3-22-1670 OÜ Kallusilma kaebus Keskkonnaameti 03.08.2022 korralduse nr 1-3/22/392 tühistamiseks.
Haldusasi Menetlusosalised
Kaebaja – OÜ Kallusilma, esindaja v.adv. Kristel Viru Vastustaja – Keskkonnaamet, esindaja Lia Vlasjuk
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebus.
2.Jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
3.Tagastada kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt ettenähtust enam tasutud riigilõiv, s.o 35 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Keskkonnaamet (KeA) otsustas 03.08.2022 korraldusega nr 1-3/22/392 anda nõusoleku ujuvvahendita viibimiseks Silma looduskaitseala Tagalahe-Sutlepa sihtkaitsevööndi veealale jäävas ning Silma matkamaja (katastritunnus 67401:008:0840) ja Haapsalu metskond 169 (katastritunnus 67401:001:0626) katastriüksustega piirnevas paadikanalis (resolutsiooni punkt 1.1). Korralduse põhjenduste kohaselt on Haapsalu linnas Herjava külas Silma matkamaja ja Haapsalu metskond 169 katastriüksustega piirnev paadikanal ainus ujumiseks sobiv ja kohalike elanike poolt suvisel perioodil kasutatav koht selles piirkonnas. Herjava paadikanal on ühendatud Saunja lahega, mis on mere osa ning sellest tulenevalt kehtivad Herjava paadikanalis samad piirangud, mis on kaitseeeskirjaga kehtestatud Saunja lahele, sh liikumiskeeld 1. aprillist 31. oktoobrini. Korralduse eesmärgiks on anda nõusolek inimestele ilma ujuvvahendita viibimiseks Herjava paadikanali veealal liikumiskeelu ajal, võimaldamaks paadikanali kasutamist suplemiseks.
2.OÜ Kallusilma esitas 05.08.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse KeA 03.08.2022 korralduse nr 1-3/22/392 tühistamiseks. Kaebusega ühes on esitatud esialgse õiguskaitse taotlus (täiendatud 11.08.2022 ja 15.08.2022) vaidlustatava korralduse kehtivuse peatamiseks. Kaebajale kuulub Silma matkamaja kinnistu, mille koosseisu kuulub paadikanal (ehitusregistri kood 221347442). Paadikanal ei ole avalikult kasutatav veekogu ja see ei ole mere osa, vaid tegemist on kaebajale kuuluva inimtekkelise rajatisega. Järelikult ei saa ka paadikanali maismaa osa olla 10 m
ulatuses kallasrada. Paadikanali pikkus on 300 meetrit, see ei saaks kuidagi olla kogu ulatuses kallasrada. Ehitisregistrisse kantud rajatis ei saa olla kallasrada. Tegemist on eraomandiga, mis on kaitstud põhiseaduse §-ga 32. KeA on andnud õiguse kasutada paadikanalit, mille juurde pääsemiseks tuleb läbida eraomandis olevaid kinnistuid ning kinnistute omanikud selleks luba pole andnud. KeA-l ei ole pädevust ja volitust reguleerida eraomandisse kuuluva rajatisega seonduvat; tegemist on haldusakti tühisuse alusega. Natura alade kaardirakendusest nähtub, et Silma matkamaja kinnistu ei asu Silma looduskaitsealal. Paadisilla Silma matkamaja poole jääv osa (kogupikkus ca 80 m) on Tagalahe-Sutlepa sihtkaitsevööndist väljas. Vastustajal ei ole pädevust anda korraldust kinnisasja osas, mis ei asu looduskaitsealal ja selle sihtkaitsevööndis. Kaebajal esineb esialgse õiguskaitse vajadus, sest korraldusega rikutakse kaebaja omandipõhiõigust. Kui korralduse kehtivust ei peatata, hakatakse nõudma kaebajale kuuluvale rajatisele juurdepääsu ja hakatakse seda kasutama. Korralduses kasutatud loa realiseerimine eeldab eraomandis oleva tee ebaseaduslikku kasutamist. Suurte rahvahulkade viibimine looduskaitsealal toob kaasa kaitstava loodusobjekti olulise kahjustamise. Korralduses ei ole reguleeritud, millistel tingimustel on looduskaitsealal lubatud viibida (sh kasutajate arv, kasutamise kellaajad, prügi käitlemine, müra piirangud vmt). Asjas puudub avalik huvi, mis välistaks esialgse õiguskaitse kohaldamise. Kaebaja on nõus kohalikke elanikke paadikanalisse lubama peale käitumistingimustes kokkuleppimist. Vastustaja tegevusega kaasneb kaebajale kahju tehtud investeeringute näol, sest paadikanalit ei saa enam kasutada algselt planeeritud viisil. Antud piirkonnas on teisigi supluskohti, mis ei ole eraomandis ja kuhu on juurdepääs tagatud avalikult kasutatavatel teedelt (nt Paralepa rand, Aafrika rand jt).
