1.Eesti Töötukassa 04.06.2018 otsusega nr TVH/18/024529 tuvastati X-l osaline töövõime ja töövõime vähenemise periood 22.05.2018–21.05.2020. Eesti Töötukassa 06.06.2018 otsusega nr TVT/18/029036 määrati X-le töövõimetoetus perioodiks 22.05.2018–21.05.2020.
2.Eesti Töötukassa 21.09.2018 otsusega nr TVT/18/047441 lõpetati alates 31.07.2018 X-le töövõimetoetuse maksmine, sest isiku tööleping OÜ-ga Y on lõpetatud 31.07.2018 ning töövõime hindamise ja töövõimetoetuse andmekogu andmetel ei vasta töövõimetoetuse saaja ühelegi töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 12 lg 1 p-des 1–6 ja 8–14 sätestatud tingimusele ega ole võetud töötuna arvele.
3-22-1971
3.X esitas 17.09.2022 Tallinna Halduskohtusse kaebuse, milles taotles järgmist: 1) tunnistada õigusvastaseks Eesti Töötukassa tegevus (tegevusetus), kuna aastatel 2018–2020 ei teavitatud kaebajat, et tal on õigus saada Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna riikides töövõimetoetust ja tervishoiuteenuseid; 2) tunnistada õigusvastaseks Eesti Haigekassa tegevus (tegevusetus), kuna aastatel 2018–2020 ei teavitatud kaebajat, et tal on õigus saada tervishoiuteenuseid Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna riikides. Kaebaja läks septembris 2018 elama Prantsusmaale ja Eesti Töötukassat oma lahkumisest ei teavitanud. Vahetult pärast seda saatis Eesti Töötukassa kaebajale teate, et talle lõpetati töövõimetoetuse maksmine. Prantsusmaal elades pidi kaebaja Eesti Töötukassa makstava töövõimetoetuse taastamiseks end kohalikus töötukassas arvele võtma ja kirjutama Eesti Töötukassale uue avalduse toetuse saamiseks. Kaebaja ei esitanud seda avaldust, sest Eesti Töötukassa ei teavitanud teda õigusest saada Eesti Töötukassa makstavat töövõimetoetust teises Euroopa Liidu riigis elades. Lisaks anti kaebajale eksitavat teavet, mistõttu oli kaebaja veendunud, et sellist toetust on võimalik saada vaid Eestis elades. Kaebajale esitatud dokumentides väideti, et töövõimetoetust saavad ainult Eesti residendid ja residendist maksumaksjad Eestis. Kaebaja jäi töövõimetoetuseta kuni 2019. a oktoobrini, mil ta sai Eesti Töötukassa ametnikega peetud e-kirjavahetuse kaudu oma õigustest teada. Lisaks ei teavitatud kaebajat 2018. a-l ka sellest, et Eesti pensionärina on tal õigus saada S-1 tõendi alusel meditsiiniteenuseid Euroopa Liidu riikides ja arstiabi välismaal ravikindlustusseaduse (RaKS) § 131 lg 4 alusel. Nendest õigustest ei teavitatud teda ka 2020. a-l teisel töövõime hindamisel. Euroopa Liidu riikides arstiabi saamise võimalusest sai kaebaja teada alles 2021. a-l halduskohtusse pöördumisel. Nimetatud rikkumised tekitasid kaebajale moraalset ja materiaalset kahju. Kaebajal jäi saamata töövõimetoetus vahemikus 31.07.2018–06.11.2019. Lisaks tekkis tal toetuse puudumise tõttu erinevaid raskusi. Võimatus kasutada tervishoiuteenuseid mõjus halvasti kaebaja terviseseisundile. Kaebusele oli lisatud menetlusabi taotlus kaebuselt tasutavast riigilõivust vabastamiseks.
