X kaebus Eesti Töötukassa vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Eesti Töötukassa, volitatud esindaja HR
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 14.10.2022 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 14.10.2022 määruse resolutsiooni punkti 5 peale haldusasjas nr 3-22-61 menetlusse.
Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14.10.2022 määruse resolutsiooni punkt 5 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa esitada määruskaebust (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 235 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eesti Töötukassa määras X-le (kaebaja) 07.12.2021 otsusega nr TVT/21/063269 töövõimetoetuse perioodi 27.10.2021–26.10.2022 eest.
2.Kohtutäitur Rocki Albert edastas 08.12.2021 Eesti Töötukassale e-kirjaga kaebaja sissetuleku arestimise akti (täiteasi nr 176/2016/709), mille kohaselt on Eesti Töötukassa kohustatud kaebajale makstavast töövõimetoetuse summast tegema igakuise kinnipidamise 20 protsendi ulatuses Statistikaameti poolt avaldatud arvestusliku elatusmiinimumi ületavalt osalt. Nimetatud aktis on märgitud, et täiteasjas nr 176/2016/709 on tasumisele kuuluv summa kokku 52,46 eurot (sh täitekulud).
3.Eesti Töötukassa arvestas 02.01.2022 kaebaja perioodi 01.12.2021–31.12.2021 töövõimetoetusest 267,35 eurot maha 9,37 eurot. Kaebaja arvelduskontole tehti 04.01.2022 väljamakse 257,98 eurot.
3-22-61
4.Eesti Töötukassa selgitas 05.01.2022 teatises kaebajale, et talle on 2021. a detsembris makstud töövõimetoetust 267,35 eurot, millelt on kinni peetud 9,37 eurot.
5.X esitas 09.01.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Töötukassa 05.01.2022 teatise peale. Kaebaja soovib ebaseadusliku väljamakse ja väljamaksest tingitud kahjude hüvitamist. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 131 lg 1 ja 132 kohaselt ei saa kaebajale makstavale toetusele sissenõuet pöörata. Seda kinnitab ka Riigikohtu praktika. Jaanuari 2022 seisuga on kaebaja varaline kahju 9,37 eurot. Sellele lisandub saamata jäänud töötasu 20 tunni eest, mida kaebaja on pidanud pealesunnitult kulutama enda õiguste kaitsmiseks. Seda aega oleks kaebaja pidanud kasutama hoopis enda ravimiseks. Kaebajale on tekitatud ka mittevaralist kahju, sest ta pidi valude käes vaeveldes kohtudokumente koostama. Kui ametiasutused tegutseksid TMSi sätete kohaselt, ei oleks kaebajal olnud vaja seda teha. Kaebusele oli lisatud menetlusabi taotlus riigi õigusabi korras esindaja määramiseks ja riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
6.Tallinna Halduskohus jättis 29.04.2022 määrusega kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata ning kaebuse ja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumiseks vabastamiseks käiguta. Kaebajal tuli mh täpsustada kaebuse nõudeid. Kaebaja sissetulekud ei võimalda tasuda asjatundliku õigusteenuse eest, panemata kaebajat majanduslikult raskesse olukorda. Seega on majandusliku seisundi aspektist kaebajale menetlusabi andmine lubatav. Sõltumata kaebaja majanduslikust seisundist jääb riigi õigusabi taotlus rahuldamata riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 alusel. Kuigi kaebajal ei ole juriidilisi eriteadmisi, ei tähenda see, et ta ei ole võimeline ise oma õigusi kaitsma. Kaebajal ei tule viidata õigusnormidele ega -põhimõtetele, vaid kaebaja ülesanne on kohtu ette tuua faktilised asjaolud, mis on vaidluse aluseks. Faktiliste asjaolude kirjeldamine on eelduslikult kaebaja võimetes. Kaebaja on kaebuses suutnud arusaadavalt väljendada, millist toimingut ta vaidlustada soovib ning mis on tema põhieesmärk kohtumenetluses. Selgitamis- ja uurimispõhimõtetest tulenevalt on halduskohtul lisaks omalt poolt kohustus tagada poolte menetluslik võrdsus ning oluliste asjaolude väljaselgitamine. Kohus abistab oma selgitustega kaebajat. Praegune vaidlus ei ole õiguslikult keeruline. Kaebaja on seejuures osanud viidata asjakohastele TMS-i sätetele ja kohtupraktikale.
