Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Einar Vene 30. november 2022, Tartu 3-20-971
Haldusasi
Karula Agro OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 28. jaanuari 2020. a otsuse nr 13-6/20/43 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 11. oktoobri 2021. a otsus Karula Agro OÜ apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – Karula Agro OÜ Vastustaja - Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11. oktoobri 2021. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetluskulu apellatsiooniastmes tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 30. detsember 2022).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 5. detsembri 2011. a otsusega nr 136/2694 rahuldati Karula Agro OÜ taotlus ja määrati talle põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetust 40 000 eurot. Toetuse määramise aluseks oli põllumajandusministri 8. juuni 2010. a määrusega nr 68 kehtestatud „Põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ kuni 6. augustini 2015 kehtinud redaktsioonis (määrus nr 68). Määruse § 13 lg 1 p 3 järgi oli toetuse saaja kohustatud tagama, et müügitulu omatoodetud põllumajandussaaduste müügist on taotluse esitamisele
järgneva majandusaasta lõpuks suurem kui 2400 eurot ja taotluse esitamise aastale järgneval viiendal majandusaastal vähemalt 80% saadud toetuse summast (st käesoleval juhul 32 000 eurot). PRIA 28. jaanuari 2020. a otsusega nr 13-6/20/43 nõuti Karula Agro OÜ-lt tagasi toetus summas 30 133 eurot. Otsuse kohaselt oli kaebaja 2016. a müügitulu 1 867 eurot nõutava 32 000 euro asemel.
2.Pärast edutut vaidemenetlust esitas Karula Agro OÜ kaebuse, milles palus toetuse tagasinõudmise otsus tühistada. Kaebuse kohaselt pole toetuse tagasinõudmiseks õiguslikku alust, tagasinõutava summa arvestus pole õiguspärane ega proportsionaalne.
3.Tartu Halduskohtu 11. oktoobri 2021. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Kaebajale maksti toetus ammlehmade ostmiseks ja traktori ning niiduki ostmisel omafinantseeringuks.
3.2.Toetuse määramise käskkirja p 3 järgi peavad äriplaanis nimetatud tegevused, mida kavandatakse toetuse raames ellu viia, olema tehtud taotluse esitamise aastale järgneva kahe majandusaasta jooksul. Kaebaja ei soetanud traktorit ja niidukit 2013. aastal. Seega jättis kaebaja täitmata käskkirja p-st 3 tuleneva kohustuse, mis omakorda on põhjuslikus seoses käskkirja p 6, st 32 000 euro suuruse müügitulu nõude täitmata jätmisega.
3.3.Toetuse tagasinõudmise õiguslikuks aluseks oli Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika seaduse (ELÜPS) § 111 lg 1 ja määruse nr 1306/2013 art 63 lg 1.Vastustaja on kaebajalt 2011. aastal väljamakstud toetuse osaliselt tagasi nõudnud, sest kaebaja ei ole tõendanud kõikide kohustuste täitmist, mis talle taotluse esitamise ajal kehtinud õigusaktidest ja toetuse määramise käskkirjast tulenes.
3.4.Kaebaja ei täitnud viienda majandusaasta osas müügitulu nõuet (st suuruses 32 000 eurot). Tema 2016. a majandusaasta müügitulu oli 1 867 eurot. PRIA ei ole õiguspäraselt arvestanud kaebaja põhjendusi sellele olukorrale (et põhikarja suurendamine optimaalse suuruseni võttis planeeritust kauem aega). Kaebaja oli teadlik viiendaks majandusaastaks nõutavatest tulemustest. PRIA on põhjendatult viidanud, et nõutav müügitulu ei pidanud tulema ainult lihaveiste müügist, vaid arvesse läks igasuguse põllumajandusliku omatoodangu müügist saadav tulu. Kaebaja müügitulu aastatel 2011 – 2014 oligi peamiselt heina müügist.
