Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
31. jaanuar 2024, Tallinn
Haldusasja number
3-22-991
Haldusasi
X kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks (nikotiiniplaastrite andmata jätmine)
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 25. oktoobri 2022. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja MR
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna Vangla ja X apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Tallinna Vangla ja X apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 25. oktoobri 2022. a otsus haldusasjas nr 3-22-991 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 1. märtsil 2024 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-22-991 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vahistatu X esitas Tallinna Vanglale 23.08.2021 (registreeritud 25.08.2021) ja 25.08.2021 (registreeritud 07.09.2021) taotlused, milles on välja toodud, et ta ootab jätkuvalt nikotiiniplaastrit, ilma selleta enesetunne halveneb ja ta kannatab. Samuti märkis isik, et vangla piinab ja tekitab talle kahju. Tallinna Vangla selgitas 27.09.2021 vastuses nr 7-8/21/21754-2, et nikotiiniplaastreid määratakse uutele kinnipeetavatele, kes väljaspool vanglat on suitsetanud sigarette sellises koguses, mis on põhjustanud tugeva nikotiinsõltuvuse. X on Tallinna Vanglasse saabunud 17.08.2021 ja vastuvõtus temale nikotiiniplaastreid ei määratud. Vastuse koostamise ajaks on taotleja olnud juba pikemat aega nikotiinivaba.
2.X esitas 03.10.2021 vaide, milles tõi välja, et erinevad arstid määrasid temale 17.08.2021, 01.09.2021 ja 27.09.2021 nikotiiniplaastrid, kuid meditsiiniõed keelduvad vaide esitajale nende andmisest. Samuti ei saa vaide esitaja justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) §-s 82 ette nähtud muud abi. Vaide esitaja palus alustada tema ravikuuri, sest vaimne tervis halveneb iga päevaga ja tema soov suitsetada on sama tugev nagu vanglasse vastuvõtmise päeval.
3.X esitas Tallinna Vanglale 11.10.2021 kahju hüvitamise taotluse, milles märkis, et teavitas juba vahistamisel 14.08.2021 ja arestimajja vastuvõtmisel, et tal on nikotiinisõltuvus, ning palus osutada meditsiinilist abi (nikotiiniplaastrid + nõustamine). Paraku informeeriti teda, et vastavat abi osutatakse ainult vanglas. Taotleja paigutati Tallinna Vanglasse 17.08.2021 ja ta selgitas vastuvõtmisel arstile, et vajab abi seoses oma nikotiinisõltuvusega. Arst ütles, et määrab nikotiiniplaastrid ja need toob talle meditsiiniõde. Taotleja püüab alates 18.08.2021 tõestada, et talle on määratud nikotiiniplaastrid ja tal on probleeme vaimse tervisega (sh nikotiinisõltuvuse tõttu). Täiendavalt on taotlejale nikotiiniplaastrid määranud kliiniline psühholoog 01.09.2021 ja psühhiaater 27.09.2021, kuid meditsiiniõde teavitas 01.10.2021, et psühhiaatril ei ole õigust sõltuvust tuvastada ja sõltuvusravi määrata. Taotleja ei ole saanud meditsiiniosakonnalt mingit abi, vaid teda on üksnes mõnitatud. Taotleja palus tekitatud tervisekahju hüvitada ajavahemiku 17.08.2021–30.09.2021 eest 50 eurot päevas (kokku 2250 eurot) ja alates 01.10.2021 kuni abi osutamiseni 75 eurot päevas.
4.Tallinna Vangla jättis 03.11.2021 vaideotsusega nr 5-15/21/481-2 vaide rahuldamata. Vangla käsitas X 25.08.2021 registreeritud pöördumist märgukirjana (vt märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse (MSVS) § 2 lg 1 p 2), millele antud vastusega seonduvalt saab vaidemenetluses nõuda ettekirjutuse tegemist vaid siis, kui kinnipeetava algsele pöördumisele ei ole vastatud või vastus on sisuliselt puudulik. Praegusel juhul on selge, et probleemiks ei ole pöördumisele täielikult või osaliselt vastamata jätmine, vaid vaide esitajat ei rahulda vangla vastus sisuliselt. Vangla 27.09.2021 vastuses on selgitatud nikotiiniplaastrite määramise korda ja põhjendatud plaastrite väljastamata jätmist. Vastus on piisav ja asjakohane ning sellega mittenõustumine ei tingi pöördumise uueks läbivaatamiseks kohustamist. Kuna X ei viibi alates 02.11.2021 enam vanglas, ei saa meditsiiniosakonna otsustused alates sellest kuupäevast temale mingit mõju avaldada ja vangla ei saa enam ühelgi juhul otsustada vaide esitajale nikotiiniplaastrite väljastamise vajaduse üle.
2(10)
3-22-991
5.X esitas Tallinna Halduskohtule 18.03.2022 kaebuse mõista Tallinna Vanglalt tema kasuks välja 3800 euro suurune hüvitis mittevaralise kahju eest, mis seisnes kannatustes, mida kaebaja pidi taluma seetõttu, et talle ei võimaldatud nikotiinisõltuvusest tingitud vaevuste leevendamiseks Tallinna Vanglas 17.08.2021–01.11.2021 nikotiiniplaastreid (kokku 76 päeva, hüvitis 50 eurot päeva eest). Kaebaja teavitas tugevast nikotiinisõltuvusest (suitsetas keskmiselt ca 35 sigaretti päevas) juba 13.08.2021 arestimajja paigutamisel ja uuesti Tallinna Vanglasse üleviimisel 17.08.2021. Kuigi kaebajale on nikotiiniplaastrite väljastamist korduvalt lubatud, siis tegelikult talle plaastrit erinevatel põhjendustel ei antud. Selle tulemusel pani kaebaja augusti lõpus toime enesekahjustamise ja paigutati seetõttu jälgimiskambrisse, kus viibis kuni vabanemiseni. Erinevad spetsialistid (perearst, psühholoog, psühhiaater) kirjutasid temale välja nikotiiniplaastrid, kuid meditsiiniõde plaastreid ikkagi ei toonud. Kaebaja kannatas nikotiinisõltuvusest tingitud vaevuste käes kogu kinnipidamise vältel. Nikotiinisõltuvusest üle saamiseks vajaliku abi andmata jätmisega kahjustas vangla kaebaja vaimset tervist. Kaebaja 11.10.2021 kahju hüvitamise taotlusele ei ole vangla vastanud.
