Alamõisa Agro OÜ, Asjadevalitsuse OÜ, Kullaketraja OÜ, KK Agro OÜ, Peaasi OÜ, Suur ja Roheline OÜ, Tühikargaja OÜ ja Suurmõmmik Agro OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 7. veebruari 2021. a otsuse nr 12-6/21/195 ja 8. veebruari 2021. a otsuse nr 12-6/21/203 tühistamiseks kaebajaid puudutavas osas ning kohustamiseks anda uued haldusaktid Kaebaja I Alamõisa Agro OÜ Kaebaja II Asjadevalitsuse OÜ Kaebaja III Kullaketraja OÜ Kaebaja IV KK Agro OÜ Kaebaja V Peaasi OÜ Kaebaja VI Suur ja Roheline OÜ Kaebaja VII Tühikargaja OÜ Kaebaja VIII Suurmõmmik Agro OÜ Kaebajate esindaja Henno Nurmsalu
Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA), volitatud esindaja Angelika Jürna Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja materjalide juurde äriregistri teabesüsteemi väljatrükk selle kohta, et Alamõisa Agro OÜ (registrikood 14466110) kustutati äriregistrist 22. augustil 2022.
2.Lõpetada haldusasja nr 3-21-1744 menetlus Alamõisa Agro OÜ kaebuse osas.
Jätta Asjadevalitsuse OÜ, Kullaketraja OÜ, KK Agro OÜ, Peaasi OÜ, Suur ja Roheline OÜ, Tühikargaja OÜ ja Suurmõmmik Agro OÜ kaebused rahuldamata.
4.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3-21-1744
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 24. oktoobril 2022 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1, § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Alamõisa Agro OÜ, Asjadevalitsuse OÜ, Kullaketraja OÜ, KK Agro OÜ, Peaasi OÜ, Suur ja Roheline OÜ, Tühikargaja OÜ ja Suurmõmmik Agro OÜ (kaebajad) esitasid 13. mail 2020 PRIA-le taotlused pindalatoetuste saamiseks. Kaebajad taotlesid mahepõllumajandusega jätkamise toetust köögivilja, maasika ning ravim- ja maitsetaimede ühikumääragrupis 2020. a eest kokku 116,24 hektarile. Pindalad jagunesid kaebajate vahel järgmiselt: 1) Alamõisa Agro OÜ 16,63 ha;, 2) Asjadevalitsuse OÜ 12,95 ha; 3) Kullaketraja OÜ 12,60 ha; 4) KK Agro OÜ 15,04 ha; 5) Peaasi OÜ 16,15 ha; 6) Suur ja Roheline OÜ 14,61 ha; 7) Tühikargaja OÜ 15,22 ha; 8) Suurmõmmik Agro OÜ 13,04 ha.
2.PRIA otsustas 7. veebruari 2021. a otsusega nr 12-6/21/195: 1) määrata osaliselt mahepõllumajandusega jätkamise toetus kahele taotlejale neile lisas näidatud summas kokku 4416 eurot, s.o Alamõisa Agro OÜ-le 2601 eurot ja 64 senti ning KK Agro OÜ-le 1528 eurot ja 19 senti; 2) nõuda kahelt taotlejalt tagasi alusetult saadud mahepõllumajandusega jätkamise toetus lisas näidatud summas kokku 286 eurot ja 17 senti; 3) tasaarvestada alusetult saadud toetussumma toetusmaksega, millele taotlejal on otsuse p 1 kohaselt õigus seoses esitatud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotlusega; 4) suunata väljamaksmisele toetus kahele taotlejale neile lisas näidatud summas kokku 4129 eurot ja 83 senti.
3.PRIA määras 8. veebruari 2021. a otsusega nr 12-6/21/203 osaliselt ja suunas väljamaksmisele mahepõllumajandusega jätkamise toetuse kuuele taotlejale neile lisas näidatud summas kokku 6460 eurot, s.o Suur ja Roheline OÜ-le 1404 eurot, Suurmõmmik Agro OÜ-le 462 eurot, Tühikargaja OÜ-le 2356 eurot, Kullaketraja OÜ-le 198 eurot, Peaasi OÜ-le 1632 eurot ning Asjadevalitsuse OÜ-le 408 eurot.
4.PRIA leidis nimetatud otsustes, et Alamõisa Agro OÜ, Asjadevalitsuse OÜ, Kullaketraja OÜ, KK Agro OÜ, Peaasi OÜ, Suur ja Roheline OÜ, Tühikargaja OÜ ja Suurmõmmik Agro OÜ puhul on tegemist H. Urbaniku kontrolli olevate äriühingutega, kes on täitnud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult.
