Sotsiaalõigus › Muu sotsiaalõigus

3-21-1519 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(13)

3-21-1519

3(13)

3-21-1519 ja tegevuste piirangud). SKA on ekslikult leidnud, et liikumise valdkonnas esineb kaebajal vaid ajutisi või lühiajalisi piiranguid ning muudes valdkondades piiranguid sisuliselt ei esinegi. Tulenevalt tervise olukorrast on kaebaja peaaegu iga kuu kaks korda haige, tihti esineb õhtuti väike palavik, nõrkus, peavalu. Suvisel perioodil on tervis parem, kuid mittesuvisel perioodil oluliselt halvem. Kaebaja on immunoloogi-allergoloogi jälgimisel ning kogu aeg kontaktis oma perearstiga. Kaebaja kasutab väga palju käsimüügiravimeid, millele kulub suur osa Töötukassa toetusest. Kaebajal ei ole õnnestunud COVID-19 vastu vaktsineerida, kuna selleks peab olema täiesti terve, et ei tekiks vastunäidustusi. Kaebaja üldine tervis on viimastel aastatel halvenenud. Kaaluda tuleb erijuhtumi kohaldamist, kuna mitme terviseseisundi koosmõjul on langenud taotleja töövõime ja tervislik olukord. SKA ei ole põhjendanud, mis põhjusel erijuhtumit ei arvestata. Vaidlustatud haldusaktis on märgitud: “Erijuhtumi kohaldamise kaalutlemisel on arvesse võetud, et taotlejal ei esine eri valdkondades üksteist võimendavaid piiranguid, mistõttu erijuhtumi kohaldamiseks alus puudub”. Selline järeldus on vastuoluline, kuna erijuhtu on kaebaja puhul varem kohaldatud. SKA on jätnud sisuliselt põhjendamata, miks seda enam ei tehta. Kaebaja on tõendanud, et tal esineb segatüüpi astma ja muud haigused, mis piiravad tema tegevust ka paljudes muudes valdkondades kui liikumine (käeline tegevus, teadvusel püsimine, muutustega kohanemine ja ohu tajumine). Kui ekspertarst vaatab patsiendi digilugu, siis võib ta teha järelduse, et kaebaja ei ole viimasel ajal palju haigestunud, aga see on vale järeldus. Kuna kaebaja on kaks aastat töötu, siis ei ole tal võimalik haiguslehti avada. Arst fikseeris telefoni teel patsiendi pöördumisi ja soovitas ravimeid. Ekspertarst oleks pidanud suhtlema kaebaja perearstiga, kes saaks kinnitada, et kaebaja jääb haigeks 2‒3 korda kuus. Tulenevalt COVID-19 haiguse põhjustatud olukorrast ei olnud kaebajal võimalik käia iga kord arsti juures, kuna kartis haigestuda. MT arvamuses on analüüsitud kaebaja terviseandmeid vaid dokumendipõhise hindamisega. Puudub arutluskäik, mida oleks võimalik jälgida. Lihtsalt on pandud arsti subjektiivsel hinnangul punktid eri valdkondade kaupa. Kaebajale jääb selgusetuks ka MT eriala ja pädevus, kuna temanimelist tervishoiutöötajat ei ole tervishoiutöötajate riiklikusse registrisse kantud. MT arvamus on allkirjastamata.

