Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-20-2611 30. juuni 2022 Maria Lõbus Osaühingu MÜRIN kaebus Maksu- ja Tolliameti 29. oktoobri 2020. a otsuse nr 12.2-3/054007-1 tühistamiseks Kaebaja – Osaühing MÜRIN, esindaja Igor Sumarok Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Tiia Pukk Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 1. august 2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
1.Tartu Ringkonnakohus kohustas 28. juuni 2016. a otsusega asjas nr 3-14-53230 Maksuja Tolliametit (MTA või vastustaja) tagastama Osaühingule MÜRIN (kaebaja) 3074,16 liitrit diislikütust kasutamiseks kaebajale kuuluvas veoautos DAF registreerimisnumbriga 489BBD. Tegu oli MTA poolt 22. oktoobril 2014, 31. oktoobril 2014, 16. novembril 2014, 28. novembril 2014 ja 6. detsembril 2014 Narva piiripunktis kinni peetud kütusega. Tartu Ringkonnakohtu otsus jõustus 28. novembril 2016. Riigikohus kohustas 23. novembri 2016. a otsusega asjas nr 3-3-1-45-16 MTA-d tagastama kaebajale 1709,95 liitrit diislikütust veoki DAF registreerimisnumbriga 489BBD standardsesse kütusepaaki. Tegu oli MTA poolt 24. jaanuaril 2015, 13. veebruaril 2015, 28. veebruaril 2015 ja 20. märtsil 2015 Narva piiripunktis kinni peetud kütusega. Tartu Ringkonnakohus kohustas 30. novembri 2016. a otsusega asjas nr 3-15-954 MTA-d tagastama kaebajale 365,17 liitrit diislikütust kasutamiseks kaebajale kuuluvas veoautos DAF registreerimisnumbriga 489BBD. Tegu oli MTA poolt 13. märtsil 2015 Narva piiripunktis kinni peetud kütusega. Tartu Ringkonnakohtu otsus jõustus 31. detsembril 2016.
2.MTA määras 15. juuni 2020. a teatega nr 10.1-2/017273 kaebajale diislikütuse koguses 5149,28 liitrit äraviimise tähtpäevaks 15. oktoobri 2020. MTA lisas, et tähtaja määramine on vajalik, kuna kütuse tagastamine on viibinud kaebaja tegevusest tulenevalt ja kütuse hoiustamisega kaasnevad kulud. MTA selgitas, et asendab Narva piiripunktis hoiustatud kütuse koguses 885,12 liitrit (teates ekslikult märgitud 885,15 liitrit; MTA täpsustas 13. jaanuaril 2021 kohtumenetluses, et õige on 885,12 liitrit) tankla kütusega, kuna vee lisandumine võis olla tingitud asjaolust, et kütust ei hoiustatud nõuetekohaselt. MTA märkis, et hoiuteenuse osutaja aktsiaseltsi Epler & Lorenz (edaspidi AS Epler & Lorenz) ohtlike jäätmete käitluskeskuse juures Tartus hoiustatud kütus koguses 4264,16 liitrit kuulub tagastamisele samas seisundis, nagu see oli kaebaja veoki paagis kinnipidamisel. MTA hoiatas, et kui kaebaja ei vii määratud tähtaja jooksul kütust ära, pöörab MTA selle riigi omandisse, hävitab ning nõuab kaebajalt sisse tasu kütuse hävitamise kulude katteks.
3.Kaebaja esitas 9. oktoobril 2020 Keskkonnaametile, Keskkonnainspektsioonile, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, Konkurentsiametile ja MTA-le taotluse nõusoleku andmiseks nõuetele mittevastava kütuse kasutamiseks veoautos DAF registreerimisnumbriga 489BBD. Kaebaja viitas nõusoleku küsimisel vedelkütuse seaduse (VKS) §-dele 20 ja 28.
4.MTA otsustas 29. oktoobri 2020. a otsusega nr 12.2-3/054007-1 kanda diislikütuse koguses 5149,28 liitrit riigi omandisse. MTA märkis, et kaebaja ei ole kütust ära viinud ega võtnud ka ühendust seoses Narva piiripunktis hoiustatud kütuse asendamisega tankla kütusega. Seoses kaebaja 9. oktoobri 2020. a taotlusega selgitas MTA, et kuna kütuse puhul on tegemist eelnevalt kaebajale kuuluva veoauto standardses kütusepaagis Eestisse sisseveetud kütusega, siis ei ole tegemist kütuse käitlemisega VKS § 2 lõike 1 punkti 3 tähenduses, mistõttu ei kohaldu sellele kütusele VKS § 8 lõike 1 alusel kehtestatud nõuded ega VKS § 8 lõikest 2 tulenev käitlemise keeld ning seega puudub ka vajadus VKS §-s 28 sätestatud nõusoleku taotlemiseks.
