D.Š.i kaebus Eesti Töötukassalt varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses Eesti Töötukassa 04.06.2018 otsusega nr TVH/18/024529 Kaebaja: D.Š. Vastustaja: Eesti Töötukassa, volitatud esindajad Helle Rebane ja Maarika Nüganen Kirjalik menetlus, digitoimik
Menetlusosalised
Asja läbivaatamise viis
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata D.Š.i 11.11.2021 esitatud taotlus tõendite kogumiseks. Jätta D.Š.i kaebus rahuldamata. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Asendada kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.12.2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Avaldus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).
1.Eesti Töötukassa (edaspidi vastustaja) tuvastas 04.06.2018 otsusega nr TVH/18/024529 D.Š.il (edaspidi kaebaja) osalise töövõime.
2.Kaebaja esitas 06.07.2021 Tallinna Halduskohtule (edaspidi kohus) kaebuse Eesti Töötukassalt varalise kahju (summas 7712,41 eurot) ja mittevaralise kahju (kohtu õiglasel äranägemisel) hüvitamise nõudes seoses sellega, et vastustaja ei arvestanud kaebaja hinnangul 04.06.2018 otsuse nr TVH/18/024529 tegemisel kõigi asjakohaste terviseandmetega ning oleks pidanud kaebajal seega tuvastama puuduva töövõime.
3.Kohus võttis 17.09.2021 määrusega kaebuse menetlusse varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Kohus määras 18.10.2021 asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.
5.Vastustaja jättis 04.06.2018 töövõime hindamisel arvestamata järgmiste andmetega, mis võivad viidata psüühikahäirete esinemisele: - ambulatoorne epikriis nr 1001481360 (19.03.2017); - ambulatoorne epikriis nr 1001489705 (25.03.2017); - statsionaarne epikriis nr 291712 (25.03.2017-26.03.2017); - ambulatoorne epikriis nr 1978054 (28.07.2016).
6.Vastustaja kasutas eelnevas punktis nimetatud andmeid 17.06.2020 töövõime hindamisel (TVH/20/063368), mil kaebajal diagnoositi mõõdukas piirang muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas ja raske tegutsemispiirang suhtlemise valdkonnas.
7.Kui vastustaja oleks nimetatud andmeid 04.06.2018 otsuse tegemisel kasutanud, oleks kaebajal tuvastatud täielik töövõime puudumine ning töövõimetoetus oleks suurem olnud. Vale diagnoosimine mõjutas kaebajale määratud töövõimetoetuse suurust ning seega kaebaja õigust oma vara käsutada. Samuti ei saanud kaebaja anda tööandjale ja töötukassale töö otsimisel objektiivset teavet oma tervise kohta.
8.Mittevaraline kahju seisneb selles, et kaebajal ei olnud töövõimetuna raha voodikoha ja toidu eest tasumiseks, samuti alkoholi ostmiseks. Kaebaja pidi raha paluma almusena teistelt inimestelt, mis tekitas kaebajas häbi ja ebamugavustunnet, eriti kui inimesed hakkasid tema kohta küsimusi küsima. Valutavate jalgadega ja ebaterve psüühikaga pidi kaebaja võõrastes kohtades pikki vahemaid käima, et leida kodututele mõeldud toidu jagamise punkte. Mõnikord pidi kaebaja kauplustest endale süüa varastama. Kaebaja oli ka sunnitud rahapuuduse tõttu minema tööle koristajana, mis põhjustas talle kannatusi. Kaebajal olid tööl närvivapustused.
9.Kaebaja märgib seoses T. Babitševa 28.06.2016 epikriisiga, et metadooni programm ei toonud kaebajale soovitud tulemust. Metadooni ravil oli ta kuni 2018. aasta augustini. Kaebaja palub kohtul vastata küsimusele, kas Töötukassal oli 2018. aastal alust kaebaja töövõimet hinnates uskuda, et opioidisõltuvus hävitas kaebaja psüühika. Samuti, kas Töötukassa peaks saatma kaebaja täiendavale tervisekontrollile selleks, et teada saada, kuidas metadooniprogramm ja opioidide tarvitamine koos alkoholiga kaebajale mõjuvad või peaks Töötukassa sellise taotluse Wismari haiglale esitama. Kaebajat huvitab kohtu seisukoht, kas opioidisõltuvus iseenesest on selline haigus, millega peaks arvestama töövõime hindamisel.
10.Epikriisidest nähtub, et närvipinge leevendamiseks lõikas kaebaja süstemaatiliselt oma keha klaasi või teraga. Kaebaja palub kohtul vastata küsimusele, kas 26.03-27.03.2017 epikriis võib viidata tõsiste psüühikahäirete olemasolule või annab epikriis ainult kahtluse, et kaebajal võib olla vaimuhäireid. Juhul kui kohus leiab, et epikriis viib üksnes kahtlusteni psüühikahäire olemasolus, siis kas Töötukassa oleks pidanud saatma kaebaja täiendavale tervisekontrollile, et objektiivselt hinnata kaebaja töövõimet.
11.Töövõime hindamise ajal 2018. aastal oli kaebajal probleem hambaga, suu läks paiste ning valu kiirgus nii kõrva kui pähe. Selgitused, mille kaebaja andis töötukassas, andsid aluse arvata, et kaebajal on vaimupuue.
12.Töötukassa ei oleks pidanud tähelepanu pöörama mitte sellele, kui tõsised olid epikriisides märgitud vigastused, vaid mida epikriisid kaebaja vaimse seisundi kohta ütlevad. Epikriise tuli käsitleda koos, mitte eraldi ning võis järeldada, et opioididega segatud alkoholi mõjul sattus kaebaja sagedasti konfliktolukordadesse.
13.Vastustaja keeldus kaebajale andmast arsti, kes tuvastas kaebajal 2020.a töövõimetuse andmed. Kaebaja soovis lisainfot, kui olulist rolli mängisid vastustajale saadetud e-kirjad tema töövõime hindamisel 2020.a. Vastustaja takistab sellega kaebajal kohtus oma seisukohta tõendamast.
14.Kuivõrd kaebaja asus elama Dresdenis Saksamaal alles 21.03.2019, ei saanud vastustaja seda aadressi teada 2018. a töövõime hindamisel. Seega ei saanud vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud 2018. a töövõime hindamise taotlus olla ekspertarsti käsutuses 01.06.2018 ekspertarvamuse andmise ajal. Vastustaja väitel on dokument koostatud 31.05.2018, kuid ei ole esitanud selle kohta tõendeid. Allkirjata ja kuupäevata dokumentide alusel ei ole võimalik asja (sh haldusmenetluses) menetleda.