3-21-1744 Kaebajaid tuleb käsitleda ühtse põllumajandusliku majapidamisena. Kuna nimetatud äriühingute puhul nõuti toetust üle 15 ha, jäetakse seda ületavas osas nende mahepõllumajandusega jätkamise toetus köögivilja, maasika ning ravim- ja maitsetaimede kasvatamise ühikumääragrupis rahuldamata. Nimetatud ühikumääragrupis arvestati toetuse määramisel asjakohase pindalana kokku 15 ha (Alamõisa Agro OÜ 2,72 ha, Asjadevalitsuse OÜ 0,68 ha, Kullaketraja OÜ 0,33 ha, KK Agro OÜ 2,72 ha, Peaasi OÜ 2,72 ha, Suur ja Roheline OÜ 2,34 ha, Tühikargaja OÜ 2,72 ha ja Suurmõmmik Agro OÜ 0,77 ha).
5.Kaebajad esitasid 8. märtsil 2021 eelnimetatud otsuste peale neid puudutavas osas PRIA-le ühiselt vaide, mille PRIA jättis 31. mai 2021. a vaideotsusega nr 12-1/21/637-3 rahuldamata.
6.Kaebajad esitasid 30. juulil 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palusid PRIA otsused tühistada kaebajaid puudutavas osas ning kohustada PRIA-t andma välja uued haldusaktid.
7.Tartu Halduskohus võttis 30. augusti 2021. a määrusega menetlusse Alamõisa Agro OÜ, Asjadevalitsuse OÜ, Kullaketraja OÜ, KK Agro OÜ, Peaasi OÜ, Suur ja Roheline OÜ, Tühikargaja OÜ ja Suurmõmmik Agro OÜ kaebuse PRIA 7. veebruari 2021. a otsuse nr 12-6/21/195 ja 8. veebruari 2021. a otsuse nr 12-6/21/203 tühistamiseks kaebajaid puudutavas osas ning kohustamiseks anda uued haldusaktid.
8.PRIA esitas kohtule vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse rahuldamata.
9.Tartu Halduskohus otsustas 7. juuli 2022. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus menetluses ja määras kindlaks täiendavate menetlusdokumentide esitamise tähtaja.
10.1.PRIA on ebaõigesti asunud vaidlustatud otsustes seisukohale, et kaebajad on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1307/2013 (määrus nr 1307/2013) artikli 4 lõike 1 punkti b mõttes käsitletavad ühe ühtse põllumajandusliku majapidamisena ning nende taotlusi tuleb toetuse määramisel arvestada koos. Samuti on PRIA eksinud maaeluministri 30. aprilli 2015. a määruse nr 53 „Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ (määrus nr 53) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 (määrus nr 1306/2013) tõlgendamisel ja toetuse saamise tingimuste sisustamisel ning on põhjendamatult asunud seisukohale, et kaebajad on täitnud toetuse saamise tingimused kunstlikult, mistõttu ei arvestatud nende põldude osas kaebajatele toetust täies ulatuses.
10.2.Mahepõllumajandusega tegelemiseks määratava toetuse eesmärgiks on kompenseerida mahepõllumajandusega alustajatele või sellega jätkajatele tootmistegevusega kaasnevad lisakulud ja saamata jäänud tulu, mis on tingitud vabatahtlikult võetud kohustuse täitmisest. Kaebajad on täitnud mahepõllumajandusliku tootmise ja toetuse saamise nõudeid. Määrustega on taotlejatele kehtestatud nõuded põllumajandusmaa kohta, ettevõtete seotuse kohta nõudeid ega piiranguid sätestatud ei ole.
10.3.PRIA on vaidlustatud otsustes ekslikult leidnud, et sama füüsilise isiku erinevad äriühingud moodustavad põllumajandusliku majapidamise. H. Urbanik ei ole põllumajandustootja ja puudub alus tema juhitud ettevõtete üheks põllumajanduslikuks majapidamiseks lugemiseks. Tegemist on füüsilise isikuga, kes on seotud kaebajatega läbi ettevõtete juhatuste, kuid ta ei ole käsitatav eraldiseisva põllumajandustootjana määruse nr 1307/2013 art 4 mõttes. Asjaolu, et samale aadressile on registreeritud erinevad ettevõtted,
3-21-1744 kellel on sama omanik, ei oma toetuse nõuete täitmise seisukohalt tähtust. Eestis on ettevõtlusvabadus ja puuduvad piirangud ettevõtete asutamiseks. PRIA väidete kohaselt võiks pidada üheks majapidamiseks ühe füüsilise isiku kõiki ettevõtteid, kuigi õigusaktidega selline järeldus kooskõlas ei ole. Põllumajanduslik majapidamine saab olla siiski vaid ühe ettevõtja majandusüksus, ühtse majandusliku ja tehnilise juhtimisega üksus. Lähenemist, et erinevad põllumajandusettevõtted ei moodusta ühe füüsilise isiku seose kaudu ühte majandusüksust, toetatavad ka teised riiklikud asutused ning Euroopa põllumajandusliku raamatupidamise andmebaas (FADN andmebaas).
