Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 8. detsembril 2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-22-70 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav X esitas 28. oktoobril 2021 vanglale kahju hüvitamise taotluse (registreeritud 29. oktoobril 2022 nr 1-13/332-1 all), milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist summas 13 000 eurot (dtl-d 18-21).
2.Tartu Vangla jättis 3. jaanuari 2022. a otsusega nr 1-13/332-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (dtl-d 11-16).
3.Kaebaja esitas 9. jaanuaril 2022 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses sellega, et kaebaja suhtes kohaldati
6.oktoobri 2021. a käskkirjaga nr 2-21/1-2/221 täiendavaid julgeolekuabinõusid, täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise järgselt kasutati kaebaja suhtes ülemäärast jõudu, kaebaja suhtes jõu kasutamisel tilkus kaebaja jalgadele vedelik, täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise järgselt rebiti kaebaja seljast riided, kambris nr 472 oli umbne ning psühhiaatriaosakonna kamber oli räpane (dtl-d 1-5, 27-28). Ka esitas kaebaja 16. jaanuaril 2022 menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks (dtl 31).
4.Tartu Halduskohus vabastas 18. jaanuari 2022. a määrusega kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest, võttis kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tartu Vangla ning kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl-d 37-39).
5.Tartu Vangla esitas 25. veebruaril 2022 vastuse kaebusele (dtl-d 63-66).
6.Kaebaja esitas 24. aprillil 2022 täiendavad selgitused (dtl-d 71-72).
7.Vastusena kohtunõudele esitas Tartu Vangla 4. mail 2022 täiendavad tõendid ning teatas, et Tartu Vanglal on võimalik kohtule esitada salvestised üksnes S8 osakonna koridoris toimunu kohta. Seejuures palus Tartu Vangla videosalvestiste ja nende uurimise osas kuulutada kohtumenetlus kinniseks ning kohtule edastatud salvestisi kaebajale mitte näidata (dtl-d 88-89).
8.Tartu Halduskohus kuulutas 5. mai 2022. a määrusega menetluse haldusasjas nr 3-22-70 Tartu Vangla 4. mai 2022. a vastuse lisadeks 2-4 olevate videosalvestiste osas osaliseks kinniseks, piiras kaebaja õigust tutvuda Tartu Vangla 4. mai 2022. a vastuse lisadeks 2-4 olevate videosalvestistega ja saada neist koopiaid ning jättis kaebuses esitatud taotluse tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata (dtl-d 96-98). Tartu Ringkonnakohus jättis 24. mai 2022. a määrusega kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 5. mai 2022. a määruse resolutsiooni p 2 muutmata (dtl-d 166-169). Riigikohtu halduskolleegium jättis 16. augusti 2022. a määrusega kaebaja määruskaebuse menetlusse võtmata (dtl 176).
9.Kaebaja esitas täiendavad selgitused 16. juunil, 22. augustil, 11. ja 19. oktoobril 2022 (dtl-d 105, 108, 152, 177). 11. oktoobril 2022 kohtule esitatud avalduses märkis kaebaja mh tekkinud mõistmatust, kuhu kadus kambri nr 472 salvestis, ning miks ei ole kaebajal võimalik tutvuda Tartu Vangla 4. mai 2022. a vastuse lisadeks 2-4 olevate videosalvestistega, kui salvestised samadest kaameratest on avaldatud üleriigilises ajalehes.
3-22-70
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
10.Kaebaja taotleb Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist kaebaja inimväärikuse alandamise ja tervise kahjustamise eest, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.
10.1.Kaebaja ei ole mingitest häältest oma peas kunagi rääkinud. Samuti ei ole rääkinud kaebaja seda, et ta ei tule endaga toime. Vanglal ei saanud tekkida kahtlust, et kaebaja võib kujutada ohtu oma elule või tervisele.
10.2.Kaebaja ei jõudnud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja lõpunigi lugeda, kui valvur juba ründas kaebajat. Kaebajale jääb arusaamatuks, milline eesmärk on sellisel juhul käskkirja peale esitatavatel kaebaja vastuväidetel.
10.3.Teisel korral, mil kaebaja ei osutanud passiivset vastupanu, koheldi kaebajat kõige julmemal viisil, s.o kaebaja käsi väänati ilma põhjuseta ning kasutati keelatud võtet – pöidlaga suruti kaebaja kõrva ja lõualuu vahele ja samal ajal oldi terve keha raskusega (ühe põlvega) kaebaja pea peal. Eelneva tulemusena tekkisid kaebaja parema õla liigese ümber verevalumid ning kaebaja pea sai kannatada. Ka tilkus kaebaja jalgadele mingi vedelik. Valvurite kiivritel on ees visiir, mis võimaldab valvuril alla poole sülitada.
