Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
08.04.2022, Tallinn
Haldusasja number
3-20-2078
Haldusasi
X kaebus pensioniõigusliku staaži tuvastamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja Andrus Post Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Silvia Azojan
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 09.09.2021 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 09.09.2021 otsus haldusasjas nr 3-20-2078 muutmata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09.05.2022 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Sotsiaalkindlustusamet (SKA) määras 28.11.2016 otsusega nr 50296/3 X-le alates 11.11.2016 eluaegselt riikliku vanaduspensioni. Pensioniõigusliku staaži arvestamisel ei võetud arvesse töötamist Rapla maakonnas Kehtna vallas Ellamaa külas asuvas Nõmme-Ado talus nr 42 (Nõmme-Ado talu) ajavahemikul 17.06.1993–31.12.1998.
2.X esitas SKA-le 18.07.2018 taotluse arvata Nõmme-Ado talus töötamine ajavahemikul 17.06.1993–31.12.1998 taotleja pensioniõigusliku staaži hulka. SKA jättis 07.12.2018 otsusega nr 50296/4 taotluse rahuldamata.
3.X esitas Tallinna Halduskohtule 23.10.2020 kaebuse pensioniõigusliku staaži tuvastamiseks. Riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 28 lg 2 kohaselt arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka töötamise aeg talus, kui kooskõlas Eesti NSV taluseadusega oli talu maksude maksmisest vabastatud (p 11), ning töötamise aeg FIE-na, kui maksti sotsiaalmaksu (p 14). Kaebaja palub tuvastada, et ta töötas 17.06.1993–31.12.1998 Nõmme-Ado talus ja arvata sellega seoses kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka täiendavalt 5 aastat 7 kuud ja 14 päeva, või alternatiivselt, et ta töötas 14.03.1994–31.12.2018 FIE-na ja arvata sellega seoses kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka 4 aastat 9 kuud ja 18 päeva. Kaebaja tegeles Nõmme-Ado talus looma- ja teraviljakasvatusega ega mõista, miks ei ole säilinud dokumente, mis talus töötamist nõuetekohaselt tõendaksid. Kaudsetest tõenditest nähtub, et riik aktsepteeris kaebaja õiguslikku staatust talunikuna. Kaebaja teadis, et tal on kõik dokumendid korras ja ta on talunik Eesti NSV taluseaduse alusel. Kui kaebaja hakkas oma pensioniasju ajama ja pöördus dokumentide saamiseks vallavalitsuse poole, imestasid ametnikud, et nad ei leia asjakohaseid tõendeid. Kehtna Vallavalitsus tegi 1993. a-l vea, sest Nõmme-Ado talu maad anti kasutada kaebaja emale Y-le, kuigi ema oli 05.02.1992 loobunud oma nõudeõigusest kaebaja kasuks ja faktiliselt tegutses talus kaebaja. Viga parandati alles 1997. a-l, kuid siis ei saanud enam talu kasutusse anda Eesti NSV taluseaduse alusel. Sarnases asjas tegi Tallinna Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-14-52688 otsuse inimese kasuks. See on ka õiglane, sest kaebaja ei peaks kannatama ametiasutuse eksimuse tõttu. Kaebaja oli talus töötamise ajal registreeritud ka FIE-na ja maksis riigile FIE-na erinevaid makse. Kui riigil oli pretensioone maksude (nt sotsiaalmaksu) mittetasumise kohta, oleks riik pidanud sellest märku andma.
