Xi ja Y OÜ kaebus Eesti Töötukassa 19.11.2020 otsuse nr 420044527, 19.11.2020 otsuse nr 420044529, 10.02.2021 vaideotsuse nr 461, 25.11.2020 otsuse nr 67.2/20/2106 ja 10.02.2021 vaideotsuse nr 462 tühistamiseks Kaebaja I: X, lepinguline esindaja Merili Sikk Kaebaja II: Y OÜ, lepinguline esindaja Merili Sikk Vastustaja: Eesti Töötukassa, volitatud esindajad Helle Rebane, Maarika Nüganen Kirjalik menetlus, digitoimik
Menetlusosalised
Asja läbivaatamise viis
RESOLUTSIOON
Jätta Xi kaebus rahuldamata. Jätta Y OÜ kaebus rahuldamata. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Rahuldada Xi ja Y OÜ taotlused ning asendada kohtuotsuses andmesubjektide nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 10.11.2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Avaldus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).
1.Y OÜ (edaspidi kaebaja II) esitas 06.04.2020 Eesti Töötukassale (edaspidi vastustaja) avalduse töötasu hüvitise taotlemiseks. Selle avaldusega palus kaebaja II vastustajal mh hüvitada töötaja Xile (edaspidi kaebaja I) 2020. a märtsikuu töötasu. Vastustaja edastas 09.04.2020 kaebajale I ja kaebajale II otsuse nr 220001960 „Töötasu hüvitise määramine“. Selle otsusega määras ja tasus vastustaja kaebajale I ühe kuu keskmise töötasu 907,68 eurot.
2.Kaebaja II esitas 03.06.2020 vastustajale avalduse töötasu hüvitise taotlemiseks. Selle avaldusega palus kaebaja II vastustajal mh hüvitada kaebajale I 2020. a maikuu töötasu. Vastustaja edastas 05.06.2020 kaebajale I ja kaebajale II 04.06.2020 otsuse nr 420031713 „Töötasu hüvitise määramine“. Selle otsusega määras ja tasus vastustaja kaebajale I ühe kuu keskmise töötasu 907,68 eurot.
3.Vastustaja edastas 09.09.2020 kaebajale II otsuse projektid, millega vastustaja soovis kehtetuks tunnistada otsused osas, millega määras ja tasus kaebaja II kahele töötajale töötasu 2020. a märtsikuu ja maikuu eest. Kaebaja II edastas 15.09.2020 vastustajale tagasiside otsuste projektidele.
4.Vastustaja edastas 19.11.2020 kaebajale I ja kaebajale II otsuse nr 420044527 „Eesti Töötukassa 09.04.2020 otsuse nr 220001960 kehtetuks tunnistamine“. Selle otsusega tunnistas vastustaja kehtetuks otsuse, millega ta oli määranud ja tasunud kaebajale I töötasu hüvitise 2020. a märtsikuu eest ning tegi otsuse jätta töötasu hüvitis 2020. a märtsikuu eest määramata. Vastustaja edastas 19.11.2020 kaebajale I ja kaebajale II otsuse nr 420044529 „Eesti Töötukassa 04.06.2020 otsuse nr 420031713 kehtetuks tunnistamine“. Selle otsusega tunnistas vastustaja kehtetuks otsuse, millega ta oli määranud ja tasunud kaebajale töötasu hüvitise 2020. a maikuu eest ning tegi otsuse jätta töötasu hüvitis 2020. a maikuu eest määramata.
5.Vastustaja edastas 25.11.2020 kaebajale II otsuse nr 6-7.2/20/2106 „Tagasinõue“, millega vastustaja nõuab kaebajalt II täies ulatuses neid summasid, mis vastustaja määras ja tasus kaebaja I eest 2020. a märtsikuus ja maikuus.
6.Kaebaja I esitas 18.12.2020 vaide vastustaja 19.11.2020 otsusele nr 420044527 ja otsusele nr 420044529. Vastustaja tegi 10.02.2021 vaideotsuse nr 461, millega jättis kaebaja I vaide rahuldamata.
7.Kaebaja II esitas 21.12.2020 vaide vastustaja 19.11.2020 otsusele nr 420044527, 19.11.2020 otsusele nr 420044529 ja 25.11.2020 otsusele nr 6-7.2/20/2106. Vastustaja tegi 10.02.2021 vaideotsuse nr 462, millega jättis kaebaja II vaide rahuldamata.
8.Tallinna Halduskohtule (edaspidi kohus) saabus 25.02.2021 kaebaja I kaebus vastustaja 19.11.2020 otsuse nr 420044527, 19.11.2020 otsuse nr 420044529 ja 10.02.2021 vaideotsuse nr 461 tühistamiseks.
9.Kohtule saabus 09.03.2021 kaebaja II kaebus vastustaja 19.11.2020 otsuse nr 420044527, 19.11.2020 otsuse nr 420044529, 25.11.2020 otsuse nr 6-7.2/20/2106 ja 10.02.2021 vaideotsuse nr 462 tühistamiseks.
