Xe kaebus Eesti Haigekassa 11.12.2020 ettekirjutuse nr 53.3/3383197 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, volitatud esindaja vandeadvokaat Indrek Kukk Vastustaja – Eesti Haigekassa, volitatud esindaja Ergo Pallo
Asja läbivaatamine
28.02.2022 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
Jätta Xe kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
3.Tühistada Tallinna Halduskohtu 04.01.2021 määrusega kohaldatud esialgne õiguskaitse.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 04.05.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos kohtuotsusega (HKMS § 253 lg 3). Avaldatavas kohtuotsuses asendatakse kaebaja nimi tähemärkidega.
Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis 09.01.2017 ja 13.02.2017 korralduste alusel Y (kustutatud 24.03.2021) poolt perioodil august kuni september 2014 Xe (kaebaja) kohta deklareeritud tööjõumaksude (tulu- ja sotsiaalmaks, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse) arvestamise, deklareerimise ja tasumise ning töötamise registris (TÖR) registreeritud andmete õigust. Kontrolli tulemusel tegi MTA 06.02.2018 maksuotsuse nr 12.23/039181-13, millega vähendas Y esitatud tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku
3-20-2577
kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsioonis (TSD) näidatud maksusummat 13 803,79 euro võrra ning tühistas 12.08.2014 TÖR-is vormistatud registrikande kaebaja töötamise kohta Y-s. Maksuhaldur tuvastas, et Y deklareeris väidetava käsunduslepingu alusel töötasu väljamakseid kaebajale maksustamisperioodil august 2014 summas 23 734,17 eurot. Nimetatud väljamaksetelt arvestatud ja kinnipeetud tööjõumakse äriühing riigieelarvesse ei tasunud ning tal olid maksuvõlad juba enne väidetavat töösuhet. Hinnates kogumis kontrolli käigus kogutud teavet ja dokumente, leidis MTA, et maksustamisperioodi august 2014 kohta esitati TSD-l teadlikult valeandmeid. Väidetava töösuhte kohta ei ole nõuetekohaseid dokumente. Ebaregulaarse tööaja projekti (juhendi „Ebaregulaarse tööajaga töö tervisejuhend töötajale ja tööandjale“ koostamine) müük Y-le pole kinnitust leidnud. Tasu projekti eest Y ei maksnud ja on alust arvata, et tegelikkuses pole selle eest tasutud. Õlipüüduri restkaevu edasiarendatud projekti müük Y-le on tõendamata. Y tegi kande TÖR-i kaebaja töölepingu alusel töötamise kohta ajavahemikul 12.-31.08.2014. Käsunduslepingu ja TÖR-i kannete vahel on vastuolud. Kuna äriühing ei ole kaebajale teinud reaalseid palga väljamakseid, siis ei võinud ka tööjõumakse deklareerida. Kuna kaebaja ei töötanud kontrollitaval perioodil Y-s, ei ole õige ka TÖR-is vormistatud registrikanne tema töötamise kohta. Kaebaja registreeriti TÖR-is hüvitispettuse eesmärgil.
2.Kaebaja esitas MTA 06.02.2018 otsuse tühistamiseks kaebuse. Tartu Halduskohus jättis 26.10.2018 otsusega asjas nr 3-18-495 kaebuse rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus jättis 26.03.2019 otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Riigikohus jättis 02.03.2020 otsusega kaebaja kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.
3.Eesti Haigekassa (vastustaja) küsis 07.05.2020 kirjaga kaebajalt seisukohta enam makstud töövõimetuse hüvitise tagasinõudmise osas. Vastustaja maksis sünnituslehe (töövabastusperiood 19.01.-07.06.2015) alusel kaebajale 20.01.2015 ajutise töövõimetuse hüvitist summas 13 677,44 eurot. Hüvitis arvutati 2014. a-l kaebajale arvestatud sotsiaalmaksu alusel arvutatud kalendripäeva keskmise tulu 122,12 eurot järgi. MTA edastas 13.04.2020 vastustajale 06.02.2018 maksuotsuse, mille tulemusel muutus kaebaja 2014. a keskmine päevatulu 57,09 euroks. Seda arvestades oli kaebajale tasumisele kuuluvaks ajutise töövõimetuse hüvitise suuruseks 6394,08 eurot. Järelikult on kaebajale makstud hüvitist enam 7283,36 eurot.
4.Kaebaja leidis 02.10.2020 vastuses, et tagasinõue on aegunud. Aegumistähtaeg 3 aastat hakkas kulgema hüvitise väljamaksmisest, seega aegus nõue hiljemalt 20.01.2018.
Vastustaja vastas 13.10.2020, et ei nõustu aegumise vastuväitega.
