Xi kaebus Tartu Vangla 29. juuni 2022. a käskkirja nr 6-2/322 ja Tartu Vangla 5. augusti 2022. a vaideotsuse nr 1-11/235-2 tühistamiseks Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Jätta Xi kaebus rahuldamata. Jätta riigilõiv 20 eurot, mille tasumisest kohus kaebaja vabastas, riigi kanda. Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte enda kanda. Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X.
Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28. novembril 2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla karistas 29. juuni 2022. a käskkirjaga nr 6-2/322 kinnipeetav Xi (kaebaja) distsiplinaarkorras noomitusega Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 11/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra (edaspidi kodukord) punkti 20.13.1 rikkumise eest. Käskkirja kohaselt leidsid vanglaametnikud 29. mail 2022 läbiotsimise ajal kaebaja kambrist padja pealt valge tableti, mis kukkus kinnipeetava käest maha tema suhtes jõu kasutamise
käigus. Samal päeval koostas meditsiiniosakonna meditsiiniõde Teele Naar tõendi, millest nähtub, et läbiotsimise käigus on kambrist leitud valge tablett, mida on justkui sihilikult töödeldud (kirja eemaldamiseks) või on tegemist manustamisjälgedega. Tableti servad on siledad ja puhtad, kahjustada on saanud tableti ülemine ja alumine pool. Tõendi kohaselt on arvatavasti tegemist tabletiga Elontril 150 mg. Ravim on kinnipeetava raviskeemis ja teised raviskeemis olevad tabletid on spetsiifilisema väljanägemisega.
2.X esitas Tartu Vangla 29. juuni 2022. a käskkirja nr 6-2/322 peale vaide, milles ta taotles käskkirja kehtetuks tunnistamist ning asja uut otsustamist. Tartu Vangla jättis 5. augusti 2022. a vaideotsusega nr 1-11/235-2 Xi vaide rahuldamata. Vangla leidis vaideotsuses kokkuvõtvalt järgmist. Esmatähtis ei ole, kellele leitud ravim kuulus, vaid asjaolu, et kinnipeetav hoidis kambris ravimit. See on distsiplinaarmenetluses tõendatud. Vaide esitajal oli piisavalt aega, et esitada vastuväited distsiplinaarmenetluse protokollile enne karistuse määramist. Vaide esitaja suhtes on distsiplinaarmenetlus läbi viidud Tartu Vangla kodukorra p 20.13.1 alusel. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 59 kohaselt parandab haldusorgan seadusega haldusakti muutmiseks ettenähtud menetluskorda järgimata haldusaktis kirjavea ja muu ilmse ebatäpsuse, mis ei mõjuta haldusakti sisu. Distsiplinaarmenetluse raames on selgelt kirjeldatud asjaolu, et vaide esitaja hoidis kambris ravimit, mis on kodukorra järgi keelatud. Kodukorda on muudetud Tartu Vangla direktori 25.02.2022 käskkirjaga nr 1-1/22 ning eelnimetatud punkt on jagatud alapunktideks. See muudatus ei muuda koostatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kehtetuks, kuna distsiplinaarmenetluses on välja toodud selgesõnaliselt ravimi hoidmine vaide esitaja elukambris
3.X (kaebaja) esitas 10. augustil 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 29. juuni 2022 käskkirja nr 6-2/322 ja Tartu Vangla 5. augusti 2022 vaideotsuse 1- 11/235-2 tühistamiseks. Kaebusele on lisatud taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kohus vabastas 12. augusti 2022. a määrusega kaebaja menetlusabi korras riigilõivu tasumisest ja võttis sama määrusega kaebuse menetlusse.
4.Tartu Vangla esitas kirjaliku vastuse kaebusele 9. septembril 2022.
5.Kohus määras 12. septembri 2022. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses ning andis tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks. Kaebaja esitas kirjalikus menetluses 21. septembril 2022 vastuväited vastustaja seisukohtadele.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja palub tühistada käskkirja, millega talle määrati distsiplinaarkaristus, väites järgmist.
