Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Monika Laatsit ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
31. märts 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-407
Haldusasi
X ja Y OÜ kaebus Eesti Töötukassa otsuste tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 11. oktoobri 2021. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebajad X ja Y OÜ, esindaja MS Vastustaja Eesti Töötukassa, esindaja HR ja MN
Menetluse alus ringkonnakohtus
X ja Y OÜ apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X ja Y OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 11. oktoobri 2021. a otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3.Asendada kaebajate nimed tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 2. mail 2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Y OÜ esitas 6. aprillil 2020 Eesti Töötukassale avalduse töötasu hüvitise saamiseks. Avalduses märgiti, et võrreldes eelmise aasta sama perioodiga, on käive langenud 30% põhjusel, et tellimused on võrreldes varasema aastaga vähenenud või tühistatud. 30% töötajatel on palk vähenenud vähemalt 30% (töölepingu seaduse (TLS) § 37) põhjusel, et ettenägematute asjaolude tõttu ei saanud tööandja töötajale kokkulepitud tööd anda ja töötasu maksmine oleks ebamõistlikult koormav. Töötasu hüvitist paluti maksta muu hulgas X-le.
2.Eesti Töötukassa määras 9. aprilli 2020. a otsusega nr 220001960 X-le töötasu hüvitise 907,68 eurot (töötasu koos maksudega 1286,68 eurot). Hüvitise periood oli 2020. a märts.
3.Y OÜ esitas 3. juunil 2020 Eesti Töötukassale avalduse töötasu hüvitise saamiseks. Avalduses märgiti, et 30% töötajatele pole tööd anda (TLS § 35) ja 30% töötajatel on palk vähenenud vähemalt 30% (TLS § 37). Töötasu hüvitist paluti maksta muu hulgas X-le.
4.Eesti Töötukassa määras 4. juuni 2020. a otsusega nr 420031719 X-le töötasu hüvitise 907,68 eurot (töötasu koos maksudega 1286,68 eurot). Hüvitamisele kuulus ajavahemik 1. mai 2020 – 31. mai 2020.
5.Eesti Töötukassa tunnistas 19. novembri 2020. a otsusega nr 420044527 kehtetuks
9.aprilli 2020. a otsuse nr 220001960. Otsuses esitati kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) Vabariigi Valitsuse 17. novembri 2016. a määruse nr 130 "Tööhõiveprogramm 2017–2020" (määrus nr 130) § 191 lg 3 kohaselt maksti töötasu hüvitist töötajale, kelle tööandjal ei olnud kokkulepitud ulatuses tööd anda ja kelle tööandja kohaldas TLS §-e 35 või 37. Määruse nr 130 § 191 lg 6 sätestas, et tööandja oli kohustatud maksma töötajale, kes sai töötasu hüvitist, brutotöötasu vähemalt 150 eurot. Töötasu hüvitis oli mõeldud tööandjatele, kelle igapäevane majandustegevus oli häiritud, käive ja tulu langenud ning töötajatele töö tagamine ning töötasu maksmine raskendatud; 2) järelkontrolli raames selgus, et X viibis ajavahemikul 20. veebruar 2020 – 17. aprill 2020 töövõimetuslehel. Seetõttu ei saanud tööandja X suhtes kohaldada TLS §-e 35 ja 37. Märtsikuu eest ei saanud tööandjal tekkida töötasu maksmise kohustust, sest ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 61 lg 1 kohaselt ei tohtinud tööandja lubada töötajat töökohustusi täitma töövõimetuslehel märgitud töökohustuste täitmisest vabastuse ajal. Töötasuna ei saa käsitada töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 122 alusel tööandja makstavat haigushüvitist; 3) Y OÜ juhatuse liige selgitas, et töötajale maksti tasu eelnevalt tehtud hea töö eest. Sellega aga ei saa lugeda täidetuks määrusest nr 130 tulenevat kohustust tasuda töötajale brutotöötasu vähemalt 150 eurot hüvitist taotletava perioodi eest; 4) korraga haigushüvitise ja töötasu hüvitise maksmine sama perioodi eest ei ole põhjendatud; 5) asjaolust, et X viibis töövõimetuslehel, sai Eesti Töötukassa teada järelkontrolli käigus; 6) kuna määruse nr 130 tingimus ei olnud täidetud, tuleb hüvitise määramise otsus kehtetuks tunnistada (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg 1 ja lg 2, § 66 lg 1 ja § 67 lg 1). Eesti Töötukassa võtab arvesse avalikku huvi, milleks on kasutada avalikku raha sihipäraselt ja maksta hüvitist vastavalt seadusele. Tööandjal ei tekkinud usaldust haldusakti kehtima jäämiseks olukorras, kus töötaja viibis terve kuu töövõimetuslehel ja töötasu saamise õigust sellel perioodil töötajal ei tekkinud.