6.Kaebaja jäi 23.10.2020 vastuses seisukoha juurde, et hüvitise tagasinõue on välistatud aegumise tõttu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1 järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat ja seda arvestatakse alates toetuse väljamaksmisest. Seega aegus nõue hiljemalt 20.01.2018. Tööandja kohta tehtud maksuotsus ei ole kaebaja osas läbiviidavas haldusmenetluses eelhaldusaktiks, seega tuleb vastustajal hüvitise tagasinõudmise eelduseks olevad asjaolud endal välja selgitada. Kaebaja 2014. a tulu ei ole muutunud. Kaebajal on tal möödunud aega arvestades raskendatud täiendavate tõendite kogumine ja esitamine. Hüvitise tagasinõudmine on äärmiselt ebaõiglane. Kaebaja ei saa töötajana kaotada sotsiaalseid hüvesid põhjusel, et tööandja on jätnud maksud tasumata. Maksuvõlgade sissenõudmine on maksuhalduri ülesanne. Kaebaja on hüvitise ära kasutanud. Selle sundtäitmine paneks kaebaja ja tema perekonna äärmiselt raskesse olukorda, sest peres on erivajadustega laps. 2(10)
3-20-2577
7.Vastustaja jäi 20.11.2020 vastuses seisukoha juurde, et nõue ei ole aegunud. Viide peretoetusi puudutavale kohtupraktikale ei ole asjakohane, sest vastustaja teadasaamine isiku rikastumisest erineb peretoetustest. Ajutise töövõimetuse hüvitise väljamaksmise aja seisuga ei olnud MTA 06.02.2018 maksuotsust teinud ja kaebaja 2014. a sotsiaalmaksu andmeid ei olnud muudetud. Puuduvad andmed, et vastustaja pidi enne maksuotsuse tegemist kahtlema kaebaja sotsiaalmaksu andmetes. Vastustajal ei ole kohustust teha järelkontrolle, samuti ei kontrolli, määra ega arvuta ta riiklikke makse. Hüvitise arvutamisel põhineb vastustaja otseselt MTA andmetel. Nõude aegumine algab MTA jõustunud otsusest teada saamisest.
Kaebaja esitas 01.12.2020 vaide vastustaja 20.11.2020 vastuse peale.
Vastustaja jättis 07.12.2020 vaideotsusega nr 1.5-1/34985-1 vaide läbi vaatamata.
10.Vastustaja kohustas 11.12.2020 ettekirjutusega nr 5-3.3/3383197 kaebajat tagastama alusetult saadud hüvitise summas 7283,36 eurot 30 kalendripäeva jooksul ettekirjutuse saamisest. Vastustaja tugines eespool viidatud asjaoludele. Alusetult makstud hüvitise tagasi maksmine või kinni pidamine on ravikindlustuse vahendite otstarbeka kasutamise põhimõtete paremini järgivateks lahendusteks. Vastustajal puudub võimalus alusetult makstud hüvitist kinni pidada mõistliku aja jooksul järgmiste perioodide väljamaksetest. Nõue ei ole aegunud. Aegumistähtaeg hakkas kulgema ajahetkest, mil isik pidi teada saama nõude aluseks olevatest asjaoludest, praegusel juhul maksuotsuse kehtima hakkamisest. Maksuotsus tehti 06.02.2018, seega saab tagasinõue aeguda 06.02.2021. Vastustajal on õigus ravikindlustusraha otstarbeka kasutamise tagamiseks ebaõigesti või põhjendamatult väljamakstud summa tagasi nõuda (Eesti Haigekassa seaduse (HKS) § 4 lg 1).
11.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 11.12.2020 ettekirjutuse tühistamiseks. Põhjendused:
11.1.Ettekirjutuse tegemine on välistatud aegumise tõttu. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 35 lg 1 järgi tuleb alusetult tehtud kulutuste tagasinõudmisel lähtuda TsÜS-is aegumistähtaegade kohta sätestatust. TsÜS § 151 lg 1 järgi on nõude aegumise tähtajaks 3 aastat. Seda arvestatakse hüvitise väljamaksmisest. Riigikohus on korduvalt leidnud, et TsÜS § 151 lg 1 kohaldamise seisukohast ei oma tähendust see, millal isik sai õiguslikult teada võimaliku nõude olemasolust, vaid oluline on see, millal rikastumine kui objektiivne asjaolu toimus (otsused asjades nr 3-2-1-180-14 (p 12) ja 3-2-1-162-13 (p 43)). Samuti on Riigikohus selgitanud, et kui tehing on tühine, tekib rikastumise väljaandmise nõue kohe pärast lepingu täitmist, mitte siis, kui kohus tuvastab lepingu tühisuse (otsused asjades nr 3-2-1-33-07 (p 10) ja 3-2-1-55-07 (p 11)). Ka Tartu Halduskohus on 26.06.2020 otsuses asjas nr 3-19-1206 (p-d 13-15) leidnud, et alusetult makstud toetuse tagasinõudmine on võimalik 3 aasta jooksul väljamakse tegemisest, mitte vea avastamisest. Põhjendamatu on siduda aegumise tähtaja kulgema hakkamist maksuotsuse tegemise või selle teatavaks tegemisega. Vastustaja käsitlusega nõustumine tähendaks, et aegumise kulgema hakkamine sõltuks haldusorgani töökorraldusest ja menetluse läbiviimise ajast. Samuti tähendaks see, et vastustaja nõuded ei pruugi aeguda enne 8 aasta möödumist hüvitise väljamaksmisest (5 aastat maksusumma määramise aegumistähtaeg ja 3 aastat hüvitise tagasinõudmise aegumistähtaeg). Kaebaja jaoks toimib haldusaparaat ühtsena, tema seisukohast ei oma tähtsust see, kuidas riik on oma menetlused korraldanud ja kuidas toimub infovahetus erinevate haldusorganite vahel. Kui aegumise seisukohalt omab tähendust Y suhtes läbiviidud maksumenetlus, tuleks lähtuda mitte maksuotsuse tegemise ajast, vaid sellest, millal maksuhaldur tuvastas asjaolud, millele vastustaja praeguses menetluses tugineb. Maksuotsuse aluseks olevad asjaolud on maksuhaldur tuvastanud Y suhtes 21.11.2017 tehtud kontrollaktis.