6.Tallinna Vangla palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Nikotiiniplaastreid kaebajale ei väljastatud, kuna neid ei olnud talle määratud. Tervisekaardi 25.08.2021 lisakandes on selgelt märgitud, et kuna kaebaja on vanglas suitsetamisvõimaluseta viibinud juba 9 päeva, siis ei ole nikotiinasendusravi määramine vajalik. Tegelikult viibis kaebaja alates 13.08.2021 arestimajas, kus samuti puudus suitsetamisvõimalus. Ärajäämanähtusid põhjustada võiv nikotiinisõltuvus on ajas kiiresti langev (juba esimesel nädalal – vt eksperdi arvamus tsiviilasjas nr 2-20-11990). Tervisekaardil kajastatu ei kinnita väidetava kahju tekkimise aluseks olevate ärajäämanähtude esinemist. Kinni peetava isiku võimatus jätkata vanglas viibides oma suitsetamisharjumust, on vangistusega paratamatult kaasnev ebamugavus. Nikotiinasendusravi ei ole vanglas osutatavate tervishoiuteenuste loetelus nimetatud ning kaebaja puhul ei olnud selle järele ka vajadust, kuna kaebajal oli juba enne vanglasse saabumist olnud mitu päeva tubakavaba. Tervishoiutöötaja ei hinnanud kaebaja vanglasse saabumisel tema nikotiinisõltuvust ja kaebaja avaldas esmakordselt soovi saada nikotiiniplaastreid alles 25.08.2021 valveõele. Pärast 27.09.2021 psühhiaatri visiiti soovis õendusjuht kaebajaga nikotiinisõltuvuse teemal vestelda, kuid kaebaja seda ei soovinud.
7.Tallinna Halduskohus rahuldas 25.10.2022 otsusega X kaebuse osaliselt ning mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitise 200 eurot. Muus osas jättis kohus kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kaebus tuleb rahuldada osaliselt, sest vastustaja jättis õigusvastaselt välja selgitamata kaebaja nikotiinisõltuvuse ulatuse ja sellega kaasneva võimaliku ravivajaduse ning ei taganud talle nõuetekohast nõustamist eesmärgiga leevendada suitsetamise võimaluse puudumisest tingitud võimalikke võõrutusnähte. Kaebaja väidete ja meditsiinikaardi kannete pinnalt on usutav, et kaebaja võis kannatada rahuldamata nikotiinisõltuvusest tingitud vaevuste käes rohkem kui oli vangistusega kaasnevalt paratamatu. Seega on tuvastatav hüvitamisele kuuluva tervisekahju tekkimine, kuid arvestades kannatuste laadi ja kestust ning asjaolu, et konkreetsete vaevuste korral sai kaebaja kohast arstiabi, ei ole siiski põhjendatud mõista välja hüvitist kaebuses taotletud suuruses. Vaidlust ei ole, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas 17.08.2021–02.11.2021 ja sellel ajal ei olnud tal võimalik suitsetada (vt alates 01.10.2017 kehtivad VSKE § 82 lg 2 ja § 641 p 31). Samuti ei ole vaidlust, et kaebaja avaldas vanglasse vastuvõtmisel, et suitsetab päevas umbes 30 sigaretti. Vastustaja on selgitanud, et vanglasse vastuvõtmisel ei ole kaebaja nikotiinisõltuvust hinnatud. Avalike allikate põhjal saab järeldada, et tubakatoodete pikaajalise kasutamisega kujuneb isikul nikotiinisõltuvus ja suitsetamisest loobumisega kaasnevad esimestel nädalatel inimestel erineva tugevuse ja kestusega võõrutusnähud. VSKE § 82 lg-st 1 ja § 4 lg-st 1 nende koosmõjust tuleneb, et vahistatu vanglasse vastuvõtmisel selgitatakse välja, kas ta suitsetab ning kui ta avaldab soovi suitsetamisest loobuda, tagatakse talle vanglasisene nõustamine. Alates 01.10.2017, kui vanglas 3(10)
3-22-991 ei ole suitsetamine enam võimalik, tuleb seda sätet mõista nii, et isiku vanglasse vastuvõtmisel on vangla igal juhul kohustatud selgitama välja isiku nikotiinisõltuvuse ja tagama suitsetajale nõustamise nikotiinisõltuvusest tingitud võimalike vaevustega toimetulekuks ning hindama ka võimalikku ravivajadust. Seda tõlgendust toetab asjaolu, et suitsetamiskeelu põhiseaduslikkuse hindamisel oli üheks kaalukaks argumendiks see, et vajaduse korral on võimalik vanglas võtta võõrutusnähtude leevendamiseks vajalikke meetmeid, et vältida lubamatult suuri füüsilisi ja hingelisi vaevusi kinnipeetavale (vt Riigikohtu 17.12.2019 otsus nr 5-19-40, p 59). Vastustaja ei ole kaebaja nikotiinisõltuvust nõuetekohaselt kindlaks teinud, vajalikku nõustamist taganud ega ravivajadust välja selgitanud. Asjasse puutumatu on vastustaja väide, et kaebaja seisundi hindamine ei olnud vajalik, kuna ta saabus vanglasse arestimajast, kus ta oli samuti olnud juba mitu päeva tubakata. Ainuüksi selle pinnalt ei saanud vastustaja ühelgi juhul teha järeldust, et kaebajal ei esine nikotiinisõltuvusest tingitud ja leevendamist vajavaid terviseprobleeme. Lisaks ei nähtu tervisekaardi 17.08.2021 ja 25.08.2021 kannetest, et kaebaja vanglasse vastu võtmisel läbi vaadanud meditsiinitöötajad olnuks teadlikud asjaolust, et kaebaja