X kaebus Politsei-ja Piirivalveameti 09.06.2021 tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr. 15.3- 3.2/531-1 tühistamiseks ja taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, lepinguline esindaja vandeadvokaat Daniil Savitski Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Ede Kapstas
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 24.11.2021. a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X omas Eestis töötamiseks lühiajalise töötamise registreeringuid (01.12.2017-15.01.2018, 01.03.2018-30.04.2018, 01.06.2018-15.09.2018, 17.09.2018-31.10.2018, 01.11.2018-08.02.2019) ning alates 27.02.2019 tähtajalist elamisluba töötamiseks.
2.X esitas 03.06.2020 Politsei- ja Piirvalveametile (PPA) taotluse tähtajalise elamisloa pikendamiseks, et asuda elama oma abikaasa juurde. X ja tema abikaasa tutvusid 2016. aasta novembris, X kolis 2018. aasta jaanuaris koos tütrega tulevase abikaasa juurde Eestisse ja abielu sõlmiti 17.01.2020. Menetluse käigus muutis isik taotlust, sest elamisloa taotluse alus oli muutunud töötamisest abikaasa juurde elama asumiseks, ja esitas elamisloa pikendamise taotluse asemel taotluse uue elamisloa saamiseks. X tähtajaline elamisluba töötamiseks tunnistati kehtetuks alates 09.11.2020.
3.PPA keeldus 09.06.2021 otsusega nr 15.3-3.2/531-1 Xle tähtajalist elamisluba andmast VMS § 123 p 3 alusel. Otsuse põhjendused:
1.Taotleja abikaasa on määratlemata kodakondsusega isik, kes omab Eestis pikaajalist elamisluba. Abikaasa viibib alates veebruarist 2018 Tallinna Vanglas vahi all. Otsuse tegemise seisuga ei ole 1(4)
taotleja abikaasa kriminaalasjas veel otsust tehtud, mistõttu ei ole teada, kas kutsuja (abikaasa) mõistetakse süüdi või mitte.
2.Tähtajalise elamisloa andmine abikaasa juurde elama asumiseks ei ole põhjendatud, kui taotleja ja kutsuja ei ela ega saagi koos elada. Enne Eestisse kolimist taotleja tulevase abikaasaga koos ei elanud. Eestis on taotleja oma abikaasaga enne abikaasa vahistamist koos elanud ainult umbkaudu kuu aega. Kuigi taotleja on selgitanud, et toetab alates veebruarist 2018 igakülgselt kutsujat, saadab rahalisi vahendeid, käib kokkusaamistel ja kirjutavad üksteisele kirju, ei ole tegemist pereelu elamisega. Taotleja on oma abikaasat 23.01.2019-20.10.2020 külastanud lühiajalistel kokkusaamistel 19 korda, sj sõlmiti abielu 17.01.2020 lühiajalisel kokkusaamisel vangla ruumides, ühel korral on toimunud pikaajaline kokkusaamine ja taotleja on 25-l korral viinud abikaasale pakke. Elamisloa eesmärk ei ole võimaldada taotlejal abikaasa vanglas külastamist ja lühiajalistel kokkusaamistel käimist. Pikaajalistel kokkusaamistel, mida võimaldatakse kord poole aasta jooksul (VskE § 45), on võimalik osaleda ka viisa alusel. Tähtajalise elamisloa andmine ei ole põhjendatud, kui perekonnaelu elamine saab toimuda reaalselt vaid kaks korda aastas pikaajalistel kokkusaamistel.
3.Eesti Vabariigi põhiseadus ei anna välismaalasele iseenesest õigust elada riigis, mille kodanik ta ei ole, samuti ei tulene põhiseadusest kohustust anda välismaalasele elamisluba. Taotleja ja tema abikaasa pidid abielu sõlmimisel olema teadlikud, et nende perekonnaelu elamine on raskendatud ja ei ole võrreldav inimestega, kes on vabaduses. Kui taotleja abikaasa kinnipidamisasutusest vabastatakse ja abikaasad saavad reaalselt hakata perekonnaelu elama, on taotlejal võimalik taotleda uut tähtajalist elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks.