3.5.Kohus ei nõustunud kaebaja seisukohaga, et määrus nr 1306/2013 art 54 lg 1 j 3 andsid PRIA-le aluse tagasinõudemenetluse alustamata jätmiseks. Määrus nr 966/2012 art 135 p c sätestab, et kui pärast toetuse andmist selgub, et toetuse andmise menetluses või toetuse rakendamisel on esinenud eeskirjade eiramisi või kohustuste täitmata jätmist võib vastutav eelarvevahendite käsutaja vajaduse korral lõpetada toetuslepingu või toetuse andmise otsuse ja p 4 kohaselt kui eeskirjade eiramistes on süüdi toetusesaaja või kui toetusesaaja rikub toetuse andmise otsusest tulenevaid kohustusi, võib vastutav eelarvevahendite käsutaja olenevalt eeskirjade eiramiste või pettuse või kohustuste täitmatajätmise raskusest nõuda toetuslepingu või toetuse andmise otsuse raames alusetult makstud summad tagasi, tingimusel et toetusesaajale on antud võimalus esitada oma seisukohad. Käesoleval juhul oli kaebajale antud võimalus seisukohtade esitamiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.Karula Agro OÜ apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Vaidlustatud toetuse tagasinõudmise otsusest ega kohtuotsusest ei nähtu, millisele ELÜPS § 111 lg-s 1 sätestatud asjaolule (eeskirjade eiramine, hooletus või toetusraha mittesihipärane kasutamine) tagasinõudmise otsus tugineb. Haldusaktis välja toodud faktilised asjaoldu ei ole
seotud õiguslike alustega. Rikutud on haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 56 sätestatud põhjendamiskohustust.
4.2.Halduskohus tegi üldise viite määruse nr 966/2012 art-le 135, kuid ei toonud samuti välja, millele siis kaebaja puhul tuginetakse.
4.3.Kaebajal ei jäänud müügitulu saamata eeskirjad eiramise, hooletuse või mittesihipärase kasutamise tõttu. Tegemist oli erandlike asjaoludega. Sellele viitab ka Eesti Maaülikoolis läbi viidud uuring, millest nähtub, et just veisekasvatuses on viienda aasta müügitulu saavutamine probleemiks. Sellest uuringust tuleneb, et suur osa taotlejaid on selle nõude täitmisega raskustes. Kaebaja pidas taotlemise ajal läbirääkimisi ja arvestas konkreetse olukorraga veiste soetamisvõimaluste hindamisel. See osutus valeks. Kaebaja soetas seetõttu 2013. a detsembris lehmikud, sest see oli muutunud turusituatsioonis ainus mõistlik võimalus.
4.4.Konkreetse aasta müügitulu mittesaavutamist pole põhjust pidada eeskirja eiramiseks või hooletuseks, mille tõttu oleks toetusraha makstud alusetult (ELÜPS § 111 lg 1).
4.5.Toetuse tagasinõudmise otsus ei ole proportsionaalne. Aluseks võeti ühe aasta müügitulu kui absoluutne näitaja ning sellest lähtudes leiti proportsionaalne osa, mis tuleks tagasi nõuda. Määruse nr 1306/2013 art 56 kohaselt teevad liikmesriigid maaelu arengu tegevustes või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise või hooletuse korral finantskohandusi, tühistades vastava liidu rahastamise kas osaliselt või täielikult. Liikmesriigid võtavad arvesse tuvastatud eeskirjade eiramiste laadi ja tõsidust, samuti EAFRD (st Euroopa maaelu arengu põllumajandusfondi) rahalise kaotuse taset. Seega tuli PRIA-l tagasinõutava toetussumma arvutamisel lisaks täitmata müügitulu osatähtsusele võtta arvesse ka eeskirjade eiramiste laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset. Neid asjaolusid ei ole kaalutud. Arvesse tuleks võtta ka seda, et kaebaja on siiani tegutsev ja elujõuline ettevõte. Kindlasti on see parem lahendus kui see, kui kaebaja oleks viiendal aastal loomad ära müünud, täitnud tulu nõude 32 000 euro osas ja siis ettevõtluse lõpetanud.