3.Vastustaja palub jätta esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (11.08.2022 ja 17.08.2022 seisukohad). Kaebaja ei ole selgitanud, milles seisneb tema omandiõiguse rikkumine ja sellest tulenev pöördumatu kahju. Korraldus on antud Silma looduskaitseala veealal viibimiseks. Kaebaja katastriüksus ei asu Silma looduskaitsealal, seega ei hõlma korraldus Silma matkamaja katastriüksusel asuvat paadikanali osa ja vastav teave sisaldub ka korralduse punktis 1.1. Korraldusega ei seata maaomanikele täiendavaid kohustusi või piiranguid ja sellest tulenevalt ei ole rikutud kaebaja omandiõigust. Õiguskaitse seadmine ei ole vajalik ka ala kaitse-eesmärkide kaitseks, sest paadikanalis viibimine ala kaitse-eesmärke ei kahjusta. KeA on kaitseala valitsejana andnud nõusoleku kaitseala veealal viibimiseks. KeA nõusolek kaitstaval loodusobjektil viibimiseks ei pea lahendama küsimust kas, kes ja kuidas inimesed selle veealani pääsevad. Kuna nõusolek on antud umbisikuliselt, siis laieneb see muu hulgas ka Silma matkamaja kui Silma katastriüksuse omanikele ja nende poolt personaalselt lubatud isikutele, samuti isikutele, kes teoreetiliselt võivad kanalini jõuda riigi omandis oleva Haapsalu metskond 169 katastriüksuse kaudu või veesõidukiga. Ei ole alust eeldada, et piiramatu liikumisloa andmisel hakkaks kanalit kasutama suured hulgad inimesi. Korralduse andmine oli tingitud külaelanike soovist pääseda mereni ning kasutada piirkonna ainsat juurdepääsetavat mereala supluskohana. Paadikanalit kasutavad supluskohana peamiselt lastega pered. Seetõttu ei ole kohased väited lärmakatest ja ebaviisakatest prügi mahajätvatest elanikest.
4.Keskkonnaministeerium selgitas 02.09.2022 vastuseks 23.08.2022 kohtunõudele, et avaliku veekoguga ühendatud paadikanal on kinnisasja osaks olev iseseisev veekogu. Kuna paadikanal on seotud suurema loodusliku veekoguga ja selles toimuv mõjutab suuremat veekogu, millele kohalduvad keskkonnakaitsenõuded, siis peavad samad nõuded kehtima ka paadikanalis. Sellepärast on paadikanal alates 01.10.2021 jõustunud veeseaduses sätestatud eraldi veekogu tüübina (§ 3 lg 1). Paadikanali eraldi veekogu tüübina sätestamise eesmärgiks ei olnud selle taasühendamine avaliku veekoguga, vaid sellega anti paadikanalile iseseisva veekogu staatus, jättes selle kaldakinnisasja koosseisu kuuluvaks. Paadikanali iseseisva veekoguna määratlemine ei muuda asjaolu, et tegemist on samal ajal ka inimtekkelise rajatisega, mis on (enamasti) kantud ka ehitisregistrisse.
5.KeA selgitas oma 02.09.2022 vastuses, et Silma looduskaitseala Tagalahe-Sutlepa sihtkaitsevööndi veealale jäävas ning Silma matkamaja ja Haapsalu metskond 16 katastriüksustega piirnev paadikanal on eraldi seisuveekogu, tüübiga paadikanal. Sellisena on see kaardistatud ka Eesti topograafia andmekogu põhikaardil (ETAK). Paadikanal on tehisveekogu (seisuveekogu), mis on samaaegselt ka ehitis. Maa-ameti Geoportaali Maainfo kaardirakenduses kajastatud katastriüksuste piiride järgi on valdav osa paadikanalist väljaspool Silma matkamaja katastriüksust. KeA saab arvestada katastriandmetega, mis kajastuvad Maa-ameti kaardirakendusel. Silma matkamaja, Haapsalu metskond 169, Silma (kt 67401:008:0201) ja Ranna (kt 67401:008:0420) vahelisel alal on maa-ala, millel valdavas ulatuses paikneb kõnealune kanal, kuid mis ei kuulu käesoleval ajal Maa-ameti Geoportaali andmetel ühegi katastriüksuse koosseisu. Seega ei nõustu KeA kaebaja väitega, et kogu kanal on kaebaja eraomandis, era- ja riigimaade ulatus tuleb piirkonnas eraldi välja selgitada. KeA korraldus reguleerib vaid paadikanali Silma looduskaitsealal asuva veeala kasutamist. Silma looduskaitseala kaitse-eeskirja § 11 lg 3 ütleb, et inimeste viibimine on kaitseala valitseja nõusolekuta keelatud Tagalahe-Sutlepa sihtkaitsevööndi veealal. Kaitse-eeskiri ei tee vahet avalike ja mitteavalike veekogude vahel ega ka era- ja riigimaade vahel. Kaitsekord on universaalne ja kaitseeeskirja „veelala“ hulka kuuluvad kõik veekogud, sõltumata omandist. Kuna paadikanal on seisuveekoguna sihtkaitsevööndi veeala osa, on KeA-l õigus selle kaitsealale jäävas osas viibimist reguleerida. Kaitsealadel on paljudel juhtudel ka eramaadel kasutamise ja liikumise piirangud ning KeA saab anda keelde või lubasid seal liikumiseks kaitsekorra seisukohast. Looduskaitseseaduse § 15 lg 1 kohaselt kaitseala sihtkaitse- ja piiranguvööndis või hoiualal olevad või kaitstava looduse üksikobjekti juurde viivad teed ja rajad päikesetõusust päikeseloojanguni avalikuks kasutamiseks ning nende olemasolu korral peab kinnisasja valdaja tagama nimetatud ajal inimeste juurdepääsu kaitstavale loodusobjektile. Maaomanik ei tohi takistada kallasrajal liikumist (KeÜS § 38 lg 4).