10.Kohus liitis 01.04.2021 määrusega kaebaja I ja kaebaja II kaebuste kohta registreeritud haldusasjad ning võttis kaebused menetlusse järgnevalt:
- kaebaja I tühistamiskaebused Eesti Töötukassa 19.11.2020 otsusele nr 420044527, 19.11.2020 otsusele nr 420044529 ning 10.02.2021 vaideotsusele nr 461. - kaebaja II tühistamiskaebused Eesti Töötukassa 19.11.2020 otsusele nr 420044527, 19.11.2020 otsusele nr 420044529; 25.11.2020 otsusele nr 6-7.2/20/2106 ning 10.02.2021 vaideotsusele nr 462.
11.Kohus määras 02.09.2021 asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.
KAEBAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED
12.Kaebaja I palub kohtul tühistada vastustaja 19.11.2020 otsuse nr 420044527, 19.11.2020 otsuse nr 420044529 ning 10.02.2021 vaideotsuse nr 461. Kaebaja II palub kohtul tühistada vastustaja 19.11.2020 otsuse nr 420044527, 19.11.2020 otsuse nr 420044529, 25.11.2020 otsuse nr 6-7.2/20/2106 ning 10.02.2021 vaideotsuse nr 462.
13.Kõik tasud, mis on saadud töö tegemise eest, on töötasu osad. Töötasuks on põhipalk, tulemustasu ning lisatasu. Kui lisatasu/preemia on tasu töö tegemise eest, siis üldjuhul on tegemist töötasu osaga. Töötasu ei saa tööandja ühepoolselt vähendada ega muuta.
14.2020. a märtsikuu hüvitamise taotluses on kaebaja II märkinud selgelt tingimuse „30% töötajatest on palk vähenenud vähemalt 30% (töölepinguseaduse (edaspidi TLS) 37)“ juurde: „... majanduslikest asjaoludest tulenevalt anda töötajale...“, 2020. a maikuu hüvitamise taotluses on kaebaja I tööandja märkinud tingimuse 30% töötajatest pole tööd anda (TLS 35) juurde: „...majanduslikest asjaoludest tulenevalt anda töötajale...“ ning tingimuse „30% töötajatest on palk vähenenud vähemalt 30% (TLS 37)“ juurde: „...majanduslikest asjaoludest tulenevalt anda töötajale...“. Seega on kaebaja II selgelt esitatud avaldustes märkinud, et vähemalt 30% nõue on täidetud, mitte et 30% käib kõigi nende isikute kohta, kelle nimed on avalduses märgitud. Kaebaja I ega kaebaja II ei pidanud aru saama hüvitise määramise õigusvastasusest. Tegemist oli keeruka õigusliku olukorraga ning kaebaja I ja kaebaja II võisid usaldada vastustaja ametniku pädevust antud küsimuses.
15.Kui vastustaja leiab, et tal polnud alust kaebajale I viidatud kuudel töötasu hüvitada, siis on see tingitud sellest, et vastustaja oli koostanud avaldused valesti.
16.Vastustaja pidi hindama 09.04.2020 otsuse nr 220001960 ja 04.06.2020 otsuse nr 420031713 kehtetuks tunnistamisel selle tagajärgi kaebajale I ning avaliku huvi kaalukust. Vaidlustatud otsustest ei nähtu, et kaebaja I oleks enne vaidlustatud otsuste tegemist ära kuulatud ja talle oleks antud võimalus vastuväidete esitamiseks. Samuti ei nähtu vaidlustatud otsustest, et vastustaja oleks aru saanud kaalutlusõiguse teostamise vajadusest, sest on vaidlustatud otsustes ja vaideotsuses vaid möönnud, et vastustaja kaalus kaebaja I ja avalikku huvi. Vastustaja eesmärk – sihipärane toetuste andmine ‒ ei näita veel viidatud huvide vahelist kaalumist.
17.Kui vaidlusalused haldusaktid, millega tunnistati kehtetuks kaebajale I töötasu hüvitise määramine 2020.a märtsi- ja maikuu eest, ei oma mõju kaebajale I, siis ei oleks vastustaja tohtinud neid kaebajale I anda. Kehtetuks tunnistamise aluseks ei tohiks olla määratud ja tasutud 2020. a märtsikuu ja maikuu otsuste kehtetuks tunnistamine sellest tulenevalt, et tasu ei olnud õigus saada vaid sellest tulenevalt, et tasu määramise ja tasumisega lõid õigusliku suhte hoopis vastustaja ja kaebaja II, mitte vastustaja ja kaebaja I.
18.2020. a jaanuari-, veebruari-, aprilli- ja juunikuus tasus kaebaja II kaebajale I töötasu. See tõestab, et kaebaja II ja kaebaja I olid tasu maksmise kohustuses kokku leppinud. Tasu maksmine ei sõltu sellest, kas kokku lepitud tasu maksmise ajal kaebaja I teeb tööd või mitte.
Töötasu maksti ka siis, kui vastustajalt selle tasumist ei taotletud. Kuigi ka sellel ajal oli kaebaja I haiguslehel ja sai neil perioodidel haigushüvitist.