10.4.Kui seadusandja tahaks eraldi ettevõtteid (toetuse saajaid) grupeerida valitseva mõju kaudu, siis peaks see õigusaktides selgelt sätestatud olema. Vaidlusaluses määruses sellist sätet ei leidu. Lähtuda tuleb Euroopa Liidu asjakohaste õigusaktide mõttest ja eesmärkidest. Põllumajandusettevõtte ja majandusüksuse mõiste sisustamisel ning määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 punkti b tõlgendamisel võib olla vajalik küsida Euroopa Kohtult eelotsust.
10.5.PRIA kohtleb kaebajaid ebavõrdselt, sest mitmed teised taotlejad, kes sisuliselt on samamoodi ühe füüsilise isiku omandis, on saanud PRIA-lt toetust. PRIA on ka varem kaebajatele ette heitnud, et ettevõtted on loodud toetuste saamise tingimuste kunstliku tekitamise eesmärgil. Aastaid varem loodud ettevõtetele ei ole võimalik ette heita erinevatel aastatel, et need on loodud üksnes toetuse saamiseks. Ebaselge on ka, mis tingimused tuleb täita, et ühele omanikule kuuluvaid erinevaid ettevõtteid saaks lugeda ühtseks põllumajanduslikuks majapidamiseks määruse nr 1307/2013 mõttes. Olukord, kus seotud isikute ja ühtse majapidamise mõiste on siseriiklikus õiguses jäänud täpsustamata, toob kaasa haldusorgani ebajärjepideva ja ebaselge tõlgenduse.
11.Vastustaja palub jätta kaebused rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
11.1.Määrus nr 1306/2013 art 60 kohaselt ei anta eeliseid taotlejale, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid sellise eelise saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt õigusaktide eesmärkidele. Eelist toetuse näol ei või anda isikule, kes küll täidab formaalselt toetuse saamise nõudeid, ent kes on nõuetele vastavuse tekitanud kunstlikult. Mahepõllumajandusega jätkamise toetuse puhul ei ole seotud taotlejatele kohalduvat toetuste ülemmäära sätestatud, mistõttu puudus määruses vajadus seotud taotlejate küsimust ka reguleerida. PRIA peab toetuse määramisel lähtuma otsekohalduvatest Euroopa Liidu määruste normidest, mis reguleerivad põllumajandustootja ning põllumajandusliku majapidamise mõisteid ning mis võimaldavad hinnata eri taotlejate taotluseid nõuete täitmisel koos.
11.2.Määruse nr 53 § 8 lg 52 alusel oli mahepõllumajandusega jätkamise toetust võimalik saada kaebajate taotletud ühikumääragrupis maksimaalselt 15 hektari eest kuni 9000 eurot. Sellise toetuse puhul on oluline kontrollida ega taotlejad ole saanud kunstlike eeliseid. Isikutevaheliste seoste kontrolli tehakse kõikide nende toetusmeetmete raames, kus on toetuse maksmisele sätestatud piirmäärad. Määruses nr 53 sätestatud piirang on sätestatud ebaausa konkurentsieelise vältimiseks. Mahepõllumajandusega jätkamise toetuse eesmärk ei saa olla konkurentsieelise tekitamine seeläbi, et taotleja vastab kunstlikult toetuse saamiseks esitatud tingimustele. Määruse nr 1306/2013 artiklis 60 märgitud eelis seisneb selles, et pärast maade jagamist selliselt, et kaheksale äriühingule jäi taotluses märgitud hektarite ulatuses maad, oli juriidilistel isikutel võimalik saada kaheksa peale kokku mahepõllumajandusega jätkamise toetust köögivilja, maasika ning ravim- ja maitsetaimede kasvatamise ühikumääragrupis üle 100 hektari eest, ehkki ühe ettevõtja kohta oli kehtestatud 15 ha piirang.
11.3.Ühe isiku poolt juhitavad põllumajandusliku tegevusega seotud üksused, mis asuvad Eesti territooriumil, moodustavad ühtse põllumajandusliku majapidamise (määrus nr 1307/2013 § 4 lg 1 punkt b, komisjoni rakendusmäärus EL) nr 809/2014 § 12 lg 2, komisjoni delegeeritud määrus (EL) nr 640/2014 art 2 lg 1 p 1 koosmõjus). Asjaolu, millist lähenemist
3-21-1744 ühtse põllumajandusliku majapidamise määratlemisel toetab Statistikaamet, Maamajanduse Infokeskus, Põllumajandusuuringute Keskus ja FADN andmebaas, ei ole toetuse määramisel oluline. Otsetoetuste puhul tuleb põllumajandusliku majapidamise mõiste sisustamisel ja toetuse andmise üle otsustamisel lähtuda Euroopa Liidu asjakohastest õigusaktidest. Tingimuste kunstliku täitmise kontrollimisel tuleb arvestada õiguslikke, majanduslikke ja/või isiklikke seoseid. Oluline ei ole üksnes toetust taotleva üksuse range õiguslik määratlus, vaid ka majanduslik vaatepunkt, mis lubab järeldada, et kui toetusi taotlevate juriidiliste isikute vahel on tugev majanduslik side, on toetuste osas majanduslikult tegemist ühe ja sama ettevõtjaga. Ajaline faktor saab ainult täiendavalt kinnitada kunstlike tingimuste loomise tahet, ent see ei ole ainus ega põhiline lähtekoht tingimuste sisustamisel. Ühtse põllumajandusliku majapidamise kindlakstegemisel on oluline, kas põllumajandusliku tootmisega tegelevad üksused (sõltumata nende loomise ajast) on sama isiku juhtimise ja kontrolli all. Ka kohtupraktikas on nõustutud, et sama isiku kontrolli all olevaid äriühinguid saab käsitleda määruse nr 1307/2013 mõttes ühtse põllumajandusliku majapidamisena.
