Sotsiaalõigus › Muu sotsiaalõigus

3-20-2577 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-20-2577 Kaebaja tööandja kohta tehtud maksuotsus ei ole praeguses haldusmenetluses eelhaldusaktiks. Seega tuleb vastustajal hüvitise tagasinõudmise eelduseks olevad asjaolud endal välja selgitada. Kaebaja 2014. a tulu ei ole muutunud. Kaebajal on töösuhtest möödunud aega arvestades raskendatud täiendavate tõendite kogumine ja esitamine. Hüvitise tagasinõudmine on äärmiselt ebaõiglane. Kaebaja ei saa töötajana kaotada sotsiaalseid hüvesid põhjusel, et tööandja on jätnud maksud tasumata. Maksuvõlgade sissenõudmine on maksuhalduri ülesanne. Kaebaja on hüvitise ära kasutanud. Selle tagasinõudmine paneks kaebaja ja tema perekonna äärmiselt raskesse olukorda, sest peres on erivajadustega laps.

3(12)

3-20-2577 praeguses menetluses tugineb. Maksuotsuse aluseks olevad asjaolud on tuvastatud 21.11.2017 kontrolliaktis. 2) Aegumise regulatsiooni eesmärgiks on tagada õigusrahu ja -kindlus. Lisaks tagab aegumine võlgniku käsutusvabaduse, sest ta ei pea lõpmatuseni hoidma vahendeid võimalike kohustuste täitmiseks. Võlgnik ei pea seisma silmitsi nõuetega, mille pikaajalise mitteesitamise tagajärjel on tema tõendamisvõimalused kahanenud ja mille regressivõimalused on aja jooksul tõenäoliselt halvenenud. Praegusel juhul on hüvitise väljamaksmisest möödunud enam kui 5 aastat ja vaidlusalusest töösuhtest enam kui 6 aastat. Kaebajal ei ole olulises osas säilinud tõendeid, mida ta saaks kasutada oma õiguste kaitseks. Samuti on kaebaja jaoks oluliselt raskendatud tõendite kogumine. Kaebajal füüsilise isikuna puudub kohustus säilitada lepinguid, akte ja kirjavahetust tööandjaga. Kaebaja ei saanud 2017. a-l C OÜ-lt teavet. C OÜ-l puudus huvi osaleda maksuotsusega seotud kohtumenetluses, sest maksuotsusega vähendati tema maksukoormust. 3) Ettekirjutusest ei nähtu asjaolusid, mis annaksid aluse hüvitise osaliseks tagasinõudmiseks. Ainuüksi asjaolu, et muutunud on MTA peetav arvestus kaebaja isikustatud sotsiaalmaksu suuruse kohta, ei saa olla hüvitise vähendamise alus, sest RaKS § 55 lg 1 kohaselt ei ole hüvitise suuruse määramise aluseks isiku kohta deklareeritud isikustatud sotsiaalmaksu andmed, vaid isiku sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. MTA peetav arvestus isikustatud sotsiaalmaksu kohta võib olla vastustajale abiks hüvitise summa arvutamisel, kuid hüvitise suuruse väljaselgitamiseks saab lähtuda ka muudest tõenditest. Kaebaja sotsiaalmaksuga maksustatav 2014. a tulu ei ole muutunud. Kaebaja