Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Einar Vene 7. detsember 2022, Tartu 3-21-548
Haldusasi
Xi kaebus SA Eesti Teadusagentuur 9. detsembri 2020. a käskkiraja nr 1.1-4/20/191 osaliseks ning 11. veebruari 2021. a vaideotsuse nr 1.1-4/21/20 täielikuks tühistamiseks ja granditaotluse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 21. oktoobri 2021. a otsus Xi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – X Vastustaja/apellant – SA Eesti Teadusagentuur
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21. oktoobri 2021. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetluskulu apellatsiooniastmes tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 6. jaanuar 2023).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas SA-le Eesti Teadusagentuur (ETa) taotluse uurimistoetuse (rühmagrandi) saamiseks. Projekti eesmärk oli ülikiire maagilise pöörlemise tehnoloogia loomine ja realiseerimine tahkiste mõõtepeade jaoks. SA Eesti Teadusagentuur 9. detsembri 2020. a käskkirjaga nr 1.1-4/20/191 jäeti teiste seas rahuldamata ka Xi granditaotlus.
Pärast edutut vaidemenetlust (vaie jäeti rahuldamata ETa 11. veebruari 2021. a käskkirjaga nr 1.1-4/21/20) esitas X kaebuse, milles palus tühistada taotluse rahuldamata jätmise otsus teda
puudutavas osas ning vaideotsus ja kohustada vastustajat taotluse uueks lahendamiseks. Kaebuse kohaselt kohaldas ETa valesti kaalutlusõigust ning andis seetõttu kaebaja taotlusele vähem punkte. Valesti määrati taotluse kategooria.
3.Tartu Halduskohtu 21. oktoobri 2021. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Vaidlustatud käskkirjas on selgitatud, et taotluse rahuldamata jätmise otsused on tehtud hindamisnõukogu 3. detsembri 2020. a koosolekul kinnitatud valdkondliku paremusjärjestuse alusel. ETa juhatuse 6. jaanuari 2020. a käskkirjaga on kinnitatud rühmagrandi tingimused ja kord (kord) ning 4. veebruari 2020. a käskkirjaga rühmagranditaotluse hindamise juhend (hindamisjuhend) Kohtu hinnangul on kaebaja taotluse lahendamine toimunud korra ja hindamisjuhendiga kooskõlas ning põhjendamatu on kaebaja väide menetlusvigade kohta.
3.2.Korra p-i 12.8 järgi moodustatakse taotlustest nende rahuldamise aluseks olevad pingeread teadus- ja arendustegevuse valdkondades. Haridus- ja teadusministri 1. veebruari 2019. a määrusega nr 2 kehtestatud „Teadus- ja arendustegevuse valdkondade loetelu“ § 2 kohaselt on neid valdkondi kuus, sh loodusteaduste valdkond ning tehnika ja tehnoloogia valdkond. Kõikides valdkondades on taotluste menetlemiseks moodustatud eksperdikomisjonid, kusjuures loodusteaduste valdkonnas on kaks alakomisjon – täppisteaduste alamkomisjon (LO1, hõlmab matemaatika, arvutiteadused ja informaatika, füüsika- ja keemiateadused) ning bio- ja keskkonnateaduste alakomisjon (LO2, hõlmab maateadusi ja nendega seotud keskkonnateadusi, bioteadusi ning teisi loodusteadusi). Need alakomisjonid menetlevad ja hindavad taotluseid alguses eraldi, kuid koondhinnang kinnitatakse lõpuks eksperdikomisjoni koosolekul.
