5.Asendada kohtulahendis selle avalikustamisel kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 16. jaanuar 2023).
1.Viru Vangla kinnipeetavat M.M.i karistati vangla 13. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 6-3/231-1 distsiplinaarkorras nelja erineva rikkumise eest. Karistuseks määrati iga rikkumise eest kahekümne viieks ööpäevaks kartserisse paigutamine (kokku sada päeva). Käskkirja kohaselt sülitas M.M. 13., 14., 15. ja 17. veebruaril 2020 korduvalt valveruumi klaaside pihta. Sellega rikkus ta Viru Vangla kodukorra punkti 1.12.8, mille kohaselt on kinnipeetaval keelatud ebaviisakalt käituda.
2.Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas M.M. kaebuse, milles palus distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri tühistada. Kaebuse kohaselt rikkumise kohta koostatud ettekannetes valetati. Karistus on ebaproportsionaalne.
3.Tartu Halduskohtu 29. novembri 2021. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Kaebaja käitus valvurite ruumi akende pihta sülitamisega selgelt ebaviisakalt. See väljendab selgelt kaebaja lugupidamatust. Kaebaja ei vaidle tegude toimepanemisele vastu.
3.2.Vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 p 4 kohaselt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristusena kohaldada kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Kuna praegu karistati kaebajat nii ajaliselt kui ka koosseisuliselt selgelt eraldiseisvate tegude eest, ei olnud kaebaja karistamine nende rikkumiste eest kokku 100 päevaks vastuolus VangS § 63 lg 1 p-ga 4.
3.3.Kaebaja on viidanud Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (komitee) mittesiduvale soovitusele, et üksikvangistus ei tohiks kesta üle 14 päeva, ning õiguskantsleri arvamusele, et vangistusseaduses sätestatud kartserikaristuse maksimaalset tähtaega tuleks lühendada. See ei tähenda siiski, et 14 ööpäeva ületavas osas oleks distsiplinaarkaristuse määramine lubamatu. Eesti Vabariigile siduvate rahvusvaheliste lepingutega ei ole vangistuse täideviimise tingimusi vahetult reguleeritud. Seega tuleb lähtuda siseriiklikust õigusest, st vangistusseadusest ja selle alusel antud õigustloovatest aktidest. Ka õiguskantsleri seisukohad on soovituslikud ega muuda kehtiva õiguse norme.
3.4.Kaebaja sooritatud rikkumised olid sellise tõsidusega, et neile oli õigustatud kartserikaristuse kohaldamine. Tahtlik sülitamine valveruumi akendele kujutab endast vanglas kehtiva korra ja käitumisnormide rasket rikkumist ning võib seetõttu seada ohtu vangla julgeoleku. Vähemalt kolmel korral ei sülitanud kaebaja akendele mitte ühekordselt, vaid ühe intsidendi kestel korduvalt. Samuti jätkas ta kahel korral sülitamist pärast seda, kui talle oli antud korraldus sülitamine lõpetada ning vähemalt kahel korral keeldus täitmast korraldust oma sülg ise ära koristada.
3.5.Kaebajal oli 25 kehtivat distsiplinaarkaristust ning samalaadse rikkumise eest oli talle varem määratud distsiplinaarkaristuseks 20-ööpäevane kartserikaristus. Kaebajale määratud karistused sarnaste rikkumiste eest on läinud ajas rangemaks, kuid see pole takistanud kaebajal uue rikkumise toimepanemist. Seda arvestades on põhjendatud vangla seisukoht, et lühema kui 25 päeva pikkuse kartserikaristuse määramine ei täidaks kaebaja õiguskuulekale käitumisele suunamise eesmärki.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.M.M. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Sülitamine ei saa seada ohtu vangla julgeolekut. See on lihtsalt ebaviisakas käitumine, mille eest üksikvangistusega karistamine on ilmselgelt ebaproportsionaalne.
4.2.Euroopa inimõiguste kohus tugineb kaebuste lahendamisel komitee seisukohtadele. Komitee keelab määrata 14 päevast pikemat üksikvangistust. Mandela reeglid keelavad üksikvangistuse üle 15 ööpäeva.