7.Tallinna Halduskohus selgitas 03.08.2022 määruses kaebajale, et kaebust tõlgendades saab asjakohane nõue olla (varalise ja mittevaralise) kahju hüvitamise nõue. Halduskohus kohustas kaebajat vastama, kas ta soovib jääda varalise kahju nõude (9,37 eurot) ja mittevaralise kahju nõude juurde, nentides samas, et mittevaralise kahju nõuet ei saa perspektiivikaks pidada.
8.Kaebaja vastas 11.09.2022 halduskohtule, et talle on tekitatud kahju 52,46 eurot, sest selle summa ulatuses on tehtud ebaseaduslikke väljamakseid kohtutäiturile. Lisaks on tekitatud kahju 1200 eurot seetõttu, et kaebaja on olnud sunnitud kulutama 30 tundi oma õiguste kaitsmisele, sh erinevatele kohtumäärustele vastamisele, ning ühe tunni tasu on 40 eurot.
9.Tallinna Halduskohus võttis 16.09.2022 määrusega kaebuse menetlusse varalise kahju hüvitamise nõudes 9,37 eurot (resolutsiooni p 1), tagastas kaebuse varalise kahju hüvitamise nõudes 52,46 eurot (resolutsiooni p 5), jättis kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks mittevaralise kahju hüvitamise nõudes rahuldamata ja kaebuse selles osas käiguta, määrates tähtaja 36 euro suuruse riigilõivu tasumiseks (resolutsiooni p-d 6–8). Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 2 p 2 sätestab, et riigilõivu tasumisest on vabastatud pensioni või toetuse taotleja pensioni- või toetussummade ebaõige maksmise ja maksmata jätmise asjas. Töövõimetoetuse maksmise suurust puudutav vaidlus on hõlmatud RLS § 22 lg 2 p-s 2 sätestatud eesmärgiga. Seega on põhjendatud kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamine osas, mis puudutab varalise kahju nõuet. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue ei hõlma aga
2(5)
3-22-61 väidetavalt saamata jäänud toetust, seega selles osas kaebajat RLS § 22 lg 2 p 2 alusel riigilõivu tasumisest vabastada ei saa. Kaebaja avaldas 11.09.2022, et ta soovib esitada varalise kahju nõude 52,46 eurot seoses saamata jäänud tuluga. Oma olemuselt on see uus varalise kahju nõue, sest kohus tuvastas kaebaja vastusele lisatud 20.05.2016 dokumendi (avaldus sundtäitmisega ühinemiseks) alusel, et 52,46 eurot ei ole seotud Eesti Töötukassa tegevusega. Nimetatud dokumendi kohaselt tuleb „kanda võlgniku vara realiseerimisest saadud tulemist 52,46 eurot sissenõudja nõude ja täitekulude katteks kohtutäitur Rocki Albert ametialasele arvelduskontole“. Seega seondub see summa kohtutäituri tegevusega täiteasjas nr 176/2016/709. Selline nõue ei ole halduskohtus menetlemiseks lubatav ning tuleb seetõttu selle esitajale tagastada (HKMS § 121 lg 1 p 1, HKMS § 4 lg 1). Kohtutäituri tegevuse peale tuleb esitada kaebus kohtutäiturile või maakohtule (Pärnu Maakohus, vt TMS § 217 lg 1 ja § 218 lg 1). Kui kaebus kohtutäiturile või maakohtule ületab seaduses sätestatud 10-päevast tähtaega, tuleb taotleda menetlustähtaja ennistamist. Mittevaralise kahju nõuet 1200 eurot (väidetav pealesunnitud töö tegemine) ei saa pidada perspektiivikaks, mistõttu ei ole selle menetlemiseks kaebajale menetlusabi andmine põhjendatud.
10.Kaebaja tasus 13.10.2022 riigilõivu 36 eurot ja esitas korduva taotluse riigi õigusabi saamiseks.
11.Tallinna Halduskohus võttis 14.10.2022 määrusega menetlusse kaebuse 1200 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes (resolutsiooni p 1) ja jättis kaebaja menetlusabi taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 5). RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kuigi kaebajal ei ole juriidilisi eriteadmisi, ei tähenda see, et kaebaja ei ole võimeline ise oma õigusi kaitsma. Kaebaja on menetlusdokumentides selgitanud, mis asjaoludel ta leiab, et talle on tekitatud mittevaraline kahju. Kuna kaebaja maksis riigilõivu (s.t mõistis 16.09.2022 määruse sisu) ja kohus võttis kaebuse menetlusse, saab kohus lahendada vaidluse mittevaralise kahju nõudes lähtuvalt kaebaja selgitustest. Seetõttu puudub vajadus riigi õigusabi andmiseks.