6.Eesti Töötukassa tunnistas 19. novembri 2020. a otsusega nr 420044529 kehtetuks 4. juuni 2020. a otsuse nr 420031719. Otsuses esitati kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) järelkontrolli raames selgus, et X viibis ajavahemikul 18. aprill 2020 – 31. mai 2020 töövõimetuslehel. Kuna töötaja viibis terve maikuu töövõimetuslehel, ei olnud tööandjal
2(10)
3-21-407 töötasu maksmise kohustust. Seega ei olnud tööandjal õigus taotleda töötajale töötasu hüvitist. Makstud haigushüvitis ei ole töötasu (TTOS § 122); 2) kuna määruse nr 130 tingimus ei olnud täidetud, tuleb hüvitise määramise otsus kehtetuks tunnistada (HMS § 64 lg 1 ja lg 2, § 66 lg 1 ja § 67 lg 1).
7.Eesti Töötukassa nõudis 25. novembri 2020. a otsusega nr 6-7.2/20/2106 Y OÜ-lt tagasi 2428,96 eurot. Otsuses märgiti kokkuvõtlikult järgmist: 1) 9. aprilli 2020. a otsuse alusel tasuti hüvitist 1214,48 eurot, millest töötajale maksti 907,68 eurot (bruto) ja tööandja tasutud maksud 306,80 eurot. 4. juuni 2020. a otsuse alusel tasuti hüvitist 1214,48 eurot, millest töötajale maksti 907,68 eurot (bruto) ja tööandja tasutud maksud 306,80 eurot. Viidatud otsused tunnistati kehtetuks; 2) tööturuteenuste ja -toetuse seaduse (TTTS) § 41 lg 11 ja lg 12 alusel võib Eesti Töötukassa tagasi nõuda alusetult tasutud summa kas korraga või tagasimaksegraafiku alusel.
8.Eesti Töötukassa jättis 10. veeburari 2021. a vaideotsusega nr 461 X vaide rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kuna X viibis töövõimetuslehel ajavahemikul 20. veebruar 2020 – 17. aprill 2020 ja 18. aprill 2020 – 31. mai 2020, siis ei saanud vaide esitaja X suhtes kohaldada 2020. a märtsis ja mais TLS §-e 35 ja 37. RaKS § 61 lg 1 kohaselt ei tohi tööandja lubada töötajat töökohustusi täitma, kui viimane viibib töövõimetuslehel; 2) järelkontrolli raames sai Eesti Töötukassale teatavaks asjaolu, et X viibis töövõimetuslehel. Eesti Töötukassale edastas need andmed Eesti Haigekassa. Kehtiv õigus ei näe ette tähtaega, mille jooksul järelkontroll tuleb läbi viia; 3) vaidluse lahendamisel ei oma tähendust asjaolu, kas X-le maksti vaidlusalusel perioodil välja summa, mille viimane teenis välja enne haiguslehele jäämist. Töötasu hüvitist taotleti aja eest, mil X viibis töövõimetuslehel.; 4) X-l ei tekkinud usaldust haldusakti kehtima jäämiseks. X viibis töövõimetuslehel ja töötasu saamise õigust sellel perioodil töötajal ei tekkinud. X pidi sellest teadlik olema. Avalik huvi kaalub X huvi üles. Kehtima ei saa jätta sellise hüvitise tasumise otsust, mida pole antud sihipäraselt. Hüvitise summad nõutakse tagasi X tööandjalt ehk Y OÜ-lt.
9.Eesti Töötukassa jättis 10. veeburari 2021. a vaideotsusega nr 462 Y OÜ vaide rahuldamata.