11.4.Kaebajate puhul on tegemist õiguslikult, majanduslikult ning isikuliselt seotud üksustega. Äriregistri andmetel on kõigi kaebajate ainus osanik ja juhatuse liige Hannes Urbanik, äriühingud tegutsevad samal aadressil, kasutatakse samu sidevahendeid. Seejuures on Peaasi OÜ ning Suur ja Roheline OÜ asutatud alles 2020. aasta aprillis. Kõigi kaebajate eest esitas taotluse H. Urbanik. Kõik kaebajad on H. Urbaniku juhtimise ja kontrolli all, mistõttu on tegemist ühtse põllumajandusliku majapidamisega määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 punkti b mõttes. Taotlusalused põllud on erinevate juriidiliste isikute vahel jagatud eesmärgiga saada köögivilja, maasika ning ravim- ja maitsetaimede kasvatamise ühikumääragrupis mahepõllumajandusega jätkamise toetust kaheksale osaühingule maksimaalses määras. Kaebaja ei ole andnud adekvaatseid selgitusi selle kohta, mis põhjustel toimus 2020. aastal mahepõllumajandusega jätkamise toetuse kohustusega hõlmatud põldude liikumine kaebajate vahel. Kinnistute kasutamise ning käsutamise üle otsustamine oli H. Urbaniku pädevuses ning rendilepingutega seotud asjaolud ei tulenenud kolmandaks osapooleks olevast rendileandjast. Jääb arusaamatuks, mis põhjustel otsustas H. Urbanik sõlmida rendileandjatega rendilepingud varasemast erinevate rentnikest juriidiliste isikute nimel. Pealegi põllu nr 402 osas on H. Urbanik ise möönnud, et selle põllu jagamine erinevate äriühingute vahel tulenes just soovist saada suuremas ulatuses mahepõllumajandusega jätkamise toetust köögivilja, maasika ning ravim- ja maitsetaimede ühikumääragrupis. Ühtsele majandamisele osutab ka asjaolu, et kõik kaebajad tegelevad mahepõllumajandusliku tootmisega samas ühikumääragrupis ja suures osas kasvatakse sama põllukultuuri (kapsarohi). Toetuse määramisel tuleb seega neid äriühinguid pidada majanduslikult ühe ja sama ettevõtjana, mistõttu on toetuste määramisel nende koos käsitlemine põhjendatud.
11.5.Kuna H. Urbaniku juhitav põllumajanduslik majapidamine taotles Alamõisa Agro OÜ, Asjadevalitsuse OÜ, Kullaketraja OÜ, KK Agro OÜ, Peaasi OÜ, Suur ja Roheline OÜ, Tühikargaja OÜ ning Suurmõmmik Agro OÜ kaudu mahepõllumajandusega jätkamise toetust köögivilja, maasika ning ravim- ja maitsetaimede kasvatamise ühikumääragrupis kokku üle 15 ha, siis jäeti vaidlustatud otsustega õigesti seda määra ületavas osas toetused määramata.
KOHTU SEISUKOHT
12.Vaidluse all on PRIA 7. veebruari 2021. a otsuse nr 12-6/21/195 ja 8. veebruari 2021. a otsuse nr 12-6/21/203 õiguspärasus kaebajaid puudutavas osas. PRIA käsitles kaebajaid ühtse põllumajandusliku majapidamisena ja määras kaebajatele toetused kokku 15 hektari eest. Kaebajad on seisukohal, et nende toetustaotlused oleks tulnud rahuldada täies ulatuses ning toetuse vähendamiseks ei olnud alust. PRIA on nende hinnangul ebaõigesti asunud vaidlustatud
3-21-1744 otsustes seisukohale, et kaebajad on määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 punkti b mõttes käsitletavad ühe ühtse põllumajandusliku majapidamisena ning nende taotlusi tuleb toetuse määramisel arvestada koos. PRIA on seisukohal, et vaidlustatud otsused on õiguspärased, sest toetuste määramisel sai ja pidi sama isiku kontrolli all olevaid kaebajaid käsitlema määruse nr 1307/2013 mõttes ühtse põllumajandusliku majapidamisena.