3-21-1519 raskusastme tuvastamine (keskmise puude raskusastme tuvastamiseks peab valdkonnas piirangu aritmeetiline keskmine olema vahemikus 2–2,75). Seega puudub alus puude raskusastme tuvastamiseks liikumise valdkonnas. MT ei ole tuvastanud isikul piiranguid järgmistes valdkondade võtmetegevustes: käeline tegevus; suhtlemine (nägemine, kuulmine ja kõnelemine); teadvusel püsimine ja enesehooldus; õppimine ja tegevuste elluviimine; muutustega kohanemine ja ohu tajumine; inimestevaheline lävimine ja suhted. Seega puudub alus puude raskusastme tuvastamiseks nimetatud valdkondades. Taotleja kaebab liikumisraskusi, kuna tekib hingeldus ja astmahoog ning liikuda suudab korraga kuni 200 m. Digiloo haigusjuhtumis nr 497209619 (dr AK) on märgitud, et spirogrammil on kerge ventilatsioonifunktsiooni langus, kopsude difusioonivõime normi piires. Viimati on astmahoo ravimit välja kirjutatud märtsis 2021, kolmest retseptist on kaks annulleeritud, kuna ravim jäi välja ostmata. Taotleja on käinud töövõime visiidipõhisel hindamisel. Koormustaluvuse hindamiseks tehti 6-minuti kõnnitest, mille jooksul läbis kaebaja 364 m. Olulist hingeldamist või pulsi tõusu koormusel ei esinenud, taotleja liigub vabalt. Väljub liftist ja tuleb vastuvõtu eesruumi normaalse kiirusega sammul, mingit hingelduse esinemist ei tuvasta. Räägib kirurgilise maskiga täislausetega, abilihaseid hingamisel ei kasuta. Kirjeldatud andmete alusel ei esine taotlejal piiranguid liikumise valdkonnas vähemalt keskmise puude raskusastme ulatuses või esineb lühiajaliselt või harva. Taotlusel märgitud paanikahoogude esinemist terviseandmed ei kinnita. Visiidipõhisel hindamisel on märgitud, et mingeid käelisi kaebusi ei esita, kannab käes keskmise suurusega käekotti. Ka taotleja digiloo andmed ei kinnita käelisi piiranguid. Teadvusel püsimise ja enesehooldusega seotud muid piiranguid terviseandmed ei kinnita. Hindamisel on märgitud, et taotleja on heatujuline, naeratav ja jutukas. Mingeid märke meeleoluhäiretest ei esine. Psüühikahäiret diagnoositud ei ole, spetsiifilist ravi rakendatud ei ole. Stressiga toimetulek võib olla raskendatud, aga seda ei ole kirjeldatud ulatuses, mis põhjustaks vähemalt keskmise puude raskusastme tingituna psüühikahäirest. Määruse nr 18 § 2 p 7 olukorda (erijuhtum) samuti ei esine. MT on põhjendanud, et kuna ei esine eri valdkondades üksteist võimendavaid piiranguid, puudub alus erijuhtumi kohaldamiseks. Kuna kaebajal on tuvastatud ainsana piirang üksnes liikumise valdkonnas, siis puuduvadki piirangud muudes valdkondades, mis võiksid üksteist võimendada ja anda alust erijuhtumi kohaldamiseks. Vastustaja selgitab, et töövõime hindamisel on hinnatud soorituspiiranguid, mis taotlejal võivad esineda töötamisel tavatingimustes, st ajalise surve, füüsilise koormuse ja võimaliku psühhoemotsionaalse pinge tingimustes, samuti on tavatingimustes töötamisel piiratud võimalused vajalikul hetkel puhata, süüa või ravimeid manustada. Puude raskusastme hindamisel hinnatakse püsiva iseloomuga osalus- ja soorituspiirangute esinemist, mille tõttu inimene vajab mõne põhitegevuse juures püsivalt teise inimese abi või abivahendeid ning mille tõttu tema iseseisev hakkamasaamine ühiskonnas on püsivalt raskendatud või piiratud. Seetõttu ei tähenda ka asjaolu, et isikul on tuvastatud osaline töövõime, et kindlasti oleks alust tuvastada ka puude raskusaste. Eesti Töötukassa on leidnud, et kaebajale ei sobi töö allergeenidega ning raske füüsiline töö ebasoodsates klimaatilistes tingimustes. Seega pole kaebaja tavatingimustes töötamine piiratud, kuna raske füüsiline töö ebasoodsates klimaatilistes tingimustes ning töö allergeenidega pole just tavapärane töö. See viitab juba iseenesest selgelt asjaolule, et on äärmiselt vähetõenäoline, et isikul saaksid igapäevategevused olla sisuliselt piiratud.

