Kaire Pikamäe (eesistuja), Monika Laatsit ja Oliver Kask
Otsuse tegemise aeg ja koht
13.01.2023, Tallinn
Haldusasja number
3-21-1934
Haldusasi
Kentmanni Hotell OÜ kaebus Eesti Töötukassa 02.06.2021 otsuse nr 421057068 ja 22.07.2021 vaideotsuse nr 2110 tühistamiseks ning Eesti Töötukassa kohustamiseks vaadata töötasu hüvitise saamise avaldus uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja – Kentmanni Hotell OÜ, volitatud esindaja MM Vastustaja – Eesti Töötukassa, volitatud esindaja HR
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 15.02.2022 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Kentmanni Hotell OÜ apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Kentmanni Hotell OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.02.2022 otsus haldusasjas nr 3-21-1934 muutmata.
Jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13.02.2023. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-21-1934 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kentmanni Hotell OÜ esitas 01.06.2021 Eesti Töötukassale avalduse töötasu hüvitise määramiseks 12 töötajale perioodi 01.05.2021–31.05.2021 eest Vabariigi Valitsuse 19.11.2020 määruse nr 87 „Tööhõiveprogramm 2021–2023“ (määrus nr 87) alusel.
2.Eesti Töötukassa jättis 02.06.2021 otsusega nr 421057068 avalduse rahuldamata. Määruse nr 87 § 193 lg 1 kohaselt makstakse töötasu hüvitist töötajale, kelle tööandja tegevus on erakorralistest asjaoludest tulenevalt märkimisväärselt häiritud. Sama määruse § 193 lg 2 kohaselt loetakse tegevuse märkimisväärseks häireks olukorda, kus käibemaksukohustuslasest ettevõtja Maksu- ja Tolliametis (MTA) deklareeritud käive või mittekäibemaksukohustuslasest ettevõtja tulu on kalendrikuul, mille eest töötasu hüvitist taotletakse, vähenenud vähemalt 50% võrreldes deklareeritud käibe või tuluga ühel järgmistest ajavahemikest: 1) 2019. a detsembri kuni 2020. a veebruari keskmise käibe või tuluga; 2) 2020. a juuli kuni detsembri keskmise käibe või tuluga. MTA andmete kohaselt ei ole ettevõttel toimunud nõutavat käibe vähenemist kummagi eelnimetatud perioodiga võrreldes (käibe langus vastavalt 44% ja 42%), millest tulenevalt ei vasta ettevõte töötasu hüvitise maksmise tingimusele.
3.Kentmanni Hotell OÜ esitas otsuse peale vaide, mille Eesti Töötukassa jättis 22.07.2021 vaideotsusega nr 2110 rahuldamata. Käibe arvutamisel ühe kuu kohta tuleb arvesse võtta kogu määruses nr 87 sätestatud võrdlusperioodi käive, praegusel juhul kogu perioodi detsember 2019 kuni veebruar 2020 käive. Määruse nr 87 muutmise määruse seletuskirjas on märgitud järgmist: „Perioodi 2019. aasta detsember kuni 2020. aasta veebruar kuu keskmise käibe või tulu leidmiseks summeeritakse 2019. aasta detsembri kuni 2020. aasta veebruari käive või tulu ja saadud summa jagatakse kolmega. Juhul, kui ettevõttel ei ole näiteks 2019. a detsembris käivet deklareeritud, jääb arvestuse alus samaks ehk 2020. aasta jaanuari ja veebruari käibe summad jagatakse kolmega.” Eeltoodu tõttu on põhjendatud arvestada 2019. a detsembri käibeks alates 27.12.2019 tekkinud käive. Töötukassa ei saa käibe languse tuvastamise aluseks võtta mingit muud perioodi ega ka muud metoodikat, vaid saab lähtuda ainult määruses nr 87 sätestatust. Vaide läbivaatamisel ei ole selgunud uusi õiguslikke ega faktilisi asjaolusid, ei ole esitatud uusi tõendeid ega dokumente, mille alusel tuleks vaidlustatud otsus kehtetuks tunnistada.
