Otsuse avalikult teatavaks 23. mai 2022, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-22-334
Haldusasi
X kaebus tühistada Eesti Töötukassa 11.01.2022 otsus nr TA22-0006014 ja kohustada Eesti Töötukassat jätkama X töötuna arvele võtmise menetlusega
Menetlusosalised
Kaebaja: X Kaebaja esindaja: advokaat Jaanus Stern Vastustaja: Eesti Töötukassa
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus. Tühistada Eesti Töötukassa 11.01.2022 otsus nr TA220006014 ja kohustada Eesti Töötukassat jätkama X töötuna arvele võtmise menetlusega.
2.Mõista Eesti Töötukassalt Xe kasuks välja põhjendatud menetluskulud kokku summas 3686,80 eurot. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.06.2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.X esitas 07.01.2022 Eesti Töötukassale avalduse kaebaja töötuna arvele võtmiseks (dtl 1011).
2.Vastustaja jättis 11.01.2022 otsusega nr TA22-0006014 kaebaja avalduse rahuldamata keeldudes kaebajat töötuna arvele võtmast (dtl 13).
3.10.02.2022 saabus Tallinna Halduskohtule X kaebus tühistada Eesti Töötukassa 11.01.2022 otsus nr TA22-0006014 ja kohustada Eesti Töötukassat jätkama X töötuna arvele võtmise menetlusega. 21.02.2022 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 01.04.2022 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ja menetlustähtajad. 02.05.2022 määrusega uuendas kohus HKMS § 130 lg 2 alusel enne otsuse avalikustamist menetluse ja jätkas asja lahendamist kirjalikus menetluses.
KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
4.Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsus on õigusvastane ning kaebaja palub kohtult selle tühistamist ja vastustaja kohustamist lahendada kaebaja avaldus uuesti alljärgnevatel põhjustel.
4.1.Esmalt toob kaebaja välja, et ta pole äriühingute juhatuse liikme positsiooni eest ega juhatuse liikme kohustuste täitmise eest tasu saanud. Kaebajal on nõutud 12 kuulise töötuskindlustusstaaži asemel vähemalt 24 kuud töötuskindlustusstaaži. Kaebaja toob välja, et tema tööandja on asunud muutma seni väljendatud seisukohtasid küsimuses kas ja millisel alusel tööleping lõppes.
4.2.Kaebaja on seisukohal, et töötuna arvele võtmisest keeldumise otsus on haldusakt, millega kaasneb intensiivne põhiõiguse riive.
4.3.Alljärgnevalt põhjendab ka kaebaja, milles väljendusid vastustaja tehtud eksimused kaalutlusõiguse teostamisel. TTTS § 6 lg 5 p 4 järgi ei võeta isikut töötuna arvele, kui isik: a) on äriühingu juhatuse liige välja arvatud juhul, kui ta ei saa juhatuse liikmesuse eest tasu ning b) isik vastab TKindlS § 6 lg 1 p 2 ja § 6 lg 2 jj tingimustele või c) isik vastab TKindlS § 8 lg 2 tingimustele. TKindlS § 8 lg 2 tingimused käivad olukorra kohta, kui isikule on juba määratud töötuskindlustushüvitise maksmine, mida pole tehtud. Seega praegusel juhul TKindlS § 8 lg 2 alust pole võimalik kohaldada.
4.3.1.Vaidlustatavast otsusest nähtuvalt tuvastas vastustaja, et kaebaja on Axnor Invest OÜ (12535841), Vault Holding OÜ (16374168) ja Fassaad ja viimistlus OÜ (16397169) juhatuse liige. Vaidlustava otsuse kohaselt oli see ka üks põhjustest, miks kaebaja jäi töötuna arvele võtmata. Vastustaja läks sellega vastuollu TTTS § 6 lg 5 p 4 toodud erandiga, mille kohaselt juhatuse liikmesus pole oluline, kui selle eest ei saadud tasu. Vastustaja tasu puudutavaid tõendeid ei kogunud ja kaebajalt selgitusi või dokumente ei küsinud. Oleks vastustaja tõendeid kogunud näinuks vastustaja, et kaebaja Axnor Invest OÜ (12535841); Vault Holding OÜ (16374168) ja Fassaad ja viimistlus OÜ juhatuse liikme positsiooniga seonduvalt tasusid pole saanud. Täiendavate tõendite kogumata jätmisega pani vastustaja toime olulise menetlusõiguse (uurimispõhimõtte) rikkumise, mille tulemiks on vastustaja oluline kaalutulusviga. Kaebaja on seisukohal, et selle rikkumiseta oleks vastustaja sedastanud, et siin kaebuse punktis käsitletud töötuna arvele võtmise keeldumise alus puudub ja vastustaja teinuks vastupidise lõppotsuse.
4.3.2.Vaidlustavast otsusest ei nähtu, kas vastustaja kontrollis ja mis tulemile vastustaja jõudis töötuskindlustusstaaži puudutava kriteeriumi kontrollimisel. HMS § 56 lg-st 3 tulenevalt tuleb
kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes märkida, millistest kaalutlustest haldusorgan on akti andmisel lähtunud. Eriliselt tuleb rõhutada põhjaliku motivatsiooni olulisust juhtudel, kui haldusaktiga piiratakse isikute õigusi ja vabadusi ning luuakse isiku jaoks oluliselt koormav tagajärg. Kui selliseid kaalutlusi ei nähtu, mistõttu on tegemist olulise põhjendamispuudusega (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-83-11, p 17). Kuivõrd kaebajal pole võimalik võtta seisukohta, kas vastustaja hinnangul oli see kriteerium täidetud või mitte, siis toob kaebaja esile järgmist. Käesoleva kaebuse asjaoludest (6-8) nähtuvalt on kaebajal nõutud 12 kuulise töötuskindlustusstaaži asemel vähemalt 24 kuud töötuskindlustusstaaži. Järelikult oli tingimus täidetud ja TTTS § 6 lg 5 p 4 teise aluse ja TKindlS § 6 lg 1 p 2 alusel poleks saanud vastustaja keelduda kaebajat töötuna arvele võtmast. Vastustaja põhjenduste puudumine jätab võimaluse, et vastustaja sooritas kaalutlusvea. Rikkumiseta oleks sedastatud, et siin kaebuse punktis käsitletud töötuna arvele võtmise keeldumise alus puudub ja vastustaja teinuks vastupidise lõppotsuse.