5(13)

3-21-1519 Ekspertarst MT ekspertiis käsitleb TIS-i andmeid, mis olid olemas 10.09.2021 ekspertiisi tegemise hetkel. Vastustaja on esitanud kohtule väljavõtte TIS-i andmetest, millele ekspertarst arvamust andes tugines, ja sellest väljavõttest ilmneb, et päring on tehtud 10.09.2021 kell 10.28. Puude raskusastme tuvastamisel saab arvesse võtta neid andmeid, mis on otsuse tegemise hetkel olemas. Kaebaja järeldab ekslikult, nagu ei oleks TIS-i andmeid hinnatudki ning tuginetud on üksnes Eesti Töötukassa leitule. Eri tasapindadel liikumine on ekspertiisis hinnatud skooriga 1. See tähendab, et määruse nr 18 § 4 lg 6 p 2 järgi on tegemist kerge piiranguga, mis ei takista isiku igapäevaelu või esineb vähem kui 25% ajast. Kui see arvväärtus oleks 2, nagu leiab kaebaja, ei muudaks see puude raskusastme tuvastamise otsust, kuna liikumise valdkonna võtmetegevuste skoorid oleks seejärel 2-0-1, mis tähendab, et aritmeetiline arvväärtuste keskmine on 1, kuid keskmise puude raskusastme tuvastamiseks peaks see olema vähemalt 2. Puude raskusastme tuvastamise loogika ei saa olla äraspidine ehk ei saa ette ära otsustada, et puude raskusaste peab olema keskmine ja siis hakata vastavalt võtmetegevustele arvväärtusi panema, et vajalik aritmeetiline keskmine kokku tuleks. Vastustaja ekspertarst ehk arstiõppe läbinud isik ei pea olema kantud tervishoiutöötajate riiklikusse registrisse, kuna puude raskusastme tuvastamiseks arvamuse andmine ei ole tervishoiuteenuse osutamine. Et ekspertarst oleks pädev, andmaks arvamust puude raskusastme osas, peab tal olema läbitud arstiõpe, mis MT-l on läbitud. Ekspertarvamus antakse süsteemis SKAIS-2 ja selle vormistuslikule küljele ei ole kehtestatud allkirjastamise nõuet. Kui terviseandmed on ühesed (pole vastuolusid sissekannete vahel erinevate arstide poolt) ja ei tekita kahtlust, et midagi on TIS-i kirjutamata jäetud, ei ole mõistlikku põhjust hakata kaebaja taotluses esitatud väiteid kontrollides lisaks veel uurima raviarstidelt üle, kas see, mida nad TISi on kirjutanud, on ikka õige. Erijuhtumi esinemist kontrollitakse iga ekspertiisi puhul, isegi kui seda otseselt ekspertarvamuses kirja ei panda. Erijuhtumi kaalumise üheks eelduseks on see, et isikul peavad mingid piirangud esinema vähemalt kahes valdkonnas seitsmest võimalikust. Vaid sellisel juhul oleks üldse võimalik kaaluda erijuhtumi esinemist sisuliselt. Erijuhtumi sisuks on olukord, kus piiranguid on mitmes valdkonnas, kuid eraldiseisvalt need puude raskusastme tuvastamiseks vajalikku aritmeetilist keskmist kokku ei anna, kuid arstiõppe läbinud isiku hinnangul võimendavad need eri valdkondades olevad piirangud teineteist sellisel määral, et on põhjendatud keskmise puude raskusastme tuvastamine erijuhtumina. Kaebajal on aga ainsana piirang tuvastatud liikumise valdkonnas.