ei saanud teatud aja jooksul suitsetada juba enne Tallinna Vanglasse saabumist. Sissekannete kohaselt ei ole kaebajalt uuritud võimalike võõrutusnähtude kohta ega mis tahes viisil hinnatud tema nikotiinisõltuvuse ulatust. Kinni peetaval isikul ei ole iseenesest õigust nõuda mingit ravi (nt nikotiiniplaastreid), kuid kaebaja sellisest soovist pidi meditsiinitöötaja aru saama, et kaebaja kurdab halba enesetunnet ja peab ise selle põhjuseks võõrutusnähtusid. Hiljemalt siis tulnuks vanglal VSKE § 82 lg 1 ja vangistusseaduse (VangS) § 52 lg 2 kohaselt selgitada välja, kas või millised ärajäämanähud kaebajal esinevad ning kas ta vajab mingisugust nõustamist või ravi. Arst ei saanud 25.08.2021 pelgalt selle pinnalt, et kaebaja on olnud juba 9 päeva suitsuvaba, järeldada, et meditsiinilist reageerimist vajavaid ärajäämanähtusid ei saa esineda. Kaebaja suitsetas päevas umbes 30 sigaretti ning võib pidada usutavaks, et keskmise inimese puhul vastaks see Fagerströmi testi järgi tugevale sõltuvusele. Järgmisel korral käsitles meditsiinitöötaja nikotiini ärajäämanähtude küsimust tervisekaardi 01.09.2021 sissekandes, märkides sisuliselt, et kaebajale ei anta nikotiiniplaastreid, kuna talle ei antud neid vanglasse vastuvõtmisel. See põhjendus lähtub ekslikust eeldusest, et vanglasse vastuvõtmisel hinnati kaebaja nikotiinisõltuvust ja võimalikku ravivajadust. Seda, et kaebaja kannatas nikotiini ärajäämanähtude all ning ilmselt pikemalt kui keskmine inimene, kinnitab psühhiaatri 27.09.2021 sissekanne, mille kohaselt esines kaebajal sõltuvusest tingitud haigusseisund, mis vajas adekvaatset arstlikku sekkumist ning meditsiinilist jälgimist. Vangla peab tagama, et arsti ettekirjutused täidetakse. Kui arsti ettekirjutus on arusaamatu, ebamäärane, ebaloogiline või vastuoluline, siis on vangla ülesanne selgitada, mida arst silmas pidas ja mida on arsti arvates tegelikult vaja teha. Mõistlik lahendus ei saa olla arsti ettekirjutust või ravisoovitust lihtsalt ignoreerida põhjusel, et see pole piisavalt selge ja konkreetne. Kinni peetaval isikul on endal keeruline või isegi võimatu täpsustusi saada, mistõttu tuleb vajalikud sammud selleks astuda vanglal. Tervisekaardi 07.10.2021 sissekandest saab järeldada, et õde püüdis psühhiaatri 27.09.2021 sissekande selgitamiseks kaebajaga 05.10.2021 vestelda, kuid kaebaja ei soovinud vestelda, sest tal oli telefonivestlus pooleli. See võib viidata, et selleks ajaks võisid nikotiinisõltuvusest tingitud vaevused olla mõnevõrra leevenenud ja kaebaja ei pidanud probleemi enam sedavõrd tähtsaks, et telefonikõne katkestada. Ka hilisematest sissekannetest ei nähtu, et kaebaja oleks maininud konkreetselt nikotiinisõltuvust, kuigi kurtis mitmesuguseid vaevusi, mis üldjoontes vastavad ka ärajäämanähtudele (peavalu, seedehäired, ärrituvus). Kokkuvõtvalt ei saa väita, et kaebajal ei esinenud selliseid ärajäämanähtusid, mida tulnuks kas mingisuguse ravi (nt nikotiiniplaastrid) või vähemasti mingisuguse nõustamisega leevendada. Vastustaja viide tsiviilasjas nr 2-20-11990 esitatud eksperdi arvamusele ei ole asjassepuutuv, sest selles käsitleti küsimust, kas konkreetne ärajäämanäht sai tekkida suitsetamise lõppemisest 4(10)
3-22-991 ühe kuu möödumisel, kuid praegusel juhul ei ole kaebaja väitnud, et vaevused tekkisid hiljem, vaid tema väitel tekkisid vaevused kohe pärast suitsetamise lõpetamist. Teatud ärajäämanähud võivad väldata kauem kui paar nädalat ning nende esinemine ja intensiivsus on inimestel väga erinev. Nikotiiniplaastri kuuride pikkuseks on tugeva nikotiinisõltuvuse korral 9–12 nädalat ja mõõduka sõltuvuse korral 6–8 nädalat. See ei tähenda, et kaebaja oleks pidanud saama soovitud plaastrid, kuid viitab, et ilma konkreetse isiku olukorda hindamata ei saa järeldada, et ka paar nädalat suitsetamata olnud isik ei vaja mingit abi võõrutusnähtudega toime tulemiseks. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes tervise kahjustamisena on käsitatav ka isiku panemine keskkonda või olukorda, milles viibimine põhjustab talle füüsilist valu või vaimset ebamugavustunnet, kui see on suurem sellest, mida isik peaks oma olukorda arvestades taluma. Avalike allikate andmetel võib suitsetamisest päevapealt loobumine ilma kõrvalise abita olla paljudele suitsetajatele väga raske. Kui isik paigutatakse vanglasse, kus ei ole suitsetamine lubatud, tuleb vanglal võtta mõistlikud meetmed suitsetamiskeelust tingitud ebameeldivuste vähendamiseks (st tervisekontroll, nõustamine ja vajadusel ravi). Kinni peetav isik ei saa nõuda konkreetset asendus- või võõrutusravi, ent