3.3.Kaebaja leidis, et tema taotlus on valesti liigitatud loodusteaduste valdkonda kuuluvaks. Taotlus oli esitatud tehnika ja tehnoloogia valdkonnas. Halduskohus viitas, et taotlused jagati eri valdkodadesse 29. aprilli 2020. a koosolekul. Kaebajale anti sellest teada ja kaebajal oli võimalik esitada selles osas oma seisukoht. Kaebaja on selgitanud, et kogu projekti edukuse eelduseks on inseneritöö tase ja rakendused lähevad põhiliselt meditsiinivaldkonda. Mõlemas on lävend tunduvalt madalam ning taotluse positsioon oleks seega kõrgem. Seda kaebaja väidet on vastustaja hinnanud, selgitades, et taotlust menetleva eksperdikomisjoni otsustas hindamisnõukogu vastavalt sellele, millises eksperdikomisjonis on selle taotluse hindamiseks kõige suurem pädevus. Kuna aga üheski eksperdikomisjonis ei saa olla iga konkreetse taotluse alamvaldkonnas parimaid asjatundjaid, otsitakse taotlusele sobivaimad retsensendid (antud juhul oli 3 retsensenti). Taotlust menetletakse ja pannakse pingeritta vaid ühes valdkonnas (loodusteaduste valdkonnas).
3.4.Seega on kaebaja saanud menetluses esitada oma vastuväited selle kohta, et tema taotlust menetleti vales valdkonnas. Kohus leidis, et kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda, et tema taotlust menetletaks just temale sobivas valdkonnas. Taotluse suunamine menetlemiseks loodusteaduste ekspertkomisjoni ei kujuta endast kaebaja õiguste rikkumist. Korra p 12.4 kohaselt oli hindamisnõukogul õigus otsustada, millises ekspertkomisjonis taotlust menetletakse.
3.5.Kaebaja arvates hinnati tema taotlust valesti hindamiskriteeriumis 3 (põhitäitja ja töörühma kompetents, kogemus ja potentsiaal viimase 10 aasta jooksul). Selles kriteeriumis andsid retsensendid hinneteks 4,5, 5,0 ja 5,0 mis hindamisnõukogu arvamusel vääris koondhinnet 4,5. Kaebaja leidis, et keskmiseks hindeks tuli aritmeetiliselt seega 4,83 hindepunkti, mis tulnuks ümardada ülespoole ehk hindeks 5. Kohus viitas hindamisjuhendile, mille järgi ei arvuta hindamisnõukogu lõpphinnangut koostades retsensentide hinnete aritmeetilist keskmist, vaid annab korra p-le 12.7 tuginedes igale kriteeriumile lõpphinnangu ja hinde. Hindamisjuhendi p-i
7.2.1.kohaselt hinnatakse kolmandat ja seitsmendat kriteeriumit viie palli skaalal poole punkti täpsusega. Hinne „suurepärane“ ehk 5 antakse juhtudel, kui „taotlus on väga põhjalikult koostatud ning silmapaistvalt hea nii sisu kui vormistuse poolest. Taotlus vastab hindamiskriteeriumide kõigile aspektidele suurepärasel tasemel; nii taotluse originaalsus kui ka teaduslik põhjendatus on eeskujulikud. Väga paljutõotav projekt teaduse eesliinil ja väärib sellisena rahastamist“. Hinnet „väga hea“ ehk 4 on kirjeldatud järgmiselt: „taotluses on hindamiskriteeriumide enamik olulisi aspekte käsitletud väga hästi ning esineb vaid üksikuid puudusi. Soovitatavad oleksid vähesed
muudatused ja täpsustused. Tugev rahastamist vääriv uurimisprojekt“. Seega saab hinde 5 panna taotlusele, mis on igatpidi väljapaistev ning kus ei esine üldse puuduseid. Ka juba väiksemate puuduste esinemine ei võimalda panna kõrgeimat hinnet. Kuna meeskond tervikuna tekitas hindamisnõukogu hinnangu kohaselt kahtluse, kas ta kõikide taotluses välja toodud eesmärkide saavutamisega hakkama saab, ei saanud taotlusele anda hinnet 5, mis eeldab, et taotluse juures ei ole puuduseid. Eelkõige on tegu vaidlusega teadusliku hinnangu üle, mitte fakti- või menetluslike vigadega.
