Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Monika Laatsit ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. aprill 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-20-2351
Haldusasi
X kaebus Tallinna Vangla tegevusega tekitatud mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 22. oktoobri 2021. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Marko Tammann Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Monika Raiendik
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada X apellatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 22. oktoobri 2021. a otsus. Teha uus otsus, millega rahuldada kaebus. Mõista Tallinna Vanglalt X kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitis 1500 eurot. Mõista Tallinna Vanglalt X kasuks välja menetluskulu 2888 eurot. Asendada X nimi avaldatavas otsuses tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. mail 2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.X esitas 21. augustil 2020 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise nõude. Taotleja nõudis Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju rahas hüvitamist kokkuvõtlikult põhjusel, et taotlejat hoiti
9.augustist 2019 kuni 21. augustini 2020 üksikvangistuses. Taotlejat ei ole süüdi mõistetud. Vangla piinas sellise tegevusega taotlejat. Taotluse esitaja on viis aastat olnud vahistatu staatuses ning selle aja jooksul puudus tal kambriväline tegevus. Taotleja sai helistada üks kord nädalas. Taotlejal varem esinenud psühhiaatrilised probleemid on vangla õigusvastase tegevuse tõttu süvenenud.
2.Tallinna Vangla jättis 26. oktoobri 2020. a vastusega nr 5-37/20/84-2 kahjunõude rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) taotleja viibib Tallinna Vanglas alates 16. oktoobrist 2015 ja ta on jätkuvalt vahistatu staatuses; 2) taotleja viibis ajavahemikul 9. august 2019 – 21. august 2020 kolmanda üksuse kambris nr R4-08 üksinda. Ta ei viibinud kambris üksinda täiendavate julgeolekuabinõude ega distsiplinaarkaristuse tõttu. Kambris viibimisega ei kaasnenud täiendavaid piiranguid võrreldes sellega, mis on vahistatul; 3) vahistatut on õigus hoida üksi kambris. Vahistatul ei ole õigust otsustada, kas ta viibib kambris üksinda või mitmekesi. Paigutamisel tuleb lähtuda eraldihoidmise printsiibist (vangistusseadus (VangS) § 12 lg 1) ja arvestada tuleb VangS § 90 lg-t 3, mille kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, v.a aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Samuti hoitakse eraldi vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. Euroopa vanglareeglistiku p 96 soovitab vahistatuid võimaluse korral paigutada eraldi kambritesse; 4) taotleja kohtus sotsiaaltöötajaga vihajuhtimise programmi raames 1–2 tundi järgmistel kuupäevadel: 24. ja 29. oktoobril ning 1., 5., 12., 14., ja 19. novembril 2019. Taotleja vestles inspektor-kontaktisikuga 17. septembril 2019. Taotlejaga vesteldi 14. novembril 2019,
2.jaanuaril 2020 ja 26. mail 2020. Taotleja vestles psühholoogi ja kaplaniga 25. märtsil 2020. Taotleja vestles üksuse juhiga 2. juulil 2020 ning juhtumikorraldajaga 1. juulil 2020. Lisaks eelnevale on ta mitmeid kordi kohtunud kaplani ja psühholoogiga. Taotleja sai vaadata televiisorit, kuulata raadiot, kasutada telefoni, lugeda ajalehti ja raamatuid. Taotlejale võimaldati pikaajalisi kokkusaamisi perega. Talle võimaldati lühiajalisi kokkusaamisi tuttavate ja ametiisikutega. Taotlejale võimaldati ajavahemikul 9. august 2019 – 21. august 2020 suhelda iga nädal lähedastega (toimus 1100 telefonikõnet). Samuti võimaldati suhelda kirja teel. Taotleja sai iga päev ametnikuga suhelda (kaks korda päevas on loendus, kolm korda päevas viibib ametnik kambri juures toidu jagamise ajal). Kuigi taotlejal ei olnud kambrikaaslast, ei järeldu sellest, et taotleja viibis üksikvangistuses; 5) taotlejal oli võimalik kambris tegeleda kehakultuuriga. Samuti sai ta spordiga tegelda iga päev tunni aja jooksul jalutuskäigu ajal; 6) terviseprobleeme ei saa seostada üksinda kambris viibimisega. Tervisekaardi andmetest nähtub, et taotleja oli viiruse piirangute tõttu negatiivselt meelestatud ja ta lootis kohtusaalist vabaks saada; 7) tegemist oli piiranguga, mis tavapäraselt vahistamisega kaasneb. Vangla pole tegutsenud õigusvastaselt. Üksi kambris viibimine ei põhjustanud kaebajale kahju. Vangla tegevus pole riivanud kaebaja õigusi määral, mis õigustaks raha maksmist.