12.Tallinna Halduskohus määras 17.10.2022 määrusega lahendada asi kirjalikus menetluses ja teha kohtuotsus teatavaks 16.11.2022. Halduskohus andis ühtlasi menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks.
13.X esitas 30.10.2022 Tallinna Halduskohtule avalduse, milles ta ei ole muu hulgas nõus sellega, et kohus ei andnud talle riigi õigusabi. Kaebaja hinnangul ei ole õige halduskohtu väide, et kohtu esitatud nõuded ei ole eeldanud kohtumääruste ja -otsuste ega õigusaktide tundmist. Kohus annab segaseid, eksitavaid ja asjakohatuid juhiseid. Nt ei ole kohus toonud esile, et isikul on võimalik nõuda ka moraalse kahju hüvitamist hingelise ja füüsilise valu ja kannatuste tekitamise eest. Kohtudokumentide koostamisel tekib kaebajal valu kätes, silmades ja seljas. Seda võimendab arvuti elektromagnetväljas viibimine. Sundasendist tingitud käte krampi tõmbamine ja rindkere valud selja piirkonnas on fikseeritud ka kaebaja haigusloos ning kaebajale on pandud neeruvähi diagnoos. Menetluskäigust tuleb välja, et kaebaja peab olema kursis RvastS-i, HKMS-i ja RÕS-i sätetega. Ilma neid tundmata ei saa kohtule vastuväiteid esitada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3(5)
3-22-61
14.Kaebaja on esitanud kohtule avalduse, millest nähtuvalt ei nõustu ta halduskohtu otsustusega jätta kaebajale riigi õigusabi andmata. Ringkonnakohtu hinnangul on seega võimalik kaebaja avaldust tõlgendada ka määruskaebusena halduskohtu 14.10.2022 määruse resolutsiooni p 5 peale. Kaebaja avaldusest on võimalik aru saada, missugust halduskohtu lahendit ta soovib vaidlustada ja see on esitatud määruskaebuse esitamise tähtaja jooksul. Samuti nähtuvad avaldusest põhjendused, miks kaebaja halduskohtu määrusega ei nõustu. Seega on kaebaja avaldus piisav, et kontrollida halduskohtu 14.10.2022 määruse resolutsiooni p 5 õiguspärasust. Seega käsitab ringkonnakohus kaebaja 30.10.2022 avaldust määruskaebusena, mille saab HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse võtta. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 119 lg 1), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele piisaval määral, et määruskaebus lahendada. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
15.RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Võttes arvesse kaebaja halduskohtule esitatud menetlusabi taotlust ja andmeid oma varalise seisu kohta, võib eeldada, et kaebaja ei suuda ise asjatundliku õigusteenuse eest tasuda (vt RÕS § 7 lg 1 p 4; vt ka Tallinna Halduskohtu 29.04.2022 määrus praeguses asjas, p 6, ja käesoleva määruse p 6).
16.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja majanduslikust seisust hoolimata ei ole talle riigi õigusabi andmine põhjendatud. Halduskohtu menetluses on kaebaja varalise ja mittevaralise kahju nõuded. RÕS § 7 lg 1 p 6 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Kaebaja hinnangul on talle tekkinud mittevaraline kahju eeskätt seetõttu, et ta on pidanud tegelema enda õiguste kaitsmisega, sh kohtus. Haldusorgani tegevuse vaidlustamine halduskohtus on isiku seadusekohane õigus ja selle õiguse kasutamist kaebaja poolt ei saa kuidagi erakordseks pidada. Seetõttu ei nähtu ringkonnakohtule praeguses asjas tungiva avaliku huvi olemasolu ja kaebajale mittevaralise kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse menetlemisel riigi kulul esindaja määramiseks ei ole alust.