töötas 2014. a-l C OÜ-s, kellega sõlmitud lepingus lepiti kokku töö sisus ja tasustamise tingimustes. Töö puudutas tervisejuhendi koostamist seoses ebaregulaarse tööajaga. Kaebaja tegi kokkulepitud töö. Tema töötamise kohta tehti kanne TÖRi. C OÜ pidi maksma kaebajale tasu ja ühtlasi tasuma kõik maksud. Tööandja deklareeris töötasult kinnipeetavad maksud. Töö tegemine on tõendatud H ütlustega. Kuna C OÜ-le tehtud maksuotsusest ei tulene kohustusi selle adressaadiks mitte olevale kaebajale, ei olnud maksuotsus vastustaja läbi viidud menetluses eelhaldusakt. Hüvitise osalise tagasinõudmise eelduseks olevad asjaolud tulnuks vastustajal iseseisvalt välja selgitada. Vastustaja on lähtunud üksnes MTA esitatud andmetest ega ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kaebaja vastuväidete ja tõenditega. 4) Hüvitise tagasinõudmine on kaebaja suhtes äärmiselt ebaõiglane. RaKS § 62 lg 3 järgi võib vastustaja hüvitise tagasi nõuda, kuid ei pea seda tegema. Vastustajal tulnuks haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 järgi kaaluda võimalikke tagajärgi isikule, möödunud aega ja muid tähtsust omavaid asjaolusid. Kaebaja ei saa kaotada sotsiaalseid hüvesid põhjusel, et tööandja on jätnud maksud maksmata. Kindlustuskaitse ja õigus ettenähtud hüvitisele tekib sellest, et tööandjal on kohustus maksta isiku eest sotsiaalmaksu. Maksuvõlgade sissenõudmine on maksuhalduri ülesanne ja töötajale ei saa panna vastutust tööandja tegevuse või tegevusetuse eest. Vastustaja ei ole huve kaalunud. Kaebaja peres kasvab erivajadustega laps, kes vajab erinevaid toetavaid teenuseid ja tugiisikut. Hüvitise tagasinõudmine paneb kaebaja ja tema pere raskesse olukorda. 5) Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2020 otsus nr 3-20-513 ei ole praeguses asjas siduv. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks avalik-õiguslikus suhtes ei kohaldu Riigikohtu praktika aegumistähtaja kulgema hakkamise kohta. Ringkonnakohtu tõlgendus on vastuolus regulatsiooni mõttega ja lähtub üksnes riigi finantshuvidest. Lähtumine maksuotsusest tähendab, et aegumise aluseks ei ole objektiivne asjaolu, vaid õiguslik hinnang. Selline lähenemine aegumistähtajale on võõras, sest nii õigusteooria, materiaalõiguse kui ka seda puudutava kohtupraktika kohaselt on tähtaja kulgema hakkamine eranditult seotud objektiivse asjaolu ilmnemisega, mitte sellega, millal on isik õiguslikult aru saanud nõude olemasolust. Puudub loogiline seletus, miks peaks TsÜS § 151 lg-s 1 toodud aegumise regulatsiooni 4(12)