3-21-1519 kohaselt kasutama töövõime hindamise käigus koostatud eksperdiarvamust ja Töötukassa töövõime hindamise otsust. PISTS § 23 lg-s 7 nimetatud tõendid ei ole puude raskusastme tuvastamisel ainumääravad. PISTS § 23 lg-s 7 nimetatud eksperdiarvamus ei ole haldusorganile siduv, kuna õigusaktidest ei tulene Töötukassale ega SKA-le kohustust lähtuda tööealise isiku puhul vaid ühest konkreetsest eksperdiarvamusest. Eksperdiarvamus on haldusmenetluses tõend. Tegemist on erialaasjatundja arvamusega, mida haldusorgan saab kõrvutada teiste tõenditega, sh teise spetsialisti arvamusega, et oma seisukoht kujundada (vt Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-171110, p 22). Seega on SKA-l võimalik ja teatud juhtudel ka vajalik hinnata muid tõendeid peale nende, mida on nimetatud PISTS § 23 lg-s 7. Küll ei pea kohus võimalikuks sellist tõlgendust, et töövõime hindamise käigus koostatud eksperdiarvamuse ja Töötukassa töövõime hindamise otsuse võib tõenditena kõrvale jätta. PISTS § 23 lg 7 sõnastusest ei tulene, et SKA-l on kaalutlusõigus otsustamaks, kas kasutada otsuse langetamisel sättes nimetatud tõendeid või mitte, sest säte on sõnastatud kohustavalt. SKA 10.09.2021 otsuses välja toodud loetelu dokumentidest, millele SKA otsuse tegemisel tugines, ja SKA kohtumenetluses esitatud seisukohad kinnitavad, et uuendatud töövõime hindamise menetluses koostatud eksperdiarvamust ja Eesti Töötukassa 23.08.2021 otsust nr TVH/21/033745 ei võetud arvesse. Kui esitatud on taotlus töövõime hindamiseks ja puude raskusastme tuvastamiseks ning Eesti Töötukassa tunnistab oma esialgse otsuse kehtetuks ja vaatab töövõime hindamise taotluse uuesti läbi, kehtib PISTS § 23 lg-s 7 nimetatud tõenditega arvestamise kohustus ka uuendatud puude raskusastme tuvastamise menetluse osas. Seega ei ole SKA arvestanud kõigi seaduse alusel ettenähtud tõenditega. Kohus ei kahtle MT pädevuses puude raskusastme tuvastamise taotluse menetluses ekspertarvamus koostada. MT on SKA metoodik-ekspertarst. SKA kinnitusel eeldab ametikoht arstiõppe läbimist ja MT vastab sellele eeldusele. Ka avalikult kättesaadavate andmete kohaselt on MT Tartu Ülikooli arstiteaduskonna vilistlane (17.06.1992). Samas peaks SKA enda ekspertarsti arvamus olema täienduseks PISTS § 23 lg-s 7 sätestatud kohustuslikele tõenditele, sest menetletav taotlus oli ühistaotlus töövõime hindamiseks ja puude raskusastme tuvastamiseks. MT koostatud 10.09.2021 kuupäevaga ekspertiisis on märgitud: „Eksperdiarvamuse aluseks on perearsti UU ja eriarstide AK, KP, HV ja NL ning visiidipõhise töövõime hindamise kokkuvõtted.“ Kaebaja terviseandmete väljavõttest (SKA 17.11.2021 vastuse lisa 4) nähtub, et perearst UU visiidil käis kaebaja 11.06.2021 seoses sagedase viirushaiguste põdemisega ning 26.07.2021 seoses tagasihoidliku trombotsütoosiga. Kaebaja 06.07.2021 esitatud kaebuse lisast 10 nähtub, et kaebaja pöördus UU poole ka 22.03.2021. Seda infot SKA esitatud terviseandmete väljavõttest ei nähtu. Pulmonoloog AK visiidil käis kaebaja 31.03.2021 seoses astma ägenemisega. Gastroenteroloog KP visiidil käis kaebaja 21.02.2019. Günekoloog HV visiidil