13.Kaebajateks on Alamõisa Agro OÜ, Asjadevalitsuse OÜ, Kullaketraja OÜ, KK Agro OÜ, Peaasi OÜ, Suur ja Roheline OÜ, Tühikargaja OÜ ja Suurmõmmik Agro OÜ. Kohus võtab esmalt seisukoha Alamõisa Agro OÜ kaebuse osas (I) ja analüüsib seejärel PRIA otsuste õiguspärasust teiste kaebajate osas (II). I
14.Kohus võtab omal algatusel asja materjalide juurde äriregistri teabesüsteemi väljatrüki Alamõisa Agro OÜ kustutamise kohta 22. augustil 2022.
15.Tartu Halduskohus määras 7. juuli 2022. a määrusega menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks. Kaebajate esindaja esitas 29. augustil 2022 kohtule menetluskulude väljamõistmise taotluse ja menetluskulunimekirja, kuid ei pidanud vajalikuks teavitada kohut asjaolust, et üks kaebajatest on äriregistrist kustutatud ja selle kaebaja õigusvõime on praeguseks seega lõppenud. Sellise teabe varjamine viitab kohtu hinnangul menetlusõiguste mittehoolsale kasutamisele (HKMS § 28 lg 1).
16.Äriseadustiku § 2 lg 3 kohaselt tekib äriühingu õigusvõime äriregistrisse kandmisest ja lõpeb äriregistrist kustutamisega. Äriregistri teabesüsteemi andmetest ilmneb, et Alamõisa Agro OÜ (registrikood 14466110) on äriregistrist 22. augustil 2022 kustutatud Tartu Maakohtu 9. mai 2022. a määruse alusel (tsiviilasi nr 2-22-2487), millega lõpetati äriühingu pankrotimenetlus pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu ning ajutisele haldurile langes kohustus juriidiline isik likvideerida. Kuna Alamõisa Agro OÜ on äriregistrist kustutatud
22.augustil 2022 ilma õigusjärgluseta, siis ei ole tema kaebuse menetlemine enam lubatav.
17.HKMS § 152 lg 1 p 5 näeb ette, et kohus lõpetab määrusega asja menetluse poole surma või lõppemise korral, kui õigussuhe, milles vaidlus on tekkinud, ei võimalda õigusjärglust. Üldjuhul lõpetab kohus seega menetluse määrusega, kuid menetluse lõpetamine ei ole keelatud ka otsusega (HKMS § 162 lg 1). Eelnevast tulenevalt lõpetab kohus Alamõisa Agro OÜ kaebuse menetluse HKMS § 152 lg 1 p 5 alusel. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud. Alamõisa Agro OÜ kantud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 4 alusel tema enda kanda. Kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv tagastamisele ei kuulu (HKMS § 104 lg 5 p 4). II
18.Järgnevalt analüüsib kohus PRIA otsuste õiguspärasust 7 kaebaja (Asjadevalitsuse OÜ, Kullaketraja OÜ, KK Agro OÜ, Peaasi OÜ, Suur ja Roheline OÜ, Tühikargaja OÜ ja Suurmõmmik Agro OÜ) osas.
19.Poolte vahel on vaidlus peaasjalikult selles, kas Euroopa Liidu õigusaktide ning toetusmeedet reguleerivate siseriiklike õigusaktidega on kooskõlas PRIA järeldus, et neid äriühinguid tuleb 2020. a mahepõllumajandusliku tegevuse jätkamise toetuste lahendamisel
3-21-1744 käsitleda köögivilja, maasika ning ravim- ja maitsetaimede ühikumääragrupis ühtse põllumajandusliku majapidamisena ja kas toetuse tingimused on osaliselt täidetud kunstlikult.