4.Kaebaja täiendas 20.09.2022 kaebust kahju hüvitamise nõudega. Kaebaja taotleb mõista välja Eesti Töötukassalt ja Eesti Haigekassalt talle tekitatud mittevaraline kahju kohtu õiglasel äranägemisel ning Eesti Töötukassalt ajavahemikul 31.07.2018–05.11.2019 töövõimetoetuse (osaline töövõime) saamata jäämisest tekkinud varaline kahju.
5.Tallinna Halduskohus jättis 03.11.2022 määrusega kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivust tasumisest vabastamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 1) ning kaebuse käiguta (resolutsiooni p 2). Kohus andis kaebajale puuduste kõrvaldamiseks (350 euro suuruse riigilõivu tasumiseks ja allkirjastatud kaebuse esitamiseks) aega 10 päeva määruse resolutsiooni p 1 jõustumisest. Kaebaja taotleb vastustajatelt moraalse kahju hüvitamist kohtu õiglasel äranägemisel, mistõttu kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõudelt tasumisele riigilõiv 350 eurot (riigilõivuseaduses (RLS) § 60 lg 3). Varalise kahju suurust pole kaebaja küll märkinud, kuid arvestades, et kaebajale määrati 06.06.2018 töövõimetoetus 7,2504 eurot ühe kalendripäeva eest ning kaebaja taotleb perioodi 31.07.2018–05.11.2019 eest saamata jäänud töövõimetoetust, on varalise kahju summaks 3349,70 eurot (462 x 7,2504). Toodud kahju hüvitamise summalt on makstav riigilõiv 3% ehk 100,49 eurot (RLS § 60 lg 2). Juhindudes HKMS § 104 lg 1 teisest lausest, kuulub kaebuselt tasumisele riigilõiv 350 eurot. Kaebus on perspektiivitu, mistõttu puudub alus menetlusabi taotluse rahuldamiseks (HKMS § 111 lg 3). Avalikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise kaebus kuulub rahuldamisele üksnes juhul, kui on täidetud kõik riigivastutuse seaduses (RVastS) § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused. Kahju hüvitamise nõude rahuldamise üheks eelduseks on haldusorgani õigusvastane tegevus. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt ei ole see nõue täidetud. 2(5)
3-22-1971 Kaebaja heidab Eesti Töötukassale ette, et viimane ei teavitanud teda õigusest saada Eestist töövõimetoetust ka ajal, mil isik elab mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis. Eesti Töötukassa on 06.06.2018 töövõimetoetuse määramise otsuses nr TVT/18/029036 selgitanud töövõimetoetuse maksmise tingimusi (otsuse p 3) ning asjaolude muutmist ja enammakstud töövõimetoetuse tagasinõudmist (otsuse p 4, vt dtl 5–6). Nii on viidatud otsuse p 3.3 viimases lauses märgitud järgmist: „Töövõimetoetust vähendatakse ka välisriigist töövõimetoetusega samal eesmärgil makstava toetuse, pensioni või muu rahalise hüvitise võrra.“ Seega pidi kaebaja olema teadlik välisriigis töövõimetoetuse maksmise võimalusest. Lisaks on töötukassa 06.06.2018 otsuse nr TVT/18/029036 p-s 4.1 selgitatud, et taotleja on kohustatud töötukassale viivitamatult teatama asjaoludest, mis mõjutavad tema õigust saada töövõimetoetust ja selle suurust, sh välisriiki elama ja tööle asumisest ning välisriigis saadavast töötasust, töötuskindlustushüvitisest, vanemahüvitisest, ajutise töövõimetuse hüvitisest ja pensionist ning töövõimega seotud hüvitisest, pensionist või toetusest. Kaebuses on kaebaja kinnitanud, et ta ei teavitanud Eesti Töötukassat sellest, et läks 2018. a-l elama Prantsusmaale (vt dtl 38). Olukorras, kus kaebaja oleks oma kohustust nõuetekohaselt täitnud, oleks ta saanud ka täiendavalt küsida, millised õigused on tal toetuse saamiseks. Seetõttu ei ole tegemist vastustaja õigusvastase tegevusetusega, vaid hoopis kaebaja on jätnud oma teavitamiskohustuse täitmata. Ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 131 lg-st 4 ei tulene haigekassale kohustust teavitada kaebajat, kuidas teistes Euroopa Liidu liikmesriikides kindlustuskaitset tõendada, ega kohustust selgitada kaebajale õigust taotleda Euroopa ravikindlustuskaarti. Seetõttu on kaebus ilmselgelt perspektiivitu.