Osaühingu HORVEIT kaebus Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse 02.04.2021 otsusele nr 1.1-5.1/21/323
Menetlusosalised
Kaebaja – osaühing HORVEIT, esindaja Karmo Neider Vastustaja – Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus (Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse õigusjärglane), esindaja TK
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 07.01.2022 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Osaühingu HORVEIT apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
01.11.2022 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta osaühingu HORVEIT apellatsioonkaebus rahuldamata Halduskohtu 07.01.2022 otsus haldusasjas nr 3-21-1347 muutmata.
ning
Tallinna
2.Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.01.2023. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-21-1347 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Osaühing HORVEIT esitas 30.03.2021 Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele (EAS) taotluse toetuse saamiseks väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri 20.01.2021 määruse nr 2 „Turismiga seotud majandusharu ettevõtjate toetamine seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikuga“ (määrus nr 2) alusel.
2.EAS tunnistas 02.04.2021 otsusega nr 1.1-5.1/21/323 osaühingu HORVEIT määruse nr 2 nõuetele mittevastavaks ning jättis taotluse määruse nr 2 § 10 lg 1 p-i 1 ja § 15 lg 3 alusel rahuldamata. Toetusele on õigus käsitöö, suveniiri või Eesti disaini müüjal, kelle 2020. a perioodi 1. aprill kuni 30. november käibe langus oli võrreldes 2019. a sama perioodi käibega vähemalt 60 protsenti. Taotleja käive on Maksu- ja Tolliameti (MTA) andmetele tuginedes 2020. a 1. aprill kuni 30. november 718 226,23 eurot ja 2019. a samal perioodil 1 526 534,28 eurot. Seega oli taotleja käibe langus 808 308,05 eurot ehk 52,95%.
3.Osaühing HORVEIT esitas EAS-i 02.04.2021 otsusele nr 1.1-5.1/21/323 vaide, mis jäi EAS-i 19.05.2021 vaideotsusega nr 1.1-5.1/21/832 rahuldamata. Vaide esitaja on selgitanud, et oli sunnitud maha müüma kinnistu väärtusega 410 000 eurot ja sõiduki väärtusega 9417 eurot, et katta pangakonto miinus. Käibe mõiste tuleneb käibemaksuseaduse (KMS) § 4 lg-st 1. Kuigi vaide esitaja hinnangul ei ole ettevõtte põhivara müük käsitletav ettevõtja kommertskäibena, siis ei võimalda määrus nr 2 käibe languse arvutamisel arvesse võtta taotleja käivet osaliselt või vaid teatud teenuste eest. Määruse nr 2 kohaselt lähtutakse käibe languse arvutamisel ettevõtja käibest KMS-i tähenduses tervikuna.
4.Osaühing HORVEIT esitas 18.06.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse EAS-i 02.04.2021 otsuse nr 1.1-5.1/21/323 tühistamiseks ning vastustaja asja uueks otsustamiseks kohustamiseks. EAS-i 02.04.2021 otsuses esinevad kaalutlusvead, vastustaja ei ole arvesse võtnud kõiki olulisi asjaolusid ega kaebaja põhjendatud huvi. Koroonaviirus on otseselt ja negatiivselt mõjutanud kaebajat, mistõttu oli ta sunnitud koondama töötajaid ning sulgema kolm kauplust. Selleks, et jätkata tegevust, oli kaebaja sunnitud võõrandama kinnistu väärtusega 410 000 eurot ja sõiduki väärtusega 9417 eurot. Enne viidatud kinnistu müüki oli kaebaja pangakonto seis suures miinuses (-94 953,86 eurot). Ühe kinnisvaratehingu mõjul suurenes ettevõtte käive, kuid tegemist ei ole kaebaja ettevõtlusega saadud tulu ega käibega (KMS § 2 lg 2 ja § 4 lg 1). Vara müük ei ole seotud kommertstegevusega ning antud tehingut ei saa arvestada ettevõtte käibena kriisiperioodil. Seega oli kaebaja käibe langus pandeemiaperioodil 80,43% ning kaebaja vastab määruse nr 2 § 10 lg 1 p 1 tingimusele. Määruses nr 2 käibe mõiste täpsustamata jätmisel on tegemist lüngaga. Käibe mõiste all peetakse silmas ettevõtte vahetu äritegevusega seotud käivet, mitte kogu ettevõtte käivet. Vastasel juhul rikutakse määruse nr 2 §-s 2 kehtestatud eesmärki. Vastustaja ei kohtle kaebajat võrdselt teiste ettevõtjatega, kellel on samasugune tegevus ja kes saaks riigiabi taotleda. Vastustaja heidab kaebajale ette seda, et kaebaja on käitunud kriisisituatsioonis mõistlikult ja ettevõtte jätkusuutlikku tegevust silmas pidades. Määrus nr 2 kohtleb ettevõtjaid ebavõrdselt, sest toetusmeetme taotlemiseks arvestatakse käivet erinevalt. Nii näiteks arvestatakse kaebaja puhul kogukäivet, aga majutusasutuste puhul
2(5)
3-21-1347 üksnes põhitegevusest laekunud käivet (määruse nr 2 § 7 lg 1). Määrusega nr 2 on tehtud taotluste menetlemine lihtsaks vastustaja jaoks, kuid see ei saa olla eesmärk omaette.