3(10)
3-20-2577
11.2.Aegumise regulatsiooni eesmärgiks on tagada õigusrahu ja -kindlus. Lisaks tagab aegumine võlgniku käsutusvabaduse, kuna ta ei pea lõpmatuseni hoidma vahendeid võimalike kohustuste täitmiseks. Võlgnik ei pea seisma silmitsi nõuetega, mille pikaajalise mitteesitamise tagajärjel on tema tõendamisvõimalused kahanenud ja mille regressivõimalused on aja jooksul tõenäoliselt halvenenud. Praegusel juhul on hüvitise väljamaksmisest möödunud enam kui 5 aastat ja vaidlusalusest töösuhtest enam kui 6 aastat. Kaebajal ei ole olulises osas säilinud tõendeid, mida ta saaks kasutada oma õiguste kaitseks. Samuti on kaebaja jaoks oluliselt raskendatud tõendite kogumine. Kaebajal füüsilise isikuna puudub kohustus säilitada lepingud, akte ja kirjavahetust tööandjaga. Kaebaja pöördus 2017. a Y esindajate poole täiendava tõenditeabe hankimiseks, kuid seda kaebajale ei esitatud. Y-l puudus huvi maksuotsusega seotud kohtumenetluses osaleda, sest maksuotsusega vähendati tema maksukoormust.
11.3.Ettekirjutusest ei nähtu asjaolusid, mis annaksid aluse hüvitise osaliseks tagasinõudmiseks. Ainuüksi asjaolu, et muutunud on MTA poolt peetav arvestus kaebaja isikustatud sotsiaalmaksu suuruse kohta, ei saa olla hüvitise vähendamise aluseks, sest ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 55 lg 1 kohaselt ei ole hüvitise suuruse määramise aluseks isiku kohta deklareeritud isikustatud sotsiaalmaksu andmed, vaid isiku sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. MTA poolt peetav arvestus isikustatud sotsiaalmaksu kohta võib olla vastustajale abiks hüvitise summa arvutamisel, kuid see ei oma konstitutiivset iseloomu. Hüvitise suuruse väljaselgitamiseks saab lähtuda ka muudest tõenditest. Kaebaja sotsiaalmaksuga maksustatav tulu 2014. a ei ole muutunud. Kaebaja töötas 2014. a Y-s, kellega sõlmitud lepingus lepiti kokku töö sisus ja tasustamise tingimustes. Töö puudutas tervisejuhendi koostamist seoses ebaregulaarse tööajaga. Kaebaja teostas kokkulepitud töö. Tema töötamise kohta tehti kanne TÖR-i. Y pidi maksma kaebajale tasu ja ühtlasi tasuma kõik maksud. Tööandja deklareeris töötasult kinnipeetavad maksud. Töö teostamine on tõendatud C ütlustega, mille kohaselt otsis Y isikut, kes vastava juhendi koostaks, ning et C soovitas töö teostamiseks kaebajat. Kuna Y osas tehtud maksuotsusest ei tulene kohustusi selle adressaadiks mitte olevale kaebajale, ei olnud maksuotsus eelhaldusaktiks vastustaja poolt kaebaja suhtes läbi viidud menetlusele. Hüvitise osalise tagasinõudmise eelduseks olevad asjaolud tulnuks vastustajal iseseisvalt välja selgitada. Vastustaja ei ole selliseid asjaolusid tuvastanud, vaid on lähtunud üksnes MTA esitatud andmetest. Samuti ei ole vastustaja põhjendanud, miks ta kaebaja vastuväidetega ja tõenditega ei nõustu.
11.4.Hüvitise tagasinõudmine on äärmiselt ebaõiglane kaebaja suhtes. RaKS § 62 lg 3 järgi võib vastustaja hüvitise tagasi nõuda, kuid ei pea seda tegema. Vastustajal tulnuks haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 järgi kaaluda võimalikke tagajärgi isikule, möödunud aega ja tähtsust omavaid asjaolusid. Kaebaja ei saa kaotada sotsiaalseid hüvesid põhjusel, et tööandja on jätnud maksud maksmata. Kindlustuskaitse ja õigus ettenähtud hüvitisele tekib sellest, et tööandjal on kohustus maksta isiku eest sotsiaalmaksu. Maksuvõlgade sissenõudmine on maksuhalduri ülesanne ja töötajale ei saa panna vastutust tööandja tegevuse või tegevusetuse eest. Vastustaja ei ole kaalumist teostanud. Kaebaja peres kasvab erivajadustega laps, kes vajab erinevaid toetavaid teenuseid ja tugiisikut, et tagada väljaspool kodu lapsele järelevalve, ohutus ja toimetulek. Hüvitise tagasinõudmine paneb kaebaja ja tema pere raskesse olukorda.
11.5.Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2020 otsus asjas nr 3-20-513 ei ole kohtule praeguses asjas siduv. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks Riigikohtu praktika aegumistähtaja kulgema hakkamise kohta avalik-õiguslikus suhtes ei kohaldu. Ringkonnakohtu tõlgendusel puudub seoses regulatsiooni mõttega ja lähtub üksnes riigi finantshuvidest. Lähtumine maksuotsusest tähendab seda, et aegumise aluseks ei ole mitte objektiivne asjaolu, vaid õiguslik hinnang. Selline lähenemine aegumistähtajale on võõras, sest nii õigusteooria, materiaalõiguse kui ka seda puudutava kohtupraktika kohaselt on tähtaja kulgema hakkamine eranditult seotud objektiivse asjaolu ilmnemisega, mitte sellega, millal on isik õiguslikult aru saanud nõude 4(10)
3-20-2577
olemasolust. Puudub loogiline seletus, miks peaks TsÜS § 151 lg-s 1 toodud aegumise regulatsiooni kohaldama põhimõtteliselt erinevalt lähtuvalt sellest, kas õigustatud isikuks on riik, avalik-õiguslik juriidiline isik või eraõiguslik isik. Kohtu tõlgendus toob kaasa ka selle, et vastustaja nõuded ei pruugi mitte kunagi aeguda. Maksuõiguses on aegumisega piiratud üksnes tasumisele kuuluva maksusumma määramine, mitte maksusumma vähendamine.