3.X esitas halduskohtule kaebuse, milles nõudis vangla tegevusega tekitatud kahju hüvitamist kohtu äranägemisel õiglases ulatuses kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebajat hoiti üksinda kambris 9. agustist 2019 – 21. augustini 2020; 2) õiguskantsler on viidanud, et kaua aega kestev üksikvangistus kahjustab inimese vaimset tervist. Inimese hoidmine tingimustes, mis kahjustab vaimset tervist, on väärikust alandav. Kuna kaebaja väärikust on alandatud, on vangla tegevus õigusvastane; 2(10)
3-20-2351 3) kaebaja olukorda pole leevendatud ka pärast õiguskantsleri seisukohta. Vastustaja tegevus on tekitanud vaimseid pingeid, ebakindlust, depressiooni ja hirmu. Kaebaja pöördus vangla psühholoogi poole. Kaebaja taotles korduvalt kambriväliseid tegevusi, millest keelduti; 4) kui kaebajat poleks üksikvangistuses hoitud, poleks kahju tekkinud; 5) vastustaja tegutses süüliselt. Õiguskantsler juhtis vangla tähelepanu nendele probleemidele, kuid vangla jättis tegutsemata; 6) kohus ja prokuratuur ei kohaldanud suhtlemispiiranguid. Kaebaja esitas vanglale taotluse lõpetada üksikvangistus või leevendada selle mõjusid; 7) vastustaja hoidis kõiki neid isikuid, kelle suhtes oli esitatud süüdistus karistusseadustiku (KarS) § 255 lg 1 või § 256 lg 2 järgi, eraldi. Tegemist on ebavõrdse kohtlemisega; 8) vastustaja eiras kliinilise psühholoogi soovitusi võimaldada kaebajale erinevaid tegevusi vaimse aktiivsuse ja kognitiivse võimekuse säilitamiseks (vt 19. juuni 2020. a haigusjuht nr A10857 2020); 9) kaebajal ja tema kaassüüdistatavatel oli 2019. a augustiks kriminaalasja raames peetud juba enam kui 90 istungit, kuhu neid etapeeriti koos samades sõidukites ja kus nad on kohtupingis tundide viisi kõrvuti istunud. Kaebaja pole väljendanud soovi viibida üksinda kambris. Enne COVID-19 haigusest tingitud piirangute kehtestamist oli kaebaja üksinda kambris olnud umbes 7 kuud. Vastustaja jätkas üksikvangistuse kohaldamist ka pärast piirangute lõpetamist. Vangla viidatud isikutega suhtlemist ei saa käsitada sellisena, mis oleks loonud või hoidnud inimsuhteid, võimaldanud kogeda kokkukuuluvustunnet, saada teistelt tagasisidet ja tuge. Isikutele, keda hoitakse üksikvangustuses, peab võimaldama iga päev 2 tundi tähendusrikast kontakti teiste isikutega. Üksikud pikaajalised kokkusaamised pole käsitatavad sellise kontaktina. Telefonikõne ei asenda vahetut suhtlust. Paljud kõned olid tehtud advokaatidele. Kaebajale ei võimaldatud kasutada jalutusbokse, kuhu oli paigaldatud spordiinventar. Väikeses ruumis, mille aken ei käi lahti, on sportimine raskendatud.
4.Tallinna Vangla taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) vastustaja jääb 26. oktoobri 2020. a vastuse juurde; 2) kaebaja viibib Tallinna Vanglas vahi all alates 16. oktoobrist 2015. Kaebaja viibib vahi all kohtulahendite alusel; 3) kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 127 lg 1 ja § 130 lg 2 kohaselt arvestatakse vahi alla võtmisel vahistatu põhiõigustele tekkiva riive mõõdukust. Kohus teeb kaalutletud otsustuse; 4) vahistamise täitmisel tuleb vältida ühes ja samas kriminaalasjas süüdistatavate kokkupuutumist. Nad tuleb paigutada kambritesse nii, et nad ei saaks omavahel suhelda. Mida rohkem on süüdistatavaid, seda lihtsam on neil kasutada kaasabi. Arvestada tuleb ka isikuomadustega ja vaadetega. Vahistatud ei ole huvitatud kambrit teistega jagama; 5) kaebajale tekitati väidetavat kahju perioodil, mil maailmas ja Eesti levis COVID-19 haigus. Vahistatud käivad erinevate menetlustoimingute ja kohtuistungite raames väljapool vanglat. Elu kaitsmise eesmärgil oli otstarbekas piirata vahistatute suhtlust; 6) kaebajal oli kambris pinda 10,16 m2. Ta sai vabalt ringi liikuda ja harjutusi teha. Ta sai iga päev tunni aja jooksul viibida värskes õhus. Ajavahemikul 24. oktoober 2019 – 19. november 2019 toimus kaebajal sotsiaaltöötajaga kaheksa kuni kahetunnist kohtumist. Kaebaja viibis kohtus; 7) kaebajale oli tagatud võimalus kohtuda kaplani, psühholoogi ja vanglaametnikega. Kaebaja suhtles psühholoogi, teabe ja uurimisosakonna juhataja, kaplani, üksuse juhi, juhtumikorraldaja, hariduskorraldaja ning sotsiaaltöötajaga. Kaebajal on alates 2019. a-st võimaldatud kolm pikaajalist kokkusaamist ja ta käib regulaarselt lühiajalistel kokkusaamistel. Kaebaja suhtles 9. augustist 2019 – 8. novembrini 2019 telefoniga 214 korral. Kaebajal oli
3(10)
3-20-2351 pidevas kirjavahetuses. Tal oli kambris televiisor ja raadio. Soovi korral sai ta lugeda raamatuid ja ajalehti.
