Mikhail Simtsovi kaebus Viru Vanglalt mittevaralise kahju summas 5000 eurot hüvitamiseks seoses lühiajalise kokkusaamise mittevõimaldamisega 22. märtsil 2022 ja varalise kahju summas 100 eurot hüvitamiseks seoses pardli kadumisega
Menetlusosalises
Kaebaja – Mikhail Simtsov Vastustaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Mikhail Simtsovi kaebus haldusasjas nr 3-22-1205.
2.Jätta Mikhail Simtsovi riigilõivust vabastamise taotlus läbi vaatamata.
Edasikaebamise kord
Määruse resolutsiooni punkti 1 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
Muud selgitused
Määrus koos tõlkega vene keelde toimetatakse kätte kaebajale.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Mikhail Simtsov (kaebaja) esitas 21. märtsil 2022 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles taotles pardli kadumisega seoses vangla poolt uue ostmist. Taotluse kohaselt paigutati kaebaja 10. veebruari 2022. a käskkirja nr 3-22/1-91 alusel kambrisse P216 ning kaebaja arvates läks pardel kaduma tema vanglasisese ümberpaigutamise tõttu.
2.Kaebaja esitas 22. märtsil 2022 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles taotles mittevaralise kahju summas 5000 eurot hüvitamist, kuna talle ei võimaldatud 22. märtsil 2022 lühiajalist kokkusaamist isaga.
3.Viru Vangla 17. mai 2022. a otsusega nr 6-16/79-2 jäeti kaebaja 21. märtsi 2022. a kahju hüvitamise taotlus rahuldamata ning 17. mai 2022. a otsusega nr 6-16/88-2 jäeti kaebaja
22.märtsi 2022. a kahju hüvitamise taotlus rahuldamata. Vangla asus otsustes seisukohale, et ei ole õigusvastaselt toiminud ja kaebajale varalist ega mittevaralist kahju tekitanud.
3-22-1205
4.Kaebaja esitas 26. mail 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu. Kaebaja nõuab Viru Vanglalt tema kaotatud pardli (Philips) maksumuse hüvitamist summas 100 eurot või samasuguse pardli ostmist. Kaebaja arvates vastutab pardli kaotsimineku eest
10.veebruari 2022 ümberpaigutamisel Viru Vangla. Kaebaja täpsustas 4. juulil 2022 esitatud kaebuse täienduses kõnealuse pardli seerianumbrit. Lisaks nõuab kaebaja vanglalt 5000 eurot mittevaralist hüvitist selle eest, et talle ei võimaldatud 22. märtsil 2022 lühiajalist kokkusaamist isaga. Kaebuse kohaselt ei saanud kaebaja minna lühiajalisele kokkusaamisele, kuna ta kandis sel ajal kartserikaristust. Kaebaja arvates oleks vangla pidanud lühiajalise kokkusaamisega seoses arvestama kõiki asjaolusid, sealhulgas viimatist kokkusaamise aega ning et lähedastel ei ole igal ajal võimalik kokkusaamisele tulla, samuti peab vanglavälist suhtlemist soodustama. Kaebaja viitab sellele, et distsiplinaarkaristuse täitmiseks on vanglal aega 8 kuud. Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse, paludes riigilõivust vabastamist ning dokumentide tõlget vene keelde. Kaebusele on lisatud ka Viru Vangla 17. mai 2022. a otsus nr 6-16/79-2 ja otsus nr 6-16/88-2 kaebaja kahjunõuete rahuldamata jätmise kohta.
KOHTU SEISUKOHT
5.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lõike 1 punktide 1 ja 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus leiab, et praegune hüvitamiskaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel, mis näeb ette õiguse kaebus määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
6.Kohus selgitab, et HKMS § 121 lõike 2 punkt 21 on diskretsiooniline kaebuse tagastamise alus ning näeb ette võimaluse tagastada kaebus juhul, kui täidetud on mõlemad sättes nimetatud eeldused, s.t kaebusega kaitstavate õiguste riive on väheintensiivne ning arvestades asjaolusid on piisavalt põhjust arvata, et kaebus jääb rahuldamata. Kohtu hinnangul on praegusel juhul nimetatud eeldused täidetud.
7.Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22). Kohtupraktikas on HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 puhul peetud võimalikuks lähtuda analoogia korras HKMS § 133 lõikest 1, mis reguleerib lihtmenetluse eeldusi. Viimati nimetatud sätte kohaselt eeldatakse riive väheintensiivsust juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot. Kuivõrd kaebaja taotletav varaline kahjuhüvitis (vaidlusaluse pardli maksumus on kaebuse kohaselt 100 eurot) on sellest piirist väiksem, siis saab juba nõutava hüvitise suurust ja HKMS § 133 lõikes 1 sisalduvat regulatsiooni arvestades pidada kaebaja õiguste riivet selles osas väheintensiivseks.
