Kaire Pikamäe (eesistuja), Monika Laatsit, Oliver Kask
Määruse tegemise aeg ja koht
06.09.2022, Tallinn
Haldusasja number
3-22-752
Haldusasi
X kaebus Tallinna Vangla tekitatud varalise kahju hüvitamiseks (13.11.2020–31.01.2021 isikliku veekeetja kasutamise eest makstud elektritasu)
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tallinna Vangla
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 21.04.2022 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 21.04.2022 määruse peale haldusasjas nr 3-22-752.
Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21.04.2022 määrus haldusasjas nr 3-22-752 muutmata.
Määruse avaldamisel asendada kaebaja ja Y nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni punkti 2 peale saab esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 16.01.2022 Tallinna Vanglale taotluse varalise kahju hüvitamiseks. Taotluse kohaselt oli kaebaja sunnitud ajavahemikul 13.11.2020–01.06.2021 võtma kambrisse oma isikliku elektrilise veekeetja, sest vangla kohaldatud piirangute tõttu ei saanud üldkasutatavat veekeetjat kasutada. Isikliku elektriseadme kasutamise eest võeti temalt nimetatud perioodil 17.17 eurot. Selle maksmiseks pidid omaksed panema arvele 56 eurot. Kuna Tartu Vanglas ja Viru Vanglas piirangute ajal elektritasu ei võetud ja Tallinna Vangla lubas kinnipeetav Y-l vangla veekeetjat tasuta kasutada, siis võrdse kohtlemise ja diskrimineerimise vältimise eesmärgil tuleb taotluse esitaja arvates vanglal talle 56 eurot hüvitada.
2.Tallinna Vangla jättis 09.03.2022 vastusega nr 5-37/22/7-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
3-22-752 Vangistusseaduse (VangS) § 31 lg-s 2 sätestatud tingimusel võib kinnipeetaval olla kambris isiklik raadio, televiisor või muu vajalik elektriseade ja lg 3 kohaselt katab elektriseadmete kasutamise kulud kinnipeetav. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 592 näeb ette kinnipeetava poolt makstava tasu vähendamise juhul, kui kinnipeetav viibib ajutiselt vanglast eemal ja elektriseade oli lattu hoiule antud, ta taotleb summa vähendamist ja tasub 0,63 eurot arvestusega seotud lisakulud. VangS § 31 lg-s 2 sätestatud esemete, k.a veekeetja näol on tegemist täiendava hüvega, mitte igapäevaeluks vältimatult vajalike esemetega, ilma milleta elu vanglas ei oleks inimväärne ja mille riik peaks kinni peetavale isikule tagama igal juhul ja riigi kulul. Seega tuleb kinnipeetaval seaduse kohaselt isikliku elektrilise veekeetja kasutamise eest elektritasu maksta ja tasu vähendamist saab taotleda VSKE §-s 592 sätestatud juhul. 2020. a kevadel kohaldati COVID-19 viiruse leviku tõkestamiseks kõikides Eesti vanglates täiendavaid julgeolekuabinõusid ning piirati kinnipeetavate liikumis- ja suhtlemisvabadust. Tallinna Vanglas oli seetõttu kompenseeriva meetmena lubatud jätta kambrite raadio, elekter ja kaabeltelevisioon sisselülitatuks ööpäevaringselt ja tagada kinnipeetavatele iga päev lisatoitlustamine. Tallinna Vangla võimaldas kinnipeetavatele piirangute ajal isiklikke elektriseadmeid tavapärasest erinevas korras kambrisse taotleda ja ajavahemikul 16.03.– 31.05.2020 elektriseadmete kasutamise eest tasu ei võetud. Alates 2020. a juunist taastati elektriseadme kambrisse saamiseks ja kasutamiseks tavapärane kord ja kinnipeetavatel tuli isikliku elektriseadme kasutamise korral taas elektritasu maksma hakata. Kinnipeetavad, kes isiklikku elektriseadet kambrisse jätta ei soovinud, said seadme lattu paigutada. Samasuguseid leevendusmeetmeid rakendati 2020. a kevadel ka Viru Vanglas ja Tartu Vanglas. Uuesti suleti täiendava julgeoluabinõuna eluosakonnad ja kohaldati muid piiranguid COVID-19 nakkushaiguse teise laine ajal 2020. a sügisel Tallinna Vangla direktori 10.11.