19.Kaebaja II oli 20.03.2020 esitanud eesti.ee vahendusel kaebaja I kohta töövõimetuslehe perioodi 20.02.2020-19.03.2020 kohta. Vastustaja sai teada, kui oleks tahtnud, et taotletud märtsikuus oli kaebaja I vähemalt 19 päeva haiguslehel olnud, millest tulenevalt oleks saanud vastustaja kaebajale II vastata, et ei tasu hüvitist vähemalt 19 päeva eest seetõttu, et kaebaja I oli sel ajal haiguslehel. Kaebaja II oli 20.05.2020 esitanud eesti.ee vahendusel kaebaja I kohta töövõimetuslehe perioodi 18.04.2020-15.05.2020. Vastustaja sai teada, kui oleks tahtnud, et taotletud maikuus oli kaebaja I vähemalt 15 päeva haiguslehel olnud, millest tulenevalt oleks saanud vastustaja kaebajale II vastata, et ei tasu hüvitist vähemalt 15 päeva eest seetõttu, et kaebaja I oli sel ajal haiguslehel.
20.Avalduste menetlemisel ei ole seadustest kõrvale kaldumine põhjendatud. Vastustaja oleks saanud kaasata teisi haldusorganeid oma ülesannete täitmiseks (halduskoostöö seaduse, edaspidi HKTS, § 18 lg 1 p 5).
21.Kaebaja II ei oleks 2020. a märtsikuus ega maikuus tasunud kaebajale I, kes viibis 2020. a märtsikuus ja maikuus haiguslehel sellises ulatuses töötasu nagu seda tasus vastustaja, sest kaebaja II oli viidatud kuudel raskustes. Vastustaja paneb kaebaja II sellisesse olukorda, millisesse kaebaja II end 2020. a märtsikuus ega maikuus pannud poleks. Selline vastustaja poolne kaebaja II äritegevusse/majandustegevusse sekkumine on lubamatu, sest selline tegevus toob kaebaja II äritegevusse raskused: kaebaja II peab tasuma vaidlusalused töötasud. Vastustaja tegevus on võtnud kaebajalt II võimaluse valida töötasu maksmise ja koondamise vahel.
22.Alusetu on nõuda kaebajalt II neid tööjõumakse, mis vastustaja tasus kaebaja I töötasult riigile, st töötasult riigile tasutud tulumaksu, sotsiaalmaksu, kogumispensioni maksu ja töötuskindlustusmaksu. Need tasutud tööjõumaksud saab riigilt vastustaja tagasi deklareerida.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
23.Kuna kaebaja I oli ajavahemikul 20.02.2020 – 17.04.2020 ja 18.04.2020 – 31.05.2020 töövõimetuslehel, ei saanud kaebaja II kaebaja I suhtes kohaldada TLS § 35 või § 37. Nimetatud perioodidel ei olnud kaebajal II kohustust maksta kaebajale I töötasu ega anda tööd kokkulepitud mahus. Tööandja ei tohi lubada töötajat töökohustusi täitma töövõimetuslehel märgitud töökohustuste täitmisest vabastatuse ajal (ravikindlustuse seaduse, edaspidi RaKS, § 61 lg 1). Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud töötasu hüvitise maksmine perioodi eest, mil tööandjal ei saanud tekkida kohustust maksta töötajale töötasu ning tööandja ei ole kohaldanud töötaja suhtes TLS § 35 või § 37. Töötajale ei ole alust maksta samaaegselt nii töötasu kui ka haigushüvitist (RaKS § 60 lg 1 p 5).
24.Asjaolu, et kaebaja I oli töövõimetuslehel selgus hilisema kontrolli käigus ning ei olnud töötasu hüvitise taotlemise ajal vastustajale teada. Üldjuhul selleks, et Haigekassa määraks ja maksaks töövõimetuslehe alusel hüvitist, peab tööandja arsti poolt lõpetatud töövõimetuslehe andmed Haigekassale esitama elektroonselt riigiportaalis www.eesti.ee. Sellest hetkest tekib vastustajal õigus andmetele. Vastustaja saanuks kõige varem andmeid näha pärast vaidlustatud otsuste tegemist. Tegemist ei ole vastustaja poolse veaga. Andmed töövõimetuslehel olemisest kajastuvad pärast töövõimetuslehe lõpetamist ja tööandja poolse kande tegemist, mis toimub tagantjärele.
25.Töötasu hüvitiste avalduse menetlemist saab pidada mõnevõrra erandlikuks haldusmenetluseks. Põhiline, mis eristab töötasu hüvitise otsust n-ö klassikalisest haldusaktist, on nende otsuste massiivne arv, mis vastustajal tuleb väga lühikese menetlusaja jooksul anda ja
mis muudab nende otsuste administreerimise keeruliseks. Samuti on erandlik asjaolu, et otsus langetatakse suures osas taotleja enda esitatud dokumentide alusel. Tegemist on nö automaatmenetlusega taotluste suure mahu tõttu. Üldjuhul selguvad analoogsed juhtumid, kus hüvitist on makstud alusetult, hilisema kontrollmenetluse käigus. Kaebajate viited HKTS-le ei ole asjakohased. Tegemist ei ole haldussuutmatusega taotlusi menetleda, vaid seadusandja teadliku korraldusega.
26.Ei ole usutav, et kaebajad, eelkõige kaebaja II kui tööandja, ei ole teadlik asjaolust, et töötajale ei ole võimalik sama perioodi eest maksta haigushüvitist ja töötasu. Vaatamata sellele otsustas kaebaja II ajal, mil kaebaja I oli töövõimetuslehel taotleda vastustajalt kaebaja I töötasu hüvitamist märtsi- ja maikuu eest. Põhjendatud on eeldada, et kui kaebaja II esitab töötukassale omal initsiatiivil avalduse ja vajalikud dokumendid hüvitise taotlemiseks, siis on ta eelnevalt saanud informatsiooni sellise hüvitise olemasolust, selle taotlemiseks vajalikest dokumentidest, hüvitise andmise ning kasutamise tingimustest.