4.3.3.Vaidlustatava otsuse kohaselt sedastas vastustaja, et töötamise registri andmete alusel taotleja viimase töö- või teenistussuhte lõpp ei vasta TKindlS-i § 6 lg 2 alusel töötuskindlustushüvitise saamise tingimustele. Töötamise registri väljavõtte kohaselt lõppes viimatine 31.07.2019-31.08.2021 kestnud kaebaja töölepinguline suhe AASA POLSKA S.A.ga TLS § 88 lg 1 p 3 alusel. Kaebaja rõhutab, et töötamise registri kandeid teeb tööandja, mitte töötaja. Kande tegemine allub täielikult tööandja kontrollile, mille eest tööandja ka maksukorralduse seaduse (MKS) § 251 lg 6 alusel vastutab. Ja viimatise osas on ka tööandja väljendanud, et registri kanne pole õige. Töötamise registri kannete tegemist reguleerib maksukorralduse seadus ja Vabariigi Valitsuse 12.03.2019 määruse nr 12 „Maksukohustuslaste registri põhimäärus“ (põhimäärus). Põhimääruse § 2 lg 3 järgi on töötamise registrisse kantud andmetel informatiivne tähendus. Tallinna Ringkonnakohus märkis 27.10.2016 lahendi 3-15-1334 punktis 14 järgmist: „Tööturuteenuste ja -toetuste seadusest ega töötuskindlustuse seadusest ei nähtu, et võttes isikut töötuna arvele ning andes hinnangu töösuhte lõppemisele, oleks TÖR kannetel õiguslik tähendus. Seetõttu sai registrikanne ML töötuna arvele võtmiseks olla üksnes informatiivse sisuga ning töötukassal oli töösuhte lõpu tõendamisel võimalik lähtuda ka muudest dokumentaalsetest tõenditest, kogudes neid ise täiendavalt juurde või tehes nende esitamise kohustuslikuks taotluse esitajale (TTTS § 6 lg 22 , millest tulenevalt on Eesti Töötukassal õigus nõuda töötuna arvele võtmist taotlevalt isikult koos avaldusega täiendavate dokumentide esitamist, mis tõendavad TTTS § 6 lg 5 p-des 2–7 ja 9–11 loetletud asjaolusid või nende puudumist, ja HMS § 15)“ Põhimääruse § 2 lg 3 ja Tallinna Ringkonnakohtu 3-15-1334 lahendile tuginedes on ilme, et vastustaja rikkus oluliselt uurimispõhimõtet (HMS 6) ja HMS § 36 jj selgitamiskohustust. Vastustaja pidanuks kaebajale selgitama võimalust esitada vastustajale täiendavaid tõendeid ja dokumente selgitamaks töötamise registri informatiivse kande kõrval tegelikkust. Vastustaja ei kogunud ise ega küsinud kaebajalt täiendavat informatsiooni. Kui vastustaja kogunuks tõendeid, siis selgunuks, et töötamise registri kanne on väär ja seda on koguni tööandja ise kinnitanud oma seisukohas töövaidluskomisjonile (dtl 92-103). Töövaidluskomisjonis muutis tööandja oma positsiooni ja asus väitma, et tööandja mitte ei lõpetanud töölepingut 2021.a TLS § 88 lg 1 p 3 alusel (nagu töötamise registrisse kantud), vaid tööleping lõppes hoopis poolte kokkuleppel (dtl 92-103 p 22 vs dtl 79), kui kaebaja valiti 2019.a tööandja ettevõtte juhatuse liikmeks. Seega on tööandja ise kinnitanud, et töötamise registri kanne on väär ning tegelikult pole tööandja finantsjuhi töölepingut TLS § 88 lg 1 p 3 alusel lõpetanud.
Tegelikkuses pole ka tööleping poolte vahel automatiseeritult-kokkuleppeliselt lõppenud. Viimatine pole lihtsalt õiguslikult antud juhul lihtsalt võimalik (vt Ringkonnakohtu 07.10.2020 lahendi 2-19-9469 punkt 12.1). Kaebaja rõhutab, et töölepingu lõppemine kokkuleppe alusel peab olema otsene ja selge, mitte kaudne, rajanema vaikimisel või tegevusetusel. Kaebaja nõustus varasemalt üksnes juhatuse liikmeks valimisega, mitte finantsdirektori/finantsjuhi töölepingu lõpetamisega kokkuleppeliselt juhatuse liikmeks valimisel. Automatiseeritud-kokkuleppelise töölepingu lõppemise võimalikkuse välistavad (ja kinnitavad kaebaja seisukohta) ka kohtupraktika – vt Ringkonnakohtu 07.10.2020 lahendi 2-19-9469 p 12.1.3, Riigikohtu 07.12.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 17, Riigikohus lahendi 3-2-1-24-13 p 13). Kui eelnev midagi kinnitab, siis see on tööandja vastuolulisust ja pahatahtlust, mis muuhulgas annab veelgi enam alust kahelda töötamise registri kandes(nagu tööleping oleks lõpetatud kaebajast tulenevatel asjaoludel, TLS § 88 lg 1 p 3) ja muudes tööandja seisukohtades. Kuivõrd tööandja poolt töötamise registrisse tehtud kanne töötamise lõpetamise aluse kohta on tööandja kontrolli all, kanne on Põhimääruse järgi informatiivne, sedakorda sisult ka väär (viimatist on tööandja ise kinnitanud) ning töölepingu lõppemine „automaatsel kokkuleppel“ pole õiguslikult võimalik, siis puudub TTTS § 6 lg 5 p 4 ja TKindlS § 6 lg 2 p 2 alus keelduda kaebajat töötuna arvele võtmast. Eelnevale tuginedes palub kaebaja kaebuse rahuldada, sest puuduvad alused, miks kaebajat ei tuleks töötuna arvele võtta.
4.4.Kaebaja märgib oma täiendavas seisukohas esmalt, et tõendab enda ja tööandja vahelise töösuhte olemust 01.07.2019 sõlmitud töölepingu koopiaga (dtl 204-215), mille alusel asus kaebaja tööle (vastavalt töölepingu preambulile) Grupi finantsdirektorina. Töölepingu p 1.1. kohaselt on Grupp kokkuvõtlikult tööandja kontsern. See tähendab, et kaebaja asus tööle vastutavale töökohale selgelt enne tööandja juures juhatuse liikmeks valimist. Vastavalt TKindlS § 4 lg 1 p 1 kohustusele, mainitud töölepingu alusel ja oma töötasu arvelt tasus kaebaja perioodil 2019 august kuni 2021 juuli kokku 11 370,35 eurot töötuskindlustusmakseid. Seda tõendavad Maksu- ja Tolliameti e-teenindusest kättesaadavad väljavõtted (dtl 216-218) ning tööandja poolt kaebajale esitatud palgateatised (dtl 219-234). Kui vastustaja keeldub kaebajat töötuna arvele võtmast, sest töötamiseregistri (TÖR) kande järgi lõppes kaebaja viimatine töösuhe TLS § 88 lg 1 p 3 alusel, siis kaebaja rõhutab järgnevat. Tööandja on ise kinnitanud, et tema tehtud TÖR kanne on väär ja ei vasta tegelikkusele. Seega ei saa sellel alusel jätta kaebajat töötuna arvele võtmata. Kui vastustaja leiab vaid jõustumata töövaidluskomisjoni otsusele tuginedes, et kaebaja viimane töösuhe lõppes 2019.a lõpus TLS § 79 alusel, kui kaebaja valiti tööandja juhatuse liikmeks, ja kaebaja ning tööandja vaheline seos jätkus vaid juhatuse liikme suhte alusel, siis on vastustaja (täpsemalt Eesti Vabariik) kaebaja arvelt alusetult rikastunud. Nii kaebaja tööandja kui kaebaja olid kogu viimatise lepingulise suhte käigus veendunud, et tegemist on töösuhtega, mille raames olid tööandja ja kaebaja kohustatud tasuma kohustuslikke töötuskindlustusmakseid. Ka maksete tasumine tõendab, et tegelikkuses ei olnud kaebajal ja tööandjal mingit kokkulepet ega ühist arusaamist töölepingu kokkuleppelise lõppemise osas justnimelt juhatusse valimisest tulenevalt. Muidu poleks töötuskindlustusmakseid tasutud. Kaebaja on omalt poolt vaidlusaluse töösuhte alusel tasunud kokku 11 370,35 eurot töötuskindlustusmakseid, mille tagasinõude õigus kaebajal sellisel juhul oleks. Kui vastustaja pole kindel, kas ja millisel alusel asjakohane töösuhe on lõppenud, siis tuleks käesolev haldusasi peatada tsiviilvaidluse nr 2-21-17518 kasuks. Kahjuks viimatine pole vastustaja soov. Seega palub kaebaja kaebuse rahuldamist.
