Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse avalikult teatavakstegemine 25. oktoober 2022, Tallinn Haldusasja number
3-22-991
Haldusasi
Xi kaebus Tallinna Vangla tegevusega (nikotiiniplaastrite andmata jätmine ajavahemikul 17.08.2021–01.11.2021) tekitatud tervisekahju eest 3800 euro suuruse hüvitise välja mõistmise nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja: X Vastustaja: Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Xi kaebus osaliselt ning mõista Tallinna Vanglalt Xi kasuks välja hüvitis 200 (kakssada) eurot. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. SELGITUSED: Menetlusosalisel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 24. novembril 2022 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna Vanglalt 3800 euro suuruse hüvitise välja mõistmist mittevaralise kahju eest, mis seisnes kannatustes, mida kaebaja pidi taluma seetõttu, et talle ei võimaldatud Tallinna Vanglas nikotiiniplaastreid nikotiinisõltuvusest tingitud vaevuste leevendamiseks. Kaebaja väitel teatas ta kohe vanglasse saabudes enda nikotiinisõltuvusest ning kuigi talle lubati, et nikotiiniplaastrid väljastatakse, seda
ei tehtud. Kaebaja selgitab, et vanglas viibimise ajal kirjutasid nikotiiniplaastri talle välja psühholoog, perearst ja psühhiaater, ent sellele vaatamata talle plaastreid ei antud. Kaebaja väitel kannatas ta nikotiinisõltuvusest tingitud vaevuste käes kogu kinnipidamise aja ehk kuni 01.11.2021. Kaebaja hinnangul on mõistlikuks hüvitiseks kahju eest 50 eurot päeva kohta. Kaebaja on seisukohal, et vangla on kohustatud hindama vanglasse vastuvõetud kinnipeetava nikotiinisõltuvust ning et vanglates suitsetamise keelamisel nähti vanglasse saabuvate suitsetavate kinnipeetavate puhul ette nikotiiniplaastrite kasutamine.
2.Vastustaja palub kaebuse rahuldamata jätta, selgitades, et kaebajale ei väljastatud nikotiiniplaastreid, kuna neid ei olnud talle ordineeritud. Vastustaja osutab sellele, et tervisekaardil on 25.08.2021 tehtud haigusjuhu A14633 2021 lisakanne, kus on selgelt märgitud, et kuna kaebaja on vanglas viibinud juba üheksa päeva ja olnud selle aja suitsetamisvõimaluseta, siis ei ole nikotiinasendusravi määramine vajalik. Vastustaja osutab ka sellele, et tegelikult viibis kaebaja alates 13.08.2021 arestimajas, kus samuti suitsetamisvõimalus puudus. Viidates Tartu Ülikooli Kliinikumi veebisaidil avaldatud teabele, märgib vastustaja, et ärajäämanähtude põhjustajaks olla võiv nikotiinisõltuvus on ajas kiiresti langev. Samuti osutab vastustaja Viru Maakohtu menetluses olnud tsiviilasjas 2-20-11990 esitatud eksperdi arvamusele, mille kohaselt langeb nikotiinisõltuvus juba esimesel nädalal. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja tervisekaardil kajastatud terviseprobleemid ei kinnita väidetava kahju tekkimise aluseks olevate ärajäämanähtude esinemist, samas kui see, et kinni peetaval isikul ei ole võimalik rahuldada oma suitsetamisharjumust, on vangistusega paratamatult kaasnev ebamugavus. Vastustaja märgib ka, et nikotiinasendusravi ei ole vanglas osutatavate tervishoiuteenuste loetelus nimetatud ning kaebaja puhul polnud selleks ka vajadust, kuna juba enne