee ning alates
1.augustist 2019 võimaldati kõikidele kinnipeetavatele nimetatud lehekülgedele juurdepääs (väljaarvatud www.coe.ee, kuna seda internetilehekülge enam ei eksisteeri). Kaebaja ei soovinud menetlust lõpetada, kuna soovis üle minna tuvastamiskaebusele, et esitada kahjunõuded vanglatele. 21. augustil 2019 oleks võinud vaidlus lõppeda, s.o ligikaudu kolm aastat pärast EIK-i otsuse jõustumist (millest ligikaudu kaks aastat oli menetlus peatatud), kuid kaebaja soovis enda nõuet muuta, kuigi kohtud ei pidanud seda põhjendatuks. Kaebaja taoline käitumine näitab, et kaebaja ise soovis menetlust edasi venitada, kuna kaebaja oli saavutanud juba esialgses kaebuses taotletud ligipääsud internetilehekülgedele. Kolmes kohtuastmes toimus menetlus mõistliku aja jooksul ning kohtutele ei saa ette heita menetluse venitamist kaebuse lahendamisel. Kaebuse menetlemine oli tavapäraselt keerulisem, mida ilmestab kõige paremini asjaolu, et kaebust ning teistmisavaldust lahendas Riigikohtu üldkogu. Pigem on harvad juhused, kui kaebuse lahendamine antakse üle Riigikohtu üldkogule. Hinnates kaebaja jaoks menetluses kaalul olevaid hüvesid, leiab vastustaja, et saadavad hüved ei olnud niivõrd olulised ning kaebaja õigusi ei rikutud suurel määral. Nimelt taotles kaebaja EIK-ilt hüvitist mittevaralise kahju eest, mida ta kandis oma õiguste väidetava rikkumise tagajärjel. EIK leidis
19.jaanuari 2016. a otsusega asjas nr 17429/10, et rikkumise tuvastamine kujutab endast piisavat õiglast hüvitist kaebaja kantud mis tahes mittevaralise kahju eest. Kaebaja esmane soov oli siiski ligipääsu saamine internetilehekülgedele ning selle ta ka saavutas. 3) Kaebaja esitas haldusasjas nr 3-14-50429 Tartu Halduskohtule 2. aprillil 2014 kaebuse ning Tartu Halduskohus lahendas kaebuse 26. juuni 2014. a otsusega. Haldusasi nr 3-14-50429 kestis seega vähem kui kolm kuud. Kohus ei ole haldusasja nr 3-14-50429 lahendamisega venitanud. Kaebaja esitas 20. oktoobril 2014 Tartu Halduskohtusse kaebuse ning 20. mai 2015. a otsusega asjas nr 3-14-52552 jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. Kaebaja esitas
19.juunil 2015 apellatsioonkaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus rahuldas 16. detsembri 2015. a otsusega ning märkis täiendavalt, et uuel läbivaatamisel tuleb halduskohtul teha kindlaks, kas tühistamis- ja kohustamisnõue on käesolevas asjas kaebaja jaoks võimalikud ja tõhusad vahendid kaebuse eesmärgi saavutamiseks. Asja uueks läbivaatamiseks saanud Tartu Halduskohus andis 25. veebruaril 2016 kaebajale võimaluse nõude täpsustamiseks või muutmiseks või kaebusest loobumiseks. Juhul, kui kohus ei oleks andnud kaebajale võimalust nõude täpsustamiseks või muutmiseks, oleks kohus eelduslikult jätnud kaebaja nõude läbi vaatamata HKMS § 152 lõike 2 punkti 1 alusel ning sellega oleks menetlus haldusasjas nr 3-14-52552 lõppenud hiljemalt veebruaris 2016 ehk ligikaudu poolteist aastat pärast kaebuse esitamist kohtule. Kaebaja esitas 7. märtsil 2016 Tartu Halduskohtule taotluse nõude muutmiseks (tuvastamisnõudele üleminekuks). Tartu Halduskohus tegi uue otsuse 13. aprillil 2016, millega rahuldas kaebuse. Viru Vangla esitas 13. mail 2016 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille kohus 8. detsembri 2016. a otsusega rahuldas. Tartu Halduskohus rahuldas 24. aprillil 2017 kaebuse. Viru Vangla esitas 24. mail 2017 apellatsioonkaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus jättis 28. veebruaril 2018 rahuldamata. Viru Vangla esitas 2. aprillil 2018 kassatsioonkaebuse, mille Riigikohus jättis 21. mail 2018 menetlusse võtmata. Haldusasja nr 3-14-52552 menetlus kestis kokku kolm ja pool aastat ning selle aja jooksul muutis kaebaja kaebuse alust. Eraldi tuleb käsitleda kaebaja 20. oktoobril 2014 ja 7. märtsil 2016 esitatud kaebuste nõudeid, kuna kohtud asusid pärast kaebuse muutmist sisuliselt algusest peale kaebust menetlema. Kohtud ei ole tahtlikult menetlusega venitanud ning kohus on mõistliku aja jooksul lahendanud kõik menetlusosaliste taotlused.