4.Sotsiaalkindlustusamet selgitas RPKS § 28 lg 2 p-de 11 ja 14 kohaldamise praktikat ning andis hinnangu kogutud tõenditele. Tuvastamiskaebuse lahendamisel ei saa asjaolusid ega õigussuhteid muuta, vaid üksnes teha kindlaks juba olemasolevad asjaolud või õigussuhted. Kui seaduse järgi on haldusõigussuhte tekkimiseks vajalik anda haldusakt, siis ei saa seda tõendada muude tõenditega (Riigikohtu 14.09.2014 otsus nr 3-3-1-31-14, p-d 14 ja 15). Praeguses asjas on pensioniõigusliku staaži tuvastamise eelduseks talu registreerimine ja tegutsemine Eesti NSV taluseaduse alusel, kuid need eeldused ei ole täidetud. Kehtna Vallavalitsus andis 30.03.1993 määrusega nr 147 Nõmme-Ado talu maad kaebaja ema Y kasutusse maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg 1 alusel, võttes arvesse Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Rapla maakonnakomisjoni (Rapla maakonnakomisjon) 28.01.1993 otsuseid nr 1323 ja 1324. Kehtna Vallavalitsuse 2018. a õiendi kohaselt puuduvad vallavalitsusel andmed kaebajale maa kasutusse andmise kohta Eesti NSV taluseaduse alusel. Seega nähtub dokumentidest üksnes 2(6)
3-20-2078 maade tagastamine, kuid mitte see, et Nõmme-Ado talu oleks kasutusse antud, registreeritud ja tegutsenud Eesti NSV taluseaduse alusel. Kehtna Vallavalitsuse maakorraldusspetsialist ES kinnitas vastustaja esindajale telefonivestluses, et kaebajale anti maad MaaRS alusel. Ametniku selgituse järgi käis kaebaja ametniku vastuvõtul, ilmselt sooviga algatada talu registreerimine Eesti NSV taluseaduse alusel. Talu anti kasutusse MaaRS alusel arvatavasti seepärast, et Eesti NSV taluseaduse alusel maa kasutusse andmine tähendas palju asjaajamist ning seda ei oleks jõutud teha enne Eesti NSV taluseaduse alusel talude registreerimise lõppemist 1994. a-l. Asjaajamises oli tõepoolest segadust, kuna tähelepanuta oli jäänud kaebaja ema Y avaldus nõudeõiguse loovutamiseks kaebajale ja esialgu anti talu kasutusse Y-le, kuid viga parandati 1997. a-l, kui toimus maade lõplik tagastamine. Maksu- ja Tolliameti (MTA) teatise kohaselt oli kaebaja registreeritud FIE-na ajavahemikul 14.03.1994–23.07.2012. SKA arhiiviandmetel põhineva 06.04.2018 sotsiaalmaksu teatise järgi ei ole kaebaja 01.01.1993–31.12.1998 FIE-na sotsiaalmaksu maksnud. Alates 01.01.1999 arvestatakse pensioniõiguslikku staaži pensionikindlustusstaažina, mille alusandmeteks on sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud andmed pensionikindlustatu poolt või tema eest makstud või arvestatud sotsiaalmaksu ja selle pensionikindlustuse osa kohta (vt RPKS § 30). Sotsiaalkaitse infosüsteemi andmetel maksis kaebaja FIE-na sotsiaalmaksu aastatel 1999–2003 ja 2009. Aastatel 2004–2008 ja 2010–2013 on kaebaja eest sotsiaalmaksu maksnud kaebaja ise FIE-na ja lisaks erinevad äriühingud. Äriregistri andmetel on kaebaja FIE staatus 24.07.2012 registrist kustutatud. 2013. a-l on kaebaja maksnud FIE sotsiaalmaksu 2011. a eest.
5.Tallinna Halduskohus jättis 09.09.2021 menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
otsusega
kaebuse
rahuldamata
ja
Eesti NSV taluseaduse (vastu võetud 06.12.1989, jõustunud 25.12.1989, kehtetu alates 17.06.2013) kohaselt oli talu põllumajandusliku ettevõtluse vorm, mis baseerus riigi antud või rendilepingu alusel saadud maal ning taluperele omandiõiguse alusel kuuluval või rendilepingu alusel saadud tootmisvahenditel. Talu pidamise põhieesmärgiks oli põllumajanduslik kaubatootmine ja traditsioonilise Eesti maaelu kujundamine ning talu pidi sellisena olema registreeritud kohalikus omavalitsusorganis (§ 2 lg 1). Faktiline maakasutusõigus ja talu loeti tekkinuks talu ettenähtud korras kohalikus omavalitsusorganis registreerimise momendist (§ 10 lg 3). Talu maksis makse üldise seadusandluse alusel, kuid talu oli maksude maksmisest vabastatud viie aasta jooksul, arvates talu loomisele järgneva kuu esimesest kuupäevast (§ 30 lg 1). Talus töötavate kodanike töötamise arvestust pidasid kohaliku omavalitsuse organid, kes kandsid töötamise tööraamatusse (§ 34 lg 3). Sotsiaalministri 27.12.2012 määruse nr 59 „Pensioniõigusliku staaži tõendamiseks vajalike dokumentide loetelu, nõuded dokumentidele ja pensioniõigusliku staaži arvestamise erisused“ (määrus nr 59) § 14 lg 2 kohaselt tõendatakse töötamise aega talus, kui kooskõlas Eesti NSV taluseadusega oli talu maksude maksmisest vabastatud, valla- või linnavalitsuse tõendiga või muu dokumendiga, millest nähtub talu moodustamine ja tegutsemine viieaastase maksuvabastuse perioodil, talu maksudest vabastamine taluseaduse alusel ja isiku talus töötamise periood. SKA 29.05.1998 selgituses