X kaebus Eesti Töötukassa 04.06.2018 otsusega nr TVH/18/024529 tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Eesti Töötukassa
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 23.11.2021 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 23.11.2021 otsus muutmata.
2.X-le antud menetlusabi kulud jäävad riigi kanda. apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.
Muus
osas
jäävad
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14.09.2022. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-21-1514 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eesti Töötukassa tuvastas 04.06.2018 otsusega nr TVH/18/024529 X-l osalise töövõime.
2.X esitas 06.07.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Töötukassalt varalise kahju (7712,41 eurot) ja mittevaralise kahju (kohtu õiglasel äranägemisel) väljamõistmiseks seoses sellega, et töötukassa ei arvestanud 04.06.2018 otsuse tegemisel kõigi asjakohaste terviseandmetega. Vastustaja jättis arvestamata 28.07.2016, 19.03.2017, 25.03.2017 ja 25.03.2017–26.03.2017 epikriisidega. Vastustaja arvestas nende epikriisidega 17.06.2020 töövõime hindamisel ning tuvastas töövõime puudumise. Oluliste asjaolude tähelepanuta jätmine mõjutas kaebajale määratud töövõimetoetuse suurust. Mittevaraline kahju seisneb selles, et kaebajal ei olnud töövõimetuna raha voodikoha ja toidu eest tasumiseks, samuti alkoholi ostmiseks. Kaebaja pidi raha paluma almusena teistelt inimestelt ning see tekitas kaebajas häbi ja ebamugavustunnet. Kaebaja pidi võõrastes kohtades käima pikki maid valutavate jalgadega ja ebaterve psüühikaga. Mõnikord pidi kaebaja endale süüa varastama. Rahapuuduse tõttu oli kaebaja sunnitud minema tööle koristajana, mis põhjustas talle kannatusi.
3.Eesti Töötukassa palus jätta kaebus rahuldamata. Töövõime hinnang antakse tervisekahjustusest tulenevalt pikaajalisele ja püsivale seisundile. Vastustaja jättis kaebuses viidatud epikriisidega põhjendatult arvestamata. 28.07.2016 epikriisist nähtuvalt pöördus kaebaja esmakordselt psühhiaatri vastuvõtule seoses opioidisõltuvusega. Alustati metadoonasendusraviga. Puuduvad andmed selle kohta, kui pikalt asendusravi kestis ja milliseid tulemusi saavutati. Seega ei olnud võimalik nende andmetega hinnangu andmisel arvestada. 19.03.2017 epikriisist nähtuvalt põhjustati kaebajale rünnaku tagajärjel õla-, õlavarre-, pea- ja kõrvavigastusi. Tegemist ei olnud püsivate tervisekahjustustega töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 5 lg-te 1 ja 2 mõistes. 25.03.2017 epikriisi kohaselt oli kaebajal alkoholi tarvitamise tagajärjel trauma (küünarvarre haav), mis ei olnud samuti püsiv tervisekahjustus ning seda ei tulnud töövõime hindamisel arvesse võtta. 25.03.2017–26.03.2017 epikriisist nähtub, et kaebaja põhjustas konflikti käigus või sellest tingituna enesele lõikehaava vasakusse käsivarde ja sattus haiglasse. Tegemist ei olnud püsiva tervisekahjustusega. Kaebaja keeldus haiglas olles edasistest psühhiaatrilistest uuringutest, mistõttu jäi vaid kahtlus isiksusehäirele või arenguhäirele. Kahju tekkimine ei ole tõendatud. Kaebaja töövõime hinnati 2020. a-l puuduvaks ning seejuures arvestati 28.07.2016 epikriisiga, sest nimetatud kaebused olid muutunud püsivateks. Kaebajal olid opioidisõltuvuse tagajärjel välja kujunenud püsivad tervisekahjustused.