5.EAS palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes haldus- ja vaidemenetluses esitatud seisukohtade juurde.
6.Tallinna Halduskohus jättis 07.01.2022 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus nõustus vaideotsuse seisukohtadega (HKMS § 165 lg 2). Vastavalt määruse nr 2 § 6 p-le 4 makstakse määruse alusel COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust tulenevat kahjude osalise hüvitamise toetust käsitöö, suveniiri või Eesti disaini müüjatele. Kooskõlas määruse nr 2 § 10 lg 1 p-ga 1 võib toetust taotleda, kui 2020. a perioodi 1. aprill kuni 30. november käibe langus oli võrreldes 2019. a sama perioodi käibega vähemalt 60%. Poolte vahel pole vaidlust, et kaebaja on määruse nr 2 § 10 lg-s 1 nimetatud müüja ning tema käibe langus oli perioodil 01.04.2020–30.11.2020, võrreldes 2019. a sama perioodiga, 52,95%. Vaidlus on selles, kas määruses nr 2 on käibe all silmas peetud kogukäivet või ettevõtja põhitegevusega seotud käivet. Õige on vastustaja seisukoht, et määruse nr 2 § 10 lg 1 p-s 1 on silmas peetud müüja käivet, mis on kajastatud vastava perioodi käibedeklaratsioonil. Nii defineerib käibe määruse nr 2 § 4 p 10, mille kohaselt loetakse käibeks MTA-le esitatud käibedeklaratsioonidel deklareeritud käibe suurust. Seetõttu ei ole määruses nr 2 lünka. KMS § 4 lg 1 järgi hõlmab käive kauba võõrandamist ja teenuse osutamist ettevõtluse käigus ning omatarvet. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on võõrandanud kauba (kinnisvara ja sõiduk), teinud võõrandamistehingu ettevõtte nimel ning deklareerinud tehingust saadud käibe käibedeklaratsioonil. Seega puudub kahtlus, et kinnisvara võõrandamisel oli tegemist kauba võõrandamisega kaebaja ettevõtluse käigus. COVID-19 haigust põhjustanud koroonaviiruse puhang mõjutas kaebaja majandustegevust negatiivselt. Igasugune käibelangus või negatiivne mõju ei tähenda aga, et ettevõtja kvalifitseeruks riigiabile. Tagamaks riigiabi andmise läbipaistvus ja taotlejate võrdne kohtlemine, on määrusandja sätestanud konkreetsed ja objektiivsed tingimused, millele taotleja peab vastama. Ühes selliseks kriteeriumiks on käibe langus vähemalt 60%. Asjaolu, et üks ettevõtja otsustab müüdava vara arvelt tasuda olemasolevad võlgnevused, kuid teine ettevõtja ei soovi varasid võõrandada, ei tähenda, et vastustaja on taotlejaid ebavõrdselt kohelnud. Kaebaja juhatuse liige täitis oma hoolsuskohustust, kui müüs olemasoleva kinnisvara ja vallasvara eesmärgiga täita olemasolevad kohustused. Vastupidises olukorras pole välistatud, et kaebaja poleks vastanud määruse nr 2 § 12 p-des 1 ja 4 toodud tingimustele (taotleja ei tohtinud olla raskustes ettevõtja, maksuvõlgade puudumine). Seega ei saa tõsikindlalt väita, et ettevõtja, kes oleks olnud kaebajaga sarnases olukorras (võlgnevuste tekkimine) ning kes ei oleks oma vara müünud, et võlgnevusi likvideerida, oleks vastanud määruse nr 2 §-s 12 sätestatud