27.Kaalutlusõiguse rakendamine otsuste kehtetuks tunnistamisel nähtub vaidlustatud otsustest. Kaebajale II on enne vaidlustatud otsuse tegemist antud võimalus esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Millised on need konkreetsed olulised asjaolud ja põhjendatud huvid, mis kaebajate arvates on tinginud kaalutlusvea, kaebustes eraldi märgitud ei ole. Kaebajad ei ole välja toonud selliseid asjaolusid, mis annaks alust haldusaktide kehtima jäämiseks.
28.Kuivõrd taotluse töötasu hüvitamiseks märtsi- ja maikuu 2020. aasta eest esitas kaebaja II, siis on põhjendatud temalt alusetult makstud töötasu hüvitise tagasinõudmine eelnimetatud perioodide eest.
29.Vastustaja nõustub kaebajaga I selles, et enne vaidlustatud otsuste andmist ei kuulatud teda täiendavalt ära, kuid kaebaja I ei ole otsesõnu välja toonud, kuidas ja kas nimetatud rikkumine võis mõjutada lõpptulemust või riivata tema õigusi mingil viisil. Kaebajal I esineb küll puutumus vaidlustatud otsustega, kuid nimetatud otsustega kaasnev õiguste riive kaebajale I on vähene. Vastustaja ei nõua kaebajalt I alusetult makstud töötasu hüvitise summade tagastamist.
30.See, kuidas kaebaja II ettevõtte palgakulusid planeerib või kasutab, on kaebaja II otsustus. Kaebaja II väited ulatuslikest majanduslikest raskustest on tõendamata. Seetõttu ei saa alusetult makstud hüvitise summade tagasinõudmist pidada kaebaja II majandustegevust ülemäära kahjustavaks. Kaebajal II on võimalik tagasinõue täita paindlikult, st tagasimaksegraafiku alusel.
31.Vastustaja on tasunud tööjõumaksud kaebaja I töötasult vastavalt õigusaktides sätestatule ning kaebajalt I töötasu koos tööjõumaksudega vastustaja tagasi ei nõua. Seega puudub igasugune alus kaebajale I maksutud tasude deklaratsioonide muutmiseks. Vastustaja nõuab makstud töötasu koos tööjõumaksudega sisse kaebaja I tööandjalt ehk kaebajalt II. Kuna hüvitis koos tööjõumaksudega nõutakse tagasi tööandjalt ja töötaja vaatest jääb kõik samaks: kui väljamakse on tehtud ja maksud vastavalt seadusele tasutud, siis ei saa ka deklaratsioone muuta.
32.Kaebajate esitatud väljavõtted sellest, et 2020. a jaanuarikuus, veebruarikuus, aprillikuus ja juunikuus tasus kaebaja II kaebajale I töötasu ehk palka ei ole asjasse puutuvad. Ajal, mil kaebaja I oli töövõimetuslehel, ei saanud tema suhtes kohaldada TLS § 35 või § 37. Kaebajal II ei olnud kohustust maksta kaebajale I töötasu märtsi- ja maikuu 2020 eest, sh tööhõiveprogrammi § 191 lg-s 6 ettenähtud summat, sest ta sai samade perioodide eest juba töövõimetushüvitist.
33.Üksnes töötajale, kes oli terve kalendrikuu, mille eest hüvitist taotletakse, haiguslehel või tasustamata puhkusel, hüvitist ei maksa. Isegi kui töötaja töötab kuus ühe päeva (ja ülejäänud kuu on haiguslehel) ja ta vastab lisaks hüvitise saamise tingimustele, tekib tal õigus töötasu hüvitisele. Seega puudunuks vastustajal õigus keelduda hüvitise väljamaksmisest olukorras, kus
vastustaja saanuks 20.03.2020 teada, et kaebaja on olnud märtsis juba 19 kalendripäeva töövõimetuslehel. Samamoodi puudunuks alus keelduda hüvitise väljamaksmisest olukorras, kus vastustaja saanuks 20.05.2020 teada, et kaebaja I on olnud 15 kalendripäeva märtsis 2020 töövõimetuslehel. Vastustaja pidanuks kaebaja I töövõimetuslehel olemisest märtsis 2020 terve kuu ja mais 2020 terve kuu teada saama vastavalt 27.04.2020 ja 15.08.2020 ehk pärast vaidlustatud otsuste andmist.
34.Kaebaja II on kinnitanud avaldustel töötasu hüvitise taotlemiseks esitatud andmete õigsust, sh ka asjaolu, et kaebaja II on kaebaja I suhtes kohaldanud TLS § 35 või § 37. Seega on kaebaja II sisuliselt esitanud vastustajale valeandmeid, kuivõrd kaebaja I viibis terve märtsi- ja maikuu 2020 töövõimetuslehel.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
Kohus leiab, et kaebaja I ja kaebaja II kaebused tuleb jätta rahuldamata.