3-20-2577 kohaldama erinevalt, lähtuvalt õigustatud isiku õiguslikust vormist. Kohtu tõlgendus toob kaasa selle, et vastustaja nõuded ei pruugi kunagi aeguda. Maksuõiguses on aegumisega piiratud üksnes tasumisele kuuluva maksusumma määramine, mitte maksusumma vähendamine.

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

1) RaKS ei reguleeri, millise aja jooksul võib alusetult makstud hüvitist tagasi nõuda. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 35 lg 1 järgi kohaldatakse hüvitise andmiseks alusetult tehtud kulutuste tagasinõudmisele ja tasaarvestamisele TsÜS-s aegumistähtaegade kohta sätestatut. TsÜS § 151 lg 1 lause 1 järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Tallinna Ringkonnakohus leidis sarnastel asjaoludel tehtud 03.12.2020 otsuses nr 3-20-513, et Eesti Haigekassa makstud ravikindlustushüvitise 5(12)

3-20-2577 tagasinõude aegumistähtaeg ei hakka kulgema hüvitise väljamaksmisest, vaid maksuotsuse kehtima hakkamisest (p-d 15 ja 16). Need seisukohad on asjakohased ka siinse asja lahendamisel (vt sarnane tõlgendus Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2019 otsuses nr 3-17-1465, p 18). Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika ei ole asjakohane, sest see lähtub teisest materiaalõiguslikust alusest. 2) Vastustajal tuli maksta kaebajale sünnitushüvitist, mis oli arvutatud kalendripäeva keskmise tulu alusel (hüvitise maksmise ajal kehtinud RaKS § 54 lg 1 p 4). Kalendripäeva keskmine tulu tuli arvutada, lähtudes MTA esitatud kindlustatud isikule arvestatud või makstud sotsiaalmaksu alusel arvutatud tulu andmetest (RaKS § 55 lg 1). Ka kaebaja puhul lähtuti MTA esitatud sotsiaalmaksu andmetest. Kaebaja ei väida, et ta esitas vastustajale kalendripäeva keskmise tulu väljaarvutamiseks mingeid tõendeid, ning ta ei ole esitanud selliseid andmeid ja tõendeid ka tagantjärele. Maksude arvestamise ja tasumise õigsust on pädev kontrollima MTA (maksukorralduse seaduse (MKS) § 10 lg 2 p 1). Vastustajale ei ole RaKS-i ega HKS-ga antud sarnast pädevust tuvastada isiku tegelikku tulu ning kontrollida sotsiaalmaksu arvestamise ja maksmise õiguspärasust. Vastustaja sai ja pidi lähtuma hüvitise arvutamisel ja maksmisel MTA esitatud andmetest. Samuti ei olnud vastustaja kaebaja ja tema tööandja vahelise töösuhte osaliseks ning vastustaja ülesandeks ei olnud teha järelevalvet töösuhete üle. Seega ei pidanud vastustaja teadma kaebajale sünnitushüvitise väljaarvutamisel ja -maksmisel sellest, et kaebaja töösuhe oli näilik, tegelikult ei ole kaebaja eest sotsiaalmaksu makstud, tema kohta esitatud sotsiaalmaksu andmed ei vasta tõele ja ta ei ole saanud tulu sellises ulatuses, nagu nähtus maksudeklaratsioonist. Järelikult ei saa vastustajale ette heita seda, et ta ei teadnud juba kaebajale hüvitise maksmisel, et kaebajal puudub õigus sellises suuruses sünnitushüvitisele. Vastustaja lähtus kaebajale sünnitushüvitise määramisel ja maksmisel õigesti sel ajal teada olnud sotsiaalmaksu andmetest. MTA korrigeeris kaebaja sotsiaalmaksu andmeid 06.02.2018 maksuotsusega. Sellest ajast muutus vastustaja arvestatud ja makstud sünnitushüvitis osaliselt alusetuks. Tegemist on faktilise asjaoluga (maksuhaldur muutis faktiliselt C OÜ maksuarvestust), mitte õigusliku hinnanguga. Samuti on kaebaja kohta tehtud registrikande kustutamine TÖR-st faktiline asjaolu. Seega sai vastustaja teadmine või teadma pidamine hakata kulgema alates maksuotsuse kui õigussuhteid muutva haldusakti kehtima hakkamisest ning vastustaja 11.12.2020 ettekirjutus ei ole aegunud. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et alternatiivselt tuleks aegumistähtaega arvestada MTA 21.11.2017 kontrolliakti tegemise ajast, sest kontrolliakt on toiming, millega ei muudeta õigussuhteid või kellegi õigusi või kohustusi. Samuti ei saa aegumistähtaeg hakata kulgema maksumenetluse alustamisest, sest siis ei olnud veel mingeid asjaolusid tuvastatud ega õigussuhteid muudetud. 3) Ebaõige on kaebaja arvamus, et maksuotsuse kehtima hakkamisest lähtumine tooks kaasa selle, et vastustaja nõuded ei aegugi. TsÜS § 151 lg 2 sätestab maksimaalse 10-aastase aegumistähtaja. Viited riigiaparaadi ühtsusele on otsitud. Riik funktsioneerib oma asutuste kaudu, kellel on õigus ja kohustus tegutseda oma pädevuse ja ülesannete piires. Kui kõik haldusorganid peaksid hakkama täitma samu ülesandeid, muutuks riigi haldamine ebaefektiivseks, aeganõudvaks ja põhjendamatult koormavaks. Otsitud on kaebaja väited, et tal ei ole nii pika aja möödudes enam alles tõendeid oma töötamise kohta. Maksuhaldur alustas maksukontrolli juba 2017. a alguses ja küsis dokumente mh kaebajalt. Selleks ajal ei olnud veel töötamisest sedavõrd palju aega möödas, et kaebajal ei oleks olnud võimalik leida asjakohaseid tõendeid. Kaebaja ei esitanud maksumenetluses ega sellele järgnenud kohtumenetluses tõendeid, mis oleks tõendanud tema töötamist C OÜ-s. Maksuhaldur ja kohus tuvastasid, et kaebaja pani toime pettuse hüvitiste saamise eesmärgil. Seda arvestades ei saagi kaebajal mingeid tõendeid olemas olla ja viide liiga pika aja möödumisele ei ole tõsiselt võetav.