vanglasse saabumist oli kaebaja olnud mitu päeva tubakavaba. Vastuseks kohtu küsimustele selgitab vastustaja täiendavalt, et kaebaja vanglasse saabumisel tervishoiutöötaja tema nikotiinisõltuvust ei hinnanud ning kaebaja avaldas nikotiiniplaastrite saamise soovi esmakordselt 25.08.2021 valveõele. Samuti selgitab vastustaja, et pärast 27.09.2021 toimunud psühhiaatri visiiti soovis õendusjuht kaebajaga sel teemal vestelda, kuid kaebaja seda ei soovinud, mida on kajastatud ka kaebaja tervisekaardil.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
3.Kaebus tuleb rahuldada osaliselt ning mõista kaebaja kasuks välja 200 euro suurune hüvitis, kuna vastustaja jättis õigusvastaselt välja selgitamata kaebaja nikotiinisõltuvuse ulatuse ja sellega kaasneva võimaliku ravivajaduse ega taganud talle nõuetekohast nõustamist eesmärgiga suitsetamise võimaluse puudumisest tingitud võimalike võõrutusnähtude leevendamiseks. Kuna vastustaja kaebaja nikotiinisõltuvuse ulatust ja selle võimalikku ravivajadust adekvaatselt välja ei selgitanud, tuleb kaebaja väidete ja meditsiinikaardile tehtud kannete pinnalt usutavaks pidada, et kaebaja võis kannatada rahuldamata nikotiinisõltuvusest tingitud vaevuste käes rohkem kui vangistusega kaasnevalt paratamatu oli ning seega on tuvastatav hüvitamisele kuuluva tervisekahju tekkimine. Kannatuste laadi ja kestust arvestades ning pidades silmas, et konkreetsete vaevuste üle kaebamisel sai kaebaja kohast arstiabi, ei ole siiski põhjendatud kaebuses taotletud suurusega hüvitise välja mõistmine.
4.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 17.08.2021 kuni 02.11.2021. Vaidlust pole selles, et vanglas kinnipidamise ajal kaebajal suitsetada võimalik ei
olnud. Selline võimalus puudub kõigil kinnipeetavatel ja vahistatutel juba alates 01.10.2017, mil jõustusid justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi „VSkE“) § 82 lõikes 2 ja § 64 1 punktis 31 tehtud muudatused. Vaidlust pole ka selles, et kaebaja avaldas vanglasse vastuvõtmisel, et suitsetas umbes 30 sigaretti päevas. Vastustaja selgitustest nähtub, et vanglasse vastuvõtmisel kaebaja nikotiinisõltuvust ei hinnatud.
5.Avalikult kättesaadavatest andmetest, millele on ka vastustaja viidanud, saab teha järelduse, et tubakatoodete pikaajalise kasutamisega kujuneb isikul nikotiinisõltuvus ja suitsetamisest loobumisega kaasnevad isikuti erineva tugevuse ja kestusega võõrutusnähud. Tervise Arengu Instituudi käitataval veebisaidil tubakainfo.ee on märgitud, et „[t]ubakast loobumise järel võivad esimestel nädalatel tekkida nikotiini võõrutusnähud. Need nähud avalduvad inimeseti erinevalt ja on tugevamad esimestel päevadel peale loobumist. Unehäired, korratu südametegevus, meeleolulangus, peavalu, seedehäired, kõrgenenud ärrituvus ja rahutus, liighigistamine, söögiisu muutus, üldine ärevus, tähelepanuvõime ja töövõime langus – need nähud ei pruugi ilmneda korraga, ka võib nende intensiivsus ja ajaline kestus inimeseti erineda“ 1. Tartu Ülikooli Kliinikumi kopsukliiniku veebisaidil on nimetatud sarnaseid ärajäämanähtusid ning märgitud, et need „on kõige hullemad esimesel nädalal, kaovad aja jooksul (päevade või kuudega)“2.
