M. M kaebus Viru Vangla 13.03.2020. a käskkirja nr 6-3/231-1 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – M. M Vastustaja – Viru Vangla, volitatud esindaja Agu Rillo
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta M. M kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.12.2021 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Viru Vangla tunnistas 13.03.2020. a käskkirjaga nr 6-3/231-1 kinnipeetav M. M(edaspidi ka kaebaja) süüdi Viru Vangla kodukorra punkti 1.12.8 rikkumistes 13.02.2020, 14.02.2020, 15.02.2020 ja 17.02.2020 ning karistas teda iga rikkumise eest 25 ööpäevaks kartserisse paigutamisega (kokku 100 päeva). Vanglaametnikud on koostanud 13.02.2020, 14.02.2020, 15.02.2020 ja 17.02.2020 ettekanded, mille kohaselt sülitas kaebaja eelnimetatud kuupäevadel korduvalt valveruumi klaaside pihta.
3-20-1063 Selline käitumine on ilmselgelt vastuolus elementaarsete viisakusnormidega ning väljendab eriti lugupidamatut suhtumist vangla ja vanglaametnike suhtes. Seega rikkus kaebaja valveruumi pihta sülitamisega Viru Vangla kodukorra punkti 1.12.8, mille kohaselt on kinnipeetaval keelatud ebaviisakalt käituda. Ebaviisakas käitumine ja ametnike töö takistamine raskendab distsipliini tagamist vanglas ja võib seada seeläbi ohtu vangla ning õõnestada ametnike autoriteeti. Kinnipeetavatele ei tohi jääda muljet, et ametnikega võib käituda ükskõik mil moel ning neile võib öelda mida tahes. Kinnipeetav peab saama märguande, et vangla ei aktsepteeri taolist käitumist ning karistamine oleks hoiatuseks ka teistele kinnipeetavatele, et sellelaadse rikkumise korral järgneb kindlasti ka karistus. Karistamisest loobumise kaalumiseks ei anna alust asjaolu, et kaebaja karistustest nähtuvalt on ta süstemaatiline distsipliinirikkuja ja samalaadseid rikkumisi on ta varem toime pannud korduvalt. Distsiplinaarkaristuse määramisel arvestatakse kaebaja varasemat distsiplinaarkorras karistatust, samuti suhtumist toime pandud rikkumisse ning võimalust mõjutada teda edaspidiselt õiguskuulekalt käituma. Kaebajal on 25 kehtivat distsiplinaarkaristust. Tema käitumine näitab, et varasemalt määratud distsiplinaarkaristused ei ole talle mingisugust mõju avaldanud, kuivõrd ta jätkab süstemaatiliselt korra rikkumist. Kuna kaebajale on eelnevalt samaliigilise rikkumise eest määratud karistuseks kartserisse paigutamine, ei oleks proportsionaalne toime pandud rikkumiste raskust arvestades määrata kartserikaristusest leebemat karistust. Kaebajale on varasemalt samalaadse rikkumise eest määratud distsiplinaarkaristusena 20-ööpäevane kartserikaristus. Kaebaja kartserisse paigutamine 25 ööpäevaks on piisav karistus selleks, et kaebaja mõistaks enda rikkumise tõsidust ning tal on võimalus teha kartserikaristuse kandmise ajal järeldusi, mis võivad mõjutada teda edaspidiselt õiguskuulekalt käituma.
2.Kaebaja esitas käskkirja peale 12.04.2020 vaide, nõudes käskkirja tühistamist ja enda üksikvangistusega piinamise lõpetamist. Kaebaja leidis, et 100 ööpäeva kartserit on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kontekstis ilmselgelt ebaproportsionaalne karistus neljal korral aknale sülitamise eest. Õiguskantsleri seisukoha järgi tuleb vanglatel kohaldada kartserikaristust vaid kõige tõsisematel juhtudel (nt vastusena vägivaldsele rünnakule) viimase abinõuna ja nii lühiajaliselt kui võimalik. Euroopa Vanglareeglistiku punkti 60.2 kohaselt peab olema karistuse raskus rikkumisega proportsionaalne.