4.5.Vastustaja põhjendused on vastuolulised ja vastustaja pole haldusmenetluse käigus välja selgitanud kõiki otsustamise seisukohast olulisi asjaolusid. Vastustaja pole ka tõendanud, kuidas ta on üritanud vastuolusid kõrvaldada. Vaidlustatud otsuse kohaselt oli vastustaja otsuse aluseks TÖR kanne. Vastustaja seisukoht on kohtumenetluses muutunud ja nüüd tugineb vastustaja töövaidluskomisjoni jõustumata otsusele. Samas pole vastustaja esitanud mitte ühtegi muud tõendit, mis tema muutunud ja samas seni mittelõplike seisukohti tõendaks. Samuti oli vastustajale juba haldusmenetluse käigus teada, et algupäraselt oli kaebaja ja tööandja ühisel hinnangul kõik see aeg tegemist töösuhtega. Seda tõendavad mh kaebaja ja tööandjavaheline tööleping, mille pp 3-4 oli kaebaja suure vastutusalaga juhtivtöötaja (viimatisele viitas ka otseselt TÖR kandes märgitud kaebaja töökoha nimetus); kaebaja ja tööandja poolt töölepingu vältel (2019 suvi kuni 2021 suvi) riigile tehtud töötuskindlustuse maksed (viimatist juhatuse liikmete puhul ei tehta, TKindlS § 3 lg 2 p 3) ja TÖR registri väljavõte osas, mille alusel tööandja ise registreeris kaebaja töötamise töötajana töölepingu alusel ja ei muutnud kannet kuni 2021. a suveni. Vastuolude likvideerimiseks pole vastustaja haldusmenetluse vältel kogunud ka täiendavaid tõendeid ning välistas koguni menetluse peatamise ajaks, kui käimas on seotud tsiviilasi nr 221-17518, mille tulem selgusetuse likvideeriks. Tegemist on uurimispõhimõtte olulise rikkumisega, mis tingib käesoleval juhul kaebuse rahuldamise. Toodut kinnitab Riigikohtu praktika – vt lahendid nr 3-19-569/27 punkt 11 ja 3-3-1-62-14 punkt 18. HMS § 36 lg 1 ja selle jj avavad vastustaja selgitamiskohustuse sisu ning ulatuse. Vastustaja poolt 02.03.2022 esitatud seisukoha nr 5-2/22/1714 järgi pidas vastustaja kaebajaga 11.01.2022 lühikese kirjavahetuse, milles küsis üksnes välja töövaidluskomisjoni otsuse. Vastustaja pole muul moel kohtumenetluse eelselt ise uurinud ega kaebaja selgitanud, milliseid võimalikke tõendeid veel koos oma taotlusega esitada. Viimatine korreleerub vastustaja seniste vastuoluliste ning muutlike seisukohtadega käesolevas kohtumenetluses.
4.6.Vastustaja pole täitnud oma põhjendamiskohustust, mis annaks vastupidisel juhul ammendava selguse vastustaja kaalutlustest. Vaidlustatud otsuses pole esile toodud üheselt selget õiguslikku alust ja põhjendusi, millele tuginedes vastustaja otsustas kaebajat mitte töötuna arvele võtta: „Vastavalt äriregistri andmetele on taotleja Axnor Invest OÜ, Fassaad ja viimistlus OÜ ja Vault Holding OÜ juhatuse liige ning töötamise registri andmete alusel taotleja viimase töö- või teenistussuhte lõpp ei vasta TKindlS-i § 6 lg 2 alusel töötuskindlustushüvitise saamise tingimustele.“ TKindlS § 6 lg 2 on kolme alapunktiga loetelu, mis viitab omakorda TLSile ja ATSile. See ei ole lõplik, vaid esitatud avatud loeteluna. Riigikohus lahendi 3-3-1-74-14 punktis 13: „Tegevuse õiguslik kvalifitseerimine haldusmenetluses on haldusorgani ülesanne.“ Käesoleva kohtumenetluse raames on vastustaja esitanud viimaks kolm erinevat alust, miks kaebajat ei võeta töötuna arvele: a) eelmine töösuhe lõppes TLS § 88 lg 1 p 3 alusel või b) eelmine töösuhe lõppes TLS § 79 alusel või c) kaebaja on juhatuse liige. Vastustaja pole seni üheselt sedastanud, milline neist alustustest ja seotud asjaoludest on lõplik, miks vastustaja keeldus kaebajat töötuna arvele võtmast. Vastustaja ei saa lihtsalt korrata kirjalikult seadusesätted ja jätta ka veel välja toomata, millistele sättele ja tõenditele lõplikult tuginetakse. Sellega rikutakse, kui mitte ei välistata, kaebaja võimalust hinnata otsuse õiguspärasust, enda õiguste eest seista ja kohtu võimalust vaidlustatavat otsust kontrollida. Seega ei vasta otsus HMS § 56 lg 1 ja 3 nõuetele. Veelgi enam. Vastustaja muutuvad seisukohad viitavad, et tegelikult on õiguslik ja faktiline olukord vastustaja jaoks oodatust keerukam. Sellisel juhul on seda olulisem vastustaja poolne haldusakti motivatsioon.
Kaebaja rõhutab, et pelgalt vastustaja võimalik kinnitamata oletus või kahtlus ei vabastanud vastustajast uurimispõhimõtte järgimisest ega olnud ka piisav kaebaja töötuna arvele võtmisest keeldumisel.
4.7.Vastustaja seisukohtades sisaldub vastuolu põhiseadusega. Kaebaja esitas kaebuses ja selle täienduses põhjendused, miks tööleping ei saanud lõppeda TLS § 88 lg 1 p 3 alusel ja miks tööleping ei saanud ka lõppeda TLS § 79 alusel kokkuleppeliselt ja puudub vastav alus keeldumaks kaebaja töötuna arvele võtmast. Samuti ei saa keeldumise aluseks olla asjaolu, et kaebaja oli või on äriühingu juhatuse liige. Riigikohus tunnistas lahendiga 3-4-1-17-16 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks piirangud, mis välistavad juhatuse liikmete õiguse olla töötuna registreeritud ja saada töötuskindlustushüvitist. Viimatine välistab kohtkindlalt antud põhjendusel kaebaja töötuna mitte registreerimise.
4.8.Töösuhte puudumise korral on kaebajal Eesti Vabariigi vastu alusetu rikastumise nõue. VÕS § 1028 lg-s 1 on sätestatud, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Eeltoodust tuleneb, kui kaebaja viimatine töösuhe lõppes kokkuleppega ja jätkus juhatuse liikme lepingu alusel, kuid sellegi poolest tasus kaebaja töötasu arvelt töötuskindlustuse makseid, siis on neid makseid tehtud õigusliku aluseta ja kaebajal on riigi suhtes tagasinõudeõigus (eelkõige) RVastS § 22 ja VÕS § 1028 alusel. RVastS § 23 p-s 1 on sätestatud, et lisaks sama seaduse § 22 lg-s 1 sätestatule võib isik nõuda avaliku võimu kandjalt intressi alusetult saadud raha eest kuus protsenti aastas.