15.Kaebaja viitab 11.11.2021 esitatud seisukohas (KIS dokument jrk nr 136), et oli aastatel 2016–2018 Wismari haiglas metadooni ja buprenorfiini programmis (opioidi asendusravil). Kaebaja raviarst oli doktor Jaanus Mumma. Kogu see info peab olema kajastatud TIS-s ja see on oluline töövõime hindamiseks. Põhjused, miks infot 2018. aasta töövõime hindamisel ei kasutatud, pole hetkel selge (kas see oli töövõimet hindavate ekspertide hooletus või oli põhjuseks dr Mumma hooletus, kes seda TIS-is ei jaganud). Kaebaja palub kohtul kaaluda võimalust kutsuda kohtusse dr Jaanus Mumma, et selgitada välja eeltoodud küsimustele vastused, kui need on kohtu hinnangul antud asjas olulised. Samuti palub kaebaja kohtul kaaluda võimalust küsida dr Jaanus Mummalt kaebaja haiguslugu, kuna see võib olla oluline selgitamaks, kui palju olulist infot Töötukassa kaebaja 2018. aasta töövõimet hinnates arvestamata jättis. Samuti palub kaebaja kohtul kaaluda võimalust teha nimetatud eesmärkide saavutamiseks Wismari haiglale kirjalik taotlus.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
16.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.
17.Töövõime hinnang antakse tervisekahjustusest tulenevalt pikaajalisele ja püsivale seisundile (vähemalt 6 kuud) (töövõimetoetuse seaduse, TVTS, § 5 lg 1 ja 2). 28.07.2016 epikriisist nähtuvalt on kaebaja pöördunud esmakordselt psühhiaatri vastuvõtule seoses opioidisõltuvusega. Alustatud on metadoonasendusraviga ja seetõttu puudusid andmed, kui pikalt asendusravi kestis ja milliseid tulemusi saavutati, millised kaebused püsisid. Seega ei olnud võimalik nimetatud andmetega arvestada hinnangu andmisel kaebaja töövõimele. Oli püstitatud üksnes diagnoos - F11.22 - OP - sōltuvus - med.järelvalvel või asendusravil. Uuesti on kaebaja psühhiaatrile sattunud 2017. aastal.
19.03.2017 epikriisist nähtuvalt on vaide esitajale põhjustatud rünnaku tagajärjel õla-, õlavarre, pea- ja kõrvavigastusi. Tegemist ei ole püsivate tervisekahjustustega TVTS § 5 lg 1 ja 2 mõistes (paranevad eelduslikult kuue kuu jooksul), mistõttu ei arvestatud neid hinnangu andmisel kaebaja töövõimele. 25.03.2017 epikriisist nähtuvalt on kaebajal olnud alkoholitarvitamise tagajärjel trauma küünarvarre haav, mis ei ole oma olemuselt samuti püsiv tervisekahjustus, vaid eelduslikult kuue kuu jooksul paranev seisund. Eeltoodust tulenevalt ei arvestatud eelnimetatud traumat hinnangu andmisel kaebaja töövõimele. Epikriisist ajavahemiku 25.03.2017-26.03.2017 nähtub, et vaide esitaja on konflikti käigus või sellest tingituna põhjustanud enesele lõikehaava vasakusse käsivarde ja sattunud haiglasse, mis ei ole oma olemuselt samuti püsiv tervisekahjustus, vaid kuue kuu jooksul paranev seisund. Ühtlasi nähtub epikriisist, et kaebaja keeldus haiglas olles edasistest psühhiaatrilistest uuringutest, mistõttu jäi vaid kahtlus isiksusehäirele või arenguhäirele. Eeltoodust tulenevalt ei olnud valdav osa kaebaja mainitud tervisekahjustusi kaebajal püsiva iseloomuga ja kaebajal diagnoositud sõltuvushäire mõju kaebaja tegutsemisvõimele ei olnud võimalik hinnata, kuivõrd kaebaja pöördus ravi saamiseks esmakordselt 2016. aastal ning seejärel 2017. aastal psühhiaatrile ja edaspidi on keeldunud korrapärasest ravist ning edasistest uuringutest. Samuti pole käinud rohkem psühhiaatri vastuvõtul. Seega on vastustaja põhjendatult ja õiguspäraselt töövõime hindamisel jätnud kõrvale kaebaja viidatud epikriisid. Seega ei ole vastustaja käitunud õigusvastaselt, mistõttu on täitmata esimene eeldus materiaalse kahju hüvitamiseks.
18.Kuna vaidlus puudub selles, et kaebajal tuvastati mõõdukas tegutsemispiirang liikumise valdkonnas ning tema kirjeldatud piirangud suhtlemise (nägemine, kuulmine ja kõnelemine), teadvusel püsimise ja enesehoolduse, õppimise ja tegevuste elluviimise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise, inimestevahelise lävimise ja suhete valdkondades ning muudest tervisehäiretest ei leidnud tervise infosüsteemi (edaspidi TIS) andmetel kinnitust, siis vastustaja hinnangul on vaidlustatud otsus õiguspärane. Kaebaja on üksnes seisukohal, et õigusvastaselt on vastustaja jätnud arvestamata kaebuses viidatud ja hindamisel tähtsust omavate epikriisidega, mis mõjutavad hinnangut temal 2018. aastal tuvastatud töövõime ulatusele. Seda vastustaja aga teinud ei ole.
19.Kahju tekkimine kaebajal ei ole ka tõendatud – saamata jäänud osalise töövõime korral makstava töövõimetoetuse ja puuduva töövõimetoetuse korral makstava töövõimetoetuse suuruse vahet ei saa käsitleda varalise kahjuna. Kaebajal puudub subjektiivne nõudeõigus töövõimetoetuse väljamaksmiseks puuduvale töövõimele vastavas määras olukorras, kus kaebaja töövõime hindamine (töötukassa 04.06.2018 otsus) on toimunud õiguspäraselt.
20.Ka kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue on alusetu, kuna puudub vastustaja õigusvastane tegevus, mis on esmaseks mittevaralise kahju hüvitamise eelduseks. Õigusvastane tegevus tähendab seda, et vastav tegevus on seadusega või mõne muu kehtiva õigusaktiga vastuolus. Lisaks peab selle seaduse eesmärgiks olema isiku subjektiivsete õiguste, mida on rikutud, kaitse. Antud juhul ei ole kaebaja suutnud veenda ega ära näidata ühtegi vastustaja tegevust/tegevusetust, mis oleks mõne konkreetse seadusega vastuolus ja suunatud teadlikult kaebaja väärikuse alandamisele või põhjustaks talle muid vaimseid kannatusi. Seda, et vastustaja lähtus töövõime hindamisel TIS-s olemasolevates terviseandmetest ja diagnoosidest või ei arvestanud neid, kuna tegemist ei olnud püsivate tervisekahjustustega, ei saa pidada vastustaja õigusvastaseks tegevuseks. Kui kaebaja leiab, et TIS-s olevad diagnoosid või terviseandmed on ebaõiged, tuleks tal esmalt pöörduda tervishoiuteenuse osutaja poole. Vastustaja ei tegele võimalike ravivigade vms tuvastamisega. Vastustaja peab vajalikuks ka märkida, et igasugused kannatused ja ebameeldivused ei ole koheselt aluseks moraalse kahju hüvitamisele, vaid need peavad ületama teatud raskusastme, mida tuleb üldjuhul hinnata
juhtumi põhiselt. Vastustaja hinnangul ei nähtu kaebusest sellise raskusastme ületamist ja kaebaja ei ole ka moraalse kahju nõuet põhistanud. See, et kaebaja töövõime hindamise lõpptulemus ei olnud talle sobiv, ei anna alust mõista vastustajalt välja kaebaja kasuks kahjuhüvitist väidetavate vaimsete kannatuste tekitamise eest.