35.Pooltel on vaidlus selles, kas vastustaja tühistas õiguspäraselt kaebaja I osas tehtud töötasu hüvitise määramise otsused (2020. a märtsi- ja maikuu eest) põhjusel, et kaebaja I viibis nimetatud perioodidel töövõimetuslehel. Samuti on vaidlus selles, kas kaebajale II kui kaebaja I tööandjale esitatud töötasu hüvitise tagasinõue on põhjendatud ja kaalutud.
36.Töötasu hüvitise taotlemise tingimusi reguleerib Vabariigi Valitsuse 17.11.2016 määrus nr 130 „Tööhõiveprogramm 2017–2020“ (edaspidi määrus nr 130). Töötasu hüvitist makstakse töötajale, kelle tööandja tegevus on erakorralistest asjaoludest tulenevalt märkimisväärselt häiritud (määruse nr 130 § 191 lg 1). Määruse nr 130 § 191 lg 2 kohaselt loetakse lõikes 1 nimetatud tegevuse märkimisväärseks häireks olukorda, kus on täidetud järgmistest tingimustest samal ajal vähemalt kaks: 1) tööandja käive või selle puudumisel tulu on kalendrikuul, mille eest hüvitist taotletakse, langenud vähemalt 30% võrreldes eelmise aasta sama kalendrikuu käibe või tuluga; 2) tööandjal ei ole tööd kokkulepitud ulatuses vähemalt 30%-le töötajatest anda ja tööandja kohaldab töölepingu seaduse § 35 või § 37; 3) töölepingu seaduse § 37 alusel on tööandja vähemalt 30%-l töötajatest vähendanud töötasu vähemalt 30% ulatuses või Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäärani. Töötasu hüvitist makstakse töötajale, kellele tööandjal ei ole kokkulepitud ulatuses tööd anda ja kelle tööandja kohaldab töölepingu seaduse § 35 või § 37 (määruse nr 130 § 191 lg 3). Tööandja on kohustatud maksma töötajale, kes saab töötasu hüvitist, brutotöötasu vähemalt 150 eurot (määruse nr 130 § 191 lg 6).
37.Kaebaja II taotles kaebaja I nimel töötasu hüvitist 2020. a märtsikuu eest põhjusel, et tulenevalt üleüldiselt majandusolukorrast on tellimused vähenenud või tühistatud ning seoses sellega on langenud ka käive võrreldes eelmise aasta sama perioodiga (käibe või tulu langus 30%) ning tööandja ei saa ettenägematutest, temast mitteolenevatest majanduslikest asjaoludest tulenevalt anda töötajale kokkulepitud ulatuses tööd ja kokkulepitud töötasu maksmine oleks tööandjale ebamõistlikult koormav (30% töötajatest on palk vähenenud vähemalt 30%) (25.02.2021 kaebuse lisa 1). 2020. a maikuu kohta esitatud avalduses on kaebaja II märkinud, et tööandja ei saa ettenägematutest, temast mitteolenevatest majanduslikest asjaoludest tulenevalt anda töötajale kokkulepitud ulatuses tööd (30% töötajatest pole tööd anda) ning tööandja ei saa ettenägematutest, temast mitteolenevatest majanduslikest asjaoludest tulenevalt anda töötajale kokkulepitud ulatuses tööd ja kokkulepitud töötasu maksmine oleks tööandjale ebamõistlikult koormav (30% töötajatest on palk vähenenud vähemalt 30%) (25.02.2021 kaebuse lisa 4).
TLS § 35 kohaselt peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. TLS § 37 lg 1 sätestab, et kui tööandja ei saa ettenägematutest, temast mitteolenevatest majanduslikest asjaoludest tulenevalt anda töötajale kokkulepitud ulatuses tööd, võib ta töötasu kuni kolmeks kuuks 12-kuulise ajavahemiku jooksul vähendada mõistliku ulatuseni, kuid mitte alla Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära, kui kokkulepitud töötasu maksmine oleks tööandjale ebamõistlikult koormav. Vaidlus puudub selles, et kaebaja I oli töövõimetuslehel perioodidel 20.02.2020-17.04.2020 ning 18.04.2020-31.05.2020, s.o terve märtsikuu ning terve maikuu. Kaebajad ei ole nimetatud asjaolu eitanud. Vaidlus puudub ka selles, et kaebaja II oli teadlik kaebaja I viibimisest töövõimetuslehel. Kuivõrd kaebaja I viibis perioodidel, mille eest töötasu hüvitist taotleti, töövõimetuslehel, ei saanud kaebaja II lubada kaebajat I töökohustusi täitma tulenevalt RaKS § 61 lõikest 1. Seega ei saanud kaebaja II nimetatud perioodidel kaebajalt I nõuda töökohustuste täitmist ning sellest tulenevalt ei tekkinud tal kaebaja I ees kõnealuste perioodide osas ka töötasu maksmise kohustust. Eelnevast tulenevalt ei saanud kaebaja II kaebaja I osas 2020. a märtsi- ja maikuus kohaldada TLS §-des 35 ja 37 sätestatut. Seega ei olnud kaebaja I puhul täidetud määruse nr 130 § 191 lõigetes 2 ja 3 sätestatud hüvitise saamise tingimused.
38.Kaebajate sõnul tasuti kaebajale I 2020. a märtsi- ja maikuus töötasu varasemalt tehtud hea töö eest, teisisõnu lisatasu/preemiat. Määruse nr 130 § 191 lg-st 2 tuleneb, et viidatud sättes kirjeldatud tingimused peavad olema täidetud sel kalendrikuul, mille eest hüvitist taotletakse. Juhul kui kaebajale tasuti 2020. a märtsi- ja maikuus lisatasu varasemate perioodide eest, ei taotletud kaebajale I töötasu hüvitist märtsi- ja maikuu perioodide eest.