5.MTA jättis 3. detsembri 2020. a vaideotsusega nr 6-1/4759-2 kaebaja vaide MTA
29.oktoobri 2020. a otsuse peale rahuldamata. MTA selgitas, et vaidlustatava otsuse õiguslikuks aluseks on Euroopa parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 952/2013, 9. oktoober
3-20-2611 2013, millega kehtestatakse liidu tolliseadustik (LTS) artikli 198 lõige 1 ja tolliseaduse (TS) § 80 lõige 1. Seoses kaebaja 9. oktoobri 2020. a taotlusega märkis MTA, et veoki standardses kütusepaagis sisseveetava kütuse puhul ei kontrolli toll selle vastavust nõuetele ning kütuse omanik ei pea vastavust tõendama. VKS § 9 lõike 51 punkt 1 sätestab otsesõnu, et vastavussertifikaat või vastavusdeklaratsioon ei ole nõutav alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduses (ATKEAS) määratletud aktsiisivaba kütuse tarbimisse lubamisel. Seejuures ei kehti VKS-ga kehtestatud nõuded ka reisija poolt mitteärilisel eesmärgil Eestisse toimetatavale kütusele. VKS § 1 lõike 31 kohaselt ei laiene VKS mootorikütusele, mille ühendusevälisest riigist saabuv reisija toimetab Eestisse mitteärilisel eesmärgil kasutamiseks. Seega, kuna VKS alusel kehtestatud nõudeid ei kohaldata aktsiisivabalt sisseveetavale kütusele, ei eelda nõuetele mittevastava kütuse kasutamine samas veokis MTA või muu pädeva asutuse nõusolekut. Kaebaja väide, et Tartus hoiustatud kütuse mittevastavus nõuetele võib olla tingitud sellest, et kütus hoiustati ohtlike jäätmete käitluskeskuse territooriumil, mitte aga kvaliteetse kütuse hoiustamiseks ettenähtud spetsialiseeritud laos, on üksnes kaebaja spekulatsioon. OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus 12. septembri 2017. a analüüsiaktide kohaselt tõenäoliselt ei ole proov kinnipeetud aja jooksul oma kvaliteeti kaotanud. Kaebaja eksib, väites justkui ei oleks vaidlustatava otsusega riigi omandisse ülekantud kütuse puhul tegemist kaubaga. Kaubaks tolliõiguse tähenduses tuleb lugeda ükskõik millist kolmandast riigist Euroopa Liitu või Euroopa Liidust kolmandase riiki toimetatavat vara. Käibemaksuseaduse § 2 lõike 3 punkti 1 kohaselt on kaup asi, loom, gaas ning elektri-, soojusja jahutusenergia. Asjaolu, et veoki standardses kütusepaagis sisseveetava kütuse puhul on tegemist kaubaga tolliõiguse tähenduses, nähtub selgelt ka ühenduse tollimaksuvabastuse süsteemi (Nõukogu määrus (EÜ) nr 1186/2009) artikli 107 lõikest 1, mis sätestab, et kui artiklitest 108, 109 ja 110 ei tulene teisiti, võib imporditollimaksuvabalt importida järgmist kaupa: a) kütus, mis on ühenduse tolliterritooriumile saabuva era- või kommertsmootorsõiduki või mootorratta või erikonteineri standardses kütusepaagis; b) eramootorsõiduki või mootorratta kaasaskantavas paagis olev kütus kõige rohkem 10 liitrit ühe sõiduki kohta, ilma et see piiraks kütuse omamist ja vedu käsitlevate siseriiklike õigusaktide kohaldamist. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-st 32 ei tulene haldusorganile kohustust hüvitise määramiseks ja maksmiseks igasuguse omandi võõrandamise puhul, vaid vastavad alused sätestatakse seaduses. Nii näiteks ka konfiskeerimise puhul on õigus hüvitisele üksnes kolmandal isikul ja sedagi piiratud juhtudel (vt karistusseadustiku § 85 lõige 2). LTS artikli 198 lõikes 1 sätestatud meetmete rakendamise korral ei ole tollil hüvitise maksmise kohustust. Ka TS §-d 80 ja 82 ei näe ette hüvitise maksmist isikule, kelle kaup riigi omandisse üle kantakse, vaid hävitamisele kuuluva kauba puhul sätestab TS § 82 lõige 3, et kauba hävitamise otsusele märgitakse tasu, mille kaupa liiduvälisest riigist Eestisse või Eestist liiduvälisesse riiki toimetada püüdnud isik peab tasuma hävitamise kulude katteks. Kütuse riigi omandisse kandmine on põhjustatud kaebaja enda tegevusetusest, kuna ta ei viinud kütust MTA määratud tähtpäevaks ära. Kaebaja on end ise asetanud olukorda, mis tõi kaasa omandi kaotamise. Hüvitise maksmise kohustust ei tulene ka riigivastutuse seaduse ega võlaõigusseaduse kahju hüvitamise sätetest.