6.1.Kaebaja leidis 29. mail 2022 pärastlõunal kambrit koristades tableti, mis oli paisunud ja poolenisti ära näritud. Tablett ei äratanud kaebajas mingit kahtlust ja nägi välja nagu magusaine tablett ning kaebaja pani selle laua peale. Kambris toimunud läbiotsimise käigus võttis kaebaja laua pealt tableti ja püüdis selgitada, et see on magusaine tablett ja võib selle vajadusel ära anda, kuid sellist võimalust talle ei antud. Kaebaja suhtes jõu kasutamise käigus kukkus tablett maha ja kaebaja visati põrandale.
7.2.Kaebajal ei ole terve karistusaja (12 aastat) jooksul olnud kunagi probleeme ravimitega. Tablette annab hommikuti valvur ning neid ei ole võimalik suus peita, kuna valvur kontrollib tableti võtmist. 2(9)
3-22-1703
7.3.Kui sektor on avatud ja kambriuksed lahti, juuakse sageli teed ning kasutatakse magusaine tablette. Teejoomine toimub ukse juures ja tablette antakse üksteisele edasi ukse juures ning ükskõik kellel võib tablett maha kukkuda.
7.4.Meditsiiniõde tegi üksinda tunni aja jooksul selgeks, et tegemist on Elontril tabletiga. Õigel Elontril tabletil on kaitsekiht, kus kirjas tähed, kuid see tablett oli täiesti valge. Ekspertiisi pole tehtud ja ükski arst pole andnud oma hinnangut. Meditsiiniõde üksinda seda hinnangut anda ei saa. Ta märkis, et „arvatavasti tegemist on ELONTRIL 150 mg“, kuid midagi kindlat öelda ei saanud. Kaebajat on karistatud rikkumise eest, mis toimus „arvatavasti“.
7.5.Kaebajale ei antud võimalust vastuväideteks. Vanglaametnik andis 28. juuni õhtupoolikul tähtaja vastuväidete esitamiseks 29. juunil 2022. Kaebajal on aga ka oma tegemised (õppimine, vaba aeg, helistamine). Kell 19.30 saab ta unerohtu ja tunni aja pärast juba magab. Vastuväidete esitamist nõuti 29. juuni hommikul kohe ning pärastlõunal toodi juba käskkiri ja vastuväiteid ei arvestatud. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 49 lg 2 näeb ette kohustuse anda tähtaeg, mis ei või olla lühem kui kaks nädalat.
7.6.Karistus on määratud kodukorra punkti 20.13.1 rikkumise eest (kinnipeetaval on keelatud tarvitada retseptiravimeid ilma arsti ettekirjutuseta). Selline tegu pole tõendatud, kaebaja pole retseptiravimeid tarvitanud, vaid tal oli tablett kambris. Tableti kambris omamine on keelatud kodukorra p-ga 20.13.3. Tõendatud pole, et see tablett oli Elontril.
7.7.Täiendavas kirjalikus seisukohas rõhutab kaebaja, et äravõetud tablett oleks tulnud panna nn turvakotti ja see kinni plommida.
8.Vastustaja on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus, esitades järgmised seisukohad.
8.1.Kodukorra p 20.13.3 kohaselt on kinnipeetaval keelatud omada kambris ravimeid tableti kujul. Meditsiiniosakonna õde on 29. mai 2022. a tõendis kinnitanud, et kaebajal ei või ravimeid kambris olla. Seega on kaebaja, hoides tabletti kambris, pannud toime kodukorra p 20.13.3 rikkumise ja seetõttu esines alus tema distsiplinaarkorras karistamiseks. Määrav ei ole, millise ravimiga oli täpsemalt tegemist.
8.2.Kaebaja selgitused, et tegemist oli hoopis magusaine tabletiga, ei ole usutavad ning on antud eesmärgiga vabaneda distsiplinaarvastutusest. Kaebaja on oma ütlusi menetluse käigus ka muutnud. Meditsiiniõel ei tekkinud kahtlust, et tegemist oli ravimiga. Tartu Vanglal ei ole põhjust arvata, et meditsiiniosakonna õde ajaks ravimi segamini suhkruasendajaga. Õed puutuvad igapäevaselt ravimitega kokku, mistõttu ei ole nende kuju ja suurus neile teadmata. Kui meditsiiniõde ei saa aru, millega on tegu, siis ta ütleb seda. Kohtul esitatud fotol on kõrvutatud vangla kaupluses müügil olev suhkruasendaja Diamant tablett (60 mg) ja ravim Elontril.