4.Kentmanni Hotell OÜ esitas 23.08.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Töötukassa 02.06.2021 otsuse ja 22.07.2021 vaideotsuse tühistamiseks ning töötukassa kohustamiseks vaadata kaebaja avaldus uuesti läbi. Kaebaja täidab määruse nr 87 § 193 lg-s 2 sätestatud tingimust ning vastustaja vastupidine järeldus on väär. Kaebaja avas majutusasutuse Hestia Hotel Kentmanni esmakordselt alles 27.12.2019. Kuni selle ajani käis hoones põhjalik remont, et ehitada kohtuhoone ümber hotellihooneks. Seetõttu ei ole õige ega kaebaja suhtes õiglane arvestada kaebaja mõne päeva käive ümber kogu 2019. a detsembrikuu käibeks. Kaebaja loeb käibe tekkimise alguseks hetke, millal kaebaja alustas oma põhitegevust ehk majutusteenuse osutamist, s.t 27.12.2019. Seega oli kaebaja 2019. a käibeks sisuliselt üksnes detsembrikuu 5 päeva käive ning seda ei saa jagada 31-päevase perioodi peale. Kaebaja 2019. a detsembri käibe aluseks tuleb seega pidada üksnes perioodi, millal Hestia Hotel Kentmanni oli avatud, s.o 27.12.–31.12.2019. Õige käive saadakse, kui arvestada hotelli keskmine päevakäive ajavahemikul 27.12.–31.12.2019 ning laiendada see kogu 2019. a detsembrile. 2(7)
3-21-1934 Määruse nr 87 eesmärk ei saa olla asetada kehvemasse seisu need taotlejad, kelle majutusasutus ei olnud avatud kogu perioodi vältel 2019. a detsembrist kuni 2020. a veebruarini. Vastasel juhul oleks tegemist ebavõrdse kohtlemisega, s.o taotlejad, kes olid avatud kogu ajavahemiku 2019. a detsembrist kuni 2020. a veebruarini, on automaatselt soodsamas olukorras kui taotlejad, kes sel ajavahemikul olid avatud ainult osaliselt. Selline käsitus oleks seda ebaõiglasem, et just need majutusasutused, kes alustasid tegevust alles 2019. a lõpus, ei jõudnud koguda rahalist puhvrit enne COVID-19 pandeemia mõju, vaatamata hotelli avamiseks tehtud investeeringutele. Kaebaja eeltoodud käsitus on kooskõlas hea halduse tavaga. Euroopa hea halduse tava eeskirja art 6 kohaselt peab otsus (haldusakt) olema proportsionaalne ning art 11 kohaselt õiglane ning mõistlik (vt ka haldusmenetluse seaduse § 3 lg 2). Samuti tuleb analoogia korras arvestada tsiviilseadustiku üldosa (TsÜS) § 138 lg-ga 1 ja üldiste õiguse põhimõtetega. Riigikohtu praktikas on jõutud järeldusele, et seaduse ülimuslikkuse nõude rakendamine eeldab ka seaduste ja määruste õiget tõlgendamist. Õigusliku otsuse tegemisel tuleb lähtuda seadusandja tegelikust tahtest, mitte keelekasutuse juhuslikest vääratustest. Seega on ainuõige tõlgendada määrust nr 87 seadusandja tegelikule tahtele vastavalt ja silmas pidada seda, et kõik COVID19 pandeemiast puudutatud ettevõtjad saaksid toetust, mis leevendaks Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirangutest tulenevat kahju. Kaebaja tegevus oli pandeemiast oluliselt mõjutatud, seda enam, et kaebaja avas hotelli esmakordselt alles 2019. a detsembris pärast ulatuslike investeeringute tegemist. Vaatamata väga keerulisele olukorrale hoidis kaebaja hotelli maksimaalses ulatuses avatuna.