4.Tallinna Halduskohus jättis 23.11.2021 otsusega kaebuse rahuldamata. Avalik-õiguslikus suhtes tekkinud kahju hüvitamise korra sätestab riigivastutuse seadus (RVastS). RVastS § 7 lg 1 järgi saab kahju hüvitamist nõuda kõigi järgmiste eelduste samaaegsel esinemisel: avaliku võimu kandja tegevus oli õigusvastane, tekkinud on kahju, õigusvastase tegevuse ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos, kahju tekkimist ei saanud ära hoida muude õiguskaitsevahenditega. 2(4)
3-21-1514 Kaebaja põhjendab varalise kahju tekkimist asjaoluga, et kui 2018. a-l oleks tuvastatud puuduv töövõime, oleks ta saanud töövõimehüvitist suuremas määras. Seega peab kohus hindama, kas vastustaja eksis töövõime hindamisel. Kaebaja heidab vastustajale ette nelja epikriisiga arvestamata jätmist. Vastustaja on õigesti selgitanud, miks jäeti need epikriisid arvesse võtmata. Üksnes teatud diagnoosi panemine ei võrdsustu kindla järeldusega isiku töövõime osas. Ka juhul, kui isikul on diagnoositud opioidisõltuvus, tuleb arvestada, kuidas mõjutab see isiku tegutsemisvõimet. Samuti tuleb arvestada võimaliku ravi kompenseerivat mõju. 2018. a-l toimunud töövõime hindamise õiguspärasuse hindamisel ei ole asjakohased kaebaja poolt esitatud tõendid, mis puudutavad hilisemaid perioode. Põhjendatud pole kaebaja kahtlus, et 01.06.2018 töövõime hindamise ekspertiis ja selle aluseks olnud kaebaja taotlus ei ole autentsed. Eksperthinnangus on kajastatud kaebaja poolt 31.05.2018 vastuvõtul esitatud seisukohad. Kaebaja ei eita, et käis 2018. a mais Töötuskassa vastuvõtul töövõime hindamise taotluse esitamiseks. Asjaolu, et kaebaja ei mäleta täpselt, milliseid selgitusi ta vastuvõtul andis, ei tähenda, et ekspertiis või selle aluseks olnud taotlus poleks usaldusväärsed. 2020. a töövõime hindamine ei sea 2018. a otsuse õiguspärasust kahtluse alla. Ajaga võivad muutuda nii isiku enda hinnangud oma tervisele kui ka tervise infosüsteemis (TIS) kajastuvad andmed. Vastustaja on selgitanud, et 2020. a-l said määravaks kaebaja poolt haldusmenetluse käigus vastustajale saadetud arvukad kirjad, mis ei omanud suures osas puutumust töövõime hindamisega, vaid kinnitasid vaimsete probleemide olemasolu, ebakohast käitumist ja sundmõtete esinemist, mis on omane opioidisõltuvusest tingitud tervisekahjustusele. Vastustajal puudus kohustus teha visiidipõhine hindamine ehk saata kaebaja tervisekontrolli. Selleks esineks alus, kui olemasolevates andmetes on suured lahknevused ning vastuolud. Vastustaja tegevus 2018. a-l kaebaja töövõime hindamisel oli õiguspärane. Seega jäävad varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõuded rahuldamata. Mittevaralise kahjuga seoses ei saa panna vastustajale süüd selles, et kaebaja otsustas minna elama välismaale, et tal ei õnnestunud leida sobivat ja püsivat töökohta, rahuldavaid elamistingimusi ja inimsuhteid. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
5.X palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 23.11.2021 otsus ning teha asjas uut otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde. Kaebaja rõhutab, et on raskelt psüühiliselt haige inimene, kes on ka alkohoolik ja kogemustega opioidinarkomaan, keda on erinevates riikides mitu korda pandud sunniviisiliselt psühhiaatriahaiglasse. Töötukassa vastutab selle eest, et psühhiaater jättis olulised andmed TIS-i märkimata. Kaebaja oli Wismari haiglas opioidisõltlasena arvel ligi kaks aastat. Arst salvestas iga kord midagi oma arvutisse, mistõttu on ebatõenäoline, et TIS ei näita ühtegi visiiti. TIS-is peaks muu hulgas kajastuma kõik psühhotroopsete ravimite retseptid. 28.07.2016 epikriis viitab sellele, et kaebaja on pika kogemusega opioidisõltlane ja kaebaja käitumine on ebaadekvaatne. Epikriisis on märgitud, et kaebaja naasis hiljuti Šotimaalt, kus ta tarvitas regulaarselt heroiini ja viibis seetõttu varguse eest vanglas. Vastustaja oleks pidanud koguma teavet Šotimaa TIS-ist ning vanglatest, kus kaebaja paigutati korduvalt enesetapuvangide kambrisse ning teda hoiti vaimupuude tõttu 2,5 aastat üksikvangistuses. Ka ülejäänud vaidlusalust kolme epikriisi oleks tulnud arvestada juba 2018. a hindamisel, mitte alles 2020. a-l.