10.4.Kaebaja paigutati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks kartserikambrisse, kuigi vangla sõnul ei olnud tegemist kaebaja karistamisega. Lisaks ei mõista kaebaja, miks paigutati ta täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks kambrisse, milles oli peegel ning mis võis kaebajat ohustada.
10.5.Kaebajalt riiete seljast rebimine on õigusvastane, sest ametnikud ei palunud kaebajal riideid ära võtta ning ka ei hoiatanud, et nad seda teevad. Riiete äravõtmise ajal ei selgitatud kaebajale, miks nii tehakse.
10.6.Kambris nr 472 oli umbne ning selle ventilatsioon ei vasta nõuetele. Vangla ventilatsioon ehitati 20 aastat tagasi kehtinud nõuete kohaselt ning ventilatsioon on ehitatud arvestusega, et akna vahelt tuleb õhku.
10.7.Psühhiaatriaosakonna kambri tingimuste osas vangla valetab. Pärast psühhiaatriaosakonna kambris ärkamist nõudis kaebaja uut kambrit, kuna kambri seinad, lagi ja laud oli kaetud roega. Järgmisel päeval pärast kaebaja keeldumist kambris süüa, kutsuti koristajad, kuid kambris ei muutunud selle tulemusel oluliselt midagi.
11.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu. Vastuses kaebusele märkis Tartu Vangla järgmist.
11.1.Vanemvalvur Oliver Kaldoja andis 6. oktoobril 2021 teada, et kaebaja avaldas, et ei suuda, hääled sunnivad teda kätt tõstma oma elu külge, ravimeid on vähendatud ja ta ei tule endaga toime. Sellise avalduse pinnalt tekkis vanglal põhjendatud kahtlus, et kaebaja võib kujutada ohtu oma elule või tervisele ning sellise kahtluse tekkimisel andis vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 aluse kohaldada isiku suhtes ka tema enda elu ja tervise kaitseks täiendavaid julgeolekuabinõusid. Psühhiaater Siim Kaili 6. oktoobri 2021. a e-kirjast nähtuvalt tegi ka psühhiaater ettepaneku kohaldada kaebaja suhtes isiklike asjade keeldu ja paigutada ta kambrisse, kus on võimalik teostada elektroonilist järelevalvet. Ka kahju hüvitamise taotluses väljatoodu annab aluse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks, kuna ka selline väljendus viitab enesevigastamise ohule ja seetõttu tõhusama järelevalve vajadusele.
3-22-70
11.2.Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise järgselt oli vajalik kaebaja ümberpaigutamine S8 eluosakonna kambrist nr 477 sama osakonna kambrisse nr 472, kus on videojärelevalve võimekus. Ümberpaigutamise käigus füüsilise jõu kasutamise tingis kaebaja allumatus minna temale määratud uude elukambrisse ja ametnikele passiivse vastupanu osutamine. Ametnikud ei kasutanud kaebaja suhtes rohkem jõudu kui oli vajalik ümberpaigutamise lõpuleviimiseks ja ametnike ohutuse tagamiseks.
11.3.Samal päeval kell 15.57 kasutati kaebaja suhtes taas füüsilist jõudu, kuna kaebaja ei allunud ametnike korraldustele. Jõudu kasutati üksnes niipalju, kui oli vajalik kinnipeetava kontrolli alla saamiseks ning kambrisse sisenemise eesmärgi täitmiseks (peegli tükkide äravõtmiseks). Ka ei ole kinnitust leidnud, et keegi valvuritest oleks sülitanud kaebaja jala peale.
11.4.Kaebajalt võeti julgeoleku tagamise eesmärgil ära vangla riietus ning talle anti ühekordne riietus. Kuivõrd kinnipeetav ei allunud eelnevalt ametnike korraldustele ja osutas passiivset vastupanu, siis kambrisse nr 472 toimetamise järgselt eemaldasid ametnikud kinnipeetava seljast särgi ja jalast püksid. Toimingu eesmärk oli väljastada kinnipeetavale riided, mille abil on enesekahjustamise võimalused väiksemad. Olukorras, kus kaebaja ei allu ametnike korraldustele ning tema suhtes on vajalik kasutada füüsilist jõudu, ei saa pidada õigusvastaseks riiete eemaldamist ilma eelneva vastava korralduse andmiseta.