6.VSkE § 82 lõike 1 ja § 2 lõike 1 koosmõjust tuleneb, et vahistatu vastuvõtmisel vanglasse selgitatakse välja, kas ta suitsetab ning kui ta avaldab soovi suitsetamisest loobuda, tagatakse talle vanglasisene nõustamine. Siinkohal tuleb tähele panna, et VSkE § 82 lg 1 kehtis sisuliselt samas sõnastuses juba siis, kui kinnipeetavatel ja vahistatutel oli vanglas suitsetamine lubatud ehk enne 01.10.2017. VSkE § 82 lõike 1 muutmata jätmine olukorras, kus vanglas suitsetamine sisuliselt ära keelati, nõuab eelnimetatud sättele varasemaga võrreldes mõnevõrra teistsugust tõlgendamist. Kui varem sai seda sätet tõlgendada nii, et eeskätt nõustamiskohustus on vanglal siis, kui kinnipeetav avaldab soovi suitsetamisest loobuda, siis pärast 01.10.2017, mil suitsetamine vanglas võimalik ei olnud, tuleb nimetatud sätet mõista selliselt, et isiku vanglasse vastuvõtmisel on vanglal igal juhul kohustus välja selgitada isiku nikotiinisõltuvus ning tagada suitsetajale mõistlik nõustamine võimalike nikotiinisõltuvusest tingitud vaevustega toime tulemiseks, hinnates seejuures ka võimalikku ravivajadust. Sellist tõlgendust õigustab ka see, et vanglas suitsetamise keeldu käsitlevate õigusnormide põhiseaduslikkuse hindamisel oli üheks kaalukaks argumendiks, mis rääkis selle kasuks, et tegemist ei ole ebaproportsionaalse piiranguga, just see, et vajaduse korral on võimalik vanglas võtta võõrutusnähtude leevendamiseks vajalikke meetmeid, et tubakast ilma jäämine ei tekitaks kinnipeetavale lubamatult suuri füüsilisi ja hingelisi vaevusi. Seejuures leidis Riigikohus eelnimetatud küsimust käsitledes kohtuasjas 5-19-40 tehtud kohtuotsuses, et vanglal on kohustus tagada suitsetajast kinnipeetavale nõustamine ja raskematel sõltuvusjuhtudel ka võõrutusravi.
7.Vastustaja ei ole kaebaja nikotiinisõltuvust nõuetekohaselt kindlaks teinud, vajalikku nõustamist taganud ega võimalikku ravivajadust kindlaks teinud. Kõigepealt on asjassepuutumatu vastustaja väide, et kaebaja sellekohase seisundi hindamine ei olnud vajalik, kuna ta saabus Tallinna Vanglasse arestimajast, kus ta oli vastustaja väitel samuti juba mitu päeva tubakata olnud. Üksnes selle asjaolu pinnalt ei saanud vastustaja ühelgi juhul teha järeldust, et kaebajal nikotiinisõltuvusest tingitud ja võimalik, et leevendamist vajavaid terviseprobleeme ei esine. Teisalt ei nähtu meditsiinikaardilt, et meditsiinitöötaja, kes kaebaja vanglasse vastu võtmisel läbi vaatas või ka arst, kes ravikaardile 25.08.2021 sissekande tegi, oleks tegelikult olnud teadlik sellest, et kaebaja juba enne Tallinna Vanglasse saabumist teatud aja jooksul suitsetada ei saanud. Ravikaardile 17.08.2021 tehtud sissekandest nähtub üksnes, et teadmiseks on võetud kaebaja avaldus, et ta suitsetas umbes 30 sigaretti päevas. Mistahes järeldusi meditsiinitöötaja selle pinnalt samas ei teinud. Ei nähtu, et kaebajale oleks pakutud mingisugust nõustamist või uuritud võimalike võõrutusnähtude kohta. 