3(4)
3-21-1514 Vastustaja ei esitanud kohtule kaebaja väidetavat 31.05.2018 taotlust, millele oleks märgitud kuupäev ja allkiri. Seega ei pea kaebaja tõendama, millised andmed ta 31.05.2018 töötukassale esitas. Taotlus kajastab kaebaja elukohana Saksamaa aadressi, kuigi töötukassa sai sellest aadressist teadlikuks alles 2019. a-l. Töötukassal oli piisavalt põhjust eeldada, et kaebaja on haige. Kaebaja tegeles enesevigastamisega, esinesid süstemaatilised töölt vallandamised lühikese aja jooksul pärast tööle asumist. Vastustaja oleks pidanud suunama kaebaja tervisekontrolli. Vaimuhaiged inimesed ei saa mõnikord arugi, et on haiged, kuid kannatavad ikkagi haigusest tingitud tagajärgede käes.
6.Eesti Töötukassa palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes varasemate põhjenduste juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohus leidis õigesti, et vastustaja tegevus 04.06.2018 otsuse andmisel oli õiguspärane. Ringkonnakohus ei korda halduskohtu otsuse põhjendusi (HKMS § 201 lg 4). Apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud uusi väiteid, mis vajaksid täiendavat analüüsi.
8.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kahjunõue tuleb jätta rahuldamata ka seetõttu, et kaebaja jättis esmased õiguskaitsevahendid põhjendamatult kasutamata. RVastS § 7 lg 1 sätestab muu hulgas kahju hüvitamise eeldusena, et kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Praeguses asjas oli kaebajal võimalik väidetav õiguste rikkumine kõrvaldada töötukassa 04.06.2018 otsuse nr TVH/18/024529 vaidlustamise teel (RVastS § 3). Selleks oleks kaebaja pidanud pärast otsuse saamist esitama 30 päeva jooksul vaide töötukassale või kaebuse halduskohtusse. Asjas pole kogutud tõendeid selle kohta, millal sai kaebaja 04.06.2018 otsusest teada, kuid otsuse andmine pidi kaebaja jaoks ilmnema hiljemalt pärast esimese töövõimehüvitise laekumist. Sellele vaatamata kaebaja otsust ei vaidlustanud ning kaotas seeläbi õiguse tugineda aastaid hiljem 04.06.2018 otsuse väidetavale õigusvastasusele. Asjaolus, kas tema suhtes antud haldusakt on õiguspärane, peab isik jõudma selgusele õigusaktides sätestatud edasikaebetähtaja jooksul, mis on üldjuhul 30 päeva. Seega ei ole lubatav olukord, kus kaebaja hakkas alles pärast töötukassa 17.06.2020 otsuse saamist analüüsima 04.06.2018 otsuse tegemise asjaolusid.
9.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad võimalikud apellatsioonimenetluse kulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Kaebaja oli ringkonnakohtu 15.12.2021 määruse alusel vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest apellatsioonkaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel. Vastav menetluskulu jääb riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.