12.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:
12.1.Ettekirjutus on õiguspärane ja selle tegemisel on kõiki asjaolusid kaalutud. Nõue ei ole aegunud, sest aegumist tuleb arvestada alates maksuotsuse tegemisest. Aegumistähtaeg ei alga väljamakse tegemisest kaebajale, sest hüvitise väljamaksmise ajal polnud olemas asjaolu, millest oleks saanud järeldada rikastumisnõude olemasolu. Seda on leidnud ka Tallinna Ringkonnakohus 03.12.2020 otsuses asjas nr 3-20-513. Õiguslikult on asja nr 3-20-513 ja praeguse asja asjaolud identsed. Kaebaja viitas Riigikohtu praktikale, kus oli tegemist tühise tehinguga ehk kohustust ei eksisteerinud algusest peale. Praegusel juhul on olukord teine. Tegemist on kohustuse hilisema äralangemisega maksuotsuse tõttu (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 kolmas alternatiiv). Aegumise aluseks on jätkuvalt objektiivne asjaolu – maksuotsus, mida hüvitise väljamaksmise ajal ei eksisteerinud.
12.2.Vastustaja ei saa kaebaja osas menetlust uuesti läbi viia. Kaebaja on saanud oma õigusi maksuvaidluses kaitsta. Väide, et kaebaja 2014. a tulu ei ole muutunud, näitab seda, et kaebaja ei aktsepteeri siiani maksuotsust ja selle kohta tehtud kohtuotsuseid. Kaebaja arusaam, nagu võiks lisaks MTA-le ka vastustaja pidada arvestust sotsiaalmaksuga maksustatava tulu osas, ei vasta tõele. RaKS § 55 lg-s 1 viidatud lisatõenditeks on sotsiaalministri 19.09.2002 määruse nr 109 „Ajutise töövõimetuse hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalike dokumentide ja andmete koosseis ning hüvitise määramise ja maksmise kord“ (määrus nr 109) §-des 2 ja 3 loetletud andmed/dokumendid. Mh on selleks ka maksuameti tõend, mille kindlustatud isik võib ise vastustajale esitada. Kui isik peaks ise vastustajale MTA tõendi esitama, peab vastustaja määruse nr 109 § 16 lg 4 kohaselt andmed ikkagi MTA-st üle kontrollima. Praktikas seda vajadust pole, sest andmevahetus vastustaja ja MTA vahel on automaatne (määruse nr 109 § 5). Vastustaja ei kontrolli, määra ega arvuta isiku riiklikke makse ja sellest tulenevalt sotsiaalmaksuga maksustatava tulu suurust. Vastav pädevus on MTA-l, mistõttu põhineb vastustaja poolt arvestatav ja makstav hüvitis MTA andmetel (RaKS § 55 lg-d 1 ja 2). Selles suhtes omavad MTA andmed õigustloovat iseloomu. Kaebusest jääb segaseks, milliseid andmeid peaks vastustaja veel täiendavalt arvesse võtma, mida MTA oma arvestuses ei tee või ei ole käesoleval juhul teinud. Kaebaja soovib tugineda nendele samadel andmetele, mis on esitatud maksumenetluses ja mille alusel on kaebaja suhtes maksuotsus tehtud.
12.3.Hüvitise tagasinõudmine kaebajalt ei ole äärmiselt ebaõiglane. Vastustaja peab tagama oma eelarve efektiivse ja otstarbeka kasutamise (HKS § 2 lg 2 p 1). Kui vastustajale saab teatavaks fakt, et keegi on saanud hüvitist alusetult, tuleb see tagasi nõuda. RaKS § 62 lg-tes 3 ja 4 sisalduv kaalutlusõigus on olemas seepärast, et valida, kelle vastu nõue esitada. Maksuhaldur on tuvastanud ja kohtud on kolmes astmes nõustunud, et kaebaja töösuhe oli näiline. Kaebaja on saanud erinevatest asutustest hüvesid ebaõigete andmete esitamisel ja olnud skeemides kas ise või läbi kolmandate isikute osaline. Kaebaja on selgelt olnud teadlik, et hüvitise suurus ei põhine õigetel andmetel. Isikul ei saa tekkida kaitstavat õigustatud ootust, et ebaseaduslikult saadud hüvitised jäävad temalt tagasi nõudmata. Seda olenemata ajast, millal need hüvitised välja maksti. Vastustaja on lähtunud talle antud kaalutlusõigusest.
KOHTU PÕHJENDUSED
Aegumine 5(10)
3-20-2577
13.Kaebaja leiab, et vastustaja ettekirjutus tuleb tühistada, sest vastustaja tagasinõue on aegunud.