8.3.Kui tegemist olnuks suhkruasendajaga, poleks kaebajal olnud põhjust selle peitmiseks. Ei ole usutav, et kinnipeetavad jagaks omavahel manustamisjälgedega suhkruasendaja tablette.
8.4.Kodukorra p 20.13.3 tähenduses ei oma tähtsust, kellele ravim tegelikult kuulub või võib kuuluda. Asjaõigusseaduse § 90 lg-st 1 tulenevalt eeldatakse, et vallasasja valdaja on selle omanikuks, kui pole tõendatud vastupidist.
8.5.Vastustaja on jätnud kaebajale piisava aja vastuväidete esitamiseks. 3(9)
3-22-1703
8.6.Vastab tõele, et nii distsiplinaarmenetluse alustamise teatises, distsiplinaarmenetluse protokollis kui ka vaidlustatud käskkirjas on viidatud kodukorra punktile 20.13.1. Siiski nähtub nii protokollist kui ka vaidlustatud käskkirjast selgelt, et kaebajale heideti ette ravimi (tableti) kambris hoidmist, mitte retseptiravimi tarvitamist ilma arsti ettekirjutuseta. Menetleja on distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ekslikult viidanud kodukorra varasema redaktsiooni p-le
20.13.1.Kehtiv kodukord sätestab samasisulise keelu ning tegemist on ilmse ebatäpsusega, mis ei mõjuta kuidagi hinnangut rikkumise toimepanemisele ega määratud karistuse õiguspärasusele. Tegemist on ametniku kahetsusväärse eksimusega, kuid menetlusmaterjalidest nähtub selgelt kaebajale etteheidetav tegu – ravimi omamine kambris, ja selline tegevus oli keelatud ka 29. mai 2022. a seisuga. Selline eksimus ei anna alust vaidlustatud käskkirja tühistamiseks.
8.7.Kaebaja viited HMS § 49 lg 2 rikkumisele on asjakohatud, kuna see paragrahv reguleerib ettepanekute ja vastuväidete eitamist avatud menetluses. Distsiplinaarmenetluse läbiviimine ei ole käsitletav avatud menetlusena.
KOHTU SEISUKOHT
9.Kaebaja on vaidlustanud tühistamisnõudega käskkirja (tl 10-11p), millega talle määrati distsiplinaarkaristusena noomitus Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra punkti 20.13.1 rikkumise eest.
10.Vangistusseaduse (VangS) § 63 lg lg 1 kohaselt võib kinnipeetavale kohaldada vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest distsiplinaarkaristusi. Kaebajale vaidlustatud käskkirjaga distsiplinaarkaristuse määramise õigusliku alusena märgitud Tartu Vangla kodukorra p 20.13.1 kohaselt on kinnipeetaval keelatud tarvitada retseptiravimeid ilma arsti ettekirjutuseta.
11.Tartu Vangla valvuri 29. mai 2022. a ettekande nr 2-22-3003 (tl 22) kohaselt sisenesid valvurid samal päeval kell 14:10 E-eluoone E-11 elusektsiooni kambrisse E3087, kus paiknes kaebaja, kambri läbiotsimiseks. Kinnipeetav riietus kambrist väljumiseks ja haaras laua pealt midagi, mida üritas suhu panna. Kinnipeetavat takistati ning teostati esmane läbiotsimine ja täielik lahti riietumisega läbiotsimine. Peale kinnipeetava suhtes jõu kasutamist leiti ettekande kohaselt padjalt valge tablett, mis kukkus jõu rakendamisel tema käest maha. Kaebaja selgitused tableti leidmise kohta erinevad ettekandes esitatust selles osas, et kaebaja väitel võttis ta eelnevalt prügikasti juurest leitud tableti laualt ja oli valmis selgitama, et tegemist on magusaine tabletiga, ning vajadusel seda valvuritele üle andma, kuid selleks ta võimalust ei saanud (kaebuse p 4, tl 2-2p). Ettekande kohaselt püüdis kaebaja tabletti peita. Vaidlust ei ole siiski selle üle, et kaebaja juurest valge tablett leiti.