21.Ekspertarstid ja Eesti Töötukassa ei ole otsuse tegemisel seotud varasemate töövõime hindamise otsustega (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 3-17-1110, p 25). Vastustaja ei ole seega seotud oma teiste töövõime hindamise otsustega, st iga menetlus on eraldiseisev ja selle tulemus võibki erineda.
22.Erinevalt 2018. aasta hindamisest on 2020. aastal kaebaja töövõime hindamisel arvestatud psühhiaater Tamara Babitševa 28.07.2016 sissekandega, kuivõrd nimetatud kaebused olid muutunud püsivateks. Kaebajal olid opioidisõltuvuse tagajärjel kujunenud välja püsivad tervisekahjustused. Vastustaja järeldas seda peamiselt sellest, et 2020. aastal esitas kaebaja töövõime hindamise ja vaidemenetluse käigus vastustajale arvukalt kirju, mis suures osas töövõime hindamisega kokkupuudet ei omanud, vaid kinnitasid pigem vaimsete probleemide olemasolu, ebakohast käitumist ja sundmõtete esinemist, mis on omane opioidisõltuvusest tingitud tervisekahjustusele (vt ka ekspertarsti hinnang 2020. aasta vaidemenetluses kaebaja töövõimele). Seetõttu hinnati kaebaja töövõime ka 2020. aastal puuduvaks.
23.Arusaamatuks jääb kaebaja nõue, et vastustaja peaks talle hüvitama mittevaralise kahju seoses tema töötuks jäämisega Saksamaal. Kaebaja töötuks jäämise põhjuseid ja sellega kaasnevaid ebameeldivusi ei saa omistada vastustajale. Põhjendatud ei ole ka kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue aja eest, kui kaebaja käis tööl, kuid ei saanud töövõimetoetust, sest ei teadnud, et välisriigis olles ei maksa Eesti töövõimetoetust. Eelnimetatud info selle kohta, et ka välisriigis olles makstakse töövõimetoetust järeldus töötukassa 06.06.2018 otsuse nr TVT/18/029036 punktist 3.3. Seega pidi kaebaja olema teadlik töövõimetoetuse maksmisest ka välisriigis. Ka kaebaja kahjunõue perioodi 06.11.201924.03.2020 eest, kui kaebaja pidanuks olema puuduva töövõimega, on samuti põhjendamatu, kuivõrd kaebajal ei ole nimetatud perioodil puuduvat töövõimet tuvastatud. Samuti ei ole mittevaralise kahju hüvitamisel õige lähtuda sellest, et kaebajal oli välismaal olles majanduslikult rasked ajad, mistõttu pidi ta käima vargil ning kerjama, keerulised suhted perekonnaga, halvad elamistingimused Saksamaal, vähene sotsiaalabi, rahapuuduse tõttu oli kaebaja sunnitud tööle minema jne. Eelkirjeldatud kannatuste ja töötukassa tegevuse vahel puudub põhjuslik seos.
24.Vastustaja hinnangul oli kaebaja enda valik suunduda 2017. aasta elama välismaale. Kohtule esitatud dokumendid ja pildid ei anna alust arvata, et kaebaja tervislik seisund oleks olnud selline, et ta ei oleks saanud 2018. aastal töövõime hindamise otsuse tühistamisnõuet esitada, samuti ka töövõimetoetuse maksmise lõpetamise otsust vms. Kaebaja on esitanud vastustajale arvukalt e-kirju, mis kinnitab, et tema tervis oli piisavalt hea, et esitada kohtule kaebus vähemalt e-kirja vormis ja taotleda riigi õigusabi, et tema asemel tegeleks kohtuasjaga advokaadist esindaja. Ka on selge, et sedavõrd intensiivsete vaimsete kaebustega isik, nagu väidab kaebaja ennast olevat, ei oleks suuteline iseseisvalt reisima ja elama erinevates riikides, sh korraldama endale õiguse erinevatele sotsiaalteenustele. Samuti on 2018. aasta töövõime hindamise otsuses vaidlustamise korda selgitatud, mistõttu ei olnud tühistamiskaebuse esitamise tähtaja ületamine tingitud kaebaja teadmatusest. Ka töövõimetoetuse maksmise lõpetamise otsusest 2018. aastal oli kaebaja teadlik hiljemalt oktoobris 2018 (kaebaja 06.11.2021 e-kiri kohtule). Eelnevast järeldub, et tegemist on otsitud põhjustega kahjunõude esitamiseks eesmärgil, et kaebajal oleks võimalik välisriigis viibides omada lisasissetulekuid.
25.Vastustaja märgib, et ei eita kaebajal opiodisõltuvuse olemasolu, kuivõrd selline diagnoos on raviarstide poolt kaebajale pandud 2016. aastal. Töövõime hindamise metoodika kohaselt hinnatakse isiku töövõime ulatust mitte otseselt meditsiinilise diagnoosi, vaid sellest
põhjustatud ja hindamise ajal olemasolevate reaalsete tegutsemispiirangute põhjal. Ekspertarstil ei ole õigust anda hinnangut ainult taotleja ütluste alusel, ütlusi peavad toetama terviseandmed ja vajadusel muud tõendid. Samuti tegutsemisvõimet hinnatakse koos adekvaatse raviga.
26.Visiidipõhine ekspertiis on põhjendatud juhtudel, kui töövõime hindamise taotlusel välja toodud piirangud ja terviseandmed erinevad olulisel määral või arstide poolt TIS-i sisestatud terviseandmed on sisult vastuolulised. Visiidipõhist hindamist ei tehta, kui isik ei ole taotlusel välja toodud piirangutega seoses arsti vastuvõtul käinud või taotluses välja toodud piiranguid kinnitavad terviseandmed on olemas ja terviseandmetes puuduvad vastuolud. Kaebaja on käinud psühhiaatri vastuvõtul ja vastuolusid andmetes ei kajastu. Kaebaja on lihtsalt keeldunud koostööst arstidega ja seega ka ravist. Samuti ei korraldata visiidipõhist hindamist uute diagnooside püstitamiseks või ägenemiste ja remissioonidega kulgevatest haigustest tulenevate piirangute tuvastamiseks.