25.08.2021 on arst teinud lisasissekande, kus märgib, et kaebaja soovis nikotiiniplaastreid, ent neid ei määratud talle, kuna ta oli juba 9 päeva olnud suitsetamata. Ka sellest kandest ei nähtu, et meditsiinitöötaja oleks tegelikult mistahes viisil hinnanud kaebaja võimaliku nikotiinisõltuvuse ulatust ning võimalike võõrutusnähtude esinemist või intensiivsust. Siinkohal tuleb rõhutada, et kinnipeetaval või vahistatul ei ole iseenesest õigust nõuda mingit kindlat ravi ja seega ei olnud kaebajal õigust nõuda ka konkreetselt nikotiiniplaastreid. Nikotiiniplaastrite saamise soovi pidi aga meditsiinitöötaja mõistma nii, et kaebaja kaebab terviseseisundi üle, pidades vähemalt ise halva enesetunde põhjuseks võõrutusnähtusid. Olukorras, kus vanglasse vastu võtmisel kaebaja nikotiinisõltuvusele nõuetekohaselt tähelepanu ei pööratud, oleks tulnud seda teha vähemalt siis, kui kaebaja asjaomaseid plaastreid nõudma hakkas. Kui hiljuti vanglasse saabunud kinnipeetav avaldab soovi saada nikotiiniplaastreid, on vanglal VSkE § 82 lõikest 1 ja VSE § 52 lõikest 2 tulenevalt kohustus välja selgitada, kas või millised ärajäämanähud tal esinevad ning kas on vaja võtta mingisuguseid ravimeetmeid või anda kinnipeetavale mingisuguseid soovitusi (nõustamist). Seejuures jääb arsti 25.08.2021 seisukoht ka sisuliselt arusaamatuks, pidades silmas, et arsti hinnangul ei saanud kaebaja mingisugust ravi vajada, kuna oli juba 9 päeva olnud suitsetamata. Vastustaja enda viidatud allikatest nähtub, et ärajäämanähtude esinemine on individuaalne ent need võivad rasked olla esimestel nädalatel. Jääb mõistmatuks, kuidas sai 9 päeva (mis on isegi vähem kui 2 nädalat) pärast kaebaja vanglasse vastu võtmist teha järelduse, et pelgalt vanglasse saabumisest möödunud aja tõttu ei saa meditsiinilist reageerimist vajavaid ärajäämanähtusid esineda. Seejuures nähtub vastustaja viidatud Tartu Ülikooli Kliinikumi kopsukliiniku veebisaidil esitatud Fagerströmi astmestiku kirjeldusest, et arvestatav kaal nikotiinisõltuvuse astme (ja seega ärajäämanähtude esinemise tõenäosuse) määramisel on suitsetamise sagedusel. Kaebaja väitel suitsetas ta umbes 30 sigaretti päevas, mis on palju ja mille puhul võib eelnimetatud astmestiku kirjelduse pinnalt usutavaks pidada, et keskmise inimese puhul kujuneb kogu astmestiku läbimisel punktisumma selliseks, mis vastab tugevale sõltuvusele. Seega 25.08.2021 antud hinnang, et kaebajal puuduvad nikotiinisõltuvusest tingitud vaevused, mis võivad nõuda mingisugust leevendamist meditsiiniliste vahendite või nõustamisega, ei olnud põhjendatud. Järgmisel korral on meditsiinitöötaja nikotiini ärajäämanähtude küsimust käsitlenud tervisekaardile 01.09.2021 tehtud sissekandes, märkides sisuliselt, et kaebajale ei anta nikotiiniplaastreid seetõttu, et talle ei
antud neid vanglasse vastuvõtmisel. See põhjendus tugineb ekslikul eeldusel, et vanglasse vastuvõtmisel kaebaja nikotiinisõltuvust ja võimalikku ravivajadust hinnati. Nagu eelpool märgitud, tegelikult seda ei tehtud.