käis kaebaja 30.12.2020. Eriarst NL sissekandeid ei ole SKA esitatud terviseandmete väljavõttes ega kaebaja esitatud terviseandmete hulgas. MT eksperdiarvamuses ei ole tehtud otseseid viiteid kindlatele epikriisidele, kui välja arvata kaks viidet digiloo haigusjuhtumile nr 497209619 (dr AK). Seega jääb valdavas osas ebaselgeks, millised epikriisid kindla hinnangu aluseks olid ja dr NL osas jääb täiesti ebaselgeks, milline kaebajat puudutav terviseinfo temalt pärineb. Eksperdiarvamuses on suures mahus viidatud visiidipõhisele töövõime hindamisele. Tegemist on 10.05.2021 visiidiga, millele Eesti Töötukassa tugines 09.06.2021 vaideotsuses nr 1751. 10.05.2021 visiidi andmetele tuginemine on küsitav juba seetõttu, et see oli aluseks Eesti Töötukassa 09.06.2021 vaideotsusele nr 1751, milles asuti seisukohale, et kaebaja töövõime ei 7(13)

3-21-1519 ole vähenenud. Hiljem, kui kaebaja tervise osas selgusid uued asjaolud ja töövõime hindamise menetlus uuendati, hinnati kaebaja töövõime osaliseks. Sealjuures ei ole Eesti Töötukassa kehtivas 23.08.2021 otsuses nr TVH/21/033745 eraldiseisvalt viidatud 10.05.2021 toimunud visiidipõhisele hindamisele. Seega eeldas 10.05.2021 visiidi andmete kasutamine täiendavat selgitust, miks selle andmed on ka pärast Eesti Töötukassa 23.08.2021 otsuse tegemist asjakohased. Ärevuse osas on 10.05.2021 visiidist pärinev info otseses vastuolus Eesti Töötukassa aktuaalse seisukohaga kaebaja töövõime osas. Eesti Töötukassa kehtivast 23.08.2021 töövõime hindamise otsusest nähtub, et kaebajal on kerge tegutsemispiirang muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas, mille põhjuseks on ärevuse tõus. MT eksperdiarvamuses on aga viidatud 10.05.2021 visiidilt pärinevale infole, et kaebaja on heatujuline ja jutukas ning mingeid märke meeleoluhäiretest ei esine. Sõna „ärevus“ eksperdiarvamuse tekstist ei leia. Seega ei ole kaebaja ärevuse tõusu puude raskusastme hindamisel arvesse võetud. Kuna Eesti Töötukassa praegune seisukoht on see, et kaebajal on ärevus tõusnud, on SKA tuginemine meeleoluhäirete puudumisele ekslik. Arvestada tuleb ka sellega, et töövõime hindamise 10.05.2021 visiit viidi läbi füsioterapeudi poolt ja kaebaja väitel kestis kogu uuring kokku 10 minutit. Kaebaja pidi visiidi käigus läbi viidud uuringul tõstma 5-kilost hantlit, tegema kükke ja kõndima koridoris 6 minutit (SKA 17.11.2021 lisa 3, lk 2). Võimalikud vaimse tervise probleemid ei pruugi olla 10minutilise vastuvõtu käigus aimatavad, eriti kui vastuvõtu põhirõhk on füüsiliste harjutuste tegemisel. SKA metoodik-ekspertarsti koostatud eksperdiarvamuse puhul tekitab küsitavusi ka selle vorm. Kohtule 17.11.2021 esitatud eksperdiarvamus on allkirjastamata fail pealkirjaga „null.pdf“, mille tekstis on koostamise kuupäevaks märgitud 10.09.2021. Vastustajal on selles osas õigus, et eksperdiarvamuse allkirjastamine ei ole ühegi õigusnormi järgi kohustuslik, mistõttu ei saa allkirja puudumine eksperdiarvamusel tuua eraldiseisvalt kaasa vaidlustatud 10.09.2021 otsuse tühistamist. Samas on see praktikana taunitav, sest tekitab kahtluse dokumendi tegelikus koostajas ja koostamise