11.5.Kambris nr 472 akna avamisvõimaluse puudumise osas jääb Tartu Vangla 3. jaanuari 2022. a otsuses nr 1-13/332-2 toodud seisukohtade juurde. Kambris nr 472 akna avamisvõimaluse puudumist ei ole alust pidada õigusvastaseks. Lisaks paiknes kaebaja kambris nr 472 väga lühiajaliselt (umbes ühe tunni). Sedavõrd lühikest aega kambris nr 472 paiknemisega ja akna avamisvõimaluse puudumisega ei saa tekitada sellist mittevaralist kahju, mis õigustaks rahalise hüvitise maksmist.
12.Millises konkreetses seisukorras oli psühhiaatriaosakonna kamber nr 1221 kaebaja sellesse paigutamise hetkel, ei õnnestunud tõsikindlalt tuvastada. Vangla praktikas ei paigutada kinnipeetavaid kambritesse, mis on määrdunud teiste kinnipeetava väljaheidetega või muu sellisega. Tartu Vanglale teadaolevalt oli kamber nr 1221 perioodil 24. september – 6. oktoober 2021 teise kinnipeetava kasutuses. Tartu Vanglal ei ole teada, et nimetatud kinnipeetav oleks kasutanud väljaheiteid kambri määrimiseks või ametnike loopimiseks.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
13.Esmalt peab kohus vajalikuks võtta seisukoht kaebaja 11. oktoobri 2022. a pöördumise osas, milles kaebaja tõi esile, et ta ei mõista, miks ei ole kaebajal võimalik tutvuda Tartu Vangla 4. mai 2022. a vastuse lisadeks 2-4 olevate videosalvestistega, kui salvestised samadest kaameratest on avaldatud üleriigilises ajalehes. Kohus saab aru, et kaebaja on esitanud vastuväite Tartu Halduskohtu 5. mai 2022. a määruse resolutsiooni p 2 peale, millega kohus piiras kaebaja õigust tutvuda Tartu Vangla 4. mai 2022. a vastuse lisadeks 2-4 olevate videosalvestistega ja saada neist koopiaid.
14.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 90 lg 1 sätestab, et menetlusosaline võib esitada vastuväite kohtu tegevusele menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta.
3-22-70
15.Kohus selgitab, et HKMS § 90 lg-s 1 sätestatud vastuväite esitamise eesmärk on juhtida kohtu tähelepanu võimalikele menetlusvigadele, mis puudutavad selliseid menetlustoiminguid, mille peale ei võimalda HKMS iseseisvalt määruskaebust esitada. Kuna Tartu Halduskohtu 5. mai 2022. a määruse resolutsiooni p 2 oli määruskaebusega vaidlustatav, ei ole võimalik selle peale halduskohtule vastuväidet esitada. Kohtumääruse resolutsiooni p 2 osas aset leidnud võimalikku rikkumist oli võimalik kõrvaldada üksnes määruskaebuse lahendamise käigus, halduskohus tehtud otsustust ise muuta ei saa. Seepärast tuleb kaebaja vastuväide Tartu Halduskohtu 5. mai 2022. a määruse resolutsiooni p 2 peale jätta läbi vaatamata.
16.Järgnevalt võtab kohus seisukoha kaebaja 19. oktoobri 2022. a avalduse osas. Tartu Halduskohus andis 26. septembri 2022. a määrusega menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks hiljemalt 11. oktoobril 2022. Kohus selgitas 26. septembri 2022. a määruses, et kui menetlusosaline esitab avalduse pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus (HKMS § 51 lg 4).
17.Kaebaja esitas täiendava seisukoha 19. oktoobril 2022, seega hilinenult. Seejuures ei esitanud kaebaja põhjendusi, miks ta menetlusdokumendi hilinenult esitas. Menetlusosalisel on kohustus esitada oma arvamused tähtaegselt. HKMS §-st 70 tuleneb menetlustoimingu õigeaegse sooritamise põhimõte ja mittetähtaegselt esitatu menetlemise keeld. Halduskohtumenetluses kehtiv uurimispõhimõte, võimalus lahendi tegemise aega edasi lükata või menetlust uuendada ei tähenda, et nendele argumentidele tuginedes võiks kohtu määratud tähtaegu mõjuva põhjuseta eirata. Eelnevast tulenevalt tagastab kohus kaebaja 19. oktoobri 2022. a menetlusdokumendi (dtl 177-179 (vastus koos ümbrikuga)).
