Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 30. august 2022, Tartu 3-21-1300
Haldusasi
Väljaotsa OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 26. jaanuari 2021. a otsuse nr 126/21/118 osaliseks tühistamiseks.
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 29. septembri 2021. a otsus Väljaotsa OÜ apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant Väljaotsa OÜ esindajad v.adv Paul Keres ja adv Joonas Põder Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet esindaja Eva Rückenberg
RESOLUTSIOON
Jätta Väljaotsa OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29. septembri 2021. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. september 2022.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) rahuldas 26. jaanuari 2021. a otsusega nr 12-6/21/118 osaliselt Väljaotsa OÜ 2020. a taotluse mahepõllumajandusele ülemineku toetuse ja mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks ning määras toetuse 20 405,52 eurot. Taotleja oli toetust taotlenud kokku 107 140,92 eurot. Otsuse kohaselt tuvastas PRIA kohapealses kontrollis taotletuga võrreldes mitmel põllul madalamasse ühikumääragruppi kuuluva kultuuri, s.t taotletud ja kindlaksmääratud kultuuride pindalad erinesid ning taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevus toetusmääragrupis oli suurem kui 20% kindlaksmääratud pindalast. Seetõttu jäeti toetus teraviljade toetusmääragrupis määramata. Lisaks vähendati kuni kolmeaastase külvikorras oleva rohumaa kohta makstavat toetust ning toetus jäeti täielikult määramata sertifitseeritud maheseemnega külvatud teravilja kasvatamise eest, sest taotlejale ei määratud vastavas kultuurigrupis mahepõllumajandusliku tootmise toetust.
2.Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi PRIA 26. jaanuari 2021. a otsuse nr 12-6/21/118 tühistamine osas, millega vähendati taotletud toetust. Kaebuse kohaselt ei jätnud kaebaja vaidlusaluseid põlde 2020. aastal sööti ning külvas neile tatra ja kaera vahekultuuridena. Seda tõendavad fotod, millelt on näha põldudel tatra- ja kaerataimede jäänuseid ning Maa-ameti 14. juuni 2021. a kaldaerofoto, millelt on näha, et põllul kasvab vähem biomassi, kui naabruses asuvatel põldudel, st seda on värskelt randaalitud ja sellesse on külvatud vahekultuurid. Maa-ameti fotode ja satelliitfotode põhjal ei saa väita, et põllul ei kasva vahekultuur, või et põllul ei kasva vahekultuur ja heintaimed koos. Põllud randaaliti hõredalt ja külvati vahekultuuri seeme väetisekülvikuga. Selliselt toimides ei saagi aerofotodelt vaadates põldudel esineda sellist kontrasti, mille järgi oleks tuvastatav, kas põllul kasvavad heintaimed või vahekultuur (need kasvavad üheaegselt). Kaebaja ostis vahekultuuri seemned Sadala Agro OÜ-lt ning sai kätte enne külvamist (1. juunil 2020). Arve koostati 10. augustil 2020. Vahekultuuri puhul on tavapärane selle põldu sisse harimine, mitte küpsemiseni kasvatamine ja vilja koristamine. Väär on ka PRIA seisukoht, et isegi, kui kaebaja oleks hiljemalt 15. juunil 2020 põllule vahekultuuri külvanud ja selle enne PRIA kontrollkäiku põldu sisse harinud, ei vastaks see maaeluministri 30. aprilli 2015. a määruses nr 53 "Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus" (määrus nr 53) ettenähtule. Määruse nr 53 § 4 lg 1 p-i 4 tuleb tõlgendada selliselt, et kui kohustuseaastas kasvatatakse teravilja mahepõllumajandusliku tootmisena või sellega seonduvalt, vastab see määruses sätestatule ja selle eest tuleb maksta toetust. Vastustaja ei ole kaebajat nõuetekohaselt ära kuulanud ning vaidlustatud haldusakt on nõuetekohaselt põhjendamata.