3-21-397
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
6.RVastS § 15 lõike 1 kohaselt võib isik nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Praegusel juhul puudub pädeva kohtu lahend, millega oleks tuvastatud, et haldusasju nr 3-07-2639, 3-14-50429 ja 3-14-52552 menetlenud kohtunikud oleksid pannud toime kuriteo. Halduskohtul pole pädevust kuritegu tuvastada. Et kehtiv seadus välistab nõude rahuldamise, siis on vaja otsustada, kas asjaomane normistik on põhiseaduspärane, ning vajaduse korral tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Kuna normi põhiseadusvastaseks tunnistamise eelduseks on kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine, st asjaolu, et kohtumenetluses esines õigusvastane viivitus, kontrollib kohus järgmiseks poolte väiteid haldusasjade menetluste kestuse kohta (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2019. a otsus asjas nr 3-18-2199, punktid 9−10).
7.EIÕK artikli 13 kohaselt on igaühel, kelle konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud, õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks riigivõimude ees ka siis, kui rikkumise pani toime ametiisik. EIÕK on Eesti õiguskorra lahutamatu osa (Riigikohtu 6. jaanuari 2004. a otsus nr 3-1-3-13-03, punkt 31). PS §-st 14 koostoimes §-ga 15 tuleneb põhiõigus tõhusale kohtumenetlusele. PS §-dest 14 ja 15 tulenevad põhiõigused sisaldavad endas isiku subjektiivset õigust nõuda ja riigi objektiivset kohustust tagada menetluse tõhusus. EIK praktika järgi peab konventsiooniga liitunud riik EIÕK artikli 13 järgi tagama, et riigisisesed õiguskaitsevahendid oleksid tõhusad nii õiguslikult kui ka faktiliselt ning et õiguskaitsevahendi rakendamise tulemusena tehtaks otsus kaebuse kohta ning määrataks võimaliku tuvastatud rikkumise korral piisav hüvitis (Kudła vs. Poola, nr 30210/96, punkt 157). See kohustus seob eelkõige seadusandjat, kes on kohustatud kehtestama normid, mis piisava tõenäosusega ja piisaval määral tagaks põhiõiguste teostumise ning kaitse. Põhiõigus tõhusale menetlusele, mis on sätestatud PS §-s 14, hõlmab muu hulgas õigust nõuda, et menetlus toimuks mõistliku aja jooksul. Selline õigus tuleneb ka EÕIK artikli 6 lõike 1 esimesest lausest (Riigikohtu 22. märtsi 2011. a otsus nr 3-3-1-85-09, punktid 74–77). EIK väljakujunenud praktika järgi tuleb menetluse kestuse mõistlikkuse hindamisel lähtuda järgmistest kriteeriumitest: kohtuasja keerukus, kaebuse esitaja käitumine, menetlejate tegevus ja kaebuse esitaja jaoks menetluses kaalul olevad hüved (vt nt Kudła vs. Poola, punkt 124; Frydlender vs. Prantsusmaa, nr 30979/96, punkt 43; O’Sullivan McCarthy Mussel Development Ltd vs. Iirimaa, nr 44460/16, punkt 144).
8.Ehkki halduskohtumenetluse pikkust hakatakse üldjuhul lugema nõuetekohase kaebuse esitamisest pädevale kohtule, võib EIK praktika kohaselt teatud juhtudel olla vajalik kohtumenetluse kestuse hulka arvata ka haldusmenetluse aeg. EIK märkis asjas Hermenegild Schneeweiss jt vs. Austria, 24258/07, et kui haldusorgani otsus on kohustuslik tingimus kohtusse pöördumiseks, tuleb reeglina menetluse alguseks lugeda hetk, kui vaidlus tekib (punkt 60). Asjas Klopcovs vs. Läti, 26902/13 hakkas EIK menetluse algust lugema sellest, kui kinnipeetavast kaebaja vaidlustas vangla tegevuse, esitades kaebuse vanglateülesele juhtkonnale (punkt 28). I Haldusasi nr 3-07-2639
9.Kaebaja selgitas, et haldusasjale nr 3-07-2639 eelnenud haldus- ja vaidemenetlus toimusid järgmiselt: kaebaja esitas 18. septembril 2007 Tartu Vanglale taotluse võimaldada talle ligipääs interneti lehekülgedele www.coe.ee, www.riigikohus.ee ja www.oiguskantsler.ee.
3-21-397 Tartu Vangla jättis 18. oktoobri 2007. a otsusega taotluse rahuldamata. Kaebaja esitas
24.oktoobril 2007 vaide Justiitsministeeriumile. Justiitsministeerium jättis 23. novembri 2007. a vaideotsusega vaide rahuldamata. Kohtu hinnangul tuleb EIK praktikat arvestades menetluse alguseks lugeda 18. oktoober 2007, kui vangla jättis kaebaja taotluse rahuldamata. Sellest hetkest tekkis vaidlus.
