X.X. kaebus Viru Vangla vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses töötasu ebaõige arvestamise ja hilinenult väljamaksmisega
Menetlusosalises
Kaebaja – X.X. Vastustaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebus haldusasjas nr 3-21-2510.
2.Jätta kaebaja riigilõivust vabastamise taotlus läbi vaatamata.
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
Muud selgitused
Määrus toimetatakse kätte kaebajale.
ASJAOLUD
1.X.X. esitas 31. oktoobril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu ning 7. märtsil 2022 kaebuse täienduse. Kaebuse kohaselt töötas kaebaja 19. novembrist 2020 kuni 19. septembrini 2021 vangla majandustöödel köögitöölisena. Kaebaja leiab, et vangla poolt talle märgitud töötunnid olid puudulikud ja töötasu väiksem, kui tema enda arvestuste kohaselt oleks pidanud olema. Igast tööpäevast oli maha võetud 30 minutit lõunapausi aeg, kuigi köögitöölised lõunatavad töökohalt lahkumata. Samuti olid korduvalt puudu terved tööpäevad, mis tasuti järgmise või isegi ülejärgmise palgaga. Kaebaja märgib, et kuna talle maksti igakuiselt vähem töötasu, siis selle tulemusel sai ta ka vangla kauplusest osta vähem tarbe- ja toidukaupu, samuti viibis tema vastu esitatud nõuete tasumine. Kuigi puuduolevate tööpäevade eest tasuti kaebajale hiljem, siis ei ole selline tagantjärele tasumine kaebaja arvates riigi poolt lubatud ning põhjustas talle kui töölisele alandust. Kaebaja palub Viru Vangla tegevuse õigusvastaseks tunnistada ning välja mõista saamata jäänud töötasu ja mittevaraline kahju 900 eurot alandatud töötasuga seoses tekkinud üleelamiste eest.
2.Viru Vangla edastas 3. mail 2022 Tartu Halduskohtule vastusena kohtunõudele kaebuse asjaoludega seonduvad kohtueelse menetluse materjalid.
3-21-2510
KOHTU SEISUKOHT
3.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lõike 1 punktide 1 ja 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.
4.Kaebuses taotleb kaebaja Viru Vangla tegevuse, mis seisneb tema töötasu ebaõiges arvestamises ja hilinenult väljamaksmises, õigusvastasuse kindlakstegemist. Lisaks taotleb kaebaja varalise kahju, mis seisneb saamata jäänud töötasus, hüvitamist. Samuti nõuab kaebaja mittevaralise kahju summas 900 eurot hüvitamist seoses väiksema töötasuga tekkinud üleelamistega. Kuigi kaebaja on eraldi välja toonud, et ta soovib ka vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist, ei käsitle kohus tuvastamisnõuet kaebuse eraldi nõudena, sest tuvastamisnõue on hõlmatud hüvitamisnõudega. Kohus leiab, et eraldiseisva tuvastamisnõude esitamiseks puudub kaebajal praegusel juhul kaebeõigus (HKMS § 45 lõige 2). Varalise kahjuna tuleb kaebusest nähtuvalt mõista lõunapausidele kulunud aja eest maksmata jäänud töötasu. Kohtueelses menetluses vanglale 9. novembril 2021 esitatud kahju hüvitamise taotluse nr 6-16/266-1 lõpus on kaebaja märkinud, et nõuab vanglalt mittevaralise kahju summas 900 eurot hüvitamist selle eest, et regulaarselt hilineti töötasu maksmisega. Kuna vangistusseaduse (VangS) § 11 lõikest 8 tulenevalt saab kohtus nõuda kahju hüvitamist üksnes selles ulatuses, milles nõuti seda kohtueelses menetluses vanglalt, tõlgendab kohus kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõuet nii, et kaebaja nõuab kohtus mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et vangla maksis algselt märkimata jäänud tööpäevade eest töötasu tagantjärele hilinemisega.
5.Kohus leiab, et hüvitamiskaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel, mis näeb ette õiguse kaebus määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
6.Eelneva sätte alusel kaebuse tagastamiseks peab olema täidetud kaks eeldust. Kaebusega kaitstava õiguse riive peab olema väheintensiivne ning arvestades asjaolusid ei tohiks kaebuse rahuldamine olla tõenäoline. Kohus leiab, et praegusel juhul on nimetatud eeldused täidetud.
7.Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22). Kohtupraktikas on HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 puhul peetud võimalikuks lähtuda analoogia korras HKMS § 133 lõikest 1, mis reguleerib lihtmenetluse eeldusi. Viimati nimetatud sätte kohaselt eeldatakse riive väheintensiivsust juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot. Kaebaja taotletav mittevaralise kahju hüvitis on 900 eurot. Kaebaja ei ole küll välja toonud nõutava varalise kahju hüvitise suurust, kuid asja materjale arvestades ei ole tõenäoline, et see ületaks 100 eurot. Seega ei ületa taotletav varalise ja mittevaralise kahju hüvitis kokku 1000 eurot. Seega saab kaebaja õiguste riivet praeguses asjas pidada väheintensiivseks.
3-21-2510
8.Samuti ei saanud kohtu hinnangul vaidlusalune vangla tegevus põhjustada kaebajale tagajärgi, mille hindamiseks oleks põhjendatud kohtumenetluse täiemahuline läbiviimine ja kohtuotsuse tegemine. Vangla toimingute näol kaebajale töötasu maksmisel ei ole tegemist taolise tegevusega, mis võinuks kaebajale tuua kaasa kannatusi ulatuses, mis tingiks tema õiguste intensiivse riive.