18.Kaebaja on praeguses asjas esitanud kaebuse Tartu Vangla vastu tervise kahjustamise ja väärikuse alandamise eest hüvitise väljamõistmiseks seonduvalt järgmiste olukordadega: a) kaebaja suhtes kohaldati 6. oktoobri 2021. a käskkirjaga nr 2-21/1-2/221 täiendavaid julgeolekuabinõusid, millega alandati tema inimväärikust; b) täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise järgselt kasutati kaebaja suhtes ülemäärast jõudu, millega alandati tema inimväärikust ja kahjustati tervist; c) kaebaja suhtes jõu kasutamisel tilkus kaebaja jalgadele vedelik, mis oli inimväärikust alandav; d) täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise järgselt rebiti kaebaja seljast riided, kambris nr 472 oli umbne ning psühhiaatriaosakonna kamber oli räpane, millega alandati kaebaja inimväärikust.
19.Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja hüvitamisnõue on alusetu ja tema kaebus ei kuulu rahuldamisele. Sealjuures nõustub kohus põhimõtteliselt vastustaja seisukohtadega neid üle kordamata, pidades vajalikuks oma lõppjärelduse põhistamiseks rõhutada eelkõige järgmist.
20.Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste
3-22-70 kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodust tulenevalt kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalikõiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
21.Avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud. RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (Riigikohtu 9. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29). Selleks et mingi tegu kvalifitseeruks väärkohtlemiseks, peab see Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt saavutama teatava minimaalse raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole kohtu hinnangul võimalik määrata. EIK on väärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks pidanud näiteks täielikku sotsiaalset isolatsiooni; vaimse tegevuse (nt ajalehtede ja ajakirjade lugemise) võimatust; erivajaduste ignoreerimist; arstiabi andmata jätmist, millega kaasnevad rasked tervisekahjustused või surm; põhjendamatut jõu kasutamist; pesemistingimuste puudulikkust; värskes õhus viibimise ja jalutamistingimuste puudumist; ülerahvastatust kambris; alasti kinnipeetava läbiotsimist vastas soost vanglaametniku juuresolekul; paigutamist kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamis võimaluseta; halbu sanitaartingimusi kogumis (Riigikohtu 17. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-41-10, p 23 koos viidetega EIK praktikale). Seega võivad ka kaebaja poolt välja toodud olukorrad olla põhimõtteliselt väärikust alandavad. Kaebaja inimväärikuse alandamine 6. oktoobri 2021. a täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjaga nr 2-21/1-2/221
22.Poolte vahel pole vaidlust, et 6. oktoobri 2021. a käskkirjaga nr 2-21/1-2/221 kohaldati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamist (dtl 44-47).
23.Asja materjalidest nähtub, et vastavalt vangla teise üksuse vanemvalvuri O. Kaldoja koostatud ettekandele, toimus intsident, kus 6. oktoobril 2021 kella 13.45 paiku helistas valveruumi kinnipeetav X. Kaebaja avaldas, et ta ei suuda, hääled sunnivad teda kätt tõstma oma elu külge, ravimeid on vähendatud ja ta ei tule endaga toime. Ta vajab ravi või arsti. Kaebaja on seisukohal, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega alandati tema inimväärikust. Kaebaja leiab, et ta ei ole mingitest häältest kunagi midagi rääkinud. Samamoodi ei ole ta öelnud, et ta ei tule endaga toime. Kaebaja hinnangul on see jutt vale.
24.VangS 41 lg-st 2 tuleneb üldine alus vabadust piiravate meetmete kohaldamiseks julgeolekukaalutlustel. Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid vanglas julgeoleku
3-22-70 tagamise meetmete, s.h täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel sätestab VangS § 66 lg 1, mille kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab VangS-i ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas (Riigikohtu 25. septembri 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-49-06, p 11). Julgeolek VangS § 66 lg 1 mõttes tähendab kõigi vanglas viibivate isikute, s.h kinnipeetavate julgeolekut. VangS § 69 lg 1 kohaselt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub VangS-i või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas on vajalik julgeolekuabinõude kohaldamine ja valida sobiv meede lg-s 2 loetletud täiendavatest julgeolekuabinõudest. Nende seas on ka eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (lg 2 p 4), kehakultuuriga tegelemise keelamine (lg 2 p 3), kinnipeetava vaglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine (lg 2 p 1) ja isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamine (lg 2 p 2).
25.Kohtupraktikas on sedastatud, et täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada preventiivsel või tõkestaval eesmärgil. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises (Riigikohtu 20. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-94-10, p 12 ja seal viidatud kohtulahend). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks ei pea vanglal olema tõsikindlaid tõendeid (Riigikohtu 6. mai 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-88-14, p 16). Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline.