3.Vastuses kaebusele PRIA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitas, et 13. ja 14. juulil 2020. a toimunud kohapealses kontrolli tuvastati, et vaidlusalused põllud olid sööti jäetud, kuid kontrolli ajaks värskelt randaalitud. Põldudel ei olnud kultuure ega ka nende taimede jäänuseid. Satelliitpiltide ja Maa-ameti ortofotode järgi ei ole 10.13. juunil 2020 näha mingit muutust põldudel, s.t põllud olid heinamaad. Fotode järgi on põllud randaalitud juuni lõpus (26. juuni ja 8. juuli 2020 vahel), biomass on tuvastatav jälle juuli lõpus. Fotod kogumis tõendavad, et põldude esmane töötlemine toimus alles neil kuupäevadel. Olenemata sellest, kas ja millal kaebaja väidetavalt vahekultuure külvas, ei vastanud põldudel tegelikult kasvav põllumajanduskultuur toetustaotlusel märgitule. Põllumajanduskultuuride loetelu kohaselt märgitakse põllul kasvatatavaks kultuuriks sööti jäetud maa, kui tegemist on külvikorrasüsteemis kasutatava maaga, mis ei kanna saagiaasta jooksul saaki. Deklareerides põllul kasvatatavaks kultuuriks teraviljade segu allkülvita, eeldas see ka põllult saagi koristamist. Määrus nr 53 ei sätesta vahekultuuride külvamise ega kasvatamise eest eraldi ühikumäära ega näe ette toetuse määramist. Ühikumäärade arvutuste tegemisel on arvestatud mahetootmise iseloomust tingitud lisakulusid ja saamata jäänud tulu, samuti tegevuste otstarbekust mahetootmise eesmärkide saavutamise seisukohalt. Sellest lähtuvalt on teravilja kasvatamise eest antava toetuse ühikumäär oluliselt kõrgem rohumaade ühikumäärast ning mustkesas hoitud või sööti jäetud maa eest toetust ei anta. Maa-ameti fotolaos olevad 14. ja 25. juuni 2021. a kaldaerofotod ei puuduta vaidlusaluseid põlde. Kaebaja 21. oktoobri 2020. a fotode ning Eesti Maaülikooli spetsialisti arvamuse alusel saab vaid tõdeda, et mingil ajahetkel on põldudele heintaimede hulka külvatud tatart ja kaera, kuid pole võimalik tuvastada, millal seda on tehtud ning kas kultuuride kasvatamisel on järgitud tavapäraseid agrotehnilisi võtteid.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4.29. septembri 2021. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.
5.Halduskohus selgitas, et vaidluse all ei ole, et kaebaja taotles 2020. aastal mahepõllumajandusega jätkamise toetust muuhulgas määruse nr 53 § 4 lg 1 p 4 alusel teravilja, kaunvilja, õli- ja kiukultuuride ning muude tehniliste kultuuride kasvatamise eest, deklareerides taotlusel vaidlusalustel põldudel kasvatatavaks põllumajanduskultuuriks teraviljade segu allakülvita. Vaidlus on põllumajanduskultuuride nõuetele vastavaks tähtajaks (hiljemalt kohustuseaasta 15. juunil) külvamise tõendatuse üle. Samuti, kas kaebaja tegevust saab pidada määruse nr 53 § 4 lg 1 p-s 4 nimetatud kultuuride kasvatamiseks, mille puhul on taotlejal õigus toetusele selles sättes nimetatud määras.
6.Sadala Agro 10. augusti 2020. a arve nr 11958 (dtl 112) ja 1. juuni 2020. a saatelehe (dtl 120121) koostoimes saab järeldada, et kaera, tatra ja keerispea seemned Sadala Agro OÜ-lt juunikuus küll soetati, kuid sellega pole veel veenvalt tõendatud, et need seemned külvati hiljemalt 15. juunil 2020 vaidlusega hõlmatud põldudele. Risto Tamme kui kaebajaks oleva äriühingu ühe osaniku tunnistajana antud ütluste kohaselt kuulus tema ülesannete hulka ka varem kokku lepitud põldudele seemne külvamine ning tema otsustas täpsemalt, millal on õige aeg mingit kultuuri külvata ja millal randaalida. Tunnistaja ütluste kohaselt oli 14. juuni õhtul tööga kiire ning hiljemalt 15. juuni lõunaks sai külv lõpule viidud. Tatra ja kaera külvamist hiljemalt 15. juunil 2021 ei tõenda tunnistaja ütlused, kuna kohapealse kontrolli tulemused seda ei kinnita. Inspektor ei leidnud põldudelt taotluses nimetatud taimede jäänuseid ega kasvavaid taimi. Puudub alus kahelda vastustaja ametniku pädevuses ja asjatundlikkuses tuvastada vaatluse käigus põllukultuure.
7.Kaebaja soovis fotodega (põldudest 407, 408, 310-2, 319-2, 370; dtl 63-70) tõendada, et põldudel leidus kaera- ja tatrataimede jäänuseid. Samas ei ilmne fotodelt nende tegemise aeg ning fotode tegemise koha osas on võimalik lähtuda üksnes kaebaja enda kirjapandud lisade loetelust
22.oktoobri 2020. a vastuskirjas. Kuigi fotosid vaadates võib tänu kaebaja markeeringutele leida kaera- ja tatrataimede jäänuseid, pole 2020. oktoobris tehtud fotode põhjal tõendatud kaera ja tatra külvamine nõuetekohaselt hiljemalt 15. juunil 2020.