6.Kaebaja esitas 28. detsembril 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse MTA 29. oktoobri 2020. a otsuse tühistamiseks.
3-20-2611
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja on seisukohal, et MTA 29. oktoobri 2020. a otsus on õigusvastane ja tuleb tühistada.
7.1.Praegusel juhul ei oma tähtsust asjaolu, et kõnealuse kütuse puhul ei ole tegemist kütuse käitlemisega VKS mõttes ning selle puhul ei kohaldu VKS § 8 lõike 1 alusel kehtestatud nõuded ega VKS § 8 lõikest 2 tulenev käitlemise keeld ning et seetõttu puudub vajadus VKS §-s 28 sätestatud nõusoleku taotlemiseks. Praegusel juhul omab tähtsust asjaolu, et hoiul olev vedelik on OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus koostatud aktides nimetatud nõuetele mittevastavaks vedelikuks, mille kasutamine veoautos DAF (reg.nr 489BBD) võib kahjustada inimeste tervist, keskkonda ja vara. Arvestades asjaolu, et tegu on väga tuleohtliku vedelikuga, võivad kahjustused olla suured. Kaebaja kui vastutustundlik isik esitas taotluse nii vastustajale kui ka teistele pädevatele ametitele eesmärgiga saada vastavad load ja nõusolekud nõuetele mittevastava tuleohtliku vedeliku kasutamiseks veoautos. Vastavate lubade ja nõusolekute saamisel langeks ära takistus vedeliku kasutamiseks veoautos. Konkurentsiamet ei andnud
6.novembri 2020. a vastuses ja Keskkonnainspektsioon ei andnud 11. novembri 2020. a vastuses luba nõuetele mittevastava tuleohtliku vedeliku kasutamiseks veoautos. Seega puudub kaebajal juba kahe ameti vastuste saamisel õiguslik võimalus kasutada nõuetele mittevastavat ja MTA käes hoiul olevat kütust.
7.2.Tartus hoiustatud kütuse nõuetele mittevastavus võib suure tõenäosusega olla tingitud sellest, et kütus hoiustati ohtlike jäätmete käitluskeskuse territooriumil, mitte aga kütuse hoiustamiseks spetsialiseeritud laos. Nõuetele mittevastavaks ja ohtlikuks muutus kütust peale hoiule võtmist vastustaja tegevuse/tegevusetuse tulemusel. Enne hoiule võtmist oli kütus vastavuses vähemalt Venemaal kehtivate nõuetega ning oli kasutuskõlblik. Leekpunkti osas on nii Venemaal kui ka Eestis samasugused nõuded. Ei ole eluliselt usutav, et Venemaalt ostetakse ja Eestisse transporditakse kütust, mille kasutamine veoauto paagis on nii inimeste elule kui ka autodele ohtlik.
7.3.Hoiustatud kütuse puhul ei ole tegemist kaubaga, vaid kaebaja omandis oleva varaga (kütusega). Olukorras, kus rakendamisele kuulub mitu seadust, rakendab vastustaja just neid seadusi, mis on tema jaoks soodsamad konkreetsel juhul. Kaebaja ei ole nõus vastustaja seisukohaga, et praeguse vaidluse puhul tuleks kohaldada ainult tolliseadust ja vedelkütuse seadust. Jättes rakendamata ATKEAS sätted, kohaldas vastustaja kaebajat üleliigselt koormavaid meetmeid, rikkudes nii ettevõtja õigusi kui ka tolliseaduse sätteid. Vastustaja jätab tähelepanuta, et tolliseadus reguleerib väljastpoolt Euroopa Liitu Eestisse ja Eestist väljapoole liidu tolliterritooriumi kaupade toimetamist (TS § 1 lõige 1) ning keeldude ja piirangutega seotud kaupade üle järelevalve teostamist (TS § 1 lõige 2). Kaebaja suhtes tehtud kontrollitoimingute tulemusel väljapumbatud ja hoiule võetud kütuse puhul ei ole tegemist kaebaja poolt veetud kaupade, vaid kaebaja mootorsõidukite kütusepaakides kasutatud kütusega. Selle kütuse suhtes teostatakse kontrolli ATKEAS alusel. Kaebaja on seisukohal, et alates Riigikohtu 23. novembri 2016. a otsuse tegemisest asjas nr 3-3-1-45-16 ei ole õiguslik olukord muutunud nii, et väljapumbatud ja kaebajale tagastamata kütus muutus aktsiisivabaks kaubaks.