39.Vastustaja on kohaselt viidanud, et kuivõrd kaebaja I viibis 2020. a märtsi- ja maikuus töövõimetuslehel ning sai selle aja eest töövõimetushüvitist, ei olnud kaebaja I õigustatud sama perioodi eest saama ka Töötukassa poolt makstavat töötasu hüvitist. RaKS § 60 lg 1 p 5 kohaselt ei ole kindlustatud isikul õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui kindlustatud isik saab ajutise töövõimetuse aja eest sotsiaalmaksuseaduse § 2 lõike 1 punktis 1 või 3 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu või ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse alusel maksustatavat tulu. Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p 1 sätestab, et sotsiaalmaksu makstakse töötajale rahas makstud töötasult ja muudelt tasudelt. Määruse nr 130 § 191 lg 5 kohaselt käsitletakse hüvitist tööandja makstud töötasuna, mille töötukassa maksab töötajale tööandja nimel ja töötukassa arvel. Kuivõrd vastustaja poolt makstav töötasu hüvitis on võrdsustatud tööandja poolt makstava töötasuga, ei olnud kaebaja I tulenevalt RaKS § 60 lg 1 p-st 5, SMS § 2 lg 1 p-st 1 ning määruse nr 130 § 191 lg-st 5 õigustatud töövõimetuslehel viibides saama ka töötasu hüvitist.
40.Kaebaja I on vastustajale heitnud ette haldusmenetluses ära kuulamata jätmist. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 40 lg 1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Vastustaja on nentinud, et enne töötasu hüvitise määramise otsuste tühistamist ei kuulatud kaebajat I arvamuse esitamiseks ära. Kuigi ära kuulamata jätmine kujutab endast formaalset menetlusnõuete rikkumist, ei järeldu sellest automaatselt haldusakti õigusvastasus, kui menetlusnormi rikkumine ei mõjutanud asja lõpptulemust. Kohtu hinnangul ei saanud kaebaja I ära kuulamata jätmine oluliselt riivata kaebaja I subjektiivseid õiguseid ning mõjutada asja lõpptulemust, kuivõrd töötasu hüvitise otsuste tühistamine ei muutnud kaebaja I seisukohast midagi. Kaebajale I makstud töötasu hüvitise tagasinõuet ei esitatud kaebajale I, vaid kaebajale II kui tööandjale.
Kohus ei nõustu kaebaja I väitega, et vastustaja ei oleks tohtinud kaebajale I töötasu hüvitise määramise haldusakte anda, põhjendusega, et õigussuhe oli kaebaja II ja vastustaja vahel. Kohus on seisukohal, et kaebaja I kui hüvitise saaja oli haldusakti õigustatud isik. Juhul kui vastustaja oleks teinud hüvitise määramisest keelduva otsuse, oleks see otseselt mõjutanud kaebaja I subjektiivseid õiguseid. Seega oli kaebaja I põhjendatult määratletud töötasu hüvitise määramise haldusaktides kui haldusakti adressaat. Kaebajad on leidnud, et töötasu hüvitise määramise otsuste tühistamine avaldab kaebajale I mõju selle kaudu, kui tööandja esitab omakorda nõude töötaja vastu. Kohtu hinnangul on sellisel juhul tegemist tööandja ja töötaja omavahelise suhtega, mida vastustaja mõjutada ei saa. Tööandja poolt nõude esitamine töötaja vastu on tööandja otsustus, mis väljub vastustaja haldusmenetluse piiridest ning mille põhjendatuse ja õiguspärasuse hindamine on eraldi tsiviilõiguslik küsimus.
41.Kohtule nähtub, et kaebaja II on saanud haldusmenetluses esitada oma arvamuse ja vastuväited (09.03.2021 esitatud kaebuse lisa). Seega on vastustaja täitnud kaebaja II puhul ärakuulamise kohustuse. Asjaolu, et vastustaja ei ole teinud otsust vastavalt kaebaja II nägemusele, ei tähenda, et isikut ei oleks ära kuulatud või et tema vastuväidetega ei oleks arvestatud.