12.Kaebaja väitel ei ole ta toime pannud talle ette heidetud kodukorra p 20.13.1. rikkumist. Tartu Vangla kodukorra seletuskirjas1 on kodukorra p-des 20.13.1–20.13.3 sätestatud keeldusid tarvitada retseptiravimeid arsti ettekirjutuseta, jätta ettenähtud ajal tarvitamata arsti määratud ja/või muu vanglateenistuja antud ravimid (kaasa arvatud käsimüügiravimid) ja omada ravimeid kambris (välja arvatud meditsiiniosakonnast plasttopsides väljastatud tablettidest erinevas vormis ja nõuetekohaselt markeeritud ravimid) põhjendatud kõiki üheskoos sellega, et 1https://www.vangla.ee/sites/www.vangla.ee/files/elfinder/dokumendid/tartu_vangla_kodukorra_seletuskiri_8.pdf
4(9)
3-22-1703
ravirežiimist kinnipidamine on tulemi saavutamiseks äärmiselt oluline, ravimite kontrollimatu tarvitamine võib kaasa tuua fataalseid tagajärgi. Samas on ka peetud oluliseks, et ravimid on kallid ja nende tarvitamine peab täitma vaid tervenemise eesmärki. Seejuures on vangla siiski oma kodukorra alates 1. märtsist 2022 kehtiva redaktsiooni p-s 20 kehtestanud kolm sõnaliselt ja normitehniliselt selgelt eristatavat keeldu sisaldavat koosseisu: „Kinnipeetaval on keelatud:
20.13.1.tarvitada retseptiravimeid ilma arsti ettekirjutuseta; [muud TV dir 25.02.2022 nr 11/22, jõust 01.03.2022]
20.13.2.jätta ettenähtud ajal tarvitamata arsti poolt määratud ja/või muu vanglateenistuja poolt antud ravimid (kaasa arvatud käsimüügiravimid); [muud TV dir 25.02.2022 nr 1-1/22, jõust 01.03.2022]
20.13.3.omada ravimeid kambris, välja arvatud meditsiiniosakonna poolt plastikust topsides väljastatud tablettidest erinevas vormis ja vastavalt markeeritud ravimid. [muud TV dir 25.02.2022 nr 1-1/22, jõust 01.03.2022]“. Sellises redaktsioonis kehtis kodukord ka juba kaebajale ette heidetud teo toimepanemise ja karistuse määramise ajal.
13.Vaidlust ei ole selles, et nii distsiplinaarmenetluse alustamise teates (tl 25), distsiplinaarmenetluse protokollis (tl 20-21p) kui ka vaidlustatud käskkirjas on kaebajale ette heidetud kodukorra p 20.13.1. rikkumist. Selle normi kohaselt (distsiplinaarmenetluse läbiviimise ja vaidlustatud käskkirja andmise aja sõnastuses) on Tartu Vanglas keelatud retseptiravimite ilma arsti ettekirjutuseta tarvitamine. Vastustaja ei eita, et kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisel on viidatud just sellele normile ja möönab vanglaametniku kahetsusväärset eksimust. Vastustaja on vaide- ja kohtumenetluses väljendanud kindlalt seisukohta, et kaebajale heideti ette ravimi omamist kodukorra p 20.13.3 tähenduses, mitte retseptiravimi tarvitamist. Vastustaja märkis vaideotsuses: „[---] distsiplinaarmenetlus läbi viidud Tartu Vangla kodukorra p 20.13.1 alusel. Distsiplinaarmenetluse raames on selgelt kirjeldatud asjaolu, et vaide esitaja hoidis kambris ravimit, mis on kodukorra järgi keelatud. Tartu Vangla kodukorda on muudetud Tartu Vangla direktori 25.02.2022 käskkirjaga nr 1-1/22 ning eelnimetatud punkt on jagatud alapunktideks. Antud muudatus, aga ei muuda 29.06.2022 koostatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kehtetuks, kuna distsiplinaarmenetluses on välja toodud selgesõnaliselt ravimi hoidmine vaide esitaja elukambris.“
14.Kinnipeetava karistamisel kodukorra sätte rikkumise eest, on määrav, et vastustaja oleks tuvastanud ka selle normi koosseisu täidetuse. Vastustaja väidab vaideotsuses ja vastuses kaebusele, et tegelikult on ta soovinud tugineda asjaolule, et kinnipeetav hoidis ravimit kambris ning et selline etteheide on distsiplinaarmenetluses selgelt välja toodud. Kohus nõustub vastustajaga, et nii distsiplinaarmenetluse protokollist kui ka vaidlustatud käskkirjast ilmneb selgelt, et kaebajale ei heidetud ette mitte retseptiravimi tarvitamist ilma arsti ettekirjutuseta, vaid ravimi (tableti) kambris hoidmist, milline keeld on sätestatud aga kodukorra p-s 20.13.3. Vastustaja on eksimust kodukorra sätte märkimisel põhjendades selgitanud, et menetleja on distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ekslikult viidanud kodukorra varasema redaktsiooni p-le 20.13.1, mis hõlmas ühtviisi nii retseptiravimi tarvitamist kui ka ravimi enda juures hoidmist.