8.Seda, et kaebaja nikotiini ärajäämanähtude all kannatas ning ilmselt pikemalt kui keskmine inimene, kinnitab aga 27.09.2021 tervisekaardile tehtud sissekanne, kus dr. AK on pannud kaebajale diagnoos „TT - SÕLTUVUS“ ning teinud järgmise sissekande „Jätkata tugevdatud jälgimine. Isiksusjoonte teravnemise tõttu vajab psühholoogi nõustamist. Palun tagada [tubakanälja] leevendamine“. Võib mõistagi tõdeda, et selline sissekanne on väheinformatiivne ning ilmselt ka seda lugeva valdkonnaspetsialisti jaoks puudulik, mida kinnitab ka 07.10.2021 tehtud JT täiendav sissekanne. Sellegipoolest ei saa AK sissekannet mõista muul moel kui arsti seisukohana, et kaebajal on mingisugune sõltuvusest tingitud haigusseisund, mis vajab mingisugust adekvaatset arstlikku sekkumist. Tervisekaardile tehtud arsti sissekandes osutatud tugevdatud jälgimise vajaduse all ei ole ilmselgelt silmas peetud vangla julgeoleku tagamiseks teostatavat järelevalvet, vaid nimelt kaebaja meditsiinilist jälgimist ehk vajadust jälgida edaspidi tema terviseseisundit ja selle muutusi. Seega saab järeldada, et veel 29.09.2021 ehk enam kui kuu aega pärast kaebaja vanglasse vastu võtmist tuvastas arst probleemi, mida pidas reageerimist vajavaks. Vanglas kinni peetaval isikul on arsti ettekirjutuste või soovituste täitmine iseseisvalt keeruline, talle ei ole kättesaadavad isegi käsimüügiravimid. Seega on vangla ülesanne tagada, et arsti ettekirjutused täidetakse. Juhul kui arsti ettekirjutus on arusaamatu, ebamäärane, sisult ebaloogiline või vastuoluline, on vangla ülesanne selgitada, mida arst silmas pidas ja mida arsti arvates tegelikult vaja teha on. Mõistlikuks lahenduseks ei saa olla see, et üks arst teeb mingisuguse ettekirjutuse või ravialase soovituse, ent edaspidi seda lihtsalt ignoreeritakse, sest see pole piisavalt selge ja konkreetne. Kinnipeetaval endal arstilt vajalikke selgitusi saada või teiselt arstilt teist arvamust küsida on keeruline kui mitte võimatu. Seega on arstilt segase soovituse või ettekirjutuse saamisel selle selgitamiseks vajalike sammude astumine vangla ülesanne.
9.Käesoleval juhul kaebaja ravikaardile 07.10.2021 tehtud sissekandest saab järeldada, et meditsiinitöötaja JT püüdis dr K poolt 27.09.2021 tehtud sissekande osas selguse saamiseks vestelda 05.10.2021 kaebajaga, minnes viimase kambri juurde, ent kaebajal „oli telefonivestlus pooleli ja nikotiinisõltuvuse teemal vestelda ei soovi“. Ühelt poolt võib kaebaja sellise käitumise pinnalt tõesti järeldada, nagu vastustaja teinud on, et selleks ajaks ei olnud nikotiinisõltuvusest tingitud vaevused igal juhul enam sedavõrd intensiivsed, et need oleksid kaebaja jaoks olnud esmatähtsad. Teisalt tuleb silmas pidada, et dr K vastuvõtu ajast oli selleks hetkeks möödunud veel nädal aega. Arvestades juba eelpool mainitud avalikult kättesaadavates allikates sisalduvat teavet nikotiini ärajäämanähtude järk-järgulisele vähenemisele, on mõeldav, et 05.10.2021 ei pidanud kaebaja kõnealust küsimust esmatähtsaks ega soovinud meditsiinitöötajaga sellest rääkimiseks pooleli olnud telefonikõne katkestada. Samuti ei nähtu ravikaardile edaspidi tehtud sissekannetest, et kaebaja oleks konkreetselt nikotiinisõltuvust maininud, kuigi kurtis mitmesuguseid vaevusi, mis üldjoontes vastavad ka ärajäämanähtudele (peavalu, seedehäired, ärrituvus). Eeltoodu pinnalt ei saa seega väita, et kaebajal ei esinenud selliseid ärajäämanähtusid,
mille leevendamiseks oleks olnud vajalik kas mingisugune ravi (sh. näiteks nikotiiniplaastrid) või vähemalt mingisugune nõustamine.