3.Viru Vangla jättis 29.04.2020. a vaideotsusega nr 6-12/98-2 vaide rahuldamata. Kaebajale varem määratud distsiplinaarkaristuste loetelu viitab selgelt süstemaatilisele distsipliinirikkumisele ning talle määratud leebemad karistused pole tulemusi andnud. Kaebajale määratud 100-päevane kartserikaristus ei ole ülemäärane, arvestades, et vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 p 4 järgi oli võimalik karistuseks määrata kokku kuni 180 ööpäevaks kartserisse paigutamist. Kaebaja on ise oma süstemaatilise korrarikkumisega tekitanud olukorra, kus vangla ei näe võimalust määrata leebemat karistust. VangS § 41 lg-s 1 sätestatu ei välista kinnipeetavalt õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmise nõudmist ja nende rikkumise eest karistamist, sh kartserikaristuse määramist, kui see toimub õigusaktides ette nähtud õiguslikke aluseid ja menetluskorda järgides.
4.M. M esitas 29.05.2020 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles palus tühistada Viru Vangla 13.03.2020. a käskkirja nr 6-3/231-1 järgmistel põhjustel. Valvurid valetasid pidevalt kaebaja kohta koostatud ettekannetes ning kaebaja sai selle eest karistada. Näiteks valetas valvur, nagu oleks kaebaja teda ähvardanud, ning seetõttu kohaldati kaebaja suhtes VangS §-s 69 ette nähtud piiranguid. Samuti alustati sama ettekande alusel kaebaja suhtes kriminaalmenetlust. Uurimist läbi viinud ametnik tuvastas, et mingit ähvardamist ei ole olnud ning lõpetas kriminaalmenetluse. Protestiks ebaõiglasele kohtlemisele sülitas kaebaja neljal päeval valveruumi akendele. Kaebajale nelja sülitamise eest 100-ööpäevase kartserikaristuse määramine ei ole kooskõlas Riigikohtu 10.10.2017. a otsuse nr 3-15-3133 punktis 17 toodud seisukohaga ega seal viidatud EIK lahendite ning Piinamise ja
3-20-1063 Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) raportiga.
5.Viru Vangla esitas 05.05.2021 kaebusele vastuse, paludes jätta kaebuse rahuldamata ning kohtul arvestada HKMS § 165 lg 2 järgi vangla käskkirja põhjendustega, samuti 29.04.2020. a vaideotsuse põhjendustega. Vangla märkis täiendavalt järgmist. Rikkumiste, st avalike sülitamiste faktide üle 13.02.2020, 14.02.2020, 15.02.2020 ja 17.02.2020 ei ole sisulist vaidlust. Avalikus ruumis millegi peale sülitamine, eriti veel, kui keelduda ise oma eritiste koristamisest, on ebaviisakuse ülim avaldus ning vastaspoole, antud juhul vanglaametnike, aga ka nende, kes pidid tema sülge koristama, ülim alandamine. Sellisele käitumisele ei ole ühtegi õigustust ning kaebaja tegevus on õigesti kvalifitseeritud Viru Vangla kodukorra punkti 1.12.8 rikkumisena. Tegu oli iga kord iseseisva teoga, mistõttu võis iga rikkumise eest määrata eraldi karistuse. Määratud karistused ei ole ebaproportsionaalsed – eritiste teistele koristada jätmine on ebaviisaka käitumise ülim väljendus.
KOHTU SEISUKOHT
6.Kohus leiab, et kaebuse rahuldamiseks puuduvad alused.
7.Kaebaja on vaidlustanud Viru Vangla 13.03.2020. a käskkirja (digitoimiku leheküljed (dtl) 11–13), millega määrati talle distsiplinaarkaristustena neli 25 päeva pikkust kartserikaristust selle eest, et ta sülitas neljal päeval, s.o 13.02.2020, 14.02.2020, 15.02.2020 ja 17.02.2020 valvurite ruumi klaaside pihta.