7.4.Riigi omandisse kaebaja omandis oleva vara kandmisel ilma vastava hüvitise kaebajale määramiseta rikkus vastustaja kaebaja õigusi, sh fundamentaalseid põhiseaduslikke õigusi. Kaebaja omandi kandmisel riigi omandisse on tegemist omandi omaniku nõusolekuta võõrandamisega (täielikult omandist ilmajätmine), mille eest on vastustaja või riigi kohustuseks
3-20-2611 tasuda kaebajale hüvitis võõrandatava omandi eest, kuna omaniku nõusolekuta võõrandamine peab olema PS-ga kooskõlas. Kaebaja vara võõrandamine kaebaja nõusolekuta ilma vara väärtusega mõistlikus seoses oleva hüvituse maksmiseta kujutab endast ebaproportsionaalset sekkumist kaebaja omandiõigusesse. Kaebaja omandis oleva vara võõrandamisel riigi kasuks pidi vastustaja lisaks rahalisele hüvitisele kaaluma varalise hüvituse (kütuse näol) kaebajale määramist. Vastustaja seda ei teinud.
8.Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja märkis, et jääb vaideotsuses toodud põhjenduste juurde, ning lisas järgnevat.
8.1.Enne vaidlusaluse otsuse koostamist on MTA nelja aasta jooksul püüdnud kaebajat korduvalt kaasata koostöösse kütuse tagastamiseks, kuid kaebaja on koostööd süstemaatiliselt eiranud.
8.2.Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kütuse tagastamise aluseks olevatest kohtulahenditest võiks välja lugeda, et MTA peaks tagastama kogu kinnipeetud kütuse asendamise korras.
8.3.Kaebajale endale on teada, et vaidlusalune kütus pole kunagi vastanud Eestis kehtestatud diislikütuse nõuetele, kuna see kütus on soetatud Venemaa Föderatsioonist ja toodud Eestisse sõiduki DAF (reg.nr 489BBD) kütusepaagis. Eestis kasutusel olev diislikütus peab olema vastavuses EL nõuetega, mis on oluliselt kõrgemad kui nõuded diislikütusele Venemaa Föderatsioonis. Seega ei ole kuidagi põhjendatud kaebaja seisukoht, et MTA on vastutav selle eest, et kinnipeetud kütus, mis on hoiustatud AS Epler & Lorenz ohtlike jäätmete käitluskeskuses, ei vasta diislikütusele sätestatud nõuetele Eestis. Lisaks ei ole vastustaja nõus vastutama diislikütuse kvaliteedi langemise eest seoses ladustatud olekus seismisega ca 4 aasta jooksul, sest see on otseselt kaebaja enda tegevusetuse tagajärg.
8.4.Kaebaja heitis ette, et MTA sunnib kaebajat võtma vastu nõuetele mittevastavat kütust, mille tarbimine on inimese tervisele ja keskkonnale üliohtlik. Samas jätab kaebaja mainimata selle, et ta on ise vaidlusaluse nõuetele mittevastava kütuse Venemaa Föderatsioonist Eestisse toimetanud ja kui seda kütust poleks tolli poolt kinni peetud, siis oleks see nii või teisiti kaebaja enda sõidukites Eestis ära tarbitud olenemata selle tarbimise ohtlikkusest. Kaebaja tankis süstemaatiliselt Venemaa Föderatsioonis veokeid vaatamata sellele, et ohustas sellise tegevusega Eesti rahva tervist ja keskkonda. Kaebaja ettekäänded kütuse mitte vastu võtmiseks on valikulised ja kahepalgelised.
8.5.Kaebaja ei ole praeguses ega üheski kaasuvas menetluses tõendanud, et tema sõidukist väljavõetud kütus oleks kunagi üldse Eestis diislikütusele kehtestatud nõuetele vastanud või et AS Epler & Lorenz ohtlike jäätmete käitluskeskuses ladustatud kütuse kvaliteet oleks langenud MTA süü läbi. Seega puudub alus lugeda vastustajat vastutavaks kinni peetud diislikütuse nõuetele mittevastavuse eest või nõuda selle eest hüvitist või kütuse asendamist.
8.6.Kõigest kuus päeva enne kütuse äraviimise tähtpäeva edastas kaebaja erinevatele asutustele taotluse, mis peaks justkui andma vabastuse kütuse väljaveo kohustusest. Selline käitumismuster iseloomustab kaebaja pahatahtlikku tegevust. Kaebaja on aastate vältel kasutanud teadlikku venitamistaktikat, otsides põhjusi mitte vastu võtta talle tagastamisele kuuluvat kütust.
3-20-2611
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
9.Poolte vahel on vaidluse all, kas vastustaja kandis 29. oktoobri 2020. a otsusega kaebaja omandisse kuulunud diislikütuse koguses 5149,28 liitrit õiguspäraselt riigi omandisse ja kas vastustaja oleks pidanud riigi omandisse kantud kütuse eest määrama kaebajale hüvitise.