4.X esitas 21.06.2021 PPA-le tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse peale vaide, mille PPA jättis 02.07.2021 vaideotsusega nr 15.2-3.6/32 rahuldamata.
5.X esitas 06.07.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 09.06.2021 tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 15.3- 3.2/531-1 tühistamiseks ja taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks. Kaebaja esitas ka esialgse õiguskaitse taotluse, mille kohus jättis 07.07.2021 määrusega rahuldamata. Kaebuse põhjendused:
1.Otsuses keeldus PPA elamisloa andmisest ainuüksi selle pärast, et kaebajal ei ole olude sunnil võimalik elama asuda abikaasaga samasse kohta. Selline kitsendav tõlgendus on ilmselgelt vastuolus põhiseaduse (PS) §-dega 26 ja 27 ning diskrimineerib vangistuses viibivaid isikuid ja nende välismaalastest abikaasasid. VMS § 137 - § 1411 ei keela elamisloa andmist olukorras, kus Eestis elav abikaasa viibib vanglas.
2.Kaebaja ja kutsuja vahel on tugev majanduslik ja psühholoogiline sõltuvus, perekond on püsiv ja abielu ei ole fiktiivne. 21 kuu jooksul oli kutsujal võimalik taotleda 42 lühiajalist kokkusaamist. Kokkusaamistest ligi pooled on toimunud kaebaja ja kutsuja vahel ehk ligi poole võimalikust lähedastega kohtumise ajast on kutsuja veetnud just kaebajaga. Samuti on kaebaja ja kutsuja omavahel veetnud seni ainukese pikaajalise kokkusaamise. Kui arvestada ka pikaajalise kokkusaamise kestust 24 tundi, on kaebaja ja kutsuja koos veetnud 54% kogu võimalikust ajast. Lisaks toetavad kaebaja ja kutsuja üksteist ka materiaalselt ning moraalselt. Isegi kutsuja vanglas viibimisel ei ole kaebaja ja kutsuja suhe lagunenud ning nad on üksteisele raskel ajal igakülgselt toeks.
3.PPA on ise otsuses märkinud, et abikaasad pidid aduma, et nende perekonnaelu elamine ei ole võrreldav inimestega, kes on vabaduses. Sellest hoolimata hindas PPA kaebaja ja kutsuja kooselu lähtudes vabaduses elavatele inimestele kohalduvatest kriteeriumitest.
4.Väljasaatmise korral oleks kaebaja kohustatud tagasi kolima 1000 km kaugusele kutsujast (Moskvasse) ja selline olukord oleks nii kutsuja kui ka kaebaja jaoks praegusest psühholoogiliselt oluliselt koormavam. Ei saa pidada õiglaseks, et isikul, kelle põhiõigust vabadusele on niigi piiratud, välistatakse lisaks ka meelevaldselt võimalus viibida oma seadusliku abikaasaga ühes riigis. 2(4)
6.Vastustaja leiab, et vaidlustatud tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kohus leiab, et PPA 09.06.2021 otsus nr 15.3-3.2/531-1, millega keelduti kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest, on õiguspärane ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Seetõttu jääb kaebus rahuldamata.
8.Kohus märgib esmalt, et ei analüüsi vastustaja põhjendusi ega kaebaja vastuargumente osas, mis puudutavad kaebaja abikaasa kinnipidamisasutusse sattumist väidetavalt tema enda tegevuse tõttu. Kohtule teadaolevalt viibib kaebaja abikaasa kriminaalasjas vahistatuna kinnipidamisasutuses ning tema võimalik vabanemise aeg ei ole teada. Kriminaalmenetluses tuleb lähtuda süütuse eeldusest, mistõttu ei ole võimalik kindlal toonil rääkida isiku süüdi olemisest ega sellest, et isik on karistusõiguslikult etteheidetavad teod toime pannud. Vahistatuse jätkuva põhjendatuse hindamine on kriminaalasju arutava kohtu pädevuses. Küll aga ei ole asjas vaidlust selle üle, et kaebaja abikaasa vahistati kuu aega pärast kaebajaga kooselu alustamist ning abielu sõlmiti kaks aastat hiljem.