4.9.Vastustaja tõi esile, et oma uurimis- ja selgitamiskohustust täitis vastustaja läbi telefonikõneluse kaebajaga 10.01.2022 ja 11.01.2022 kuupäeval: „Vastustaja infosüsteemidest nähtuvalt on kaebajale nii 10.01.2022 kui ka 11.01.2022 nõustaja selgitanud telefoni teel, mis põhjusel teda ei ole võimalik töötuna arvele võtta (käesolevalt lisatud väljavõte töötukassa infosüsteemist).“ Samuti esitas vastustaja väljavõtte töötukassa infosüsteemist. Kaebaja rõhutab, et vastustaja süsteemi väljavõte ei tõenda, kas ja mida vastustaja kaebajale selgitas või mitte, või milliseid tõendeid vastustaja kogus. Vastustaja süsteemi väljavõte saab üksnes tõendada seda, mis kuupäeval (tingimusel, et kandeid pole võimalik tagantjärgi lisada) ja millises sisus süsteemi sissekande vastustaja oma süsteemi tegi. Viimatine pole aga praegu relevantne. Vastustaja ja kaebaja vaheliste kõnede toimumist ning nende kõnede sisu saavad tõendada üksnes kõnesalvestised. Kaebaja toob välja, et tegelikkuses vastustaja telefonitsi: a) ei täitnud telefonikõnede käigus oma HMS § 36 lg 1 ja lg 2 tulenevaid kohustusi ega selgitanud kaebajale vajadust või võimalust esitada haldusmenetluse käigus täiendavaid tõendeid, dokumente ja muid dokumente (mh seeläbi välistada vajadus käesolevaks kohtumenetluseks). Samuti ei selgitanud vastustaja, millisel juhul või tingimustel on kaebajal võimalus olla töötuna arvele võetud ja töötuna arvele võtmisega seotud hüvedele (nagu töötuskindlustushüvitis ja ravikindlustus) vaid b) kuulas esimeses kõnes ära kaebaja selgitused seoses tsiviilasjaga 2-21-17518 ja teises kõnes kaebaja korduvselgitused ning soovitas kaebajal esitada kaebus – mida kaebaja ka tegi ja algatas käesoleva haldusasja. Seega vastustaja poolt käesolevas kohtuasjas kõlanud soovitus hiljem haldusmenetlus uuendada on täiesti vastuolus telefonikõnedes kaebajale antud soovitusega.
4.10.Kokkuvõtlikult on näha suurt erinevust vaidlustatud 11.01.2022 otsuse nr TA22- 0006014 ja vastustaja viimaste 12.04.2022 selgituste vahel (mis mh koondab endas vastustaja varasemate kohtu menetlusdokumentide sisu). Vaidlustatud otsuses pole ühelgi juhul välja toodud vastustaja poolt tuginemist töövaidluskomisjoni (jõustumata) otsusele ja 10.01.2022 ning 11.01.2022 telefonikõnelustele, mille põhised selgitused on lisandunud alles käesoleva
kohtumenetluse käigus (vastuolu Riigikohtu juhisega lahendi 3-19-569/27 punktis 11). Seda olukorras, kui vastustaja pole jätkuvalt esitanud lõplikku, konkretiseeritud ja kohtkindlat asjaolu ning õiguslikku alust, miks kaebajat ei saa töötuna arvele võtta. Eeltoodu tõendab täiendavalt, et juhul kui ka kaebus jäetakse rahuldamata, tuleks HKMS § § 108 lg 61 alusel jätta menetluskulud vastustaja kanda.
4.11.Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud summas 4887,80 eurot õigusabikulud ja 40 eurot riigilõivud so kokku 8490,40 eurot (koos käibemaksuga) vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjadele.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastutaja leiab, et vaidlustatud otsus on seaduslik ning selle tühistamiseks puudub alus. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.
5.1.Tööturuteenuste- ja toetuste seaduse (edaspidi TTTS) § 6 lg 5 p 4 kohaselt ei võeta isikut töötuna arvele, kui ta on äriühingu juhatuse liige, prokurist, täis- või usaldusühingut esindama volitatud osanik, välismaa äriühingu filiaali juhataja või mitteresidendi muu püsiva tegevuskoha juht, välja arvatud juhul, kui ta ei saa selle eest tasu ning ta vastab töötuskindlustuse seaduse (edaspidi TKindlS) § 6 lg 1 p-s 2 ja lg-s 2 või § 8 lg-s 2 sätestatud töötuskindlustushüvitise saamise tingimustele. TKindlS § 6 lg 2 p-de 1-3 kohaselt ei ole õigust töötuskindlustushüvitisele kindlustatul, kelle viimane töö- või teenistussuhe lõppes: - töölepingu ülesütlemisel töötaja algatusel või teenistussuhte lõpetamisel ametniku algatusel, välja arvatud töösuhte lõpetamisel töölepingu seaduse § 37 lõikes 5, § 91 lõikes 2 ja § 107 lõikes 2 nimetatud alustel; - töölepingu seaduse § 88 lõike 1 punktides 3–8 nimetatud põhjusel või avaliku teenistuse seaduse § 94 alusel distsiplinaarsüüteo eest teenistusest vabastamisega; - poolte kokkuleppel. Kaebaja esitas 07.01.2022 e-töötukassa kaudu avalduse tema töötuna arvelevõtmiseks. Kaebaja on vastavalt äriregistri andmetele alates 12.09.2013 Axnor Invest OÜ (12535841) juhatuse liige, alates 22.12.2021 Fassaad ja viimistlus OÜ (16397169) juhatuse liige ja alates 24.11.2021 Vault Holding OÜ (16374168) juhatuse liige. Kaebaja ei saa selle eest tasu. Seega tuli vastustajal kontrollida, kas kaebaja vastab TKindlS § 6 lg 1 p-s 2 ja lg-s 2 või § 8 lg-s 2 sätestatud töötuskindlustushüvitise saamise tingimustele. TKindlS § 6 lg-s 2 nimetatud töö- või teenistussuhte lõppemise alused välistavad töötuskindlustushüvitise maksmist. Töötamise registri andmete alusel lõppes kaebaja viimane töösuhe (töötuna arvelevõtmise avalduse esitamise ja vaidlustatud otsuste tegemise seisuga) tööandja AASA POLSKA S.A. (60287973) juures 31.08.2021 töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p 3 alusel (dtl 160). Kaebaja poolt esitatud andmetel on kaebaja ja AASA POLSKA S.A toimunud töövaidlus töövaidluskomisjonis eelnimetatud töösuhte lõpetamise aluse üle (dtl 153-159). 11.01.2022 esitas kaebaja töötukassale töövaidluskomisjoni otsuse 4- 1/1180/21, mille punktis 26 on komisjon märkinud, et peab eluliselt usutavaks töölepingu lõppemist poolte kokkuleppel (seisuga detsember 2019). Kaebaja on avaldanud, et käesoleval hetkel on käimas tsiviilvaidlus, tsiviilvaidluse nr 2-21-17518 vältimatuks ja keskseks osaks on tuvastada, kas vaidlusalune tööleping lõppes TLS § 88 lg 1 p 3 alusel või kokkuleppeliselt poolte vahel TLS § 79 alusel või tööleping polegi seaduspäraselt lõpetatud ega lõppenud. TKindlS § 6 lg 2 p 3 alusel ei ole õigust töötuskindlustushüvitisele kindlustatul, kelle viimane töövõi teenistussuhe lõppes nii TLS § 88 lõike 1 punktis 3 toodud alusel, samuti ei õigust töötuskindlustushüvitisele juhul, kui see lõppes poolte kokkuleppel.