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.X palub 11.11.2022 määruskaebuses tühistada halduskohtu määruse resolutsiooni p 1 ja teha uus määrus, millega rahuldada kaebaja menetlusabi taotlus riigilõivust tasumisest vabastamiseks. Töötukassa 06.06.2018 otsuses ei ole selgelt kirjas, et välismaal elamise ajal on võimalik saada Eestist töövõimetoetust. See sisaldab ainult sellist teavet, et juhul, kui töövõimetoetuse saaja saab samadel alustel välismaal pensioni, toetusi või muid väljamakseid, vähendatakse Eestis makstavat töövõimetoetust vastavalt Eesti Vabariigis kehtivale õigusaktidega reguleeritud korrale. See, et Eesti kodanikul on õigus saada välismaal mistahes sotsiaaltoetusi, ei tähenda alati automaatselt kohustust elada väljaspool Eestit. Töötukassa ignoreeris kaebaja 28.10.2018 e-kirja, mis veenis kaebajat täielikult selles, et tal ei ole õigust saada Prantsusmaal Eestist makstavat töövõimetoetust. Töötukassa oleks pidanud aru saama, et kaebaja kas ei olnud tutvunud 06.06.2018 otsuse p-ga 3.3 või ei saanud sellest selgelt aru. Kaebaja ei ole rikkunud kohustust teavitada töötukassat kõigist olulistest asjaoludest, mis võivad mõjutada töövõimetoetuse suurust, kuna EL määruse 883/2004 alusel iseenesest teise Euroopa Liidu liikmesriiki elama asumine ei ole aluseks Eesti töövõimetoetuse suuruse maksmise muutmisele. Isegi kui eeldada, et kaebaja rikkus Prantsusmaale lahkudes 06.08.2018 otsuse p 4.1, ei saa see rikkumine olla nii oluline, kuna kaebaja täitis kohustuse teavitada töötukassat oma lahkumisest hiljem (28.10.2018 e-kiri). Kuna töötukassa ei teavitanud kaebajat aastatel 2018–2022 välismaal arstiabi saamise võimalustest ja töötukassa ei tegele välismaal arstiabi osutamisega, tuleb see kohustus panna seadusega haigekassale. Kaebaja on praegu Valgevenes ja tal pole sissetulekuid, mistõttu ei saa ta postiteenuste eest maksta. Kaebaja ei saa kaebust allkirjastada ka digitaalselt, sest tema ID-kaart on Eestis ja aegunud. Kohtud on tema kaebuseid võtnud vastu ka allkirjastamata vormis (nt asjad 3-221286, nr 3-22-1289). 3(5)
3-22-1971
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.X ei ole määruskaebust digitaalselt allkirjastanud, kuid on varem teiste haldusasjade raames samalt e-posti aadressilt ringkonnakohtuga suhelnud. Seetõttu ei kahtle ringkonnakohus määruskaebuse esitaja isikusamasuses (HKMS § 52 lg 6 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 336 lg 4). Ringkonnakohus võtab määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 119 lg 1), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52−54 ja 205 toodud nõuetele määral, mis võimaldab selle lahendamist. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
8.Kaebuse kohaselt on kaebajale mh tekitatud kahju sellega, et Eesti Töötukassa ei maksnud ajavahemikul 31.07.2018–05.11.2019 kaebajale töövõimetoetust. Kaebusele on lisatud Eesti Töötukassa otsuse projekt kaebajale töövõimetoetuse maksmise lõpetamise kohta alates 31.07.2018. Sellesisulist otsust kaebusele lisatud ei ole. Küll on sellesisulise otsuse (21.09.2018 otsus nr TVT/18/047441) esitanud Eesti Töötukassa halduskohtule 04.12.2019 vastuse lisana 1 haldusasjas nr 3-19-2144, kus kaebaja soovis mh nimetatud otsuse õigusvastasuse tuvastamist. Eesti Töötukassa on oma 04.12.2019 vastuses selgitanud kaebajale töövõimetoetuse maksmise lõpetamise asjaolusid. Kuna need asjaolud on vaidluse all ka praeguses määruskaebemenetluses, võtab ringkonnakohus eelnimetatud Eesti Töötukassa vastuse koos lisaga 1 (21.09.2018 otsus nr TVT/18/047441) praeguse asja materjalide juurde.