8.Viru Vangla valvuri 13.02.2020. a ettekande nr 6-20/781-1 (dtl 70) järgi pani kaebaja rikkumise toime 13.02.2020 kella 13.16 paiku, mil lõpetas talle ette nähtud velotrenažööri kasutamise ajal V maja 4. korruse valveruumi ees trenažööri kasutamise, suundus valveruumi akende poole ning sülitas seejärel kõikide valveruumi aknatahvlite peale. Valvur andis kaebajale korralduse oma sülg ära koristada, kuid kaebaja keeldus koristamast. Viru Vangla valvuri 14.02.2020. a ettekande nr 6-20/806-1 (dtl 72) järgi pani kaebaja järgmise sarnase rikkumise toime 14.02.2020 kella 13.30 paiku, mil ta liikus samuti pärast velotrenažööri kasutamise lõpetamist valveruumi poole ning sülitas seejärel valveruumi pihta. Pärast seda, kui valvur andis kaebajale korralduse koristada ära kohad, kuhu ta sülitas, ütles kaebaja, et on nõus koristama, ning kui ta hakkas uuesti valveruumi poole liikuma, sülitas uuesti valveruumi suunas. Ka järgmisel päeval, s.o 15.02.2020 on valvur koostanud ettekande nr 6-20/825-1 (dtl 74), mille kohaselt pani kaebaja rikkumise toime samal päeval kella 14.00 paiku, kui ei allunud jalutuskäigult tagasi tulles korduvatele korraldustele astuda läbi metallidetektori, liikus valveruumi ette ja hakkas vastu klaasi sülitama. Õlavarrest suunamise järel liikus kaebaja metallidetektori ette, liikus pärast korduvaid korraldusi sealt läbi ning tatistas seejärel jälle vastu valveruumi klaase. Kaebaja ei allunud korraldustele mitte tatistada. Viimane asjassepuutuv ettekanne (nr 6-20/858-1; dtl 76) on koostatud 17.02.2020 ning selle kohaselt pani kaebaja rikkumise toime samal päeval kella 20.00 paiku, kui pööras jalutuskäigult tulles pärast läbiotsimist valveruumi poole ja sülitas vastu valveruumi klaasi. Kuna valvur tundis, et järgmisel hetkel võib kaebaja sülitada teda, suunas ta kaebaja füüsilise jõuga läbiotsimiskoha vastu. Kui üks valvur ütles teisele, et kaebaja võib veel sülitada, vastas kaebaja, et võib küll.
9.VangS § 67 p 1 järgi on kinnipeetav vanglas julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju. Viru Vangla kodukorra p 1.12.8 kohaselt on kinnipeetavatel keelatud käituda ebaviisakalt ning kasutada seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid.
10.Kohus nõustub vanglaga, et praegusel juhul on kaebaja käitunud valvurite ruumi akende pihta sülitamisega selgelt ebaviisakalt. Selline käitumine ei ole kooskõlas ühiskonnas üldiselt
3-20-1063 aktsepteeritud normidega ning väljendab selgelt kaebaja lugupidamatust. Kaebaja ei vaidle ei käskkirjale esitatud vaides ega kaebuses tegude toimepanemisele vastu. Kaebaja sõnul oli teda selliselt käitumiseks küll provotseeritud, kuid see väide ei saa õigustada kaebaja poolt tegude toimepanemist või tema süüd vähendada. Asja materjalide pinnalt on selge, et kaebaja pani teod toime tahtlikult ning selge eesmärgiga väljendada vanglaametnikele oma rahulolematust nende tegudega. Seega on vastustaja õiguspäraselt heitnud kaebajale ette Viru Vangla kodukorra p 1.12.8 rikkumist.
11.Kaebaja tugineb käskkirja õigusvastasust väites peamiselt sellele, et talle määratud karistused, s.o iga rikkumise eest 25 päevaks kartserisse paigutamine, ei ole asjaolusid arvestades proportsionaalne.
12.VangS § 63 lg 1 kohaselt võib kinnipeetavale vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldada järgmisi distsiplinaarkaristusi: noomitus (p 1); isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamine kuni 45 päevaks (p 11); ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine (p 2); töölt eemaldamine kuni üheks kuuks (p 3); ning kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks (p 4). VangS § 63 ei piira mitme distsiplinaarkaristuse määramist mitme samasisulise rikkumise eest ning VangS § 63 lg-ga 3 on keelatud üksnes mitme distsiplinaarkaristuse määramine ühe ja sama rikkumise eest (Riigikohtu 10.10.2017. a otsus nr 3-15-3133, p 16). Kuna praegusel juhul olid ettekannetes kirjeldatud neli kaebaja tegu nii ajaliselt kui ka koosseisuliselt selgelt eraldiseisvad, ei olnud kaebaja karistamine kartserisse paigutamisega nende rikkumiste eest kokku 100 päevaks vastuolus VangS § 63 lg 1 p-ga 4.