ajas. Praegusel juhul ei ole kaebaja otseselt väitnud, et ta kahtleb eksperdiarvamuse autentsuses. Kaebaja on allkirja puudumisele ainult tähelepanu juhtinud, jättes täpsustamata, mida tema hinnangul sellest puudusest järeldama peaks. Kuna kaebaja on eraldi teemana tõstatanud MT hariduse, võib eeldada, et ta ei kahtle selles, et dokumendi koostas MT. Kuna SKA tegi TIS-i andmetest päringu 10.09.2021 kell 10.28 ja 10.09.2021 otsus allkirjastati kell 15.48, võib eeldada, et eksperdiarvamus koostati 10.09.2021 enne otsuse allkirjastamist. Eksperdiarvamuse tekst on peakirjaga „töövõime hindamise ekspertiisi vorm“. Eksperdiarvamuse lõpus, ekspertiisi kokkuvõtte all, on puude raskusastme lahter tühjaks jäetud ja märgitud, et isikule ei tule saata töövõime hindamise lühiotsust vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse §-le 4. Kuna tegemist on SKA töötaja koostatud eksperdiarvamusega puude raskusastme tuvastamise menetluses, on viited töövõime hindamisele asjakohatud. Lisaks ei ole eksperdiarvamuses selge väitena välja toodud lõplikku hinnangut sellele, kas kaebajal saab puude raskusastme tuvastada või mitte. Samuti pole eraldi välja toodud liikumise valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esineva piirangu aritmeetilist keskmist 0,67 ja keskmise puude tuvastamiseks vajalikku aritmeetilist keskmist. Määruse nr 18 § 2 p 7 sõnastusest ei tulene sellist erijuhtumi kaalumise eeldust, et piirangud peavad esinema vähemalt kahes valdkonnas. Sätte sõnastuse kohaselt ei pea erijuhtumi kohaldamiseks mitte erinevates valdkondades olevad piirangud üksteist võimendama, vaid isiku igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine peab olema terviseseisundi ning keskkondlike ja suhtumuslike takistuste koosmõju tulemusena piiratud. Määruse nr 18 § 2 p 7 sõnastusega kooskõlas olevat erijuhtumi kaalumist SKA 10.09.2021 otsusest ega eksperdiarvamusest ei nähtu. Kaebaja puhul on erijuhtumi kohaldamata jätmise asjakohane ja veenev põhjendamine eriti oluline, sest Eesti Töötukassa 23.08.2021 töövõime hindamise 8(13)

3-21-1519 otsuse nr TVH/21/033745 kohaselt on kaebaja töövõimet hinnatud erijuhtumina. Kui üks haldusorgan kohaldab erijuhtumit ja teine mitte, tekitab see inimeses segadust, sest tema tervisega seotud asjaolud on samad. Kaebaja on rõhutanud, et ta põeb tihti viirushaigusi eriti sügise ja kevade vahel, mis ilmselt takistab ühiskonnaelus osalemist. Sagedaste haiguste tõttu pole kaebaja julgenud end COVID-19 vastu vaktsineerida, mis täiendavalt piirab ühiskonnaelus osalemist. Seega ei ole kohtu hinnangul ilmselge, et otsuse parem põhjendamine ei oleks mõjutanud asja otsustamist (HMS § 58). Kohus ei leia, et SKA ekspertarst oleks kindlasti pidanud ühendust võtma kaebaja arstidega, kui kaebaja taotluses märgitu ei läinud kokku terviseandmetega. Kui kaebaja arstid on jätnud kaebajat puudutava info TIS-i sisestamata, on see kaebaja ja tema arsti vahelise eraõigussuhte küsimus, mida halduskohus pole pädev lahendama. Samuti on see kaebaja enda risk, kui ta kasutab oma poja nimel välja ostetud retseptiravimeid, sest SKA-l ei ole võimalik teada, mis põhjusel kaebaja