Rahvastik › Välismaalased

3-21-1517 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(7)

3-21-1517 PPA keeldus elamisloa andmisest ainuüksi sellepärast, et kaebajal ei ole olude sunnil võimalik elama asuda abikaasaga samasse kohta. Selline kitsendav tõlgendus on ilmselgelt vastuolus PS §-dega 26 ja 27 ning diskrimineerib vangistuses viibivaid isikuid ja nende välismaalastest abikaasasid. VMS §-d 137‒1411 ei keela elamisloa andmist olukorras, kus Eestis elav abikaasa viibib vanglas. Kaebaja ja kutsuja vahel on tugev majanduslik ja psühholoogiline sõltuvus, perekond on püsiv ja abielu ei ole fiktiivne. 21 kuu jooksul oli kutsujal võimalik taotleda 42 lühiajalist kokkusaamist. Kokkusaamistest ligi pooled on toimunud kaebaja ja kutsuja vahel ehk ligi poole võimalikust lähedastega kohtumise ajast on kutsuja veetnud just kaebajaga. Samuti on kaebaja ja kutsuja omavahel veetnud seni ainukese pikaajalise kokkusaamise. Kui arvestada ka pikaajalise kokkusaamise kestust 24 tundi, on kaebaja ja kutsuja koos veetnud 54% kogu võimalikust ajast. Lisaks toetavad kaebaja ja kutsuja üksteist ka materiaalselt ning moraalselt. Isegi kutsuja vanglas viibimisel ei ole kaebaja ja kutsuja suhe lagunenud ning nad on üksteisele raskel ajal igakülgselt toeks. Väljasaatmise korral oleks kaebaja kohustatud tagasi kolima 1000 km kaugusele kutsujast (Moskvasse) ja selline olukord oleks nii kutsuja kui ka kaebaja jaoks praegusest psühholoogiliselt oluliselt koormavam. Ei saa pidada õiglaseks, et isikul, kelle põhiõigust vabadusele on niigi piiratud, välistatakse lisaks ka meelevaldselt võimalus viibida oma seadusliku abikaasaga ühes riigis.

PPA palus jätta kaebuse rahuldamata.

Vaidlustatud otsus on õiguspärane. Kaebaja ja tema abikaasa perekonnaelu elamist takistab otseselt kaebaja abikaasa vahi all viibimine. Abielu sõlmimine on igaühe õigus, kuid VMS-s on seadusandja ette näinud, et isikute vahel peab eksisteerima reaalne perekonnaelu ning de facto abiellumisest üksinda ei piisa, et saada elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust saada elamisluba Eestis, lisaks on tal võimalik oma abikaasat külastada ka viisaga. Elamisluba ei anta välismaalasele mitte mugavamaks piiriületuseks ega vangla külastuseks, vaid Eestis elamiseks vastavalt VMS-s sätestatud ja elamisloaga kindlaks määratud tingimustele. Elamisloa taotlus oleks põhjendatud, kui kaebaja asuks reaalselt abikaasa juurde elama ja abikaasade vahel eksisteerib reaalne perekonnaelu. Elamisloa menetluse käigus selgitas PPA kaebajale, et kui kutsuja viibib vanglas, ei ole kaebaja elamisloa taotlus põhjendatud ja pakkus kaebajale võimalust vormistada taotlus ümber mõnel teisel talle sobivamal alusel, kuid kaebaja ei soovinud alust muuta.

3(7)