5.Eesti Töötukassa palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja ei nõustu kaebaja tõlgendusega ja selgitab, et lähtus otsuste vastuvõtmisel määruse nr 87 § 193 lg-st 2, mis sätestab olukorra, kus ettevõtja tegevus on märkimisväärselt häiritud. Samuti võttis vastustaja otsuste tegemisel arvesse määruse nr 87 muutmise määruse seletuskirjas märgitut. Määruse seletuskiri on koostatud märtsis ja aprillis esitatavate taotluste kohta, kuid 06.05.2021 on vastu võetud määrus „Töötasu hüvitise maksmise jätkamisega seotud Vabariigi Valitsuse määruste muutmine“, millega on taotlemist pikendatud ka maikuuks varasemate kuudega samadel tingimustel. Seega ei ole alust arvata, et maikuu osas peaks määrust rakendama teistmoodi. Seletuskirjast nähtub, et kaebaja olukorraga on määruses ka arvestatud. Olukorras, kus ettevõtja käive esimesel perioodil ei olnud veel vähenenud 50% või tal ei olnudki käivet, kuna alustas tegevust hiljem, on tal võimalik tugineda teisele võrdlusperioodile (juuli–detsember 2020). Kui ka teise võrdlusperioodiga võrreldes ei ole käive nõutavas määras vähenenud, ei vasta taotleja töötasu hüvitise tingimustele. Määruse sõnastus ja selle seletuskiri ei anna võimalust jagada võrdlusperioodi käivet millegi muu kui 3 või 6-ga. Juhul kui ettevõttel ei ole nt 2019. a detsembris käivet üldse deklareeritud, jääb arvestuse alus samaks ehk 2020. a jaanuari ja veebruari käibe summad jagatakse kolmega. Seletuskirjast nähtub, et kui tööandja ei tegutsenud üldse või alustas igapäevategevust 2019. a detsembris, tähendab see, et tema igapäevategevusest saadava käibe laiendamine statistilise keskmise alusel oleks meelevaldne ja kalduks kõrvale määruse eesmärgist ja mõttest. Kui lähtuda kaebaja tõlgendusest, seataks eelistatud olukorda just need ettevõtjad, kellel tegelikult puudus igapäevategevus kogu perioodi 01.12.2019–29.02.2020 vältel, kuna sellisel juhul ei arvestataks tegelikku käivet või tulu, vaid võimalikku statistilist keskmist. Just nende taotlejate puhul, kes olid kogu võrdlusperioodi vältel avatud, on võimalik tuvastada COVID-19 tõkestamise piirangutest tingitud raskused igapäevategevuses võrreldes perioodiga, mille eest on määruse väljaandja ette näinud töötasu hüvitise. Vastustaja ei saa aluseks võtta mingit muud perioodi ega ka muud metoodikat ega asjaolu, kas taotleja on jõudnud koguda nn rahalist puhvrit. Ühtlasi on vastustaja seega lähtunud määrusandja tahtest.
3(7)
3-21-1934 Kaebaja suhtes tehtud otsused on kooskõlas hea halduse tavaga. Määrusandja on üheselt määranud, et hüvitise määramisel tuleb aluseks võtta MTA-s deklareeritud andmed. Pidades silmas määruse nr 87 § 193 lg 2 sõnastust ja seletuskirja, puudub vastustajal määruse kohaldamisel sisuliselt kaalutlusõigus ja võimalus kasutada teistsugust metoodikat hüvitise taotleja käibe või tulu arvutamiseks, kui õigusaktis ette on nähtud. Vastasel juhul rikuks vastustaja hüvitise määramise otsustamisel määruse eesmärki määrata hüvitis nendele ettevõtetele, kelle igapäevategevus on olnud häiritud COVID-19 pandeemia põhjustatud piirangutest.