10.X ja Y OÜ esitasid halduskohtule kaebuse, milles nõudsid Eesti Töötukassa 19. novembri 2020. a otsuste ja 25. novembri 2020. a otsuse ning 10. veebruari 2021. a vaideotsuste tühistamist. Y OÜ esitas ka alternatiivse nõude tühistada 25. novembri 2020. otsus osas, millega nõuti tööandjalt tagasi 306,80 eurot. Kaebajad esitasid kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) Xl oli õigus enne haiguslehele jäämist saada välja teenitud tasu. Tööandja pidi kaebajale vastavalt kokkuleppele maksma tasu kuu jooksul; 2) tööandja täitis eeltäidetud blanketi ja ei esitanud selles valeandmeid. 30% töötajatest oli palka vähendatud ja 30% töötajatele ei olnud tööd võimalik anda. Kaebaja ja tööandja ei pidanud aru saama hüvitise määramise õigusvastasusest. Tegemist oli keeruka õigusliku olukorraga. Kaebaja ja tööandja usaldasid vastustaja ametnikke. Olukord on tekkinud riigi enda vea tõttu; 3) kui hüvitise maksmine peaks olema õigusvastane, tuli vastustajal hinnata hüvitise määramise otsuse kehtetuks tunnistamisega kaasnevat mõju. Hüvitise tagasinõudmiseks ei esine ülekaalukaid avalikke huve. Vastustaja pole kaebajate huve kaalunud; 4) otsustest ei nähtu, et X oleks ära kuulatud; 5) otsused ei tohi olla adresseritud X-le, kuna vastustaja nõustus sellega, et summasid ei nõuta tagasi X-lt;
3(10)
3-21-407 6) vastustaja tegevus võttis kaebajalt võimaluse valida töötasu maksmise ja koondamise vahel, sest kaebaja ei saa enam tagantjärgi valida töötasu maksmise asemel koondamist. Tööandjalt ei ole õige nõuda kaebaja eest kahekordselt tasutud tööjõumakse. Vastustajal tuleb tasutud tööjõumaksu deklaratsioonid ümber teha ja vastustaja saab riigilt need tasud tagasi. 2020. a märtsikuu ja maikuu eest tasus tööjõumaksud tööandja.
12.Eesti Töötukassa taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) X viibis töövõimetuslehel 20. veebruarist – 31. maini 2020. Seetõttu ei saanud tööandja kaebaja suhtes kohaldada TLS §-e 35 või 37. Tööandja ei tohi töötajal lubada töökohustusi täita töövõimetuslehe kehtivuse ajal (RaKS § 61 lg 1); 2) haigushüvitist ja töötasu hüvitist ei ole õige samaaegselt korraga maksta. Tööandjal oli õigus taotleda töötasu hüvitist, kui majandustegevus oli häiritud, käive ja tulu järsult langenud ning seetõttu töö tagamine ja tasustamine raskendatud. RaKS § 60 lg 1 p 5 ei luba samaagselt maksta töötasu ja haigushüvitist; 3) vastustaja sai teada, et X viibis töövõimetuslehel, alles järelkontrolli raames. Vastustaja pole eksinud, kuna vastustaja saab andmeid näha alles pärast seda, kui tööandja on arsti lõpetatud töövõimetuslehe andmed elektrooniliselt Eesti Haigekassale esitanud. Andmed töövõimetuslehel olemisest kajastuvad pärast töövõimetuslehe lõpetamist ja tööandja kande tegemist; 4) töövõime hüvitisi tuli vastustajal maksta massiliselt ja lühikese aja jooksul. Seetõttu on nende otsuste administreerimine keeruline. Otsus langetatakse eeskätt taotleja esitatud andmete alusel; 5) usutav ei ole, et tööandja ei tea, et samaaegselt ei saa maksta haigushüvitist ja töötasu. Sellest hoolimata taotles tööandja töövõime hüvitist. Kaebajad pidid töövõimetuslehest teadlikud olema; 6) vastustaja kaalus võimalikke tagajärgi nii kaebajale kui ka avalikele huvidele; 7) tööandjale anti võimalus esitada oma arvamus. X ärakuulamata jätmine ei mõjuta tema õigusi ega muuda lõplikku tulemust; 8) kuna töötasu hüvitise avalduse esitas tööandja, on põhjendatud nõuda hüvitis tagasi tööandjalt; 9) tööandja tekitas ise sellise olukorra, kui töövõimetuslehe ajal taotles X-le töövõime hüvitist. Tööandja väited ulatuslikest majanduslikest raskustest on tõendamata; 10) vastustaja ei ole kohustatud deklareerima tööjõumakse nii, et tööandja saaks maksud tagasi. Vastustaja tasus tööjõumaksud X töötasult vastavalt õigusaktides sätestatule. Vastustaja ei nõua Xlt töötasu koos tööjõumaksudega tagasi. Seega puudub alus X-le makstud tasude deklaratsioonide muutmiseks. Need summad tuleb tagastada tööandjal.