10.Tartu Halduskohtusse saabus 28. detsembril 2007 kaebus, milles kaebaja palus vangla keeldumise õigusvastaseks tunnistada ja teha vanglale ettekirjutuse võimaldamaks nimetatud veebilehtedega tutvuda. Kohtute infosüsteemist nähtub, et 4. jaanuaril 2008 tegi kohus esimesed menetlustoimingud: kontrollis kaebaja rahalist seisu ja otsustas ta riigilõivust vabastada, võttis kaebuse menetlusse ning nõudis vastustajalt vastust kaebusele hiljemalt
18.jaanuaril 2008. 22. jaanuaril 2008 otsustas kohus asja läbi vaadata kohtuistungil. Kohtuistungi toimumise ajaks määras kohus 25. märtsi 2008. See kohtuistung lükati kaebaja taotluse alusel edasi, kuna kaebaja soovis ära oodata asjas 3-07-2442 määruskaebemenetluse lõpptulemuse, mis puudutas talle asjas nr 3-07-2639 riigi õigusabi andmise küsimust. Riigikohus tegi asjas nr 3-07-2442 lõpplahendi 12. mail 2008 ja Tartu Halduskohus määras
26.mail 2008 uueks istungi ajaks 1. juuli 2008. Tartu Halduskohus tegi asjas kohtuotsuse
17.juulil 2008, rahuldades kaebuse osaliselt: kohus tunnistas õigusvastaseks vangla keeldumise võimaldada kaebajale ligipääs veebilehele www.coe.ee ja kohustas vanglat tagama kaebajale ligipääs sellele veebilehele.
11.Kaebaja ja Tartu Vangla esitasid halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebused
15.augustil 2008. Ringkonnakohus võttis 26. augustil 2008 apellatsioonkaebused menetlusse ning andis menetlusosalistele 21 päeva aega, et apellatsioonkaebustele vastata. Ringkonnakohus otsustas 17. septembril 2008, et asi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses, ning andis menetlusosalistele kuni 6. oktoobrini 2008 aega täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks. Ringkonnakohus tegi asjas otsuse 31. oktoobril 2008, jättes apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
12.Kaebaja esitas 19. novembril 2008 ja Tartu Vangla 1. detsembril 2008 Riigikohtule kassatsioonkaebused. Riigikohus võttis 22. jaanuaril 2009 kassatsioonkaebused menetlusse. Riigikohtu halduskolleegium otsustas 18. mail 2009 anda asja läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. Riigikohtu üldkogu otsustas 7. detsembril 2009 jätta kaebaja kassatsioonkaebuse rahuldamata ning rahuldas Tartu Vangla kassatsioonkaebuse ja tühistas halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused osas, milles kaebus osaliselt rahuldati.
13.Kaebaja esitas 24. mail 2010 kaebuse EIK-le. EIK tegi asjas otsuse 19. jaanuaril 2016, leides, et Eesti riik on rikkunud EIÕK artiklit 10 ning rikkumise tuvastamine kujutab endast piisavat õiglast hüvitist kaebaja kantud mittevaralise kahju eest. EIK otsus jõustus 6. juunil 2016.
14.Riigikohtusse saabus 7. juulil 2016 kaebaja teistmisavaldus eesmärgiga, et tema algse kaebuse nõuded rahuldataks. Riigikohus edastas 13. septembril 2016 teistmisavalduse Tartu Vanglale ja andis sellele vastamiseks aega kuni 10. oktoobrini 2016. Riigikohus kaasas
14.septembril 2016 Viru Vangla menetlusse täiendava vastustajana ja Justiitsministeeriumi arvamuse andmiseks ning andis neile teistmisavaldusele vastamiseks aega kuni 7. oktoobrini 2016. Riigikohus võttis 17. oktoobril 2016 kaebaja teistmisavalduse menetlusse. Riigikohus otsustas 22. novembril 2016, et asi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses, ning andis menetlusosalistele täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtajad (viimane tähtpäev 5. detsember 2016). Riigikohtu halduskolleegiumi kolmeliikmeline kohtukoosseis otsustas
3-21-397
20.detsembril 2016 anda asja läbivaatamiseks Riigikohtu halduskolleegiumi kogu koosseisule. Riigikohus otsustas 21. detsembril 2016, et asi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses, ning andis menetlusosalistele täiendavate menetlusdokumentide esitamise tähtajad (viimane tähtpäev 16. jaanuar 2017). Riigikohtu halduskolleegium otsustas 22. veebruaril 2017 anda asja lahendada Riigikohtu üldkogule. Riigikohus küsis 6. märtsil 2017 menetlusosalistelt, Riigikogu esimehelt ja õiguskantslerilt seisukohti vangistusseaduse (VangS) § 311 põhiseaduspärasuse kohta, paludes need esitada hiljemalt 31. märtsiks 2017. Riigikohus otsustas 11. aprillil 2017 asja läbi vaadata kirjalikus menetluses ning andis täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks aega 25. aprillini 2017. Riigikohtu üldkogu tegi asjas otsuse 30. juunil 2017, rahuldades kaebaja teistmisavalduse osaliselt ning tühistades Riigikohtu üldkogu, Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsused Riigikogu ja õiguskantsleri veebilehti puudutavas osas. Teistmisavaldus jäeti rahuldamata ja kohtute otsused muutmata veebilehte www.coe.ee puudutavas osas (veebilehte enam ei eksisteerinud). Riigikohtu üldkogu saatis asja tühistatud osas uueks lahendamiseks Tartu Halduskohtule.