42.Tööturuteenuste ja -toetuste seaduse § 41 lg 11 sätestab, et Eesti Töötukassa võib tagasi nõuda käesoleva seaduse § 9 lõike 1 punktides 3, 5, 7 ja 11–14 sätestatud tööturuteenustele ja §-s 25 sätestatud tööturutoetusele õigusliku aluseta kulunud summa. Nimetatud säte sisaldab vastustaja kaalutlusõigust, kas alusetult makstud summa tagasi nõuda või mitte. Kaebaja II on vastustajale ette heitnud, et vastustaja ei ole kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud ning ei ole arvestanud oluliste asjaoludega. Vastustaja 25.11.2020 otsusest (tagasinõue kaebajale II) nähtub, et vastustaja on kaalutlusena arvestanud asjaolu, et töötuskindlustuse vahendeid kasutatakse rangelt sihipäraselt ja hüvitisi makstakse vaid õigusaktides sätestatud tingimustel, /.../ Eesti Töötukassa hinnangul ei saanud tööandjal tekkida usaldust haldusakti kehtima jäämiseks olukorras, kus töötaja viibis terve kuu töövõimetuslehel ja töötasu saamise õigust sellel perioodil töötajal ei tekkinud. 10.02.2021 vaideotsuses on vastustaja lisaks välja toonud, et põhjendatud on eeldada, et kui tööandja esitab Eesti Töötukassale omal initsiatiivil avalduse ja vajalikud dokumendid hüvitise taotlemiseks, siis on ta ka eelnevalt saanud informatsiooni sellise hüvitise olemasolust, selle taotlemiseks vajalikest dokumentidest ja ka hüvitise andmise ning kasutamise tingimustest, /.../ vaide esitaja pidi sellest [töötaja töövõimetuslehel viibimisest] olema teadlik kui esitas töötukassale avaldused töötasu hüvitise maksmiseks 2020. aasta märtsikuu ja maikuu eest, /.../ töötukassa üks eesmärke on ka töötukassa vahendite õiguspärane, avalik ja säästlik kasutamine, siis läheks töötukassa hinnangul avaliku huviga ilmselgelt vastuollu olukord kus jäetakse kehtima otsus hüvitisele, mida ei kasutata seaduses sätestatud viisil. Vastustaja on seega avaldanud kaalutlused, millest ta lähtus kaebajale II tagasinõude esitamisel. Kohtu hinnangul on nimetatud kaalutlused kohased ja asjassepuutuvad. Kaebaja II oli teadlik kaebaja I viibimisest töövõimetuslehel perioodidel, mille eest hüvitist taotleti. Kohus nõustub vastustajaga, et kui tööandja esitab töötaja nimel avalduse hüvitise saamiseks, siis on ta eelduslikult tutvunud toetuse taotlemise ja määramise tingimustega. Kohus peab asjakohaseks vastustaja selgitust ka selle kohta, miks kaebaja I töövõimetuslehel viibimist ei saanud arvestada juba hüvitiste määramisel. Kohtule nähtub kaebaja poolt 16.09.2021 esitatud tõenditest (väljavõte esitatud töövõimetuslehtede kohta), et kaebaja I oli töövõimetuslehel 20.02.2020-19.03.2020, mille kohta on tööandja edastanud info 20.03.2020. Järgnevalt on kaebaja töövõimetuslehel olnud 20.03.2020-17.04.2020, mille kohta tööandja on edastanud info 27.04.2020. Vastustaja tegi otsuse 2020. a märtsikuu hüvitise määramise kohta 09.04.2020. Seega oli vastustajal sellel hetkel teoreetiliselt võimalik saada info selle kohta, et kaebaja I on märtsikuus olnud 19 päeva haiguslehel. Samuti nähtub, et kaebaja I on olnud töövõimetuslehel 18.04.2020-15.05.2020,
mille kohta tööandja esitas info 20.05.2020 ning 16.05.2020-31.05.2020, mille kohta tööandja esitas info 15.08.2020. Vastustaja tegi otsuse 2020. a maikuu hüvitise määramise kohta 04.06.2020. Seega oli vastustajal sellel hetkel teoreetiliselt võimalik saada info selle kohta, et kaebaja I on maikuus olnud 15 päeva haiguslehel. Kuivõrd isikul võib töötasu hüvitise saamise õigus olla ka juhul, kui ta on olnud taotletaval perioodil osaliselt nt töövõimetuslehel (s.t mitte terve kuu), ei olnud vastustajal märtsi- ja maikuu hüvitise määramise hetkel alust keelduda töötasu hüvitise määramisest. Olukorras, kus vastustajale sai kõnealune informatsioon (et kaebaja I viibis töövõimetuslehel terve märtsikuu ja terve maikuu) teatavaks alles pärast töövõimetuslehtede lõppemist, ei saanud vastustaja seda hüvitise määramise otsustamisel arvesse võtta. Kohtule ei nähtu, et kaebajad ise oleksid hüvitise taotlemise avaldustes avaldanud infot kaebaja I töövõimetuslehel viibimise kohta. Olenemata sellest, kas vastustajale oli hüvitiste määramise hetkel teada kaebaja I töövõimetuslehel viibimine, ei olnud eeltoodust tulenevalt kaebajal I õigust hüvitisele, kuivõrd kaebaja I viibis perioodidel, mille eest hüvitist taotleti, töövõimetuslehel. Sellises olukorras saab küsimus olla vaid selles, kas vastustaja poolt makstud hüvitise summade osas tagasinõude esitamine kaebajale II on põhjendatud.