3.6.Hindamiskriteeriumi 7 (projekti tähtsus Eesti kultuurile, ühiskonnale ja majandusele) osas märkis hindamisnõukogu, et taotluse „tähtsus Eestile“ alalõik kirjeldab detailselt loodavate täppistööpinkide nõudeid ja üksikdetaile, ei maini aga praktiliselt ühtegi konkreetset akadeemiast väljapoole suunatud (Eesti sisest) koostööd või rakendust. Vaideotsuses tuuakse välja, et selles alajaotuses on taotlus lakooniline ja üldine, mainimata sellest väljapoole akadeemiat suunatud koostööprojekte. Kohus ei leidnud, et kaebajale selles kriteeriumis antud hinne oleks hindamisjuhendiga või juhtumi asjaoludega vastuolus.
3.7.Hindamiskriteeriumi 8 (grandi tüübi põhjendus (väike või suur, eksperimentaal või mitteeksperimentaal)) eest on kaebaja taotlus saanud null punkti ühest. Hinne „sobiv“ ehk 1 tähendab, et taotletav granditüüp ja -maht on hästi põhjendatud ja hinnatavad kulud on realistlikud. Hinne „mittesobiv“ ehk 0 tähendab vastupidist olukorda. Hindamisnõukogu on põhjendanud lõpphinnangus kaebajale hinde 0 andmist sellega, et grandi maht on põhjendatud väga üldsõnaliselt. Pole selge, kes toetab täiendavalt vajaminevate vahenditega, sest projekt ületab kehtestatud rahastuse piirmäära. Lisaks taotles kaebaja rühmagranti, mis oli ühtlasi ka eksperimentaalne. Eelarvejuhendi p-i 1.6. järgi jaotuvad grandid eksperimentaalseks ja mitteeksperimentaalseks teadustöö spetsiifikast lähtuvalt, st et eksperimentaalsetes grantides on teadustöö kulud arvestuslikult suuremad kui mitte-eksperimentaalsetes. Käesoleval juhul taotleti granti aga peamiselt personalikulude katmiseks (lukksepa ja mehhatrooniku töötasuks), teadustöö kulud olid ainult 15 000 eurot (kogukulu 266 875 eurot). Kohtu hinnangul on põhjendatud vastustaja seisukoht, et õigustatud ei ole küsida eksperimentaalset granti peamiselt üksnes personalikulude katmiseks. Samuti pidas kohus põhjendatuks seisukohta, et taotleja ei ole taotluses selgitanud ja põhjendanud, miks suhteliselt väikse rühma jaoks on vajalikud nii kõrged personalikulud, mis õigustaksid suure grandi taotlemist.
3.8.Kohus nõustus vastustajaga, et ekspertkomisjoni kõrvalekaldumine retsensentide antud hinnangutest ei ole nii suur, et nõuaks eraldi põhjendamist. Ühelgi juhul pole pandud madalamat hinnet, kui on pakkunud ka mõni retsensent ning kõiki hindeid on vastavalt hindamisjuhendile põhjendatud.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.X esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ning uue otsusega kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Kaalutlusõiguse teostamise üle kontrolli teostades ei saa kohus piirduda vaid ilmsete menetlusvigade tuvastamisega, vaid sisuliselt tuleb kontrollida seda, kas kaalutlusõigust on teostatud olulisi asjaolusid arvestades mõistlikult ning mitte taotlejale põhjendamatult kahjulikus suunas.
4.2.Hindamisnõukogu on välja üksnes kaebajale kahjulikke vastuolusid ning vastavalt hindepunkte vähendanud. Sealjuures on tuginetud oletuslikele vastuoludele ja hüpoteetilistele täiendavatele andmetele, mida oleks võinud esitada.
4.3.Kaebaja taotlus kvalifitseeriti valdkonda LO1, mis ei vasta taotluses esitatud valdkonnale (tehnika ja tehnoloogia valdkond). Halduskohus ei ole analüüsinud kaebaja väidet, et taotlus liigitati ebaõigesti ümber teise valdkonda.