14.Asjaoludest nähtuvalt maksis vastustaja kaebajale 20.01.2015 ajutise töövõimetuse hüvitist (sünnitushüvitis) summas 13 677,44 eurot. MTA tegi 06.02.2018 maksuotsuse, millega vähendas Y deklareeritud tööjõumaksude summat kaebaja osas ja tühistas TÖR-is kaebaja kohta tehtud registrikande. Vastustaja kohustas 11.12.2020 ettekirjutusega kaebajat tagastama alusetult saadud hüvitise summas 7283,36 eurot.
15.Vaidluse all ei ole asjaolu, et RaKS ei reguleeri, millise aja jooksul võib alusetult makstud hüvitist tagasi nõuda. Kuna ravikindlus on üks sotsiaalõiguse valdkondadest, siis tuleb sellele kohaldada üldseadusena SÜS-i. SÜS § 35 lg 1 järgi kohaldatakse hüvitise andmiseks alusetult tehtud kulutuste tagasinõudmisele ja tasaarvestamisele TsÜS-is aegumistähtaegade kohta sätestatut. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse eelnõu 93 SE seletuskirjast1 (lk 92-93) võib järeldada, et silmas on peetud TsÜS § 151, mis reguleerib alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaega. TsÜS § 151 lg 1 ls 1 järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Sama paragrahvi lg 2 järgi aegub alusetust rikastumisest tulenev nõue, sõltumata sama paragrahvi lg-s 1 sätestatust, hiljemalt 10 aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest.
16.Kuna vastustaja maksis kaebajale sünnitushüvitist 2015. a, siis ei ole 2020. a tagasinõude otsus tehtud TsÜS § 151 lg-s 2 sätestatud 10-aastast aegumistähtaega rikkudes. Vaidluse all on, kas vastustaja on järginud TsÜS § 151 lg 1 lauses 1 sätestatud 3-aastast aegumistähtaega.
17.Tallinna Ringkonnakohus on praeguse vaidlusega väga sarnastel asjaoludel 03.12.2020 tehtud kohtuotsuses asjas nr 3-20-513 leidnud, et haigekassa makstud ravikindlustushüvitise tagasinõude aegumistähtaeg ei hakka kulgema hüvitise väljamaksmisest (p 15), vaid ajahetkel, mil isik (eeldatavasti haigekassa) pidi teada saama RaKS § 62 lg-s 3 sätestatud nõude aluseks olevatest asjaoludest, st alusetust hüvitise maksmisest ja rikastumise põhjustaja isikust, s.o hetkest, mil nõue muutus sissenõutavaks (p 16). Ringkonnakohtu hinnangul olid sellised asjaolud olemas alates maksuotsuse kehtima hakkamisest ehk maksuotsuse kättetoimetamisest adressaadile (HMS § 61 lg 1). Sarnaselt praegusele asjale nähtub ka ringkonnakohtu menetluses olnud asjast, et MTA oli vähendanud maksuotsusega äriühingu deklareeritud tööjõumaksude summat ravikindlustushüvitise saaja osas ja tühistanud tema kohta TÖR-is tehtud registrikande, sest töösuhe oli näilik. Ringkonnakohus selgitas, et kehtiv haldusakt on täitmiseks kohustuslik sõltumata selle õiguspärasusest või vaidlustamisest. MTA maksukohustuslaste registri vastutava töötlejana pidi maksuotsuse alusel muutma registris sotsiaalmaksu arvestamise aluseks olevad andmed ja sellest haigekassat teavitama. Isikule ei ole etteheidetav, et haldusorgan viivitab ülesannete täitmisega (ringkonnakohtu menetletud asjas viivitas MTA haigekassa teavitamisega maksuotsusest). Ringkonnakohus on sellise tõlgenduse andmisel lähtunud asjaolust, et vaatamata sellele, et haigekassa tagasinõude aegumistähtaeg tuleneb TsÜS §-st 151, tuleneb tagasinõude materiaalõiguslik alus avalik-õiguslikust normist (RaKS § 62 lg 3), seega ei saa seda nõuet samastada VÕS-i alusetu rikastumise nõudega.
18.Kohus nõustub ringkonnakohtu viidatud seisukohtadega ja peab asjakohaseks lähtuda samadest seisukohtadest ka praeguse asja lahendamisel. Seda enam, et tegemist on analoogilistel asjaoludel tehtud otsusega. Kuna Riigikohus ei võtnud ringkonnakohtu otsuse peale esitatud kassatsioonkaebust menetlusse, võib järeldada, et ka Riigikohus peab ringkonnakohtu lähenemist põhjendatuks. Sarnasest tõlgendusest on Tallinna Ringkonnakohus Kättesaadav https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/53b62cd5-d4a1-40b4-b23ed3bf2d0fa7fa/Sotsiaalseadustiku%20%C3%BCldosa%20seadus.
6(10)
3-20-2577
lähtunud ka 28.02.2019 otsuses asjas nr 3-17-1465 (p 18). Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika ei ole praeguses asjas asjakohane, sest see lähtub teisest materiaalõiguslikust alusest.