6.Tallinna Halduskohus jättis 15.02.2022 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kohus nõustus vaideotsuse seisukohtadega (HKMS § 165 lg 2). Vaidlus on selles, kuidas rakendada määruse nr 87 § 193 lg-s 2 sätestatud normi ehk tuvastada taotleja tegevuse erakorralistest asjaoludest tulenev märkimisväärne häire. Nimetatud norm sätestas järgmist: „Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuse märkimisväärseks häireks loetakse olukorda, kus käibemaksukohustuslasest ettevõtja Maksu- ja Tolliametis deklareeritud käive või mittekäibemaksukohustuslasest ettevõtja tulu on kalendrikuul, mille eest töötasu hüvitist taotletakse, vähenenud vähemalt 50% võrreldes deklareeritud käibe või tuluga ühel järgmistest ajavahemikest: 1) 2019. aasta detsembri kuni 2020. aasta veebruari keskmise käibe või tuluga, mille leidmiseks summeeritakse 2019. aasta detsembri kuni 2020. aasta veebruari käive või tulu ja jagatakse kolmega või 2) 2020. aasta juuli kuni detsembri keskmise käibe või tuluga, mille leidmiseks summeeritakse 2020. aasta juuli kuni detsembri käive või tulu ja jagatakse kuuega.“ Määruse nr 87 § 193 lg 2 grammatilise tõlgendamise tulemusel saab asuda seisukohale, et kui võrrelduna vähemalt ühega sättes nimetatud perioodidest on kaebaja käive kalendrikuul, mille eest hüvitist taotletakse, vähenenud vähemalt 50%, vastab taotleja määruses sätestatud tingimustele hüvitise saamiseks. Lisaks ütleb norm, et esimesel juhul summeeritakse 2019. a detsembri kuni 2020. a veebruari käive ja jagatakse kolmega ning teisel juhul summeeritakse 2020. a juuli kuni detsembri käive ja jagatakse tulemus kuuega. Normist tuleneb seega üheselt, et liidetakse kogu perioodi deklareeritud käive ja see jagatakse konkreetse arvuga. Grammatiliselt tõlgendades on tingimus üheselt arusaadav ning ei anna ruumi mingisuguse muu perioodi ega jagaja või metoodika rakendamiseks tingimuse täitmise kontrollimisel. Seega tuleneb määruse sõnastusest selgelt, millise metoodika alusel ja perioodist lähtudes taotleja tingimustele vastavust kontrollida tuleb. Samale tulemusele jõuab ka normi teleoloogilise tõlgendamise teel. Määrusandja tahte väljaselgitamiseks on võimalik pöörduda määruse nr 87 muutmise määruse seletuskirja (19.03.2021 seletuskiri)1 poole. Nimetatud seletuskirjas on selle normiga seoses märgitud järgmist: „Kuna töötasu hüvitist saab taotleda 2021. aasta märtsi ja aprilli eest eraldi, siis peab mõlema kuu käive või tulu olema langenud vähemalt 50% võrreldes perioodi 2019. aasta detsember kuni 2020. aasta veebruar kuu keskmise käibe või tuluga. Kui ettevõtja käive või tulu perioodil 2019. aasta detsember kuni 2020. aasta veebruar ei olnud veel vähenenud 50% või tal veel ei olnudki käivet (nt tegutseb hooajaliselt, kuna alustas tegevust hiljem), võrreldakse vastavalt 2021. märtsi või aprilli käivet või tulu 2020. aasta teise poolaasta kuu keskmise käibe või tuluga. Perioodi 2019. aasta detsember kuni 2020. aasta veebruar kuu keskmise käibe või tulu leidmiseks summeeritakse 2019. aasta detsembri kuni 2020. aasta veebruari käive või tulu ja saadud summa jagatakse kolmega. Juhul, kui ettevõttel ei ole näiteks 2019. a detsembris käivet deklareeritud, jääb arvestuse alus samaks ehk 2020. aasta jaanuari ja veebruari käibe summad jagatakse kolmega. 2020. aasta teise poolaasta kuu keskmise käibe või tulu leidmiseks Kättesaadav veebiaadressil https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/03d26f28-6218-4fe4-b22b1f0859919148?activity=1#pcR3g8xB
4(7)