17.Muus osas leiab ringkonnakohus sarnaselt halduskohtuga, et riigi õigusabi andmisest tuleb keelduda RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel, sest kaebaja on ise võimeline oma õigusi kaitsma (vt ka Tallinna Halduskohtu 29.04.2022 määrus praeguses asjas, p-d 7–10). Praegune vaidlus ei ole faktiliselt ja õiguslikult keerukas. Kaebaja on juba esialgses kaebuses toonud esile asjakohased sätted ja kohtupraktika, mille alusel on tema hinnangul töövõimetoetusest tehtud kinnipidamised lubamatud. Ka ülejäänud kaebaja menetlusdokumentide põhjal saab järeldada, et kaebaja on suuteline esitama seisukohti ja vastuväiteid ning neid ka põhjendama. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja on ka varem korduvalt eri kohtute poole pöördunud, mistõttu on tal eeldatavasti ka menetlusõiguslikke teadmisi. Kaebaja avaldusest ilmneb, et eeskätt on talle kohtudokumentide koostamine raske sellest tekkivate füüsiliste vaevuste tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vaja anda riigi õigusabi ainuüksi sel põhjusel, et kaebajal on tervislikel põhjustel kirjalike dokumentide koostamine raskendatud. See ei ole riigi õigusabi eesmärk. Ringkonnakohus selgitab, et kui kaebaja vajab kohtudokumentide koostamiseks rohkem aega, et vältida liiga pikalt ühes asendis olekut, on tal võimalik küsida kohtult määratud menetlustähtaja pikendust (vt HKMS § 69 lg 1). Asja läbivaatamine on võimalik ka kohtuistungil (vajaduse korral videokonverentsi teel või väljaspool Tallinna, vt HKMS § 129 lg 2), kus kaebaja saab esitada oma seisukoha suuliselt. Kuivõrd halduskohtu 17.10.2022 määruses on märgitud, et kaebaja on telefoni teel nõustunud kirjaliku menetlusega, võib eeldada, et halduskohus on kaebajale istungi toimumise võimalikkust ka selgitanud. 4(5)
3-22-61
18.Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 14.10.2022 määruse resolutsiooni p 5 muutmata.
19.Kaebaja on 30.10.2022 avalduses väljendanud ka rahulolematust sellega, et halduskohus tagastas 16.09.2022 määrusega kaebuse varalise kahju hüvitamise nõudes 52,46 eurot. Halduskohtu 16.09.2022 määrus toimetati kohtute infosüsteemi andmetel kaebajale kätte 29.09.2022 ja see on praeguseks jõustunud. Kui tõlgendada kaebaja 30.10.2022 avaldust ka määruskaebusena 16.09.2022 määruse resolutsiooni p 5 peale, on see esitatud edasikaebamise tähtaega rikkudes (HKMS § 204 lg 1). Ringkonnakohus ei pea siiski vajalikuks küsida kaebajalt, kas ta taotleb 16.09.2022 määruse vaidlustamiseks määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamist (vt HKMS § 71). Arvestades, et halduskohtu 16.09.2022 määruses on selgitatud selle edasikaebamise korda, kaebaja on suutnud 13.10.2022 esitada vastuse halduskohtule ning tal on ka kogemusi varasemate kohtumenetlustega, ei pea ringkonnakohus kaebetähtaja ennistamist kuigi tõenäoliseks. Lisaks leiab ringkonnakohus, et halduskohtu 16.09.2022 määruse resolutsiooni p 5 vaidlustamata jätmine ei riiva oluliselt ka kaebaja õigusi. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kaebaja väidab, et tema töövõimetoetusest on tehtud õigusvastaseid mahaarvamisi ning ta soovib sisuliselt töövõimetoetuse maksmist täies ulatuses, ei ole tegemist kahju hüvitamise nõudega, vaid kohustamisnõudega. Kaebuse eesmärgi saavutamiseks saab kohus vastustajat kohustada maha arvatud summasid kaebajale välja maksma ja/või keelata edasiste mahaarvamiste tegemise. Kuna praeguseks ajaks on vastustaja kaebaja väljamaksetelt kogu arestimise aktis märgitud summa (52,46 eurot) kinni pidanud, ei ole keelamiskaebuse esitamine enam aktuaalne. Kohtul on kaebuse rahuldamise korral võimalik kohustada vastustajat kogu summat (52,46 eurot) kaebajale välja maksma, kaebaja ei pea uut kaebust esitama iga kuu osas, millal järjekordne mahaarvamine töövõimetoetusest tehti. Vaidlus taandub seega küsimusele, kas vastustajal oli õigus ja kohustus teha kohtutäituri 08.12.2021 arestimise akti alusel kaebaja töövõimetoetuse väljamaksetest mahaarvamisi.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.