5.PRIA vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
5.1.Toetuse tagasinõudmise otsus põhineb müügitulu saavutamise kohustuse täitmata jätmisel, mis on vaidlustatud otsuses ka kirjas. Sellega ei täitnud kaebaja õigusaktidega ettenähtud toetuse andmise tingimustega seotud kohustusi (määrus nr 1306/2013, art 63 lg 1) ja rikkus toetuse andmise otsusest tulenevaid kohustusi (määrus nr 966/2012, art 135 lg 4). Määrus nr 68 § 16 lg 2 sätestas kohustuse viiendal majandusaastal tulu saamiseks vähealt 80% toetuse summast. Kaebaja rikkus seda kohustust ning seega on toetuse tagasinõudmise eeldused täidetud.
5.2.Määruse nr 1306/2013 art 4 p 2 kohustab toetuse saajat teavitama pädevat ametiasutust vääramatu jõu ja erandlike asjaolude ilmnemisest viieteistkümne tööpäeva jooksul alates päevast, mil see on võimalik. Isegi kui pidada muutunud turusituatsiooni erandlikuks asjaoluks, oleks kaebajal olnud võimalus teavitada sellest, et tal pole võimalik viienda majandusaasta müügitulu nõuet täita.
5.3.Hetkel kehtiva määruse nr 68 § 16 lg 3 näeb ette, et enne 2015. aastat toetust taotlenud toetuse saaja puhul lähtutakse § 13 lõike 1 punktis 6 sätestatud tagasimakstava toetuse suuruse arvutamisel lisaks lõikes 2 sätestatud nõuete osalise täitmise korral täitmata müügitulu osatähtsusest. Tagasimakstava toetuse suuruse arvutamisel tuli lähtuda just nimelt sellest sättest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Kaebaja heidab vaidlustatud toetuse tagasinõudmise otsusele ette motiveerimatust, täpsemalt toetuse tagasinõudmise õigusliku aluse selget esitamata jätmist ning faktilise ja õigusliku motivatsiooni seostamata jätmist.
Ringkonnakohus peab kaebaja etteheidet iseenesest asjakohaseks. Vaidlustatud otsuses on esitatud kõigepealt väljavõtted määruse nr 68 regulatsioonist, seejärel kirjeldatud käesoleva asja faktilisi asjaolusid ning seejärel sedastatud lakooniliselt, et võttes aluseks ELÜPS § 111 lg 1, § 112 ja § 114 lg 1 otsustatakse toetus tagasi nõuda (tl 12-13). Jääb arusaamatuks, millisele viidatud normide abstraktsetest-faktilistest koosseisudest täpselt vastab PRIA arvates kaebaja tegevus, mida otsuses kirjeldati. Samas ei saa sellest motiveerimispuudusest hoolimata eitada, et otsuses on esitatud põhjendused. Otsuse pikkus on kokku kaks ja pool lehekülge. Ringkonnakohus on seisukohal, et otsus on küll motiveerimisveaga, kuid HMS §-st 58 tulenevalt on tegemist olukorraga, kus motiveerimisviga ei viinud ebaõige otsustuseni. Kohtumenetluses on vastustaja mõnevõrra arusaadavamalt lahti kirjutanud, millistest õiguslikest alustest tulenevalt tagasinõudmise otsus tehti.
8.Täpsemalt on vastustaja selgitanud, et määruse nr 68 § 16 lg 2 sätestas viiendaks aastaks toetussummast 80% suuruse tulu teenimise nõude (st 32 000 eurot käesolevas asjas). Kaebaja seda kohustust ei täitnud. ELÜPS § 111 lg 1 sätestab, et eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu makstud toetus, sealhulgas mittesihipäraselt makstud toetus nõutakse tagasi määrustes nr 1303/2013 ja 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel.1 Viidatud määruse 1306/2013 art 63 lg-d 1 ja 3 sätestavad muuhulgas, et kui toetusesaaja ei täida põllumajandusalaste õigusaktidega ettenähtud toetuse andmise tingimustega seotud kohustusi, nõutakse väljamakstud toetus tagasi.2 Sisuliselt sama on sätestatud määruse nr 966/2012 art 135 lg-s 4.3 Ringkonnakohus möönab, et selline toetuse tagasinõudmise regulatsioon on väga keeruliselt jälgitav ning sisaldab palju asjatut ballasti. Muuhulgas on ebaõnnestunud ELÜPS § 111 lg 1 regulatsioon, mille järgi toetus nõutakse tagasi siis, kui selgub, et toetust on makstud eeskirja eiramise või hooletuse tõttu alusetult. Jääb ebaselgeks, mida mõeldakse eeskirja eiramise all ning kelle hooletust silmas peetakse. Ka Euroopa Liidu määruste tekstid on äärmiselt keeruliselt sõnastatud (vt sätete täistekste eespool allmärkustes). Siiski ei ole eeltoodud normide puhul koostoimes kahtlust selles, et nii siseriiklikult kui Euroopa Liidu poolt on seadusandja tahe olnud suunatud sellele, et toetusega seotud kohustuste rikkumise korral võidakse toetus tagasi nõuda. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus kaebajaga, et toetuse tagasinõudmiseks alus puudus.