3-21-1934 summeeritakse perioodi 2020. aasta 1. juuli kuni 31. detsember käive või tulu ja saadud summa jagatakse kuuega, sõltumata sellest, kas ja mis suuruses igas kuus sellesse perioodi jäävas kuus on käivet deklareeritud või tulu olnud.“ Seega on määrusandja seletuskirjas arusaadavalt kirjeldanud, et olukorras, kus taotlejal esimesel võrdlusperioodil ei olnudki käivet, võrreldakse selle kuu käivet, mille eest hüvitist taotletakse, 2020. a teise poolaasta kuu keskmise käibega. Lisaks rõhutab seletuskiri, et arvestuse alus jääb samaks ka olukorras, kus taotlejal ühes kuus deklareeritud käivet ei olnudki. Määrusandja on oma tahet normis sätestatud tingimuste kontrollimisel piisavalt ja arusaadavalt väljendanud ning seletuskirjast ei nähtu võimalust normi teistsuguseks tõlgenduseks. Samuti ei nähtu vastuolusid normi sõnastuses ja seletuskirjas väljendatud määrusandja tahtes. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et tema 2019. a detsembri käibe kindlaks tegemiseks tuleks hotelli avatud oleku aja, s.t 27.12.–31.12.2019 käibe järgi leida keskmine päevakäive ning laiendada see kogu 2019. a detsembrile. Sellise lähenemise korral ei oleks tegemist kaebaja tegeliku MTA-s deklareeritud käibega, nagu näeb ette määruse nr 87 sõnastus, vaid statistilise tuletisega. Tuleb nõustuda vastustajaga, et määruse sõnastus ega seletuskirjas märgitu ei anna vastustajale võimalust kasutada määruses ettenähtust teistsugust metoodikat hüvitise taotleja käibe arvutamiseks. Vastupidi, määrusandja on näinud ette alternatiivse võrdlusperioodi olukorraks, kus taotlejal ei ole detsembrist 2019 kuni veebruarini 2020 mingil põhjusel igakuist käivet deklareerida. Ei saa nõustada kaebajaga, et määruse rakendamisel koheldakse ebavõrdselt neid taotlejaid, kes ei olnud avatud kogu perioodil 2019. a detsembrist kuni 2020. a veebruarini. Vaidlusalune norm annab ebavõrdsuse vältimiseks võimaluse arvestada nende taotlejate osas võrdlusperioodi 2020. a juulist detsembrini. Puudub vaidlus, et kaebaja käive 2021. a mais ei olnud vähenenud vähemalt 50% võrreldes kaebaja 2020. a juuli kuni detsembri keskmise kuu käibega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Kentmanni Hotell OÜ palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada ja kohustada vastustajat kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebaja jääb selle juurde, et ta vastab toetuse saamise tingimustele. Määruse nr 87 sisuga on kooskõlas kaebaja käibe arvestamine üksnes 2019. a detsembri nende päevade alusel, mil kaebaja osutas hotellis teenuseid, s.o 27.12.–31.12.2019. Määruse nr 87 eesmärgiks ei saa olla asetada kehvemasse seisu need taotlejad, kelle majutusasutus ei olnud avatud kogu aja 2019. a detsembrist kuni 2020. a veebruarini. Vastasel juhul oleks tegemist ebavõrdse kohtlemisega. Kaebaja käsitus on kooskõlas hea halduse tavaga. Ainuõige on tõlgendada määrust nr 87 lähtuvalt määrusandja tegelikust tahtest. Määruse tõlgendamisel tuleb silmas pidada, et kõik puudutatud ettevõtjad saaksid toetust, mis leevendaks Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirangutest tulenevat kahju. Piirangud puudutasid kaebaja tegevust oluliselt. Tulenevalt uurimispõhimõttest peab kohus haldusasja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud vajaduse korral välja selgitama omal initsiatiivil. Halduskohus ei ole otsuses piisavalt kaalunud kaebaja seisukohti. Halduskohus on võtnud otsuse tegemise aluseks vastustaja seisukohad ning jätnud olulises ulatuses põhjendamata, miks ta nendega nõustub. Haldusõiguses on kohane ka viitamine tsiviilõiguse põhimõtetele. Kaebaja hinnangul ei ole vastustaja ega halduskohtu otsus kooskõlas hea usu põhimõttega, sest nendes on määrust nr 87 tõlgendatud liiga kitsalt ja eelistatud seisukohta, mis võimaldab kaebajale toetuse väljamaksmisest keelduda. Määruse nr 87 üldine eesmärk väljendub selle § 2 lg-s 1: lühendada töötuse kestust ning aidata tööle isikud, kelle tööle saamine on pikaajalise töötuse või muude eriliste takistuste tõttu raskendatud, samuti leevendada tööjõupuudust ja ennetada töötust. 5(7)