26.Kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (Riigikohtu 19. mai 2017. a otsus asjas nr 3-3-110-17, p 16 ja seal viidatud kohtulahendid).
27.Tartu Vangla 6. oktoobri 2021. a käskkirjast nähtuvalt oli kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks 6. oktoobril 2021 toimunud intsident, kus telefonivestluse käigus avaldatust oli aru saada, et kaebaja võib oma elu kallale kippuda. Telefonikõne järgselt saadeti kaebaja inspektor-kontaktisiku poolt psühhiaatri vastuvõtule ja talle anti blankett vastuväidete esitamiseks, kus tal oli võimalus esitada omapoolsed vastuväited seoses tema suhtes plaanitavate julgeolekuabinõudega.
28.Kohtu hinnangul on kaebaja enda seisukohtadest nähtuv, et ta on ohtlik iseendale. Nimelt on kaebaja vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses selgitanud, et tema avaldas valvurile, et tablettidest on ärajäämanähud ja sellised mõtted nagu tahaks endale kätt külge panna (dtl 18). Kohus nõustub vastustajaga, et käesoleval juhul ei ole määrava tähendusega, millises sõnastuses kaebaja viitas enesevigastamise võimalusele. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks ei ole mitte konkreetne sõnastus, vaid vanglal tekkinud kahtlus selles, et kaebaja võib kujutada ohtu iseendale. Seetõttu ei anna kaebaja vastuväited käskkirjas toodud sõnastusele alust pidada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist õigusvastaseks.
29.Ka kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et kaebaja võib kujutada ohtu iseendale, mistõttu on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine põhjendatud. Nii on 6. oktoobri 2021. a anamneesis järgmine sissekanne: „Peavalvest info, et k/p-l jäeti ära ravim (?) ning tänasest kuuleb hääli peas, mis käsevad iseendale liiga teha. Konsulteeritud psühhiaatriga,
3-22-70 suunatud koheselt eriarstile ning teavitatud sellest peavalvet. K/p viidud psüh.arsti vastuvõtule, visiit üleantud.“ (dtl 53). 7. oktoobri 2021. a anamnees on järgmise sisuga: „ Eilsest osakonnas suitsiidmõtete avaldamise ja katse ettevalmistamise tõttu. 06.09.2021 kella 15.39 ajal teavitati peavalvest, et kinnipeetava X (IK: xxxxxxx) suhtes kasutati jõudu ning oleks vaja meediku poolt võimalikud vigastused üle vaadata. Mindud kambri juurde visiidile. Visuaalselt näha mõlema randme ümber punetavaid alasid. Kuklal ebamäärase kujuga punetav ala. Kinnipeetav väga ärritunud, sõimab ametnikke ning lubab seoses paigutamisega ennast kindlasti ära tappa. Enda sõnul soovib ainult rahustit ning psühhiaatriga rääkida. Olevat olnud enesetapu mõtted, esmakordselt. Ärritus ümberpaigutuse käigus. Uues kambris lõhkus peegli, kõndis ühe killuga kambris ringi. Mingi hetk läks peegli killuga WCsse. Mindi kilbiga sisse ning eemaldati teravad esemed kambrist. Peale seda hakkas ühekordsetest riietest nööri valmistama. Ka need eemaldati. Konsulteeritud dr. Kooliga ning kinnipeetav paigutatud psühhiaatria osakonda.“(dtl 53).
30.Kohus märgib täiendavalt, et kohtupraktika kohaselt võib kahjuhüvitise nõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjuseid. RVastS § 7 lg 1 eesmärgiks ei ole perspektiivitute taotluste esitamiseks kohustamine, vaid üksnes selliste õiguskaitsevahendite kasutamine, mis oleksid kahju tekkimise tõenäoliselt ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud. Kohtu kohustus on seda kahju hüvitamise nõude lahendamise käigus kontrollida (Riigikohtu 27. mai 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-21-16, p 10.1). Esmased õiguskaitsevahendid RVastS § 7 lg 1 tähenduses peavad olema suunatud kahju põhjustava avaliku võimu õigusvastase tegevuse või tegevusetuse tõrjumisele. Teisisõnu tuleb neid vahendeid kasutada selleks, et vältida kahju tekkimist. Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tagajärjeks ei saa olla ühe poole rikastumine (Riigikohtu 11. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-2-10, p 20). Kohtute infosüsteemist ja haldusasja materjalidest nähtuvalt ei vaidlustanud kaebaja vangla 6. oktoobri 2021. a käskkirja nr 2-21/1-2/221. Seega ilmneb, et kaebaja jättis eelnimetatud käskkirja järgselt esmased õiguskaitsevahendid kasutamata. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise järgselt kasutati kaebaja suhtes ülemäärast jõudu, millega alandati kaebaja inimväärikust ja kahjustati tervist
31.Vastustaja on selgitanud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise järgselt oli vajalik kaebaja ümberpaigutamine S8 eluosakonna kambrist nr 477 sama osakonna kambrisse nr 472, kus on videojärelevalve võimekus.