13.Kaebaja on viidanud CPT mittesiduvale soovitusele, mille järgi ei tohiks üksikvangistus kesta üle 14 päeva. Samuti on õiguskantsler väljendanud seisukohta, et vangistusseaduses sätestatud kartserikaristuse maksimaalne tähtaeg on ülemäärane ja seda tuleks lühendada. Kohus selgitab, et see ei tähenda siiski seda, et 14 ööpäeva ületavas osas oleks distsiplinaarkaristuse määramine lubamatu ning automaatselt õigusvastane. Eesti Vabariigile siduvate rahvusvaheliste lepingutega ei ole vangistuse täideviimise tingimusi vahetult reguleeritud. Seetõttu on vangistuse täideviimise tingimuste, sh distsiplinaarsete mõjutusvahendite reguleerimine siseriiklik küsimus ning selles küsimuses tuleb lähtuda eelkõige vangistusseadusest ja selle alusel antud õigustloovatest aktidest. Ka õiguskantsleri seisukohad on soovituslikud ega muuda iseenesest kehtiva õiguse norme ning nende seisukohtadega saab õigusnormide kohaldamisel arvestada. (Vt Tartu Ringkonnakohtu 28.04.2020. a otsus nr 3-18-1895, p 16; 24.07.2017. a määrus nr 3-17-1292, p 10). Kaebajale nelja 25 päeva pikkuse kartserikaristuse määramine on kooskõlas VangS § 63 lg 1 p-ga 4, mille kohaselt on Eestis lubatud määrata kuni 45 ööpäeva pikkuseid kartserikaristusi.
14.Kaebaja viidatud Riigikohtu 10.10.2017. a otsuse nr 3-15-3133 p-s 17 esitatud seisukohtadest ja seal toodud EIK praktikast tuleneb kokkuvõtlikult, et üksikvangistust kui ühte karmimat vanglas karistusena kasutatavat meedet võib kohaldada ainult raskete rikkumiste korral ja nii lühikese aja jooksul kui võimalik. Samuti peab sellisel viisil karistamine olema igal üksikjuhtumil põhjendatud ja põhjendamiskohustus suureneb vastavalt üksikvangistuse pikkusele. Näiteks on EIK möönnud, et pelgalt (rahumeelselt) vangla korraldustele allumatus ei ole tõsiduse astmelt selline rikkumine, millele tuleks reageerida üksikvangistusega (EIK 25.07.2013. a otsus asjades nr 11082/06 ja nr 13772/05, Khodorkovskiy ja Lebedev vs. Venemaa (p 470), kus vaidluse all olid muu hulgas keeldumine korralduse täitmisest minna jalutuskäigule ja korralduse täitmisest minna pesema).
15.Kohus leiab, et vastustaja on järginud kaebajale karistuste määramisel kaalumisreegleid ning mõistetud karistused on proportsionaalsed.
16.Kaebaja toime pandud rikkumisi saab nende tõsiduse astmelt pidada sellisteks, mille puhul oli õigustatud reageerimine kartserikaristuste kohaldamisega. Tahtlik sülitamine valveruumi
3-20-1063 akendele kujutab endast vanglas kehtiva korra ja käitumisnormide rasket rikkumist ning võib seetõttu seada ohtu vangla julgeoleku. Käesolevas otsuses (p 8) välja toodud ettekannete sisust ilmneb muu hulgas see, et vähemalt kolmel korral ei sülitanud kaebaja valvurite ruumi akendele mitte ühekordselt, vaid ühe intsidendi kestel korduvalt. Samuti on kaebaja jätkanud sülitamist pärast talle sülitamise lõpetamiseks korralduste andmist (14.02.2020 ja 15.02.2020) ning keeldunud vähemalt kahel juhul korralduse täitmisest oma sülg ise ära koristada (13.02.2020 ja 14.02.2020). Seega on vastustaja kohtu hinnangul arvestanud karistuste määramisel õigesti rikkumiste iseloomu ja laadi ning kaebaja suhtumist rikkumistesse.