tal on õigus sellele, et pädev spetsialist hindaks tema olukorda ja otsustaks, kas või milliseid samme on tarvis astuda. Praegu seda kaebaja puhul ei tehtud. Kaebajale tervisekahju tekkimine ja põhjuslik seos vastustaja tegevusetusega on usutav ning kahju hüvitamist välistavaid asjaolusid ei esine. Kuigi kaebaja kannatused võisid olla nõutavast taluvuspiirist intensiivsemad, ei saanud tegemist olla väga suurte kannatustega ning kaebaja käitumine 05.10.2021 viitab, et hiljemalt selleks ajaks ei olnud kaebajal enam nõutavat taluvuspiiri ületavaid vaevusi. Meditsiinikaardilt nähtub lisaks, et konkreetsete vaevuste puhul, mis võisid, ent ei pruukinud seostuda nikotiini ärajäämisega, anti kaebajale kohaseid ravimeid. Rahas hüvitamisele kuuluv tervisekahju sai kaebajale tekkida umbes esimese 50 päeva jooksul pärast vanglasse vastuvõtmist (kuni 05.10.2021). Usutavalt on kaebaja kannatused võrreldavad põhjendamatult karmide, ent püsivat kahju mitte põhjustavate kinnipidamistingimustega seotud kannatustega, mille puhul on hüvitised jäänud vahemikku 3–5 eurot ühe päeva eest. Seega on põhjendatud määrata hüvitiseks 200 eurot.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Tallinna Vangla palub 24.11.2022 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles halduskohus kaebuse rahuldas, ja uue otsusega jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Halduskohus lahendas sisuliselt kaks etteheidet: 1) küsimus nikotiiniplaastrite väljastamisest, mis on tervishoiuteenus; 2) VSKE § 82 lg-s 1 märgitud nõustamise tagamata jätmine. Kuivõrd nõustamine ei ole käsitatav tervishoiuteenusena ning ei seondu kuidagi kaebaja selge nõudega saada nikotiiniplaastreid, siis on halduskohus väljunud kahju hüvitamise kaebuse piiridest, kui asus otsuses lahendama küsimust, kas vastustaja tagas kaebajale VSKE § 82 lg-s 1 märgitud nõustamise. Halduskohus võttis menetlusse üksnes nikotiiniplaastrite 17.08.2021–01.11.2021 andmata jätmisega tekitatud tervisekahju hüvitamise nõude. Seeläbi on rikutud HKMS § 157 lg-t 1 ja see tingib halduskohtu otsuse tühistamise. Nõustamisega seotud etteheide ei ole lisaks põhjendatud sisuliselt, sest tervisekaardist (haigusjuht nr A17295) nähtuvalt keeldus kaebaja konkludentselt arutelust tervishoiutöötajaga ka sellel teemal. Nikotiiniplaastrite andmata jätmisega seonduvalt on halduskohus kaebuse osaliselt rahuldanud põhjendamatult. Puuduvad tõendid, et tegu oli raviveaga, mis tõi kaebajale kaasa tervisekahju. Halduskohtu põhjendused on vastuolulised ja otsus ei ole seetõttu jälgitav, millega on rikutud põhjendamiskohustust. VangS § 52 kohaselt peab ravi vanglas olema keskmise kvaliteediga ning Vabariigi Valitsuse 19.12.2003 määruse nr 330 „„Vangistusseaduse“ alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ (määrus nr 330) näeb ette 5(10)
3-22-991 vanglas osutatavate tervishoiuteenuste loetelu ja sama määruse § 3 lg 2 sätestab ka ravirahade otstarbeka ja säästliku kasutamise nõude. Kohus on ebaõigesti järeldanud, et kaebaja väidetavat nikotiinisõltuvust ei ole vanglas hinnatud. Vastupidine nähtub kohtu enda viidatud 25.08.2021 arsti sissekandest. Pole arusaadav, millise tõendi põhjal kohus tuvastas, et nikotiiniplaastrite vajadust ei tehtud kindlaks nõuetekohaselt. Kuivõrd tegemist oli väidetava raviveaga, pidi see HKMS § 59 lg 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 770 lg 3 kohaselt olema vältimatult tõendatud ning tõendamiskoormus lasus kaebajal (vt ka Riigikohtu 28.06.2021 määrus nr 3-21-30, p 26). Kaebaja ei ole selliseid tõendeid esitanud. Vastustaja leiab jätkuvalt, et asjaoludest tulenevalt ei vajanud kaebaja vältimatult nikotiiniplaastreid. Arestimajades suitsetamise keeld on üldteada asjaolu ning pole alust eeldada, et vangla tervishoiutöötajad ei teadnud, et kaebaja ei saanud arestimajas suitsetada. Olukorras, kus isik oli juba ligi kaks nädalat olnud suitsetamata, puudus igasugune põhjus nikotiiniplaastreid määrata ehk sisuliselt hakata talle uuesti manustama sama sõltuvusainet. Tegemist ei saanud olla raviveaga. Suitsetamise kui tervistkahjustava tegevuse lõpetamisel hakkab tervis hoopis taastuma. Plaastrite andmise aluseks ei saanud olla ainuüksi kaebaja soov neid saada. Tõendatud ei ole kaebajale tervisekahju tekkimine. Tervisekahjustus on objektiivselt hinnatav muutus, mitte vaimne kannatus ja seda peab samuti tõendama kaebaja. Kaebaja kirjeldatud vaimsed kannatused võivad hüpoteetiliselt vastata muudele mittevaralise kahju liikidele, kuid sellist nõuet ei ole halduskohtus esitatud ega menetlusse võetud.