32.Kaebaja on seisukohal, et temaga käituti julmalt – käte väänamiseks polnud põhjust. Üks valvur tegi kaebajale valu, surudes pöidla kõrva ja lõualuu vahele, ise samal ajal terve keharaskusega põlvega kaebaja pea peal olles.
33.Kohus selgitab esmalt, et isiku suhtes jõu kasutamise õiguspärasuse väljaselgitamiseks tuleb kõigepealt teha kindlaks jõu kasutamise eesmärk, kuna selle järgi on võimalik leida jõu kasutamise õiguslik alus. Õiguslik alus määrab omakorda jõu kasutamise õiguspärasuse tingimused. Kui õiguslikku alust ei ole, on jõu kasutamine õigusvastane.
34.Füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimise protokollist nr 99 (edaspidi protokoll nr 99) nähtub, et 6. oktoobril 2021 kella 15.16 paiku ei allunud kaebaja korraldusele liikuda kambrist 477 välja
3-22-70 ümberpaigutuse teostamiseks (dtl 59-60). Kaebaja mainis, et vabatahtlikult tema ei tule ja soovitas teha, mis vaja. Ametnikud varustasid end märulivarustuse ja kilbiga, avasid kambri nr 477 ukse ja nägid, et kaebaja seisab kambri akna juures näoga kambri ukse poole käed risti rinnal. Ametnik andis kinnipeetavale korralduse liikuda näoga akna poole ja hoiatas teda jõu kasutamise eest. Kinnipeetav ametniku korraldust ei täitnud. Protokollist nr 99 nähtuvalt osutas kaebaja passiivset vastupanu, ümberpaigutamise ajal ei allunud korraldustele püsti tõusta ja lasi end jalgadest nõrgaks, mistõttu tuli ametnikel kinnipeetav teise kambrisse kanda. Jõu kasutamise järgselt keeldus kaebaja vigastuste fikseerimisest. Visuaalselt oli meedikule näha randmetel ringjalt asetsevaid triipe ja vasakul abaluul punetav ala.
35.6. oktoobril 2021 kell 15.57 kasutati kaebaja suhtes taas füüsilist jõudu. Füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimise protokollist nr 100 (dtl 61-62, edaspidi protokoll nr 100) nähtub, et kaebaja oli kambris ära lõhkunud peegli. Kaebaja ei allunud ametnike korraldustele. Kaebaja ei teinud seda ka peale jõu kasutamise eest hoiatamist. Protokollist nähtuvalt tõusis kaebaja järsku voodilt püsti ja hakkas vastu kilpi tõukama. Seepeale viisid ametnikud kaebaja põrandale ja võtsid kinnipeetava kontrolli alla. Protokollist nähtuvalt osutas kaebaja kerget passiivset vastupanu.
36.Vaidlusalustel juhtumitel oli jõu kasutamise eesmärk teenistusülesannete täitmine ja ohutuse tagamine. Kohus nõustub vastustajaga, et füüsilise jõu kasutamise tingis esimesel korral kaebaja allumatus minna temale määratud uude elukambrisse ja ametnikele passiivse vastupanu osutamine. Seega ei ole vaidlust selles, et ametnikud täitsid teenistusülesandeid ja kaebaja allumatus takistas ümberpaigutamise lõpuleviimist, mistõttu oli ametnikel nii õiguslik alus kui põhjus füüsilise jõu kasutamiseks. Kuivõrd jõu kasutamisel osutas kaebaja ametnikele passiivset vastupanu, siis oli põhjendatud jõu kasutamine kaebaja suhtes. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kuna kaebaja keeldus ise peeglitükke kambrist välja andmast ja vanglal oli kahtlus, et kinnipeetav võib end vigastada, siis oli vajalik lõhutud peegli tükid kambrist ära võtta. Seetõttu ei ole alust pidada vangla tegevust õigusvastaseks.