10.Siinkohal ei saa asjassepuutuvaks pidada vastustaja viidet tsiviilasjas 2-20-11990 esitatud eksperdi arvamusele. Nimetatud arvamusest (vastustaja vastuse lisa 5) nähtub, et ekspert on käsitlenud küsimust, kas mingisugune konkreetne ärajäämanäht (lõualuude kokku tagumine) sai tekkida 1 kuu möödumisel suitsetamise lõppemisest. Käesolevas asjas ei ole kaebaja väitnud, et temal tekkisid nikotiinisõltuvusest tingitud vaevused hiljem, vaid ta väidab, et need tekkisid kohe pärast suitsetamise lõpetamist. Vastustaja seevastu kaebaja nikotiinisõltuvust ega võimalikku ravivajadust kaebaja vanglasse vastu võtmisel nõuetekohaselt kindlaks ei teinud. Eelnimetatud Tartu Ülikooli Kliinikumi kopsukliiniku veebisaidil olevast teabest saab aga järeldada, et teatud ärajäämanähud võivad väldata kauem kui paar nädalat. Seejuures pole vaidlust selles, et nende esinemine ja intensiivsus on isikuti väga erinev.
11.Seda, et suitsetamisest loobumisega kaasnevad ebameeldivused, sh võimalikud füsioloogiliselt avalduvad ärajäämanähud, aga ka arvestatav meeleolulangus, ärrituvus jms võivad inimest mõjutada pikema aja jooksul kui paar nädalat, kinnitab kaudselt eelviidatud www.tubakainfo.ee veebisaidil kirjeldatu, mille kohaselt on nikotiiniplaastri kuuride pikkuseks tugeva nikotiinisõltuvuse korral 9—12 nädalat ja mõõduka sõltuvuse korral 6—8 nädalat. Eelnev ei tähenda seda, et kaebaja oleks tingimata pidanud saama soovitud plaastreid, küll aga õigustab see tõdemust, et ilma konkreetse isiku olukorda hindamata ei saa järeldada, et ka paar nädalat suitsetamata olnud isiku puhul ei ole mingisugust abi võõrutusnähtudega toime tulemiseks vaja. Iseenesest on usutav, et nikotiiniplaastri kuuride pikkused on arvestatud n-ö võimalikult mugavaks ja igapäevaelu võimalikult vähe häirivaks loobumiseks ning vangistuse eripäradest tingituna ei pruugi sellise mugavuse tagamine olla vajalik. See aga ei tähenda, et konkreetsest kinnipeetavast ja tema nikotiinisõltuvuse astmest olenemata on ärajäämanähtude puhul tegemist vangistusega paratamatult seotud ebameeldivusega VangS § 41 tähenduses.
