Nikolai Lilitškini (Lilitškin) kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seonduvalt spordiväljaku kasutamise mittevõimaldamisega ning Tartu Vangla kohustamiseks võimaldada kaebajal kasutada spordiväljakut iga ilmaga
RESOLUTSIOON
1.Lõpetada menetlus osas, milles kaebaja nõuab kahju hüvitamist spordiväljaku kasutamise mittevõimaldamise eest 4. septembril 2021.
2.Ülejäänud osas tagastada Nikolai Lilitškini kaebus.
3.Jätta Nikolai Lilitškini taotlus riigilõivu tasumiseks vabastamiseks läbi vaatamata.
4.Jätta Nikolai Lilitškini taotus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest.
1.Tartu Vangla kinnipeetav Nikolai Lilitškin esitas 12. juunil 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu. Kaebaja märkis, et nõudis vanglalt mistahes ilmaga vangla spordiväljakule etapeerimist, et tegeleda kehakultuuriga vabas õhus, kuid vangla seda ei teinud ja kaebustele ei vastanud. Ka nõudis kaebaja spordisaali etapeerimist, kui keegi peab ilma halvaks, kuid ka seda vangla ei võimaldanud. Kõikidel vabaduse kaotanud isikutel on õigus humaansele kohtlemisele ja inimese isiksusele omase väärikuse austamisele. Kaebaja sõnul peab igal kinnipeetaval olema võimalus tegeleda iga päev vähemalt üks tund füüsiliste harjutustega vabas õhus. Kaebaja nõuab vangla kohustamist lõpetama piinamine ja etapeerida vangla graafiku järgi spordiväljakule mistahes ilmaga ning kehakulutuuriga tegelemise võimaluse äravõtmise eest spordiväljakul välja mõista 18 000 eurot. Kaebaja märkis, et vangla ei ole alates 2014. aastast kahjutaotlusele vastanud ning võimalust tegeleda kehakultuuriga on ta nõudnud alates 2006. aastast. Kaebusele on lisatud Tartu Vangla 1. juuni 2022. a otsus nr 1-13/108-2, 1-13/109-2, 1-13/115-2, 1-13/116-2, 1-13/117-2, 1-13/118-2, 1-13/119-2, 1-13/120-2. Koos kaebusega esitas N. Lilitškin menetlusabi taotluse vabastada ta riigilõivu tasumisest ning taotluse osutada menetluslikku tasuta õigusabi.
2.Vastustena kohtunõuetele esitas Tartu Vangla 1. juunil 2022 kaebusega asjaoludega seonduvad kohtueelse menetluse materjalid ja selgitas kohtueelses menetluses aset leidnut ning
14.juulil 2022 kaebaja 9. septembri 2021. a kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/267-1 koos selle eestikeelse tõlkega ja Tartu Vangla 19. novembri 2021. a otsuse nr 1-13/267-4.
3.Tuginedes kohtule esitatud kaebusele ja sellele lisatud Tartu Vangla 1. juuni 2022. a otsusele mõistab kohus, et N. Lilitškin on esitanud kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 18 000 eurot seonduvalt asjaoluga, et 21. ja 28. augustil, 4., 18. ja
25.septembril ning 2. ja 9. oktoobril 2021 ei saanud kaebaja kasutada spordiväljakut ning sellega alandati kaebaja inimväärikust. Lisaks hüvitamisnõudele on kohtule arusaadavalt kaebaja esitanud Tartu Vangla vastu kohustamisnõude võimaldada graafikujärgselt spordiväljaku kasutamist mistahes ilmaga.
4.Kohus annab kõigepealt hinnangu kaebusele osas, milles kaebaja nõuab kahju hüvitamist seoses
4.septembril 2021 spordiväljaku kasutamise mittevõimaldamise eest (I). Seejärel võtab kohus seisukoha ülejäänud hüvitamisnõude (II) ja esitatud kohustamisnõude osas (III). Viimaks lahendab kohus kaebaja taotluse osutada talle menetluslikku tasuta õigusabi (IV). I
5.Seadus võib näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 47 lg 2). Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 8 järgi on kinnipeetaval või vahistatul õigus vangla tekitatud kahju hüvitamiseks halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses (RVastS) sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.