15.Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri peab vastama haldusmenetluse seaduses haldusaktile sätestatud nõuetele (VangS § 11 lg 1). Haldusakti õiguspärasuse üheks eelduseks on, et see oleks antud kehtiva õiguse alusel (HMS § 54). Kuigi vaidlustatud käskkirjas on vastutaja karistuse määramisel märkinud õigusliku alusena kodukorra sätte ekslikult, tuleneb 5(9)
3-22-1703
distsiplinaar-, vaide- ja kohtumenetluse dokumentidest järjekindlalt, et kaebaja tegu on käsitletud kui kodukorra p 20.13.3 rikkumist ning et ta ise on samuti etteheidetavat tegu niimoodi mõistnud ning sellele vastavalt ka vastuväited esitanud. Kaebaja on väitnud, et tablett polnud tema oma ning et pole tõendatud, et tegemist oli ravimiga, vaid see võis olla hoopis suhkruasendaja (seletus tl 26-26p; vaie tl 28-30p). Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et ekslik õigusliku aluse kasutamine on haldusakti oluline puudus, kuid see ei pruugi tuua siiski vältimatult kaasa akti tühistamist juhul, kui on olemas haldusakti andmiseks asjakohane regulatsioon ning on ilmselge, et esinevad õiguslikud ja faktilised alused haldusakti põhjendamiseks (nt Riigikohtu otsus 3. oktoobri 2017. a otsus asjas nr 3-15-1022, p 22 ja seal viidatud praktika). Kuigi praeguses asjas vaidlustatud käskkirja eesmärgiks on kaebaja karistamine süüteo eest, kohaldub viidatud seisukoht kohtu hinnangul ka praegusel juhul. Tegemist ei ole isegi olukorraga, kus vastustaja oleks tuginenud täiesti ebaõigele õiguslikule alusele, vaid on ilmselgelt eksinud kohaldatava normi märkimisel punkti täpsusega, olles eksituses kodukorra erinevate redaktsioonide tõttu. Vastustaja ei ole kordagi väljendanud, et heidaks kaebajale ette retseptiravimi lubamatut tarvitamist. Seega on kohus arvamusel, et õigusliku aluse eksliku märkimise tõttu võib vaidlustatud käskkirja küll pidada formaalselt õigusvastaseks, kuid ainuüksi see vormiline õigusvastasus ei saa kaasa tuua käskkirja tühistamist (HMS § 58).
