Planeerimine ja ehitus › Muu planeerimine ja ehitus

ulatuses kallasrada. Paadikanali pikkus on 300 meetrit, see ei saaks kuidagi olla kogu ulatuses kallasrada. Ehitisregistrisse kantud rajatis ei saa olla kallasrada. Tegemist on eraomandiga, mis on kaitstud põhiseaduse §-ga 32. KeA on andnud õiguse kasutada paadikanalit, mille juurde pääsemiseks tuleb läbida eraomandis olevaid kinnistuid ning kinnistute omanikud selleks luba pole andnud. KeA-l ei ole pädevust ja volitust reguleerida eraomandisse kuuluva rajatisega seonduvat; tegemist on haldusakti tühisuse alusega. Natura alade kaardirakendusest nähtub, et Silma matkamaja kinnistu ei asu Silma looduskaitsealal. Paadisilla Silma matkamaja poole jääv osa (kogupikkus ca 80 m) on Tagalahe-Sutlepa sihtkaitsevööndist väljas. Vastustajal ei ole pädevust anda korraldust kinnisasja osas, mis ei asu looduskaitsealal ja selle sihtkaitsevööndis. Kaebajal esineb esialgse õiguskaitse vajadus, sest korraldusega rikutakse kaebaja omandipõhiõigust. Kui korralduse kehtivust ei peatata, hakatakse nõudma kaebajale kuuluvale rajatisele juurdepääsu ja hakatakse seda kasutama. Korralduses kasutatud loa realiseerimine eeldab eraomandis oleva tee ebaseaduslikku kasutamist. Suurte rahvahulkade viibimine looduskaitsealal toob kaasa kaitstava loodusobjekti olulise kahjustamise. Korralduses ei ole reguleeritud, millistel tingimustel on looduskaitsealal lubatud viibida (sh kasutajate arv, kasutamise kellaajad, prügi käitlemine, müra piirangud vmt). Asjas puudub avalik huvi, mis välistaks esialgse õiguskaitse kohaldamise. Kaebaja on nõus kohalikke elanikke paadikanalisse lubama peale käitumistingimustes kokkuleppimist. Vastustaja tegevusega kaasneb kaebajale kahju tehtud investeeringute näol, sest paadikanalit ei saa enam kasutada algselt planeeritud viisil. Antud piirkonnas on teisigi supluskohti, mis ei ole eraomandis ja kuhu on juurdepääs tagatud avalikult kasutatavatel teedelt (nt Paralepa rand, Aafrika rand jt).

KOHTU PÕHJENDUSED

KeA pädevuse ületamisele ei viita ka kaebaja väited selle kohta, et temale kuuluv Silma matkamaja kinnistu ei asu Silma looduskaitsealal ning paadikanali Silma matkamaja poole jääv osa (ca 80 m ulatuses) asub kaitsealast väljaspool. Kohtu hinnangul nähtub korralduse resolutsiooni (haldusakti siduv osa) punktist 1.1 ühemõtteliselt, et KeA on andnud nõusoleku ujuvvahendita viibimiseks üksnes Silma looduskaitseala Tagalahe-Sutlepa sihtkaitsevööndi veealale jäävas paadikanalis. Vaidlustatud korraldusega ei ole seega reguleeritud kaitsealast väljaspool asuva kaebaja kinnistu kasutamist ega ka sihtkaitsevööndisse mittekuuluvas osas paadikanali veeala kasutamist. KeA on seejuures Maaameti kaardirakenduse andmetele tuginedes õigesti täheldanud, et valdavas osas asub paadikanal väljaspool kaebajale kuuluvat kinnistut – Silma matkamaja, Haapsalu metskond 169, Silma ja Ranna katastriüksuste vahelisel maa-alal, mis ei kuulu hetkeseisuga Maa-ameti geoportaali andmetel ühegi katastriüksuse koosseisu ja mis jääb kaardimaterjali põhjal Silma looduskaitseala sisse. Kaebaja omandiõigust ei saa riivata kaebaja kinnistust väljapoole jäävas paadikanali osas veealal ujuvvahendita viibimiseks nõusoleku andmine. Küll võimaldab vaidlustatud haldusakt kaebajal endal (kaebaja poolt lubatud isikutel) oma kinnistu paadikanali veeala mööda liikuda mereni ehk on selles osas kaebajale õigusi andev (soodustav). 7.2 Kaebaja on seisukohal, et KeA korralduse tõttu hakkavad võõrad inimesed paadikanali juurde pääsemiseks kasutama tema kinnistul asuvat erateed. Kohus märgib, et võõral maatükil asuva tee ja raja kasutamist reguleerib KeÜS § 33 ning KeA ei ole vaidlustatud korraldusega ette näinud seda, millist teed paadikanalini jõudmiseks kasutada. Korraldusega ei ole kohustatud kaebajat võimaldama kolmandatele isikutele enda kinnistul asuva eratee kasutamist. Tagalahe-Sutlepa sihtkaitsevööndisse jääva paadikanali osa veealal viibimise keelu (kaitse-eeskirja § 11 lg 3) leevendamine ei tekita õigust läbida kaebaja kinnisasja. Seega on asjakohatud kaebaja väited, justkui KeA oleks ilma maaomanike nõusolekuta lubanud kasutada nende kinnistutel asuvaid erateid. Haldusakti põhjendavas osas KeA poolt viidatud võimalikud variandid paadikanalile ligipääsemiseks ei pane kaebajale kohustusi ega anna kolmandatele isikutele õigusi seonduvalt kaebaja kinnistu ja sellel asuva tee kasutamisega. 7.3 Ka ei reguleeri vaidlustatud korraldus kallasraja kasutamist ega piira selles osas kuidagi kaebaja õigusi. Kohus nõustub Keskkonnaministeeriumi seisukohaga, mille kohaselt paadikanal ei ole avaliku veekogu osa, vaid kuulub kaldakinnisasja koosseisu (vt ka veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 381 SE seletuskiri, lk 2). Nagu ka kaebaja on õigesti märkinud, reguleerib KeÜS § 38 kallasraja kasutamist avalikult kasutatava veekogu ääres, mida aga vaidlustatud korraldusega ei reguleerita. Ka vaidlustatud korralduse resolutsioonis ei ole märgitud, et paadikanal on mere osa ja paadikanaliga piirnev maa-ala kallasrada. Sõltumata sellest, kuidas mere kui avalikult kasutatava veekogu ääres kallasrada kulgeb (kelle maal), kohaldub avalikult kasutatava veekogu kallasraja kasutamisele KeÜS regulatsioon ja KeA korraldus seda ei reguleeri. LKS § 37 lg 7 kohaselt võib veekogu, mis ei ole avalikult kasutatav kasutada üksnes omaniku loal.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.