15.Tartu Halduskohus küsis 15. augustil 2017 menetlusosalistelt täiendavaid seisukohti hiljemalt 14. septembriks 2017. Kohus küsis 18. septembril 2017 menetlusosalistelt seisukohti menetluse peatamise kohta hiljemalt 22. septembriks 2017. Kohus otsustas 27. septembril 2017 asja menetluse peatada kuni seadusandja poolt VangS § 311 sõnastuse muutmiseni. Kohus jättis
22.aprillil 2019 rahuldamata Justiitsministeeriumi taotluse asja menetluse uuendamiseks. Kohus uuendas 19. juulil 2019 asja menetluse ning palus kaebajal hiljemalt 2. augustil 2019 teatada, kas ta nõustub menetluse lõpetamisega. Kohtusse jõudis 7. augustil 2019 kaebaja avaldus, milles ta teatas, et ei nõustu menetluse lõpetamisega ja soovib üle minna tuvastamisnõudele. Kohus otsustas 21. augustil 2019 kaebaja avaldusest hoolimata asja menetluse lõpetada.
16.Tartu Ringkonnakohtusse saabus 3. septembril 2019 kaebaja määruskaebus Tartu Halduskohtu 21. augusti 2019. a määruse peale. Tartu Ringkonnakohus võttis 8. oktoobril 2019 määruskaebuse menetlusse ja küsis vastustajatelt sellele vastuseid hiljemalt 29. oktoobriks 2019. Tartu Ringkonnakohus jättis 4. novembril 2019 määruskaebuse rahuldamata, muutes halduskohtu määruse põhjendusi.
17.Riigikohtusse saabus 27. novembril 2019 kaebaja määruskaebus Tartu Ringkonnakohtu
4.novembri 2019. a määruse peale. Riigikohus jättis 31. märtsil 2020 määruskaebuse menetlusse võtmata.
18.Seega on käsitletud asja menetlus kestnud 18. oktoobrist 2007 kuni 31. märtsini 2020. Ehkki asja menetlus on olnud pikk, ei saa seda kõiki asjaolusid kogumis arvestades pidada ebamõistlikult pikaks ega omistada vastutust selle eest Eesti riigile.
19.Analüüsides Eesti kohtute tegevusi igas kohtuastmes, ei ilmne, et kohtud oleksid menetlustoimingute tegemisega ebamõistlikult viivitanud.
20.Tartu Halduskohus lahendas kaebuse kõigepealt veidi rohkem kui poole aastaga. Ilmselt oleks kohtumenetlus kestnud veelgi vähem, kui kaebaja ei oleks taotlenud kohtuistungi edasilükkamist. Asja lahendamine kohtuistungil nõuab üldjuhul suuremat ajalist ressurssi, sest kohtul ei pruugi teiste kohtuasjade menetlusplaane, puhkuseid ja menetlusosaliste ajalisi võimalusi arvestades olla võimalik kohtuistungit korraldada kohe. Tartu Ringkonnakohus lahendas apellatsioonkaebused veidi rohkem kui kahe kuuga, seega oli menetlus ringkonnakohtus väga kiire. Riigikohtus kestis kassatsioonkaebuste menetlemine umbes aasta.
3-21-397 Selle aja jooksul otsustati asi anda lahendamiseks Riigikohtu üldkogule. Asja Riigikohtu üldkogule üleandmine viitab sellele, et asi oli keerukas ja põhimõttelise tähtsusega. Riigikohtu halduskolleegiumi 18. mai 2009. a määruses on põhjalikult esile toodud probleemkohad ja küsimused (eelkõige küsimus vaidlusalustele veebilehtedele ligipääsu keelamise põhiseaduspärasuse kohta), millele tuli üldkogul vastata. Asja lahendamine Riigikohtu üldkogu (praegusel juhul 18 kohtuniku) poolt tähendab paratamatult, et asja lahendamisele võib kuluda veidi enam aega, sest suurel hulgal kohtunikel on vaja asi läbi töötada, seda arutada, leida enamusele sobiv lahendus ning see seisukoht kirjalikult vormistada ja vajaduse korral eriarvamused kirjutada. Praegusel juhul kirjutasid eriarvamuse neli kohtunikku. Ka see osutab asjaolule, et asi ei olnud lihtne ega üheselt mõistetav. Seega enne asja EIK-i liikumist kestis menetlus umbes kaks aastat (18. oktoobrist 2007 kuni 7. detsembrini 2009), mida ei saa pidada ebamõistlikult pikaks, arvestades, et see hõlmab kohtueelset menetlust ja kohtumenetlust läbi kolme kohtuastme.