13.Tallinna Halduskohus jättis 11. novembri 2021. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) X oli töövõimetuslehel 20. veebruarist 2020 – 17. aprillini 2020 ning 18. aprillist 2020 – 31. maini 2020 ehk terve märtsikuu ning maikuu. Tööandja oli teadlik sellest, et X viibis töövõimetuslehel. Kuna X viibis töövõimetuslehel, ei olnud X-l lubatud tööd teha (RaKS § 61 lg 1). Tööandja ei saanud seega kohaldada TLS §-e 35 ja 37. Seega ei olnud täidetud hüvitise maksmise tingimused (määruse nr 130 § 191 lg 2 ja lg 3); 2) kaebajate sõnul tasuti X-le 2020. a märtsi- ja maikuus töötasu varem tehtud hea töö eest ehk preemiat. Kui kaebajale tasuti 2020. a märtsi- ja maikuus lisatasu varasemate perioodide ees, ei taotlenud tööandja töötasu hüvitist märtsi- ja maikuu perioodide eest (määruse nr 130 § 191 lg 2);
4(10)
3-21-407 3) kuna X viibis töövõimetuslehel, ei olnud tal õigust samaaegselt saada töövõimetushüvitist ja töötasu (RaKS § 60 lg 1 p 5; sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 2 lg 1 p 1; määruse nr 130 § 191 lg 5). Töötasu hüvitis on võrdsustatud tööandja makstava töötasuga; 4) X ära kuulamata jätmine ei mõjutanud asja tulemust ega riivanud tema õigusi. Tagasinõue esitati tööandjale, mitte X-le; 5) X oli haldusaktide õige adressaat, kuna temale taotleti hüvitist. Kui tööandja esitab töötaja vastu nõude, on tegemist eraõigusliku vaidlusega; 6) tööandja esitas oma arvamuse ja ta on haldusmenetluses ära kuulatud; 7) TTTS § 41 lg 11 näeb tagasinõude tegemisel ette kaalutlusõiguse. Vastustaja märkis otsustes kaalutlused, millest ta lähtus. Tööandja oli teadlik, et X viibis töövõimetuslehel. Kui tööandja esitas avalduse, tuleb eeldada, et ta on tutvunud toetuse saamise tingimustega; 8) tööandja edastas 20. märtsil 2020 info, et X viibis töövõimetuslehel 20. veebruarist – 19. märtsini 2020. Tööandja edastas 27. aprillil 2020 info, et X viibis töövõimetuslehel 20. märtsist – 17. aprillini 2020. Ülejäänud perioodide osas esitas tööandja info töövõimetuslehtede kohta
20.mail 2020. Teoreetiliselt oli vastustajal seega võimalik teavet saada üksnes osaliselt. Töövõime hüvitist ei pea taotlema terve kuu kohta; 9) avalduste menetlemisele ei tulnud kaasata teisi haldusorganeid. Töötasu hüvitise määramine otsustatakse taotleja enda avaldatud info ja dokumentide põhjal. Avaldusi esitati massiliselt ja neid tuli kiiresti menetleda. Töötajale tuli tagada kiiresti sissetulek. Vastustaja lähtus põhjendatult eeldusest, et avaldused on nõuetekohased; 10) kui tööandja oli raskustes ning kaalus X töötasu vähendamist või koondamist, on ebaselge, miks soovis tööandja X-le maksta lisatasu varasemate perioodide eest; 11) kui tööandja otsustas X-le maksta töötasu ka nende perioodide eest, mil X oli töövõimetuslehel, oli see tööandja otsus. Vastustaja ei pea töötasu hüvitise määramisel sellest lähtuma; 12) tagastusnõude adressaat on tööandja, sest tema taotles hüvitist ja see loetakse tööandja tasutud tasuks. Vastustaja ei pea riigilt X eest tasutud tööjõumaksete osas parandusdeklaratsioone esitama. X-le on hüvitis välja makstud ja sellelt on kinni peetud tööjõumaksud. X-le töötasu hüvitise tagasinõuet ei esitatud. Seega puudub alus ja põhjus tööjõumaksete osas parandusdeklaratsioone esitada.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
14.Kaebajad taotlevad apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) halduskohus hindas hüvitise määramise otsuste õiguspärasust, mitte aga hüvitiste kehtetuks tunnistamise otsuste õiguspärasust; 2) haldusakt tuli teha tööandjale, mitte X-le; 3) tööandja pole avaldustes valeandmeid esitanud. X ja tööandja ei pidanud aru saama, et hüvitist maksti õigusvastaselt. Töötajal ja tööandjal oli kokkulepe, et töötasu tuleb maksta ka siis, kui töötaja viibib töövõimetuslehel. Tegemist oli riigi eksimusega; 4) halduskohus pole kaebajate väiteid ja tõendeid arvestanud. Kui arvestatud oleks kaebajate väiteid ja tõendeid, oleks kohus jõudnud järelduseni, et hüvitise määramise otsuseid ei saa kehtetuks tunnistada; 5) vastutus jäeti kaebajate kanda. Vastustaja ei osale vastutuse jagamisel; 6) otsuste tegemisel ei võetud kaalumisel arvesse, et tööandja võib X-lt tasu tagasi nõuda; 7) vastustaja oleks pidanud tööandjale teatama, et hüvitist taotletakse kogu kuu kohta. Seda ei tehtud. Kui avalduses esines puudusi, tulnuks lasta need kõrvaldada;
5(10)
3-21-407 8) halduskohtu otsusest ei selgu, millisel õiguslikul alusel peab töötaja vastutama ja millise õigusnormi alusel ei pea vastustaja esitama deklaratsioone, et saada tööjõumaksud tagasi; 9) haigushüvitist ja töötasu hüvitist oli õigus saada paralleelselt, millele on viidanud ka Sotsiaalministeeriumi asekantsler meedias; 10) vastustajal tuli tasuda X-le 2020. a märtsikuu ja maikuu eest töötasu hüvitist vaatamata sellele, et kummalgi kuul X mitte ükski päev tööd ei teinud.