27.Vastustaja oli teadlik lõikehaavade esinemisest kaebaja kehal, kuivõrd need kirjeldused kajastusid TIS-i sissekannetes. Pelgalt eneselõikamise fakti alusel ei ole võimalik hinnata isiku tegutsemisvõimet. Kaebaja terviseseisund võib olla muutlik ja kulgeda ägenemiste ja remissioonidega ja seda enam, et lõikehaavad olid tekitatud juba ammu enne hindamist.
28.Kaebaja pidi soovi korral esitama oma uued avaldused ja tõendid kohtule hiljemalt 01.11.2021, mida kaebaja ka tegi. Lisaks on kaebaja esitanud ka perioodil 02.11.2021 kuni tänaseni kohtule erinevaid avaldusi ning tõendeid ja selline avalduste esitamine on jätkuv. Seega on kaebaja pärast 01.11.2021 esitatud seisukohad ning tõendid esitatud tähtaja rikkumisega ja kaebaja ei ole välja toonud mõjuvat põhjust, miks ei saanud ta uusi asjaolusid esitada tähtaegselt. Kui anda vastustajale võimalus kaebaja uutele väidetele vastata, siis põhjustaks see menetluse venimist. Kaebaja on esitanud arvukalt dokumente ja on alust arvata ka, et kaebaja jätkab kohtule avalduste esitamisega. HKMS § 2 lg 6 järgi peab kohus tagama kõigis asja lahendamiseks olulistes küsimustes menetlusosalistele tõhusa ja võrdse võimaluse esitada ja põhjendada oma seisukohti ning vaielda vastu teiste menetlusosaliste seisukohtadele või toetada neid. Vastustaja hinnangul on vastustajal raske kui mitte võimatu kaitsta oma seisukohti, kui kaebaja esitab kohtule iga päev uusi avaldusi või tõendeid. Ka õiguslikult kogenematul kaebajal ei ole alust eeldada, et kohtuvaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Eeltoodust tulenevalt palub vastustaja kohtul jätta vastu võtmata kaebaja poolt alates 02.11.2021 kohtule esitatud avaldused ja tõendid.
29.Kaebaja on koos kaebusega ja selle täiendusega esitanud hulganisti tõendeid ajavahemikul 19.10.2021-01.11.2021, mis on esitatud korduvalt või pole praeguse haldusasja lahendamisel asjakohased. Vastustaja palub kohtul jätta vastu võtmata vastustaja 08.11.2021 seisukohas loetletud, kaebaja poolt perioodil 19.10.2021-01.11.2021 esitatud tõendid ja tagastada need kaebajale.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
30.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
31.Vastustaja esitas 08.11.2021 seisukohas taotluse jätta vastu võtmata kaebaja poolt alates 02.11.2021 kohtule esitatud avaldused ja tõendid, kuivõrd need on esitatud menetlustähtaega rikkudes. HKMS § 132 lg 1 sätestab, et kirjaliku menetluse puhul määrab kohus eelmenetluses tähtaja, mille jooksul on võimalik esitada täiendavaid menetlusdokumente, samuti otsuse avalikult teatavakstegemise aja. Kohus määras 18.10.2021 käesoleva haldusasja kirjalikku menetlusse, andis pooltele tähtaja kuni 01.11.2021 täiendavate tõendite ja avalduste esitamiseks ning kuni 08.11.2021 teise poole esitatud tõenditele ja avaldustele vastamiseks. Kaebaja esitas hulganisti täiendavaid seisukohti ning tõendeid vahemikus 25.10.2021-01.11.2021, aga ka vahemikus
02.11.2021-22.11.2021. Seega on alates 02.11.2021 esitatud kaebaja tõendid ja seisukohad esitatud kohtu määratud menetlustähtaega rikkudes. HKMS § 62 lg 1 kohaselt annab kohus menetlusosalistele eelmenetluses tähtaja tõendite esitamiseks ja nende kogumise taotlemiseks, selgitades neile, milliste konkreetsete asjaolude kohta tuleb tõendeid esitada. Kui tõendit ei ole määratud tähtaja möödudes esitatud või tõendite kogumist taotletud, võib hiljem tõendile tugineda üksnes HKMS § 51 lõikes 4 sätestatud tingimustel. Kui menetlusosaline esitab avalduse pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatut rikkudes, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus (HKMS § 51 lg 4). Kohtule ei nähtu ning kaebaja ei ole esitanud veenvaid põhjendusi, miks tal ei olnud võimalik oma seisukohti ja tõendeid esitada kohtu määratud tähtajaks. Kaebajal ei ole õigust eeldada, et seisukohti ja tõendeid saab kohtule esitada määramata tähtaja jooksul ning suvalises korras. Arvestades kaebaja poolt esitatud dokumentide hulka ning asjaolu, et kaebaja esitab dokumente jätkuvalt, viivitaks pärast 01.11.2021 esitatud seisukohtade ja tõendite arvestamine menetluse läbiviimist. Vastustajale tähtaja andmine kaebaja poolt esitatud dokumentide osas seisukoha võtmiseks viivitaks kahtlemata teadmata aja võrra käesoleva kohtuasja lahendamist. Arvestades ka asjaolu, et pärast 01.11.2021 kaebaja poolt esitatud dokumentidel ei ole asja lahendamisel määravat tähtsust, ei pea kohus nende arvestamist põhjendatuks. Käesolevas asjas on vaidluse all, kas vastustaja tegevust või tegevusetust kaebaja töövõime hindamisel 2018. a saab pidada õigusvastaseks ning kas vastustaja tegevuse tulemusena tekkis kaebajale kahju, mis tuleks kaebajale rahaliselt hüvitada. Seega on käesoleva vaidluse raskuskese 2018. a töövõime hindamise menetlusel. Seega ei puutu käesoleva vaidluse lahendamisel asjasse kaebaja kirjavahetus selle kohta, et tal välismaal elades tekkisid võlgnevused (KIS dokument jrk nr 87), dokumendid selle kohta, et kaebaja vahetas tihti töökohti ning olid probleemid suhtlemisel kolleegidega (KIS dokument jrk nr 88-95), kaebaja kirjavahetus Töötukassaga selle kohta, mitu korda ta töötuna arvel on olnud (KIS dokument jrk nr 96), kirjavahetus ajakirjanikuga (KIS dokument jrk nr 99), tõend selle kohta, mitu korda kaebajale kiirabi on saadetud (KIS dokument jrk nr 100), teave selle kohta, et välismaal elades olid kaebajal sotsiaalsed ja majanduslikud raskused ning fotod kaebaja elutingimustest (KIS dokument jrk nr 101, 102, 104, 106), 2020. a kirjad Töötukassale (KIS dokument jrk nr 103), kaebaja kirjavahetus Itaalia tervisehoiuministeeriumiga alates 17.11.2019 (KIS dokument jrk nr 105), tõend selle kohta, et kaebaja külastas 1., 17. ja 22. oktoobril 2018 hambaarsti erakorraliselt (KIS dokument jrk nr 107), selgitused selle kohta, et kaebajal tekkis 18.11.2019 välismaal