6.RVastS § 18 lg 2 kohaselt võib juhul, kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Vanglas kinnipeetaval isikul tuleb kahju hüvitamise nõudega halduskohtusse pöördumiseks läbida kohustuslik kohtueelne menetlus ning nõude läbi vaatamata jätmise korral kohtueelses menetluses loeb kohus kohtueelse menetluse läbituks vaid olukorras, kus läbi vaatamata jätmine on toimunud õigusvastaselt. Kui läbi vaatamata jätmine oli õiguspärane, ei ole kinnipeetaval kohtueelne menetlus nõuetekohaselt läbitud.
7.Kaebaja esitas 8. detsembril 2021 Tartu Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks (nr 1-13/120-1), milles muuhulgas märkis, et nõudis 4. septembri 2021. a hommikul, et teda viiakse kell 16 spordiväljakule, ning milles taotles VangS § 55 rikkumise eest hüvitist. Tartu Vangla jättis 1. juuni 2022. a otsusega nr 1-13/120-2 eelmainitud kaebaja taotluse läbi vaatamata. Kaebuse esitamine kahju hüvitamiseks seonduvalt 4. septembril 2021 spordiväljaku kasutamise võimaldamata jätmise ja sellest tuleneva inimväärikuse alandamisega oleks lubatav vaid juhul, kui taotlus on läbi vaatamata jäetud ebaõigesti.
8.Tartu Vangla jättis 1. juuni 2022. a otsusega kaebaja kahju hüvitamise taotluse osas, mis puudutab spordiväljaku kasutamise mittevõimaldamist 4. septembril 2021, läbi vaatamata, kuna N. Lilitškin esitas 9. septembril 2021 Tartu Vanglale võõrkeelse kahju hüvitamise taotluse (registreeritud nr 1-13/267-1 all), mille kohaselt ei võimaldanud vangla talle 4. septembril 2021 spordiväljaku kasutamist. Tartu Vangla jättis 19. novembri 2021. a otsusega nr 1-13/267-4 taotluse rahuldamata.
9.Kohus leiab, et vangla on lõppkokkuvõttes 1. juuni 2022. a otsusega kaebaja kahju hüvitamise taotluse 4. septembri 2021. a spordiväljaku kasutamise võimaldamata jätmisega seonduvalt jätnud õiguspäraselt läbi vaatamata. Vaatamata sellele, et vangla otsuses puuduvad põhjendused selle kohta, mida tähendab kaebaja poolt 9. septembril 2021 kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/267-1 ja selle kohta tehtud vangla otsuse olemasolu ning vangla pole viidatud ühelegi sättele, vaid seevastu, on esitanud üksnes fakti 9. septembri 2021. a kahju hüvitamise taotluse ja vangla 19. novembri 2021. a otsuse olemasolu kohta, saab sellest järeldada, et vangla jättis kaebaja kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata põhjusel, et kaebaja varasem taotlus on Tartu Vangla poolt lahendatud ja seega on selles osas menetlus lõppenud. Kohtu hinnangul tuleb korduva kahju hüvitamise taotluse puhul lähtuda haldusmenetluse uuendamise (haldusmenetluse seadus (HMS) § 44) sätetest. Kuna praegusel juhul ei esitanud kaebaja vanglale menetluse uuendamise taotlust ning HMS § 44 lg-s 1 sätestatud aluseid ka ei esine, oli põhjendatud jätta 4. septembri 2021. a osas kahju hüvitamise taotlus HMS § 14 lg 6 p 2 alusel läbi vaatamata.
10.Seega on kohus seisukohal, et esitades 8. detsembril 2021 vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/120-1, ei läbinud kaebaja nõuetekohaselt kohustuslikku kohtueelset menetlust, kuna Tartu Vangla on 1. juuni 2022. a otsusega nr 1-13/120-2 õiguspäraselt kahju hüvitamise taotluse jätnud läbi vaatamata.
11.Eeltoodust nähtub, et kaebaja on hüvitamisnõude osas, mis puudutab 4. septembril 2021 spordiväljaku kasutamise võimaldamata jätmist, juba varasemalt läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse.
12.HKMS § 47 lg 2 sätestab, et kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib kaebuse selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend, kui seadus ei sätesta teisiti.
13.Kaebaja on 4. septembril 2021 spordiväljaku kasutamise võimaldamata jätmist puudutava kahjunõude esitanud Tartu Vanglale 9. septembril 2021 ning on saanud sellele vastuse
19.novembril 2021 (otsus nr 1-13/267-4). Seega on praegusel juhul kaebaja 4. septembril 2021 spordiväljaku kasutamise võimaldamata jätmist puudutava kahjunõude esitanud kohtule ilmselgelt kaebetähtaega ületades.