21.Kaebaja teistmisavalduse lahendas Riigikohus veidi vähem kui aastaga. Selle aja jooksul otsustas Riigikohtu halduskolleegiumi kolmeliikmeline kohtukoosseis anda asja lahendamiseks halduskolleegiumi kogu koosseisule ning seejärel otsustas halduskolleegiumi kogu koosseis anda asja lahendamiseks Riigikohtu üldkogule. Ka selline asja korduv üleandmine järjest suuremale kohtukoosseisule viitab sellele, et asi ei olnud ka pärast EIK otsuse tegemist üheselt selge. EIK otsusest ei saanud järeldada, et kaebajale ligipääsu keelamine nimetatud veebilehtedel oleks igal juhul välistatud. Ka selles menetluses tingis suur kohtukoosseis eelnevalt kirjeldatud põhjustel mõnevõrra suurema ajakulu asja lahendamiseks. Pärast asja Tartu Halduskohtule uueks lahendamiseks saatmist kestis menetlus halduskohtus umbes kaks aastat, millest suurema osa aja oli menetlus peatatud. Kaebaja on praeguses asjas küll väitnud, et ta ei olnud menetluse peatamisega nõus, kuid kohtute infosüsteemist ei nähtu, et kaebaja oleks menetluse peatamise määruse peale esitanud määruskaebuse (see määrus oli edasikaevatav). Seega tuleb seda tõlgendada nii, et kaebaja aktsepteeris menetluse peatamist ja sellest tingitud täiendavat ajakulu. Sellises olukorras ei saa menetluse peatamisega kaasnenud ajakulu olla kohtule ja riigile etteheidetav. Seadusemuudatuse tõttu oli kaebajale Riigikogu ja õiguskantsleri veebilehtedele juurdepääs tagatud alates 1. augustist 2019 ning selleks hetkeks oli kaebaja oma kaebusega taotletava eesmärgi saavutanud. Sellest hoolimata vaidlustas kaebaja halduskohtu 21. augusti 2019. a määruse, millega menetlus lõpetati. Menetluse kestmine alates 21. augustist 2019 kuni 31. märtsini 2020 oli tingitud eelkõige kaebaja enda tegevusest, sest oma soovimatuse tõttu leppida menetluse lõpetamisega, esitas ta määruskaebusi Riigikohtuni välja (määruskaebusi ei rahuldatud). Ringkonnakohus lahendas määruskaebuse umbes kahe kuuga ja Riigikohus umbes nelja kuuga. Seega on kaebaja määruskaebused lahendatud suhteliselt kiiresti.
22.Niisiis nähtub iga kohtuastme menetlusi uurides, et kohtud on tegutsenud nii kiiresti kui asja iseloom, kohtukoosseisu suurus ja menetlusosaliste käitumine seda võimaldanud on. Täiendavalt tuleb arvestada seda, et kohtunikel on korraga vaja menetleda suurt hulka kohtuasju ning seda tehakse üldjuhul nende saabumise järjekorras, v.a seaduse järgi kiireloomulised asjad. Kaebaja asi ei olnud seaduse järgi prioriteetne ja järelikult ei olnud kohtutel kohustust tegeleda sellega esmajärjekorras. Kohtutel tuli seda asja menetleda arvestusega, et ka teistes kohtuasjades saaksid menetlustoimingud tehtud. Samuti tuleb menetlusaja hindamisel arvesse võtta seda, et kõik kohtunikud kasutavad iga-aastaselt õigust puhkusele, mis avaldab omakorda mõju asjade lahendamisele kuluvale ajale. Lisaks tuleb arvestada sellega, et menetlusaega on mõjutanud ka see, et kaebaja ei ole oma edasikaebusi esitanud kohe edasikaebetähtaja alguses, vaid pigem lõpupoole.
3-21-397
23.Kohus ei nõustu kaebajaga, et Eesti riik peaks vastutama EIK-is toimunud umbes 6-aastase menetluse eest. Eesti riik ei saa anda EIK-le juhiseid kohtumenetluse läbiviimise kohta, sh selle kestuse kohta. Selline menetlus kestus EIK-is viitab samuti sellele, et tegu oli keeruka asjaga, mille lahendus ei olnud üheselt selge. Asja keerukusele ja ebaselgusele viitab ka see, et üks EIK kohtunik kirjutas otsusele eriarvamuse. Seda arvestades ei saa Eesti kohtutele ette heita, et kaebaja (edasi)kaebusi kohe ei rahuldatud.