43.Kohtu hinnangul ei ole asjakohane kaebaja väide, mille kohaselt tulnuks avalduste menetlemisse HKTS alusel kaasata teisi haldusorganeid. Kohus nõustub sellega, et hoolimata suurest halduskoormusest ei saa see olla haldusorgani õigustuseks taotluste või avalduste pinnapealsel ja hooletul menetlemisel. Käesolevas asjas ei nähtu kohtule, et vastustaja ei oleks piisava põhjalikkusega kaebaja II avaldusi menetlenud. Kohus nõustub vastustajaga selles, et tulenevalt menetletavate avalduste hulgast ja iseloomust võibki konkreetne haldusmenetlus olla erinev. Töötasu hüvitise määramine otsustatakse suures osas taotleja enda avaldatud info ja dokumentide põhjal. Teisena on vastustaja toonud välja esitatud avalduste hulga massiivsuse. Arvestades töötasu hüvitise eesmärki – olukorras, kus tööandja on raskustes töötasu maksmisega – on oluline, et vajalik abimeede jõuaks adressaadini piisava kiirusega. Meetme lõppeesmärk on see, et töötaja saaks hoolimata tööandja raskustest piisava elatusallika. Seega tuleb vastustajal lühikese aja jooksul menetleda suur hulk avaldusi. Sellises olukorras on põhjendatud, et vastustaja eeldab eelkõige taotleja enda poolset andmete esitamise õigsust ja piisavust ning teeb otsuse vastavalt tööandja esitatud andmetele. Juhul kui mõningaid asjaolusid (nt töövõimetuslehel viibimist) ei ole alati võimalik taotluse menetlemise ajal tuvastada, ei tähenda see vastustaja suutmatust taotlusi menetleda.
44.Kohtule ei ole veenev kaebaja II väide, et kuivõrd kaebaja II oli töötasu hüvitise taotlemise perioodidel raskustes, ei oleks ta maksnud kaebajale I sellises ulatuses töötasu, nagu seda tegi vastustaja töötasu hüvitise maksmisel. Juhul kui kaebaja II oli raskustes ning kaalus kaebaja I töötasu vähendamist (või isegi koondamist), siis jääb ebaselgeks, miks soovis kaebaja II kaebajale I maksta lisatasu varasemate perioodide eest. Määruse nr 130 § 191 lg 4 sätestab töötasu hüvitise ulatuse - Töötukassa maksab töötajale hüvitist 70% töötaja keskmisest töötasust, kuid brutosummana mitte rohkem kui 1000 eurot ühe kalendrikuu kohta, võttes arvesse käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatut; töötaja keskmist töötasu arvestatakse töötuskindlustuse seaduse § 142 lõike 2 alusel. Kuivõrd töötasu hüvitise arvutamise alused on määruses nr 130 kirjeldatud, pidi kaebajale II kui tööandjale olema teada vähemalt, millisesse suurusjärku makstav hüvitis jääb.
45.Kaebaja II on toonud välja, et maksis kaebajale I töötasu ka siis, kui kaebaja I oli töövõimetuslehel (kaebajate 17.09.2021 täiendavad seisukohad, p 2.2.1). Kohus leiab, et kui kaebaja II otsustas kaebajale I töötasu maksta ka neil perioodidel, kui kaebaja oli töövõimetuslehel ning oli õigustatud saama töövõimetushüvitist, siis oli see kaebaja II kui tööandja otsus. Vastustaja ei pea töövõimetushüvitise määramisel sellest lähtuma, vaid määrab töötasu hüvitise tulenevalt määruses nr 130 sätestatud tingimustest.
46.Kohus nõustub vastustajaga, et tagasinõude õiguspäraseks adressaadiks on kaebaja II. Kuivõrd töötasu hüvitise taotlejaks on tööandja ning töötasu hüvitist loetakse kui tööandja poolt makstavat töötasu, mida makstakse töötajale tööandja nimel, on õigustatud tagasinõude esitamine tööandjale. Juhul kui tööandja esitab omal initsiatiivil avalduse töötasu hüvitise määramiseks, oleks ebaõiglane, kui tagasinõude korral vastutab tagajärgede eest üksnes töötaja, kellele töötasu hüvitis määrati. Ka tööjõumaksude tagasinõude osas nõustub kohus vastustajaga selles, et vastustaja ei pea riigilt kaebaja I eest tasutud tööjõumakse tagasi deklareerima. Kaebajale I on töötasu hüvitis välja makstud ja sellelt on seaduse kohaselt tööjõumaksud tasutud, kaebajale I töötasu hüvitise tagasinõuet ei esitatud, seega puudub alus ja põhjus kaebaja I osas tööjõumaksusid tagasi deklareerida. Kaebajale I tasutud hüvitise ja tema eest tasutud tööjõumaksude osas ei muutunud töötasu hüvitise määramise otsuste tühistamisel faktiliselt midagi.
47.Kokkuvõtlikult leiab kohus, et Eesti Töötukassa 19.11.2020 otsus nr 420044527, 19.11.2020 otsus nr 420044529, 10.02.2021 vaideotsus nr 461, 25.11.2020 otsus nr 67.2/20/2106 ja 10.02.2021 vaideotsus nr 462 on õiguspärased ning puuduvad asjaolud, mis annaks aluse eeltoodud otsuste tühistamiseks.
48.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuste rahuldamata jätmisega tehti otsus kaebaja I ja kaebaja II kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
49.Kaebaja I esitas kaebuses taotluse asendada avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti/kaebaja nimi initsiaalide või tähemärgiga ning palub mitte avaldada tema isikukoodi, sünniaega, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. Kaebaja II esitas kaebuses taotluse asendada avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti/kaebaja nimi initsiaalide või tähemärgiga ning palub mitte avaldada tema registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida, sest kaebajal on vaid kaks töötajat, millest tulenevalt ei ole keeruline kõrvalistel isikutel aru saada kelle kohta käesolevas asjas töötasu ning haiguslehed käivad. HKMS § 175 lg 3 kohaselt asendatakse andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida.
(allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.