9.X palub 28.12.2022 vastuses jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus vaidlustatud osas muutmata. Vastustaja märkis 25.07.2022 vastuses, et Tallinna Vanglas ei määrata enam nikotiiniplaastreid, vaid vajaduse korral määrab psühhiaater asendusravi. See viitab, et vangla ei kavatsenud kaebajale põhimõtteliselt arstiabi osutada. Apellatsioonkaebuses on vastustaja asunud seevastu väitma, et teistel asjaoludel oleks kaebajale nikotiiniplaastreid antud. Tervisekaardi 25.08.2021 lisasissekanne erineb vormiliselt teistest sissekannetest ja on ilmselt kunstlikult loodud. Kaebaja 23.08.2021 taotlusest nähtuvalt ta juba siis „ikka ootas“ nikotiiniplaastrit. Vastustaja väited, et kaebaja keeldus mingist ravist, on absurdsed ja põhjendamatud. Psühhiaater on veel 27.09.2021 teinud kindlaks, et kaebajal on probleeme nikotiinisõltuvusega (diagnoos F17.2) ja andis vanglale korralduse, mida ei järgitud. Tõele ei vasta väide, et nikotiinisõltuvuse ravi andmata jätmine ei kahjustanud kaebaja tervist. See viis kaebaja enesevigastamiseni ning tõi talle kaasa peavalu, mis nähtub ka tervisekaardilt. Vangla tegi kõik endast oleneva, et kaebaja abi ei saaks. Kõik tõendid (sh kaebaja avaldused, mida oli palju rohkem kui vangla poolt kohtule esitatud kaks avaldust, kindlasti enam kui 30, ja terviseandmed) on vangla kontrolli all, kes on need kohtule esitanud valikuliselt (nt ei kajasta haiguslugu kaebaja vaimset seisundit ja enesevigastamise põhjuseid).
10.X palub 24.11.2022 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles halduskohus mõistis vastustaja tekitatud kahju hüvitamiseks kaebaja kasuks välja üksnes 200 eurot, ning uue otsusega mõista välja taotletud 3800 euro suurune hüvitis. Kohtu võrdlus põhjendamatu kartseris hoidmise või ülerahvastatud kambris pidamise vaidlustes välja mõistetud hüvitistega ei ole asjakohane. Kaebaja vaimsed kannatused olid nii suured, et tingisid tema enesevigastamise ja selle tõttu jälgimiskambrisse paigutamise. Lähtuda tuleks nt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendites nr 51933/08, 46248/07 kirjeldatuga sarnastest hüvitistest.
11.Tallinna Vangla palub 28.12.2022 kirjalikus vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus vaidlustatud osas muutmata, jäädes oma apellatsioonkaebuse väidete juurde. Isegi kui halduskohus oleks kaebuse osaliselt rahuldanud põhjendatult, ei saaks välja mõistetud hüvitist pidada ülemäära väikeseks. Suitsetamisvõimaluse kadumisel väheneb suitsetajate nikotiinivajadus aja jooksul. Esimesed päevad võivad olla ebamugavad, kuid samas ei pruugi ärajäämanähte üldse esineda. Eluliselt ei ole usutav, et kaebaja enesevigastamine oli seotud suitsetamisvõimaluse kadumisega. 6(10)
3-22-991
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla ja X apellatsioonkaebused ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse enamike põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid kõiki üle korrata (HKMS § 201 lg 4).
13.Esiteks ei saa nõustuda Tallinna Vangla hinnanguga, et halduskohus on asja lahendades väljunud kaebuse piiridest. RVastS § 9 lg-le 1 tugineva mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb välja tuua selle alus ehk vangla tegevus, mis väidetavalt kahju tekitas, ja tagajärjed, mida isik käsitab kahjuna. Tagajärgede kohta, mida kaebaja pole kaebuses ära näidanud, ei saa kohus otsust teha. Samas ei tule kaebuses kvalifitseerida vangla tegevust RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud konkreetse õigushüve riivena. Seda, kas ja millist RVastS § 9 lg-s 1 märgitud õigust on riivatud, peab kaebuses kirjeldatud tagajärgedest lähtudes otsustama kohus. Seega on kohus seotud küll kaebuses kahjuna kirjeldatud tagajärgedega, kuid mitte kaebaja õiguslike väidetega ühe või teise õiguse riive kohta. Õigust kohaldab kohus ise (nt Riigikohtu 30.11.2023 määrus nr 3-22-1679, p-d 13–15). Siinsel juhul on kaebaja selgelt välja toonud, et kannatas füüsiliselt selle tõttu, et vangla ei taganud temale vajalikku ravi, et leevendada nikotiinisõltuvusest tingitud vaevusi olukorras, kus kaebajal ei olnud vanglas viibides võimalik suitsetada. Halduskohus on sellest lähtudes õigesti hinnanud, kas vangla on kaebaja tervisemurele adekvaatselt reageerinud, arvestades seejuures asjaoluga, et kinni peetav isik ei saa nõuda konkreetse ravi osutamist ja ärajäämanähtudega toime tulekuks võis piisata ka tervishoiutöötajate poolsest nõustamisest.