15.Vastustaja taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) X oli õigustatud isik. Kui vastustaja oleks keeldunud tasu maksmast, oleks see mõjutanud X subjektiivseid õigusi. Seega on X õigesti määratletud haldusakti adressaadina; 2) usutav pole, et kaebajad ei olnud teadlikud asjaolust, et töötajal ei ole võimalik sama perioodi eest maksta haigushüvitist ja töötasu. Tööandjalt võis eeldada, et ta teab tingimusi, mille korral töötasu hüvitist makstakse; 3) halduskohus käsitles kõiki väiteid ja tõendeid; 4) asjaolu, et X viibis töövõimetuslehel, selgus järelkontrolli käigus. Avalduses ei olnud selliseid puuduseid, mida oleks saanud lasta HMS § 15 lg 2 alusel kõrvaldada; 5) vastustaja on kõik asjakohased kaalutlused esitanud. See, et tööandja võiks esitada X vastu nõudeid, ei ole usutav, kuna X on tööandja üks osanikest; 6) hüvitise maksmisega ei asu vastustaja tööandja rolli ega saa parandada deklaratsioone. X-le pole tagastusnõuet esitatud, mistõttu puudub alus ja põhjus tööjõumaksete osas parandusdeklaratsioone esitada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.Ringkonnakohus jätab kaebajate apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohtadega ega korda kõiki seisukohti üle (HKMS § 201 lg 4).
17.Ringkonnakohus andis 4. märtsi 2022. a määrusega menetlusosalistele õiguse esitada avaldusi ja seisukohti kuni 24. märtsini 2022, seejuures tuli uusi asjaolusid või taotlusi sisaldav avaldus (sh taotlus ja dokumendid menetluskulude väljamõistmiseks) esitada 17. märtsiks 2022. Menetlusosaliste avaldused, mis on esitatud hiljemalt 24. märtsiks 2022, on tähtaegsed ja ringkonnakohus arvestab nendega. Kaebajate 24. märtsil 2022 esitatud seisukohad sisuliselt kordavad varem esitatud seisukohti. Seetõttu ei ole alust jätta neid tähelepanuta.
18.Vastustaja otsustas tööandja taotluste alusel hüvitada X-le 2020. a märtsikuu ja maikuu töötasu mõlema kuu eest eraldi 1286,68 eurot.
19.Töötasu hüvitist maksti töötajale, kelle tööandja tegevus oli erakorralistest asjaoludest tulenevalt märkimisväärselt häiritud (määruse nr 130 § 191 lg 1). Tegevuse märkimisväärseks häireks loeti olukorda, kus samal ajal oli täidetud vähemalt kaks järgmist tingimust: 1) tööandja käive või selle puudumisel tulu oli kalendrikuul, mille eest hüvitist taotleti, langenud vähemalt 30% võrreldes eelmise aasta sama kalendrikuu käibe või tuluga; 2) tööandjal ei olnud anda kokkulepitud ulatuses tööd vähemalt 30% töötajatele ja tööandja kohaldas TLS §-e 35 või 37; 3) TLS § 37 alusel oli tööandja vähemalt 30%-l töötajatest vähendanud töötasu vähemalt 30% ulatuses või Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäärani (määrus nr 130 § 191 lg 2).