14.HKMS § 124 lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse. HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et tähtaja ennistamist võib taotleda seaduses sätestatud tähtaja jooksul pärast menetlustähtajast kinnipidamist takistanud mõjuva põhjuse äralangemist, kuid mitte hiljem kui 14 päeva möödumisel päevast, kui takistus ära langes.
15.Üldjuhul tuleb kaebetähtaja ületamise korral anda kaebajale võimalus kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. Kohus leiab, et arvestades menetlusökonoomia põhimõtet ning HKMS § 71 lg-s 2 sisalduvat regulatsiooni, tuleb praeguses asjas jätta kaebajalt vastav taotlus küsimata, sest kaebajal ei saa ilmselgelt olla mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ületamiseks ning kaebetähtaja ennistamise taotlus ei oleks kohtus enam ka lubatav.
16.Kuivõrd kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja pöördus kaebetähtaja, s.o Tartu Vangla
19.novembri 2021. a otsuse saamise järgselt 30 päeva jooksul halduskohtu poole enama kui 10 kaebusega, oli kaebajal võimalus esitada 4. septembril 2021 spordiväljaku kasutamise võimaldamata jätmist puudutav kahjunõue kohtule tähtaegselt. Puudub vähimgi võimalus, et kaebajal saaks praeguses asjas 2022. aastal hüvitamiskaebuse esitamisel esineda mõjuvaid
põhjuseid kaebetähtaja ületamiseks 4. septembril 2021 spordiväljaku kasutamise võimaldamata jätmist puudutava kahjunõude osas. Isegi kui möönda võimalust, et kaebajal võis esineda mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ületamiseks, siis ei oleks arvestades halduskohtule esitatud kaebuste hulka tähtaja ennistamise taotlus HKMS § 71 lg 2 alusel lubatav.
17.HKMS § 124 lg 2 sätestab, et kohus lõpetab määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele.
18.Eelnevat arvestades leiab kohus, et kaebaja hüvitamisnõudes, mis puudutab 4. septembril 2021 spordiväljaku kasutamise võimaldamata jätmist, tuleb menetlus lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel. Vastavalt HKMS § 43 lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud. II
19.HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.
20.Kohtu hinnangul tuleb N. Lilitškini kaebus osas, milles kaebaja nõuab kahju hüvitamist 21. ja
28.augustil, 18. ja 25. septembril ning 2. ja 9. oktoobril 2021 spordiväljaku kasutamise mittevõimaldamise eest, tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, mis näeb ette kohtu õiguse tagastada kaebus, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ja asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
21.Kohus on seisukohal, et Tartu Vangla ei ole kaebaja suhtes 21. ja 28. augustil, 18. ja
25.septembril ning 2. ja 9. oktoobril 2021 õigusvastaselt käitunud, mistõttu on kahju hüvitamise eeldused täitmata ja sellest tulenevalt kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
22.Kaebuse lisaks olevast Tartu Vangla 1. juuni 2022. a otsusest nähtuvalt sai vastupidiselt kaebaja selgitustele kaebaja siiski 21. augustil ja 18. septembril 2021 kasutada spordiväljakut. Ka nähtub viidatud otsusest, et kaebaja sai 28. augustil, 25. septembril ja 2. oktoobril 2021 kasutada spordisaali ning kaebaja jäi kehakultuuriga tegelemise võimalusest ilma üksnes 9. oktoobril 2021, kuna viibis COVID-19 ohu tõttu isolatsioonis.
23.VangS § 55 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. VangS § 55 lg-st 2 tulenevalt tuleb kinnipeetavale võimaldada jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Tartu Vangla kodukorra p 18.2.4 järgi juhul, kui sportima minnes antakse kinnipeetavatele osakonna põhiselt võimalus valida spordisaali ja spordiväljaku vahel, on kinnipeetaval õigus minna omal valikul kas spordisaali või spordiväljakule. Peale valiku tegemist kinnipeetavat teise kohta ei lubata.