20.Mahepõllumajandusele ülemineku toetuse ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus tugineb määrus nr 1305/2013 artiklile 29 lg-le 1, mis näeb ette võimaluse anda toetust põllumajandustootjatele, kes vabatahtlikult lähevad üle määruses nr 834/2007 määratletud mahepõllumajandusliku tootmise tavadele ja meetoditele või jätkavad nendega ning kes on aktiivsed põllumajandustootjad määruse nr 1307/2013 artikli 9 tähenduses. Toetuse eesmärgiks on hüvitada tootmistegevusega kaasnevad lisakulud ja saamata jäänud tulu, mis on tingitud tootja vabatahtlikult võetud kohustuse täitmisest põllumajandusmaal. Määrus nr 53 § 4 lg 1 p 3 kohaselt on mahepõllumajandusega jätkamise toetuse ühikumäär ühe hektari maa kohta kohustuseaastal köögivilja, maasika ning ravim- ja maitsetaimede kasvatamise korral 600 eurot. Sama määruse § 8 lg 52 nägi toetuse taotlemisel ja toetuse määramise otsuste tegemisel ette, et kui toetusõiguslikul põllumaal kasvatatakse kohustuseaastal köögivilja, maasikat, lisas nimetatud ravim- või maitsetaimi või kõiki eelnimetatuid kokku rohkem kui 15 hektaril, ei anta toetust nende kasvatamiseks kasutatava selle põllumaa pindala osa kohta, mis ületab 15 hektarit. Nimetatud normidest nähtuvalt oli toetusetaotlejal seega nõuetele vastamisel õigus saada toetust kuni 15 hektari eest, seda ületava pindala osas toetusele õigus puudub. Kohus nõustub vastustajaga, et nimetatud piirangu eesmärgiks oli toetuse sihtotstarbelise kasutamise tagamine (lähtuvalt asjaolust, et toetus suunati eelkõige käsitsi tööd nõudvate ajamahukate töödega kaasnevate kulude, mitte suurtel pindadel masinatega tehtavate tööde kompenseerimiseks) ning toetuse suuruse säilitamise kaudu konkurentsivõime tagamine. Määruse nr 53 seletuskiri kinnitab, et eeltoodud eesmärkidest lähtuvalt piirati toetuse määramise ulatust. Nimetatud piirang on vastavuses nii riigi piiratud rahaliste vahendite otstarbeka kasutamise kui ka taotlejate võrdse kohtlemise põhimõttega.
21.Määrus nr 1306/2013 art 60 näeb ette, et põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid ei anta füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele. Säte väljendab üldist õiguste kuritarvitamise keeldu, mis on nii EL ühtse põllumajanduspoliitika kui ka üldise EL õiguse üldpõhimõte. Euroopa Kohtu praktikas on rõhutatud, et õigussubjektid ei tohi liidu õigusnorme ära kasutada pettuse või kuritarvituse eesmärgil ning liidu õigusnormide kohaldamisala ei tohi laiendada nii kaugele, et see kataks ettevõtjate kuritarvitusi. Õiguse võimaliku kuritarvitamise kindlakstegemiseks tuleb tuvastada objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata ühenduse õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele, ei ole õigusnormides taotletud eesmärki saavutatud. Lisaks tuleb kindlaks teha tegevuse subjektiivne aspekt, st tahe saada EL- i õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saavutamiseks vajalikud tingimused (vt Euroopa Kohtu otsuseid asjades nr C-176/20 (p 68), C-432/12 (p-d 27 ja 29)).
22.Määrus nr 1307/2013 art 4 lg 1 punkti a kohaselt on „põllumajandustootja“ füüsiline või juriidiline isik või selliste isikute rühm, olenemata sellest, milline on selle rühma või rühma liikmete õiguslik seisund siseriikliku õiguse järgi, kelle põllumajanduslik majapidamine asub aluslepingute territoriaalses kohaldamisalas, nagu on määratletud ELi lepingu artiklis 52 koostoimes ELi toimimise lepingu artiklitega 349 ja 355, ning kes tegeleb põllumajandusliku tegevusega. Määrus nr 1307/2013 art 4 lg 1 punkti b kohaselt on põllumajanduslikuks majapidamiseks kõik põllumajandustootja poolt juhitavad ja põllumajanduslikuks tegevuseks kasutatavad üksused, mis asuvad sama liikmesriigi territooriumil. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et nimetatud sätete kohaselt on võimalik olukord, kus ühel füüsilisel või juriidilisel isikul on mitu põllumajanduslikku majapidamist, kuid võimalik on ka olukord, kus mitmel
3-21-1744 füüsilisel või juriidilisel isikul on üks põllumajanduslik majapidamine. Viimasel juhul saab rääkida ka isikute rühmast, kes on määrus nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punkti a kohaselt samuti üks põllumajandustootja, isegi kui tegemist on mitme erineva juriidilise isikuga. Samuti võib isikuid käsitleda ühtse põllumajandusliku majapidamisena olukorras, kus ühe ja sama põllu kohta esitavad ühisest majanduslikust huvist ajendatult vaheldumisi taotlusi äriühingud, kellel on sama osanik ja juhatus, millest nähtub, et äriühingute üle teostab kontrolli sama isik. Euroopa Liidu õiguse järgi ei oma tähtsust asjaolu, et tegemist on erinevate juriidiliste isikutega. (vt Tartu Ringkonnakohtu 26. jaanuari 2022. a otsus asjas nr 3-19-648, p 19). Lisaks on kohtupraktikas rõhutatud, et oluline ei ole mitte niivõrd toetust taotleva üksuse range õiguslik määratlus, vaid ka majanduslik vaatepunkt, mis lubab järeldada, et kui toetusi taotlevate juriidiliste isikute vahel on tugev majanduslik side, on toetuste osas majanduslikult tegemist ühe ja sama ettevõtjaga (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 19. detsembri 2006. a otsus asjas 33-1-80-06, p 23). Määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 punktis b määratletud mõiste „põllumajanduslik majapidamine“ hõlmab kõiki põllumajandustootja juhitavaid tootmisüksusi ning oluline on, et juhtimise mõiste ei tähenda, et põllumajandustootjal on asjasse puutuva maa kasutamisel põllumajanduslikel eesmärkidel piiramatu käsutusõigus, kuid põllumajandustootja peab olema põllumajandusliku tegevuse korraldamisel piisavalt sõltumatu (Euroopa Kohtu
7.aprilli 2022. a otsus asjas nr C-176/20, p-d 55-56). Kohtu hinnangul on ühtse põllumajandusliku majapidamisena käsitletavad seega ka erinevad juriidilised isikud, kellel on tugev majanduslik side ja kellel on sama omanik ning juhatuse liige, kes teostab reaalset kontrolli kõigi nende äriühingute üle ja kes saab mõjutada toetusnõuete täitmiseks põllumaade jagamist erinevate äriühingute vahel. Sama isiku kontrolli all olevaid äriühinguid saab käsitleda määruse nr 1307/2013 mõttes ühtse põllumajandusliku majapidamisena. Seega ei nõustu kohus kaebajaga, et üksnes asjaolust, et toetuse taotlejad olid eraldi äriühingud, ei saa neid Euroopa Liidu õiguse mõttes ühtse põllumajandusliku majapidamisena käsitleda. Samuti ei näe kohus eeltoodule tuginevalt vajadust Euroopa Kohtult eelotsust küsida.