8.Vastustaja soovis tõendada, et kultuure polnud külvatud 15. juuni seisuga, fotodega (dtl 474615) ja ka satelliidifotodega (dtl 545-615) mis on esitatud põldude kaupa erinevatel ajahetkedel. Satelliitfotode alusel pole võimalik tuvastada konkreetsete taimede olemasolu või puudumist, kuid veenev on vastustaja seisukoht, et neil fotodel kujutatu näitab põldudel biomassi muutust, mistõttu on koosmõjus muude tõenditega usutav järeldus, et põldude esmane töötlemine toimus alles vahemikus 26. juuni–8. juuli 2020.
9.Eesti Maaülikooli spetsialist L. Talgre on andnud hinnangu 19 põllu kohta, märkides seitsme põllu osas, et vahekultuur ei ole tuvastatav ning ülejäänud põldude kohta, et leitud on erineval määral kasvavat kaera ja/või kaera, tatra ja keerispea jäänuseid ning kõrsi. Arvamus ei ole allkirjastatud ning arvamusega koos esitatud fotode puhul ei ole vaatamata neile lisatud seletustele ega arvamuses nimetatud selgitusele, et põldude külastus toimus 23. novembril 2020, tõendatud nende tegemise aeg ega koht. Isegi kui eeldada, et fotod on tehtud 23. novembril 2020 arvamuses nimetatud põldudel ja kui selle aja seisuga leidus põldudel tatra ja kaera taimi või jäänuseid, ei tõenda see kultuuride külvamist 15. juuniks 2020.
10.Kaebaja ei väida, et oleks kasvatanud tatart ja kaera teraviljana kuiva tera saamiseks, haljalt koristamiseks või taastuvenergia tootmiseks. Eesmärk oligi tatra ja kaera külvamine vaid
vahekultuurina, et valmistada põld ette rukki külvamiseks, mis küll ei realiseerunud. See ei ole aga mahepõllmajandusega seonduv tegevus vastavalt määruse nr 53 § 2 lg-le 1. Silmas pidades toetuse eesmärki ei saa kultuuri kasvatamisega samaväärseks pidada vahekultuuride kasvatamist ega maksta selle eest samasuguses ühikumääras mahepõllundusega jätkamise toetust. Teravilja kasvatamine kuni saagikoristuse staadiumini on töö- ja kulumahukam kui vahekultuuride kasvatamine ja maasse randaalimine. Istungil selgus ka, et vahekultuuridena külvatud seemne kogus on väiksem sellest, mis külvatakse teraviljasaagi saamise eesmärgil (istungil 00:32:36) ning järelikult on ka kulud väiksemad kui nad oleks mahetootmisel kultuuri viljasaagi kogumise eesmärgil kasvatades. Vaidluse lahendamisel ei ole määrav, kas vahekultuuride külvamine ja põldu sisse harimine on üldse või teatud olukordades käsitatav kohalikule normile vastava agrotehnilise võttena, kui täidetud ei ole määruse nr 53 § 8 lg 1 p-st 1 tulenev teravilja kasvatamise nõue.