16.Kaebaja arvates pole tuvastatud, et tegemist oli retseptiravimiga või täpsemalt ravimi Elontril tabletiga. Kaebaja on arvamusel, et tegemist võib olla hoopis magusaine tabletiga, mida kinnipeetavad kasutavad teejoomisel ning kambriuste avatuse korral võiva neid üksteisele anda ja seejuures ka maha pillata. Kodukorra p 20.13.3 kohaldamise seisukohast ei ole määrav, kas tegemist on retseptiravimiga või mitte. Samuti ei oma tähtsust, millise ravimiga täpsemalt tegemist on. Meditsiiniõe koostatud 29. mai 2022. a tõendist (tl 24) ilmneb, et ta pidas kaebaja juurest leitud tabletti arvatavasti Elontriliks. Asjaolu, et meditsiiniõde ei ole olnud täielikult veendunud, et leitud tablett on Elontril, ei välista järeldust, et tegemist on ravimiga. Tõendis on tabletti kirjeldatud järgmiselt: „1 valge tablet, mida just kui sihilikult töödeldud (kirja eemaldamiseks ?) või tegemist manustamis jälgedega (?) samas servad siledad ja puhtad. Kahjustada saanud ainult ülemine/alumine pool“. Järeldust, miks arvatavasti on tegemist just Elontriliga, põhjendas meditsiiniõde järgmiselt: „Ravim on kinnipeetava raviskeemis ja teised tabletid, mis raviskeemis on spetsiifilisema väljanägemisega.“ Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et ainult arst oleks pädev tuvastama, millise ravimi tabletiga on tegemist ning meditsiiniõe hinnang ei ole piisav. Kohtu arvates ei olegi küsimus mitte selles, kas piisav pädevus ravimi tuvastamiseks on üksnes arstil või ka erialase väljaõppega meditsiiniõel, vaid määrav on, kas piisava kindlusega on tehtud järeldus, et tegemist oli ravimiga. Konkreetse ravimi äratundmist on raskendanud asjaolu, et tablett on närimisjälgedega, kuid tunnustada tuleb ravimitega igapäevaselt kokku puutuva meditsiiniõe erialast kogemust. Kohus ei pea veenvaks kaebaja esitatud versiooni, mille kohaselt võis tegemist olla mitte ravimiga, vaid hoopis magusaine tabletiga, mida kinnipeetavad kasutava tee magustamiseks. Iseenesest ei ole küll võimatu, et magusaine tablette (suhkruasendaja) võib eluosakonnas juhuslikult leiduda, kui neid on võimalik vangla kauplusest soetada ja on lubatud vanglas kasutada. Vastustaja esitatud fotolt (tl 39), millel on võrreldud vangla kaupluses müüdava magusaine Diamant ja leitud tabletti, nähtub ilmne erinevus magusaine tableti ja ravimiks peetava leitud tableti vahel. Vastustaja kinnitusel on tegemist ainsa vangla kaupluses müüdava magusaine sordiga. Ka kaebaja enda käitumine – ettekandest nähtuvalt püüd läbiotsimise jooksul ravimit peita – viitab sellele, et tegemist ei olnud juhuslikult kaebaja kätte sattunud magusaine tabletiga. 6(9)
3-22-1703
Kaebaja väide, et tablett tulnuks panna turvakotti ning koostada akt selle äravõtmise kohta ei mõjuta kohtu veendumust, et kaebajal ravimi olemasolu on tõendatud.
17.Kaebaja väited, nagu ta ei teaks tableti päritolu, ei välista tema karistamist, kui ravimi tema juurest leidmine on tõendatud. Kohtupraktikas on näiteks leitud, et vanglas keelatud esemete puhul ei ole määrav nende omamine, vaid enda juures hoidmine (Riigikohtu otsus asjas nr 3-31-24-10, p 12; Tallinna Halduskohtu 9. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-15-1840).
18.Kohtu hinnangul on kaebajale etteheidetav distsiplinaarsüütegu – omada kambris ravimeid, välja arvatud meditsiiniosakonna poolt plastikust topsides väljastatud tablettidest erinevas vormis ja vastavalt markeeritud ravimid – tõendatud.
19.Vanglal on oluline kaalumisruum olukorras, kus distsiplinaarsüüteo toimepanemine on tõendatud, otsustada karistamise vajalikkuse üle ning seejärel valida õiguspärase kaalumise tulemusena kohane karistusliik ja -määr (vt nt Riigikohtu 19. mai 2017. a otsus asjas nr 3-3-110-17, p 16). Distsiplinaarkaristuse määramise otsus kaalutlusotsusena peab olema antud kooskõlas HMS § 4 lg-ga 2 ning selle juures ei tohi esineda kaalumisvigu. Õiguspärane kaalutlusotsus peab põhinema asjakohastel kaalutlustel ning samas ei tohi selle aluseks olla asjakohatud kaalutlused. VangS § 63 lg 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul muuhulgas arvesse vangistuse täideviimise eesmärki (Riigikohtu 6. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-91-11, p 14).