23.Kohus nõustub vaidlustatud otsustes, vaideotsuses ja kaebusele vastuses esitatud PRIA seisukohtadega ühtse põllumajandusliku majapidamist ja tingimuste kunstlikku täitmist kinnitavate asjaolude kohta ega pea vajalikuks neid detailselt korrata (HKMS § 165 lg 2). Kohtu hinnangul on PRIA jõudnud toetustaotluse esitanud äriühingute juhtimist, omavahelisi seoseid ning eesmärki arvestades põhjendatult järelduseni, et taotlejaid tuleb lähtuvalt sellest, et kõik need äriühingud on täielikult H. Urbaniku kontrolli ja juhtimise all ning tegelevad samas ühikumääragrupis samade või lähedaste kultuuride kasvatamisega, käsitada ühtse põllumajandusliku majapidamisena määruse nr 1307/2013 art 4 mõttes. Kõigi kaebajate ainuosanikuks ning juhatuse liikmeks on H. Urbanik, kellel on reaalne kontroll kõigi nende äriühingute üle ning võimalus otsustada toetustaotluste esemeks olevate maa-alade kasutamise ja käsutamise tingimuste üle. Äriühingu äriregistri aadressid ja sidevahendite andmed viitavad samuti sellele, et neid äriühinguid juhtis ja nende tegevust kontrollis üks isik – H. Urbanik. Äriühingud on majanduslikult seotud ning nende üle teostab kontrolli üks isik. Väheoluline ei ole ka asjaolu, et osade kaebajate taotlustes märgitud põllud oli varasemalt teiste H. Urbanikuga seotud äriühingute kasutuses ning osad põllud olid varem teiste kaebajate kasutuses. See ilmestab H. Urbaniku kontrolli ulatust ning tegevusviisi.
24.H. Urbanik on pikaajaliselt tegelenud põllumajandusliku tootmisega ning esindanud endaga seotud erinevaid äriühinguid haldusmenetlustes, sh mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotlemisel. Nimetatud isikule pidi olema teada määrus nr 53 § 8 lg 52 sätestatu, et toetust ei anta toetusõiguslikul põllumaa pindala kohta osas, mis ületab 15 hektarit. Kohtu hinnangul on kaebajate esindaja H. Urbanik teadlikult jaganud põllud erinevate kaebajate vahel selliselt, et need oleksid ligikaudu 15 hektari suurused ega ületaks seda pindala oluliselt. PRIA otsustes ja
3-21-1744 vaideotsuses on põhjendatult välja toodud, et maa-alade jagamine erinevate äriühingute kasutusse konkreetsel toetuse taotlemise aastal kandis eesmärki suurendada kunstlikult toetuse saamise võimalusi erinevatele äriühingutele irdudes põhimõttest, et toetust antakse kuni 15 hektarile. Kaebajad said selle tulemusena selge eelise, sest samade maa-alade eest sai nii küsida ühe taotluse esitamisega võrreldes mitu korda rohkem toetust. Kui toetust oleks küsinud kogu asjakohasele maa-alale üks taotleja oleks taotleja saanud toetust 15 hektari eest ja seda ületavas osas ei oleks taotlejal toetuse saamiseks õigust. Jagades asjakohased maa-alad aga võimalikult võrdselt mitmetele erinevatele H. Urbaniku omandis ja täielikult tema kontrolli all olevatele äriühingutele tekkis võimalus küsida toetust mitu korda suuremas ulatuses. Asjakohased põllud on olnud erinevatel aastatel erinevate H. Urbanikule kuuluvate äriühingute kasutuses ja nende muutmine ei ole põllumajanduslike eesmärkide täitmise vajadusega valdavalt seotud, sest haldusmenetluses ei suutnud kaebaja tuua objektiivseid põhjuseid, miks oli vajalik põllud erinevate äriühingute vahel just selliselt jaotada. Kohtu hinnangul ei ole toetuse eesmärgiga kooskõlas kaebajaid kontrolliva ainuomaniku tegevusviis, et asjakohased põllud jaotatakse äriühingute vahel kunstlikult väikesteks osadeks nii, et kõik saaksid toetust ja seeläbi konkurentsieelise teiste põllumajanduslike majapidamiste ees. Selline tegevus kahjustab teisi mahepõllumajandusega jätkavaid põllumajandustootjaid, kes taotlevad sama toetust üle 15 hektari suurustele põldudele ja kellel ei ole võimalik jagada põlde mitme nendele kuuluva ja kontrolli all oleva üksuse vahel, sh erinevate äriühingute vahel.