nõuetele. Taotleja käibe käsitlemine kogu ettevõtte käibena ei ole vastuolus määruse nr 2 eesmärgiga. Vastavalt Euroopa Komisjoni 19.03.2020 teatise „Riigiabi ajutine raamistik majanduse toetamiseks praeguse COVID-19 puhangu kontekstis“ (COVID-19 raamistik) p-le 8 võib COVID-19 puhangu tõttu ettevõtjatel tekkida mitte üksnes likviidsusnappus, vaid ka märkimisväärne kahju; kuna COVID-19 puhang on erandlikku laadi, ei olnud võimalik nimetatud kahju ette näha ja selle ulatus on märkimisväärne ja seab ettevõtjad olukorda, mis erineb selgelt turutingimustest, milles nad tavaliselt tegutsevad; niisugused erandlikud tingimused võivad põhjustada isegi elujõulistele ettevõtjatele, kes on tavapärase majandustegevusega kaasnevateks riskideks hästi ette valmistatud, sedavõrd raskusi, et ohtu satub nende elujõulisus. Kaebajal küll tekkisid majanduslikud raskused, kuid kaebaja 3(5)
3-21-1347 majandusnäitajatega on tõendatud, et kaebaja põhitegevuse jätkamine on olnud võimalik määral, mis väljub toetuse saamise raamest. Kinnisvara ja sõiduki müügist saadud tulu sai kaebaja kasutada ettevõtluse tarbeks ning seeläbi säilitada oma põhitegevuse. Riigiabi andmise otsustamine ei ole kaalutlusõigus, vaid vastustajal tuleb tuvastada, kas taotleja vastab toetuse saamise tingimustele. Kaebajat ei ole ebavõrdselt koheldud. Kaebaja ei ole võrreldavas grupis majutusettevõtjatega, kelle puhul võeti arvesse 9-protsendilise käibemaksumääraga maksustatud käibe langus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.Osaühing HORVEIT palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 07.01.2022 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtus esitatud seisukohtade juurde, esitades halduskohtu otsusele järgmised vastuväited. Vaidlus on tekkinud põhjusel, et kaebaja tegi oma põhitegevusala väliseid tehinguid, võõrandades talle kuuluva kinnistu ja sõiduki. Nende tehingutega tekkinud käive oleks tulnud jätta toetuse taotlemisel arvestamata. Kaebaja võõrandas kinnistu ja sõiduki, et päästa ja jätkata oma tegevust, tasuda töötajatele töötasud, tasuda jooksvad tarnijate arved ning rahuldada võlausaldajate, sh MTA nõuded. Tegemist oli sunnitud otsusega. Määrusandja on käibe languse arvutamise aluseks võtavad andmed teadlikult sidunud MTA-le esitatud käibedeklaratsioonidel kajastatud andmetega. Kui käibe langust oleks tõendanud ettevõtjad muude tõenditega, oleks see vastustaja hinnangul ohustanud taotluste kiiret menetlemist ja määrusega taotlevate eesmärkide saavutamist. Eeltoodust nähtuvalt on vastustaja tegelikkuses nõustunud kaebuse põhjendustega, et määrus kohtleb ettevõtjaid ebavõrdselt ja selle ainsaks põhjuseks on taotluste kiire menetlus. Kohus väljus kaebuse raamidest, asudes ise otsima põhjendusi vastustaja otsuse tühistamata jätmiseks. Olukorras, milles vastustaja on jaatanud ebavõrdset kohtlemist, on üllatuslik kohtu järeldus, et ebavõrdset kohtlemist pole toimunud.