Vastustaja märgib, et ka juhul kui lugeda kaebaja töösuhe lõppenuks poolte kokkuleppel, ei oleks võimalik teda töötuna arvele võtta, kuivõrd TTTS § 6 lg 5 p 4 kohaselt ei võeta isikut, kes on äriühingu juhatuse liige, töötuna arvele, kui ta ei täida TKindlS § 6 lg 1 punktis 2 ja lg 2 või § 8 lg 2 sätestatud töötuskindlustushüvitise saamise tingimust. Ekslik on kaebaja väljendatud seisukoht, et juhul, kui tööandja on kinnitanud TÖR kande ebaõigsust, annab see võimaluse tema töötuna arvele võtmiseks. Vastustaja nimetatud seisukohaga ei nõustu, töötuna arvelevõtmisel on töötukassal kohustus tuvastada, et ei esine arvelevõtmist välistavaid asjaolusid, sh TKindlS § 6 lg 2 sätestatud töösuhte lõppemise aluseid. Vastasel juhul võib tekkida olukord, kus võetakse töötuna arvele isik, kellel selleks tegelikult õigus puudus. Vaidlustatud otsuse põhjenduste kohaselt tingis otsuse andmise asjaolu, et kaebaja on juhatuse liige äriühingus Axnor Invest OÜ, Fassaad ja viimistlus OÜ ja Vault Holding OÜ ning tema viimase töövõi teenistussuhte lõpp ei vasta TKindlS-i § 6 lg 2 alusel töötuskindlustushüvitise saamise tingimustele. TTTS § 6 lg 5 p 4 sätestatud töötuna arvelevõtmisest keeldumise alused on imperatiivsed, selged ja üheselt mõistetavad normid, millede keeleline tõlgendamine ei anna vastustajale kaalumisruumi. Kui töötuna arvelevõtmisel ilmneb mõni TTTS § 6 lg 5 p-s 4 sätestatud asjaolu, ei ole vastustajal võimalik kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas võtta isik töötuna arvele või mitte ja seda sõltumata sellest, kas töötu saab juhatuse liikmeks olemise eest tasu või mitte ning kas äriühing faktiliselt tegutseb või mitte. Kaebajal on võimalik pärast jõustunud tsiviilahendi saamist taotleda vastustajalt menetluse uuendamist.
5.2.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata täies ulatuses ja kaebaja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja viidatud HKMS § 108 lg 61 käesolevas vaidluses ei kohaldu. Vaidlusalune haldusakt ei ole oluliste põhjendamispuudustega, vastustaja ei ole kaldunud kõrvale faktilistest asjaoludest, mis vaidlustatud otsusest ei nähtu. Vastustaja infosüsteemidest nähtuvalt on kaebajale nii 10.01.2022 kui ka 11.01.2022 nõustaja selgitanud telefoni teel, mis põhjusel teda ei ole võimalik töötuna arvele võtta (vt väljavõte töötukassa infosüsteemist dtl 246). Vastustaja osundab ka, et nõustaja palus oma 11.01.2022 saadetud e-kirjas esitada kaebajal töövaidluskomisjoni otsus, et oleks võimalik hinnata kaebaja töötuna arvele võtmise võimalust ning kaebaja esitas 11.02.2022 töövaidluskomisjoni otsuse ning märkis ühtlasi, et on otsuse edasi kaevanud. Samuti ei teinud kaebaja tööandja töövaidluskomisjoni otsuse järgselt parandust töötamise registris. Seega kuna töövaidluskomisjoni otsus ei olnud jõustunud ja töötamise registri andmeid ei muudetud, saigi märkida vaidlustatud otsuse põhjendustes üksnes, et: /.../ töötamise registri andmete alusel taotleja viimase töö- või teenistussuhte lõpp ei vasta TKindlS-i § 6 lg 2 alusel töötuskindlustushüvitise saamise tingimustele. Ühtlasi kaebaja subjektiivsetesse õigustesse puutuvalt ei oleks lõppkokkuvõttes kaebaja seisukohalt midagi muutnud ka asjaolu, kui vastustaja oleks vaidlustatud otsuses viidanud ja lähtunud töövaidluskomisjoni otsusest, kuivõrd töövaidluskomisjon ei tuvastanud poolte vahel üldsegi töösuhet. Vastustaja leiab seega, et otsuses on kohaselt märgitud nii haldusakti andmise faktiline kui ka õiguslik alus ning otsust on nõuetekohaselt põhjendatud. Vastustaja on otsust põhjendanud vajalikul määral, piisavalt selgelt, et kaebaja saaks tema arvele võtmisest keeldumise põhjusest aru. Vastustaja on haldusmenetluse käigus välja selgitanud kõik otsustamise seisukohast olulised asjaolud ning täitnud uurimis- ja selgitamiskohustust.
5.3.Vastustaja selgitab, et esitas oma 12.04.2022 täiendava seisukoha lisana töötukassa infosüsteemi Empis (klientide arveloleku menetluste infosüsteem) väljavõtte, milles kaebaja poolt 07.01.2022 esitatud töötuna arvelevõtmise avaldust menetlev Eesti Töötukassa Tallinna
osakonna Tõnismäe büroo töövahenduskonsultant Victoria Vatko märkis kaebajaga 10.01.2022 ja 11.01.2022 telefoni teel toimunud vestluse andmed. Töötukassa Tõnismäe büroo töövahenduskonsultant Victoria Vatko võttis kaebajaga 10.01.2022 ja 11.01.2022 telefoni teel ühendust. Vastustajal olemasolevatel andmetel ei ole kaebaja töötukassa infotelefonile helistanud. Töötukassa töövahenduskonsultant ei ole infosekretär (sellest tulenevalt ei ole vastustajal kõnede salvestisi). Vastustaja peab vajalikuks täiendavalt märkida, et kaebaja viide, et vastustaja seisukohtades sisaldub vastuolu põhiseadusega on meelevaldne ja tuleb jätta tähelepanuta.
5.4.HKMS § 109 lg 6 kohaselt kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Õigusabiteenuse eest osutatud kulu saab välja mõista üksnes juhul, kui teenust on osutanud esindaja, kellele on antud volikiri kaebaja esindamiseks, esindaja abistamine ja nõustamine menetlusdokumentide koostamisel ja seisukohtade kujundamisel teise(te) advokaadi(de) poolt, kes ei ole kaebaja esindaja, ei ole põhjendatud ega asjakohane õigusabikulu. Seetõttu ei ole põhjendatud esitatud õigusabi arvete spetsifikatsioonis on välja toodud vandeadvokaat Anneli Aab 14.02.2022 nõupidamine advokaat Jaanus Sterniga. Kohtumenetluse taktika. (40.00 eurot, arve nr 20220201) ja vandeadvokaat Epp Lumiste 11.03.2022 Menetluse peatamise taotluse täiendamine (80,00 eurot, arve nr 20220340). Samuti ei ole põhjendatud 05.04.2022 Menetluskulude nimekirja koostamine (arve nr 20220351). Kaebaja õigusabikulud, mis ei ole seonduvad käesoleva haldusasjaga, ei ole põhjendatud. Esitatud õigusabi arvete spetsifikatsioonist nähtub õigusabi kuluna 05.04.2022 Täiendavate tõendite kogumine kliendilt, saadud palga arvestuslehtetega ja maksudeklaratsioonidega tutvumine (arve nr 20220351), mis ei ole vastustaja hinnangul kuidagi käesoleva vaidluse esemega seostatav. Kaebaja viitab 05.04.2022 taotluses Eesti Vabariigi vastu alusetu rikastumise nõude esitamisele. Vastustaja hinnangul ei ole alusetu rikastumise nõue käesoleva vaidluse esemeks ning palub jätta selle tähelepanuta. Juhul, kui kaebajal selgus hetkel veel poolelioleva tsiviilvaidluse lõppedes, et kaebajale makstud tasudelt on töötuskindlustusmakse alusetult kinni peetud arvestades, et kaebaja täitis juhatuse liikme ülesandeid, siis enammakstud töötuskindlustusmakseid on võimalik maksukorralduse seaduses sätestatud korras Maksu- ja Tolliameti maksuhaldurilt tagasi taotleda või tasaarvestada.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti, leiab, et kaebus tuleb täielikult rahuldada. Kohus põhjendab oma seisukohti järgnevalt.