pensioniametitele on märgitud, et pensioniõigusliku staaži arvestamiseks taolises talus tuleb taluperemeestel esitada kohaliku omavalitsuse õiend, millelt nähtuks, et tegemist on Eesti NSV taluseaduse alusel loodud põllumajandusliku kaubatootmise taluga ja nimetatud tootmine on kestnud seal maksusoodustuse perioodi vältel. Põllumajandusministri 28.01.1991 juhendis taluperemeestele esitatavate nõuete kohta on toodud, et samal ajal talu registreerimisega annab kohalik omavalitsusorgan taluperemehele välja taluperemehe tunnistuse (p 8). Asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et Nõmme-Ado talu oleks tagastatud ja kohalikus omavalitsuses registreeritud Eesti NSV taluseaduse alusel. Kehtna Vallavalitsuse 30.03.1993
3(6)
3-20-2078 määruse nr 147 kohaselt tagastati Nõmme-Ado talu koosseisu kuuluv maa MaaRS § 6 lg 1 alusel. Määruses viidatakse MaaRS-s sätestatud piirangutele maa kasutamisel. Seega on maa tagastamise õiguslik alus selge. Kaebaja viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 01.02.2016 otsuse nr 3-14-52688 puhul ei selgunud maade andmise korraldusest selle õiguslik alus, s.t selle haldusasja asjaolud olid teistsugused. Samuti ei kinnita tõendid, et kaebaja talu oleks kooskõlas Eesti NSV taluseaduse § 30 lg-ga 2 olnud vabastatud maksude tasumisest viie aasta jooksul alates talu loomisest. Vastupidi, kaebaja kinnitab kaebuses, et maksis riigile erinevaid makse. Kui kaebaja oli arvamusel, et tema talu on registreeritud Eesti NSV taluseaduse alusel ja seega kehtis viieaastane maksuvabastuse periood, ei oleks ta pidanud makse maksma. Asjaolu, et kaebajale ei esitatud sotsiaalmaksu tasumata jätmisega seoses pretensioone, ei kinnita talu maksuvabastust. Ka Kehtna Vallavalitsus on 2018. a-l SKA-le kinnitanud, et puuduvad andmed kaebajale maa kasutusse andmise kohta Eesti NSV taluseaduse alusel. Maa tagastati ammu ja sel ajal võis asjaajamisel ette tulla segadust. Kuigi esialgu tagastati maa kaebaja asemel tema emale, näitab see võimalikku eksimust isiku osas, kellele maad tagastati, kuid tõenditest ei saa järeldada eksimust maade tagastamise aluse osas. Eeltoodut arvestades ei ole täidetud RPKS § 28 lg 2 p-s 11 sätestatud eeldused pensioniõigusliku staaži arvestamiseks ning puudub alus tuvastada, et kaebaja töötas talus ajavahemikul 17.06.1993–31.12.1998. Määruse nr 59 § 17 kohaselt tõendatakse töötamise aega FIE-na, kui maksti sotsiaalmaksu, SKA teatisega sotsiaalmaksu maksmise kohta. SKA teatise kohaselt ei ole FIE X talu Nõmme-Ado tasunud ajavahemikul 01.01.1993–31.12.1998 sotsiaalmaksu. Seega ei ole täidetud ka RPKS § 28 lg 2 p-s 14 sätestatud pensionistaaži arvestamise üks eeldus – sotsiaalmaksu maksmine. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles jäeti tuvastamata kaebaja töötamine talus ajavahemikul 17.06.1993–31.12.1998, ja teha uus otsus, millega kaebus selles osas rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtule esitatud selgituste juurde. Kaebaja arvas heauskselt, et töötas kaebuses märgitud ajavahemikul talunikuna Eesti NSV taluseaduse alusel. Asjakohaste tõendite puudumine selgus alles siis, kui kaebaja hakkas pensioniasju ajama. On ebaõiglane, kui Kehtna Vallavalitsuse vea ja tõendite puudumise tõttu lahendatakse asi kaebaja kahjuks. Nõmme-Ado talu tagastati MaaRS § 6 lg 1 alusel ekslikult Y-le, kuigi tegelikult elas ja töötas talus kaebaja. Seetõttu tuleb talus töötamise aeg lugeda kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka. Halduskohus leidis ekslikult, et haldusasja nr 3-14-52688 asjaolud olid erinevad. Nimetatud haldusasjas olid puudu samad dokumendid, mis praeguses asjas. Maa tagastamise õiguslikul alusel ja selle kohta antud haldusakti sõnastusel ei ole määravat tähtsust, sest praktika oli selles osas erinev. Kehtna Vallavalitsuse 30.03.1993 määruses nr 147 kasutatakse väljendit „anda see kasutusse Nõmme-Ado talu taastamiseks“ ja haldusasjas nr 3-14-52688 vaidluse esemeks olnud Rae Vallavalitsuse 09.10.1991 määruses „anda see põliseks kasutamiseks Kõrgemäe talu taasrajamiseks“, kuid sisuliselt on mõlema määruse mõte talu taastamine. Haldusasjas nr 3-1452688 leidis ringkonnakohus, et määrus on antud Eesti NSV taluseaduse alusel. Kaebaja esitatud tõendid kinnitavad, et moodustatud oli talu, mis tegutses taluna viieaastase maksuvabastuse perioodi jooksul, talu oli maksudest vabastatud ja kaebaja töötas kõnealusel perioodil selles talus. Maksudest vabastamise kohta ei tehtud eraldi otsust, vaid maksuvabastus tekkis seaduse alusel. See, et kaebaja tasus osaliselt makse, võis olla seotud asjaoluga, et ta oli registreeritud ka FIE-na.