10.Haldusasjades nr 3-14-53230, 3-3-1-45-16 ja 3-15-954 tehtud kohtuotsused jõustusid 2016. aasta novembris ja detsembris. Vastustaja osutas, et sellest ajast saadik on ta püüdnud kaebajat korduvalt kaasata koostöösse kütuse tagastamiseks, kuid kaebaja on koostööd süstemaatiliselt eiranud. Vastustaja määras 15. juuni 2020. a teatega kaebajale kütuse äraviimise tähtpäevaks 15. oktoobri 2020. Vastustaja selgitas, et konkreetse tähtaja määramine oli vajalik, kuna kaebaja oli seni olnud tegevusetu ja kütuse jätkuva hoiustamisega kaasnesid kulud.
11.Kaebaja on kütuse äraviimise takistusena osutanud sellele, et Narvas ja Tartus hoiustatud kütus ei vasta nõuetele. Vastustaja on tunnistanud, et Narvas hoiustatud kütuse nõuetele mittevastavus võis olla tingitud ebakohastest hoiustamistingimustest, mistõttu oli vastustaja nõus selle kütuse asendama tankla kütusega. OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus
12.septembri 2017. a analüüsiaktidega on kindlaks tehtud, et Tartus AS Epler & Lorenz ohtlike jäätmete käitluskeskuse territooriumil hoiustatud kütuse leekpunkt ei vasta Eestis kehtivatele nõuetele (proovide leekpunktid olid enamasti alla 15 °C, mõnede proovide puhul 35 °C, 37,5 °C, 40 °C ja 49 °C ) ning see ei sobi kasutamiseks mootorikütusena, kuna sisaldab kergelt lenduvaid ühendeid. Vastustaja leidis, et Tartus hoiustatud kütuse nõuetele mittevastavus ei ole tingitud tema tegevusest, mistõttu ei ole ta nõus seda asendama tankla kütusega, vaid see kütus tuleb olemasoleval kujul kaebajale tagastada.
12.Kaebaja viitas sellele, et ta esitas 9. oktoobril 2020 Keskkonnaametile, Keskkonnainspektsioonile, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, Konkurentsiametile ja MTA-le taotluse nõusoleku andmiseks nõuetele mittevastava kütuse kasutamiseks veoautos DAF registreerimisnumbriga 489BBD. Kaebaja on arvamusel, et ilma nende asutuste nõusolekuta ei ole tal õiguslikult võimalik MTA poolt kinni peetud kütust ära viia. Kaebaja on nimetatud asutustelt nõusolekut taotledes viidanud VKS §-le 20 ning § 28 lõigetele 1 ja 2. VKS § 20 näeb ette asutused, kes teevad riiklikku järelevalvet VKS-s sätestatud nõuete täitmise üle. VKS § 28 lõige 1 sätestab, et toimingud nõuetele mittevastava kütusega korraldatakse vastavalt kütuse valdaja või omaniku ettepanekutele, järgides käesolevas paragrahvis sätestatut. VKS § 28 lõige 2 sätestab, et nõuetele mittevastava kütusega võib teha järgmisi toiminguid, kui see ei kahjusta inimese tervist, keskkonda ega vara: eksporti; ümbertöötlemist aktsiisilaos; hävitamist vastavalt jäätmeseaduse nõuetele; müüki keemiatööstusele tooraineks; korrakaitseorgani poolt aktsepteeritud muud toimingut. VKS § 8 lõike 1 kohaselt peab kütus vastama samas sättes viidatud ministri määrusega kehtestatud nõuetele ning VKS § 9 lõike 1 järgi tõendab kütuse nõuetele vastavust vastavushindamisasutuse poolt väljastatud vastavussertifikaat või Euroopa Liidus asuva tootja väljastatud vastavusdeklaratsioon. VKS § 8 lõike 2 kohaselt on nõuetele mittevastava kütuse käitlemine keelatud, kui VKS ei sätesta teisiti. VKS § 9 lõike 51 punkti 1 kohaselt ei ole vastavussertifikaat või vastavusdeklaratsioon nõutav ATKEAS-es määratletud aktsiisivaba kütuse tarbimisse lubamisel. VKS § 1 lõike 31 järgi ei laiene VKS mootorikütusele, mille ühendusevälisest riigist saabuv reisija toimetab Eestisse mitteärilisel eesmärgil kasutamiseks
3-20-2611 (selle sätte puhul aktsiisivabastusele).