24.Kaebaja on selgitanud, et erinevates kohtuvaidlustes tugines vanglasüsteem vaidlusalustel veebilehtedel olevale teabele (nt seaduseelnõude seletuskirjad, EIK lahendid ja õiguskantsleri seisukohad/arvamused), mida aga kaebaja ei saanud kasutada ning seetõttu ei saanud ta kaitsta oma õigusi ja vabadusi tõhusalt ja võrdsetel alustel. Kohus märgib, et kaebajal oli nendes kohtuvaidlustes võimalik taotleda, et kohus võtaks vangla viidatud seaduseelnõude seletuskirjad, EIK lahendite tõlked (EIK lahendid ametlikes keeltes olid kaebajale EIK kodulehe kaudu kättesaadavad) ja õiguskantsleri seisukohad/arvamused asja materjalide juurde ning saadaks koopiad nendest ka kaebajale või võimaldaks kaebajal toimikuga tutvuda. Seega oli kaebajal olemas võimalus pääseda ligi vangla poolt kohtumenetlustes viidatud teabele ja seeläbi kaitsta oma õigusi tõhusalt. Niisiis ei saanud vaidlusaluste veebilehtede kaudu nimetatud teabele juurdepääsu puudumine avaldada kaebaja õigustele kuigi olulist mõju. Seda saab järeldada ka sellest, et EIK ei pidanud põhjendatuks mõista kaebajale veebilehtedele juurdepääsu võimaldamata jätmise eest välja rahalist hüvitist. II Haldusasjad nr 3-14-50429 ja 3-14-52552
25.Kaebaja esitas 3. detsembril 2013 vanglale taotluse, et tal võimaldataks oma abikaasaga kohtuda lühiajalistel kokkusaamistel ilma klaasist vaheseinata ja sisetelefonita. Viru Vangla jättis 13. detsembril 2013 kaebaja taotluse rahuldamata. Kaebaja esitas 27. detsembril 2013 vaide, mille Viru Vangla 20. jaanuaril 2014 osaliselt rahuldas ja tegi ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks. Viru Vangla tegi 5. veebruaril 2014 uue otsuse, millega jättis kaebaja taotluse rahuldamata. Kaebaja esitas 7. veebruaril 2014 vaide, mille Viru Vangla jättis 3. märtsi 2014. a vaideotsusega rahuldamata.
26.Tartu Halduskohtusse saabus 4. aprillil 2014 kaebaja kaebus Viru Vangla 5. veebruari 2014. a otsuse tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks. Kohus küsis 7. aprillil 2014 vanglalt kaebaja konto väljavõtet ja vabastas selle põhjal 8. aprillil 2014 kaebaja riigilõivust. Kohus võttis 29. aprillil 2014 kaebuse menetlusse ja kohustas Viru Vanglat kaebusele vastama hiljemalt 20. mail 2014. Kohus otsustas 20. mail 2014, et asi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses, ning määras täiendavate menetlusdokumentide esitamise tähtpäevaks 10. juuni 2014. Kohus tegi asjas otsuse 26. juunil 2014, tühistades Viru Vangla 5. veebruari 2014. a otsuse ja kohustades vanglat taotlust uuesti läbi vaatama ühe kuu jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
27.Viru Vangla jättis 28. augusti 2014. a otsusega taotluse rahuldamata. Kaebaja esitas
17.septembril 2014 vaide, mille Viru Vangla jättis 17. oktoobril 2014 rahuldamata.
28.Tartu Halduskohtusse saabus 22. oktoobril 2014 kaebaja kaebus Viru Vangla 28. augusti 2014. a otsuse tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks. Kohus tegi 10. novembril 2014 vanglale kohtunõude. Kohus vabastas kaebaja 24. novembril 2014 riigilõivust, võttis kaebuse menetlusse ja kohustas vanglat kaebusele vastama hiljemalt 29. detsembril 2014. Kohus peatas
8.jaanuaril 2015 asja menetluse, kuna teistes kohtuasjades oli pooleli analoogne vaidlus.
3-21-397 Kohtusse saabus 19. jaanuaril 2015 kaebaja määruskaebus menetluse peatamise määruse peale. Kohus jättis 19. jaanuaril 2015 määruskaebuse riigilõivu tasumiseks käiguta. Kohus võttis
27.jaanuaril 2015 pärast riigilõivu tasumist määruskaebuse menetlusse ja palus Viru Vanglal sellele vastata 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. Kohus küsis 3. märtsil 2015 kaebajalt, kas ta jääb kaebuse juurde, viidates teises kohtuasjas tehtud Riigikohtu lahendile. Kaebajale anti vastamiseks aega 15 päeva kirja kättesaamisest arvates. Kohus rahuldas
1.aprillil 2015 kaebaja määruskaebuse, tühistas menetluse peatamise määruse, uuendas asja menetluse, otsustas asja läbi vaadata kirjalikus menetluses ja määras täiendavate avalduste esitamise tähtpäevaks 30. aprilli 2015. Kohus tegi asjas otsuse 20. mail 2015, jättes kaebuse rahuldamata.