4.4.Seoses hindamiskriteeriumiga 8 on ka granditaotluse eelarve koostamise juhendi p-s 3.3.2. selgitatud, et teadustöö kulude hulka kuuluvad töövõtu- või käsunduslepingu alusel ostetavad teenuse kulud. Taotluses kajastatud tööjõukulusid saab pidada just sellisteks kuludeks, st
teadustöö-, mitte personalikuludeks. Arvestada tuleb ka seda, et projekti eelarve maksimumsumma eest ei ole võimalik soetada vajalikku tehnoloogiat (ligi 1,3 miljonit eurot maksev spektromeeter), mida on võimalik soetada tänu kaebaja korraldatud koostöölepingutele. Seega võrreldes projekti kogukuluga (1 334 375 eurot) moodustab kaebaja taotletud toetus (266 875 eurot) üksnes 20% kogumaksumusest. Seega on projekt eksperimentaalne.
5.SA Eesti Teadusagentuur vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Kohus on kaalutlusõigust ettenähtud piirides kontrollinud.
5.2.Vastustaja on lõpphinde andmisel lähtunud hindamisjuhendis esitatud hinnete selgitustest.
5.3.Kaebaja teeb etteheiteid peamiselt teaduslikule hinnangule.
5.4.Kaebaja ei vaidlustanud menetlustoimingut (taotluse valdkonna määramist loodusteaduste valdkonda) vaidemenetluses ning seega ei ole selle vaidlustamine koos haldusaktiga tähtaegne.
5.5.Rühmagrandi taotlemise korras on välja toodud, et retsensioonid pole eksperdikomisjonile ja hindamisnõukogule siduvad.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Nähtuvalt rühmagranditaotluse hindamise juhendist hindab rühmagranditaotlust vähemalt kaks sõltumatut retsensenti, eksperdikomisjon ja hindamisnõukogu. Eksperdikomisjon tugineb retsensentide hinnangutele ja hinnetele, kuid need ei ole eksperdikomisjonile siduvad. Hindamisnõukogu tugineb eksperdikomisjoni hinnetele ja hinnangutele, ent need ei ole hindamisnõukogule siduvad. Taotlustest moodustatakse pingerida (hindamisjuhendi p 6.1.1.6.1.3. ja 6.3., tl 73p-74). Seega toimub hindamine kolmeastmelises menetluses erinevate organite (retsensendid, eksperdikomisjon ja hindamisnõukogu) poolt ning eelmiste organite hinnangutele tuginedes, kuid varasemad hinnangud ei ole kõrgemalseisvale organile siduvad. Vastustaja selgitustest on võimalik järeldada, et ehkki retsensendid on kitsalt valdkonnapõhiselt kõige pädevamad isikud konkreetse taotluse hindamiseks, tuleb eksperdikomisjonile ja hindamisnõukogul moodustada kõikidest erinevate kitsaste valdkondade taotlustest ühine pingerida. Selleks on eksperdikomisjon ja hindamisnõukogu pädevamad kui retsensendid, sest viimased näevad ainult üksikuid taotlusi. Samuti ei hinda retsensendid kriteeriumi 7 (olulisus Eestile) ja 8 (granditüübi põhjendatus). Eelnevast ilmneb, et kuskilt ei tulene kohustust eksperdikomisjonile ega hindamisnõukogule võtta hindamisel arvesse retsensentide antud hindeid aritmeetilise keskmisena. Selgelt on sätestatud, et retsensentide antud hinded ei ole siduvad. Halduskohus on selgitanud, milline on hinnete „suurepärane“ (5) ja „väga hea“ (4) erinevus ning miks põhjendas hindamisnõukogu enda antud hindeid kaebaja vaidlustaud kriteeriumites just sellise hindega. Ringkonnakohus ei korda halduskohtu põhjendusi.