3-21-1517 Faktiline kooselu on ainult üks tõenditest, mis viitab perekonnaelu elamisele ning perekond ei pea ilmtingimata elama ühe katuse all. Küll aga peab viimane tulenema perekonna enese elukorralduse valikutest, mitte perekonnaliikmete mõjusfäärist väljaspool asuvatest takistustest. Kui perekonna moodustavad isikud ei ole vabad tegema perekonna elukorralduslikke valikuid teadmata aja vältel, ei ole abikaasa juurde elama asumiseks antava elamisloa eesmärki võimalik täita. Kui kaebajale antaks VMS § 137 lg 1 alusel elamisluba, kuid faktiliselt ei ole võimalik perekonnaelu elada, võib tegemist olla ka elamisloa kehtetuks tunnistamise alusega (VMS § 135 lg 2 p 4). Kuigi kohus ei kahtle kaebaja ja tema abikaasa soovis perekonnaelu elada, ei ole neil praegu seda võimalik reaalselt teha. Asjaolu, et abikaasad veedavad koos võimalikult palju neile koosviibimiseks võimaldatud ajast (lühi- ja pikaajalised kokkusaamised) ning toetavad üksteist rahaliselt ja vaimselt, ei tähenda perekonnaelu elamist olukorras, kus ühe abikaasa teadmata ajani kinnipidamisasutuses viibimise tõttu on nende võimalusi koos aega veeta, ühiselt pereelu korraldada, segamatult ja piiramatult suhelda jne oluliselt piiratud. Eelnimetatud tegevused on küll olulised abikaasade omavahelise sideme säilitamiseks ajal, mil üks neist viibib kinnipidamisasutuses, kuid seda ei saa pidada abikaasa juurde elama asumiseks antava elamisloa eesmärgi täitmiseks. VMS eeldab, et abikaasad elavad elamisloa andmise eeldusena reaalselt faktiliselt perekonnaelu, sh elavad ühises kodus. Praegusel juhul see nii ei ole. Vaidlustatud otsus ei riiva ülemääraselt kaebaja õigust perekonnaelule. Põhiline riive kaebaja ja tema abikaasa perekonnaelule tuleneb kriminaalasjas tehtud otsustusest kaebaja abikaasa vahistada ja vahi all pidamist jätkata. Kaebajal ja tema abikaasal on võimalik jätkuvalt rahalist ja vaimset tuge pakkuda ka juhul, kui kaebaja Eestis elamisluba ei saa ja seetõttu peab viibima välismaal. Rahalisi ülekandeid teha ja pakke saata on võimalik ka välismaalt ning abikaasade vaheline suhtlus saab jätkuda telefonitsi, kirja teel ja kokkusaamistel. Kokkusaamistele tulekuks on kaebajal võimalik taotleda viisat. Seega ei oleks kaebajal oluliselt rohkem võimalusi perekonnaelu elada ka juhul, kui tal oleks elamisluba. Abikaasa juurde elama asumiseks antava elamisloa eesmärk ei ole hõlbustada abikaasa kinnipidamisasutuses külastamist või hoida kokku sellega kaebajale kaasnevaid kulusid. Kaebajale ja tema abikaasale maksimaalselt võimaldatud koosolemisaja kasutamine ja võimalikult tihe suhtlemine võib tulevikus olla tõendiks, et olenemata kaebaja abikaasa kinnipidamisasutuses ja kaebaja välismaal viibimisest, on abikaasade vaheline side endiselt tugev ja abielu tõeline. Viimane võib olla oluliseks argumendiks kaebaja abikaasa kinnipidamisasutusest vabanemisel kaebajale uue elamisloa taotlemisel, kuivõrd ka siis peab olema täidetud abielu tõelisuse tingimus (VMS § 138 lg 1). Kaebajal ei ole vahepealsel ajal keelatud mõne muu viibimisaluse taotlemine, sh on kaebaja ka varasemalt omanud Eestis lühiajalise töötamise registreeringuid ja elamisluba töötamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-21-1517 abielu tõelisust ega muid elamisloa andmiseks sätestatud tingimusi (nt abikaasade vaheline tihe majanduslik side ja psühholoogiline sõltuvus, perekonna püsivus). Seega tuleb tõendatuks lugeda, et vastavad tingimused on täidetud, mis kinnitab perekonnaelu olemasolu fakti. Kutsuja vahistati kuu aega pärast kaebajaga kokku kolimist ning nad abiellusid alles kaks aastat hiljem, mis samuti viitab nende suhte tugevusele ja nendevahelise sideme edasiarenemisele. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast tulenevalt on perekonnaelu olemasolu üle otsustamisel esmane see, kas pooled on abielus (EIK 22.04.1997 otsus 21830/93 Y ja Z vs Ühendkuningriik, p 36). Seda põhimõtet on kinnitanud ka Riigikohus (16.11.2021 otsus nr 5-21-10, p 57). Kuna Eestis on lubatud abielu sõlmimine kinnipeetavaga (k.a süüdimõistetuga), lubades neil moodustada seaduse mõistes perekond, jääb arusaamatuks kohtu vastandlik seisukoht, et kinnipeetavaga ei ole de facto võimalik perekonnaelu elada. Praegusel juhul ei ole võimalik asuda seisukohale, et kaebaja ja kutsuja ei ela perekonnaelu või perekonnaelu elamine nende vahel ei ole üldse võimalik, arvestades kõiki järgnevaid tegureid: 1) kaebaja ja kutsuja on alates 17.01.2020 ametlikult abielus; 2) kaebaja ja kutsuja elasid enne vahistamist koos ja kui kutsujat ei oleks vahistatud, siis elaksid nad senini koos; 3) kaebaja ja kutsuja on suhtes olnud alates 2016. a novembrist, s.o üle 5 aasta; 4) kaebajaga koos tuli Eestisse elama ka tema alaealine tütar, kes alates 01.02.2018 kuni tema väljasaatmiseni õppis Eestis; 5) kaebaja ja kutsuja omavaheline suhtlus viitab vaieldamatule soovile perekonnaelu elada; 6) pärast kutsuja vahistamist korraldasid kaebaja ja kutsuja omavahelise suhtluse ümber lähtuvalt viimasele seatud piirangutest – kohtudes võimalikult tihti lühiajalistel kokkusaamistel, veetes koos pikaajalise kokkusaamise, suheldes telefoni ja kirja teel ning saates vastastikku pakke; 7) kutsuja korraldas ka pärast vahistamist oma pere (kaebaja ja tema tütre) elu Eestis, mh garanteerides neile piisava sissetuleku elamiseks ning andes nõu elamiskoha, töökoha, kooli ja muude perekonnaelu korraldavate valikute tegemisel; 8) pärast kutsuja vahistamist kuni kaebaja väljasaatmiseni PPA poolt elasid kaebaja ja tema tütar jätkuvalt Eestis, kohanedes kohaliku eluga ning oodates kutsuja vabanemist vanglast; 9) kaebaja on kasutanud kõiki endast olenevaid õiguslikke vahendeid, vältimaks tema ja ta tütre väljasaatmist Eestis, sh esitades vaide PPA otsusele ja kaebuse ning esialgse õiguskaitse taotluse. Vähemalt sama intensiivselt kui vahistamise otsus, piirab kaebaja ja kutsuja õigust perekonnaelule vaidlustatud PPA otsus. Vaidlustatud otsus piirab/raskendab veelgi poolte omavahelist suhtlemist ja takistab perel kaebaja ja tema alaealise tütre elukorralduse üle otsustamist. Neil ei ole võimalik jätkata Eestis elamist, kaebajal on oluliselt raskendatud Eestis töö leidmine ning tema tütar ei saa jätkata Eestis koolis käimist. Kuigi viisa taotlemisega oleks võimalik kaebajal abikaasaga kohtuda, ei saa viisaga perekonnaelu korraldada selliselt, et terve pere elaks alaliselt Eestis. See, et kaebajal on teoreetiline võimalus taotleda muid viibimisaluseid Eestis, ei muuda õiguste riivet olematuks ning mõnel muul alusel elamisloa taotlemine ei tagaks samasugust kindlust perekonnaelu elamiseks Eestis. VMS ei sätesta selgesõnalist kooselamise nõuet abikaasadele vastava elamisloa taotlemisel. PPA ja halduskohtu käsitlusega kaasneb oluline riive kinnipeetava ja tema abikaasa põhiõigusele perekonnaelule. Isegi kui PPA-l oleks VMS kohaselt õigus keelduda elamisloa andmisest ainuüksi seepärast, et kaebaja ja tema abikaasa ei ela sama katuse all, oleks vastavad sätted vastuolus PS §-ga 26 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-ga 8. Kuna kutsuja viibib vanglas ja arusaadavalt ei ole kaebajal võimalik sinna elama asuda, tuleks perekonnaelu elamise mõistes lugeda „ühes kohas elamiseks“ ka see, kui kaebaja elab kinnipidamisasutuse vahetus läheduses – näiteks samas linnas. Kaebaja elaski elamisloa taotlemise ajal Tallinnas, vanglast lühikese sõidu kaugusel. Seejuures isegi erinevas kohas elamine ei välista automaatselt perekonnaelu elamist. Perekonnaelu elamine ei tähenda kitsalt vaid abikaasade vahelist suhtlust, vaid ka ühise koduse majapidamise korraldamist ja sissetuleku hankimist (perekonnaseaduse § 15 lg 2). 5(7)

3-21-1517

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-21-1517

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.