11.Kaebaja oli arvamusel, et vastustaja on rikkunud tema õigust olla menetluses ära kuulatud ning heitis vastustajale ette, et kohapealne kontroll viidi läbi kaebaja esindaja juuresolekuta. Komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 809/2014 art 25 lg 1 järgi, kui see ei kahjusta kontrollide eesmärki ega vähenda nende tõhusust, võib kohapealsetest kontrollidest ette teatada. Seega on õige vastustaja väide, et kontrollidest etteteatamine ei ole vastustaja absoluutne kohustus. Praegusel juhul selgus, et kontroll kaebaja põldudel viidi läbi PRIA-le saabunud vihje alusel ning sellisel juhul võib osutuda eesmärgipäraseks ette teatamata toimuv kontroll. Kaebaja õigus olla ära kuulatud on tagatud talle korduvalt hilisemas menetluses. Vastustaja teavitas 8. oktoobril 2020 kaebajat kohapealse kontrolli tulemustest, saates 13.-14. juulil 2020 ja 8., 11. ning 14. septembril 2020 toimunud kohapealse kontrolli kontrollaruande nr 200097 koopia (dtl 16), milles on ka selgitatud pretensioonide esitamise võimalust ja tähtaega. Kaebaja on seda võimalust kasutanud. Vaidlustatud otsus (väljavõte dtl 99-105) on tehtud 710 taotleja kohta ning iga taotleja kohta on konkreetsed järeldused esitatud otsuse lisaks oleva tabelina. Kontrollaruandest ning selle lisaks olnud kontroll-lehtedelt ja kontrollaktidest ilmnevad etteheidetud rikkumised ning toetuse vähendamisel aluseks võetud andmed ja vähendamise kujunemiskäik. Vastustaja on põhjalikuma sisulise põhjenduse esitanud vaideotsuses (dtl 122-133). Kohtupraktika on PRIA antavate toetustega seotud vaidlustes tunnistanud järjekindlalt põhjendamiskohustuse täidetuks, kui esialgse otsuse põhjendustele lisaks on täiendavalt esitatud põhjendusi vaideotsuses või otsuses viidatud kontrolliaruandes.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
12.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et halduskohus on vääralt leidnud, et tõendatud ei ole, et vaidlusalused kultuurid külvati hiljemalt 15. juuniks 2020. Seejuures on kohus jätnud vastustaja tõendamiskoormise kaebaja kanda. Kaebaja on esitanud tõendid selle kohta, et PRIA kirjeldatud asjaolud ei vasta tõele. On tõenäolisem, et PRIA ametnik, kes ei teinud kontrollkäiku teadmises, et vaatlusalustel põldudel kasvatati vahekultuure minimeeritud harimisviisil ja need põldu sisse randaaliti, jättis vastavad taimejäägid tähelepanuta, kui et kaebaja esitatud tõendite kogum on võltsitud ja väär. Seda kinnitab ka hilisem PRIA seletus, et vahekultuuride kasvatamist ei käsitleta üldse viljakasvatusena ja vastav tegevus võrdsustatakse põllu sööti jätmisega. Tunnistaja R. Tamme kinnitas kohtuistungil, et külvas hiljemalt 15. juunil 2020 kultuurid vaidlusalustele põldudele. Kohus jäi sellele vaatamata vastupidisele veendumusele johtuvalt
sellest, et R. Tamme on üks kaebaja osanikest. Erinevalt kohtu seisukohast on kaebaja esitatud fotode tegemise aeg ja koht tuvastatavad fotode failidest. Kokkuvõttes on kohus jätnud tõendid kogumis ja vastastikuses seoses hindamata. Alusetu on kohtu seisukoht, et mahepõllumajandusega jätkamise toetuse eesmärk on hüvitada toetusesaajatele võetud mahepõllumajandusega tegelemise kohustustest tingitud lisakulud ning saamata jäänud tulu. Määrus nr 53 ei seo toetuse andmist tootlikkuse ega kasumlikkusega, vaid mahepõllumajandusliku tootmise ja sellega seonduvate tegevuste elluviimiste kui sellistega. Kohus leidis, et kuna PRIA 2020. aasta põllumajanduskultuuride loetelus märgitult näeb kaera ja tatra kui põllumajanduskultuuride kasvatamine ette vaid nende kuiva tera saamiseks, haljalt koristamiseks või taastuvenergia tootmiseks kasvatamist, ei saa lugeda nende põllukultuuride vahekultuuridena kasvatamist teravilja kasvatamiseks määruse nr 53 § 4 lg 1 p-i 4 tähenduses. Vahekultuuride kasvatamine on kulukam, kui maa sööti jätmine, mis tähendaks, et kui seda tegevust ei toetata, siis seda põllupidajad ka ei viljele, sest see poleks tasuv. PRIA, 2020. aasta põllumajanduskultuuride loetelu koostades, ei ole lihtsalt vahekultuuri kasvatamisega arvestanud, mitte et see oleks taotluslikult loetelust välja jäetud. Kaebaja hinnangul jättis PRIA kaebaja ära kuulamata.