37.Kaebajal oli võimalik füüsilise jõu ning käeraudade kasutamist vältida alludes vanglateenistuse ametnike korraldustele. Kui kaebaja ei nõustunud ametnike korraldustega või teise kambrisse ümberpaigutamisega, siis saanuks ta peale toiminguid küsida vanglalt sellise toimingu kohta selgitusi, esitada taotlusi ümberpaigutamiseks ja/või kaitsta oma õigusi kohases õiguskaitsemenetluses.
38.Kaebaja väidab, et jõu kasutamisega tekitati talle tervisekahju. Protokollist nr 99 nähtub, et kella 15.45 paiku anti kinnipeetavale võimalus tulla kambri luugi juurde, et meedikule enda vigastusi näidata, sellest aga kaebaja keeldus. Tervishoiutöötaja on protokolli nr 99 märkinud, et visuaalselt näha randmetel ringjalt asetsevaid triipe. Vasakul abaluu peal punetav ala. Protokollist nr 100 nähtub, et sündmuse juures viibis meedik, kes märkis protokolli, et lisaks protokollis nr 99 mainitud vigastustele uusi vigastusi ei täheldanud. Kaebaja tervisekaardilt nähtub, et 6. oktoobril 2021 mindud kaebaja juurde visiidile, visuaalselt näha mõlema randme ümber punetavaid alasid. Kuklal ebamäärase kuluga punetav ala (dtl 53-54). Muid tõendeid, millest nähtuks kaebaja tervise kahjustamine, ei ole kohtule esitatud. Vastustaja on selgitanud, et kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamine toimus kambris sees ja seda mõlemal korral. Kambris nr 477, kus kaebaja paiknes enne esimest korda füüsilise jõu kasutamist (enne kella 15:16), ei ole kaamerat, mistõttu ei ole kambris toimunu kohta valvekaamera salvestisi esitada. Kaebaja paigutati jõudu kasutades kambrisse nr 472, kus on olemas valvekaamera. Kohtunõude täitmise raames kaamerasalvestiste kontrollimisel selgus, et kambris nr 472 lülitati küll kaamera sisse,
3-22-70 kuid käesolevaks ajaks ei ole kambri nr 472 salvestis enam säilinud ja vanglal ei olnud võimalik seda kohtule edastada.
39.Riigikohus on rõhutanud, et valu ja kannatused ei ole objektiivselt mõõdetavad ega väljendatavad. Siiski saab nende tekkimist enamasti tõendada näiteks arstitõendiga (dokumentaalne tõend), kahju tekitamist pealt näinud isiku või lähedase isiku ütlustega (tunnistaja ütlus), psühhiaatri arvamusega (eksperdiarvamus). Antud asjas on tegu ainult paljasõnaliste väidetega, kuna tervisekaardi kannetest ega muudest materjalidest ei selgu, et Tartu Vangla tegevusega oleks tekkinud kaebajale mittevaraline kahju. Kaebaja suhtes jõu kasutamisel tilkus kaebaja jalgadele vedelik, mis oli inimväärikust alandav
40.Kaebaja on vanglale ette heitnud, et mingi vedelik tilkus ta jalgadele. Isegi kui valvuril oli mask ees, siis jätab mask näo ja maski vahele vahe, mis on piisav, et sealt vahelt ila või higi välja tilguks.
41.Menetluse käigus sellised asjaolud kinnitust ei leidnud. Vastustaja selgitustest ja protokollist nr 99 nähtuvalt hoidis jõu kasutamise ajal kinnipeetava jalgu fikseerituna inspektorkontaktisik Fred Jürgen Taro. F.-J. Taro 27. aprilli 2022. a seletusest (dtl 86) nähtub, et ta kandis näo ees ühekordset kaitsemaski ja seljas oli ka märulivarustus ehk peas oli kiiver visiiriga. Seega ei oleks sülitamine võimalik. F.-J. Taro leiab, et kinnipeetava peale sülitamiseks oleks ta pidanud jõu kasutamise ajal eemaldama näo eest nii kiivri visiiri kui kaitsemaski. Selleks oleks ta pidanud aga kaebaja jalad lahti laskma. Olukorras, kus kinnipeetavat on vaja fikseerida, ei ole sellised kõrvaltegevused võimalikud.