on
seletuskirjas1
viidatud
vastavale
ATKEAS-es
sätestatud
Kohtu hinnangul saab eeltoodud normidest koosmõjus järeldada, et kui tegu on kütusega, millele kohaldub ATKEAS-es sätestatud aktsiisivabastus, ei ole kütuse valdajal ega omanikul kohustust tõendada kütuse nõuetele vastavust ning VKS §-s 20 nimetatud asutustel ei ole ka õigust nõuda selle kütuse nõuetele vastavust ega teha ettekirjutusi või kehtestada keelde sellise nõuetele mittevastava kütusega seotud toimingute tegemiseks. Haldusasjades nr 3-14-53230, 3-3-1-45-16 ja 3-15-954 tehtud jõustunud kohtuotsustest nähtub, et kaebaja toimetas vaidlusaluse kütuse Venemaa Föderatsioonist Eesti Vabariiki rahvusvahelist vedu tegeva veoauto DAF registreerimisnumbriga 489BBD standardses kütusepaagis ning sellele kütusele kohaldus ATKEAS § 27 lõike 1 punktis 20 ja § 68 lõikes 4 sätestatud aktsiisivabastus. Kuna tegu oli ATKEAS-e järgi aktsiisivaba kütusega, mis oli mõeldud kasutamiseks veoauto DAF registreerimisnumbriga 489BBD standardses kütusepaagis, ei pidanud kaebaja piiril tõendama kütuse nõuetele vastavust ning ka VKS §-s 20 nimetatud asutused ei saa takistada selle kütuse kasutamist veoautos DAF registreerimisnumbriga 489BBD, viidates kütuse nõuetele mittevastavusele. Seetõttu ei ole õige kaebaja väide, et ta ei saa vaidlusalust kütust ära viia enne, kui on saanud VKS §-s 20 nimetatud asutustelt nõusolekud.
13.Kaebaja väitis, et nõuetele mittevastavaks muutus kütus peale hoiule võtmist vastustaja tegevuse/tegevusetuse tulemusel. Kaebaja lisas, et enne hoiule võtmist oli kütus vastavuses vähemalt Venemaal kehtivate nõuetega ning oli kasutuskõlblik. Kaebaja leiab, et Tartus hoiustatud kütuse nõuetele mittevastavus võib suure tõenäosusega olla tingitud sellest, et kütust hoiustati ohtlike jäätmete käitluskeskuse territooriumil, mitte aga kütuse hoiustamiseks spetsialiseeritud laos. Kaebaja esitas 31. mai 2021. a seisukoha lisana kohtule internetis 29. jaanuaril 2021 avaldatud artikli Venemaal kasutatavate diislikütuste kohta. Kaebaja viitas selle artikli järgmisele lausele: „Täna toodetakse Venemaa Föderatsioonis diislikütust GOST R 52368-2005, mille tsetaaniarv on üle 51, väävlisisaldus alla 10 mg/kg, leekpunkt 55 °C, tihedus vahemikus 820 kuni 845 kg/m3 ja filtreeritavus temperatuuril pluss 5 kuni miinus 20 °C.“ Kaebaja leidis selle lause põhjal, et Venemaal ja Eestis kehtivad diislikütuse leekpunkti osas samasugused nõuded. Keskkonnaministri 20. detsembri 2016. a määruse nr 73 „Vedelkütuste kohta esitatavad keskkonnanõuded, biokütuste säästlikkuse kriteeriumid, vedelkütuste keskkonnanõuetele vastavuse seire ja aruandmise kord ning biokütuste ja vedelate biokütuste kasutamisest tuleneva kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemise määramise metoodika“ lisa 2 kohaselt peab diiselmootoritega sõidukites kasutamiseks Eestis müüdava diislikütuse leekpunkt olema suurem kui 55 °C. Seega ei vasta diislikütus, mille leekpunkt on 55 °C, Eestis kehtivatele nõuetele. Kaebaja viidatud artiklist ilmneb, et Venemaal toodetakse ja müüakse ka madalamale standardile vastavat diislikütust (GOST 305-82), mille leekpunkt on veel madalam. Samuti ilmneb artiklist, et Venemaa tanklates võidakse müüa ka diislikütust, mis ei vasta väljareklaamitud standardile. Niisiis ei saa Venemaalt ostetud diislikütuse puhul automaatselt järeldada, et see vastab Eestis kehtivatele nõuetele. Kaebaja ei ole esitanud kohtule ühtegi Seletuskiri vedelkütuse seaduse ja käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 895 SE juurde, kättesaadav https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/b050fca3-dc8b-87c0-561564f01e0dcec0/Vedelk%C3%BCtuse%20seaduse%20ja%20k%C3%A4ibemaksuseaduse%20muutmise%20seadu s
3-20-2611 tõendit vaidlusaluse kütuse päritolu kohta (kust tanklast ostetud, mis standardi järgi toodetud kütus jms), sh konkreetset tõendit, mis kinnitaks, et ta ostis Venemaalt kütust, mille leekpunkt on suurem kui 55 °C. Seega pole kaebaja tõendanud, et ta ostis Venemaalt kütust, mis vastab Eestis kehtivatele nõuetele. Kaebaja väide selle kohta, et Tartus hoiustatud kütuse madal kvaliteet võib olla põhjustatud sellest, et kütust hoiustati ohtlike jäätmete käitluskeskuse territooriumil, mitte aga kütuse hoiustamiseks spetsialiseeritud laos, on oletuslik. Kaebaja ei ole esitanud kohtule konkreetseid tõendeid selle kohta, et Tartu hoiustamistingimused on mõjutanud kütuse kvaliteeti. Vastupidi, OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus 12. septembri 2017. a analüüsiaktides on märgitud, et tõenäoliselt ei ole proovid kinnipeetud aja jooksul oma kvaliteeti kaotanud. Seega pole alust arvata, et Tartus hoiustatud kütuse kvaliteet oleks MTA poolt kütuse kinnipidamise aja jooksul langenud.