13.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb PRIA apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitab, et Eesti Maaelu arengukava 2014-2020 ning määruse nr 53 seletuskiri näevad otsesõnu ette, et toetusega kompenseeritakse osaliselt mahepõllumajandusliku tootmisega ja kohustuse täitmisega kaasnevad täiendavad kulud ja saamatajäänud tulu. Määruse andja ei ole eraldi ühikumääragrupina ette näinud toetuse saamist vahekultuuride kasvatamise eest. Siinkohal on väär väita, et PRIA ei ole 2020. aasta põllumajanduskultuuride loetelu välja töötamisel arvestanud vahekultuuride kasvatamisega. Vahekultuuride kasvatamise praktikat saab samastada maa sööti jätmise või mustkesas hoidmisega, mis iseenesest saaks olla toetusõiguslik maa määruse nr 53 § 8 tähenduses, kuid toetust sellise maa eest taotleda ei saa. Kui taotleja külvab rohttaimede hulka mingit muud kultuuri, jääb maa siiski rohumaaks, mitte ei muutu teravilja põlluks. Kui aga taotletakse üht, kuid kohapeal tuvastatakse teine, kaasneb sellega määruse nr 640/2014 artikli 19 kohaselt toetuse vähendamine. Kaebaja 2. septembri 2021. a menetlusdokumendi lisas 4 on vahekultuuride osas selgitatud, et neid kasvatatakse külvikorras pärast põhikultuuri koristamist ning vahekultuuri kasvuperioodi pikkus peaks olema vähemalt 50 päeva. Sellist ajalist määratlust kinnitas ka tunnistaja kohtuistungil. Kaebaja väidab, et külvas vahekultuurid 10. kuni 13. juunil (kohtuistungil avaldatu järgi lõpetati tööd 15. juunil) ning esimene randaalimine tehti juba 6. kuni 12. juulil. Mis teeb taimede kasvuperioodi pikkuseks alla 30 päeva. Satelliidipiltide järgi toimus aga põldude töötlemine hoopis 26. juunist kuni 8. juulini. Mis tähendab, et väidetavalt vähesel määral külvatud kaera ja tatra kasvuperiood jäi vaid mõne nädala pikkuseks. Seega on põhjendamatu kaebaja seisukoht, et kaera ja tatra kasvatamist vahekultuurina tuleks käsitleda kui teravilja kasvatamist määruse nr 54 § 4 lg 1 p 1 mõttes. Vastustaja esitatud tõendid ei luba järeldada kultuuride külvamist 15. juuniks 2020. Tunnistaja selgitas kohtuistungil, et põllud olid enne vahekultuuride külvamist randaalitud, pärast randaalimist külvati väetisekülvikuga seemned; selleks hetkeks kasvanud biomass lõigati maha ja siis külvati – randaal lõikab maapinna lahti, väetisekülvik puistab seemne ning seeme alustab kasvu lahti lõigatud mullas. Seega oleks muutus biomassis pidanud satelliidipiltidel kajastuma. Määrava tähtsusega ei ole, et satelliitfotode alusel ei pruugi olla võimalik tuvastada konkreetsete taimede olemasolu või puudumist. Satelliidifotod koostoimes kohapealses kontrollis tuvastatuga
ei kinnita biomassi maha lõikamist ja külvamisele eelnenud randaalimist selliselt, et lugeda tõendatuks kultuuride külvamine hiljemalt 15. juuniks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
15.Halduskohus on põhjalikult selgitanud mahepõllumajanduse toetuse määramise ja vähendamise õiguslikke ning faktilisi aluseid, samuti põhjendanud miks kaebajale ei saanud määrata toetust tema taotletud ulatuses. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
16.Apellatsioonimenetluses leiab kaebaja esmalt, et asjas kogutud tõendite pinnalt tuleb järeldada, et vaidlusalused kultuurid külvati hiljemalt 15. juuniks 2020. Teiseks on kaebaja seisukohal, et tatra ja kaera vahekultuuridena kasvatamise eest tuli talle määrata mahepõllumajanduse jätkamise toetus määruse nr 53 § 4 lg 1 p 4 järgi. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
17.Vaidlust ei ole, et vaidlusaluses osas taotles kaebaja mahepõllumajandusega jätkamise toetust määruse nr 53 § 4 lg 1 p 4 alusel, märkides taotlusel põldudel kasvatatavaks kultuuriks teraviljade segu allakülvita. Kaebaja ei ole vastu vaielnud sellele, et kasvatatava põllumajanduskultuuri märkis ta taotlusele vastavalt PRIA kodulehel avaldatud põllumajanduskultuuride loetelule. Põllumajanduskultuuride loetelu on 2020. aastal mahepõllumajandusele ülemineku toetuse ja mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotlemiseks praeguselgi ajal PRIA koduleheküljel leitav1. Seega oli kaebajal muu hulgas teada seegi, et taotlusel märgitud teraviljade segu allakülvita kasvatamisena peetakse põllumajanduskultuuride loetelu järgi silmas tervaviljade kasvatamist kuiva tera saamiseks (k.a seemneks), haljalt koristamiseks või taastuvenergia tootmiseks. Teisisõnu oli kaebaja teadlik, et mahepõllumajandusega jätkamise toetust määruse nr 53 § 4 lg 1 p-s 4 sätestatud määras makstakse teravilja kasvatamise eest, kui eesmärgiks on saada seeläbi maalt vilja asjaõigusseaduse § 62 lg 2 tähenduses.