20.Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas põhjendanud karistuse valikut, märkides järgmist. Ravimite hoidmine kambris on vanglas tõsine rikkumine, sest kujutab ohtu isikute elule ja tervisele ning vangla julgeolekule tervikuna. Kui kinnipeetav hoiab kambris ravimeid, ei saa vangla olla kindel, et neid manustatakse ohutul moel ning välditakse ületarbimist. Näiteks võib kinnipeetav koguda endale või kellelegi teisele ravimeid eesmärgiga tarbida neid suuremas koguses koos mõne teise ravimi või ainega, et saavutada joove või sellega sarnanev seisund. Selliselt käituv kinnipeetav paneb otseselt ohtu oma tervise ning ka vangla julgeoleku tervikuna, kuna joobes inimese käitumine on ettearvamatu ning võib muutuda agressiivseks. Samuti on käskkirja kohaselt kambris ravimite hoidmine ohuks vangla julgeolekule põhjusel, et kinnipeetav võib neid kasutada majandusliku või muu kasu teenimise eesmärgil, müües või vahetades neid teiste kinnipeetavatega endale vajaliku eseme või hüve saamiseks. Vangla märgib, et ei saa jätta sellisele rikkumisele reageerimata, kuna annaks sellega mõista, et ravimite kambris hoidmine on vangla poolt aktsepteeritav tegevus, mis omakorda võib viia raskemate rikkumiste toimepanemisele kinnipeetavate poolt. Vastustaja pidas kinnipeetava karistamist praegusel juhul vajalikuks, et ta saaks aru rikkumise tõsidusest. Lisaks aitab karistus kinnipeetaval järele mõelda toime pandud rikkumise üle ning võib mõjutada teda edaspidiselt õiguskuulekalt käituma. Vastustaja pidas karistuse määramisel oluliseks arvestada asjaoluga, et kinnipeetaval puudusid käskkirja andmise ajal kehtivad distsiplinaarkaristused. Vastustaja arvates ei seadnud kaebaja oma käitumisega otseselt ohtu vangla julgeolekut ning toime pandud rikkumisega ei kaasnenud raskeid tagajärgi. Seega pidas vastustaja proportsionaalseks ja eesmärgipäraseks karistada kinnipeetavat noomitusega.
21.Eelnevast ilmneb, et vastustaja on piisava põhjalikkusega kaalunud esmalt distsiplinaarkaristuse vajalikkust ja seejärel karistuse valikut ning jõudnud järeldusele, et põhjendatud on leebeima karistuse määramine. Kohtu hinnangul on tegemist õiguspärase, HMS § 4 lg-s 2 sätestatuga kooskõlas oleva kaalutlusotsusega. 7(9)
3-22-1703
22.Kaebaja väitel ei tagatud talle õigust olla menetluses ära kuulatud, sest tähtaeg vastuväidete esitamiseks oli lühem kui üks ööpäev.
22.1.Kohus märgib esmalt, et ekslik on kaebuse viide HMS § 49 lg-s 2 sätestatule, kuna see säte käsitleb avatud menetluses vastuväidete ja seisukohtade esitamiseks antavaid tähtaegu. Avatud menetluse viib haldusorgan läbi seaduses sätestatud juhtudel õigusakti andmiseks või haldusorgani otsustuse alusel, kui see on vajalik asja lahendamiseks ega kahjusta oluliselt menetlusosaliste huve (HMS § 46 lg 1). Distsiplinaarmenetlus vanglas ei kuulu selliste menetluste hulka.
22.2.HMS §-s 40 ette nähtud ärakuulamine peab olema tegelik, mitte illusoorne. Kohtupraktika on rõhutanud ärakuulamise olulisust distsiplinaarvastutuse kohaldamisel (nt Riigikohtu 10. detsembri 2010. a otsus asjas nr p 16). VangS § 64 lg 2 teise lause kohaselt on kinnipeetaval õigus anda distsiplinaarmenetluses selgitusi.