8.Kaebaja arvates oleks kohus pidanud kaalutlusõiguse puhul kontrollima ka seda, kas kaalutlusõigust on teostatud olulisi asjaolusid arvestades mõistlikult ning mitte taotlejale põhjendamatult kahjulikus suunas. Hindamisnõukogu on kaebaja arvates välja valinud kaebajale kahjulikke asjaolusid. Ringkonnakohtu hinnangul on asjakohane halduskohtu tehtud viide Riigikohtu lahendile (RKHKo 3-18-121, p 12) ning sellest tehtud kokkuvõte, mille järgi kohus ei saa kontrollida hindamisotsuste sisulist põhjendatust ega otstarbekust, vaid võib võtta seisukoha üksnes menetluskorra ja
kaalumisreeglite järgimise ning põhjendamiskohustuse täitmise kohta. Kaebaja poolt välja toodud oluliste asjaolude arvestamise kohustus on tõepoolest üks kaalutlusreeglitest (arvestada tuleb olulisi asjaolusid ning arvestamata jätta asjassepuutumatud asjaolud, vt nt RKHKo 3-17-563, p 12.3). Käesolevas asjas ei ole ringkonnakohtu arvates vastustajale võimalik ette heita oluliste asjaolude arvestamata jätmist. Hindamisnõukogu lõpphinnangust (tl 24 – 30p) nähtub ringkonnakohtu hinnangul piisavalt oluliste asjaoludega arvestamine. Kaebaja arvates on suuremat tähtsust omistatud kaebaja jaoks kahjulikele asjaoludele, kuid see on üksnes kaebaja subjektiivne hinnang. Lõpphinnangus on iseloomustatud projekti korduvalt positiivselt, st arvestatud on kaebaja kasuks olevaid asjaolusid. See, et hindamisnõukogu jaoks omasid lõpuks suuremat kaalu negatiivsed aspektid, mistõttu taotlus piisavalt kõrget kohta pingereas ei saanud, on juba sisuline hindamisotsustus, millesse kohus sekkuda ei saa. Nõustuda ei saa seisukohaga, et tuginetud on oletuslikele vastuoludele ja hüpoteetilistele andmetele, mida oleks võinud esitada. Hindamisnõukogu otsusest ei nähtu ringkonnakohtu hinnangul oletuslikke vastuolusid ega hüpoteetilisi puudujääke, vaid tähelepanu on juhitud konkreetselt kas piisava põhjalikkusega esitamata andmetele (nt et uute loodavate meetodite rakendamise näidetest jäid mõned (puidutöötlus) piisavalt lahti kirjutamata; pole selge, millisel riistvaral ja millise (põhi)täitja kompetentsil peaks arendus toimuma; mitmed ohud on veenvalt maandamata, näiteks tagavaraplaan juhuks, kui keraamika arendus Tallinnas peaks ebaõnnestuma; ei mainita praktiliselt ühtegi konkreetset akadeemiast väljapoole suunatud Eesti-sisest koostööd või rakendust; laiema avalikkuse teavitamine projekti saavutustest on vähe läbimõeldud; grandi mahtu on põhjendatud väga üldsõnaliselt; ei täpsustata, kellelt ja millistel tingimustel saadakse täiendavat raha jne).
9.Põhjendamatu on etteheide, et halduskohus pole analüüsinud kaebaja väidet, et taotlus liigitati taotluses näidatud tehnika ja tehnoloogi valdkonnast ebaõigesti loodusteaduste valdkonda. Halduskohus on seda kaebaja väidet põhjalikult käsitlenud (halduskohtu otsuse p-d 23 – 26). Halduskohus on selgitanud, et kaebajale teatati taotluse valdkonna ümberkvalifitseerimisest hindamisnõukogu poolt ning anti võimalus kaebajale selles osas oma seisukoha avaldamiseks. Hindamiskomisjon on vastuseks kaebaja seisukohale selgitanud, et taotlust menetlev ekspertkomisjon määrati hindamisnõukogu poolt vastavalt sellele, millises eksperdikomisjonis on selle taotluse hindamiseks kõige suurem pädevus. Lisaks otsustati vaidlusalusele taotlusele otsida sobivaimad retsensendid ning kokku otsustati leida 3 retsensenti. Seega on seda otsustust põhjendatud ning neist nähtuvad kaalutlused ei viita kaalutlusreeglite rikkumisele.