5.Tallinna Halduskohus jättis 22. oktoobri 2021. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) kaebaja kahju hüvitamise nõue vangla vastu seondus ajavahemikuga 9. august 2019 – 21. august 2020. Kohus hindab üksnes sellel perioodil aset leidnud vastustaja tegevuse õiguspärasust; 2) kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta, mis tähendab, et väidetava mittevaralise kahju suurust ei saa otseselt tõendada. Taolistes situatsioonides eeldatakse mittevaralise kahju tekkimise võimalikkust, kui menetlusosaline seda väidab; 3) õiguskantsleri 26. mai 2020. a soovitus kaebusega täies ulatuses ei haaku. Nõude kattuvus on alla kolme kuu. Selle kirjaga ei saa põhjendada vastustaja süülist tegevust. Õiguskantsleri kirjas lähtuti eeldusest, et kaebaja oli vahi all 6. oktoobrist 2015; 4) kaebajat pole hoitud üksikvangistuses. Maakohus pidas vahistamist põhjendatuks. Vastustaja pidi järgima VangS § 12 lg 1 p-i 3 ja § 90 lg-t 3. Kaebaja väidetav kahju tekitamise ajavahemik jäi olulises osas perioodi, mil hakkas levima COVID-19 haigus ning riik pidi võtma selle vältimisele suunatud meetmeid. Vastustaja põhjendas, miks kaebajale ei võimaldatud kambrivälist tegevust ja et tegemist polnud üksikvangistusega. Vastustaja tegevus pole olnud meelevaldne; 5) haldusasja materjali põhjal ei saaks asuda seisukohale, et teatavad muudatused kaebaja tervislikus seisundis oleksid võinud olla tingitud vastustaja süülisest tegevusest. Menetlusosaliste hinnang on küll erinev, kuid antud juhul ei mõjuta see kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduslike tingimuste täidetavuse küsimust. Vastavad tingimused ei ole täidetud; 6) vastustaja tegevuse õigusvastasust ei saa järeldada. Kui kaebaja olukorda oleks saanud mõnevõrra rohkem leevendada, ei saaks need meetmed olla sellised, mille puhul peaks asuma seisukohale, et tegevus oli süüline ja kaebajale tuleks välja mõista rahaline hüvitis.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebaja oli vaidlusalusel perioodil kambris üksi. Kriminaalasjast ei tulnud kohustust hoida kaebajat kambris üksinda; 2) VangS § 12 lg 1 ja § 90 lg 3 ei kohustanud vanglat hoidma kaebajat üksinda kambris. Kõiki vahistatuid ei ole võimalik hoida üksinda kambris; 3) kaebaja inimväärikust alandati sellega, et teda hoiti katkestusteta rohkem kui aasta isolatsioonis; 4) kaebaja kuulus tulenevalt oma terviseseisundist haavatavasse gruppi. Enne üksikvangistusse määramist oli kaebajal diagnoositud depressioon, õnnetuolek ja närvilisus ning määratud ravikuur. Üksikvangistuse ajal diagnoositi kohanemishäire ja insomnia ning määrati ravi. Samuti fikseeris kliiniline psühholoog erinevad sümptomid ja määras korduvviisiidid, tuvastas stressitaseme tõusu, fikseeris apaatsuse. Psühhiaater määras üksikvangistuses viibimise stressifaktoriks. Halduskohus pole tervisekaardi väljavõtet hinnanud; 5) vastustaja tegutses süüliselt. Kuna vastustaja tegevus oli õigusvastane, lasus vastustajal kohustus tuua välja asjaolud, mis välistaksid vastustaja süü. Vastustaja oli raskelt hooletu, kuna ta teadis kaebaja terviseseisundit enne üksikvangistusse paigutamist ja selle ajal. Tegemist oli katkestuseta üksikvangistusega. Arvesse tuleb võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju. Kui vangla sai õiguskantsleri kirja, oleks ta pidanud viivitamatult üksikvangistuse lõpetama, kuid sellest hoolimata jätkas tegevusega. Kaebajat hoiti üksikvangistuses 15. juunini 4(10)
3-20-2351 2021 ehk enam kui 1 aasta ja 10 kuud. Kuigi 22. augustile 2020 järgnev periood väljub vaidluse esemega seotud ajaperioodist, näitab see vastustaja eriti hoolimatut tegutsemist; 6) kaebaja eesmärgiks on, et vangla ametnikud mõistaksid õigusliku vastutuse sisu ja ulatust.