22.3.Valvuri 29. mai 2022. a ettekandest nr 2-22-3003 (tl 22) nähtuvalt pakuti kaebajale peale vahejuhtumit võimalust kirjutada seletuskiri ja anti selleks ka paber. Kinnipeetavat teavitati 2. juuni 2022. a teates distsiplinaarmenetluse alustamise kohta õigusest anda seletusi ning kaebaja on teatele märkinud, et soovib anda täiendavaid selgitusi. Kaebaja andis kirjaliku seletuse 3. juunil 2022 (tl 26-26p). Kaebajale tutvustati distsiplinaarmenetluse protokolli 28. juunil 2022 ning protokollis märgiti, et vastuväited kogutud tõendite, tuvastatud asjaolude, süüdistuse ja karistamise ettepaneku kohta tuleb esitada kirjalikult 29. juunil 2022 (tl 21p). Pooled on eri meelt selles, kas kaebajale anti vastuväidete esitamiseks piisavalt aega. Kuigi protokollis märgitud vastuväidete esitamise tähtaeg ei olnud kellaajaliselt määratud, väidab kaebaja, et tal oli aega kuni järgmise päeva lõunani. Kaebuse kohaselt sai kaebaja vastuväidete esitamise võimalusest teada 28. juuni õhtupoolikul, kuid ta oli seotud erinevate tegevustega (õppimine, helistamine kell 19:30) ning kuna enne seda saab ta unerohtu, siis enda sõnul juba tunni aja pärast ta magab. Kaebaja väitel küsiti temalt vastuväiteid juba 29. juuni hommikul ning kuigi ta arvas, et tal on võimalus esitada vastuväited pärast lõunat, toodi talle juba distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri. Kui arvata välja öörahuks mõeldud aeg, jäi vastuväidete esitamiseks aega üle 8 tunni, mis on vastustaja arvates piisav.
22.4.Kohus nõustub vastustajaga, et see, milline aeg on isiku haldusmenetluses ärakuulamiseks küllaldane, sõltub iga konkreetse juhtumi asjaoludest. Kohus on vastustajaga sarnasel arvamusel, et praegusel juhul ei olnud kaebajale distsiplinaarmenetluse protokollile vastuväidete esitamiseks jäetud aeg ebamõistlikult lühike. Kuigi kaebajale jäänud aega võib mõõta tundides, tuleb nõustuda vastustajaga, et kui arvata välja öörahu, mil kaebajal tõepoolest ei olnud võimalik distsiplinaarmenetluse protokollile vastuväiteid kirjutada, jäi tal aega pärast õhtust helistamist 19:30 kuni päevakavakohase öörahuni ning seejärel hommikul. Pole ilmnenud, et kaebaja oleks 29. juuni hommikul, kui temalt väidetavalt juba vastuväiteid küsiti, taotlenud täiendavalt aega nende koostamiseks ja esitamiseks. Kuigi kaebajale vastuväidete koostamiseks jäetud aeg ei olnud märkimisväärselt pikk, oli tegemist menetlusega, mille toimumisest ja käsitletavast küsimusest oli kaebaja juba teadlik alates distsiplinaarmenetluse alustamise teatest ning ta oli ka juba varem esitanud juhtumi kohta enda seletused. Ärakuulamiseks jäänud aja lühidust kompenseerib praegusel juhul ka võimalus esitada veelkord oma vastuväited ja seletused kohustuslikus vaidemenetluses. Eelnevat arvestades on kohus arvamusel, et kuigi distsiplinaarmenetluse protokollile vastuväidete esitamiseks ei olnud kaebajale antud kuigi palju aega arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, ei olnud tegemist sellise ärakuulamispuudusega, mis võinuks mõjutada vastustaja otsustust karistuse määramisel. Ka ei ole kohtumenetluses ilmnenud asjaolusid, mida kaebaja 8(9)
3-22-1703
oleks soovinud oma vastuväidetes esitada ning mis võinuks distsiplinaarmenetluse lõpptulemust mõjutada.
23.Eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et vaidlustatud käskkiri on nii vormilt kui sisult õiguspärane. Karistus on määratud VangS § 64 lg-s 41 sätestatud tähtaja jooksul. Seega puudub alus vaidlustatud käskkirja tühistamiseks. Kaebaja taotleb ka vaidlustatud käskkirja peale esitatud vaide lahendamisel tehtud vaideotsuse tühistamist. Kuna vaidlustatud käskkiri on kohtu hinnangul õiguspärane, puudub alus ka selle käskkirja vaidlustamisel tehtud vaideotsuse tühistamiseks. Kaebus jääb seega tervikuna rahuldamata.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
24.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus on 12. augusti 2022. a määrusega rahuldanud kaebaja menetlusabi taotluse ja vabastanud kaebaja riigilõivu (20 eurot) tasumise kohustusest ning see summa jääb riigi kanda. Muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu, mistõttu jäävad menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ls 1; § 109 lg 1 ls 4).
25.Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebaja eraelu kaitse eesmärgil tema nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).