endale mõeldud ravimeid välja ei ostnud. Kaebaja 18.03.2021 taotlusest ei selgu, et tema pojal on samuti astma, kes kasutab osaliselt samu ravimeid nagu kaebaja. Samas ei ole SKA 10.09.2021 otsuse tegemisel arvestatud kõigi kohustuslike tõenditega ega oluliste asjaoludega. SKA jättis otsuse tegemisel kõrvale PISTS § 23 lg-s 7 sätestatud tõendid, kaebaja tervisega seotud olulise asjaolu (ärevuse tõusu) ning pole erijuhtumi kohaldamata jätmist veenvalt põhjendanud. Lisaks on SKA otsuse aluseks oleval MT eksperdiarvamusel mitmeid vormistuslikke probleeme. Kõike eelnevat kokku võttes on alust kahelda tehtud otsuse põhjendatuses. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja suhtes tehtud otsus õigusvastane. Kohus tühistab SKA 10.09.2021 otsuse nr P26O-2021-70941 ja kohustab SKA-d otsustama uuesti kaebaja puude raskusastme tuvastamise üle. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-21-1519 SKA ei nõustu halduskohtu otsuse p-s 67 leituga. Vastustajal ei ole sellisel kujul haldusmenetluse toimikut, kuhu oleks kokku kogutud kõik puude raskusastme tuvastamist taotleva isiku terviseandmed. SKA-l on ligipääs TIS-le. Kuna kaebaja on pöördunud 22.03.2021 perearst UU poole, siis sõltumata sellest, et SKA poolt kohtule esitatud terviseandmete kokkuvõttes antud visiidi infot pole, ei tähenda see, et seda ei oleks arvesse võetud, kuna see jääb ikkagi viimase viie aasta sisse. Kõikide meditsiiniliste eriteadmiste pinnalt hinnatavaid sissekandeid, mida TIS isiku kohta üldse sisaldab, ei ole otstarbekas kohtule esitada, sest dokumentide hulk oleks väga suur ega poleks koondatav kokkuvõtliku väljavõttena. SKA saab seda teha kohtu nõudmisel. Kaebaja on 06.07.2021 kaebuse lisas 10 juba esitanud 22.03.2021 sissekande, mistõttu jääb arusaamatuks, miks heidetakse vastustajale ette sama tõendi esitamata jätmist. Kuna vastustaja ekspertarst tutvub kõigi TIS-s kättesaadavate epikriisidega, siis vaatas SKA ekspertarst ka kõnealust epikriisi ning kuigi sealt ilmnevad kaebused väsimusele jne, siis objektiivselt on leid kerge. SKA selgitab, et UU sissekanne on TIS-s täiesti olemas, kuid TIS-i omapärast lähtuvalt ei pruugi kogu TIS-i info kajastuda kohtule saadetavas koondväljavõttes, sest palju on infot, mis tuleb avada lahus üldväljavõttest. Kohus on rikkunud HKMS § 2 lg-t 4, kui ei küsinud vastustajalt eriarst NL TIS-i tehtud sissekannet, kuigi kohus on pidanud seda oluliseks asjaoluks, et kaebus rahuldada. SKA ekspertiis ei jäta kunagi arvestamata töövõime hindamise tulemustega ja seda pole tehtud ka praegusel juhul. Ekspertiisis on palju viidatud visiidipõhisele hindamisele, kuna see on üks objektiivsemaid hindamisi üldse. Kohtu väide, et töövõime hindamise ekspertiisi ja otsusega ei arvestatud, on oletuslik. Heites vastustajale ette, et viimane pole selgitanud, miks on visiidipõhisel hindamisel leitu asjakohane, pidanuks kohus seda selgitust SKA-lt küsima. SKA ekspertiis ei tuvastanud, et kaebajal oleks probleeme ärevusega. Ärevuse diagnoosi TIS-i andmetest ei ilmne. Visiidipõhine hindamine on inimese jaoks eelduslikult stressirohke olukord ning on vähe usutav, et puuet