7.Vastustaja taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) halduskohtu otsus on õiguspärane; 2) piirang oli tingitud vahistatu staatusest. Vangla peab tagama, et vahistatud infot ei vahetaks. Vahistatud ei ole huvitatud jagama oma kambrit teistega. Samal perioodil hakkas levima COVID-19 haigus. Seadus ei kohusta vahistatuid koos hoidma; 3) vastustaja oli kaebaja tervislikust seisundist teadlik, kuid see ei tinginud kaebaja paigutamist teise kambrisse koos teise vahistatuga. Haiguslugudest nähtub, et üksinda kambris olek ei halvendanud tema tervist. Haigusjuhtudest võib järeldada, et koos teise isikuga kambris olemine põhjustas depressiooni. Kaebajal on erinevad tervisekaebused esinenud kinnipidamise algusaegadest. Tal esinesid peavalud, une- ja meeleoluhäired ja närvilisus juba varem. Terviseprobleemid olid seotud kinnipidamise kestuse ja perega. Pärast kahjunõude esitamist ei ole kaebaja une- ja meeleoluhäiretega seoses arsti poole pöördunud ; 4) kaebajat ei jäetud vanglas üksi. Temaga tegelesid erialaspetsialistid; 5) kaebaja ei olnud sotsiaalses isolatsioonis. Talle oli tagatud võimalus suhelda nii vanglas kui ka väljaspool vanglat; 6) kaebaja kamber oli 10,16 m2. Ta sai iga päev õues liikuda ja harjutusi teha. Tema lihaskond on arenenud; 7) igasugune ebamugavus ei ole negatiivne mõju. Vastustaja pole tegutsenud õigusvastaselt ega põhjustanud mittevaralist kahju, mis tuleks rahas hüvitada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Kaebaja nõuab vastustajalt kahju hüvitamist põhjusel, et teda kui vahistatut hoiti üksinda kambris 9. augustist 2019 – 21. augustini 2020. Kaebaja kahju hüvitamise taotlusest ja apellatsioonkaebuses esitatud väidetest võib järeldada, et vastustaja tegevusega pole eraldi kahjustatud kaebaja tervist, vaid vaidlusaluse tegevusega rikuti kaebaja inimväärikust RVastS § 9 lg 1 mõttes. Inimväärikuse rikkumist sisustab kaebaja muu hulgas sellega, et kaebajal olid vaimse tervise probleemid ja seetõttu kuulus ta eriti haavatavate isikute riskigruppi ning see muutis üksikvangistuses olemise kaebaja jaoks piinavaks (selle kohta vt nt vastustajale esitatud kahju hüvitamise nõue, p-d 5.14 ja 5.16; apellatsioonkaebus, p-d 6 ja 8).
9.Füüsiline isik võib nõuda avaliku võimu kandjalt mittevaralise kahju rahas hüvitamist, kui viimane on süülise tegevusega muu hulgas alandanud füüsilise isiku inimväärikust ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega (RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1).
10.Vanglas hoitakse eraldi kinnipeetavaid ja vahistatuid (VangS § 12 lg 1 p 3). Vahistatu staatusega kaasneb vanglas isiku vabaduste ulatuslik piiramine, kuna isikut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui ta töötab või õpib (VangS § 90 lg 3 esimene lause). VangS § 12 lg 1 p-st 3 ja § 90 lg 3 teisest lausest ei tulene nõuet hoida kõiki vahistatuid eraldi üksinda kambris. VangS § 90 lg 3 teisest lausest järeldub, et eraldi tuleb hoida neid vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. Vahistatu kinnipidamistingimused ei tohiks olla pikka aega vältava kinnipidamise korral karmimad kui süüdimõistetutel, kui õiguste ulatuslikumaks piiramiseks ei ole mõjuvat põhjust (Riigikohtu halduskolleegiumi 17. juuni 2021. a otsus asjas nr 3-19-1416, p 40). Vahistatut tuleb kohelda 5(10)
3-20-2351 viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi, mis paratamatult kaasnevad vanglas viibimisega (VangS § 41 lg 1). Kui avaliku võimu kandja alandab füüsilise isiku inimväärikust, sh hoiab teda piinavates tingimustes, on tegemist õigusvastase tegevusega hoolimata sellest, kas meetme kohaldamiseks esines volitusnorm. Meetme kohaldamine ei tohi kaasa tuua isiku õiguste, sh inimväärikuse rikkumist. Kaebaja hinnangul on teda kui vaimse tervise probleemide tõttu haavatavat isikut hoitud pikaajalises üksikvangistuses.