6(12)

3-20-2577 4) RaKS § 62 lg 3 järgi võib Eesti Haigekassa alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise kohta teha ettekirjutuse koos hoiatusega ja nõuda kindlustatud isikult alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise tagasi või pidada selle kinni järgmiste perioodide väljamaksetest. HKS § 4 lg 1 järgi kontrollib Eesti Haigekassa seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks mh tervishoiuteenuse osutaja väljaantud töövõimetuslehtede õigsust ja põhjendatust. Ebaõigsuse või põhjendamatuse korral on Eesti Haigekassal õigus summa väljamaksmine vaidlustada või summa väljamaksmisest keelduda. Eesti Haigekassal on õigus ebaõigesti või põhjendamatult välja makstud summa tagasi nõuda või pidada kinni järgmiste perioodide väljamaksetest. 5) Ettekirjutuses on välja toodud selle faktiline alus. Viidatud on MTA 06.02.2018 maksuotsusele, mille tulemusel vähenes tagantjärele kaebaja kalendripäeva keskmine tulu. Kalendripäeva keskmise tulu vähenemine tõi kaasa kaebajale välja makstud ajutise töövõimetuse hüvitise osaliselt alusetuks muutumise. Ettekirjutuses on välja toodud arvutuskäik, kuidas on leitud alusetult makstud hüvitise summa. 6) Riigikohus leidis 02.03.2020 otsuses nr 3-18-495, et maksuotsus ei ole eelhaldusaktiks hüvitise tagasinõudmise otsusele ja kaebajal ei ole kohustust maksuotsust eraldiseisvalt vaidlustada. Praegusel juhul on kaebaja seda teinud ja tema kaebus on jäetud rahuldamata. Seega on olemas jõustunud kohtuotsus, millega on tuvastatud maksuhalduri poolt kaebaja kohta esitatud maksuarvestuse muutmise õiguspärasus. Riigikohus leidis viidatud otsuses, et Sotsiaalkindlustusametil on hüvitise määramisel või tagasinõudmisel õigus lähtuda nii MTA andmetest kui ka ise tuvastada tsiviilõiguslikke asjaolusid. Maksuhalduri haldusaktist juhindumine on seejuures menetlusökonoomia seisukohalt otstarbekam. Ka vastustajal oli menetlusökonoomia seisukohalt otstarbekas lähtuda kaebajale makstud hüvitise tagasinõudmisel maksuotsusest, mis oli jäänud kohtumenetluse tulemusena kehtima. Tegemist on dokumentaalse tõendiga. Kaebaja ei ole esitanud vastustajale mingeid täiendavaid tõendeid ega põhjendusi, mis oleks andnud põhjust teha töösuhte näilikkuse kohta maksuotsusega tuvastatust erinev järeldus. Vastustaja teavitas kaebajat hüvitise tagasinõudmise kavatsusest ja küsis tema seisukohti. Seega oli kaebajal vajadusel võimalik esitada oma seisukohad ja tõendid. Järelikult ei olnud maksuotsusest lähtumine, selle alusel kaebaja kalendripäeva keskmise tulu ümber arvestamine ja kaebajalt alusetult saadud hüvitise tagasinõudmine õigusvastane. 7) Jõustunud haldusaktid ja kohtulahendid on dokumentaalsed tõendid, millest kohus saab lähtuda asja lahendamisel (HKMS § 61 lg 4). Tartu Halduskohus ja Tartu Ringkonnakohus lähtusid asjas nr 3-18-495 tehtud kohtulahenditest ja MTA 06.02.2018 maksuotsusest ka asja nr 3-18-547 lahendamisel, kus olid vaidluse all kaebaja kohta tehtud Sotsiaalkindlustusameti otsused. Kohtud on asjas nr 3-18-495 põhjalikult hinnanud kaebajaga väidetavalt sõlmitud lepingut, kaebaja poolt väidetavalt koostatud juhendeid ja nende vajadust C OÜ ettevõtluses ning kaebajale väidetavalt töötasu maksmist ja maksude arvestamist. Kohtuotsustes toodud põhjendused ja järeldused on asjakohased ja puudub vajadus neid korrata. Kokkuvõtlikult nähtub kohtuotsustest, et kaebaja ei ole tegelikult C OÜ-le tööd teinud ning toime pandi pettus suuremate hüvitiste saamise eesmärgil. Kaebaja ei ole praeguses kohtuasjas esitanud väiteid või tõendeid, mis annaks põhjust varem kohtute poolt tuvastatu ümberhindamiseks. Kaebaja esitatud käsunduslepingut, ebaregulaarse tööaja tervisejuhendit ja H selgitusi on kohtud asjas nr 3-18-495 hinnanud ning pidanud neid ebausaldusväärseteks tõenditeks. Selle hinnanguga saab nõustuda ka praeguses asjas. Kaebaja esitatud 12.06.2014 käsundusleping on allkirjastamata ja lepingu teise poole esindajaks on F, kes on seotud maksupettusega (kriminaalasi nr 1-13-6111). Seega ei ole F-ga sõlmitud leping või kokkulepe usaldusväärne. 8) Kaalutlusi on ettekirjutuses napilt, kuid siiski piisavalt selleks, et mitte tuua kaasa ettekirjutuse tühistamist. Viidatud on sellele, et kaebajal puudus õigus hüvitisele kogu välja makstud summa ulatuses ja alusetult makstud hüvitis tuleb tagasi nõuda, sest see on vajalik 7(12)