19.Vastustajal tuli maksta kaebajale sünnitushüvitist, mis oli arvutatud kalendripäeva keskmise tulu alusel (RaKS § 54 lg 1 p 4). Kalendripäeva keskmine tulu tuli arvutada, lähtudes MTA esitatud kindlustatud isikule arvestatud või makstud sotsiaalmaksu alusel arvutatud tulu andmetest (RaKS § 55 lg 1). Ka kaebaja puhul lähtuti MTA esitatud sotsiaalmaksu andmetest. Tegemist ei olnud RaKS § 55 lg-s 3 sätestatud olukorraga, kus kalendripäeva keskmine tulu oleks arvutatud kokkulepitud töötasu alusel. Ka kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks esitanud vastustajale kalendripäeva keskmise tulu väljaarvutamiseks mingeid tõendeid. Ta ei ole esitanud neid andmeid ja tõendeid ka tagantjärele. Maksude arvestamise ja tasumise õigsust on pädev kontrollima MTA (maksukorralduse seaduse § 10 lg 2 p 1). Vastustajale ei ole RaKS-i ega HKS-iga antud sarnast pädevust isiku tegelikku tulu tuvastada ning sotsiaalmaksu arvestamise ja maksmise õiguspärasust kontrollida. Vastustaja sai ja pidi lähtuma hüvitise arvutamisel ja maksmisel MTA esitatud andmetest. Samuti ei olnud vastustaja töösuhte osaliseks ning tema ülesandeks ei olnud töösuhete üle järelevalvet teostada. Seega ei pidanud vastustaja teadma kaebajale sünnitushüvitise väljaarvutamisel ja -maksmisel sellest, et kaebaja töösuhe oli näilik, tegelikult ei ole kaebaja eest sotsiaalmaksu makstud, tema kohta esitatud sotsiaalmaksu andmed ei vasta tõele ja ta ei ole saanud tulu sellises ulatuses, nagu nähtus sotsiaalmaksu deklareerimisest. Järelikult ei saa vastustajale ette heita seda, et ta ei teadnud juba kaebajale hüvitise maksmisel, et kaebajal puudub õigus sellises suuruses sünnitushüvitisele. Vastustaja lähtus õigesti kaebajale sünnitushüvitise määramisel ja maksmisel sel ajal teada olnud sotsiaalmaksu andmetest. MTA korrigeeris kaebaja sotsiaalmaksu andmeid 06.02.2018 maksuotsusega. Alates sellest ajast muutus vastustaja arvestatud ja makstud sünnitushüvitis osaliselt alusetuks. Tegemist on faktilise asjaoluga (maksuhaldur muutis faktiliselt Y maksuarvestust), mitte õigusliku hinnanguga. Samuti on kaebaja kohta tehtud registrikande kustutamine TÖR-ist faktiline asjaolu. Enne neid puudus asjaolu, mille alusel saanuks vastustaja kaebajalt hüvitist tagasi nõuda. Seega sai vastustaja teadmine või teadma pidamine hakata kulgema alates maksuotsuse kui õigussuhteid muutva haldusakti kehtima hakkamisest. Olenemata sellest, millal toimetati 06.02.2018 maksuotsus kätte Y-le või kaebajale, ei ole vastustaja 11.12.2020 ettekirjutus aegunud ka 3-aastast aegumistähtaega arvestades.
20.Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et alternatiivselt tuleks aegumistähtaega arvestada alates MTA 21.11.2017 kontrollakti tegemise ajast, sest sellega tuvastati maksuotsuse tegemiseks olulised asjaolud. Maksumenetluses tehtud kontrollakt ei ole haldusakt, vaid toiming, sellega ei muudeta õigussuhteid, kellegi õigusi ega kohustusi. Kontrollakt kajastab kontrolli tulemusel kogutud teavet, tuvastatud asjaolusid ja maksuhalduri esialgseid järeldusi, kuid sellega ei ole veel tehtud maksusuhtes lõplikke järeldusi, sest maksukohustuslasele antakse võimalus maksuhalduri tuvastatud asjaoludele vastu vaielda ja omapoolsed tõendid esitada. Seega võivad kontrollaktis kajastatud asjaolud ja hinnangud muutuda ega pruugi kaasa tuua muudatusi maksuarvestuses. Järelikult ei saa MTA kontrollakt olla aluseks sünnitushüvitise alusetuks muutumisele. Samuti ei saa aegumistähtaeg hakata kulgema maksumenetluse alustamisest 09.01.2017, sest siis ei olnud veel mingeid asjaolusid tuvastatud ega õigussuhteid muudetud.
21.Ebaõige on kaebaja arvamus, et maksuotsuse kehtima hakkamisest lähtumine tooks kaasa selle, et vastustaja nõuded ei aegugi kunagi. TsÜS § 151 lg 2 sätestab maksimaalse 10-aastase aegumistähtaja.
22.Viited riigiaparaadi ühtsusele on otsitud. Riik ei funktsioneeri iseenesest, vaid oma asutuste kaudu, kellel on õigus ja kohustus tegutseda oma pädevuse ja neile pandud ülesannete piires.
7(10)
3-20-2577
Kui kõik haldusorganid peaksid hakkama täitma samu ülesandeid, muutuks riigi haldamine ebaefektiivseks, aeganõudvaks ja põhjendamatult koormavaks.