11.Pikaajalise üksikvangistuse määratlemisel saab eeskujuks võtta nõuded, mis sisalduvad rahvusvahelistes mittesiduvates vangistusalastes dokumentides. ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standard-miinimumreeglite (Mandela reeglite) art 44 järgi on üksikvangistuseks kinnipeetava hoidmine eraldatuna tingimustes, kus tal pole päevas 22 tunni või enama jooksul tähendusliku suhtlemise võimalust. Kui see kestab üle viieteistkümne järjestikuse päeva, on tegu pikaajalise üksikvangistusega. Sarnasest üksikvangistuse määratlusest lähtub Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Rec(2006)2-rev Euroopa vanglareeglistiku kohta (Euroopa vanglareeglistik) art 60.6.a. Tähenduslik on suhtlus, mis võimaldab inimesel luua ja hoida suhteid, kogeda kuuluvustunnet, saada teistelt tuge ja tagasisidet. Tähenduslik suhtlus ei tohiks olla juhuslik. See peab toimuma näost näkku ning võimaldama inimlikku kontakti. Selline suhtlus võib toimuda ametnikega, teiste kinnipeetavatega või inimese lähedastega (Riigikohtu halduskolleegiumi 8. detsembri 2021. a otsus asjas nr 3-18-1895, p 22).
12.Kaebaja võeti vahi alla 8. oktoobril 2015 maakohtu määruse alusel ning ta viibis Tallinna Vanglas vahistatuna alates 16. oktoobrist 2015 (vt vastustaja 5. märtsi 2021. a vastus, dtl 154). Ajavahemikul 9. august 2019 – 21. august 2020 viibis kaebaja kui vahistatu Tallinna Vangla kambris nr R4-08 üksinda.
12.1.Vastustaja märgib, et ajavahemikul 24. oktoobrist 2019 – 19. novembrini 2019 toimus kaebajal kaheksa kuni kahetunnist kohtumist sotsiaaltöötajaga. Vastustaja lisab, et kaebaja suhtles psühholoogiga 28. jaanuaril ja 5. veebruaril 2020, teabe ja uurimisosakonna ametnikuga
13.märtsil 2020, kaplaniga 18. märtsil ja 1. juunil 2020, üksuse juhiga 2. juulil 2020, juhtumikorraldajaga 1. juulil 2020, hariduskorraldajaga 2. septembril ja 7. septembril 2020 ning sotsiaaltöötajaga 16. septembril 2020. Kaebajal on vaidlusalusel ajavahemikul, mil ta viibis üksinda kambris, toimunud kaks pikaajalist kokkusaamist, s.o 7. novembrist 2019 – 8. novembrini 2019 ja 27. veebruarist – 28. veebruarini 2020 (dtl 158–160). Ametiisikuga toimusid kokkusaamised 6. septembril 2019 kell 10.23–13.35, 24. detsembril 2019 kell 17.03– 17.45, 24. märtsil 2020 kell 10.55–12.05, 16. aprillil 2020 kell 11.20–12.38, 20. aprillil 2020 kell 14.53–15.33 ja 2. juunil 2020 kell 14.27–16.55. Lühiajalised kokkusaamised lähedastega toimusid 30. augustil 2019 kell 14.30–15.40, 13. septembril 2019 kell 14.30–15.40, 18. septembril 2019 kell 14.30–15.40, 2. oktoobril 2019 kell 9.00–10.10, 18. oktoobril 2019 kell 10.30–11.40, 13. novembril 2019 kell 10.30–11.40, 29. novembril 2019 kell 14.45–15.55, 6. detsembril 2019 kell 10.30–11.40, 20. detsembril kell 14.40–15.40, 24. detsembril 2019 kell 17.03–17.45, 10. jaanuaril 2020 kell 9.00–11.00, 17. jaanuaril 2020 kell 14.00–16.00, 5. veebruaril 2020 kell 14.00–16.00, 19. veebruaril 2020 kell 9.00–11.00, 3. juunil 2020 kell 14.00–16.00, 1. juulil 2020 kell 14.00–16.00, 23. juulil 2020 kell 9.00–11.00, 6. augustil 2020 kell 9.00–11.00. 18. augustil 2020 kell 14.00–16.00 (dtl 158–160). Vastustaja märgib, et kaebaja on ajavahemikul 9. augustist 2019 – 8. novembrini 2019 helistanud 214 korral (kõned toimusid 9. 13., 14., 16., 21., 23., 27. ja 30. augustil 2019, 3., 5., 10., 13., 16., 17., 18., 19., 23. ja 27. septembril 2019, 1., 4., 8., 11., 15., 18., 21., 22., 23., 25., 29. ja 30. oktoobril 2019, 1., 5. ja 6. novembril 2019) (dtl 162–166). Vastustaja toob täiendavalt välja, et kaebaja viibis seoses kohtuistungitega kohtus 24. septembril 2019 kell 8.50–14.40, 25. septembril 2019 kell 8.55– 15.30, 3. oktoobril 2019 kell 8.50–14.10, 7. oktoobril 2019 kell 8.55–13.40, 9. oktoobril 2019 6(10)
3-20-2351 kell 9.25–10.50, 13. märtsil 2020 kell 10.55–13.20 ja 10. juunil 2020 kell 8.55–15.25. Vastustaja lisab, et kaebaja oli teiste isikutega pidevas kirjavahetuses (dtl 118–153) ning tal oli kambris olemas televiisor ja raadio, samuti sai ta soovi korral lugeda raamatuid ja ajalehti.