14.Eelnevast tulenevalt on vastustaja põhjendatult leidnud, et tal puudub kohustus asendada Tartus hoiustatud kütust tankla kütusega. Narvas hoiustatud kütuse puhul on aga vastustaja seda varianti pakkunud, kuid kohtule arusaamatul põhjusel pole kaebaja tähtaegselt ka seda kütust vastu võtnud. Kaebaja pole sõnagagi selgitanud, miks ta pole vastustaja pakutud tankla kütust vastu võtnud. Eesti tanklates võib müüa üksnes Eestis kehtivatele nõuetele vastavat kütust, mistõttu ei saa selle kütuse kvaliteedis olla kahtlust. Seega ei ole kaebaja ära näidanud ühtegi mõjuvat põhjust, mis takistas tal tankla kütust vastustaja määratud tähtpäevaks vastu võtta.
15.Nagu öeldud, ei takistanud VKS §-s 20 nimetatud asutuste nõusoleku puudumine ka Tartus hoiustatud kütuse vastu võtmist. Kui kaebaja leidis, et kütus on oma nõuetele mittevastavuse tõttu veoautos kasutamiseks liiga ohtlik, ega viinud seetõttu kütust määratud tähtpäevaks ära, ei pidanud vastustaja rohkem tegema pingutusi kütuse kaebajale üleandmiseks, sest pole tõendatud, et kütuse nõuetele mittevastavus oli tingitud vastustaja tegevusest. Haldusasjades nr 3-14-53230, 3-3-1-45-16 ja 3-15-954 tehtud jõustunud kohtuotsuste kohaselt oli vaidlusaluse kütuse tagastamine võimalik üksnes veoki DAF registreerimisnumbriga 489BBD standardsesse kütusepaaki. Kui kaebaja leidis, et kütuse kasutamine selles veoautos on ohtlik, ega pidanud seetõttu kütuse vastuvõtmist võimalikuks, tähendas see, et kütuse tagastamine jõustunud kohtuotsustega määratud viisil ei olnud võimalik.
16.Vastustaja on vaidlusaluse kütuse riigi omandisse kandmisel tuginenud LTS artikli 198 lõike 1 punktile c ning TS § 80 lõigetele 1 ja 2. LTS artikli 198 lõike 1 punkti c kohaselt võtab toll kauba suhtes kõik vajalikud meetmed, sealhulgas konfiskeerib ja müüb või hävitab kauba, kui kaupa ei ole mõistliku aja jooksul pärast vabastamist ära viidud. TS § 80 lõige 1 näeb ette, et LTS artikli 198 lõikes 1 nimetatud olukorras oleva kauba puhul teatab toll kirjalikult deklarandile, tolliprotseduuri pidajale või kauba valdajale oma kavatsusest teha kauba riigi omandisse ülemineku otsus. TS § 80 lõige 2 sätestab, et kui tegemist ei ole keelatud kaubaga, mille riigi omandisse üleminek tuleneb seadusest, määrab toll käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teates tähtaja tollialastest õigusaktidest tulenevate nõuete täitmiseks. Kaebaja leiab, et vaidlusaluse kütuse puhul ei ole tegemist kaebaja poolt veetud kaupade, vaid kaebaja mootorsõiduki kütusepaagis kasutatud kütusega, mille suhtes teostatakse kontrolli ATKEAS alusel. Kaebaja on seisukohal, et alates Riigikohtu 23. novembri 2016. a otsuse tegemisest asjas nr 3-3-1-45-16 ei ole õiguslik olukord muutunud nii, et väljapumbatud ja kaebajale tagastamata kütus muutus aktsiisivabaks kaubaks.