23.Otsitud on kaebaja väited selle kohta, et tal ei ole sedavõrd pika aja möödudes enam alles tõendeid oma töötamise kohta. Maksuhaldur alustas maksukontrolli juba 2017. a algusest ja küsis kaebajalt dokumente. Selleks ajal ei olnud veel töötamisest sedavõrd palju aega möödas, et kaebajal ei oleks olnud võimalik mingeid asjakohaseid tõendeid leida. Kaebaja ei esitanud maksuhaldurile ega sellele järgnenud kohtumenetluses tõendeid, mis oleks tõendanud tema töötamist Y-s. Maksuhaldur ja kohus tuvastasid töötamise fakti asemel hoopis kaebaja poolt toime pandud pettuse hüvitiste saamise eesmärgil. Seda arvestades ei saagi kaebajal mingeid tõendeid olemas olla ja viide liiga pika aja möödumisele ei ole tõsiselt võetav. Tagasinõude õiguspärasus
24.Vastustaja tugines vaidlusaluses ettekirjutuses RaKS § 62 lg-le 3 ja HKS § 4 lg-le 1. RaKS § 62 lg 3 järgi võib haigekassa alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise kohta teha ettekirjutuse koos hoiatusega ja nõuda kindlustatud isikult alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise tagasi või pidada see kinni järgmiste perioodide väljamaksetest. HKS § 4 lg 1 järgi kontrollib haigekassa seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks, sealhulgas tervise edendamise, haiguste ennetamise, tervishoiuteenuse osutaja poolt osutatud teenuste ja väljaantud töövõimetuslehtede ning retseptide õigsust ja põhjendatust, samuti apteegi poolt ravimite soodustingimustel väljastamise ning apteekide ja meditsiiniseadmete müüjate poolt meditsiiniseadmete soodustingimustel väljastamise õigsust ja põhjendatust. Ebaõigsuse või põhjendamatuse korral on haigekassal õigus summa väljamaksmine vaidlustada või summa väljamaksmisest keelduda. Haigekassal on õigus ebaõigesti või põhjendamatult väljamakstud summa tagasi nõuda või pidada kinni järgmiste perioodide väljamaksetest.
25.Ettekirjutuses on välja toodud selle faktiline alus. Viidatud on MTA 06.02.2018 maksuotsusele, mille tulemusel vähenes tagantjärele kaebaja kalendripäeva keskmine tulu. Kalendripäeva keskmise tulu vähenemine tõi kaasa kaebajale välja makstud ajutise töövõimetuse hüvitise osaliselt alusetuks muutumise. Ettekirjutuses on välja toodud ka arvutuskäik, kuidas alusetult makstud hüvitise summa on leitud.
26.Riigikohus on 02.03.2020 otsuses asjas nr 3-18-495 tõepoolest leidnud, et maksuotsus ei ole eelhaldusaktiks hüvitise tagasinõudmise otsusele ja kaebajal ei ole kohustust maksuotsust eraldiseisvalt vaidlustada. Praegusel juhul on kaebaja seda teinud ja tema kaebus on jäetud jõustunud kohtuotsusega rahuldamata. Seega on olemas jõustunud kohtuotsus, millega on tuvastatud maksuhalduri poolt kaebaja kohta esitatud maksuarvestuse muutmise õiguspärasus. Riigikohus leidis viidatud otsuses, et Sotsiaalkindlustusametil on hüvitise määramisel või tagasinõudmisel õigus lähtuda nii MTA andmetest kui ka ise tuvastada tsiviilõiguslikke asjaolusid. Maksuhalduri haldusaktist juhindumine on seejuures menetlusökonoomia seisukohalt otstarbekam. Kohus leiab sarnaselt Riigikohtule, et vastustajal oli menetlusökonoomia seisukohalt otstarbekas lähtuda kaebajale makstud hüvitise tagasinõudmisel maksuhalduri maksuotsusest, mis oli jäänud kohtumenetluse tulemusena kehtima. Tegemist on dokumentaalse tõendiga. Seejuures ei ole kaebaja esitanud vastustajale mingeid täiendavaid tõendeid ega põhjendusi, mis oleks andnud vastustajale põhjust maksuotsusega tuvastatust teistsuguse järelduse tegemiseks. Vastustaja teavitas kaebajat hüvitise tagasinõudmise kavatsusest ja küsis tema seisukohti, seega oli kaebajal vajadusel võimalik oma seisukohad ja tõendid esitada. Järelikult ei olnud maksuotsusest lähtumine, selle alusel kaebaja kalendripäeva keskmise tulu ümber arvestamine ja kaebajalt alusetult saadud hüvitise tagasinõudmine õigusvastane.
8(10)
3-20-2577
27.Jõustunud haldusaktid ja kohtulahendid on dokumentaalsed tõendid, millest kohus saab asja lahendamisel lähtuda (vt HKMS § 61 lg 4). Sarnaselt on kohtud asjas nr 3-18-495 tehtud kohtulahenditest ja MTA 06.02.2018 maksuotsusest lähtunud ka asja nr 3-18-547 lahendamisel, milles olid vaidluse all kaebaja kohta tehtud SKA otsused. Kohtud on asjas nr 3-18-495 põhjalikult hinnanud kaebajaga väidetavalt sõlmitud lepingut, kaebaja poolt väidetavalt koostatud töid/juhendeid ja nende vajadust Y ettevõtluses ning kaebajale väidetavalt töötasu maksmist ja maksude arvestamist. Kohus nõustub kohtute otsustes toodud põhjenduste ja järeldustega ega pea vajalikuks neid praeguses otsuses üle korrata. Kokkuvõtlikult nähtub neist otsustest, et kaebaja ei ole tegelikult Y-le tööd teinud ning tegelikult pandi toime pettus hüvitise saamise eesmärgil.
28.Kaebaja ei ole ka praeguses kohtuasjas esitanud väiteid või tõendeid, mis annaks kohtule põhjust varasemalt kohtute poolt tuvastatu ümberhindamiseks. Kaebaja esitatud käsunduslepingut, ebaregulaarse tööaja tervisejuhendit ja C poolt maksuhaldurile antud selgitusi on kohtud asjas nr 3-18-495 hinnanud ning pidanud neid ebausaldusväärseteks tõenditeks. Kohus nõustub sellise hinnanguga ka praeguses asjas. Kaebaja esitatud 12.06.2014 käsundusleping nr 1 on allkirjastamata ja lepingu teise poole esindajaks on D, kes on kohtule teadaolevalt seotud maksupettusega (kriminaalasi nr e-ee-eeee). Seega ei ole Dga sõlmitud leping või kokkulepe usaldusväärne.