24.Kohus leiab, et kuivõrd eelmises punktis välja toodud sätetest ega ka ühestki muust kehtiva õiguse normist ei tulene kinnipeetava subjektiivset õigust nõuda sportimisvõimalust just värskes õhus, pole vangla õigusvastaselt käitunud, kui võimaldas 28. augustil, 25. septembril ja
2.oktoobril 2021 spordiväljaku asemel kasutada spordisaali. Kuigi kodukorrast tulenevalt ei ole Tartu Vanglas välistatud ka kehakultuuriga tegelemine spordiväljakul värskes õhus, ei anna see kinnipeetavale vastavat õigust, kui just ametnik kinnipeetavale eelnevalt sellise võimaluse annab. Ka väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb VangS § 55 lg-st 1 kinnipeetavale üksnes üldine õigus sellele, et tal võimaldatakse tegeleda kehakultuuriga, kuid vanglal puudub kohustus tagada igale kinnipeetavale spordi harrastamise võimalus tema poolt soovitud viisil või mahus ning konkreetsetes ruumides (nt Riigikohtu 7. aprilli 2010. a otsus nr 3-3-1-5-10, p-d 18 ja 19; Tallinna Halduskohtu 21. juuni 2019. a otsus asjas nr 3-19-1165).
25.Samuti ei ole kohtu hinnangul õigusvastane 9. oktoobril 2021 kehakultuuriga tegelemise võimalusest ilmajätmine arvestades, et kaebaja viibis sel päeval isolatsiooniosakonnas ning vastav piirang tulenes kehtivatest Tartu Vangla direktori 10. novembri 2021. a käskkirjast nr 1-1/139 ja 8. juuni 2021. a käskkirjast nr 1-1/74. Kohtu hinnangul on vanglal õigus kehtestada lisapiiranguid, kui selleks esineb vangla julgeoleku kaalutlustel oluline vajadus, ning koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ja kinnipeetavate tervise ning avaliku huvi kaitseks on isolatsiooniosakonnas viibiva kinnipeetava kehakultuuriga tegelemise õiguse piiramine ilmselgelt vajalik ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes.
26.Ka ei saa 28. augustil, 25. septembril ja 2. oktoobril 2021 spordiväljaku asemel spordisaali kasutamise võimaldamist ning 9. oktoobril 2021 kehakultuuriga tegelemise võimalusest ilmajätmist pidada inimväärikust alandavaks. VangS § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Selle määratlemisel, mida käsitleda inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustena, saab kasutada Eesti kohtupraktika kõrval Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon, erivajaduste ignoreerimine, arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm, põhjendamatu jõu kasutamine, sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta, ülerahvastatus kambris, alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku juuresolekul, paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamisvõimaluseta, halvad sanitaartingimused kogumis. Käesoleva kaebuse puhul selliseid asjaolusid ei nähtu.
27.Kuigi kohus möönab, et sportimise kasulikkusele annab lisaväärtust, kui seda võimaldatakse värskes õhus (vt ka Riigikohtu viidatud otsus asjas nr 3-3-1-5-10), ei ilmne praegusel juhul, et kehakultuuriga tegelemine värskes õhus oleks Tartu Vanglas välistatud ning seda üldse ei võimaldataks. Eelnevat silmas pidades on kohus arvamusel, et kaebaja õiguste riive, kus tal ei olnud võimalik kolmel päeval tegelda spordiväljakul kehakultuuriga, kuid sai seda teha spordisaalis, ja ühel päeval ei olnud tagatud kehakultuuriga tegelemine isolatsiooniosakonnas viibimise tõttu, ei ole kuigivõrd intensiivne. On võimalik, et neljal päeval värskes õhus kehakultuuriga tegelemise mittevõimaldamine võis kaebajale tekitada rahulolematust, kuid tegemist ei ole sedavõrd ülemäärase ebamugavusega, mida saaks pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks.
28.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus N. Lilitškini kaebuse osas, milles kaebaja nõuab Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et kaebajale ei võimaldatud spordiväljaku kasutamist 21. ja 28. augustil, 18. ja 25. septembril ning 2. ja 9. oktoobril 2021, HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. III
29.Kaebaja on kohtule arusaadavalt muuhulgas esitanud kaebuse Tartu Vangla kohustamiseks võimaldada kaebajal kasutada spordiväljakut iga ilmaga.
30.Ühe kohustusliku kaebuse tagastamise alusena näeb HKMS § 121 lg 1 p 4 ette olukorra, kus kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast.