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/52. Piiranguid jätkati 10.12.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/56 ja osaliselt 04.05.2021 käskkirjaga nr 1-1/21/16. Isikliku elektriseadme kasutamise kuludest Tallinna Vangla aga kinnipeetavaid enam ei vabastanud ja tasu arvestus toimus õigusaktides sätestatud korras. Piiranguid ja leevendusmeetmeid kohaldati ka Tartu Vanglas ja Virus Vanglas. Tartu Vangla vabastas seejuures kinnipeetavad isiklike elektriseadmete kasutamise tasust ja Viru Vangla vabastas kinnipeetavad elektritasust üksnes ajavahemikuks 30.10.–30.12.2020. Kuigi vanglate praktika oli elektrikulude kompenseerimise küsimuses viirusepuhangu teise laine ajal erinev, ei saa rääkida Tallinna Vangla õigusvastasest käitumisest ja kinnipeetavate ebavõrdsest kohtlemisest. Kohtupraktikas on leitud, et seadusest ei tulene vangla kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused, vaid õiguse realiseerimine peab olema tagatud vähemalt õigusaktiga ette nähtud miinimumtasemel. Ühestki õigusaktist ei tule kohustust rakendada kõikides vanglates ühesuguseid leevendusmeetmeid. Vanglad on iseseisvad eelarvelised asutused ja tegutsevad eelarves ettenähtud vahendeid arvestades. Tallinna Vangla ei pidanud täiendava kulu tasumist enda eelarvest enam majanduslikult otstarbekaks. Elektriseadme kasutamise eest tasu maksmise kohustus on olnud alates juunist 2020 kõikidel Tallinna Vangla kinnipeetavatel, kes kasutavad kambris isiklikke elektriseadmeid võimsusega 10 W ja enam. Y-l ei olnud vanglas isiklikku veekeetjat, mistõttu ta elektritasu maksma ei pidanud. Kaebajat ei ole koheldud vanglasiseselt erinevalt teistest enda isiklikku veekeetjat kasutavatest kinnipeetavatest. Kaebaja taotles 16.03.2020 isiklikku elektrilist veekeetjat (1000 W) kambrisse ja veekeetja sai ta kambrisse 18.03.2020. Veekeetja paigutati kaebaja taotluse alusel lattu tagasi 19.05.2020. Kaebaja 11.11.2020 taotluse alusel anti veekeetja 13.11.2020 uuesti kambrisse. Alates 18.12.2019 oli kaebajal kambris ka isiklik televiisor. Kaebaja taotles 18.11.2020 registreeritud taotluses nr 5-8/20/26160-1 elektrilise veekeetja kasutamise eest tasu mittevõtmist. Televiisori kasutamise eest ta tasu mittevõtmist ei nõudnud. Tallinna Vangla ei olnud kohustatud kaebajat 2(5)
3-22-752 isikliku elektrilise veekeetja kasutamise tasust vabastama (RVastS § 6 lg 1) ja tal tuli kambris olevate isiklike elektriseadmete kasutamise eest tasuda vastavalt VSKE §-s 591 sätestatud korras. Kaebaja jäeti 17.12.2020 otsusega nr 5-8/20/26160-2 elektritasust vabastamata. Kaebaja vaie jäeti 28.01.2021 vaideotsusega nr 5-15/20/516-2 rahuldamata. Kaebaja esitas 03.02.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 17.12.2020 otsuse nr 5-8/20/26160-2 ja 28.01.2021 vaideotsuse nr 5-15/20/516-2 tühistamiseks ning Tallinna Vangla kohustamiseks (veekeetja elektritasust vabastamiseks). Halduskohus lõpetas kaebuse menetlemise 19.08.2021 kohtumäärusega (haldusasi nr 3-21-251). Halduskohtu määruse peale esitatud määruskaebuse jättis Tallinna Ringkonnakohus 11.01.2022 määrusega rahuldamata. Määrus jõustus 01.02.2022.