18.Kaebaja selgitusel kasvatas ta teraviljasegu aga vahekultuuridena, eesmärgiga parendada mulla kvaliteeti ja valmistada maa ette talivilja külvamiseks sügisel. Kohtumenetluses esitatud seisukohtadest ilmneb, et kaebaja arvates peaks ka vahekultuuri kasvatamine tegevusena olema toetatav. Vahekultuuride kasvatamise väljajäämist toetatavate tegevuste loetelust peab kaebaja lüngaks määruses nr 53. Lünga olemasolu aga ei saa takistada toetuse maksmist ning lünga saab ületada määrates vahekultuuri kasvatamise eest toetust määruse nr 53 § 4 lg 1 p-i 4 järgi. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja seisukoht ekslik.
19.Tatra ja kaera segu kasvatamine vahekultuuridena ei anna ühtegi põllumajanduskultuuride loetelus nimetatud tulemit. Sellise tegevuse eesmärk ja sellest saadav kasu erineb oluliselt põllumajanduskultuuride nimekirjas toodust. Tunnistaja R. Tamme halduskohtu istungil antud selgituse kohaselt külvatakse vahekultuuri sellepärast, et anda põllule toitaineid, tatart seetõttu, et see lõikab haiguste leviku ära. Seega ei ole tegemist tavapärases tähenduses vilja kasvatamisega, mille eesmärgiks on saada viljaterasid või haljasmassi. Erinevad on ka vahekultuuri kasvatamisel kasutatavad metoodika ja tööprotsess. Tunnistaja selgituse kohaselt toimus vaidlusaluste põldude harimine 2020. aastal selliselt, et esmalt põllud randaaliti, siis külvati põldudele väetiskülvikuga kaera-tatra segu. Mingil määral peavad kultuurid
aega saama, et kasvada ja siis küntakse põldu sisse. Vahekultuuri randaalimise esimese etapp toimub juuni alguses, teine augusti alguses ja kui vaja, siis enne talivilja külvamist veel korra. Tavatootmises kasutatakse vahekultuurina ristikut, kuid kuna kaebaja põllud on savised, siis ei saa ristikut kasutada. Ringkonnakohta hinnangul sarnaneb vahekultuuri kasvatamine oma eesmärgilt seega enam külvikorras olevale rohumaale (määruse nr 53 § 4 lg 1 p 6), erinedes selgelt vilja kasvatamisest (määruse nr 53 § 4 lg 1 p 4). Muu hulgas osutab sellisele järeldusele seegi, et vahekultuurina eelistatakse tavaolukorras liblikõielisi (ristikut) ja/või erinevate taimede segu, s.t mulla kvaliteedi parandamiseks ei ole nõutav just teravilja kasvatamine. Tunnistaja ütlustest ilmneb, et põllumaa omaduste tõttu oli kaebaja sunnitud valima vahekultuurina kaera ja tatra segu ning võimaluse olemasolul võinuks kasutada vahekultuurina liblikõielisi (ristikut).
20.Seetõttu on ringkonnakohus seisukohal, et vastustaja ja halduskohus põhjendatult leidsid, et vahekultuuri kasvatamine ei vasta määruse nr 53 § 4 lg 1 p 4 järgi toetatava tegevuse mõistele.