9.Kohus leiab, et praegusel juhul on täidetud ka kaebuse tagastamise teine eeldus, sest kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline.
10.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 8 lõige 1 sätestab, et varaline kahju hüvitatakse rahas ning hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamise üheks eelduseks on see, et haldusorgani tegevus peab olema õigusvastane. RVastS § 9 lõikest 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus märgib, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud isiku subjektiivset õigust, õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju, esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
11.Kohus leiab, et vangla ei tegutsenud õigusvastaselt, kui jättis kaebajale lõunapausidele kulunud aja eest töötasu maksmata. Üldpõhimõttena ei kuulu kinnipeetava töötamine tööõiguse regulatsiooni esemesse, kuna kinnipeetav ei vasta eraõiguse ühele peamisele nõudele, st tal puudub lepingusõlmimise vabadus. Kinnipeetava töö väljaarvamine tööõiguse rakendusalast tuleneb seaduse tasandil VangS § 41 lõikest 2, mille kohaselt kohaldatakse üksnes kinnipeetava järelevalveta töötamisele väljaspool vanglat tööseaduste sätteid, sealhulgas töölepingu sõlmimise, töötasu ja puhkuse kohta. Kuigi vanglas töötavatele kinnipeetavatele makstakse VangS § 43 kohaselt töö eest töötasu, ei toimu kinnipeetava töötamine mitte eraõigusliku lepingu alusel, vaid teda kohustatakse töötama avalik-õigusliku võimusuhte kaudu. Isiku kinnipidamine vanglas tuleneb riiklikust sunnist, mitte eraõiguslikust lepingust, ja see allutab kinnipeetava erilisele avalikust õigusest tulenevale võimusuhtele. Põhimõttest, et kinnipeetava töötamine ei kuulu tööõiguse regulatsiooni esemesse, on erand tehtud üksnes VangS § 41 lõikes 2, mille kohaselt laieneb tööõigus kinnipeetavatele, kes töötavad järelevalveta väljaspool vanglat. Samuti laieneb tööõigus kinnipeetavate töötamisele töökaitset puudutavas ulatuses, sest VangS § 39 lõike 1 järgi peavad kinnipeetava töötingimused vastama töökaitseseadustega kehtestatud nõuetele. (Vt Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, 2014, lk 114−115, P. Pikamäe kommentaar.) Kaebaja töötas vangla majandustöödel köögitöölisena. Seega ei kohaldu talle töö tasustamist puudutavas osas töölepingu seadus, vaid VangS. VangS § 43 lõige 1 sätestab: „Kinnipeetava töötamisel makstakse talle töötasu. Töötasu makstakse ka kinnipeetavatele, keda rakendatakse vangla majandustöödel.“ VangS § 43 lõike 2 teise lause kohaselt lähtutakse töö tasustamisel
3-21-2510 töö eripärast ja töötatud ajast. Ka 23. novembri 2020. a käskkirjas nr 6-2/599-1 ja 21. mai 2021. a käskkirjas nr 6-2/376-1, millega kaebaja tööle määrati, on märgitud, et kaebaja saab töötasu vastavalt töötatud tundidele. Eeltoodust nähtuvalt oli kaebajal õigus saada töötasu üksnes selle aja eest, mil ta reaalselt tööd tegi. Kaebusest nähtuvalt lõunatas kaebaja lõunapauside ajal, mitte ei teinud tööd. Järelikult ei olnud tal ka õigust lõunapauside eest töötasu saada. Asjaolu, et kaebaja lõunatas töökohal, ei oma tähtsust ega muuda eelnevat järeldust. Kuna puudub vangla õigusvastane tegevus, ei ole ka alust kaebaja varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
12.Ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamist ei saa pidada tõenäoliseks. Kaebaja ei ole küll täpsustanud, millisel RVastS § 9 lõikes 1 nimetatud alusel ta mittevaralise kahju hüvitist nõuab, kuid kuna kaebaja viitab alanduste tekitamisele, siis eeldab kohus, et kaebaja peab silmas kahju tekitamist väärikuse alandamisega. Kohus märgib, et avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lõige 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon, erivajaduste ignoreerimine, arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm, põhjendamatu jõu kasutamine, sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta, ülerahvastatus kambris, alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku juuresolekul, paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamisvõimaluseta, halvad sanitaartingimused kogumis. Käesoleva kaebuse puhul selliseid asjaolusid ei nähtu. Viru Vangla on otsuses nr 6-16/266-2 tunnistanud, et kaebajale tehti töötasu väljamaksed mõningase viivitusega, ning sellepärast kaebaja ees vabandanud. Seega on vangla selles osas oma võimaliku õigusvastase tegevuse juba heastanud ning kahjuhüvitise väljamõistmine on ebatõenäoline. Kui ka kaebajal jäid seoses töötasu hilinemisega konkreetsel kuul võlgnevused tasumata või mõningad asjad vangla kauplusest ostmata, siis ei saanud see kohtu hinnangul alandada tema väärikust ega põhjustada hüvitatavat kahju. Kaebaja on kinnipeetav, kelle ülalpidamise, sh hädavajalikud hügieenitarbed ja toidu tagab riik. Eluasemekulude hüvitamist kinnipeetavalt ei nõuta. Vangla kaupluses kulutuste tegemine ei ole kinnipeetavale eluks hädavajalik.
13.Eelnevat arvestades leiab kohus, et kaebaja õiguste riive ei ole olnud intensiivne ning hüvitamisnõude rahuldamine oleks ebatõenäoline, mistõttu tuleb kaebus selle esitajale HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel tagastada.
14.Kaebuse tagastamisel puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks, mistõttu jätab kohus selle taotluse läbi vaatamata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.