31.VangS § 11 lg 5 sätestab, et kinnipeetaval ja vahistatul on õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule HKMS-s sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud vaide vanglateenistusele või
Justiitsministeeriumile ning vanglateenistus või Justiitsministeerium on vaide tagastanud, osaliselt rahuldanud, rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud.
32.Tartu Vangla 1. juuli 2022. a vastuse kohaselt esitas N. Lilitškin 16. juunil 2021 pöördumise nr 2-3/1469-1, milles nõudis, et ametnikud täidaksid Tartu Vangla kodukorra punkti 18.2.4. ning et teda saadetaks alati laupäeviti kell 16 spordiväljakule. N. Lilitškin rõhutas pöördumises, et soovib kindlasti kasutada spordiväljakut, mitte võimlat. Pöördumisele kirjalikku vastust koostatud ei ole, kuna N. Lilitškiniga vesteldi 13. juulil 2021 ning vestluse järel ta kirjalikku vastust ei soovinud. Ka märkis vangla, et kaebaja esitas 27. jaanuaril 2022 vanglale venekeelse pöördumise nr 2-3/292-1, millel eestikeelset tõlget ei ole ning kirjalikku vastust sellele koostatud ei ole. Siiski saab vangla pöördumise sisust aru selliselt, et N. Lilitškin palus ametnikelt konkreetsel kuupäeval suuliselt, et täidetaks Tartu Vangla kodukorda ning teda saadetaks olenemata ilmastikuoludest spordiväljakule.
33.Kuivõrd asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja läbinud vaidlusaluses küsimuses vaidemenetlust, vaid on vangla poole pöördunud üksnes taotlustega, ei saa VangS § 11 lg-st 5 tulenevat kohustuslikku kohtueelset korda läbituks lugeda.
34.Kohus selgitab, et kohustamisnõude esitamine on lubatud siis, kui vangla jätab taotluse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata ning isik on läbinud vaidemenetluse (RVastS § 6 lg 3, VangS § 11 lg 5). Juhul, kui vangla ei ole tähtaegselt vastanud kaebaja taotlusele, tuleb kaebajal esitada vanglale vaie ning alles vaideotsuse saamise järgselt on kaebajal võimalus pöörduda kohustamisnõudega kohtusse.
35.Vaatamata sellele, et kohus on eelnevalt leidnud, et kaebajal on kohustamisnõudega kohtusse pöördumiseks eelnevalt läbimata kohtueelne menetlus, märgib kohus lisaks, et selline kaebus kuuluks tagastamisele ka HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu (vt määruse p-s 24 toodud selgitused subjektiivse õiguse puudumise kohta).
36.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus N. Lilitškini kaebuse kohustamisnõudes HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel.
37.Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
38.Seonduvalt kohtule esitatud riigilõivu tasumisest vabastamise taotlusega märgib kohus, et kuna käesoleva määruse puhul on tegu asjas tehtava lõpplahendiga, siis jätab kohus taotluse sel põhjusel menetlemata. IV
39.Kaebaja on esitanud kaebuses taotluse osutada talle tasuta menetluslikku õigusabi. Kohus saab aru, et N. Lilitškin on esitanud riigi õigusabi taotluse kaebajale esindaja määramiseks käesolevas haldusasjas.
40.Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi ning RÕS § 7 lg 1 p 5 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene.
41.Kohus on seisukohal, et kaebaja on võimeline ise oma õigusi kaitsma, mistõttu tuleb riigi õigusabi andmisest RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel keelduda. Kaebaja on kohtule esitanud kaebuse, millest
on aru saada kaebaja tahe ja eesmärk. Kuivõrd kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja eelnevalt esitanud halduskohtule hulganisti kaebusi vangla vastu, ei ole kaebaja puhul tegemist ka halduskohtumenetluses kogenematu isikuga. Järelikult puudub alus arvata, et kaebaja ei suudaks ka edaspidi menetlusdokumente koostada ja ise menetluses osaleda ning asjaolusid selgitada. Kuigi kohtule on arusaadav vaidluse ese, ei menetle kohus kaebust, kuna esineb alus kaebuse tagastamiseks ja menetluse osaliseks lõpetamiseks (vt käesoleva määruse osa I-III). Seega on tagastamise ja menetluse osalise lõpetamise aluste esinemisest tulenevalt ka kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene.
42.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus N. Lilitškini taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p-de 1 ja 5 alusel rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.