9.Kaebaja ei vaidle vastu sellele, et viiendaks aastaks jäi vajalik müügitulu 32 000 eurot saavutamata, kuid leiab, et see oli põhjustatud erandlikest asjaoludest. Ta on haldusmenetluses ELÜPS § 111 lg 1 täistekst: „Kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt, sealhulgas valikumenetluse korras valitud toetuse saajalt, osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel.“
Sätte täistekst: „1. Kui leitakse, et toetusesaaja ei vasta rahastamiskõlblikkuse tingimustele, ei täida põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud toetuse andmise tingimustega seotud kohustusi või muid kohustusi, toetust ei maksta või selle maksmine lõpetatakse täielikult või osaliselt ja vajaduse korral vastavaid määruse (EL) nr 1307/2013 artiklis 21 osutatud toetusõigusi ei määrata või nende määramine tunnistatakse kehtetuks. /.../
3.Ilma et see piiraks artikli 54 lõike 3 kohaldamist, nõutakse tagasi lõikes 1 osutatud toetuse maksmise lõpetamisega ja lõikes 2 osutatud karistustega seonduvad summad, sealhulgas nende juurde kuuluvad intressid ja toetusõigused.“
Sätte täistekst: „Kui sellistes vigades, eeskirjade eiramistes või pettuses on süüdi toetusesaaja või kui toetusesaaja rikub toetuslepingust või toetuse andmise otsusest tulenevaid kohustusi, võib vastutav eelarvevahendite käsutaja olenevalt vigade, eeskirjade eiramiste või pettuse või kohustuste täitmatajätmise raskusest lisaks sellele vähendada toetussummasid või nõuda toetuslepingu või toetuse andmise otsuse raames alusetult makstud summad tagasi, tingimusel et toetusesaajale on antud võimalus esitada oma seisukohad.“
selgitanud, et alustas loomakasvatusega 2013. aastal 20 noore lehmikuga (st emase mullikaga) ning karja optimaalse suuruse saavutamine võttis aega planeeritust neli aastat kauem. Minimaalselt vajalik müügimaht pidi täis saama alles 2020. aastal, kui saadakse esimest korda järglasi minimaalselt vajalikus mahus, ehk ca 52 ammlehmalt (tl 7). Võimalik on mõista, et sellisel juhul oleks loomade aastane müügikäive 30-40 tuhat eurot. Kaebuses selgitas kaebaja lisaks, et toetus maksti kaebajale välja 2011. aastal, kuid 2012. aastal laiendasid paljud ettevõtjad oma karjasid ning ammlehmasid ei olnud turul piisavalt saada ning 26 lehmikut saadi alles 2013. a detsembris (tl 1p-2). Ringkonnakohus jagab PRIA seisukohta, et sellist olukorda pole võimalik käsitada erandliku asjaoluna, mis vabandab toetuse tingimuse täitmata jätmist. Huvi suurenemine lihaveisekasvatuse vastu ning sellest tulenev lihaveiste väiksem kättesaadavus ei ole ringkonnakohtu hinnangul erandlik asjaolu. See näitab üksnes seda, et kaebaja ei teinud piisavalt kindlaks oma äriplaani edukaks realiseerimiseks vajalike eelduste olemasolu (eeskätt seda, kui kindel on õigel ajal loomade ostmise võimalus) ning võttis ise riski, et tal ei pruugi õnnestuda loomade soetamine selliseks ajaks ja sellisel arvul, mis oleks taganud vajaliku müügimahu 2016. aastaks.
