Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
17. oktoober 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2069
Haldusasi
C.T kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 02.07.2021 otsuse nr 7002010054-2 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – C.T , riigi õigusabi korras määratud esindaja v.adv Aleksei Ratnikov Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Mirja Sarap
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 21.01.2022 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
C.T apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
27.09.2022 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta C.T apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21. jaanuari 2022 otsus haldusasjas nr 3-21-2069 muutmata.
2.C.T-le apellatsioonimenetluses antud menetlusabi kulud jätta Eesti Vabariigi kanda ja menetlusosaliste ülejäänud võimalikud menetluskulud jätta nende endi kanda.
Kohtuotsuse resolutsioon ja põhjendused tõlkida kaebajale inglise keelde.
4.Kohtuotsuse avaldamisel avaldada resolutsioon ja põhjendav osa, asendades selles kaebaja nimi tähemärgiga.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.11.2022, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse
3-21-2069 esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
10.Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused on alljärgnevad.
11.Apellatsioonkaebuse viide haldusasjale nr 3-19-415 on asjakohatu. Praeguses asjas ei vaielda kaebaja põgenemisohu ega kinnipidamiskeskusesse paigutamise üle.
12.Halduskohus on arvestanud Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2021 otsuse nr 3-20-2001 järeldustega. Halduskohus on hinnanud kaebaja neid ütlusi, mis said kohtu hinnangu haldusasja nr 3-20-2001 raames, koosmõjus kaebaja nende ütlustega, mis anti pärast varjupaigamenetluse uuendamist, ning kokkuvõttes leidnud, et uute ütluste valguses on süvenenud need ebakõlad, mis valitsesid kaebaja ütlustes juba varem. Halduskohus on toonud ka välja konkreetsed vastuolud erinevatel aegadel antud ütlustes.
13.PPA tugines kaebaja taotluse selgelt põhjendamatuks lugemisel õigesti VRKS § 20 1 p-dele 2 ja 7, kuna asjas on tõendatud, et kaebaja esitatud kolm erinevat versioon, kuidas ta Hollandisse jõudis, ei vasta tõele, ning vastuolud tema ütlustes on sellised, mida ei saa kuidagi pidada pelgalt ebatäpsusteks või kogemata tehtud vigadeks. PPA on tuvastanud, et esmakordselt jõudis kaebaja Eestisse 27.08.2019 laevaga Soomest (haldusasja nr 3-20-2001 2(4)
3-21-2069 dtl-d 724 ja 736) ning vastupidiselt apellatsioonkaebuses väidetule ei olnud tal siin töökohta ega eluaset, vaid ta liikus siit lennukiga edasi Hollandisse (haldusasja nr 3-20-2001 dtl 695). Seega ei esitanud kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlust esimesel võimalusel esimeses turvalises riigis. Kui isik alguses väitis, et teda uimastati teel lennukis Saksamaalt Hollandisse, andes talle ilmselt uinutiga immutatud leiba, ja hiljem, et lennujaamas enne check-in’i läbimist tehti talle hoopis uimastav süst, saab neid vastuolusid ning erinevaid versioone Hollandisse jõudmise kohta käsitada üksnes teadvalt ebaõigete seletuste andmisena. Halduskohus on seda küsimust ammendavalt käsitlenud otsuse p-des 12 ja 24. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu analüüsiga seda kordamata (HKMS § 201 lg 4). Hollandi ametivõimud on PPAle kinnitanud (haldusasja nr 3-20-2001 dtl 724), et Hollandis varjupaiga taotlemisel ei ole fikseeritud, et kaebaja oleks esitanud väite tema seksuaalsest kuritarvitamisest ning politsei ei ole seetõttu alustanud ka uurimist. Isiku ütluste hindamisel ei ole asjakohatu võtta mh arvesse tema haridustaset, kuna selle kaudu on võimalik hinnata tõenäosust, millest sellise haridustasemega isik oleks või poleks pidanud Euroopasse põgenedes aru saama.
14.Ringkonnakohtu hinnangul oli kaebaja ebaõigete seletuste andmise eesmärgiks esitada PPA-le liialdatud versioon tema kui gei kohtlemisest Euroopas (inimkaubandus ja vägistamine), et muuta usutavamaks enda kuvand homoseksuaalina. Seega on kaebaja teadvalt antud valeütlustel seos tema varjupaiga taotluse sisulise põhjendusega – kuulumine sotsiaalsesse gruppi (gei). Sarnaselt halduskohtule on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja väited on liiga stereotüüpsed ja ülepaisutatult dramaatilised, et mõjuda veenvalt. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja kirjeldus oma kujunemisloost (pärast menetluse uuendamist antud ütlused koosmõjus varasemate ütlustega) ei ole loogiline, on vastuoluline ja ebausutav. Kaebaja kirjeldus endast kui geist põhineb stereotüüpidel: homoseksuaalsus on päritav (väidetavalt on talle ette heidetud sama käitumismudelit nagu tema emal ja isal, mõlemad võisid olla geid), meestevahelises homoseksuaalses suhtes käitub üks suhte pool ja näeb välja nagu naine (kaebaja tunneb end naisena, kannab kleiti, värvib huuli), homoseksuaalsusega käib kaasas vägivald (valged mehed kuritarvitavad mustanahalisi ehk kaebajat), homoseksuaalid flirdivad rohkem ja neile meeldib käia ostlemas, meestevaheline homoseksuaalsus väljendub juba varases lapseeas seksuaalse huvina poiste vastu jne.