3-21-1934
8.Eesti Töötukassa palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde ja nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega. Halduskohus on piisavalt kaalunud kaebaja seisukohti, miks ei saa tema 2019. a detsembri käivet perioodil 27.12.–31.12.2019 laiendada terve kuu käibeks statistilise tuletisega. Asjaolu, et kohus nõustub vastustaja seisukohaga ja on tuvastanud, et vastustaja on lähtunud määrusest ja selle seletuskirjas antud selgitusest, ei tähenda, et kohus oleks jätnud oma seisukoha põhjendamata. Pigem kinnitab see asjaolu, et ka vastustaja on oma otsused teinud õiguspäraselt. Nii vastustaja otsuse kui ka kohtuotsuse vastuvõtmisel on lähtutud andmetest, mis võimaldavad kaebaja suhtes otsuse teha. MTA andmete kohaselt ei ole kaebajal käive vähenenud ulatuses, mis oli nõutav määruse nr 87 § 193 lg 2 järgi, ja sellest tulenevalt ei vastanud ettevõte töötasu hüvitise maksmise tingimusele. Seega ei saa nõustuda kaebajaga, et temaga seotud asjaolud on välja selgitamata ja seetõttu ei ole vaidlustatud otsus või kohtuotsus kooskõlas hea usu põhimõttega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Vastustaja ja halduskohus on õigesti leidnud, et määruse nr 87 § 193 lg 2 sõnastus ja eelviidatud 19.03.2021 seletuskirjas toodud selgitus annavad ühese juhise, kuidas ettevõtja tegevuse märkimisväärne häire ja seega hüvitise saamisele vastavus kindlaks teha. Ühtlasi saab 19.03.2021 seletuskirja põhjal järeldada, et määrusandja on hüvitise kehtestamisel arvestanud olukorraga, kus taotleja ei ole tegutsenud kogu võrdlusperioodi vältel, kuid siiski leidnud, et käibe languse kindlaks tegemisel tuleb võrdselt arvesse võtta võrdlusperioodi kõikide kuude käive olenemata sellest, kas ja kui palju igas kuus eraldi käivet on tekkinud. Määruse nr 87 § 193 lg 2 sõnastuse ja seletuskirjas toodu põhjal on seega määrusandja tahe arusaadav. Seega on asjakohane vastustaja ja halduskohtu seisukoht, et hüvitise taotleja käibe languse arvutamisel ei saa lähtuda mõnest teistsugusest, kaebajale soodsamast metoodikast.
11.Asjaolu, et vastustaja ja halduskohus ei ole määrust nr 87 rakendanud viisil, mis oleks kaebajale soodsam, ei tähenda, et töötukassa ja halduskohtu otsus oleks halduse hea tava ja hea usu põhimõttega vastuolus. Tegemist ei ole hüvitisega, mille nõudmiseks on kaebajal subjektiivne õigus, vaid erakorralise ja ajutise (määruse nr 87 § 193 kehtis ajavahemikus 22.03.– 31.07.2021) ning suuremas osas riigi lisaeelarvest kaetava abimeetmega pehmendamaks COVID-19 kriisi mõju (vt 19.03.2021 seletuskiri). Kohtupraktikas on selgitatud, et riigil on kriisimeetmete raames toetusraha maksmise tingimuste seadmisel lai otsustusruum (vt Riigikohtu 22.12.2020 otsus nr 5-20-6, p 19). Kuna riigi ressursid on piiratud, ei ole võimalik toetada kõiki COVID-19 tõkestamise piirangutest mõjutatud ettevõtjaid, vaid üksnes neid, kes vastavad kindlatele nõuetele (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 17.02.2022 otsus nr 3-20-1701, p 19). Praegusel juhul oli selleks nõudeks ettevõtja tegevuse märkimisväärne häire, mis eeldab MTA-s deklareeritud käibe langust vähemalt 50% võrreldes kindlaks määratud perioodiga. Lisaks on vaidlusaluse töötasu hüvitise näol tegemist riigiabiga, mille andmise otsustamine pidigi toimuma ettemääratud kindlate kriteeriumite alusel selleks, et ettevõtjate vahelist konkurentsi põhjendamatult ei kahjustataks. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud kaebaja seisukoht, et ainuõige on lähtuda määrusandja tegelikust tahtest, milleks on kõigi piirangutest mõjutatud ettevõtjate toetamine.