14.Praeguse vaidluse lahendamist ei mõjuta see, kas VSKE § 82 lg 1 teises lauses märgitud nõustamine juhuks, kui kinnipeetav on avaldanud soovi suitsetamisest loobuda, on käsitatav tervishoiuteenusena või mitte. Nõustamise sisu ei ole õigusaktides sätestatud ja vastustaja ei ole sellekohast praktikat üksikasjalikumalt selgitanud. Ringkonnakohtu arvates on põhimõtteliselt võimalikud mõlemad variandid. Kui kõnealune nõustamine on osaks vanglasse vastuvõtmisel arsti tehtavast tervisekontrollist (vt VangS § 14 lg 1 koosmõjus § 90 lg-ga 1), siis tuleks seda käsitada tervishoiuteenusena. Kui nõustamine ei hõlma samas isiku terviseseisundi hindamist, vaid seisneb sisuliselt üksnes vanglasse saabuvale isikule nt asjakohase teabelehe andmises ja vajaduse korral selle sisu selgitamises, siis ei oleks ka põhjust käsitada kõnealust nõustamist tervishoiuteenusena ja seda ei peaks tegema tervishoiutöötaja. Kohtuotsuse põhjendustest saab järeldada, et halduskohus on siiski pidanud silmas üksnes tervishoiutöötaja poolset nõustamist, mis lähtub kinni peetaval isikul tuvastatud konkreetsest terviseseisundist (nikotiinisõltuvuse suurus ja suitsetamisvõimaluse puudumisest tingitud vaevuste laad ja intensiivsus).
15.Asjakohatu on lisaks vastustaja viide, et nikotiinasendusravi ei ole välja toodud Vabariigi Valitsuse 19.12.2003 määruse nr 330 lisas 1 „Riigieelarvest rahastatavate tervishoiuteenuste loetelu“, sest tegemist ei olegi mingi kindla uuringu, protseduuri, operatsiooni või muu sarnase teenusega, vaid medikamentoosse raviga. Loetelu mõttes on nikotiinasendusravi määramiseks vajalikuks tervishoiuteenuseks seega arsti ambulatoorne vastuvõtt. Määruse nr 330 § 2 lg 2 järgi rahastatakse riigieelarvest kuni 28.02.2005 kehtinud ravimiseaduse § 3 lg 2 nõuete kohaste (st Eestis registreeritud) ravimite soetamist (sellele sättele vastab kehtiva ravimiseaduse § 13 lg 1). Ravimiregistri1 andmetel omavad Eestis kehtivat müügiluba mitmed nikotiinasendusraviks kasutatavad ravimid (näiteks kaubamärkide Nicorette ja NiQuitin all turustatavad nikotiini sisaldavad transdermaalsed plaastrid, ravimnärimiskummid, losengid, suuõõnespreid) ja seega ei saa nende määramine olla kuidagi takistatud. Määruse nr 330 § 3 lg-st 2 tulenevalt peab vangla volitatud tervishoiutöötaja muu hulgas ravimi valikul lähtuma isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Vastustaja ei ole esitanud mingeid andmeid, millest võiks https://ravimiregister.ee/ – nt müügiloaga humaanravimite päringule toimeainega „nikotiin“ annab registri otsing 30.01.2024 seisuga 25 vastet, millest Eestis turustatavad 17 nimetust ravimeid.
7(10)
3-22-991 järeldada, et kinni peetava isiku vajadus nikotiini sisaldava ravimi järele ei saaks ühelgi juhul olla kaalukam asjaomase ravimi soetamise kuludest. Üheks nädalaks piisavat kogust (7 tk) nikotiiniplaastreid sisaldava müügipakendi jaemüügihind apteekides on ca 20 eurot.2 Tallinna Vangla 25.07.2022 vastuses (punkt e) sisalduv väide, et vanglas nikotiiniplaastreid enam ei määrata ning vajaduse korral määrab psühhiaater asendusravi, jääb arusaamatuks. Ebaselge on, kas silmas peetakse seda, et nikotiiniplaastreid ei määrata enam vanglasse vastuvõtmisel, või seda, et asendusraviks kasutatakse muid ravimeid. Samas ei oma eeltoodu praeguse vaidluse lahendamisel ka tähtsust, sest kaebajale ei ole mingit asendusravi üldse määratud.