9.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Halduskohus jättis õigesti kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse järeldustega.
10.Kaebaja osutab määruskaebuses oma 28.10.2018 e-kirjale, mida töötukassa väidetavalt ignoreeris ja mille tõttu oli kaebaja veendunud, et tal ei ole õigust saada Prantsusmaal Eestist makstavat töövõimetoetust. Kuivõrd kaebuse lisana on esitatud 31.10.2018 töötukassale saadetud e-kiri ja kaebuse lisade loetelusse on märgitud, et see kiri jäi vastuseta, järeldab ringkonnakohus, et kaebaja peab siin silmas 31.10.2018 töötukassale saadetud e-kirja. Selles ekirjas on kaebaja mh selgitanud, et lahkus 22.08.2018 Eestist Leetu ja 04.09.2018 Prantsusmaale; ta ei tööta ja on registreeritud Prantsusmaal töötuna. Kaebaja on palunud maksta talle töövõimetoetust alates 31.07.2018.
11.Ringkonnakohus leiab, et ka 31.10.2018 e-kirjale väidetavalt vastamata jätmisest ei tulene, et Eesti Töötukassa oleks õigusvastaselt tegutsenud ja kaebajale kahju tekitanud. Eesti Töötukassa 21.09.2018 otsuse nr TVT/18/047441 kohaselt lõpetati kaebajale töövõimetoetuse maksmine põhjusel, et isiku tööleping OÜ-ga Y oli lõpetatud ning ta ei vastanud töövõimetoetuse saaja ühelegi TVTS § 12 lg 1 p-des 1–6 ja 8–14 sätestatud tingimusele ega ole võetud töötuna arvele. TVTS § 19 lg 2 sätestab, et kui osalise töövõimega isik ei vasta ühelegi TVTS § 12 lg 1 p-des 1–6 ja 8–14 sätestatud tingimusele, lõpetatakse toetuse maksmine lõpetamise aluseks oleva asjaolu tekkimise päevale järgnevast päevast arvates. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt ei lõpetata toetuse maksmist juhul, kui isik on hiljemalt 14 päeva möödudes tingimustele vastamise lõppemise päevast arvates end töötuna arvele võtnud. Seega ei tinginud kaebajale töövõimetoetuse maksmise lõpetamise asjaolu, et kaebaja asus septembris 2018 Prantsusmaale elama, vaid see, et kaebaja ei vastanud veel Eestis olles töövõimetoetuse saaja tingimustele, kuna ta ei olnud ettenähtud ajal end töötuna arvele võtnud. Seetõttu, isegi kui töötukassa kaebaja 31.10.2018 kirjale ei vastanud (Eesti Töötukassa on 04.12.2019 vastuses haldusasjas nr 3-19-2144 selgitanud, et vastata võidi siiski telefoni teel), ei saanud kaebaja selle alusel kuidagi järeldada, et tal ei ole õigust saada töövõimetoetust põhjusel, et ta Prantsusmaal elab. Sellisele järeldusele ei saanud kaebaja jõuda ka talle edastatud töötukassa dokumentide põhjal. Nagu halduskohus oma määruses tähelepanu juhtis, on töötukassa 06.06.2018 otsuses 4(5)