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1). Haldusakt piirab isiku subjektiivset õigust, kui haldusakt keelab või välistab osaliselt või täielikult õiguse kasutamise, seab õiguse kasutamisele täiendavaid tingimusi või raskendab oluliselt õiguse kasutamist (vt Riigikohtu 07.03.2002 otsus nr 3-3-1-9-02, p 10). Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi – põhiõigusi ja -vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi (Riigikohtu 12.12.2017 määrus nr 3-17-981/16, p 11). Kaebeõigus puudub ilmselgelt juhul, kui vaidlustatud haldusaktiga ei saa kaasneda kaebaja subjektiivsete õiguste riivet.
7.Kohus on seisukohal, et vaidlustatud korraldusega kaebaja subjektiivseid õigusi (omandiõigust) ei riivata. KeA ei ole kaebaja omandiõiguse kasutamisele piiranguid seadnud ega kaebajale mingeid kohustusi pannud. 7.1 Kohus nõustub esmalt Keskkonnaministeeriumi ja KeA seisukohaga selles osas, et KeA-l oli pädevus vaidlustatud korralduse andmiseks ehk kaitseala veealal viibimiseks nõusoleku andmiseks. Vaidlust ei ole, et Herjava paadikanal on ühendatud merega (Saunja lahega). Keskkonnakaitse põhimõtete ja eesmärkidega ei oleks kooskõlas käsitlus, kus kaitsealal kohalduks keskkonnakaitselised piirangud üksnes avalikult kasutataval veekogul, kuid mitte sellega ühendatud paadikanalil. Silma looduskaitseala kaitse-eeskirja § 11 lg 3 kohaselt on Tagalahe-Sutlepa sihtkaitsevööndi veealal inimeste viibimine kaitseala valitseja nõusolekuta keelatud. Kohus nõustub KeA-ga, et „sihtkaitsevööndi veeala“ hulka kuuluvad kõik (nii avalikud kui mitteavalikud) veekogud, mis jäävad konkreetsesse sihtkaitsevööndisse. Seega puudutab eelnimetatud piirang muu hulgas paadikanali seda osa, mis asub Tagalahe-Sutlepa sihtkaitsevööndis ning KeA kui kaitseala valitseja pädevuses on ka kaitsealale jääval paadikanali veealal viibimist reguleerida.