7.Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (haldusmenetluse seadus (HMS) § 54). HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56 lg 2). HMS § 6 tuleneb haldusorganile kohustus välja selgitada menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel. Kohus leiab, et vaidlustatud Eesti Töötukassa 11.01.2022 otsus nr TA22-0006014 ei vasta eeltoodud nõuetele, mistõttu tuleb see tühistada. Kuivõrd tühistamisnõue on põhjendatud, siis tuleb rahuldada ka kaebaja nõue kohustada vastustajat jätkama kaebaja töötuna arvele võtmise menetlusega.
8.Kohus märgib oma otsust põhjendades kõigepealt, et vaidlust ei ole selles, et vastustaja tegi 11.01.2022 otsuse nr TA22-0006014, millega jättis kaebaja 07.01.2022 avalduse tema töötuna arvele võtmiseks rahuldamata. Nimetatud otsuse õiguslikuks aluseks on märgitud (edaspidi TTTS) § 6 lg 4 ja lg 5.
tööturuteenuste ja -toetuste seaduse
Otsuse põhjenduste kohaselt: „Taotlejal puudub õigus töötuna arvelevõtmiseks, kuna taotleja on äriühingu juhatuse liige, prokurist, täisvõi usaldusühingut esindama volitatud osanik, välismaa äriühingu filiaali juhataja või mitteresidendi muu püsiva tegevuskoha juht ja tal ei ole täidetud töötuskindlustuse seaduse (edaspidi TKindlS) §-s 6 sätestatud töötuskindlustushüvitise saamise tingimused. TTTS § 6 lg 5 p 4 kohaselt ei võeta isikut töötuna arvele, kui ta on äriühingu juhatuse liige, prokurist, täis- või usaldusühingut esindama volitatud osanik, välismaa äriühingu filiaali juhataja või mitteresidendi muu püsiva tegevuskoha juht, välja arvatud juhul, kui ta ei saa selle eest tasu ning ta vastab TKindlS § 6 lg 1 p-s 2 ja lg-s 2 või § 8 lg-s 2 sätestatud töötuskindlustushüvitise saamise tingimustele. Vastavalt äriregistri andmetele on taotleja Axnor Invest OÜ, Fassaad ja viimistlus OÜ ja Vault Holding OÜ juhatuse liige ning töötamise registri andmete alusel taotleja viimase töö- või teenistussuhte lõpp ei vasta TKindlS § 6 lg 2 alusel töötuskindlustushüvitise saamise tingimustele. Seetõttu puudub taotlejal õigus töötuna arvelevõtmiseks.“ (dtl 13)
9.Vaidlust ei ole, et haldusmenetluse käigus teavitas kaebaja vastustajat sellest, et ta on töölepingu lõpetamise vaidlustanud töövaidluskomisjonis. Samuti ei ole vaidlust selles, et vastustaja küsis kaebajalt välja vastava töövaidluskomisjoni otsuse (vt dtl 151). Töövaidluskomisjoni 24.09.2021 otsuse (teatavaks tehtud 08.10.2021) kohaselt jättis töövaidluskomisjon kaebaja avalduse rahuldamata, kuivõrd töövaidluskomisjoni pädevuses on töösuhtest tulenevate vaidluste lahendamine ja tuvastamist on leidnud, et poolte vahel puudub töölepinguline suhe. Töövaidluskomisjon leidis, et poolte vahel oli üksnes juhatuse liikme suhe peale kaebaja juhatuse liikme positsioonile asumist. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja vaidlustas nimetatud otsuse 08.11.2021 Harju Maakohtus (tsiviilasi nr 2-21-17518). Maakohtus taotles kaebaja mh tuvastada X ja Aasa Polska S.A vahel 01.07.2019 sõlmitud töölepingu 31.05.2021 erakorralise ülesütlemise tühisus ning palus lõpetada X ja Aasa Polska S.A vahel sõlmitud tööleping alates 31.08.2021 (TLS § 107 lg 1 ja lg 2). Viidatud tsiviilasja menetlus on pooleli. Samuti ei ole kaebaja esitanud oma avalduse juurde kohtule esitatud hagi ega vastustaja ei ole seda ka kaebaja käest haldusmenetluses täiendavalt küsinud. Kaebaja on märkinud oma 07.01.2022 töötuna arvelevõtmise avalduse lisana üksnes töölepingu ülesütlemise avalduse (vt dtl 10-11).
10.TTTS § 6 lg 5 p 4 järgi ei võeta isikut töötuna arvele, kui isik: a) on äriühingu juhatuse liige välja arvatud juhul, kui ta ei saa juhatuse liikmesuse eest tasu ning b) isik vastab TKindlS § 6 lg 1 p 2 ja § 6 lg 2 sätestatud tingimustele või c) isik vastab TKindlS § 8 lg 2 tingimustele. TKindlS § 8 lg 2 tingimused käivad olukorra kohta, kui isikule on juba määratud töötuskindlustushüvitise maksmine, mida pole tehtud. Järelikult praegusel juhul TKindlS § 8 lg 2 alust pole võimalik kohaldada. Seega tuleb kohtul järgnevalt kontrollida, kas täidetud on vastustaja poolt vaidlustatud otsuses viidatud õiguslik alus ehk TTTS § 6 lg 5, kuivõrd sama paragrahvi lg 4 reguleerib otsuse tegemise aega ja pole selles mõttes asjakohane.
11.Vaidlustatud otsusest nähtub, et vastustaja tuvastas, et kaebaja on Axnor Invest OÜ (12535841), Vault Holding OÜ (16374168) ja Fassaad ja viimistlus OÜ (16397169) juhatuse liige. Vaidlustava otsuse kohaselt jääb selgusetuks, kas see on ka üks põhjustest, miks kaebaja jäi töötuna arvele võtmata. Kohus leiab, et vaidlustatud otsus on selles osas ebaselge ja oluliste põhjendamispuudustega. Kaebaja on põhjendatult välja toonud, et vastustaja tasu puudutavaid tõendeid ei kogunud ja kaebajalt selgitusi või dokumente ei küsinud. Sellega pani vastustaja toime olulise menetlusõiguse (uurimispõhimõtte) rikkumise, mille tulemiks on vastustaja oluline kaalutulusviga. Kaebuse esitaja on ära näidanud, et kaebaja viidatud osaühingute juhatuses olemise eest tasu ei ole saanud. Vastustaja ei ole vastavaid väiteid kohtumenetluses ümber lükanud. Kohtumenetluses on vastustaja nõustunud, et kaebaja juhatuse liikmeks olemise eest tasu ei saanud. Kaebaja tõi veel siinkohal asjakohaselt välja, et keeldumise aluseks ei saa olla üksnes asjaolu, et kaebaja oli või on äriühingu juhatuse liige, kuna Riigikohus tunnistas lahendiga 3-4-1-17-16 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks piirangud, mis välistavad juhatuse liikmete õiguse olla töötuna registreeritud ja saada töötuskindlustushüvitist. Järelikult ei saanud vastustaja ka vaidlustatud otsuses keelduda TTTS § 6 lg 5 p 4 alusel kaebaja töötuna arvevõtmisest üksnes põhjusel, et kaebaja on juhatuse liige, vaid selleks pidi kaebaja suhtes esinema mõni TKindS § 6 lõike 1 punktis 2 (staaži nõue) või lõikes 2 sätestatud alus, mis välistab isiku töötuna arvele võtmise.