6(10)
3-21-407 Töötasu hüvitist maksti töötajale, kellele tööandjal ei olnud kokkulepitud ulatuses tööd anda ja kelle tööandja kohaldas TLS §-e 35 või 37 (määruse nr 130 § 191 lg 3). Töötukassa maksis töötajale hüvitist 70% töötaja keskmisest töötasust, kuid brutosummana mitte rohkem kui 1000 eurot ühe kalendrikuu kohta (määruse nr 130 § 191 lg 4). Hüvitist käsitati tööandja makstud töötasuna, mille töötukassa maksis töötajale tööandja nimel ja töötukassa arvel (määruse nr 130 § 191 lg 5). Tööandja oli kohustatud maksma töötajale, kes saab töötasu hüvitist, brutotöötasu vähemalt 150 eurot (määruse nr 130 § 191 lg 6). Töötukassa makstav hüvitis pidi tagama töötajale koos määruse nr 130 § 191 lg-s 6 nimetatud töötasuga vähemalt töötaja töölepingus kokkulepitud tööajale vastava Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära (määruse nr 130 § 191 lg 7). Töötasu hüvitist oli õigus saada töötajal kuni kahe kalendrikuu eest, mil tööandja täitis määruse nr 130 § 191 lg-s 2 nimetatud tingimusi (määruse nr 130 § 191 lg 8). Hüvitise taotlemiseks esitas tööandja töötukassale iga kalendrikuu kohta avalduse pärast töötasu töötajatele väljamaksmist üldjuhul viie kalendripäeva jooksul (määruse nr 130 § 191 lg 10).
20.Ringkonnakohus ei jaga X seisukohta, et tema pole 19. novembri 2020. a otsuste adressaat, millega tunnistati kehtetuks 9. aprilli ja 4. juuni 2020. a otsused. Vastustaja maksis
9.aprilli ja 4. juuni 2020. a otsuste alusel tööandja asemel kaebajale töötasu hüvitist, mida käsitati tööandja makstava töötasuna. Töötasu hüvitised kanti X pangakontole. Seega olid need soodustavad haldusaktid adresseeritud mitte üksnes tööandjale, kes vabanes teatud ulatuses töötasu tasumise kohustusest, vaid ka töötajale, kes sai tasu tööandja asemel vastustajalt. Kuna X-le määratud soodustus tunnistati kehtetuks, on kehtetuks tunnistamise otsus suunatud ka temale (HMS § 11 lg 1 p 2). Asjaolu, et vastustaja ei nõua makstud summasid tagasi Xlt , ei mõjuta eespool tehtud järeldust.
21.Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et töötasu hüvitise maksmise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu oli vastustajal õigus töötasu hüvitise määramise otsused kehtetuks tunnistada.
21.1.Õigusvastase haldusakti võib, arvestades HMS §-s 67 sätestatut, isiku kahjuks kehtetuks tunnistada ka tagasiulatuvalt, kui seadus ei sätesta teisiti (HMS § 66 lg 1). Isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades arvestab haldusorgan peale HMS § 64 lg-s 3 sätestatu ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks. Isik ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui kehtetuks tunnistamiseks on jäetud võimalus haldusaktis, samuti kui isik oli haldusakti õigusvastasusest teadlik või ei olnud sellest oma süü tõttu teadlik (HMS § 67 lg 4 p 2 ja p 5).
21.2.Vaidlus puudub asjaolu üle, et kaebaja viibis töövõimetuslehel nii kogu 2020. a märtsikui ka maikuu. Kui isik viibib töövõimetuslehel, makstakse talle ajutist töövõimetuse hüvitist, mille liigiks on muu hulgas haigushüvitis (RaKS § 50 lg 3 p 1 ja § 53 lg 1). Ajutise töövõimetuse hüvitis on rahaline kompensatsioon, mida haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töökohustustest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu (RaKS § 50 lg 1). Töövõimetusleht tõendab kindlustatud isiku ajutist töövõimetust ja vabastab ta töökohustuse täitmisest (RaKS § 52 lg 1). Tööandja ei tohi lubada kindlustatud isikut töökohustusi täitma töövõimetuslehel märgitud töökohustuste täitmisest vabastatuse ajal (RaKS § 61 lg 1). Kui seda keeldu rikutakse, kaotab isik õiguse saada ajutise töövõimetuse hüvitist alates rikkumise päevast (RaKS § 61 lg 2). Kindlustatud isikul ei ole õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui ta saab ajutise töövõimetuse aja eest SMS § 2 lg 1 p-s 1 või 3 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (RaKS § 60 lg 1 p 5). Tööandja makstavat haigushüvitist maksti haigestumise või vigastuse korral ning seda tuli