3.X esitas 31.03.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 09.03.2022 vastuse nr 5-37/22/7-2 tühistamiseks ja kaebaja 16.01.2022 esitatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamiseks. Kaebaja palus ka vajalikud dokumendid Tallinna Vanglalt välja nõuda. Tallinna Ringkonnakohus viitas asjas nr 3-21-251 tehtud 11.01.2022 määruses sellele, et kaebaja ei ole esitanud vanglale nõuet hüvitada 13.11.2020–31.05.2021 makstud elektritasu isikliku veekeetja sunnitud kasutamise eest. Nüüdseks on kohtueelne menetus läbitud. On ilmne, et kaebaja oli sunnitud võtma laost oma veekeetja, kuna osakonnad suleti ja sellega kadus võimalus kasutada tasuta vangla veekeetjat. Vangla vastusest nr 5-37/22/7-2 nähtuvalt lubati Y-le kasutada tasuta vangla veekeetjat. Vastuse viide 2 kinnitab, et inimesed said veekeetjaid jm tasuta kasutada, seega kohtles ka Tallinna Vangla kinnipeetavaid erinevalt. Väide, et kaebaja ei nõudnud televiisori eest tasu mittevõtmist, ei ole õige.
4.Tallinna Halduskohus tagastas 21.04.2022 määrusega kaebuse. Kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, kuna kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Vähese intensiivsusega riivega on tegemist siis, kui kaebuse aluseks oleva subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (vt seletuskiri halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22). Varaliselt hinnatava hüve puhul on riive vähese intensiivsusega siis, kui kaitstava hüve väärtus ei ületa 1000 eurot (HKMS § 133 lg 1 teine lause). Kaebaja taotleb varalise kahju hüvitamist, mis koosneb 13.11.2020–31.01.2021 isikliku veekeetja kasutamise eest makstud elektritasust 17,17 eurot ja kaebaja omakste poolt kaebaja arvele täiendavalt kantud 38,83 eurost. Kaebaja ei ole väitnud, et kõnealune tasu oleks olnud tema jaoks liiga suur või tal jäid selle tõttu soetamata vältimatult vajalikud esemed või saamata teenused vms. Seega on kaebusega kaitstava õiguse riive väheintensiivne. Samuti on asjaoludest tulenevalt kaebuse rahuldamine vähetõenäoline. Tallinna Vangla on 09.03.2022 vastuses nr 5-37/22/7-2 veenvalt põhjendanud, miks ei ole kahju hüvitamise tingimused täidetud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.X palub 02.05.2022 määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada ja vajalikud dokumendid Tallinna Vanglalt välja nõuda. Tallinna Vangla on oma vastuses nr 5-37/22/7-2 tõdenud, et „elektriseadmed anti kinnipeetava soovil laost kambrisse ka juhul, kui isikul ei olnud rahalisi vahendeid elektri eest tasumiseks“ (vt viide 2 lk-l 2). Kaebaja pidi tasuma oma vähestest vahenditest. Kaebajat koheldi ebavõrdselt 3(5)
3-22-752 ka teiste Tallinna Vangla kinnipeetavatega võrreldes. On ilmne, et kaebaja soovis kasutada tasuta vangla veekeetjat nagu Y. Võrreldes Y-ga oli kaebaja kahju 56 eurot. Ilmne on ka see, et kaebaja on vähekindlustatud isik ja tekkinud kulutuse tõttu jäävad tal ostmata tähtsad asjad, nt hügieenitarbed. Kaebajale on nt nahaprobleemide tõttu väga olulised nahahooldusvahendid. 5 eurot maksva kreemi ostmiseks tuleb omakstel panna kaebaja arvele ca 20 eurot. Seega on mõjutatud ka kaebaja tervis ja enesetunne.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele piisaval määral, et määruskaebus lahendada. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Kuna halduskohus on 19.04.2022 kohtunõudega Tallinna Vanglalt haldusmenetluse materjalid, s.t 09.03.2022 vastuse nr 5-37/22/7-2 juba välja nõudnud, ei ole Tallinna Vanglalt täiendavalt dokumentide väljanõudmine vajalik.