3-22-1971 märgitud, et töövõimetoetust vähendatakse ka välisriigist töövõimetoetusega samal eesmärgil makstava toetuse, pensioni või muu rahalise hüvitise võrra (p 3.3) ja taotleja on kohustatud töötukassale viivitamatult teatama asjaoludest, mis mõjutavad tema õigust saada töövõimetoetust ja selle suurust, sh välisriiki elama ja tööle asumisest ning välisriigis saadavast töötasust, töötuskindlustushüvitisest, vanemahüvitisest, ajutise töövõimetuse hüvitisest ja pensionist ning töövõimega seotud hüvitisest, pensionist või toetusest (p 4.1). Lisaks on töötukassa kaebajale edastatud dokumentides selgitanud (vt 06.06.2018 otsuse p 3.4, dtl 6; töövõimetoetuse maksmise lõpetamise projekt, dtl 8), et uuesti TVTS § 12 lg-s 1 nimetatud tingimusele vastates tuleb töövõimetoetuse saamiseks esitada uus töövõimetoetuse taotlus. Nagu kaebaja on kaebuses kinnitanud, uut taotlust ta pärast Prantsusmaale minekut ja seal end töötuna registreerimist ei esitanud. Eelnevast tulenevalt ei nähtu ringkonnakohtule, et töötukassa ei oleks kaebajat töövõimetoetuse saamise tingimustest teavitanud või oleks seda teinud eksitavalt. Kuigi töötukassa 06.06.2018 otsuses ei olnud selgelt kirjas, et välismaal elamise ajal on võimalik saada Eestist töövõimetoetust, ei olnud asjaolusid arvestades (kaebaja ei olnud töötukassale oma planeeritavast välismaale minekust teada andnud) sellise info esitamine ka nõutav.
12.Töövõimetoetuse saamata jäämist puudutava kaebuse vähest perspektiivikust kinnitab ka asjaolu, et kaebaja on jätnud kasutamata esmased õiguskaitsekaitsevahendid. RVastS § 7 lg 1 sätestab muu hulgas kahju hüvitamise eeldusena, et kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 6 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Nagu eespool märgitud, oli kaebajale selgitatud võimalust esitada uus töövõimetoetuse taotlus, kui ta vastab uuesti selle saamise tingimustele, kuid kaebaja seda võimalust ei kasutanud. Samuti oleks kaebaja saanud väidetava õiguste rikkumise kõrvaldamiseks vaidlustada töövõimetoetuse maksmise lõpetamise otsuse. Kaebaja selle vaidlustamiseks õigel ajal kohtusse ei pöördunud. Kaebaja on eelmainitud 31.10.2018 e-kirjas märkinud, et sai töötukassa 04.09.2018 otsuse projekti kätte 16.10.2018, kuid pöördus kohtusse alles 17.11.2019 (haldusasi nr 3-19-2144).
13.Perspektiivitu on kaebus ka osas, mis puudutab Euroopa Liidu riikides arstiabi ja meditsiiniteenuste saamise võimalusest teavitamata jätmist. Õigusaktidest ei tulene sellist kohustust ei Eesti Töötukassale ega Eesti Haigekassale. Kaebaja ei väida, et ta oleks enne 2021. aastat nimetatud asutuste poole nt sellekohase teabenõudega pöördunud. Kaebuse lisadest ilmneb, et kaebaja on sellekohaste küsimustega pöördunud Eesti Haigekassa poole oktoobris 2021 ja Eesti Haigekassa on talle e-kirja teel selgitusi andnud. Seega ei nähtu ringkonnakohtule kaebaja teavitamata jätmisel Eesti Töötukassa ja Eesti Haigekassa õigusvastast tegevust.
14.Ringkonnakohus selgitab, et osas, milles halduskohus nõuab allkirjastatud kaebuse esitamist, ei ole 03.11.2022 halduskohtu määrus edasikaevatav. Seega ei saa ringkonnakohus selles osas halduskohtu määruse õiguspärasust kontrollida. Kaebaja peab sellekohased selgitused esitama halduskohtule.
15.Eeltoodu põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 03.11.2022 määruse resolutsiooni p 1 muutmata. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.