töötades seljavigastus (KIS dokument jrk nr 108, 109), kaebaja selgitused Vene eriteenistuse töötajaga suhtlemise kohta (KIS dokument jrk nr 114), dokumendid välismaal toetuste taotlemise kohta (KIS dokument jrk nr 116, 117, 118, 119, 120, 121), kirjavahetus Põhja Politseiprefektuuriga (KIS dokument jrk nr 124, 125, 126), kaebaja kirjad psühhiaatrile Wismari haiglas (KIS dokument jrk nr 128, 129, 130, 131, 132, 133, 134). HKMS § 62 lg 6 kohaselt võib kohus HKMS § 62 lõigetes 2 ja 3 sätestatud juhul vastuvõetud või kogutud tõendi jätta asja lahendamisel ka arvestamata. Kaebaja on 07.11.2021 kirjas kohtule märkinud, et tõendite tähtaegset esitamist takistasid tema vaimse ja füüsilise tervise probleemid, asjaolu, et ta elab hetkel tänaval ning et ta pidi infot otsima suure hulga meilide hulgast ja taastama sündmusi, mis juhtusid mitu aastat tagasi. Kohtule ei ole kaebaja põhjendused veenvad, tuginedes asjaolule, et kaebaja on pidevalt kohtule edastanud mitmeid kirju ja dokumente oma seisukohtade ja tõenditega. Seega ei ole kaebaja tervis ega elutingimused nähtavasti olnud takistuseks oma seisukohtade esitamisel. Kaebajal oli alates kaebuse esitamisest võimalus enda jaoks olulisi seisukohti ja tõendeid esitada, seda ka kohtu poolt 18.10.2021 määrusega määratud tähtaja jooksul. Kuivõrd kaebaja ei ole piisavalt ja asjakohaselt
põhjendanud vajadust esitada tõendeid ja avaldusi pärast kohtu määratud tähtaega, jätab kohus arvestamata kaebaja poolt pärast 01.11.2021 esitatud avaldused ja tõendid. Vastustaja taotluse osas, mis puudutab tõendite tagastamist, mis on esitatud kuni 01.11.2021, märgib kohus, et hindab tõendite asjakohasust ja asjasse puutuvust alljärgnevalt käesoleva asja vaidlusküsimuse lahendamise raames.
32.Kaebaja esitas 11.11.2021 kohtule tõendite kogumise taotluse paludes kohtul kaaluda võimalust kutsuda kohtusse dr Jaanus Mumma seoses kaebaja viibimisega metadooniravil aastatel 2016-2018, küsida dr J. Mummalt kaebaja haiguslugu ning teha Wismari haiglale kirjalik taotlus kaebaja ravi kohta andmete saamiseks. HKMS § 62 lg 1 sätestab, et kui tõendite kogumist ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul taotletud, võib hiljem tõendile tugineda üksnes HKMS § 51 lõikes 4 sätestatud tingimustel. Kaebajal tuli vajalikud taotlused tõendite kogumiseks esitada hiljemalt 01.11.2021 (vt kohtu 18.10.2021 määrust). Seega on tõendite kogumise taotlus esitatud hilinenult. HKMS § 51 lg 4 kohaselt menetleb kohus hilinenult esitatud avaldust üksnes juhul kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Käesoleval juhul põhjustab täiendavate tõendite kogumine käesoleva asja menetlemist, kuivõrd selleks tuleb haldusasja arutamine uuendada ning anda ka vastustajale võimalus esitada oma seisukoht kogutud tõendite osas. Kaebaja on kaebuses vastustajale ette heitnud üksnes 4 epikriisi arvestamata jätmist, kuid ei ole varasemalt maininud, et ka kaebaja sõltuvusravi kohta peaks olema TIS-s täiendavaid andmeid kajastatud. Kaebaja on kaebusega koos esitanud TIS andmete väljavõtte, mis kajastab kaebaja terviseandmeid (epikriisid) vahemikus 28.07.201615.08.2018. Seega pidi kaebajal juba kaebuse esitamise hetkel olema teada, kui terviseandmed ei kajasta tema hinnangul kõiki olulisi andmeid. Seega oli kaebajal võimalus vastav taotlus tõendite kogumiseks esitada juba alates kaebuse esitamise hetkest kuni kirjalikus menetluses kohtu määratud tähtajani (01.11.2021). Kaebaja ei ole põhjendanud, miks tal ei olnud võimalik tõendite kogumise taotlust varasemalt esitada. Kaebaja TIS andmetes kajastatud 28.07.2016 epikriisist nähtub, et kaebaja pöördus siis esmakordselt ravi saamiseks seoses sõltuvusega, samuti on märgitud, et kaebaja vabanes vanglast ca 1 kuu tagasi. Hilisemad TIS kanded sõltuvusravi kohta puuduvad. Seega ei saanud vastustaja arvestada andmeid, mida TIS-s kajastatud ei olnud ning mille olemasolu kohta vastustajal teadmine puudus. Seega, olenemata, mida kajastavad dr J. Mumma andmed kaebaja kohta, ei saa need mõjutada vastustaja poolse tegevuse õigusvastasuse hindamist kahju hüvitamise nõude kontekstis. Võimaliku dokumenteerimiskohustuse rikkumise üle dr J. Mumma poolt vastustaja järelevalvet ei teosta, mistõttu ei ole see käesoleva asja lahendamisel asjassepuutuv. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja 11.11.2021 taotluse tõendite kogumiseks rahuldamata.
33.Kohtu pädevuses ei ole anda meditsiinilisi hinnanguid kaebaja terviseseisundi kohta. Seega ei saa kohus vastata kaebaja 25.10.2021 täiendavas seisukohas toodud küsimustele, mis puudutavad opioidisõltuvuse mõju inimese psüühikale ja tervisele ning selle seoseid võimaliku töövõimetusega. Kohus saab anda hinnangu, kas vastustaja eksis 2018. aastal kaebaja töövõime hindamisel (kas jättis arvestamata ilmselgelt oluliste asjaolude ja andmetega, rikkus õigusnormidest tulenevaid nõudeid jmt) määral, mis võis õigusvastaselt tuua kaasa ebaõige otsuse ning sellest tulenevalt kahju hüvitamise kohustuse.
34.Riigivastutuse seadus (edaspidi RVastS) sätestab avalik-õiguslikus suhtes tekkinud kahju hüvitamise korra. Isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud
võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega (RVastS § 7 lg 1). Seega on avalik-õiguslik suhtes tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldused kokkuvõtvalt järgmised: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus; 2) tekkinud on kahju; 3) põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju tekkimise vahel; 4) muude õiguskaitsevahendite ammendatus. Kui kasvõi üks eelnimetatud kahjunõude eeldustest on täitmata, ei ole kahjunõue põhjendatud ning jääb rahuldamata. Varaline kahju hüvitatakse rahas; hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (RVastS § 8 lg 1). Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral (RVastS § 9 lg 1).