7.Sotsiaalkindlustusamet palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde. 4(6)
3-20-2078
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Pensionistaaž on aeg, mil pensionikindlustatu oli hõivatud riiklikule pensionile õigust andva tegevusega (RPKS § 27 lg 1). Pensionistaaž jaguneb kuni 31.12.1998 arvestatavaks pensioniõiguslikuks staažiks ja alates 01.01.1999 arvestatavaks pensionikindlustusstaažiks (RPKS § 27 lg 2). Pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse reeglina tegevuse aeg, kui tööandja oli kohustatud maksma sotsiaalmaksu (RPKS § 28 lg 1), kuid RPKS § 28 lg 2 p 11 alusel arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka ka töötamise aeg talus, kui kooskõlas Eesti NSV taluseadusega oli talu maksude tasumisest vabastatud.
9.Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja puhul ei ole tõendatud töötamine sellises talus, mis oli moodustatud Eesti NSV taluseaduse alusel ja selle seaduse alusel viieks aastaks maksude tasumisest vabastatud. Eesti NSV taluseaduse § 10 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuli pöörduda talu taastamise või uue talu loomise sooviavaldusega pädeva kohaliku omavalitsuse organi poole, kes otsustas maa eraldamise. Eesti NSV taluseaduse § 10 lg 3 kohaselt loeti faktiline maakasutusõigus ja talu tekkinuks selle ettenähtud korras kohalikus omavalitsusorganis registreerimisest. Kehtna Vallavalitsuse 17.10.2018 õiendi nr 14-5/1594-2018 (dtl 141) kohaselt puuduvad vallal andmed, et Nõmme-Ado talu maad oleks antud kaebaja kasutusse Eesti NSV taluseaduse alusel.
10.Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, millest saaks järeldada vastupidist. Asja materjalide järgi esitas kaebaja ema Y 22.10.1991 Rapla Maavalitsusele õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse ja 05.02.1992 avaldusega loovutas Nõmme-Ado talu maade tagastamise nõudeõiguse oma pojale X-le (dtl 15). Rapla maakonnakomisjoni 28.01.1993 otsusega nr 1323 (dtl 16) loeti omandireformi objektiks Nõmme talu maa (endine kinnistu nr 611). Puudub vaidlus, et otsusega nr 1324 loeti omandireformi objektiks ka Selja-Hansu talu maa (endine kinnistu nr 383). Nende maade tagastamise õigustatud subjektiks tunnistati Rapla maakonnakomisjoni 28.01.1993 otsuste nr 1323 ja 1234 väljavõtte (dtl 46) kohaselt X. Kehtna Vallavalitsuse 30.03.1993 määrusega nr 147 „Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine“ (dtl 14) anti osa õigusvastaselt võõrandatud kinnistutest nr 611 ja 383 (kokku 66,40 ha) MaaRS § 6 lg 1 alusel ning kooskõlas Vabariigi Valitsuse 04.09.1992 määrusega nr 2611 ja Rapla maakonnakomisjoni otsustega nr 1323 ja 1324 Y kasutusse talu taastamiseks, seades tingimuseks kohustuse järgida maa kasutamisel MaaRS §-dega 18 ja 19 kehtestatud piiranguid. Kehtna Vallavalitsuse 01.04.1997 korralduses nr 149 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine ja kompenseerimine“ (dtl 18) on märgitud, et Rapla maakonnakomisjon tunnistas 19.02.1997 lisaotsustega nr 8082 ja 8083 endiste kinnistute nr 611 ja 383 tagastamise õigustatud subjektiks Y, kes on loovutanud nõudeõiguse oma pojale X-le. Maaüksuse nimeks jäi NõmmeAdo. Võttes aluseks eeltoodu ning lähtudes MaaRS-st, asjaõigusseadusest ja asjaõigusseaduse rakendamise seadusest, otsustas Kehtna Vallavalitsus tagastada Nõmme-Ado maaüksuse õigusjärgluse alusel kaebajale.