9.VMS § 117 lg 1 p 1 kohaselt on tähtajalise elamisloa andmise üldtingimuseks, et tähtajalise elamisloa taotlemise eesmärk on põhjendatud. VMS § 123 p 3 kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud. Tähtajalise elamisloa võib anda välismaalasele abikaasa juurde elama asumiseks (VMS § 118 p 1). Abikaasa juurde elama asumiseks tähtajalise elamisloa andmiseks peab abikaasa, kelle juurde elama asutakse, elama Eestis elamisloa alusel (VMS § 137 lg 1), abikaasade vahel peab olema tihe majanduslik side ja psühholoogiline sõltuvus, perekond peab olema püsiv ja abielu ei tohi olla fiktiivne (VMS § 138 lg 1). Abikaasal, kelle juurde elama asumiseks elamisluba taotletakse, või abikaasadel ühiselt peab olema püsiva legaalne sissetulek, mis tagab perekonna ülalpidamise Eestis (VMS § 139) ning perekonnal peab Eestis olema registreeritud elukoht ja tegelik eluruum (VMS § 140 lg 1).
10.Välismaalasel ei ole põhiõigust Eesti Vabariigis viibimiseks. Küll aga on välismaalasel põhiõigus, et ühelt poolt kaalutaks Eesti Vabariigi suveräänset õigust otsustada, kas ja millised välismaalased tema territooriumil viibivad; teiselt poolt kaalutaks aga välismaalasele olulisi põhiõigusi, sh õigust perekonnaelule. Vaidluse põhiküsimuseks ongi, kas abikaasa juurde elama asumiseks tähtajalise elamisloa andmisest võib keelduda, kui abikaasade faktiline kooselu ei ole neist olenematutel asjaoludel võimalik, s.o faktilist kooselu ja perekonnaelu elamist takistavate asjaolude muutmine ei ole abikaasade võimuses. PPA ei ole kahtluse alla seadnud abielu tõelisust (VMS § 138 lg 1) ega muid elamisloa andmiseks sätestatud tingimusi.
11.Kohus nõustub vastustajaga, et abikaasa juurde elama asumiseks tähtajalise elamisloa andmine ei ole põhjendatud, kui elamisloa saajal ei ole võimalik elamisloa eesmärki täita. Abikaasa juurde elama asumiseks antava elamisloa eesmärk on võimaldada asuda Eestisse Eestis elava isiku abikaasal ja võimaldada neil koos Eestis perekonnaelu elada, sh elada faktiliselt koos. Perekonnaelu elamise võimalus ei tohi olla pelgalt teoreetiline, vaid perekonnaelu elamine Eestis peab olema ka faktiliselt võimalik. Sellele viitavad ka välismaalaste seaduse sätted, mis seavad elamisloa tingimuseks perekonna reaalse eluruumi olemasolu (VMS § 140 lg 1) ning keelavad elamisloa pikendamise ja võimaldavad elamisloa kehtetuks tunnistada, kui perekonnal puudub Eestis tegelik eluruum (VMS § 144 p 6 ja § 146 lg 1 p 6). Kuigi eelviidatud alusel (s.o tegeliku eluruumi puudumine) ei ole kaebajale elamisloa andmisest keeldutud, viitavad sätted sellegipoolest eeldusele, et abikaasa juurde elama asumiseks elamisloa saav isik ka oma abikaasaga tegelikult koos elab. Kohus möönab, et faktiline kooselu on ainult üks tõenditest, mis viitab perekonnaelu elamisele ning pere3(4)
kond ei pea ilmtingimata elama ühe katse all1. Küll aga peab viimane tulenema perekonna enese elukorralduse valikutest, mitte perekonnaliikmete mõjusfäärist väljaspool asuvatest takistustest. Kui perekonna moodustavad isikud ei ole vabad tegema perekonna elukorralduslikke valikuid, faktiliselt teadmata aja vältel koos perekonnaelu elama ega seda olukorda ka muutma, ei ole abikaasa juurde elama asumiseks antava elamisloa eesmärki võimalik täita. Kui kaebajale antaks VMS § 137 lg 1 alusel elamisluba, kuid faktiliselt ei ole võimalik perekonnaelu elada, võib tegemist olla ka elamisloa kehtetuks tunnistamise alusega (VMS § 135 lg 2 p 4).