KeA pädevuse ületamisele ei viita ka kaebaja väited selle kohta, et temale kuuluv Silma matkamaja kinnistu ei asu Silma looduskaitsealal ning paadikanali Silma matkamaja poole jääv osa (ca 80 m ulatuses) asub kaitsealast väljaspool. Kohtu hinnangul nähtub korralduse resolutsiooni (haldusakti siduv osa) punktist 1.1 ühemõtteliselt, et KeA on andnud nõusoleku ujuvvahendita viibimiseks üksnes Silma looduskaitseala Tagalahe-Sutlepa sihtkaitsevööndi veealale jäävas paadikanalis. Vaidlustatud korraldusega ei ole seega reguleeritud kaitsealast väljaspool asuva kaebaja kinnistu kasutamist ega ka sihtkaitsevööndisse mittekuuluvas osas paadikanali veeala kasutamist. KeA on seejuures Maaameti kaardirakenduse andmetele tuginedes õigesti täheldanud, et valdavas osas asub paadikanal väljaspool kaebajale kuuluvat kinnistut – Silma matkamaja, Haapsalu metskond 169, Silma ja Ranna katastriüksuste vahelisel maa-alal, mis ei kuulu hetkeseisuga Maa-ameti geoportaali andmetel ühegi katastriüksuse koosseisu ja mis jääb kaardimaterjali põhjal Silma looduskaitseala sisse. Kaebaja omandiõigust ei saa riivata kaebaja kinnistust väljapoole jäävas paadikanali osas veealal ujuvvahendita viibimiseks nõusoleku andmine. Küll võimaldab vaidlustatud haldusakt kaebajal endal (kaebaja poolt lubatud isikutel) oma kinnistu paadikanali veeala mööda liikuda mereni ehk on selles osas kaebajale õigusi andev (soodustav). 7.2 Kaebaja on seisukohal, et KeA korralduse tõttu hakkavad võõrad inimesed paadikanali juurde pääsemiseks kasutama tema kinnistul asuvat erateed. Kohus märgib, et võõral maatükil asuva tee ja raja kasutamist reguleerib KeÜS § 33 ning KeA ei ole vaidlustatud korraldusega ette näinud seda, millist teed paadikanalini jõudmiseks kasutada. Korraldusega ei ole kohustatud kaebajat võimaldama kolmandatele isikutele enda kinnistul asuva eratee kasutamist. Tagalahe-Sutlepa sihtkaitsevööndisse jääva paadikanali osa veealal viibimise keelu (kaitse-eeskirja § 11 lg 3) leevendamine ei tekita õigust läbida kaebaja kinnisasja. Seega on asjakohatud kaebaja väited, justkui KeA oleks ilma maaomanike nõusolekuta lubanud kasutada nende kinnistutel asuvaid erateid. Haldusakti põhjendavas osas KeA poolt viidatud võimalikud variandid paadikanalile ligipääsemiseks ei pane kaebajale kohustusi ega anna kolmandatele isikutele õigusi seonduvalt kaebaja kinnistu ja sellel asuva tee kasutamisega. 7.3 Ka ei reguleeri vaidlustatud korraldus kallasraja kasutamist ega piira selles osas kuidagi kaebaja õigusi. Kohus nõustub Keskkonnaministeeriumi seisukohaga, mille kohaselt paadikanal ei ole avaliku veekogu osa, vaid kuulub kaldakinnisasja koosseisu (vt ka veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 381 SE seletuskiri, lk 2). Nagu ka kaebaja on õigesti märkinud, reguleerib KeÜS § 38 kallasraja kasutamist avalikult kasutatava veekogu ääres, mida aga vaidlustatud korraldusega ei reguleerita. Ka vaidlustatud korralduse resolutsioonis ei ole märgitud, et paadikanal on mere osa ja paadikanaliga piirnev maa-ala kallasrada. Sõltumata sellest, kuidas mere kui avalikult kasutatava veekogu ääres kallasrada kulgeb (kelle maal), kohaldub avalikult kasutatava veekogu kallasraja kasutamisele KeÜS regulatsioon ja KeA korraldus seda ei reguleeri. LKS § 37 lg 7 kohaselt võib veekogu, mis ei ole avalikult kasutatav kasutada üksnes omaniku loal.
8.Kokkuvõttes leiab kohus, et vaidlustatud korraldus kaebaja omandiõigust ei riiva. Tegemist on kaebaja jaoks soodustava haldusaktiga, kuna see annab muuhulgas ka kaebajale loa kaitse-eeskirjast tuleneva liikumiskeelu ajal Tagalahe-Sutlepa sihtkaitsevööndisse jäävas paadikanali osas ujuvvahendita viibimiseks. Isegi kui kaebaja ei ole seda taotlenud ega soovi kasutada, ei saa see tema subjektiivseid õigusi riivata. Ühtlasi märgib kohus, et kaebajal ei ole õigust korraldust vaidlustada pelgalt avalikes huvides (keskkonna kaitseks). Küsimus sellest, kas kõnealusel veealal viibimiseks tingimuste mitteseadmine (inimeste arv, viibimise aeg jms) ohustab kaitse-eeskirja eesmärkide täitmist, ei riiva kaebaja subjektiivseid õigusi. Kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.
9.Esialgse õiguskaitse taotlus tuleb kaebuse tagastamisel jätta rahuldamata (HKMS § 249 lg 1 ls 1).
10.HKMS § 121 lõikes 2 sätestatud alusel kaebuse tagastamise korral riigilõiv tagastamisele ei kuulu (HKMS § 104 lg 5 p 2). Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise korral ei ole ka selle taotluse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamiseks alust. Kohtu infosüsteemist nähtuvalt on aga kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõivu kokku 75 eurot, kuigi tasuda tuli kokku 40 eurot (riigilõivuseaduse § 60 lg-d 1 ja 6). Seega tagastab kohus käesoleva määrusega kaebajale riigilõivu enam tasutud osas, s.o 35 eurot (HKMS § 104 lg 5 p 1).
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.