7(10)
3-21-407 tööandjal teha neljanda kuni kaheksanda kalendripäeva eest 70% ulatuses keskmisest töötasust (TTOS § 122 lg 1 (redaktsioon 15. märts 2019 – 29. juuli 2020)). Eespool viidatud normidest järeldub seega, et samal ajal ei ole lubatud viibida töövõimetuslehel ja täita töökohustusi ning saada töövõimetuse hüvitist ja töötasu. Tööandja makstud haigushüvitis ei ole käsitatav töötasuna, vaid kindlustusjuhtumi eest makstava hüvitisena. Töövõimetuse hüvitise, sh haigushüvitise mõtteks on kompenseerida ajutise töövõime kaotusest põhjustatud tulust ilmajäämine. Seevastu töötasu hüvitis oli mõeldud hüvitama töötasu, mida tööandja oleks töötajale pidanud töö eest tasuma, kuid COVID-19 haigusest tingitud keerulise majandusliku olukorra tõttu polnud tööandjal võimalik töötajale kokkulepitud tööd anda ega kokkulepitud tasu maksta. Sisuliselt jätkati töötasu maksmisega, kuigi sellises mahus tööd pakkuda polnud. Kui isik viibis töövõimetuslehel ja talle maksti töövõimetuse hüvitist, sh haigushüvitist, ei lasunud tööandjal kohustust anda töötajale kokkulepitud tööd ja maksta selle eest kokkulepitud töötasu. Seega puudub olukord, kus tööandja oli kohustatud töötajale tööd andma ja selle eest tasu maksma, mida vastustaja oleks töötasu hüvitisega saanud tööandja asemel asendada. Kuna X viibis töövõimetuslehel, ei saanud tööandjal esineda ka TLS §-des 35 ja 37 sätestatud olukordi, mis oleks saanud tingida töö mitteandmisel töötasu maksmise kohustuse või töötasu vähendamise. Määravat tähendust ei oma asjaolu, kas tööandja võis kaebajale 2020. a märtsi- ja maikuul teha varem teenitud tulu väljamakse. Nimetatud asjaolu ei kõrvalda seda, et X viibis töövõimetuslehel ajal, mille eest töötasu hüvitist taotleti.
21.3.Kaebajad ei väida, et X oleks haigushüvitise Eesti Haigekassale tagastanud.
21.4.Praegusel juhul pole tegemist ka olukorraga, kus kaebaja oleks 2020. a märtsi- ja maikuu osadel päevadel olnud töövõimetuslehel ja osadel päevadel täitnud oma töökohustusi. Seetõttu ei tule analüüsida seda, kas ja kuidas tuleks sellises olukorras töövõimetuse hüvitist ja töötasu hüvitist koos maksta.
21.5.Vaidlustatud otsustega töötasu hüvitiste otsuste kehtetuks tunnistamisel võttis vastustaja arvesse avalikku huvi, milleks oli töötuskindlustuse raha sihipärane kasutamine. Samuti võttis vastustaja arvesse asjaolu, et tööandjal ja töötajal ei tekkinud usaldust vaidlustatud otsuste kehtima jäämiseks, kuna töötaja viibis kogu 2020. a märtsikuu ja maikuu töövõimetuslehel. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist asjakohaste kaalutlustega. Avalikes huvides on, et maksumaksja raha kasutatakse sihipäraselt vastavalt kehtivale õigusele. Vastustaja 9. aprilli ja 4. juuni 2020. a otsustes on viidatud sellele, et hüvitise võib tagasi nõuda, kui see on alusetult määratud. Asjaolu, et töövõimetuslehe ajal töövõimetushüvitise, sh haigushüvitise saamisel ei ole lubatud töökohustusi täita ja töötasu saada, pidi teada olema nii tööandjale kui ka X-le. Kaebajad pidid olema teadlikud ka sellest, et samaaegselt ei ole lubatud saada töövõimetushüvitist ja töötasu hüvitist. Kaebajad ei saa tugineda töövõimetushüvitise ja töötasu hüvitise normide mittetundmisele, kuna vajadusel tulnuks neil töötasu hüvitise aluseks olevate normidega ennast kurssi viia. Seetõttu on vastustaja õigesti märkinud, et kaebajad ei saanud tugineda usaldusele (HMS § 67 lg 4 p 2 ja p 5). Vaidlustatud otsuste projektid saadeti ärakuulamiseks Y OÜ-le, kes esitas nendele vastuväited (dtl 89–101). Nendes vastuväidetes pole esitatud selliseid asjaolusid, mida tulnuks kaalumisel arvestada ja mis oleks jäänud vastustaja eksimuse tõttu kaalumata. Apellatsioonkaebuses on X esitanud väite, et vastustaja ei võtnud otsuste tegemisel kaalumisel arvesse, et tööandja võib X-lt tasu tagasi nõuda. Tegemist ei ole kaalumisel tähendust omava asjaoluga, kuna nii tööandja kui ka töötaja pidid mõlemad olema teadlikud, et X viibib töövõimetuslehel ja et talle makstakse töövõimetushüvitist.