12.Iseenesest oleks võimalik juhul, kui määruse nr 87 asjakohane regulatsioon on nt võrdsuspõhiõiguse rikkumise tõttu põhiseadusega vastuolus, jätta see kohaldamata. Ringkonnakohus leiab sarnaselt vastustaja ja halduskohtuga, et praegusel juhul ei ole sellise 6(7)
3-21-1934 olukorraga tegemist, s.t kaebajat ei ole koheldud ebavõrdselt. Asjakohane on halduskohtu selgitus, et käibe languse kindlaks määramisel kaebaja kirjeldatud viisil ei lähtutaks ettevõtja tegelikust, vaid oletuslikust käibest. Sellisel juhul võetaks kaebaja käibe languse kindlaks tegemisel tegelikult aluseks määruse nr 87 § 193 lg 1 p-s 1 sätestatud võrdlusperioodist lühem aeg ning kehvemasse olukorda võivad sattuda taotlejad, kelle puhul on arvesse võetud nende tegelikku käivet just 3 kuu vältel. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa 3 kuu pikkust võrdlusperioodi pidada põhjendamatuks. Võib arvata, et just pikemat perioodi aluseks võttes on võimalik teha täpsemalt kindlaks ettevõtja varasem tegelik tavapärane käive ja seega ka tegevuse märkimisväärne häire. Nagu halduskohus märkis, võimaldab määruse nr 87 § 193 lg 2 arvestada käibe languse kindlaks tegemisel alternatiivselt teise võrdlusperioodiga (2020. a teine pool). Eelviidatud 19.03.2021 seletuskirjas on teise võrdlusperioodi, s.t 2020. a teise poolega seoses märgitud, et ka siis ei olnud olulisi COVID-19 leviku takistamiseks seatud piiranguid ja pikem periood võrdlusbaasina tasandab aasta lõpus järk-järgult kehtestatud piirangud. Seega ei ole tegemist olukorraga, kus ettevõtja, kes tegutses esimese võrdlusperioodi vältel vaid osaliselt, seetõttu automaatselt hüvitisest ilma jääks (vrd Riigikohtu 22.12.2020 otsus nr 5-20-6, p 18). Vaidlust ei ole, et teise võrdlusperioodiga võrreldes ei olnud kaebaja käive 2021. a mais vähenenud määral, mis vastanuks hüvitise saamise tingimusele, s.t tema tegevus ei olnud varasemaga võrreldes määruse nr 87 mõttes märkimisväärselt häiritud.
13.Asjaolu, et halduskohus nõustus vastustaja seisukohtadega, ei tähenda, et halduskohtu otsus on põhjendamata. Võimalus nõustuda vastustaja otsuses ja vaideotsuses esitatud põhjendustega ilma neid kordamata on kohtumenetluse normidega ette nähtud (HKMS § 165 lg 2, vt ka nt Riigikohtu 28.09.2020 otsus nr 3-17-378, p 25; 26.06.2018 otsus nr 3-16-579, p 16). Seejuures on halduskohus otsuses siiski piisavalt põhjalikult selgitanud, miks ta on jõudnud määruse nr 87 § 193 lg 2 tõlgendamisel vastustajaga samadele järeldustele. Kaebaja on osutanud üldsõnaliselt sellele, et kohus peab uurimispõhimõttest lähtuvalt selgitama asjas tähtsust omavad asjaolud välja omal initsiatiivil, kuid ei ole täpsustanud, milliste asjaolude osas ei ole halduskohus seda teinud. Vastustaja vastas vaideotsuses kaebaja väidetele ning kaebaja on vaides ja kaebuses tuginenud samadele argumentidele. Ühtlasi ei väida kaebaja, et vaidlustatud otsuse tegemisel oleks vastustaja lähtunud nt ekslikest MTA andmetest. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus kokkuvõttes, et halduskohus on kaebaja seisukohti piisavalt kaalunud ega ole rikkunud uurimis- ja põhjendamiskohustust.
14.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu jäävad ka Eesti Töötukassa võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.