8.Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde. Õige pole kaebaja väide vastustaja väidetavast nõustumisest kaebaja ebavõrdse kohtlemisega. Määrus nr 2 kohaldub mitmele turismisektori sihtgrupile, igale sihtgrupile on sätestatud erinevad kvalifitseerumise ja toetuse arvutamise põhimõtted. Turismisektori ettevõtjate grupid ei ole võrreldavad. Kaebajat koheldi sarnaselt teiste samasse sihtgruppi (käsitöö, suveniiri või Eesti disaini müüja) kuuluvate ettevõtjatega, võttes kõigi puhul arvesse MTA-le esitatud käibedeklaratsioonidel kajastatud käibeandmeid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Halduskohus tõi õigesti esile, et käibe mõiste on defineeritud määruse nr 2 § 4 p-s 10, mille järgi loetakse käibeks käibemaksukohustuslasest käsitöö, suveniiri või Eesti disaini müüja puhul MTA-le esitatud käibedeklaratsioonidel deklareeritud käibe suurust. Eelnevast ega ühestki muust määruse nr 2 normist ei nähtu, et määrusandja oleks soovinud käibe mõistet defineerida erinevalt tavapärasest maksuõiguslikust käibe mõistest (KMS § 4). Seega tuli toetuse taotlemisel arvestada kaebaja kogukäivet. Määruses nr 2 ei ole selles osas lünka. Kohus saaks käivet sisustada kaebaja poolt soovitud viisil vaid juhul, kui kehtiv regulatsioon
4(5)
3-21-1347 (eelkõige määruse nr 2 § 4 p 10) oleks põhiseadusega vastuolus. Sellise olukorraga ei ole praeguses asjas tegemist.
11.Määrus nr 2 nägi ette riigiabi andmise COVID-19 raamistiku alusel (määruse nr 2 § 1 lg 2). COVID-19 raamistiku järgi oli riigiabi andmine lubatud ettevõtjatele, kellel on ootamatu likviidsusnappus või likviidsuspuudus, riigiabi meetmetega tuli tagada märkimisväärset kahju kannatavate ettevõtjate elujõulisus. COVID-19 raamistiku alusel määrust nr 2 kehtestades otsustas väliskaubandus- ja infotehnoloogiaminister, et teiste hulgas tuleb tagada käsitöö, suveniiride ja Eesti disaini müügiga tegelevate ettevõtjate elujõulisus. Ettevõtja elujõulisust ei näita vaid asjaolu, millised käibemuutused toimuvad tema põhitegevuses, vaid olulised on ettevõtja kui terviku majandusnäitajad. Kaebaja käibe langus ei ületanud 60%. Seega, kuigi koroonaviiruse leviku ja sellega kaasnenud piirangute tõttu oli kaebajal majanduslikult raske, ei õigustanud see riigiabi andmist määruse nr 2 alusel. Eelnevat silmas pidades oli kogukäibest lähtumine eesmärgipärane ning arvestamine MTA-le esitatavates käibedeklaratsioonides kajastatud andmetega ei olnud kantud vaid lihtsuse ja menetluse kiiruse kaalutlusest. Asjaolu, kuidas ettevõtja tagas kriisi ajal oma elujõulisuse, ei ole määruse nr 2 kohaldamise seisukohast asjassepuutuv. Riigil on abimeetmete kehtestamisel suur kaalutlusruum ning kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et regulatsioon peaks olema kehtestatud viisil, et ka tema kvalifitseeruks riigiabile.
12.Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et kaebajat ei koheldud ebavõrdselt majutusettevõtjatega, kelle puhul loeti käibeks 9%-lise käibemaksuga deklareeritud käibe suurust (määruse nr 2 § 4 p 11). Määruse nr 2 § 6 nägi ette erinevad toetuse liigid, mis erinesid käibe languse määra (vahemikus 50–70%) ning majutusettevõtjate puhul ka käibe mõiste osas. Ringkonnakohus jagab vastustaja ja halduskohtu seisukohta, et kaebaja ei ole samas võrreldavas grupis majutusettevõtjatega.
13.Halduskohus ei asunud vaidlustatud EAS-i otsust sisustama vastustaja eest. Küsimused sellest, kas kaebaja vastab määruse nr 2 § 10 lg 1 p-s 1 toodud tingimusele ning kuidas sisustada määruse nr 2 § 4 p-s 10 toodud käibe mõistet, ei ole seotud kaalutlusõigusega, vaid määratlemata õigusmõistete sisustamisega. Seega rakendu HKMS § 158 lg-s 3 nimetatud piirang (keeld teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest). Kohus saab EAS-i 02.04.2021 otsuse õiguspärasust igakülgselt kontrollida, sh esitada argumente, millele vastustaja ei tuginenud.
14.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.