4.3.Kaebajal on 2018. ja 2019. aastal diagnoositud depressioon ning tema suhtes poleks tohtinud kartserikaristust kohaldada.
4.4.Valvur tungis kaebajale pärast sülitamist kallale. See on jäänud turvakaamera salvestisele, mis tuleb ringkonnakohtu poolt välja nõuda.
4.5.Kaebaja avaldas suuliselt soovi, et distsiplinaarmenetluses tema selgitused protokollitaks, aga seda ei tehtud. Kaebaja taotleb, et tuvastataks selle tegevusetuse õigusvastasus.
4.6.Distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametnik on kaebaja suhtes vaenulik.
5.Viru Vangla palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata juba varasemas menetluses esitatud põhjendustel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Kaebaja vaidlustab halduskohtu seisukohta, et kaebaja käitumine võib seada ohtu vangla julgeoleku. Kaebaja leiab, et sülitamine ei sea kuidagi vangla julgeolekut ohtu. Samas ei arvesta kaebaja seda, et kaebajat ei ole karistatud otseselt vangla julgeoleku ohtu seadmise eest, vaid Viru Vangla kodukorra p-i 1.12.8 rikkumise eest, mille järgi on kinnipeetavatel keelatud käituda ebaviisakalt. Halduskohtu viide, et selline käitumine võib ohustada vangla julgeolekut, on seega üksnes täiendav põhjendus. Isegi kui see põhjendus oleks asjakohatu, ei saaks see viia kaebuse rahuldamiseni, kuna sellest sõltumata jääb muutumatuks põhiline distsiplinaarkaristuse määramist tinginud asjaolu – et kaebaja käitumine oli ebaviisakas. Ringkonnakohus märgib saamas, et halduskohtu hinnang, et kaebaja käitumine võib ohustada vangla julgeolekut, on põhjendatud. Kaebaja käitumine oli vangla ja vanglaametnike suhtes selgelt negatiivne ja halvakspanev ning oma tõsiduselt juba väga lähedal füüsiliselt teisi isikuid või vara kahjustavale käitumisele. Sellise käitumise puhul on oht, et isiku käitumine võib edasi eskaleeruda ning järgmine intsident võib kaasa tuua juba ründe teiste isikute või vara vastu. Lisaks võib selline käitumine julgustada ka teisi kinnipeetavaid vangla julgeolekut ohustaval viisil käituma. Seega ei olnud asjakohatu halduskohtu hinnang, et kaebaja käitumine võib ohustada vangla julgeolekut.
8.Kaebaja viitab järjekordselt komitee soovitustele ja teistele dokumentidele, mille järgi ei tohiks üksikvangistus kesta üle 14-15 päeva. Siin jätab kaebaja täielikult tähelepanuta selle, et halduskohus oli oma otsuses selgitanud, miks komitee seisukohad ei ole Eestile siduvad. Kaebaja soovimatus neid selgitusi arvestada ei tähenda, et ringkonnakohus saaks kaebaja eeskujul neid tähelepanuta jätta. Ringkonnakohus kordab lühidalt, et kaebaja viidatud aktid ei ole Eestile siduvad ning lähtuda tuleb kehtivast vangistusseadusest, mille § 63 lg 1 p 4 võimaldab kartserikaristust kohaldada kuni 45 ööpäevaks.
9.Kaebaja väidab, et tal oli 2018. ja 2019. aastal diagnoositud depressioon, mistõttu ei oleks tohtinud tema suhtes kartserikaristust kohaldada. Samas käib asjas vaidlus 2020. aastal määratud distsiplinaarkaristuse üle. Selle kohaldamist ei välista automaatselt varem isikul esinenud terviseseisundid. Puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja tervislik seisund distsiplinaarkaristuse määramise või kohaldamise hetkel oleks olnud selline, mis oleks välistanud kartserikaristuse kandmise.