12.RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt tervise kahjustamise korral. Tervise kahjustamisena on käsitatav ka isiku panemine keskkonda või olukorda, milles viibimine põhjustab talle füüsilist valu või vaimset ebamugavustunnet, kui see on suurem kui isik oma olukorda arvestades taluma peab. Vastustaja viidatud avalikest allikatest saab järeldada, et suitsetamisest päevapealt loobumine ilma kõrvalise abita võib paljudele suitsetajatele olla väga raske. Olukorras, kus isik paigutatakse vanglasse, kus suitsetamine ei ole lubatud, tuleb vanglal võtta mõistlikud meetmed suitsetamise mittevõimaldamisest tingitud ebameeldivuste vähendamiseks, eelkõige kontrollida suitsetaja tervislikku seisundit, tagada nõustamine ehk anda vajalikke soovitusi ja juhtnööre, mis aitaksid nikotiini saamata jäämisega kaasneda võivate või kaasnevate ebameeldivuste ja ärajäämanähtudega toime tulemiseks ning teha kindlaks, kas või milliseid ravivõtteid on konkreetse isiku sõltuvusnäitajaid ja ärajäämanähtusid silmas pidades vajalik võtta. Kinnipeetaval ei ole õigust nõuda konkreetset asendus- või võõrutusravi, ent tal on õigus sellele, et vastava ettevalmistuse saanud spetsialist tema olukorda hindaks ja otsustaks kas või millised sammud astuda tuleb. Antud juhul seda kaebaja puhul ei tehtud. Sellises olukorras, kus vastustaja on jätnud enda poolt astumata nõutavad sammud kaebaja tervise jälgimisel, tuleb tervisekahju tekkimist
jaatada, kui kaebaja väited sellise kahju – antud juhul eeskätt vaimsete kannatuste – kohta on tema enda käitumist ja üldiselt teadaolevaid asjaolusid arvestades üldjoontes usutavad. Antud juhul see nii on. Olukorras, kus suitsetamine on vabaduses viibides lubatav ning kus on teada, et sellest päevapealt loobumine võib põhjustada vaevusi ja arvestatavat ebamugavust, ei saa nende ebameeldivuste talumist pidada vangistusega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks ilma, et vangla oleks võtnud mõistlikud meetmed varasemast suitsetamisest tingitud ebameeldivuste leevendamiseks. Kuna vastustaja vastavaid leevendavaid meetmeid ei võtnud ega kaalunudki neid mõistlikult, on kaebajale sellega tekkinud kahju põhjuslikus seoses vastustaja eelkirjeldatud tegevusetusega. Kahju hüvitamist välistavaid muid asjaolusid ei esine.
13.Mittevaralise kahju eest hüvitise välja mõistmisel tuleb käesoleval juhul silmas pidada seda, et kuigi kaebaja kannatused võisid olla nõutavast taluvuspiirist intensiivsemad, ei saanud tegemist olla väga suurte kannatustega. Eeskätt kaebaja käitumisest 05.10.2021, mil ta ei soovinud meditsiinitöötajaga enam sõltuvusprobleemist rääkida, saab järeldada, et vähemalt selleks ajaks ei olnud enam tegemist kaebaja jaoks n-ö esmajärgulise küsimusega. Arvestades üldist teadmist, et ärajäämanähtude intensiivsus aja jooksul pidevalt väheneb, on samuti usutav, et selleks ajaks enam kaebajal nõutavat taluvuspiiri ületavaid vaevusi ei olnud. Samuti nähtub kaebaja meditsiinikaardilt, et konkreetsete vaevuste puhul – mis võisid, ent ei pruukinud olla seotud nikotiini ärajäämisega (nt peavalud, seedehäired/kõhukinnisus) – sai kaebaja vajadusel kohaseid ravimeid. Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et rahas hüvitamisele kuuluv tervisekahju (st. vangistusega paratamatult kaasnevalt nõutavat taluvuspiiri ületavad kannatused) sai kaebajale tekkida umbes esimese 50 päeva jooksul pärast vanglasse vastuvõtmist ehk vanglasse vastu võtmisest kuni 05.10.2021. Antud juhul on usutav, et kaebaja kannatused on võrreldavad nendega, mis on tingitud põhjendamatult karmidest, ent püsivat kahju mitte põhjustavatest kinnipidamistingimustest, näiteks põhjendamatust kartserirežiimil hoidmisest või kinnipidamisest ülerahvastatud kambris. Olenevalt asjaoludest on sellistes olukordades välja mõistetud hüvitised jäänud vahemikku 3—5 eurot ühe päeva eest. Eeltoodut silmas pidades on põhjendatud määrata kaebajale 200 euro suurune hüvitis.
14.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud kaebaja kasuks. Kaebaja ei ole esitanud menetluskulude kandmist tõendavaid tõendeid ning kaebus oli riigilõivuvaba. Seega jäävad poolte kulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.