12.2.Vastustaja esitatud asjaoludest järeldub, et kaebajat pole vaidlusalusel ajavahemikul hoitud täielikus sotsiaalses isolatsioonis. Talle on võimaldatud vaidlusalusel perioodil kahel korral pikaajalisi kokkusaamisi, samuti lühiajalisi kokkusaamisi, ta on suhelnud ametnike ja meditsiinitöötajatega ning teda on viidud väljapoole vanglat. Ühtlasi on kaebaja suhelnud lähedastega nii telefoni kui ka kirja teel. Sotsiaalse suhtlusena teise inimesega ei saa siiski käsitada televiisori vaatamist ega raamatute ja ajakirjade lugemist. Küll aga tuleb arvestada sellega, et kaebaja lühiajalised kokkusaamised on valdavas osas jäänud tunniajase ajavahemiku piiresse ning need ei ole toimunud iga päev ega ka ülepäeviti, nt 2019. a augustis kaks korda, septembris kolm korda, oktoobris kaks korda, novembris kolm korda, detsembris kolm korda, 2020. a jaanuaris kaks korda, veebruaris kolm korda, märtsis üks kord, aprillis kaks korda, mais null korda, juunis kaks korda, juulis kolm korda ning augustis kaks korda. Ka telefonikõnesid ei saanud pidada piisavaks leevendavaks meetmeks, kuna need ei toimunud samuti igapäevaselt, vaid ühel päeval sai kaebaja teha mitu kõnet korraga ja valdavalt olid need lühikesed (minuteid või sekundeid kestvad kõned). Kaebaja väidete kohaselt helistas ta mitu korda advokaadile. Ametnike ja meditsiinitöötajatega kohtumised ei ole olnud igapäevased ega ka iganädalased, vaid neid oli kogu selle ajavahemiku peale üksikuid. Tunniajane jalutuskäik ja ligikaudu tunniajane lühiajaline kokkusaamine, samuti väikses mahus ametnike ja meditsiinitöötajatega suhtlemine ning telefonikõned tähendavad siiski seda, et kaebaja pidi vaidlusalusest ajavahemikust valdavas osas (s.o umbes 22 tundi päevas) viibima üksinda kambris. Päevadel, mil kaebajal ei olnud kokkusaamisi, telefonikõnesid ning kokkusaamisi ametnike ja meditsiinitöötajatega, pidi kaebaja viibima kambris üksinda 23 tundi. Arvestades üksi viibimise kestust ja vastustaja kirjeldatud leevendavaid meetmeid, nõustub ringkonnakohus kaebajaga, et vangla vaidlustatud tegevus on sisuliselt käsitatav üksikvangistusena. Viimati märgitut ka põhjusel, et kaebaja oli üksinda kambrisse paigutamise hetkeks juba viibinud vahistatuna vanglas pikka aega ja oli allutatud vahistatu staatusega kaasnevatele ulatuslikumatele piirangutele.
13.Isikuga lahutamatult seotud õiguse (s.o inimväärikuse) rikkumise kontekstis tuleb arvesse võtta ka asjaolu, kui pikka aega kaebaja oli juba olnud vahi all, samuti seda, milline oli kaebaja tervislik ja vaimne seisund, kui ta otsustati üksinda kambrisse paigutada. Kaebaja oli
9.augustiks 2019 viibinud Tallinna Vanglas vahi all ligikaudu kolm aastat ja kümme kuud. Haigusloo väljavõttest järeldub, et kaebajal diagnoositi 2. augustil 2018 kerge depressioon ja talle määrati ravi (haigusjuht nr A7942; dtl 103) ning 14. novembril 2018 diagnoositi õnnetuolek ja närvilisus, sh määrati ravi (haigusjuht A14778; dtl 105). Seega oli kaebajal enne üksinda kambrisse paigutamist ilmnenud vaimse tervise probleeme, mida oleks tulnud arvestada vaidlusaluse meetme kohaldamisel. Pärast üksinda kambrisse paigutamist nähtub haigusloo väljavõtetest järgnev: 23. detsembril 2019 diagnoositi kohanemishäire ja määrati ravi (haigusjuht A22952; dtl 111); 3. veebruaril 2020 diagnoositi kohanemishäire ja emotsionaalseisundiga seotud muud sümptomid ja tunnused ning määrati ravi (haigusjuht A2905; dtl 112); 18. mail 2020 on kaebaja arstile toonud põhilise probleemina välja üksinda kambris olemise ning kaebajal diagnoositi õnnetuolek, sh on arst haigusjuhu kokkuvõtte ja soovituse all märkinud, et üksikkambris viibimine on stressifaktoriks (haigusjuht A8712; dtl 113–114); kliinilise psühholoogi vastuvõtu kirjeldusest nähtub, et kaebajat häirib üksindus ja ta soovib kambrikaaslast, vastuvõtud jätkuvad (haigusjuht A8933; dtl 114); kliinilise psühholoogi vastuvõtu kirjeldusest nähtub, et kaebaja kurdab unehäirete ja mälu halvenemise üle, samuti nähtus EEK-2 küsimustikust, et üldärevuse ja asteenia osas olid näitajad normist kõrgemad, soovitati erinevaid tegevusi aktiivsuse ja kognitiivse võimekuse säilitamiseks 7(10)
3-20-2351 (haigusjuht A10857); 6. augustil 2020 diagnoositi kaebajal mitteorgaaniline une-ärkveloleku rütmihäire ja määrati ravi, asjaolude kirjelduse kohaselt on kinnipidamise tõttu unetsükkel häiritud (haigusjuht A13704; dtl 114). Enamikes viidatud haigusjuhtumite kirjeldustes on kaebaja arstile välja toonud, et ta on olnud pikka aega vahi all, ta peab olema üksinda kambris ja pole kaaslast, kellega suhelda. Praegusel juhul võimaldavad haigusloo väljavõtted järeldada, et üksinda kambris olemine sedavõrd pikka aega on olnud suuremaks stressifaktoriks, mida on kinnitanud ka arst (haigusjuht A8712; dtl 113–114). Seega haigusloo väljavõtted võimaldavad järeldada, et üksinda kambris olemine on põhjustanud kaebajale suuremaid vaimseid kannatusi.