16.Halduskohus on õigesti leidnud, et tervisekaardi andmed ei kinnita, et Tallinna Vanglas oleks kaebaja nikotiinisõltuvust ja suitsetamisvõimaluse puudumisest põhjustatud võimalikke vaevusi sisuliselt hinnatud. Vanglasse vastuvõtmisel tehtud tervisekontrolli tulemusi kajastavas 17.08.2021 sissekandes (haigusjuht nr A14633) on üksnes märgitud, et kaebaja suitsetab umbes 30 sigaretti päevas, kuid sellega seoses pole antud ühtegi hinnangut ega tehtud ühtegi järeldust, samuti ei nähtu täpsustavate andmete küsimist (vt nt Fagerströmi testi küsimustik3), et selgitada välja tema nikotiinisõltuvuse suurus, ehkki kaebaja ütlustest enda suitsetamise mahu kohta pidi vastustajal tekkima kahtlus, et kaebajal võib olla üsna tugev nikotiinisõltuvus. Tervisekaardi 17.08.2021 sissekande juurde on 25.08.2021 lisatud tervishoiutöötaja täiendus, mille kohaselt soovis kaebaja nikotiiniplaastreid, kuid kuna ta viibib vanglas alates 17.08.2021 ja on seega olnud ilma sigarettideta 9 päeva, siis ei määrata talle nikotiinasendusraviks nikotiiniplaastrite kasutamist. Samas täienduses on märgitud, et kaebaja väide, et temale oli vastuvõtus lubatud nikotiiniplaastreid, ei vasta tõele. Tervisekaardi 01.09.2021 sissekande (haigusjuht nr A15339) kohaselt palus kaebaja arstilt taas nikotiiniplaastrit, kuid selle kohta on üksnes märgitud, et nikotiiniplaastrite üle otsustab vastuvõtt ja seal neid kinnipeetavale määratud ei ole. Seejärel on suitsetamisega seonduvat kajastatud alles psühhiaatri 27.09.2021 sissekandes (haigusjuht nr A16632), millest nähtuvalt tunnistas kaebaja enda nikotiinisõltuvust ning psühhiaater määraski kaebajale põhidiagnoosiks F17.2 „TT – SÕLTUVUS“ ja palus ühtlasi tagada tema tubakanälja leevendamine. Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni4 järgi vastab diagnoosile F17.2 tubaka tarvitamisest tingitud sõltuvus. Tervisekaardi 05.10.2021 sissekandes (haigusjuht nr A17295) on õde märkinud, et psühhiaater palus tagada kaebaja tubakanälja leevendamine, kuid arsti sissekandes puuduvad andmed kaebaja sõltuvustaseme, loobumismotivatsiooni, nõustamise ja võimaliku raviplaani (sh ravimite) kohta. Õe sissekandest nähtub veel, et õde soovis asjaolude täpsustamiseks kaebajaga vestelda, kuid kaebajal oli telefonivestlus pooleli ning ta ei soovinud nikotiinisõltuvuse teemal rääkida, vaid ütles, et selle info saab kohtust.
17.Eeltoodust saab järeldada, et kaebaja nikotiinisõltuvuse suurust ega suitsetamisvõimaluse puudumisest tingitud vaevuste (ärajäämanähtude) laadi ja intensiivsust ei ole Tallinna Vanglas kas üldse hinnatud või on seda tehtud või tervisekaardil kajastatud puudulikult (st psühhiaatri 27.09.2021 sissekanne). Vastustaja viidatud 25.08.2021 sissekanne ei kajasta vähimalgi määral kaebaja terviseseisundit, vaid selles on üksnes eeldatud, et kuna isik viibib vanglas suitsetamata juba 9 päeva, siis ei ole temale nikotiiniplaastrite andmine põhjendatud. Sellist järeldust toetab ka Tallinna Vangla 25.07.2022 vastuses (punkt a) sisalduv selgitus, et alates 3. päevast enam nikotiinisõltuvust ei hinnata. Vastustaja viitab täiendavalt, et arestimajades suitsetamise keeld oli vangla tervishoiutöötajate jaoks üldteada asjaolu ja seetõttu said nad arvestada ka sellega, et kaebaja oli olnud suitsuvaba juba veelgi kauem (ligi kaks nädalat). Ringkonnakohus nõustub iseenesest sellega, et arestimajas suitsetamise keeld ei saanud olla vangla tervishoiutöötajatele teadmata. Samas ei olegi halduskohus väitnud vastupidist, vaid on igati asjakohaselt viidanud,
Nt https://www.apotheka.ee/tooted/tervis/delikaatne/suitsetamine-ja-alkohol/suitsetamisest-loobumine; https://www.benu.ee/tooted/tervisetooted/suitsetamisest-loobumine (30.01.2024)
3-22-991 et arestimajas viibimisest ei saa tuletada nikotiinisõltuvusega seotud tervisemurede puudumist. Vangla tervishoiutöötajate teadmatuse all ei pidanud halduskohus silmas mitte seda, et vangla tervishoiutöötajad poleks olnud teadlikud arestimajas kehtivast suitsetamise keelust, vaid kohus viitas hoopis sellele, et tervisekaardi sissekannetest ei nähtu, et tervishoiutöötajad oleksid olnud teadlikud, kui pikka aega oli kaebaja enne vanglasse saabumist arestimajas viibinud. See nähtub nt 25.08.2021 sissekandes märgitud n-ö tubakavabade päevade arvestusest. Kui aluseks oleks võetud kaebaja arestimajja saabumine 13.08.2021, siis oleks tervishoiutöötaja 9 päeva asemel kirjutanud 13 päeva. Tervisekaardil on märge, et kaebaja saabus vanglasse „PP kambrist“, kuid puuduvad andmed selle kohta, kui kaua oli kaebajat eelnevalt seal kinni peetud. Samuti ei ole andmeid, et kaebaja nikotiinisõltuvust oleks hinnatud tema arestimaja viibimise ajal, mistõttu ei saanud vangla tervishoiutöötajad ka eeldada probleemide puudumist.