17.Vastavalt VangS § 63 lg 3 esimesele lausele tuleb distsiplinaarkaristuse valikul arvesse võtta ka vangistuse täideviimise eesmärki. VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Lisaks on kohtupraktikast tulenevalt karistuse proportsionaalsuse hindamisel asjakohane võtta arvesse kinnipeetava eelnevaid samaliigilisi rikkumisi, kuna see iseloomustab tema käitumist ja suhtumist õiguskorda, sh vanglateenistuse ametnike korraldustesse ja distsipliini (Riigikohtu 29.09.2015. a otsus nr 3-3-2-2-15, p 25; 29.09.2015. a otsus nr 3-3-2-1-15, p 24).
18.Vangla on vaidlustatud käskkirjas tuginenud karistuse määramisel sellele, kaebajal oli 25 kehtivat distsiplinaarkaristust ning samalaadse rikkumise eest oli talle varem määratud distsiplinaarkaristusena 20-ööpäevane kartserikaristus. Kohtule esitatud kaebaja distsiplinaarkaristuste väljavõte (dtl 89–92) kinnitab eelnevat. Nimetatud väljavõttelt nähtub, et kaebajale oli kehtivate karistustena samaliigilise rikkumise ehk suhtlemiseeskirjade rikkumise eest varem määratud kokku seitse kartserikaristust järgmiselt: 22.04.2019 10 päeva, 07.10.2019 15 päeva, 05.11.2019 20 päeva, 25.11.2019 2 x 20 päeva, 26.11.2019 20 päeva ja 11.12.2019 20 päeva. Seega olid kaebajale varasemalt samaliigiliste rikkumiste eest määratud karistused läinud ajaga rangemaks, kuid sellest hoolimata ei takistanud see kaebajal uue rikkumise toimepanemist. Eeltoodut arvesse võttes saab pidada põhjendatuks vastustaja seisukohta, et kaebajale varem määratud karistusi arvestades ei täidaks vähema kui 25 päeva pikkuse kartserikaristuse määramine kaebaja edaspidi õiguskuulekale käitumisele suunamise eesmärki. Seega on vastustaja teostanud karistuste määramisel kaalutlusõigust nõuetekohaselt.
19.Käskkirjas ei esine ka menetluslikke või vormilisi puudusi, mis annaks alust pidada seda õigusvastaseks. Kaebajale on enne käskkirja andmist olnud tagatud ärakuulamisõigus (haldusmenetluse seaduse § 40). Kaebajat teavitati distsiplinaarmenetluse läbiviimisest Viru Vangla 28.02.2020. a teatega (dtl 69) ning tal on olnud õigus esitada distsiplinaarmenetluses oma selgitusi ja vastuväiteid. Kaebaja on saanud tutvuda ka 11.03.2020. a distsiplinaarmenetluse protokolliga nr 7-1/11501-1 (dtl 65–67). Kuigi protokollile tehtud märkusest nähtub, et see anti kaebajale kambrisse 11.03.2020 kella 15.10 paiku ning kaebaja keeldus selle allkirjastamisest, öeldes, et tal on madratsi kasutamise aeg ja ta ei saa luugi juurde tulla, puudub kohtul alus arvata, et seda ei oleks kaebajale kätte antud. Kaebajal oli õigus esitada protokollile kirjalikke vastuväiteid ja arvamusi kuni 13.03.2020 hommikuse loenduseni. Samuti on karistused määratud VangS § 64 lg-s 41 sätestatud ühekuulist tähtaega järgides.
20.Eelneva põhjal leiab kohus, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane ning kaebus selle haldusakti tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata.
21.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse esitamisel on tasutud riigilõiv 15 eurot, mis jääb HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Viru Vangla ei ole kohtumenetluses kantud menetluskulude nimekirja ja menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente esitanud. Seega jäävad ka vangla menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.