3-20-2577 ravikindlustuse vahendite otstarbeka kasutamise põhimõtte järgimiseks. Vastustajaga saab nõustuda, et ravikindlustuse vahendid on piiratud avalik ressurss, mistõttu peab nendest vahenditest väljamakse tegemiseks olema õiguslik alus. Alusetult makstud hüvitise tagasi nõudmata jätmine raiskab piiratud avalikke ressursse ega ole kooskõlas eelarve otstarbeka kasutamise põhimõtte (HKS § 2 lg 2 p 1) ja avalike huvidega. Avalik huvi piiratud ressursside otstarbeka kasutamise vastu on kaalukam kaebaja huvist jätta tagasi maksmata hüvitis, millele tal ei olnud õigust. Kuigi ettekirjutuse tegemise ajaks on hüvitise väljamaksmisest möödunud märkimisväärne aeg, on seaduses sätestatud võimalus alusetult makstud hüvitis tagasi nõuda. Seega sai ja pidi kaebaja sellise võimalusega arvestama (HMS § 67 lg 4 p 2). Kaebaja usaldusega ei pidanud praeguses asjas arvestama, sest kaebaja sai hüvitise pettuse tagajärjel (HMS § 67 lg 4 p 6). Maksuhaldur on maksumenetluses ja kohtud kohtumenetluses tuvastanud, et tegelikult ei olnud kaebajal C OÜ-ga mingit töö- või muul lepingul põhinevat suhet, kaebaja ei ole sellele äriühingule tööd teinud ja talle ei ole selle eest tasu makstud. Väidetavad väljamaksed tehti kaebaja ja tema abikaasa enda vahendite arvelt, st kaebaja ja tema abikaasa liigutasid oma raha neile endile kuuluvate äriühingute ja teiste pettuseskeemis osalevate äriühingute kaudu, jätmaks muljet, nagu oleks kaebajale väidetavalt tema koostatud projektide eest tasu makstud ja sellelt sotsiaalmaksu deklareeritud. Kaebaja on saanud MTA 06.02.2018 maksuotsust kohtus vaidlustada, kuid tema kaebus jäi rahuldamata. Ka Riigikohus leidis 02.03.2020 otsuses asjas nr 3-18-495, et kaebaja töösuhe ja leping olid näilikud ning tegu oli pettusega kaebajale makstavate hüvitiste suurendamise eesmärgil. Sellises olukorras ei ole kaebajal kaitstavat usaldust, et temalt ei nõuta hüvitist tagasi, kuigi kaebaja on hüvitise ära kasutanud. Kokkuvõttes ei ole vastustaja teinud sellised kaalumisvigu, mis saaks mõjutada ettekirjutuse õiguspärasust. 9) Asjakohane pole kaebaja etteheide, et temalt on ebaõiglane võtta sotsiaalhüvesid põhjusel, et tööandja jättis oma maksud maksmata. Praegusel juhul ei jätnud tööandja lihtsalt makse maksmata, vaid tegu oli kaebaja osalusel toimunud pettusega hüvitise saamise eesmärgil. Seetõttu ei ole kaebajalt hüvitise tagasinõudmine ebaõiglane. Ebaõiglane ja avalike huvidega vastuolus oleks jätta kaebajalt sellises olukorras alusetult saadud hüvitis tagasi nõudmata. Hüvitise tagasinõudmist ei muuda õigusvastaseks ka asjaolu, et kaebaja peres kasvab erivajadustega laps. Temale ette nähtud hüvitisi on kaebajal võimalik taotleda sarnaselt teistele inimestele, kes kasvatavad erivajadustega last. Samuti võib see anda kaebajale õiguse taotleda vastustajalt hüvitise tagasimaksmist osade kaupa (SÜS § 32 lg 2). See ei anna aga õigust riigilt hüvitisi välja petta ega õigusta alusetult saadud hüvitise tagastamata jätmist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-20-2577 kohustust säilitada lepinguid, akte, kirjavahetust tööandjaga jms. Väär on halduskohtu seisukoht, et kaebajal oli võimalus esitada tõendeid C OÜ maksumenetluses. Ka selleks hetkeks oli möödunud 3 aastat töösuhte lõppemisest ja kaebajal oli raske tööandajalt teavet saada. C OÜ-l puudus huvi menetluses aktiivselt osaleda, sest tema maksukohustust vähendati. Halduskohtu otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. Piisav pole viide Tallinna Ringkonnakohtu otsusele nr 3-20-513, sest selle lahendi põhjendused ei olnud halduskohtule praeguses asjas siduvad. Kaebaja sisulistele väidetele ei ole vastatud. 2) Kohus eksis tõendite hindamisel, sest ei põhjendanud, miks kaebaja esitatud tõendid on ebausaldusväärsed. Halduskohus piirdus üldsõnalise viitega haldusasjale nr 3-18-495, kuid Riigikohtu seisukoha järgi ei ole äriühingule tehtud maksuotsus praeguses vaidluses eelhaldusaktiks ja läbi tuleb viia uus sisuline menetlus, sh uuesti hinnata tõendeid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-20-2577 le tehtud maksuotsuse kehtima hakkamisest, mitte hüvitise väljamaksmisest. Maksuotsuse tegemise ja puudutatud isikutele kättetoimetamise järel oli MTA-l kohustus muuta maksukohustuslaste registris C OÜ poolt kaebaja kohta deklareeritud sotsiaalmaksu andmeid ja teavitada sellest vastustajat. Tegelik maksuotsusest teadasaamise aeg – vastustaja sõnul 13.04.2020 – ei ole praegusel juhul oluline, sest MTA viivitust vastustaja teavitamisel ei saa tõlgendada hüvitist saanud isiku kahjuks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2020 otsus nr 320-513, p-d 12–16; vrd peretoetuste kohta Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2019 otsus nr 3-171465, p 18).