29.Tartu Ringkonnakohtusse saabus 25. juunil 2015 kaebaja apellatsioonkaebus. Ringkonnakohus esitas 16. juulil 2015 kaebajale täpsustavad küsimused, paludes vastata seitsme päeva jooksul kirja kättesaamisest. Ringkonnakohus võttis 24. juulil 2015 apellatsioonkaebuse menetlusse ja kohustas Viru Vanglat vastama sellele 21 päeva jooksul. Ringkonnakohus lahendas 9. ja 17. novembril 2015 kaebaja koopiate taotluse. Ringkonnakohus otsustas 25. novembril 2015 asja läbi vaadata kirjalikus menetluses ning määras täiendavate menetlusdokumentide esitamise tähtpäevaks 7. detsembri 2015. Ringkonnakohus tegi asjas otsuse 16. detsembril 2015, millega tühistas halduskohtu otsuse ja saatis asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks.
30.Tartu Halduskohus andis 25. veebruaril 2016 kaebajale võimaluse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest oma nõuet täpsustada või muuta või kaebusest loobuda. Kohus otsustas
9.märtsil 2016 asja läbi vaadata kirjalikus menetluses ja määras täiendavate menetlusdokumentide esitamise tähtpäevaks 23. märtsi 2016. Kohus tegi asjas otsuse
13.aprillil 2016, rahuldades kaebuse.
31.Tartu Ringkonnakohtusse saabus 13. mail 2016 Viru Vangla apellatsioonkaebus. Ringkonnakohus võttis apellatsioonkaebuse 26. mail 2016 menetlusse ja kohustas kaebajat sellele vastama 21 päeva jooksul määruse kättesaamisest. Kohus otsustas 24. oktoobril 2016 asja läbi vaadata kirjalikus menetluses ning määras täiendavate menetlusdokumentide esitamise tähtpäevaks 14. novembri 2016. Ringkonnakohus tegi asjas 8. detsembril 2016 otsuse, millega tühistas halduskohtu otsuse ja saatis asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks.
32.Tartu Halduskohus lubas 6. märtsil 2017 kaebust muuta ja tuvastamisnõudele üle minna, küsis vastustajalt vastust kaebusele, otsustas asja läbi vaadata kirjalikus menetluses ja määras täiendavate menetlusdokumentide esitamise tähtajad (viimane tähtpäev 17. aprill 2017). Kohus tegi asjas otsuse 24. aprillil 2017, rahuldades kaebuse.
33.Tartu Ringkonnakohtusse saabus 24. mail 2017 Viru Vangla apellatsioonkaebus. Ringkonnakohus võttis 1. juunil 2017 apellatsioonkaebuse menetlusse ja kohustas kaebajat sellele vastama 21 päeva jooksul määruse kättesaamisest. Ringkonnakohus otsustas
1.veebruaril 2018 asja läbi vaadata kirjalikus menetluses ning määras täiendavate menetlusdokumentide esitamise tähtpäevaks 16. veebruari 2018. Ringkonnakohus tegi asjas otsuse 28. veebruaril 2018, jättes apellatsioonkaebuse rahuldamata.
34.Viru Vangla esitas 2. aprillil 2018 Riigikohtule kassatsioonkaebuse. Riigikohus keeldus
35.Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et haldusasjade nr 3-14-50429 ja 3-14-52552 menetlused koos neile eelnevate haldus- ja vaidemenetlustega tuleb lugeda üheks menetluseks. Haldusasja nr 3-14-50429 menetluse lõpetas jõustunud kohtuotsus ja selle kohtuasja näol on tegu eraldiseisva menetlusega. Haldusasja nr 3-14-50429 esemeks oli Viru Vangla 5. veebruari 2014. a keeldumine, haldusasja nr 3-14-52552 esemeks aga Viru Vangla 28. augusti 2014. a keeldumine. Kuna nende kohtuasjade esemeks olid erinevad Viru Vangla haldusaktid, ei saa neid lugeda üheks menetluseks (vrd EIK otsus asjas Hermenegild Schneeweiss jt vs. Austria, 24258/07, punkt 59).
36.Kohtu selline käsitlus toob endaga omakorda kaasa küsimuse, kas kaebaja on rikkunud haldusasja nr 3-14-50429 menetlusega seoses kaebetähtaega (vt RVasts § 17 lõige 3). Menetlus haldusasjas nr 3-14-50429 lõppes 28. juulil 2014 kohtuotsuse jõustumisega ja kaebaja esitas kahjunõude Justiitsministeeriumile 14. detsembril 2020, st kolmeaastast tähtaega ületades. Kohus leiab, et praegusel juhul esineb alus kaebetähtaja ennistamiseks, sest kaebaja on ilmselgelt olnud eksimuses selles osas, kuidas arvestada haldusasjades nr 3-14-50429 ja 3-14-52552 menetlusaega ja sellest lähtuvalt kaebetähtaega. Seega kuulub kaebus igal juhul ka haldusasjaga nr 3-14-50429 seoses sisulisele läbivaatamisele.