18.Ringkonnakohus möönab, et suitsetamisvõimaluse puudumisest tingitud tervisemuredele reageerimata jätmise tagajärjel kaebajale tekkinud tervisekahju kohta ei ole otseseid tõendeid. Selliseid tõendeid ei saagi olla, kuna vangla tervishoiutöötajad ei ole kaebaja nikotiinisõltuvust ja ärajäämanähtude esinemist sisuliselt hinnanud ning samas on tegu mööduvate vaevustega, mis olid vähemasti olulises osas leevenenud juba enne kaebaja vanglast vabanemist 02.11.2021. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja väidete, tervisekaardi kannete ja võõrutusnähtude kohta avalikest allikatest kättesaadavate andmete põhjal tuleb tervisekahju tekkimist eeldada. Nikotiini võõrutusnähtudeks võivad olla: unehäired, korratu südametegevus, meeleolulangus, peavalu, seedehäired, kõrgenenud ärrituvus ja rahutus, liighigistamine, söögiisu muutus, üldine ärevus, tähelepanuvõime ja töövõime langus.5 Kaebaja tervisekaardil on sagedaste kaebustena kajastatud peavalu (07.09.2021, 19.09.2021, 21.09.2021, 26.09.2021, 06.10.2021, 07.10.2021, 08.10.2021, 09.10.2021, 11.10.2021, 15.10.2021). See ei ole siiski seostatav üksnes tubakast loobumisega, sest tervisekaardi järgi oli kaebajal ca viis aastat varem diagnoositud migreen ja peavalude raviks on ta kasutanud Algocalm tablette6 (vt 17.08.2021, 01.09.2021, 13.10.2021 sissekanded). Lisaks on kaebused peavalule jätkunud ka pärast 05.10.2021, mil kaebaja enam ei soovinud vangla tervishoiutöötajaga enda nikotiinisõltuvuse teemal vestelda. Seedehäireid on kaebaja kurtnud 13.10.2021, mil ärajäämanähud ei saanud halduskohtu hinnangul enam olla kuigi tõsised. Seega ei ole kõhukinnisuse kaebus seostatav suitsetamisvõimaluse puudumisega. Kaebaja väidetud enesevigastamise ja selle võimalike põhjuste kohta tervisekaardil andmed puuduvad. Kuigi kaebaja on väitnud, et vangla edastas kohtule tervisekaardi üksnes osaliselt, ei ole ta esitanud selle kinnituseks mingeid täpsemaid andmeid (sh andmeid selle kohta, et ta oleks püüdnud vanglalt saada väidetavalt puuduvaid terviseandmeid, kuid neid talle ei antud).
19.Kokkuvõtlikult on põhjust eeldada, et kaebaja nikotiinisõltuvuse piisava tähelepanuta jätmise tagajärjel on kaebajale ajavahemikul 17.08.2021–05.10.2021 tekkinud mõningal määral tervisekahju. Usutavaks ei saa pidada, et kui kaebajal ei oleks ärajäämanähte esinenud või need oleksid paari nädalaga kadunud või oluliselt leevenenud, jätkanuks kaebaja sellele vaatamata järjekindlaid püüdeid saavutada nikotiiniplaastrite väljastamine (mh 25.08.2021 ja 07.09.2021 registreeritud taotlustega vanglalt; 25.08.2021, 01.09.2021 ja 27.09.2021 tervishoiutöötajatelt). Küsimus ei ole ravivea tõendamises (nt eksperdiarvamusega), vaid tegemist on olukorraga, kus kaebaja ravivajadust ei ole vanglas üldse asjakohaselt välja selgitatud. Lisaks ei ole põhjendatud vastuväide, et kuna suitsetamine on tervist kahjustav tegevus, siis hakkas kaebaja terviseseisund pärast suitsetamisvõimaluse kadumist hoopis paranema. Pikemas perspektiivis on suitsetamise lõpetamine inimese tervisele kahtlemata kasulik, kuid sellega ei saa õigustada vajaduse korral võõrutuse ajaks nikotiinasendusravi määramata jätmist. Kuna tervisekaardi andmed ei kinnita siiski, et kaebajal oleks vaevusi esinenud väga arvukalt ja ka peavalude (mida tuleks vähemasti
3-22-991 osaliselt seostada kaebajal diagnoositud migreeniga) korral on kaebajale antud valuvaigistavaid ravimeid (paratsetamool), on halduskohus kaebaja kasuks välja mõistetud kahjuhüvitise suurust põhjendatult vähendanud.
20.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohtu määratud hüvitise suurendamiseks alust. Eelkõige saab kaebajale teatava tervisekahju tekkimist üksnes eeldada, sest puuduvad tõendid, mille alusel oleks võimalik tuvastada, mil määral kaebajal võõrutusnähud tegelikult esinesid ja mõistlikku kahtlust ei saa olla, et aja möödudes pidid vaevused leevenema sedavõrd, et need ei vajanud enam vangla poolset kontrolli ja sekkumist. Jälgimiskambrisse paigutamisega seonduv ei ole asjassepuutuv, sest sellel alusel ei ole kahju hüvitamist taotlenud. Kaebaja viidatud EIK 31.03.2020 otsus nr 51933/08 (Murdalovy v. Venemaa) ning 28.03.2017 otsus nr 46248/07 (Shestopalov v. Venemaa) ei ole asjassepuutuvad, sest vaidluste asjaolud olid märkimisväärselt teistsugused. Kaebaja nikotiinisõltuvuse adekvaatselt käsitlemata jätmine ei ole võrdsustatav kaebaja suhtes vägivallatsemisega.
21.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jäävad Tallinna Vangla ja Xi apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 25.10.2022 otsus muutmata.
22.Mõlemad menetlusosalised on olnud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud ning pole esitanud andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuivõrd apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, siis jäävad kaebaja ja vastustaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.
23.Kuna otsus kajastab andmeid kaebaja terviseseisundi kohta, siis tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.