35.Kaebaja on varalise kahju tekkimist põhjendanud asjaoluga, et kui vastustaja oleks 2018.a töövõime hindamise käigus tuvastanud tal puuduva töövõime, oleks ta saanud töövõimehüvitist suuremas määras. Seega tuleb kohtul hinnata, kas käesoleval juhul nähtub, et vastustaja eksis ilmselgelt kaebaja töövõime hindamisel 2018. aastal ning kas tol hetkel olemasolevate aktuaalsete andmete põhjal tulnuks kaebajal tuvastada puuduv töövõime. TVTS § 5 lg 1 kohaselt tuvastatakse töövõime hindamisega pikaajalise tervisekahjustusega isiku töövõime ulatus. Vastustaja 04.06.2018 otsusega nr TVH/18/024529 (06.07.2021 esitatud kaebuse lisa, KIS dokument jrk nr 3) tuvastati kaebajal osaline töövõime – taotlejal on mõõdukas tegutsemispiirang liikumise valdkonnas, mille põhjuseks on liigeste haigusseisund ja põlvevigastus. Taotleja kirjeldatud piirangud suhtlemise (nägemine, kuulmine ja kõnelemine), teadvusel püsimise ja enesehoolduse, õppimise ja tegevuste elluviimise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise, inimestevahelise lävimise ja suhete valdkondades ning muudest tervisehäiretest ei leidnud tervise infosüsteemi andmetel kinnitust. Taotlejal on põlveliigeste valude tõttu piiratud pikkade vahemaade läbimine, treppidel kõndimine ning füüsilist vastupidavust nõudvad ja füüsiliselt koormavad tegevused. 01.06.2018 kuupäeva kandvast töövõime hindamise eksperthinnangust (vastustaja 15.10.2021 vastuse lisa) nähtub, et taotlejal on piiratud pikkade vahemaade läbimine ja treppidel kõndimine kuna tekkivad valud põlveliigeses. Ei sobi ametid, kus on vajalik füüsiline vastupidavus ja kus on koormus põlveliigestele. See on tingitud muutustest alajäseme struktuuris. /.../Taotleja kirjeldatud piirangud valdkonnas suhtlemine: nägemine, kuulmine ja kõnelemine ei leidnud TIS andmetel kinnitust./.../ Taotleja kirjeldatud piirangud valdkonnas teadvusel püsimine ja enesehooldus ei leidnud TIS andmetel kinnitust./.../ Taotleja kirjeldatud piirangud valdkonnas õppimine ja tegevuste elluviimine ei leidnud TIS andmetel kinnitust./.../ Taotleja kirjeldatud piirangud valdkonnas muutustega kohanemine ja ohu tajumine ei leidnud TIS andmetel kinnitust./.../ Taotleja kirjeldatud piirangud valdkonnas inimestevaheline lävimine ja suhted ei leidnud TIS andmetel kinnitust. 2018.a hindamise aluseks olnud taotluses (vastustaja 15.10.2021 vastuse lisa) on kaebaja kirjeldanud probleeme seoses valutavate hammastega ning valudega pea piirkonnas, samuti nähtub, et kaebajal on esinenud luuümbrisepõletikku. Kaebaja on selgitanud, et valude ajal on ta ärritunud ja muutub agressiivseks.
36.2018.a töövõime hindamise ekspertiisi aluseks olnud andmete osas on kaebaja vastustajale ette heitnud 4 epikriisi arvestamata jätmist ning sellest tulenevalt vale järelduse tegemist kaebaja töövõime osas.
28.07.2016 epikriisi osas on vastustaja märkinud, et kaebaja pöördus esmakordselt psühhiaatri vastuvõtule seoses opioidisõltuvusega, alustatud on metadoonasendusraviga ja seetõttu puudusid ka andmed, kui pikalt asendusravi kestis ja milliseid tulemusi saavutati, millised kaebused püsisid. Seega ei olnud võimalik nimetatud andmetega arvestada hinnangu andmisel kaebaja töövõimele. Oli püstitatud üksnes diagnoos - F11.22 - OP - sōltuvus - med.järelvalvel või asendusravil. 19.03.2017 epikriisi osas nähtub, et kaebaja sai rünnaku tagajärjel erinevaid pindmisi vigastusi (marrastused, hematoomid). Kohtule ei nähtu, et tegemist oleks olnud tervisekahjustusega, mis pikaajaliselt oleks kaebaja terviseseisundit mõjutanud, sh töövõimet. Kohus nõustub vastustajaga, et tulenevalt TVTS § 5 lg-st 1 ei pidanudki vastustaja kaebaja töövõime hindamisel 19.03.2017 epikriisis kajastatud andmetega arvestama, kuivõrd tegemist ei olnud pikaajalise tervisekahjustusega. 25.03.2017 epikriisist nähtub, et kaebaja on alkoholi tarvitamise tagajärjel tekitanud trauma vasakul küünarvarrel (marrastused ja pindmine lõikehaav ca 2 cm). Kohtule ei nähtu, et tegemist oleks olnud tervisekahjustusega, mis pikaajaliselt oleks kaebaja terviseseisundit mõjutanud, sh töövõimet. Kohus nõustub vastustajaga, et tulenevalt TVTS § 5 lg-st 1 ei pidanudki vastustaja kaebaja töövõime hindamisel 25.03.2017 epikriisis kajastatud andmetega arvestama, kuivõrd tegemist ei olnud pikaajalise tervisekahjustusega. 25.03.2017-26.03.2017 epikriisist nähtub, et kaebaja viibis haiglas seoses sellega, et alkoholijoobes olnuna vigastas enda vasakut kätt. Kaebaja viidi psühhiaatrilisele jälgimisele, kuid kaebaja keeldus edasistest uuringutest, mistõttu jäi kahtluse alla isiksus-/arenguhäire. Kohus nõustub vastustajaga, et epikriisid, mis kaebaja hinnangul 2018.a töövõimet hinnates tähelepanuta jäeti, ei kajasta pikaajalisi tervisekahjustusi, mistõttu jõudis vastustaja põhjendatult järeldusele, et neis kirjeldatud andmed kaebaja töövõimet ei mõjuta. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et üksnes teatud diagnoosi panemine ei võrdsustu kindla järelduse tegemisega isiku töövõime osas. Ka juhul kui isikul on diagnoositud opioidisõltuvus, tuleb arvestada, kas ja kuidas see isiku tegutsemisvõimet mõjutab, ühtlasi võimaliku ravi kompenseerivat mõju. Vastustaja on selgitanud, et kuivõrd 2016.a oli tegemist esmakordse pöördumisega ravi saamiseks ning edasised andmed ja tulemused opioidisõltuvuse ravi osas puudusid, ei saanud vastustaja nimetatud diagnoosi põhjal teha järeldust ka kaebaja töövõime vähenemise osas. Kohtu hinnangul on vastustaja selgitus asjakohane ning põhjendatud. Kaebaja on vastustajale ka ette heitnud, et vastustaja ei arvestanud, et kaebaja oli opioidiasendusravil ning võttis erinevaid medikamente (unerohud, rahustid, antidepressandid). Nagu nähtub vastustaja selgitustest, oli vastustaja teadlik sõltuvushäire diagnoosist, kuid puudusid andmed selle ravi ning ravi tulemuste kohta, samuti andmed, et kaebaja oleks edaspidi psühhiaatri vastuvõtule pöördunud. Seega ei saanud vastustaja võimaliku ravi tulemusi töövõime hindamisel ka arvestada. Nii nagu teatud diagnoos ei võrdu automaatselt töövõime vähenemise või töövõime puudumisega, ei saa ka teatud ravimite manustamisest teha automaatseid järeldusi töövõime ulatuse osas, sh kas ning millisel määral ravimid isiku töövõimet kompenseerivad või halvendavad.