11.Eeltoodust saab järeldada, et Nõmme-Ado talu maad tagastati kaebaja emale 1993. a-l MaaRS alusel. Maa tagastamine järgis MaaRS-s sätestatud loogikat (õigustatud subjekti Vabariigi Valitsuse 04.02.1992 määrus nr 261 „Maa- ja põllumajandusreformi kiirendamise kohta“ oli antud MaaRS ja põllumajandusreformi seaduse täitmiseks ning puudutas maa- ja põllumajandusreformi kiirendamist nende õigustatud subjektide osas, kes olid asunud või asuvad talu pidama.
5(6)
3-20-2078 avalduse alusel luges maakonnakomisjon vara omandireformi objektiks ja tegi otsuse õigustatud subjekti kohta ning seejärel otsustas vallavalitsus maa tagastamise). Puuduvad mistahes tõendid, et Nõmme-Ado talu vastas 1993. a-l Eesti NSV taluseaduse § 2 lg-s 1 sätestatud talu mõistele, s.o oli antud taluperele nimetatud seaduse alusel ja registreeritud sellisena kohalikus omavalitsusorganis (vt ka Eesti NSV taluseaduse §-d 10 ja 11). Maa tagastamine kaebaja emale 1993. a-l oli küll ekslik, sest Y oli 1992. a-l oma nõudeõigusest kaebaja kasuks loobunud, kuid puuduvad tõendid, et 1993. a-l eksiti ka muude asjaolude, sh maa tagastamise õigusliku aluse osas. 1997. a-l, kui viga parandati, ei olnud aga talude moodustamine Eesti NSV taluseaduse alusel enam võimalik, nagu kaebaja isegi märgib.
12.Praeguse vaidluse asjaolud erinevad kaebaja viidatud haldusasjast nr 3-14-52688. Viidatud haldusasjas otsustas vallavalitsus anda maa põliseks kasutamiseks talu taastamise eesmärgil ja registreerida kaebaja abikaasa talupidajaks 09.10.1991, s.o enne MaaRS vastuvõtmist (17.10.1991) ja jõustumist (01.11.1991), kusjuures vallavalitsuse määruses ei olnud toodud maa kasutusse andmise õiguslikku alust ja vald ei osanud seda selgitada ka kohtumenetluses. Ringkonnakohus järeldas 01.02.2016 otsuses nr 3-14-52688 selles haldusasjas tuvastatud asjaoludest ja kogutud tõenditest, et vallavalitsuse määrus oli tehtud Eesti NSV taluseaduse alusel. Praeguses asjas oli selgelt tegemist MaaRS alusel toimunud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisega.
13.Kaebaja on esitanud arvukalt tõendeid selle kohta, et ta tegeles ajavahemikul 17.06.1993– 31.12.1998 Nõmme-Ado talus põllumajandusliku tootmisega. RPKS § 28 lg 2 p-i 11 ei saa aga kohaldada igasugusele talus töötamisele või põllumajandusega tegelemisele – seadusandja on selle sättega lugenud pensioniõigusliku staaži hulka üksnes töötamise teatud tingimustele vastavas, s.o Eesti NSV taluseaduse alusel asutatud talus, millele kehtis seaduse alusel viieaastane maksuvabastus. Teiste põllumajanduses töötanud inimeste puhul on pensioniõigusliku staaži arvestamise eeldus sotsiaalmaksu tasumine (RPKS § 28 lg 1). Tõendid kinnitavad, et kaebaja eest ei ole ajavahemikul 17.06.1993–31.12.1998 talus töötamisega seoses sotsiaalmaksu makstud.
14.Eeltoodu põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
15.Kuna otsus tehakse X kahjuks, jäävad kaebaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). SKA ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist ega esitanud kuludokumente. Seega jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.