21.Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda kaebaja arutlus sellest, et mahepõllumajanduse jätkamise toetuse eesmärgina ei saa käsitada soovi hüvitada mahepõllumajandusliku tootmisega kaasnevad lisakulud ja saamata jäänud tulu. Esmalt, tõepoolest tuleneb selline eesmärk otsesõnu Eesti Maaelu arengukavas 2014-20202 mahepõllumajandusega jätkamise toetuse alajaotisest, samuti määruse nr 53 seletuskirjast3. Sama põhimõte on muu hulgas sätestatud Euroopa Liidu määruses nr 1305/2013 art 29 lg-s 4. Seetõttu ei ole põhjendatud kaebaja seisukoht, nagu oleks vastustaja ja halduskohus lähtunud toetuse eesmärgi sisustamisel Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevast seisukohast. Teiseks ei saa määruse nr 53 § 2 lg-t 1, mis näeb ette, et mahepõllumajandusele ülemineku toetust ja mahepõllumajandusega jätkamise toetust antakse mahepõllumajandusliku tootmise ning sellega seonduvate tegevuste elluviimise eest järjepidevalt viie järjestikuse kalendriaasta jooksul toetusõiguslikul maal, mille kohta toetust taotletakse, mõista kaebaja soovitud viisil. Nimelt ei tulene toodud sättest, et toetust makstakse igasuguse tegevuse eest, mis objektiivselt võttes seondub mahepõllumajandusliku tootmisega toetusõiguslikul maal. Mahepõllumajandusliku tegevusega jätkamise toetust saab taotleda üksnes nende tegevuste eest, mille osas on määruse nr 53 §-s 4 sätestatud toetuse määrad. Selles sättes nimetamata tegevusega seoses ei ole võimalik toetust taotleda isegi juhul, kui tegemist on isiku mahepõllumajanduslikus tootmises vajaliku tegevusega, millega kaasnevad kulud ja/või mis olemuslikult on innovaatiline. Toetusmeetme kujundamine nii konkreetselt toetatavate tegevuste kui toetusega kaasnevate kohustuste osas on liikmesriikide pädevuses (vt EL määrus nr 1305/2013 art 29 lg 2), mistõttu ei tõusetu küsimus sellest, kas kaebaja soovitud tegevuse eest toetuse mittevõimaldamine on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Toetusmeetme kujundamisel oli määruse andjal lai otsustusruum. Ringkonnakohus ei näe, et mahepõllumajanduslikul tootmisel mulla kvaliteedi parandamisel rakendatavate tegevuste eest toetuse ettenägemata jätmine ja nende tegevuste kulude arvestamine näiteks mahepõllumajandusliku viljakasvatamisega kaasnevate (ja selle tegevuse eest makstava toetusega hüvitatavate) lisakulude hulka oleks mingil moel vastuolus toetuse eesmärgiga. Teisalt ei ole kaebajal ka subjektiivset õigust nõuda toetuse maksmist tema hinnangul vajalike tegevuste eest. Mahepõllumajandusliku kohustuse võtmisel oli kaebajale teada, milliste tegevuste eest toetust makstakse. Kuna vahekultuuride kasvatamine ei ole toetava tegevusena määruse nr 53 § 4 lg-s 1 nimetatud, siis ei saanud kaebaja loota, et selle tegevuse eest siiski toetust makstakse.
22.Kujunenud olukorras ei ole tegemist lüngaga määruses nr 53. Ringkonnakohtu hinnangul saab sedavõrd pikalt kehtinud regulatsioonis sätestatud toetatavate tegevuste loetelu pidada määruse
andja teadlikuks valikuks. Kaebaja erinev arusaam sellest, milliseid tegevusi mahepõllumajanduse tootmisel tuleks toetada ei muuda määruses toodud toetatavate tegevuste ja nende eest makstavate toetuse määrade loetelu puudulikuks. Seega ei ole asjakohane hinnata, kas ja milliste meetoditega oleks lünk ületatav.
23.Eelnev viib järelduseni, et vaidlusaluses osas kaebaja teadlikult taotles toetust määruse nr 53 § 4 lg 1 p 4 järgi tegevuse eest, mis ei kvalifitseeru sätte alusel toetatavaks tegevuseks. Seega on paratamatu, et kohapealses kontrollis ilmnes, et olukord vaidlusalustel põldudel ei vasta toetusetaotluses märgitule ning vastustaja tuvastas taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevuse põllukultuuri grupis ning rakendas toetuse vähendamist vastavalt komisjoni delegeeritud määruse nr 640/2014 art-le 19.
24.Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et PRIA otsus on vaidlustatud osas õiguspärane ja halduskohus põhjendatult jättis kaebuse rahuldamata. Seejuures ei sõltu asja lahendamine sellest, kas kaebaja oli külvanud vaidlusalustele põldudele vahekultuuridena kaera ja tatra segu
15.juuniks 2020 või tegi seda kunagi hiljem. Ringkonnakohus märgib siiski, et jagab ka selles osas halduskohtu seisukohta, s.t nõustub, et vastustaja õiguspäraselt tuvastas teraviljade segu 15. juuniks 2020 külvamata jätmise.
25.Kui nõustuda kaebajaga, et kuna seemnete arve ja saateleht kinnitavad seemnete soetamist, ning see omakorda kaudselt kinnitab seemnete külvamist vaidlusalustele põldudele, ei järeldu tõendite kogumist siiski, et kaebaja oleks selle tegevuse vaidlusaluste põldude osas ellu viinud 15. juuniks 2020. Tõsi, tunnistaja R. Tamme kinnitas halduskohtu istungil põldude esmast randaalimist ja seejärel seemnete külvamist põldudele hiljemalt 15. juuniks 2020. Samas on tunnistaja ütlused vastuolus muude tõenditega ning puudub eluliselt usutav selgitus vastuolu ületamiseks.