15.Kaebaja selgitused on ka vastuolus päritoluriigi teabega osas, mis puudutab tema vanemate, sugulaste, õpetajate, poiss-sõbra isa ja politsei reaktsioone tema väidetava homoseksuaalse käitumise ja nn vahelejäämiste suhtes – on ebausutav, et reaktsioon oleks olnud nii leebe või lausa olematu (perekonna poolt) riigis, kus homoseksuaalsus on karistatav eluaegse vangistusega. Eriti kummaliseks peab ringkonnakohus seda, et kuigi kaebaja peeti väidetavalt politsei poolt kinni kahel erineval ajal ja erinevas üksteisest kaugel asuvas kohas, õnnestus tal mõlemal korral vabaneda sama nõo kaasabil, aga kuidas see võimalikuks osutus ja mida selleks teha oli vaja ning miks kaebajale süüdistust ei esitatud, ta kindlalt ei selgita, vaid arvab, et võib-olla politseile maksti (umbisikuliselt), kuid tagasi ta kellelegi maksma ei pidanud. Samuti äratab kahtlust see, et 19.06.2020 vestlusel kaebaja ei teadnud, mis juhtus tema poiss-sõbraga pärast seda, kui kaebaja teist korda politseisse viidi (kas ta peeti samuti kinni või mitte), kuid 17.07.2020 vestlusel väitis ta juba, et nad peeti kinni koos, samas ei tea ta, kuidas poiss-sõber esimesel korral politseist vabanes. Halduskohus on vastuolusid kaebaja selgitustes, mis puudutavad tema enda geina määratlemist ja selle aktsepteerimist ning temaga väidetavalt toimunud intsidente, põhjalikult käsitlenud otsuse p-des 19 ja 20. Vastupidiselt apellatsioonkaebuses väidetule on halduskohus oma põhjendustes tuginenud väga täpselt kaebaja poolt eri aegadel haldusmenetluses ja kohtumenetluses antud ütlustele koos asjakohaste viidetega haldusmenetluses kogutud tõenditele ja materjalidele (nt
3(4)
3-21-2069 Sotsiaalkindlustusameti brošüür „Laste seksuaalne areng vanuses 0‒18 aastat1“). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu arutlusega ega pea vajalikuks seda üle korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuolud kaebaja ütlustes on olulised ega puuduta vähetähtsaid detaile. Alusetu on apellatsioonkaebuse etteheide, et kohus ei kaasanud kaebaja seksuaalse orientatsiooni kindlakstegemiseks menetlusse eksperti – kaebaja ei ole sellesisulist taotlust kohtule esitanud ning eksperdi kaasamine menetlusse ei oleks olnud vajalik ka ringkonnakohtu arvates, PPA otsuse õiguspärasust oli võimalik hinnata haldus- ja kohtumenetluse materjalide pinnalt, eelkõige analüüsides kaebaja seletuste usaldusväärsust.
16.Kaebaja ei kvalifitseeru ka täiendava kaitse saajaks. Kaebaja ei ole välja toonud neid asjaolusid, mille alusel võiks arvata, et Ugandasse naastes võiks teda ees oodata VRKS § 4 lgs 3 sätestatud tagajärjed. Õiguspärane on ka lahkumisettekirjutus. VSS §-s 17 1 sätestatud väljasaatmist keelavaid aluseid ei esine ning kaebajale tuli teha sundtäidetav lahkumisettekirjutus VSS § 72 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel. Kaebaja ei ole väitnud, et tema suhtes oleks Ugandas alustatud mõni menetlus või ta oleks seal tagaotsitav. Kaebaja ei ole esitanud ka väiteid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et tema suhtes kohaldatud 5-aastane sissesõidukeeld oleks õigusvastane või ebaproportsionaalne. Kuna kaebaja homoseksuaalsus ei leidnud tuvastamist, siis ei ole asjakohane kaebaja viide VSS § 31 lg 3 p-le 9.
17.Eelnevast tulenevalt jääb C.T apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). Kaebajale antud menetlusabi kulud jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda. Riigi õigusabi tasu taotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. Muud menetlusosaliste apellatsiooniastme võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). Kohtuotsuse resolutsioon ja põhjendused tõlgitakse kaebajale inglise keelde.
18.Kohtulahendi avaldamisel avaldatakse resolutsioon ning põhjendav osa, asendades selles kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg-d 3 ja 4).