8(10)
3-21-407
22.Enne vaidlustatud otsuste tegemist kuulas vastustaja Y OÜ ära, kuid ei andnud X-le eraldi võimalust esitada enda seisukoti. Kuna vaidlustatud koormavad otsused olid adresseeritud ka X-le, tuli ka tema enne otsuste andmist ära kuulata (HMS § 40 lg 1). Ärakuulamist välistavaid asjaolusid HMS § 40 lg 3 mõttes ei esinenud. Viidatud eksimus ei too siiski kaasa vaidlustatud otsuste tühistamist, kuna menetlusnõude rikkumine ei mõjutanud asja otsustamist (HMS § 58). X väidet, et kaalumisel ei võetud arvesse seda, et tööandja võib tema vastu esitada nõude, ei tulnud kaalumisel arvesse võtta (vt käesoleva otsuse p 21.5). Teisi asjaolusid, mis oleks võinud kaalumist kuidagimoodi mõjutada, pole kohtule esitatud. Seejuures toob vastustaja välja, et X on Y OÜ osanik. Äriregistri väljavõttest nähtub, et X on ka Y OÜ juhatuse liige. Sellises olukorras on usutav, et X oleks vajadusel saanud oma seisukohad esitada ka Y OÜ vastuväidete raames.
11.Eesti Töötukassa võib tagasi nõuda töötasu hüvitise, kui see on tasutud alusetult (TTTS § 41, § 9 lg 1 p 14 ja § 41 lg 11).
23.1.Kuna vaidlustatud otsustega on töötasu hüvitise määramise otsused õiguspäraselt kehtetuks tunnistatud, oli vastustajal õigus asuda kaaluma töötasu hüvitiste tagasi nõudmist. Tagasinõude tegemisel on vastustaja juhindunud samadest kaalutlustest kui vaidlustatud otsuste, millega tunnistati töötasu hüvitise määramise otsused kehtetuks, tegemisel. Esitatud kaalutlused on asjakohased ka tagastusnõude tegemisel (selle kohta vt käesolev otsus, p 21.5). Y OÜ pole esitanud selliseid asjaolusid, mis omaksid kaalumisel tähendust ja mille vastustaja oleks kaalumisel jätnud arvesse võtmata.
23.2.Kuna hüvitist käsitati tööandja makstud töötasuna ja seda maksis töötukassa töötajale tööandja nimel, oli põhjendatud tagasinõue adresseerida Y OÜ-le.
24.Vaidlustatud otsuste kehtetuks tunnistamist ei tingi asjaolu, et vastustaja ei tuvastanud hüvitiste määramisel kohe , et X viibib töövõimetuslehel ja talle makstakse töövõimetuse hüvitist. Vastustaja on põhjendatult märkinud, et avaldusi esitati suurel hulgal ja need tuli kiiresti lahendada põhjusel, et abimeede jõuaks adressaatideni kiiresti, tagamaks piisav elatusallikas. Kohustus tagada, et esitatud avaldus vastaks nõuetele lasus eeskätt tööandjal, kes enda töötajale töötoetuse hüvitist taotles. Seetõttu ei ole vastustajale etteheidetav – arvestades toetusega taotletavat eesmärki ja suurt hulka –, et ta kohe taotluse menetlemisel ei tuvastanud kaebaja puhul seda, et viimane oli töövõimetuslehel. Järelkontrolli tegemine pole õigusvastane. Kaebaja viide HMS 15 lg-le 2 ei ole asjakohane, kuna tegemist ei olnud sellise puudusega, mida oleks saanud kõrvaldada.
25.Ringkonnakohus jagab vastustaja seisukohta, et kuna töötasu hüvitis maksti X-le ning temalt ei ole töötasu hüvitist tagasi nõutud, ei ole alust nõuda tööjõumaksude osas parandusdeklaratsioonide esitamist. Kui tööandja peaks nõudma töötasu hüvitise X-lt tagasi, on tööandjal alust esitada parandusdeklaratsioon.
26.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebajate apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
27.Menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 6).
9(10)
3-21-407
28.Rahuldada kaebajate taotlus ja asendada nende nimed tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.