42.Seega on tõendatud, et jõu kasutamise ajal kandsid ametnikud kaitsevarustust ja kaitsemaske. Kohtu hinnangul on sülitame läbi kaitsemaski äärmiselt ebatõenäoline. Ei ole eluliselt usutav, et sellise olukorra ja kinnipeetava kontrolli alla saamise käigus hakkaks ametnik kaitsemaski eemaldama. Seega ei ole kinnipeetava selliseid väited kinnitust leidnud ning tõendatud ei ole, et kaebaja inimväärikust alandati. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise järgselt rebiti kaebaja seljast riided, kambris nr 472 oli umbne ning psühhiaatriaosakonna kamber oli räpane, millega alandati kaebaja inimväärikust
43.Kaebaja leiab, et vangla riietuse seljast kiskumine on õigusvastane, sest ametnikud ei palunud tal kordagi riideid ära võtta ega hoiatanud, et nad seda teevad. Samuti ei öelnud nad riietuse ära rebimise ajal, miks nad seda teevad. Kaebaja leiab, et vangla ventilatsioon ehitati vastavalt 20 aastat tagasi kehtinud normidele, mis praeguseks on iganenud.
44.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja kambris olev aken ei olnud avatav. VangS § 45 lg-st 1 ei tulene, et kambri aken või tuulutusosa peaks olema avatav, kuid kambris peab olema elutegevuseks vajalik õhuhulk ja -ringlus. Ka kohtupraktikas ei ole akna avamise võimaluse puudumist peetud õigusvastaseks, kui sundventilatsiooni kasutamisega on kambris piisav õhuringlus tagatud (Vt Tartu Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2020. a otsus asjas nr 3-21-2148). Tartu Vangla kambrites töötab ööpäevaringselt sundventilatsioon ja sellega on vanglas tagatud kambrite piisav ventileeritus. Kohtul puudub alus kahelda vangla väites, et kaebaja kambris oli ööpäev läbi töötav sundventilatsioon, mis tagas kambris elutegevuseks piisava õhuhulga ja selle ringluse.
3-22-70
45.Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja paiknes kambris nr 472, kus aken ei avanenud, väga lühikest aega (umbes 1 tunni). Sedavõrd lühikest aega kambris nr 472 paiknemisega ja akna avamisvõimaluse puudumisega ei saa tekitada sellist mittevaralist kahju, mis õigustaks rahalise hüvitise maksmist.
46.Vastustaja on selgitanud, et kaebaja paigutati 6. oktoobril 2021. a psühhiaatriaosakonna kambrisse nr 1221. Samuti on vangla selgitanud, et millises konkreetses seisukorras oli kamber nr 1221 kaebaja sellesse paigutamise hetkel, ei ole õnnestunud tõsikindlalt tuvastada. Tartu Vanglale teadaolevalt oli kamber nr 1221 perioodil 24. september kuni 6. oktoober 2021. a teise kinnipeetava kasutuses. Tartu Vanglal ei ole teada, et nimetatud kinnipeetav oleks kasutanud väljaheiteid kambri määrimiseks või ametnike loopimiseks. Sellised olukorrad fikseeritakse ettekannetes ja selliseid ettekandeid kambris paiknenud kinnipeetava kohta koostatud ei ole. Ka ei olnud psühhiaatrile teada, et kambris nr 1221 enne kaebaja paiknenud kinnipeetav oleks kambrit väljaheidetega määrinud. Kohus nõustub vastustajaga, et seetõttu ei ole eluliselt usutav, et kamber nr 1221 oleks olnud määrdunud väljaheidetega, kui kaebaja sellesse kambrisse paigutati. Kaebaja inimväärikuse alandamine ei ole tõendatud.
47.Poolte vahel pole vaidlust ka selles, et kaebajalt võeti julgeoleku tagamise eesmärgil ära vangla riietus ning talle anti ühekordne riietus. Kuivõrd kaebaja ei allunud eelnevalt ametnike korraldustele ja osutas passiivset vastupanu, siis kambrisse nr 472 toimetamise järgselt eemaldasid ametnikud kinnipeetava seljast särgi ja jalast püksid. Toimingu eesmärgiks oli väljastada kinnipeetavale riided, mille abil on enesekahjustamise võimalused väiksemad. Kohus nõustub vastustajaga, et olukorras, kus kaebaja ei allu ametnike korraldustele ning tema suhtes on vajalik kasutada füüsilist jõudu, ei saa pidada õigusvastaseks riiete eemaldamist ilma eelneva vastava korralduse andmiseta. Nimetatud toiming võib isikule tunduda ebameeldiv ja tekitada negatiivseid emotsioone, kuid pole alust pidada sellist toimingut õigusvastaseks.
48.Kuna vastustaja vaidlusalust tegevust ei saa pidada õigusvastaseks, puudub alus vastustaja vastu esitatud mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse rahuldamiseks RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 järgi. Kaebus jääb rahuldamata. Menetluskulud. Selgitused
49.HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 300 eurot, mille tasumisest kohus kaebaja 18. jaanuari 2022. a määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Ka vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
50.Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.