37.Eeltoodud põhjustel jätab kohus asja lahendamisel arvestamata kaebaja poolt 25.10.2021 esitatud kohtumääruse asjas nr 3-20-1407 ning fotod kaebaja kehal asuvatest lõikehaavadest, samuti 01.11.2021 esitatud fotod lõikehaavadest (KIS dokument jrk nr 47, 86). Määrus haldusasjas nr 3-20-1407 käsitleb menetluse peatamist, kuna kaebaja osas oli pooleli eestkoste seadmise menetlus. Tegemist on 13.08.2020 tehtud määrusega, mis ei puutunud 2018.a töövõime hindamisel asjasse. Kaebaja esitatud fotode alusel ei ole võimalik hinnata isiku tegutsemisvõimet. Kaebaja poolt 25.10.2021 esitatud rehabilitatsioonikeskuse Source de Vie tõend (KIS dokument jrk nr 48, 49) kinnitab üksnes vastustajale 2018. a töövõime hindamisel ajal teada olnud asjaolu kaebaja sõltuvushäire osas, mistõttu ei ole nimetatud tõendil täiendavat
tõendusväärtust. Niisamuti ei oma 2018.a töövõime hindamise kontekstis täiendavat tõendusväärtust kaebaja poolt 25.10.2021 esitatud dokumendid, mille kohaselt kaebaja sai Marseille'i Prantsusmaa sotsiaalkeskuses 26. septembrist 2018 kuni 24. jaanuarini 2019 sotsiaalset, psühholoogilist ja meditsiinilist abi ning muu hulgas metadooniravi (KIS dokument jrk nr 50), varjupaiga Caarud Sleep 21. oktoobri 2021 tõend, et kaebaja on organisatsioonis registreeritud narkomaanina alates 25. septembrist 2018 (KIS dokument jrk nr 51). Kaebaja poolt kohtule 26.10.2021 edastatud otsus töövõimetoetuse maksmise lõpetamise kohta 2018. aasta juulis ei ole käesoleva vaidluse ese Samuti ei ole 2018.a töövõime hindamise menetluse õiguspärasuse kontrollimisel asjassepuutuvateks kaebaja poolt 25.10.2021 kohtule esitatud kaebaja kirjavahetus Saksamaa Baden-Badeni linna töötukassaga töö saamise eesmärgil (KIS dokument jrk nr 52), BadenBadeni linna sotsiaalametile sotsiaalabi saamise eesmärgil (KIS dokument jrk nr 53), dokumendid Šveitsis majutus- ja toiduabi saamise korraldamisel (KIS dokument jrk nr 54), kaebaja edastatud fotod välismaal viibimise perioodist (KIS dokument jrk nr 55-57), kaebaja kirjavahetus kaebaja emaga (KIS dokument jrk nr 58-69), kirjavahetus Dresdeni sotsiaaltöötajaga (KIS dokument jrk nr 70), dokumendid seoses välismaal saadud töötasuga (KIS dokument jrk nr 73).
38.Kaebaja on kahtluse alla seadnud 01.06.2018 koostatud töövõime hindamise ekspertiisi ja selle aluseks olnud taotluse autentsuse. Kohtul puudub alus arvata, et kohtule esitatud 01.06.2018 kuupäeva kandev ekspertarvamus ei olnud 2018.a töövõime hindamise aluseks. Eksperthinnangust nähtub, et selles on kajastatud kaebaja poolt 31.05.2018 vastuvõtul esitatud seisukohad ning hinnatud nende paikapidavust terviseandmete valguses. Kaebaja ei eita, et käis mais 2018.a Töötukassa vastuvõtul töövõime hindamise taotluse esitamiseks (kaebaja 25.10.2021 esitatud seisukoht). Asjaolu, et kaebaja ei mäleta täpselt, milliseid selgitusi ta vastuvõtul andis, ei tähenda, et ekspertiisi või selle aluseks olnud taotluse usaldusväärsus tuleks kahtluse alla seada.
39.Kaebaja on toonud väiteid seoses 2020.a töövõime hindamisega ning märkinud, et 2020.a leiti, et tal esineb puuduv töövõime vaimse valdkonna häirest tingituna. Kohus selgitab, et nimetatud 2020.a töövõime hindamine ei mängi rolli 2018.a töövõime hindamise õiguspärasuse kontrollimisel. Tegemist on erinevate menetlustega erinevatel ajahetkedel, mille aluseks on erinevad, tol hetkel aktuaalsed andmed. Ajaga võivad muutuda nii isiku enda hinnangud oma tervisele kui ka TIS-s kajastuvad andmed, mis isiku töövõimet mõjutada võivad. Seejuures peavad isiku enda hinnanguid kinnitama ka objektiviseeritud kujul terviseandmed. Vastustaja ei ole kohustatud üksnes isiku enda väidete põhjal isiku töövõime ulatust määrama. Vastustaja on põhjendanud, et 2020.a töövõime hindamisel said määravaks kaebaja poolt vastustajale haldusmenetluse raames saadetud arvukad kirjad, mis suures osas töövõime hindamisega kokkupuudet ei omanud, vaid kinnitasid pigem vaimsete probleemide olemasolu, ebakohast käitumist ja sundmõtete esinemist, mis on omane opioidisõltuvusest tingitud tervisekahjustusele. Seega tuvastati 2020. a kaebajal puuduv töövõime (sh mõõdukas tegutsemispiirang muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas, mille põhjuseks on psüühika- ja käitumishäired, raske tegutsemispiirang suhtlemise valdkonnas, mille põhjuseks on psüühika- ja käitumishäired – vastustaja 08.11.2021 seisukoha lisa, 15.06.2020 töövõime hindamise eksperthinnang) tuginedes kaebaja terviseandmetele ning täiendavatele asjaoludele (kirjad vastustajale). Nimetatud täiendavaid asjaolusid 2018.a hindamise ajal ei esinenud. See ilmestabki menetluste erinevust sõltuvalt tol hetkel olemasolevatest aktuaalsetest andmetest. Asjaolu, et kaebajal 2020.a tuvastati puuduv töövõime, ei tähenda, et 2018. a töövõime hindamisel oleks eksitud, kui tuvastati, et kaebajal esineb osaline töövõime. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus käesoleva asja lahendamisel arvestamata kaebaja poolt 28.10.2021 esitatud kirjavahetuse Töötukassaga, kus kaebaja soovib saada arsti, kes 2020.a hindas kaebaja töövõimet, kontakte, et küsida arstilt täiendavaid küsimusi. Käesoleva menetluse
ese ei ole 2020.a teostatud töövõime hindamise menetluse õiguspärasuse kontrollimine, seega ei ole nimetatud tõendid asjassepuutuvad.