3-20-2611 LTS ja TS regulatsiooni arvestades tuleb kaubana tolliõiguse tähenduses muu hulgas mõista igasugust vara, mis on saadud väljastpoolt Euroopa Liidu tolliterritooriumi ja mis toimetatakse ükskõik millisel viisil Eestisse. Seega on kaup tolliõiguse tähenduses ka kütus, mis on soetatud Venemaalt ja mida toimetatakse Eestisse veoki standardses kütusepaagis. Asjaolu, et selle kütuse aktsiisivabastuse kontrollimisel tuleb tugineda ATKEAS-le, ei muuda järeldust, et tolliõiguse tähenduses on tegu kaubaga. Vastustaja on asjakohaselt osutanud ka Nõukogu määruse (EÜ) nr 1186/2009, 16. november 2009, millega kehtestatakse ühenduse tollimaksuvabastuse süsteem, artikli 107 lõikele 1, mis sätestab, et kui artiklitest 108, 109 ja 110 ei tulene teisiti, võib imporditollimaksuvabalt importida järgmist kaupa: a) kütus, mis on ühenduse tolliterritooriumile saabuva era- või kommertsmootorsõiduki või mootorratta või erikonteineri standardses kütusepaagis; b) eramootorsõiduki või mootorratta kaasaskantavas paagis olev kütus kõige rohkem 10 liitrit ühe sõiduki kohta, ilma et see piiraks kütuse omamist ja vedu käsitlevate siseriiklike õigusaktide kohaldamist. Ka see säte kinnitab, et veoki standardses kütusepaagis Venemaalt Eestisse sisseveetav kütus on tolliõiguse tähenduses kaup. Seetõttu on sellise kütuse suhtes asjakohane kohaldada LTS ja TS. Kuna kaebaja ei olnud kütust alates 2016. aastast ära viinud, määras vastustaja 15. juuni 2020. a teatega kaebajale kütuse äraviimiseks konkreetse tähtaja (s.o kuni 15. oktoobrini 2020) ning hoiatas, et kui selleks ajaks kütust ära ei viida, pöörab vastustaja kütuse riigi omandisse, hävitab selle ja nõuab kaebajalt sisse tasu kütuse hävitamise kulude katteks. Kaebaja pole väitnud, et tegu oleks liiga lühikese tähtajaga kogu kütuse äraviimiseks. Kuna kaebaja ei viinud kütust määratud tähtpäevaks ära, oli vastustaja õigustatud LTS artikli 198 lõike 1 punkti c alusel kütuse riigi omandisse pöörama.
17.Kaebaja heitis vastustajale ette, et jättes rakendamata ATKEAS sätted, kohaldas vastustaja kaebajat üleliigselt koormavaid meetmeid. Kaebaja etteheide on jäänud üldsõnaliseks, sest kaebaja ei ole absoluutselt täpsustanud, milliseid ATKEAS sätteid oleks vastustaja pidanud kohaldama ja kuidas need oleksid pidanud viima teistsugusele tulemusele. Kohtule ei nähtu, et mõni ATKEAS säte välistaks vaidlusaluse kütuse riigi omandisse kandmise.
18.LTS ega TS ei näe ette, et LTS artikli 198 lõike 1 punkti c alusel kauba riigi omandisse pööramisel tuleks isikule hüvitist maksta. Praeguses olukorras hüvitise maksmata jätmist ei saa pidada PS §-ga 32 vastuolus olevaks. Nagu eelnevalt viidatud, on vastustaja väljendanud valmisolekut asendada Narvas hoiustatud kütus tankla kütusega. Arusaamatul põhjusel pole kaebaja tankla kütust vastu võtnud. Sellises olukorras ei saa hoiustatud kütuse riigi omandisse kandmist ja hüvitise määramata jätmist pidada põhiseadusvastaseks, sest kaebajal endal oli tankla kütust vastu võttes võimalik vältida omandist ilmajäämist. Tartus hoiustatud kütuse puhul pole kaebaja tõendanud, et kütus oleks Eestisse sissetoomisel vastanud Eestis kehtivatele nõutele. Seega on põhjendatud järeldada, et kaebaja tõi ise Eestisse sisse siinsetele nõuetele mittevastava kütuse ja oleks seda oma veokis kasutanud juhul, kui vastustaja poleks õigusvastaselt kütust kinni pidanud. Kui kaebaja otsustas hiljem, et ei pea võimalikuks nõuetele mittevastavat kütust oma veokis kasutada, on kaebaja ise sisuliselt loobunud oma omandiõigusest, sest vastustaja pole teinud kaebajale takistusi kütuse äraviimiseks ning kohus selgitas eespool, et ka muudel asutustel polnud õigust seda keelata. Nendel asjaoludel ei saa kaebaja PS § 32, riigivastutuse seaduse ega võlaõigusseaduse alusel hüvitist nõuda.
19.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja 29. oktoobri 2020. a otsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks ei ole alust. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
3-20-2611
20.HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal. Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad tema menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lõige 1). Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.