8.Kohtu hinnangul ei saanud ka vangla tegevus seoses lühiajalise kokkusaamise mittevõimaldamisega 22. märtsil 2022 kaebaja õigusi niivõrd intensiivselt riivata, et selle hindamiseks oleks põhjendatud kohtumenetluse täiemahuline läbiviimine ja kohtuotsuse tegemine. Vaidlust ei ole selles, et ajal, mil kõnealune lühiajaline kokkusaamine oli planeeritud, kandis kaebaja talle käskkirjaga nr 6-3/210-1 määratud 12-päevast kartserikaristust. Kuna
3-22-1205 kaebaja kandis kartseris distsiplinaarkaristust rikkumise eest ja karistus oli talle määratud kehtiva distsiplinaarkäskkirjaga, oli kaebaja võimalus tugineda oma õiguse väidetaval rikkumisel Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 26 sätestatud õigusele perekonna- ja eraelu puutumatusele ning vangistusseaduse (VangS) § 24 lõigetele 1 ja 2 redutseeritud. VangS § 65 lõike 1 kohaselt pööratakse distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele kohe. Kohtule ei nähtu praegusel juhul selliseid asjaolusid, mis oleks saanud välistada VangS § 24 lõikest 4 tuleneva piirangu kohaldamise. Kaebajal oleks olnud võimalus realiseerida õigust lühiajalisele kokkusaamisele lähedastega juhul, kui ta oleks ise õiguskuulekalt käitunud. Kaebajal tuli distsipliinirikkumise toimepanemisel arvestada sellega kaasnevate tagajärgedega, s.h kokkusaamiste ära jäämisega, kuna vastav piirang tuleneb otseselt seadusest. Selline tagajärg ei saanud olla kaebaja jaoks üllatav või ootamatu. Kuna VangS § 24 lubab kinnipeetavale võimaldada lühiajalise kokkusaamise vähemalt kord kuus, siis oli kaebajal samuti võimalus taotleda vanglalt lähiajal uut kokkusaamist oma isaga. Ka Tartu Ringkonnakohus ei pidanud
25.oktoobril 2022 asjas nr 3-22-1504 tehtud määruses analoogses olukorras kaebaja õiguste riivet intensiivseks.
9.Kohtu hinnangul on praegusel juhul täidetud ka kaebuse tagastamise teine eeldus, sest kaebuse rahuldamine ei ole tõenäoline.
10.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § § 8 lõige 1 sätestab, et varaline kahju hüvitatakse rahas ning hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. RVastS § 9 lõikest 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Nendest sätetest tulenevalt kuulub kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda isiku subjektiivset õigust, õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju, esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Mittevaralise kahju hüvitamise täiendavateks eeldusteks on RVastS § 9 lg 1 järgi avaliku võimu kandja süü ning see, et kahju oleks tekitatud mõne sättes nimetatud õigushüve rikkumisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
11.VangS § 24 lõige 4 sätestab, et lühiajalisi kokkusaamisi ei võimaldata distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale. Kohus nõustub Viru Vangla 17. mai 2022. a otsuses nr 6-16/88-2 toodud seisukohaga, et kuivõrd VangS § 24 lõige 4 ei võimalda lühiajalise kokkusaamise toimumist kartserikaristuse kandmise ajal, siis ei saanud vangla tegevuse tõttu kaebajale mittevaralist kahju tekkida. VangS § 24 lõikest 4 tulenevalt oli kokkusaamise võimaldamine seadusega piiratud ja vanglal puudus selles osas kaalutlusõigus. Kuivõrd VangS § 24 lõikest 4 tuleneva regulatsiooni tõttu ei saa kuidagi õigusvastaseks pidada kaebajale isaga kokkusaamise mittevõimaldamist 22. märtsil 2022, s.o ajal, mil kaebaja kandis kartserikaristust, siis ei saanud ka sel ajal toimuma pidanud lühiajalise kokkusaamise ära jäämisest kaebajale tekkida RVastS § 7 lõike 1 ja § 9 lõike 1 alusel hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju ja esitatud hüvitamiskaebusel puuduvad eduväljavaated. Ka Tartu ja Tallinna Halduskohtud ning Tallinna Ringkonnakohus on oma lahendites asjades nr 3-17-1338, nr 3-16-225, nr 3-12-1457
3-22-1205 ja nr 3-22-1504 tõdenud, et sellistel asjaoludel esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue jääb suure tõenäosusega rahuldamata.
12.Kohus leiab, et esitatud kaebust ja kohtueelses menetluses tehtud vangla otsust arvestades ei saa ka varalise kahju tekkimist Viru Vangla tegevuse tõttu tõendatuks lugeda. Viru Vangla on 17. mai 2022. a otsuses nr 6-12/79-2 veenvalt põhjendanud, miks kaebajale kuulunud pardli kaotsiminekut ei saa vangla süüks pidada. Kaebaja väitel läks tema pardel kaotsi
10.veebruaril 2022, kui ta paigutati ühest kambrist teise. Kaebaja ümberpaigutamise tingis eeltoodud kohtueelse menetluse otsuse kohaselt tema enda agressiivne käitumine (kaebaja lõhkus kambri akent, tualettpotti ja kraanikaussi). Kaebajale anti vanglaametniku poolt ümberpaigutamisel ka korraldus enda isiklikud asjad kokku panna, mida ta aga ei teinud, jättes esemed kambrisse, millest ta ümber paigutati. Kohus nõustub vanglaga, et olukorras, kus kinnipeetav ise oma varast ei hooli ning sellesse heaperemehelikult ei suhtu, ei saa panna vastutama vara säilimise eest kedagi teist. Lisaks on tõenäoline ka vangla oletus, et välistada ei saa seda, et ajal, mil kaebaja kambri sisustust lõhkus (millega kaasnes ka prügi tekkimine), võis pardel sattuda kaebaja enda tegevuse tõttu lõhutud esemete hulka. Eelnevat arvestades ei ole kohtu hinnangul praegusel juhul kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmine reaalne.
13.Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, et kaebaja õiguste riive ei ole olnud intensiivne ning nii varalise kui ka mittevaralise hüvitamisnõude rahuldamine oleks ebatõenäoline, mistõttu tuleb kaebus selle esitajale HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel tagastada.
14.Kuna kaebus kuulub tagastamisele, siis puudub vajadus lahendada sisuliselt kaebaja riigilõivust vabastamise taotlust ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.