10.Kaebaja pöörab apellatsioonkaebuses suurt tähelepanu selle äranäitamisele, et tema projekt on eksperimentaalne, kuna tööjõukulud on käsitatavad samuti teaduskuludena ning suur osa projekti rahastusest moodustab spektromeetri kulu. Nimelt tuleneb ETA juhatuse poolt 6. jaanuaril 2020 kinnitatud granditaotluse eelarve koostamise juhendi p-st 1.6., et grandid jagunevad mitteeksperimentaalseteks ja eksperimentaalseteks, kusjuures eksperimentaalsetes grantides on teadustöö kulud suuremad kui mitteeksperimentaalsetes (tl 66). Hinnang, et põhjendatud pole grandi eksperimentaalsus, on esitatud vaideotsuses (tl 40p). Samas jätab kaebaja siin tähelepanuta selle, et küsimus, kas granditüüp on eksperimentaalne või mitte-eksperimentaalne, on küll hindamiskriteeriumi 8 põhiküsimuse „Grandi põhjendatus“ järel sulgudes välja toodud, kuid kriteeriumi alaküsimusteks olid, kas granditüübi valikut on asjakohaselt selgitatud ja kas see on põhjendatud ning kas kavandatud kulud on projekti eesmärke arvestades realistlikud (tl 75p). Hindamisnõukogu otsuses ongi vastatud eeskätt just neile alaküsimustele ning on leitud, et grandi mahtu on põhjendatud väga üldsõnaliselt; et kaebaja ei kirjelda, kellelt ja millistel tingimustel saab ta täiendavalt vajamineva raha; et koostööpartnerite toetus ei kata kõiki täiendavaid kulusid ning et kaebaja ei too välja, kuidas saavutatakse projekti
eesmärgid siis, kui lisarahastust ei saada soovitud mahus (tl 30). Seega ei ole küsimus, kas grant on eksperimentaalne või mitte, asja lahendamisel määrava tähtsusega. Ehkki vaideotsuses on vastustaja asunud ka seda küsimust käsitlema, on sealgi nenditud, et hinnangu „mittesobiv“ põhjustas hindamisnõukogu otsuses asjaolu, et grandi mahtu pole piisavalt põhjendatud (tl 40p). Seega on kriteeriumi 8 eest antud hinnangu põhjuseks eelkõige muud asjaolud, mitte kaebaja poolt süvitsi käsitletud eksperimentaalsuse küsimus. Ringkonnakohus märgib siiski seoses kaebaja seisukohaga, et ka personalikulud tuleks lugeda teadustöö kuludeks ja sellega muutuks grant eksperimentaalseks, et teadustöö kulusid ja personalikulusid tuleb siiski eristada. See nähtub juba granditaotluse eelarve koostamise juhendi p-st 1.9, kus on neid kulusid selgelt eraldi käsitletud. Spektromeetriga seonduva kulu arvessevõtmine koos grandikuludega pole aga grandi eksperimentaalsuse hindamisel põhjendatud, sest granditaotluse eelarve koostamise juhendi p-st 1.6. nähtuvalt jagatakse grante eksperimentaalseteks ja mitteeksperimentaalseteks vastavalt sellele, kuidas jagunevad teadustöö kulud ja muud kulud grandisiseselt.
11.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata.
12.Vastustaja on 18. novembril 2022 esitatud avalduses selgitanud, et kaebaja on esitanud uue taotluse grandi saamiseks ning hindamisnõukogu 20. oktoobri 2022. a koosolekul on tehtud juhatusele ettepanek see rahuldada. Seetõttu leiab vastustaja, et apellatsioonkaebuses esitatud nõuetega ei ole võimalik kaebuse eesmärki enam saavutada, kuna isik ei saa olla kahe rühmaprojekti juhiks vastavalt rühmagrandi taotlemise korra p-le 7.2. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks analüüsida küsimust, kas vaidlustatud haldusakti mõju on kaebaja jaoks lõppenud ning kohustamisnõude rahuldamine muutunud võimatuks või mitte. Kaebus jääb nagunii eeltoodud põhjendustel rahuldamata ning vaidluse lõpptulemus jääks seega kaebaja jaoks igal juhul samaks isegi siis, kui haldusakti mõju lõppemise tõttu tuleks lubada kaebajal üle minna tuvastamiskaebusele.
12.Kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes (õigusabikulu 1204 eurot ja riigilõiv 15 eurot) jäävad halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.