12.Kohus leiab, et õige on ka kaebaja seisukoht selles, et vaidlustavast otsusest ei nähtu, kas vastustaja kontrollis ja mis tulemile vastustaja jõudis töötuskindlustusstaaži puudutava kriteeriumi kontrollimisel (TTTS § 6 lg 5 p 4 teise aluse ja TKindlS § 6 lg 1 p 2). Seega on otsus ka selles osas oluliste põhjendamispuudustega. Kohus toob välja, et ka kohtumenetluses ei ole vastustaja seadnud kahtluse alla kaebajal vajaliku töötuskindlustusstaaži olemasolu.
13.Kohus leiab arvestades asjas eeltoodult tuvastatud asjaolusid, et vastustaja keeldus kaebaja töötuna arvele võtmisest, sest selleks esinesid loogiliselt võttes TKindlS § 6 lg-s 2 sätestatud alused. Kohus leiab sellest tulenevalt, et peamine vaidlus käesolevas asjas seisneb selles, kas vastustajal oli õigus keelduda kaebaja avalduse rahuldamisest TTTS § 6 lg 5 p 4 sätestatud teisel alusel mis viitab TKindlS § 6 lg 2 p 2 ja p 3 (töölepingu lõppemine TLS § 88 lg 1 p 3-8 toodud põhjusel või kokkuleppel). Seejuures on vastustaja vaidlustatud otsuse kohaselt leidnud, et kaebaja viimase töö- või teenistussuhte lõpp ei vasta TKindlS § 6 lg 2 toodule. Vastuses kaebusele on vastustaja selgitanud lisaks, et ka juhul kui poolte töösuhe lõppes kokkuleppel ei oleks võimalik kaebajat töötuna arvele võtta lähtudes TKindlS § 6 lg 2 p 3.
14.Vaidlust ei ole selles, et töötamise registri (TÖR) väljavõtte kohaselt lõppes viimatine 31.07.2019-31.08.2021 kestnud kaebaja töölepinguline suhtes AASA POLSKA S.A.ga TLS § 88 lg 1 p 3 alusel (dtl 79). Töötamise registri kandeid teeb tööandja. Kande tegemine allub täielikult tööandja kontrollile, mille eest tööandja ka maksukorralduse seaduse (MKS) § 251 lg 6 alusel vastutab. Vaidlust ei ole ka selles, et TÖR kande osas on kaebaja viimane tööandja töövaidluskomisjonis väljendanud, et registri kanne pole õige. Nimelt muutis tööandja töövaidluskomisjonis oma positsiooni ja asus väitma, et tööandja mitte ei lõpetanud töölepingut 2021.a TLS § 88 lg 1 p 3 alusel, vaid tööleping lõppes hoopis poolte kokkuleppel (dtl 92-103 p 22), kui kaebaja valiti 2019.a tööandja ettevõtte juhatuse liikmeks. Järelikult on tööandja ise kinnitanud, et töötamise registri kanne on väär ning tegelikult pole tööandja finantsjuhi
töölepingut TLS § 88 lg 1 p 3 alusel lõpetanud. Oluline on siinkohale see, et vastav asjaolu oli käesolevas asjas vaidlustatud otsuse tegemise ajal teada ka vastustajale. Tallinna Ringkonnakohus viitas käesolevas asjas 03.05.2022 tehtud määruses (p 11), et Ringkonnakohus selgitas oma 27.10.2016 otsuse nr 3-15-1334 p-s 14, et TTTS-st ega TKindlSst ei nähtu, et võttes isikut töötuna arvele ning andes hinnangu töösuhte lõppemisele oleks TÖR kannetel õiguslik tähendus. Seetõttu on registrikanne üksnes informatiivse sisuga ning töötukassal on töösuhte lõpu tõendamisel võimalik lähtuda ka muudest dokumentaalsetest tõenditest, kogudes neid ise täiendavalt juurde või tehes nende esitamise kohustuslikuks taotluse esitajale (vt ka TTTS § 6 lg 22 ja haldusmenetluse seaduse (HMS) § 15). Järelikult ei olnud TÖR-s tehtud kanne kaebajaga töölepingu lõpetamise kohta määrav ning vastustajal tuli vajaduse tekkimisel endal koguda täiendavaid tõendeid kaebaja töösuhte lõppemise kohta. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustajal oli haldusmenetluses kohustus välja selgitada, millisel alusel kaebaja töösuhe lõppes. Vajadusel oleks selleks tulnud koguda täiendavaid tõendeid sh nõuda nende esitamist kaebuse esitajalt määrates selleks tähtaja (vt HMS § 15). Kohus juhib siinkohal vastustaja tähelepanu sellele, et TTTS § 6 lg 4 sätestatud tähtaeg hakkab kulgema nõuetekohase avalduse saamisest. Sealjuures oleks vastustajal olnud võimalik ka haldusmenetlus peatada, kuni on selgunud kaebaja töölepingu lõpetamise alus. Vastustaja eeltoodud võimalusi ei kasutanud. Lähtudes eeltoodust nõustub kohus kaebaja seisukohtadega ning leiab, et vastustaja rikkus haldusmenetluses oluliselt uurimispõhimõtet (HMS 6) ja selgitamiskohustust (HMS § 36) ning põhjendamiskohustust (otsuses puuduvad igasugused põhjendused, miks vastustaja leiab, et lähtuda tuli TÖR kandest olukorras, kus vastustajale olid esitatud andmed selle mitte õigsuse kohta ja töölepingu lõpetamise vaidlustamise kohta), mis toob käesoleval juhul kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise. Kohus nõustub siinkohal kaebajaga ka selles, et vastustaja poolt viidatud süsteemi väljavõte (dtl 246) ei tõenda selgituskohustuse täitmist ega seda, milliseid tõendeid vastustaja kogus. Vastustaja süsteemi väljavõte saab üksnes tõendada seda, mis kuupäeval ja millises sisus süsteemi sissekande vastustaja oma süsteemi tegi, mis ei oma aga käesoleva asja lahendamise seisukohalt tähtsust.