40.Kohus märgib täiendavalt ning nõustub ühtlasi vastustajaga, et juhul kui kaebajal oli tol hetkel täiendavaid terviseandmeid, mis TIS-s ei kajastunud, oli kaebajal kohustus ise nimetatud andmed haldusmenetluses esitada. Vastustaja ei saa igakordselt eeldada, et süsteemis kajastatud andmed on puudulikud ning küsida dokumente, mille olemasolust vastustaja teadlik ei ole. Ka juhul kui kaebaja leidis, et terviseandmetes on valesid või puudulikke andmeid, tulnuks kaebajal pöörduda vastavate eriarstide poole. Vastustaja kohustus ega pädevus ei ole eriarstide tegevuse (mh epikriiside koostamise, diagnooside püstitamise) üle järelevalvet teostada. Vastustaja ei ole, vastupidiselt kaebaja väidetule, haigusi diagnoosinud, vaid on hinnanud kaebaja töövõimet lähtudes kaebaja kohta TIS-s olevatest andmetest ja diagnoosidest. Diagnoose panevad eriarstid, mitte vastustaja ekspertarstid. Seega ei ole kohane kaebaja väide, et vastustaja poolse vale diagnoosimise tõttu tekkis kaebajale kahju.
41.Kaebaja on 25.10.2021 esitatud seisukohas püstitanud küsimuse, kas vastustaja oleks pidanud saadaoleva info põhjal saatma kaebaja tervisekontrollile (tegema visiidipõhise hindamise). Kohus nõustub vastustajaga ning selgitab, et visiidipõhise hindamise läbi viimiseks võiks olla alus juhul, kui olemasolevates andmetes on suured lahknevused ning vastuolud. Juhul kui vastustajale nähtus 2018.a töövõime hindamise ajal info, milles ei esinenud olulisi puudusi või vastuolusid ning mis võimaldas koostada adekvaatse eksperthinnangu, ei olnud vastustajal kohustust n-ö igaks juhuks visiidipõhist hindamist läbi viia. Vastustaja selgitas oma 08.11.2021 täiendavates seisukohtades, et visiidipõhist hindamist ei korraldata, kui isik ei ole taotlusel välja toodud piirangutega seoses arsti vastuvõtul käinud või taotluses välja toodud piiranguid kinnitavad terviseandmed on olemas ja terviseandmetes puuduvad vastuolud. Kaebaja on käinud psühhiaatri vastuvõtul (28.07.2016 ja 25.03.2017-26.03.2017 epikriisid) ja vastuolusid andmetes ei kajastu, kaebaja aga keeldus edasisest ravist. Samuti ei korraldata visiidipõhist hindamist uute diagnooside püstitamiseks või ägenemiste ja remissioonidega kulgevatest haigustest tulenevate piirangute tuvastamiseks. Kohtule ei nähtu esitatud tõenditest asjaolusid, mille põhjal saaks väita, et vastustajal oleks ilmselgelt olnud kohustus visiidipõhist hindamist läbi viia.
42.Eeltoodust tulenevalt ei nähtu kohtule vastustaja õigusvastast tegevust (nt ilmselge hooletus, eksimine õigusnormide kohaldamisel jmt) kaebaja töövõime hindamisel 2018. aastal. Vastustaja jättis õiguspäraselt arvestamata terviseandmetega, mis ei kajastanud pikaajalist tervisekahjustust, mis võiks mõjutada kaebaja töövõimet. Samuti on vastustaja põhjendatult leidnud, et ilma täiendavate andmeteta kaebaja sõltuvusravi kohta ei saanud vastustaja teha ka järeldusi tegutsemisvõime kohta 2016. aastal diagnoositud opioidisõltuvuse pinnalt. Kuivõrd kohus ei tuvasta vastustaja õigusvastast tegevust, ei ole täidetud kahjunõude vajalikud eeldused. Vastustaja on ka õigesti märkinud, et isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda maksimaalses määras (puuduvale töövõimele vastavat) toetust, kui isikul on töövõimet hinnatud õiguspäraselt, mistõttu on ka kaebajale varalise kahju tekkimine kaheldav. Kui kasvõi üks RVastS § 7 lg-s 1 nimetatud eeldustest on täitmata, puudub alus kahjunõude rahuldamiseks. Seetõttu jätab kohus kaebaja varalise kahju nõude rahuldamata.
43.Kuivõrd kohus leiab, et vastustaja tegutses 2018. aastal kaebaja töövõimet hinnates õiguspäraselt, ei ole neil asjaoludel põhjendatud ka mittevaralise kahju nõue. Kaebaja väited selle kohta, et ta pidi välismaal elades kerjama, elama varjupaikades, töötama kohtades, mis talle ei sobinud, ei ole asjakohased vastustaja poolt väidetava kahju tekitamise kontekstis. Avaliku võimu kandja (õigusvastase) tegevuse ning tekkinud kahju vahel tuleb tuvastada põhjuslik seos. Kohtu hinnangul käesoleval juhul selline põhjuslik seos puudub või on äärmisel juhul liialt kaugeid seoseid pidi tuletatav. Vastustajale ei saa panna süüd selles, et kaebaja otsustas elama minna välismaale, et kaebajal ei õnnestunud leida endale sobivat ning püsivat töökohta, rahuldavaid elutingimusi ja inimsuhteid ning oli seega toimetulekuraskustes. Samuti
ei saa vastustaja olla süüdi selles, et kaebaja end välismaal töötades vigastas (KIS dokument jrk nr 108, 109). Kuivõrd tuvastatav ei ole vastustaja õigusvastane tegevus kaebajale väidetava mittevaralise kahju tekkimisel ning puudub ka adekvaatne põhjuslik seos, ei ole mittevaralise kahju nõude rahuldamine ilmselgelt põhjendatud. Kohus jätab kaebaja mittevaralise kahju nõude rahuldamata.
44.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega tehti otsus kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
45.HKMS § 175 lg 3 kohaselt asendatakse kohtu algatusel avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. Kohtu hinnangul on isikuandmete avaldamata jätmine põhjendatud, kuna otsus sisaldab kaebaja tervist puudutavaid andmeid, mille avalikuks tulemist soovib kaebaja eelduslikult vältida. (allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.