29.Kaalutlusi on vastustaja ettekirjutuses toodud napilt, kuid siiski piisavalt selleks, et praeguses asjas tühistamist kaasa mitte tuua. Viidatud on sellele, et kaebajal puudus õigus hüvitisele välja makstud summa ulatuses ja alusetult makstud hüvitis tuleb tagasi nõuda, sest see on vajalik ravikindlustuse vahendite otstarbeka kasutamise põhimõtte järgimiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et ravikindlustuse vahendid on piiratud avalik ressurss, mistõttu peab nendest vahenditest väljamakse tegemiseks olema õiguslik alus. Alusetult makstud hüvitise tagasi nõudmata jätmine raiskab piiratud avalikke ressursse, ei ole kooskõlas eelarve otstarbeka kasutamise põhimõtte (HKS § 2 lg 2 p 1) ega avalike huvidega. Avalik huvi piiratud ressursside otstarbeka kasutamise vastu on kaalukam kaebaja huvist jätta tagasi maksmata hüvitis, millele tal õigust polnud. Kuigi ettekirjutuse tegemise ajaks on hüvitise väljamaksmisest möödunud märkimisväärne aeg, on seaduses sätestatud võimalus alusetult makstud hüvitis tagasi nõuda, seega sai ja pidi kaebaja sellise võimalusega arvestama (HMS § 67 lg 4 p 2). Kaebaja usaldusega ei pidanud praeguses asjas arvestama, sest kaebaja sai hüvitise pettuse tagajärjel (HMS § 67 lg 4 p 6). Maksuhaldur on maksumenetluses ja kohtud kohtumenetluses tuvastanud, et tegelikult ei olnud kaebajal mingit töö- ega lepingulist suhet Y-ga, kaebaja ei ole sellele äriühingule mingit tööd teinud ja talle ei ole selle eest mingit tasu makstud. Väidetavad väljamaksed tehti kaebaja ja tema abikaasa enda vahendite arvelt, st kaebaja ja tema abikaasa liigutasid omaenda raha endale kuuluvate äriühingute ja teiste pettuseskeemis osalevate äriühingute kaudu, jätmaks muljet, nagu oleks kaebajale väidetavalt tema poolt koostatud projektide eest tasu makstud ja selle eest sotsiaalmaksu deklareeritud. Kaebaja on saanud MTA 06.02.2018 maksuotsust kohtus vaidlustada, kuid tema kaebus jäeti rahuldamata. Ka Riigikohus leidis 02.03.2020 otsuses asjas nr 3-18-495, et kaebaja töösuhe ja leping olid näilikud ning pettuseskeem omavahel tuttavate isikute vahel kokku lepitud kaebajale makstavate hüvitiste suurendamise eesmärgil. Sellises olukorras ei ole kaebaja usaldus, et temalt hüvitist tagasi ei nõuta, kaitsmist vääriv vaatamata asjaolule, et kaebaja on hüvitise ära kasutanud. Kokkuvõttes leiab kohus, et vastustaja ei ole teinud ilmselgeid kaalumisvigu, mis saaks ettekirjutuse õiguspärasust mõjutada.
30.Asjakohatu on kaebaja etteheide, et temalt on ebaõiglane võtta sotsiaalhüvesid põhjusel, et tööandja jättis oma maksud maksmata. Praegusel juhul ei olnud tegemist sellega, et tööandja jättis maksud maksmata, vaid kaebaja poolt organiseeritud pettusega hüvitise saamise eesmärgil. Sellises olukorras kaebajalt hüvitise tagasinõudmine ei ole kuidagi ebaõiglane. Ebaõiglane ja avalike huvidega vastuolus oleks jätta kaebajalt sellises olukorras alusetult saadud 9(10)
3-20-2577
hüvitist tagasi nõudmata, sest jätaks mulje, nagu võikski haldusorganeid hüvitise saamise eesmärgil petta ja sellele ei järgne mingeid tagajärgi.
31.Hüvitise tagasinõudmist ei muuda õigusvastaseks ka asjaolu, et kaebaja peres kasvab erivajadustega laps. Erivajadustele lastele ette nähtud hüvitisi on kaebajal võimalik vajadusel taotleda sarnaselt teistele peredele, kes erivajadusega lapsi kasvatavad. Samuti võib see anda kaebajale õiguse taotleda vastustajalt hüvitise tagasimaksmist osade kaupa (SÜS § 32 lg 2). See ei anna aga õigust riigilt hüvitisi välja petta ega õigusta alusetult saadud hüvitise tagastamata jätmist.
32.Kohtu hinnangul on vaidlusalune ettekirjutus õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Otsus ja menetluskulude jaotus
33.Eeltoodud põhjendustel jätab kohus kaebuse rahuldamata.
34.Kohus rahuldas 04.01.2021 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas vastustaja 11.12.2020 ettekirjutuse kehtivuse kuni asja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, tuleb tühistada ka kohaldatud esialgne õiguskaitse. HKMS § 253 lg 3 kolmanda lause kohaselt jõustub esialgse õiguskaitse tühistamine koos kohtuotsusega.
35.Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega ole esitanud kohtule tema menetluskulusid tõendavaid dokumente, seetõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.