15.Kohus märgib, et kuigi halduskohus võib tuvastada haldusasja lahendamise seisukohalt tähtsust omavaid tsiviilõiguslikke asjaolusid, siis ei pea kohus antud juhul võimalikuks võtta lõplikku seisukohta selles, kas ja millal ning millisel alusel kaebaja tööleping lõppes arvestades, et poolte vahel on vastav vaidlus juba pooleli Harju Maakohtus tsiviilasjas nr 2-21-17518. Vastavad asjaolud tuleb tuvastada maakohtus. Samuti ei mõjutaks see käesoleval juhul asja lahendust, sest kohus tühistas vaidlustatud otsuse juba teisel alusel ehk oluliste menetlusvigade tõttu. Kohus peab vajalikuks üksnes märkida, et kuivõrd kaebaja on taotlenud viidatud asjas tuvastada X ja Aasa Polska S.A vahel 01.07.2019 sõlmitud töölepingu 31.05.2021 erakorralise ülesütlemise tühisus ja lõpetada X ja Aasa Polska S.A vahel sõlmitud tööleping alates 31.08.2021 (töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 1 ja lg 2), siis juhul, kui vastav hagi peaks rahuldatama, ei esine enam TTTS § 6 lg 5 koosmõjus TKindS § 6 lg 2 piirangut kaebaja töötuna arvele võtmiseks. Nimelt TLS § 107 lg 1 ja 2 sätestavad, et kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul lõpetab kohus või töövaidluskomisjon tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral.
TLS § 107 lg 1 ja lg 2 sätestatud alusel töölepingu lõpetamisel kohtu poolt puudub vastustajal takistus kaebaja töötuna arvele võtmiseks, kuivõrd TKindlS § 6 lg 2 p 2 ja p 3 sellist piirangut ette ei näe. Järelikult tuleb vastustajal kaebaja avalduse menetluse jätkamisel ära oodata vastav maakohtu lahend, kuivõrd sellest sõltub see, kas kaebajat on võimalik töötuna arvele võtta või mitte.
16.Kohtumenetluse peatamiseks eeltoodu siiski alust ei anna, kuivõrd kohus ei saa vastustaja eest otsustada, kas kaebaja tuleb töötuna arvele võtta või mitte. Kuivõrd vastav otsustuspädevus on üksnes vastustajal ning vastustajal on haldusmenetluses kohustus kõik vastavad asjaolud ka välja selgitada, siis käesoleva kohtumenetluse peatamiseks puudub vajadus ja kohus saab asjas otsuse teha. Küll aga märgib kohus, et eksis oma 01.04.2022 määruses märkides, et: „Kohus leiab, et vastustaja toob põhjendatult välja, et antud olukorras sellist asjade vahelist seost ja veendumust, et teine menetlus võib tõepoolest lahendamisel olevat asja mõjutada, ei ole, kuna tsiviilvaidluse nr 2-21-17518 vältimatuks ja keskseks osaks on tuvastada, kas vaidlusalune tööleping lõppes TLS § 88 lg 1 p 3 alusel või kokkuleppeliselt poolte vahel TLS § 79 alusel või tööleping polegi seaduspäraselt lõpetatud ega lõppenud. Üksi viidatud alus ei anna aga alust juhatuse liikme töötuna arvele võtmiseks.“. Kohus analüüsides käesoleva otsuse tegemisel põhjalikult töölepingu seadust, kaebaja poolt tsiviilasjas nr 2-21-17518 esitatud hagi nõudeid ning TLS § 107 leiab, et tsiviillahend omab olulist tähtsust kaebaja avalduse uuel lahendamisel vastustaja poolt. Samas jääb kohus oma seisukoha juurde selles, et kohtumenetluse peatamiseks puudub vajadus. Nimelt ei takista eeltoodu kohtul kontrollimast, kas vastustaja tegi õiguspärase otsuse ja kas vastustaja on kohustatud kaebaja avalduse menetluse jätkamisega või mitte.
17.Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada vaidlustatud otsuse oluliste põhjendamispuuduste, uurimis- ja selgitamiskohustuse rikkumise tõttu ning kohus kohustab vastustajat kaebaja 07.01.2022 avalduse menetlusega jätkama. Sellest tulenevalt ei pea kohus vajalikuks võtta seisukohta kaebaja poolt välja toodud seisukohtade osas, kas tööleping saab üldse lõppeda vaikimisi kokkuleppel või mitte (vastav asjaolu tuvastatakse tsiviilkohtumenetluses), samuti võimaliku alusetu rikastumise nõude osas Eesti Vabariigi vastu. Viimane küsimus ei ole ka käesoleva vaidluse esemeks. Menetluskulud
18.HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tehti otsus vastustaja kahjuks. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 8490,40 eurot koos käibemaksuga (sh riigilõiv kaebuselt 20 eurot ja esialgse õiguskaitse taotluselt 20 eurot).
19.HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus analüüsinud asja mahtu ja keerukust leiab, et menetluskulud on sellise mahu ja sisuga asja osas selgelt üle paisutatud ning neid tuleb oluliselt vähendada.
20.Esiteks ei saa vajalikeks ja põhjendatud menetluskuludeks pidada kulusid seoses esialgse õiguskaitse taotluse, menetluse peatamise taotlusega ja täiendavate tõendite kogumise taotlusega, mis kõik jäid rahuldamata. Seega tuleb nende osas väljamõistetavaid menetluskulusid vähendada. Teiseks nõustub kohus vastustajaga selles, et põhjendatuks ei saa pidada menetluskulude väljamõistmist õigusabiteenuse eest väljaspool volitatud esindaja enda tööd ehk volitatud esindaja abistamine ja nõustamine menetlusdokumentide koostamise ja seisukohtade kujundamise eest teise(te) advokaadi(de) poolt, kes ei ole kaebaja esindajaks käesolevas kohtuasjas. Seetõttu ei ole põhjendatud õigusabi arvete spetsifikatsioonis välja toodud vandeadvokaat Anneli Aab, vandeadvokaat Epp Lumiste ja vandeadvokaat Ilmar-Erik
Aavakivi teostatud tööde eest. Kohtule ei nähtu, et nad oleksid käesolevas asjas olnud kaebaja lepingulised esindajad.
21.Kohus, analüüsides kohtule esitatud arvete spetsifikatsioone ja hinnates käesoleva asja sisu, peab põhjendatuks vastustaja seisukohta, et kaebuse koostamiseks ei olnud vaja läbi töötada eriti mahukaid materjale, kaebuse puhul ei olnud tegemist keerulise ega aeganõudva kaebusega. Kohus nõustub vastustajaga, et olemuslikult on vaidluse esemeks üksnes asjaolu, kas kaebaja vastab TKindlS-i § 6 lg 2 sätestatud tingimusele või mitte. Arvestades asja suhteliselt väikest mahtu ja keerukust ning kohtuasja läbivaatamise aega (sh kaebaja vastuste sisulist korduvust halduskohtule), siis leiab kohus sarnaselt vastustajaga, et kaebaja poolt taotluses märgitud kohtumenetluse kulud on ilmselgelt liiga suured. Kohus peab asja keerukust ja mahtu silmas pidades õigustatuks välja mõista sisulise õigusabi teenuse eest 20 tunni ulatuses õigusabi osutamisega seotud esindaja kulusid ehk 3000 eurot, millele lisandub käibemaks 600 eurot. Samuti on põhjendatud vastustajalt välja mõista äriregistri päringuga (14 eurot, millele ei lisandu käibemaksu) ja tõlketeenusega seotud kulud (44 eurot, millele lisandub käibemaks 8,80 eurot) ning kaebuselt tasutud riigilõiv summas 20 eurot. Esialgse õiguskaitse taotluselt (kui põhjendamatult taotluselt) tasutud riigilõivu väljamõistmist kohus vastustajalt võimalikuks ei pea. See teeb kokku 3686,80 eurot, mille kohus mõistab põhjendatud menetluskuludena kaebaja kasuks välja vastustajalt.