14.Vastustaja esitatud põhjendustest pole võimalik aru saada, miks oli kaebaja tarvis paigutada üksinda kambrisse alates 9. augustist 2019, kui ta oli viibinud vanglas vahistatuna juba 16. oktoobrist 2015. Vastustaja võtab omaks, et kaebaja suhtes ei kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid ning tegemist ei olnud distsiplinaarkaristuse täitmisega. Vastustaja väide, et kui isikut süüdistatakse KarS § 255 lg 1 või § 256 lg 2 järgi ning kui kambris on rohkem kui üks isik, on suurem tõenäosus ebasoovitava info edastamiseks, ei ole piisav, õigustamaks kaebaja üksinda kambris hoidmist vaidlusalusel perioodil. Sellel ajal ei olnud kohus ega prokuratuur kohaldanud kaebaja suhtes suhtlemispiiranguid. Kaebaja väidete kohaselt tühistati suhtlemispiirangud 2016. a aprillis ehk enam kui kolm aastat enne kaebaja üksinda kambrisse paigutamist. Vastustaja viide 2020. a märtsis kehtestatud COVID-19 haigusest tingitud piirangutele pole praegusel juhul asjakohane, kuna kaebaja oli selleks ajaks viibinud üksinda kambris juba ligikaudu kaheksa kuud. COVID-19 haigusest tingitud piirangutega ei saa seega põhjendada kaebaja üksinda kambrisse paigutamist.
15.Üksinda kambris olemine põhjustas eelduslikult kaebajale hingelist valu ja kannatusi suuremal määral kui need, mis paratamatult kaasnevad eelvangistuses kinnipidamisega. Seega on vaidlusalune tegevus kaebaja suhtes olnud selline, mis ringkonnakohtu hinnangul on käsitatav inimväärikust alandava kohtlemisena RVastS § 9 lg 1 mõttes ning kaebajale on vaidlusaluse tegevusega tekitatud mittevaralist kahju.
16.Eelduslikult paigutasid vastustaja ametnikud teadlikult kaebaja üksinda kambrisse ja nad pidid mõistma, et sedavõrd pikka aega vahi all olnud isiku üksinda kambrisse paigutamine võib talle põhjustada hingelist valu ja kannatusi määral, mis ületab eelvangistusega paratamatult kaasnevad kannatused. Viimati märgitut eriti olukorras, kus eelnevalt oli teada, et kaebaja on olnud pikka aega vahistatu staatuses ning tema vaimse tervisega oli probleeme. Kaebaja hoidmist üksinda kambris jätkati ka pärast seda, kui õiguskantsler oli vastustajale saatnud 26. mail 2020. a soovituse, milles selgitas, et kaebaja on vahi all viibinud väga pikka aega ja ajapikku suurenevate kahjulike mõjude tasandamiseks on oluline pakkuda kaebajale tema nõusolekul mõtestatud ja sihipärast tegevust (nt hariduse omandamist, töötamist, osalemist sotsiaalprogrammides, sportimist jms) väljaspool kambrit ning vältida pikaaegsete vahistatute üksinda kambrisse paigutamist (dtl 171–173). Tekkinud probleemile oli seega ka õiguskantsler vastustaja tähelepanu juhtinud. Vastustaja tegevust kaebaja üksinda kambrisse paigutamisel ja tema seal hoidmisel on võimalik määratleda vähemalt raske hooletusena. Seetõttu tuleb ka süü eeldus lugeda täidetuks.