7.Määruskaebuse väited ei anna alust selle rahuldamiseks.
8.HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. HKMS § 121 lg 2 p 21 on diskretsiooniline kaebuse tagastamise alus ning näeb ette võimaluse tagastada kaebus ainult juhul, kui korraga on täidetud mõlemad sättes nimetatud eeldused, s.t kaebaja õiguseid on rikutud väga vähesel määral ning on piisavalt põhjust arvata, et kaebus jääks rahuldamata. Riigikohus on selgitanud, et vähese intensiivsusega riivega on varaliselt hinnatava hüve puhul tegemist siis, kui kaitstava hüve väärtus ei ületa 1000 eurot (HKMS § 133 lg 1 teine lause), aga kui tegu on kaaluka õigushüvega ja sellesse võidakse olla intensiivselt sekkutud, ei saa riivet väheintensiivseks pidada ka juhul, kui varaliselt hinnatava hüve väärtus ei ületa lihtmenetluse piirmäära (Riigikohtu 26.05.2022 määrus nr 3-21-1411, p 12).
9.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et praegusel juhul võib pidada kaebaja õiguste riivet väheintensiivseks. Kohtupraktikas on leitud, et veekeetja kui elektriseade ei ole kinni peetava isiku jaoks vanglas tema igapäevaeluks vältimatult vajalik, vaid tegemist on täiendava hüvega, mida riik ei pea kinnipeetavale igal juhul ja riigi kulul tagama. Tulenevalt VangS §dest 47 ja 50 tagab vangla kinni peetavale isikule piisava toitlustamise ning võimaluse hoolitseda oma hügieeni eest (vt Tartu Ringkonnakohtu 03.02.2012 otsus nr 3-10-3035, p 8). Haldusasjas nr 3-21-251 on vangla selgitanud, et tagab kaebajale sooja toidu kolm korda päevas ja iga päev on menüüs ka soe jook (tee, kakao või kohv piimaga); sooja vett on võimalik lisaks saada kambris olevast kraanist (vt Tallinna Ringkonnakohtu 11.01.2022 määrus nr 3-21-251, p 5). Kaebaja ei ole kaebuses ega määruskaebuses esile toonud, et veekeetja kasutamine oleks talle mingil põhjusel (nt tervisest tulenevate probleemide tõttu) hädavajalik olnud. Kuigi kaebaja on määruskaebuses mh selgitanud, et tekkinud kulu tõttu ei saanud ta soetada nt vajalikke hügieenitarbeid, on kaebaja sellekohased väited üldsõnalised. Kokkuvõttes oli kaebajal võimalik teha valik, kas ta soovib isiklikku veekeetjat tarvitada ja selle eest elektritasu maksta või elektrikeetja lattu anda ning oma raha muul otstarbel kasutada. Eelnevast tulenevalt on kaebusega kaitstava õiguse riive väheintensiivne ja seega on täidetud HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaldamise esimene eeldus. Samale järeldusele jõudis seoses tuvastamisnõudele ülemineku lubatavusega ringkonnakohus ka eelmainitud asjas nr 3-21-251 (vt 11.01.2022 määrus nr 3-21251, p 11), kus kaebaja vaidlustas Tallinna Vangla 17.12.2020 otsust, millega jäeti rahuldamata kaebaja 17.11.2020 esitatud taotlus mitte võtta elektritasu isikliku veekeedukannu kasutamise eest. 4(5)
3-22-752