10.Lisaks on PRIA põhjendatult viidanud sellele, et kui kaebaja pidas kujunenud olukorda erandlikuks, oleks tal tulnud vastavalt määruse nr 1306/2013 art 4 p-le 2 teavitada PRIA-t erandlike asjaolude ilmnemisest. Kaebaja seda ei teinud. See kaebaja käitumine näitab, et ta ei pidanud ka ise olukorda erandlikuks. Kaebaja võttis 2013. aasta detsembris alles mullikaeas loomi soetades ise riski, et tal ei õnnestu 2016. aastaks saada neilt piisavalt järeltulijaid, kelle müügist saada vajalik tulu summas 32 000 eurot.
11.Kaebaja poolt apellatsioonkaebuses viidatud Eesti Maaülikooli poolt põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetusega seotud majandus-sotsioloogiline uuring ei kinnita samuti kaebaja väidet, et ta sattus erandlikku olukorda. Selles uuringus on nenditud üksnes seda, et viienda majandusaasta müügitulu kriteeriumi täitmine on problemaatiline muuhulgas lihaveisekasvatajate seas (tl 70p). Selles uuringus ei ole öeldud, et 2011-2012 olid erandlikud selles tähenduses, et vajalike loomade soetamine oli muutunud ootamatult keeruliseks, nagu väidab kaebaja.
12.Kaebaja on väitnud ka seda, et alternatiiv olnuks tal 2016. aastal kõik loomad müüa ning tegevus pankrotiga lõpetada. Samas jätab kaebaja tähelepanuta, et alternatiiv olnuks ka õigeaegselt PRIA teavitamine sellest, et kujunenud olukorras ei ole vajaliku müügimahu saavutamine võimalik.
13.Siinkohal märgib ringkonnakohus ka seda, et kaebaja lähenemisega nõustumisel tekiks arvestatav oht isikute ebavõrdseks kohtlemiseks. On ilmne, et tollal kehtinud 80% toetusele vastava müügitulu teenimine viiendal aastal oli keeruline ka paljude teiste isikute jaoks, kes olid sama toetust saanud. Kui kaebaja poolt toetuse tingimuste täitmata jätmist aktsepteerida, siis tõusetub küsimus, miks pidid teised isikud tingimusi täitma ning selleks pingutusi tegema.
14.Seoses tagasinõutava osa proportsionaalsusega on vastustaja selgitanud, et määruse nr 68 § 16 lg 3 sätestab, et enne 2015. aastat toetust saanud isiku puhul lähtutakse toetuse tagasimaksmise korral tagasimakstava toetuse suuruse arvutamisel juhul, kui täitmata jäetakse müügitulule ettenähtud nõuded, täitmata müügitulu osatähtsusest. Käesoleval juhul lähtuski PRIA 30 133 euro suuruse nõude esitamisel sellest, et müügitulu nõue oli täitmata 30 133 euro osas (32 000 – 1867). See nõue on sätestatud siseriiklikus õigusaktis (määrus nr 68) ning järelikult pidi PRIA sellest lähtuma.
Mis puudutab rikkumise laadi ja tõsidusega arvestamist, siis on PRIA vastuses apellatsioonkaebusele selgitanud, et müügitulu nõue lähtub vajadusest saavutada toetust saanud ettevõttes viie aasta jooksul toetuse väljamaksmisest arvates vähemalt keskmine põllumajandustootja tase. Toetuse see eesmärk on täitmata ning toetuse saamine ei ole mõjutanud selleks ettenähtud perioodi jooksul ettevõtja arengut. Ringkonnakohtu arvates on need põhjendused asjakohased. Need põhjendused oleks tulnud esitada ka vaidlustatud haldusaktis, kuid sarnaselt eelnevalt käsitletud põhjendamispuudusega ei ole tegemist sellise veaga, mis viiks kaebuse rahuldamiseni.
15.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes (678 eurot) jäävad halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.