10.Kaebaja väidab, et ühe intsidendi järgselt tungisid vanglaametnikud talle kallale. Küsimus, kuidas käitusid vanglaametnikud kaebajaga intsidendi järgselt, ei oma tähtsust distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasuse hindamisel. Kaebaja sellekohaseid väiteid saaks kontrollida üksnes sellisel juhul, kui kaebaja oleks esitanud kaebuse konkreetselt väidetavate vanglaametnike toimingutega seoses. Käesolevas asjas, kus vaidlustatud on distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja, ei ole nende kaebaja väidete hindamine vajalik ega võimalik.
Seetõttu jätab ringkonnakohus rahuldamata kaebaja taotluse tõendite (turvakaamera salvestiste) väljanõudmiseks ja tunnistajate (vanglaametnike) ülekuulamiseks. Võimalik saadav teave seoses väidetava kallaletungiga kaebajale ei oma asjas tähtsust.
11.Kaebaja väitel soovis ta suuliselt, et distsiplinaarmenetluses tema ütlused protokollitaks, ent seda ei tehtud. VangS § 64 lg 2 sätestab, et distsiplinaarmenetluses on kinnipeetaval õigus anda selgitusi. See säte ei näe ette, et kinnipeetaval on õigus anda selgitusi suuliselt ja nõuda nende protokollimist. Tõsi, haldusmenetluse seaduse § 40 lg 1 näeb ette, et isikule tuleb anda võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited asja kohta kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis. Siiski ei ole kaebaja selgitanud, miks oli tal vajalik anda selgitusi just suuliselt protokollimiseks ning miks ei saanud ta anda selgitusi kirjalikult, nagu distsiplinaarmenetlustes tavaliselt. Lisaks on kaebaja väide, et ta taotles suuliselt võimalust selgituste suuliselt andmiseks ja nende protokollimiseks, tõendamata. Asja materjalidest nähtuvalt anti kaebajale 28. veebruaril 2020 võimalus distsiplinaarmenetluses selgituste andmiseks kuni 5. märtsini 2020, ent ta ei teinud seda (dtl 65). Eelnevat arvestades tuleb lugeda, et kaebajale oli ärakuulamiseks võimalus antud ning seega viidi distsiplinaarmenetlus läbi õiguspäraselt. Kaebaja taotlus, et tuvastataks suuliste ütluste protokollimata jätmise õigusvastasus, on lubamatu ning jääb läbi vaatamata. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 182 lg 3 järgi ei saa apellatsioonkaebuses esitada nõudeid, mida halduskohtus ei esitatud. Halduskohtule esitas kaebaja üksnes distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamise nõude.
12.Tõendamata ning oletuslik on kaebaja väide, et distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametnik on kaebaja suhtes vaenulik. Kaebajale määratud suurt distsiplinaarkaristuste arvu arvestades on paratamatu, et distsiplinaarmenetlusi juhtub aeg-ajalt läbi viima sama ametnik, kuid see asjaolu ei tõenda tema vaenulikkust ega seega ka erapoolikust kaebaja suhtes.
13.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot jääb HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
14.Kaebaja taotlus asja lahendamiseks istungil jääb rahuldamata. HKMS § 131 lg 1 p 2 järgi võib kohus vaadata asja läbi kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui vaidluse all on üksnes õigusküsimused. Käesolevas asjas on faktilised asjaolud piisavalt selged. Kaebaja ei vaidlusta sisuliselt tegude toimepanemist, seega faktiliste asjaolude üle vaidlust pole. Kaebaja tõstatatud küsimused seonduvad peamiselt tema tegudele antava hinnanguga ning karistuse proportsionaalsusega. Need on liigitatavad pigem õiguslike küsimuste hulka. Ringkonnakohus ei näe eelneva tõttu vajadust täiendavate tõendite kogumiseks ega kaebaja kohalolekuga istungi korraldamiseks. Seetõttu jääb see taotlus rahuldamata.
15.Kaebaja on taotlenud apellatsioonkaebuses, et kohtulahendis asendataks avalikustamisel tema nimi initsiaalidega. HKMS § 175 lg 3 alusel kuulub see taotlus rahuldamisele. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.