25.Kohtule esitatud materjalidest on ilmne, et H. Urbanikul on jätkuvalt täielik kontroll Asjadevalitsuse OÜ, Kullaketraja OÜ, KK Agro OÜ, Peaasi OÜ, Suur ja Roheline OÜ, Tühikargaja OÜ ja Suurmõmmik Agro OÜ üle. Kuna H. Urbanik omab kõigi kaebajate üle täielikku kontrolli ning ei ole haldus- ega kohtumenetluses suutnud välja tuua asjakohaseid põhjendusi põldude sellisel viisil jagamise kohta, siis on asjakohase toetuse määramise menetluses kaebajate näol tegemist majanduslikult ühtse põllumajandusliku majapidamisega ning toetuse saamise tingimused üle 15 hektarit puudutavas osas on täidetud kunstlikult.
26.Kohus peab vajalikuks lisaks märkida, et H. Urbanik on ka varem erinevate äriühingute kasutamisega üritanud saada kunstlikult eeliseid PRIA toetuste saamiseks, kusjuures osad kasutatud äriühingud kattuvad ka praeguses asjas kaebajateks olevate äriühingutega (haldusasi nr 3-19-648). Ka nimetatud haldusasjas käsitleti H. Urbanikule kuuluvaid äriühinguid ühtse põllumajandusliku majapidamisena.
27.Kaebajate hinnangul on neid ka ebavõrdselt koheldud. Kaebajate väited ebavõrdse kohtlemise kohta on üldsõnalised ning nendest ei selgu, kellega konkreetselt võrreldes neid väidetavalt ebavõrdselt koheldi. Kas ja mil määral on teised kaebajatega mitteseotud ettevõtted saanud toetusi ja kas neid on konkreetse toetuse määramisel käsitletud ühise põllumajandusliku majapidamisena või mitte, ei oma antud vaidluse lahendamisel määravat tähtsust. Toetuse määramisel tuleb arvestada konkreetset taotlejat iseloomustavate asjaoludega ja selle pinnalt otsustada, kas erinevad ettevõtted moodustavad ühise põllumajandusliku majapidamise või mitte. Seda on PRIA praeguses asjas ka teinud, tuues välja asjaolud, mis kinnitavad kaebajate seotust ja õigustavad nende käsitlemist ühise põllumajandusliku majapidamisena. Kuna asja lahendamisel on oluline kaebajaid iseloomustav teave, siis ei ole vaja teiste taotlejate kohta PRIA-lt teavet nõuda.
28.Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et PRIA on toetustaotluste lahendamisel õigesti käsitlenud kaebajaid koos ühtse põllumajandusliku majapidamisena ja tuvastanud toetuse saamiseks vajalike tingimuste kunstliku täitmise. PRIA on põhjendatult lähtunud toetuste määramisel määruse nr 53 § 8 lg-s 52 sätestatud piirangust ning määranud toetuse 15 hektari
3-21-1744 eest kokku nii, et iga kaebaja sai toetust osaliselt. Kaebajad ei ole PRIA otsustes kajastatud arvutuskäigu õigsust kahtluse alla seadnud ning kohtule esitatud materjalid ka ei viita, et selles on eksimusi. PRIA vaidlustatud otsused on eelnevat arvestades Asjadevalitsuse OÜ, Kullaketraja OÜ, KK Agro OÜ, Peaasi OÜ, Suur ja Roheline OÜ, Tühikargaja OÜ ja Suurmõmmik Agro OÜ osas seega õiguspärased.
29.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus Asjadevalitsuse OÜ, Kullaketraja OÜ, KK Agro OÜ, Peaasi OÜ, Suur ja Roheline OÜ, Tühikargaja OÜ ja Suurmõmmik Agro OÜ kaebused rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1). Alamõisa Agro OÜ kaebuse osas lõpetab kohus menetluse (vt otsuse p 17).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.