10.Eelmainitud 11.01.2022 määruses haldusasjas nr 3-21-251 hindas Tallinna Ringkonnakohus ühtlasi võimaliku tuvastamisnõude rahuldamise tõenäosust. Selles asjas tugines kaebaja seoses vangla tegevuse õigusvastasusega samadele asjaoludele nagu praeguses kaebuses: teda on koheldud ebavõrdselt, võrreldes Tartu Vangla ja Viru Vangla kinnipeetavatega; kaebaja teab mitut Tallinna Vangla kinnipeetavat, kellel lubati tasuta kasutada vangla veekeetjat; kaebaja jaoks on ka 17,17 eurot suur summa ja tal ei ole võimalik seda maksta. Ringkonnakohus leidis, et võimaliku Tallinna Vangla 17.12.2020 otsuse õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamine on ebatõenäoline (11.01.2022 määrus nr 3-21251, p 11). Ringkonnakohus selgitas seejuures, et seadusest ei tulene riigile kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused, vaid tagada tuleb kõigi kinnipeetavate subjektiivsete õiguste kaitse võrdses mahus ehk mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi (vrd Riigikohtu 26.05.2008 otsus nr 3-3-1-20-08, p 24); võrdsuse põhimõttele tuginedes ei saa nõuda teises vanglas antavaid soodustusi või nende laiendamist ning tingimused eri vanglates võivad erineda ka sõltuvalt vangla eelarvelistest vahenditest (nt Tallinna Ringkonnakohtu 29.11.2021 määrus nr 3-21-1095, p 15). Ringkonnakohus jääb nende seisukohtade juurde ka praegu ja leiab, et asjaoludest ei nähtu, et kaebajat oleks ebavõrdselt koheldud ja tema kahju hüvitamise nõue tuleks rahuldada (RVastS § 7 lg 1) . Kaebajat ei ole diskrimineeritud ka teiste Tallinna Vangla kinnipeetavatega võrreldes. Nagu Tallinna Vangla vastusest nr 5-37/22/7-2 näha, puudutab kaebaja osutatud Tallinna Vangla tõdemus, et „elektriseadmed anti kinnipeetava soovil laost kambrisse ka juhul, kui isikul ei olnud rahalisi vahendeid elektri eest tasumiseks“, 2020. a kevadel kehtinud olukorda (vt dtl 21, joonealune märkus nr 2). Kaebaja soovib aga elektritasu hüvitamist ajavahemiku 13.11.2020–01.06.2021 eest. Tallinna Vangla on selgitanud, et 2020. a juunist alates on elektriseadme kasutamise eest tasu maksmise kohustus olnud kõikidel Tallinna Vangla kinnipeetavatel, kes kasutavad kambris isiklikke elektriseadmeid võimsusega 10 W ja enam ning kaebaja osutatud kinnipeetaval Y-l ei olnud vanglas isiklikku veekeetjat, mistõttu ta ei pidanud ka elektritasu maksma. Nagu eespool märgitud, oli kaebajal võimalik valida, kas ta soovib isiklikku veekeetjat kambris hoida või mitte. Eelnevast tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et praegusel juhul on täidetud ka HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaldamise teine eeldus: asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
11.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kuigi õige on kaebaja märkus, et ta on taotlenud vanglalt ka isikliku televiisori kasutamise eest elektritasu võtmata jätmist, ei ole kohus pidanud ka sellekohase kaebuse menetlemist lubatavaks. Asjas nr 3-21-1095 taotles kaebaja Tallinna Vangla 31.03.2021 otsuse nr 5-8/21/4334-2 tühistamist, millega jäeti rahuldamata tema 11.02.2021 taotlus jätta sarnaselt Tartu Vanglaga televiisori kasutamise eest elektritasu võtmata. Tallinna Ringkonnakohus leidis 29.11.2021 määruses, et ka selle kaebuse võib HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel tagastada, sest kaebaja õiguste riive on väheintensiivne ja kaebuse rahuldamine vähetõenäoline.
12.Eeltoodu põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21.04.2022 määrus muutmata. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.