põhjustava psüühikahäirega inimene suudaks oma häiret hindamisel kuidagi varjata. Oluline on märkida, et töövõime hindamise metoodika kohaselt ei liideta kogu ekspertiisi üleselt kokku neid võtmetegevuse hindeid, mis on väiksemad kui 2. Ärevuse moment on Eesti Töötukassa ekspertiisis hinnatud muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas arvväärtustega 1-0-1, seega koguskoorimise tulemust see ei mõjuta. Kohus on otsuse p-s 71 ebaõigesti hinnanud tõendeid. MT ekspertarvamusest tuleb üheselt välja, et erijuhtumi kohaldamise kaalutlemisel on arvesse võetud, et taotlejal ei esine eri valdkondades üksteist võimendavaid piiranguid, mistõttu erijuhtumi kohaldamiseks alus puudub. Erijuhtumi alusel puude raskusastme tuvastamine on väga erandlik. Kui erijuhtum ka esineb, siis puude raskusaste on võimalik tuvastada erijuhtumi alusel ka siis, kui piirang esineb ainult ühes valdkonnas või kui piiranguid valdkonniti ei olegi.

3-21-1519 Keskusele (TEHIK) kaebaja terviseandmete vaatamise kohta SKA poolt; lisa 11 –TEHIK vastus, Exceli tabel; lisa 12 – patsiendiportaali 28.03.2022 väljavõte (kehtiv raviskeem); ning 05.04.2022 lisa 10, mis kattub eelnevalt esitatud lisaga 11 (s.o TEHIK vastus, Exceli tabel).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-21-1519 esitatud ka kohtumenetluses. Haldusakti põhjenduses sisalduvaid väiteid peab halduskohtumenetluses tõendama haldusorgan (nt Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-5-16, p 12; 33-1-62-14, p 16). Kuna menetlusosaliste väited ei tuginenud asjaoludel, mida oleks saanud tõendada dr Lapiduse epikriisiga, puudus halduskohtul ka eraldi vajadus selle tõendi väljanõudmiseks. Põhjendatud on ka halduskohtu kriitika eksperdiarvamuse üldise selguse ja jälgitavuse osas. Kui ekspert teeb mingi järelduse, tuleks eksperdiarvamuses ka ära näidata, millistele terviseandmetele see tugineb.

3-21-1519 sõnastusest ei tulene sellist erijuhtumi kaalumise eeldust, et piirangud peavad esinema vähemalt kahes valdkonnas. SKA ei ole ka täpsemalt selgitanud, mille alusel ta sellise eelduse on tuletanud. Sätte sõnastuse kohaselt ei pea erijuhtumi kohaldamiseks mitte erinevates valdkondades olevad piirangud üksteist võimendama (nagu tõlgendab sätet SKA), vaid isiku igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine peab olema terviseseisundi ning keskkondlike ja suhtumuslike takistuste koosmõju tulemusena piiratud. Määruse nr 18 § 2 p 7 regulatsiooni eesmärgiga kooskõlas olevat erijuhtumi kaalumist ei nähtu SKA 10.09.2021 otsusest ega eksperdiarvamusest. Õige ja põhjendatud on ka see halduskohtu osutus, et erijuhtumi kohaldamata jätmise veenev põhjendamine oli konkreetsel juhul eriti oluline, sest töötukassa 23.08.2021 töövõime hindamise otsuse kohaselt on kaebaja töövõimet hinnatud erijuhtumina. Kui üks haldusorgan kohaldab erijuhtumit ja teine mitte, lasub soodustava haldusakti andmisest keeldujal kõrgendatud põhjendamiskohustus (HMS § 56 lg 1). Seetõttu oli SKA 10.09.2021 otsus olulise põhjendamispuudusega, õigusvastane ja tuli tühistada.

(allkirjastatud digitaalselt)

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.