37.Kohtu hinnangul on küsitav, kas haldusasjaga nr 3-14-50429 seonduvalt lugeda menetluse alguseks Viru Vangla 13. detsembri 2013. a või 5. veebruari 2014. a keeldumine (ehk millal tekkis vaidlus). Kohus leiab aga, et sellel ei ole määravat tähendust, sest kui ka menetluse alguseks lugeda 13. detsember 2013, ei ole asjas ikka mõistlikku menetlusaega ületatud. Tartu Halduskohus lahendas asjas nr 3-14-50429 kaebuse vähem kui kolme kuuga, mida koos eelneva haldus- ja vaidemenetlusega ei saa kindlasti pidada ebamõistlikult pikaks. Halduskohus ei ole kordagi kaebuse lahendamisega ebamõistlikult viivitanud.
38.Haldusasjaga nr 3-14-52552 seonduvalt tuleb menetluse alguseks lugeda 28. august 2014, kui Viru Vangla keeldus kaebaja taotlust rahuldamast. Menetluse lõpuks tuleb lugeda 21. mai 2018, kui Riigikohus ei võtnud kassatsioonkaebust menetlusse. Kohus ei nõustu vastustaja etteheidetega selle kohta, et kaebaja oma kaebust muutis, ega ka käsitlusega, justkui tuleks kaebuse muutmisest alates hakata uuesti menetluse aega arvestama. Algsed nõuded ei olnud kaebaja õiguste kaitseks enam tõhusad, mistõttu oli kohtul kohustus teha kaebajale ettepanek kaebuse muutmiseks ja kaebajal oli õigus kaebust muuta. Kaebuse muutmine ei tähenda asja läbivaatamisega otsast peale alustamist.
39.Seega oli praegusel juhul menetluse kestuseks, arvestades kohtueelset menetlust ja kohtumenetlust kõikides kohtuastmetes, umbes 3 aastat ja 9 kuud. Kohtu hinnangul ei ole kõiki asjaolusid kogumis arvestades tegu ebamõistlikult pika menetlusega.
40.Kohtule ei nähtu, et asjas nr 3-14-52552 oleksid kohtud üheski kohtuastmes kaebaja (edasi)kaebuste lahendamisega ebamõistlikult viivitanud. Halduskohus on kaebaja kaebust esimest korda lahendades aktiivselt menetlustoiminguid teinud, lahendades kaebuse umbes seitsme kuuga. Esimeses apellatsioonimenetluses tegi ringkonnakohus samuti aktiivselt menetlustoiminguid ning lahendas asja vähem kui kuue kuuga. Järgnevas halduskohtu menetluses lahendas halduskohus kaebuse vähem kui kolme kuuga. Järgnevas apellatsioonimenetluses lahendas ringkonnakohus asja vähem kui seitsme kuuga. Asja uuesti tagasi saanud halduskohus lahendas seejärel kaebuse umbes kolme kuuga. Ringkonnakohus lahendas seejärel apellatsioonkaebuse umbes üheksa kuuga. Riigikohus lahendas kassatsioonkaebuse vähem kui kahe kuuga.
3-21-397
41.Ringkonnakohus pidi küll korduvalt asja halduskohtule menetlusnormide olulise rikkumise tõttu tagasi saatma, kuid see ei ole menetlust ebamõistlikult pikaks venitanud. Halduskohus on iga kord kiiresti kaebuse uuesti lahendanud. Kohtu hinnangul ei saa ka väita, et asi oleks olnud ilmselgelt lihtne.
42.Ka siinkohal on asjakohased kohtu eelnevad põhjendused selle kohta, et asjade lahendamise kiirust kohtute poolt mõjutavad ka sellised vältimatud asjaolud, nagu kohustus teha menetlustoiminguid ka teistes arvukates kohtuasjades ja õigus kasutada väljateenitud puhkust.
43.Kohus möönab, et kaebaja jaoks võis kohtumenetluses vaidluse all olla oluline küsimus (õigus kohtuda oma abikaasaga ilma klaasist vaheseinata), kuid arvestada tuleb ka sellega, et kaebajal ei olnud siiski välistatud võimalus oma abikaasaga kohtuda. Lühiajalistel kokkusaamistel sai kaebaja jätkuvalt abikaasaga suhelda (küll läbi sisetelefoni ja klaasist vaheseinaga eraldamisega) ning pikaajalistel kokkusaamistel ei olnud neil mingit takistust otse suhtlemiseks ja füüsiliseks läheduseks. Samuti sai kaebaja abikaasaga suhteid hoida telefoni ja kirja teel. Seetõttu leiab kohus, et kaebaja õigust perekonnaelule ei olnud ülemäära riivatud. III Lõppjäreldus, menetluskulud
44.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et haldusasjade nr 3-07-2639, 3-14-50429 ja 3-14-52552 menetlused ei ole olnud ebamõistlikult pikad EIÕK artikli 6 lõike 1 tähenduses. Seetõttu puudub alus kaaluda RVastS § 15 lõike 1 põhiseadusvastaseks tunnistamist. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
45.HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal. Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lõige 1). Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.