3-20-2577 (kuigi praegune juhtum sarnaneb oma olemuselt VÕS § 1028 lg 1 kolmanda alternatiivina nimetatud olukorraga, kus kohustus on hiljem ära langenud). Vastustaja saab sünnitushüvitise kaebajalt tagasi nõuda üksnes ettekirjutusega, tuvastades selles, et hüvitist on makstud osaliselt või täielikult alusetult. See ei muuda kaebajale esialgset hüvitise maksmist tühiseks. Kaebajale maksti hüvitist maksukohustuslaste registris kajastatud isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel ning kaebajat puudutavaid andmeid muudeti pärast 06.02.2018 maksuotsuse tegemist. Seetõttu ei ole praeguse vaidluse puhul kohaldatav kaebaja viidatud eraõiguslike nõuete aegumist puudutav kohtupraktika, mille järgi algab tühiste tehingute puhul aegumine alusetu makse tegemisest. Õige pole kaebaja väide, et sellisel juhul võiks ajutise töövõimetuse hüvitist tagasi nõuda määramatult pika aja jooksul. Aegumine on ette nähtud nii maksuotsuse tegemisele (MKS § 98) kui ka Eesti Haigekassa tagasinõuetele (TsÜS § 151).

3-20-2577 OÜ. C OÜ ei selgitanud maksumenetluses, miks oli väljamaksete tegemine selliselt korraldatud. Maksuhalduri andmetel oli W OÜ variühing, keda mh C OÜ kasutas maksupettuste toimepanemiseks. Raha kaebaja poolse käsundi täitmiseks pärines algselt aga kaebaja ja tema abikaasaga seotud äriühingutelt ning jõudis lõpuks tagasi kaebajaga seotud äriühinguni või võeti sularahas välja. Nende maksuhalduri tuvastatud asjaolude ümber lükkamiseks ei ole kaebaja praeguses asjas mingeid uusi tõendeid ega seisukohti esitanud.

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.