12.Kuigi kohus ei kahtle kaebaja ja tema abikaasa soovis perekonnaelu elada, ei ole neil praegu võimalik reaalset perekonnaelu elada. Asjaolu, et abikaasad veedavad koos võimalikult palju neile koosviibimiseks võimaldatud ajast (lühi- ja pikaajalised kokkusaamised) ning toetavad üksteist rahaliselt ja vaimselt, ei tähenda perekonnaelu elamist olukorras, kus ühe abikaasa teadmata ajani kinnipidamisasutuses viibimise tõttu on nende võimalusi koos aega veeta, ühiselt pereelu korraldada, segamatult ja piiramatult suhelda jne oluliselt piiratud. Eelnimetatud tegevused on küll olulised abikaasade omavahelise sideme säilitamiseks ajal, mil üks neist viibib kinnipidamisasutuses, kuid seda ei saa pidada abikaasa juurde elama asumiseks antava elamisloa eesmärgi täitmiseks. Nagu eelpool järeldatud, eeldab VMS, et abikaasad elamisloa andmise eeldusena ka reaalselt faktiliselt perekonnaelu elavad, sh elavad ühises kodus. Praegusel juhul see nii ei ole.
13.Kohus leiab, et vaidlustatud otsus ei riiva ülemääraselt kaebaja õigust perekonnaelule. Põhiline riive kaebaja ja tema abikaasa perekonnaelule tuleneb kriminaalasjas tehtud otsustusest kaebaja abikaasa vahistada ja vahi all pidamist jätkata. Kaebajal ja tema abikaasal on võimalik jätkuvalt rahalist ja vaimset tuge pakkuda ka juhul, kui kaebaja Eestis elamisluba ei saa ja seetõttu peab viibima välismaal. Rahalisi ülekandeid teha ja pakke saata on võimalik ka välismaalt ning abikaasade vaheline suhtlus saab jätkuda telefonitsi, kirja teel ja kokkusaamistel. Pikaajalisele kokkusaamisele tulekuks on kaebajal võimalik taotleda viisat ning samuti on võimalik viisa kehtivuse ajal ka lühiajalistel kokkusaamistel käimine või pakkide viimine kinnipidamisasutusse, kui kinnipidamisasutus seda võimaldab. Seega ei oleks kaebajal oluliselt rohkem võimalusi perekonnaelu elada ka juhul, kui tal oleks elamisluba. Abikaasa juurde elama asumiseks antava elamisloa eesmärk ei ole hõlbustada abikaasa kinnipidamisasutuses külastamist või hoida kokku sellega kaebajale kaasnevaid kulusid.
14.Kohus märgib täiendavalt, et kaebajale ja tema abikaasale maksimaalselt võimaldatud koosolemisaja kasutamine ja võimalikult tihe suhtlemine võib tulevikus olla tõendiks, et olenemata kaebaja abikaasa kinnipidamisasutuses ja kaebaja välismaal viibimisest, on abikaasade vaheline side endiselt tugev ja abielu tõeline. Viimane võib olla oluliseks argumendiks kaebaja abikaasa kinnipidamisasutusest vabanemisel kaebajale uue elamisloa taotlemisel, kuivõrd ka siis peab olema täidetud abielu tõelisuse tingimus (VMS § 138 lg 1). Kaebajal ei ole vahepealsel ajal keelatud mõne muu viibimisaluse taotlemine, sh on kaebaja ka varasemalt omanud Eestis lühiajalise töötamise registreeringuid ja elamisluba töötamiseks.
15.Kuna kohus jättis kaebuse rahuldamata ja vastustaja ei ole kaebajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1).
16.Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin
Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaanne. § 27 komm, p 12. Kättesaadav: https://pohiseadus.ee/sisu/3498/paragrahv_27
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.