17.Kaebaja on taotlenud vanglalt 2. detsembril 2019 ja 4. veebruaril 2020 ükskinda kambris olemisest tingitud kannatuste vähendamiseks leevendavaid meetmeid (s.o kambrivälist tegevust ja üksinda kambris viibimise lõpetamist), mille vastustaja jättis 7. veebruari ja 6. märtsi 2020. a vastustega rahuldamata (dtl 208–232). Tõenäoliseks ei saa pidada, et pärast vanglalt vastuse saamist oleks kohtusse pöördumine kahju ära hoidnud. Arvestades kohtuasjade üldist menetlemise keskmisk kestvust, ei ole tõenäoline, et 21. augustiks 2020 oleks olnud jõustunud kohtulahend. Usutavaks ei saa pidada seda, et kohus oleks esialgse õiguskaitse korras 8(10)
3-20-2351 kohustanud vastustajat paigutama kaebaja kambrisse kambrikaaslase või tagama muul viisil intensiivsema suhtlemise teiste inimestega.
18.Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul mittevaralise kahju hüvitamise nõude eeldused täidetud.
19.Kaebaja nõuab kahju hüvitamist kohtu õiglasel äranägemisel. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust (RVastS § 9 lg 2). Kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise korral, otsustab hüvitise suuruse kohus (RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 127 lg 6). Isikuõiguse rikkumise korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma (RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 134 lg 2). Mittevaralise kahju hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet, nende kumulatiivset mõju (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 17. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-70-14, p 24).
20.1.Kaebaja õiguste rikkumine on olnud sedavõrd raske, et see õigustab RVastS § 9 lg 2 kohaselt mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Kaebaja oli vahistatu, mis tähendab, et valdava osa ajast pidi ta viibima kambris. Kaebaja viibis üksinda kambris ligikaudu üks aasta ja 12 päeva. Üksinda kambris viibimisel oli tema suhtlemine teiste inimestega, sotsiaalsete sidemete hoidmine ja loomine pärsitud. Enne üksinda kambrisse paigutamist oli kaebaja vahistatu staatuses olnud juba pikka aega ja tal esinesid vaimse tervise probleemid. Vaimse tervise probleemid saatsid kaebajat ka vaidlusalusel perioodil, sh märkis arst, et üksinda kambris olemine on stressifaktor, samuti soovitas arst kaebajale erinevaid tegevusi aktiivsuse ja kognitiivse võimekuse säilitamiseks. Seetõttu on olnud tegemist keskmisest raskema õiguste rikkumisega. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja olnud vähemalt raskelt hooletu (vt käesolev otsus, p 16). Kaebaja on üritanud kahju vähendada, pöördudes selleks taotlustega vastustaja poole (vt käesolev otsus, p 17). RVastS § 13 lg-s 1 sätestatud asjaolusid, mis õigustaksid hüvitise suuruse vähendamist, ei esine.
20.3.Võrdluseks on Riigikohus pidanud 482 päeva jooksul katkematu ja peaaegu katkematu kartserikaristuse õigusvastase täideviimisega tekitatud mittevaralise kahju eest õiglaseks hüvitiseks 1500 eurot (Riigikohtu halduskolleegiumi 15. aprilli 2020. a otsus asjas nr 3-18360). Viidatud asja ja praeguse asja periood ei erine märkimisväärselt, mistõttu on võimalik neid asju omavahel hüvitise suuruse kujunemisel võrrelda. Kuigi kaebaja sai kasutada suuremas ulatuses leevendavaid meetmeid (vt käesolev otsus, p 12.1) kui viidatud Riigikohtu juhtumis, tuleb arvestada asjaoluga, et kaebajal esinesid nii enne üksinda kambrisse paigutamist kui ka üksinda kambris viibimise ajal vaimse tervise probleemid. Samuti oli kaebaja olnud enne üksinda kambrisse paigutamist pikka aega vahistatu staatuses. Seetõttu sai kaebajat käsitada haavatava isikuna.
20.4.Arvestades õiguste rikkumise raskust ja selle kestust, samuti vastustaja süü vormi ning võrreldavas asjas välja mõistetud hüvitise suurust, peab ringkonnakohus mõistlikuks hüvitiseks 1500 eurot.
21.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse ja teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ning mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitise 1500 eurot.
22.Kaebaja taotleb vastustajalt menetluskulu 2888 euro välja mõistmist. Kaebaja tasus kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu kokku 500 eurot. Kaebaja taotles 9(10)
3-20-2351 halduskohtus õigusabikulu 1380 euro hüvitamist. Kaebuse koostamisele kulus õigusabi 5 tundi, vastustaja vastusega tutvumisele 0,5 tundi, vastustaja vastusele vastuse koostamisele 4,5 tundi, mis kokku teeb 10 tundi. Kuludokumendid ja -nimekiri on kohtule esitatud (dtl 201–204). Kaebaja taotleb apellatsiooniastmes õigusabikulu 1008 euro hüvitamist. Apellatsiooniastmes osutati õigusabi 7 tunni ulatuses: asja materjalidega tutvumine 0,75 tundi ja apellatsioonkaebuse koostamine 6,25 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul on asja mahtu ja keerukust ning menetluse käiku arvestades tegemist vajalike ja põhjendatud menetluskuluga, mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 6).
23.Kuna otsus sisaldab eriliiki isikuandmeid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 art 9 lg 1 tähenduses, tuleb kaebaja nimi avaldatavas kohtulahendis asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.