26.Esmalt jagab ringkonnakohus vastustaja kahtlust, mis seondub vahekultuuride vegetatsiooniperioodiga. Nimelt väitis tunnistaja ühelt poolt, et kolme nädalaga oli kaer piisavalt kõrge põldu sisseharimiseks. Teiselt kinnitas tunnistaja, et tatart võiks põllul hoida poolteist kuni kaks kuud ning tavapäraselt randaaliti vahekultuuri kaebaja põldudel esmaselt juuni alguses ja teistkordselt augusti alguses. PRIA poolt kohapealse kontrolli teostamise ajaks 13. ja 14. juulil 2020 olid põllud kaebaja väitel teistkordselt randaalitud. Seega toimus teistkordne randaalimine kaebaja väitel tavapärasest vähemalt kuu aega varem, mistõttu vahekultuuridele kasvamiseks jäänud aeg oli tavapärasest oluliselt lühem. Sellele asjaolule ei ole kaebaja selgitust andnud. Ringkonnakohus ei saa mööda vaadata sellestki, et vastustaja ametnik kohapealses kontrollis ei tuvastanud kasvavat kaera või tatart ega ka nende jäänuseid. Kui kaer oli külvamisest kolme nädala möödudes piisavalt pikk põldu sisseharimiseks, siis võib eeldada, et ka pärast põllu randaalimist oleks sellel nähtavad osa kasvama jäänud taimi, samuti taimede jäänuseid. Oluline on ka vastustaja esitatud satelliidifotodelt (dtl 545-615) nähtuv. Nimelt ilmneb neist piisava selgusega, et vaidlusalustel põldudel toimus oluline muutus biomassi vähemise suunas sõltuvalt põllust ajavahemikul 25. juunist 3. juulini 2020, osal põldudel isegi kuni 8. juulini. Ringkonnakohtu hinnangul on nii vastustaja kui halduskohus nende tõendite pinnalt põhjendatult järeldanud, et tegemist on põldude esmase randaalimisega ning õige ei ole kaebaja väide põldude varasemast randaalimisest. Puudub igasugune põhjus arvata, et kaebaja poolt väidetavalt juuni alguses tehtud esmane randaalimine ei oleks satelliidifotodelt mingil viisi tuvastatav. Kuna vastustaja aga juuni esimeses pooles põldudel stelliidifotode alusel muudatusi biomassis ei tuvastanud, siis viib see järeldusele, et põlde sellel ajal ei haritudki. Pidades silmas kaebaja väiteid seemnete külvamise aja ja põldude teistkordse randaalimise aja kohta oleks vahekultuuride vegetatsiooniaeg jäänud ilmselselgelt lühemaks kui kaebaja ise vajalikuks on pidanud. Teisalt võib aga vastustaja tuvastatud põldude randaalimine juuni lõpus ja juuli alguses selgitada sedagi, miks kohapealses kontrollis ei leitud kaera või tatra taimi ja nende jäänuseid, kuid sama aasta sügisel kaebaja tehtud fotodel (dtl 63-70) on taimed leitavad, samuti tuvastas taimede
olemasolu vähemalt osal põldudest Eesti Maaülikooli spetsialist L. Talgre (dtl 113-114). Seemnete külvamine ei saanud toimuda enne põldude esmast randaalimist. Seega jäi kohapealse kontrolli ja seemnete külvamise vahele sedavõrd lühike ajavahemik, et kohapealse kontrolli ajal oli taimed veel varajases arengustaadiumis ega olnudki märgatavad ametnikule, kes otsis hiljemalt
15.juuniks külvatud seemnetest võrsunud taimi. Sel juhul kasvasid taimed suuresti alles pärast kohapealset kontrolli läbiviimist ja nende jäänused olid sügisel põldudelt leitavad. Eelnev osutab aga selgelt, et nii põlluraamatu kanded kui ka tunnistaja ütlused seemnete külvamise kohta 15. juuniks 2020 ei kajasta õigesti tegelikku olukorda.
27.Halduskohus on ammendavalt selgitanud kaebaja ärakuulamisega ja vastustaja põhjendamiskohustusega seonduvat, samuti kontrollinud määruse nr 640/2014 art 19 lg 1 alusel halduskaristusena vaidlusalusele põllumajanduskultuuri rühmale pindalatoetuse määramata jätmise õiguspärasust. Seejuures on halduskohus vastanud apellatsioonkaebuse kõigile neid küsimusi puudutavatele väidetele. Ringkonnkohus nõustub halduskohtu otsuse asjakohaste põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused siinkohal kordamata.
28.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
29.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.